Mikk Tšaškin
„Paberist linn”
Värske Raamat nr 33, 2023
Mikk Tšaškini „Paberist linn“ väidab end olevat hüpoteetiliste tartlaste meele ja mõistuse kaja. Eessõna lubab uskuda, et tegu on lüürilise mina tajumustel konstrueeritud Tartu linna sisemise kihi, inimelude ja tundmuste tasandi süvakäsitlusega, mis tundub juba iseenesest ühe debüütkogu tarbeks üsnagi keeruline ülesanne. Luulekogu lugemise hetkel sündivatest inimestest, „91 407 õnnetust synnipäevast“ koosnev „yks teine, nähtamatu linn“, mis oma kurbusest hoolimata soovib olevaks saada, on kahtlemata intrigeeriv positsioon – autor on paratamatult teose käigus iseend loovale omailmale andnud väga konkreetsed piirjooned, mõtted ja tunded. Lüürilis-abstraktse eskiisi ülesehitamine, mille abil lugejale sügavalt metast mõttekäigust ning -linnast pädevat pilti üritatakse luua, on väljakutse omaette. Luulekogu tervikuna vaadates koorub välja keerulisest kontseptsioonist ehk nõudlikumgi teemade, motiivide ja tunnete rägastik, mis asub end erinevate vormiliste võtetega õigustama.
Luulekogu on jaotatud neljaks tsükliks: „Vihma eelaimus“, „Paberist linn“, „Kuused kui katedraalid“ ja „Lendavad asjad“. Teoses kui stiililises tervikus kasutatakse mitmekesiseid värsi- ja stroofivorme. Luuletuses „/ Taevas on tume“ (lk 16) kohtume korrektse interpunktsiooni, lühikeste ridade, lapselikult lihtsate riimide ja mitte range, ent tuntava silbilisrõhulise rütmistatusega: „Kuhu? – Ei tea. / Sadu lõppeb pea. / Usu, see lõppeb pea, / siis, kui sa padjale paned pea…“ Luuletusest „/ kleebin helendavaid tähti“ (lk 27) lõppriimi seevastu ei leia, kirjavahemärgivaegust leevendab üksainus mõttekriips, stroofidevaheline siire pingestab tähendustasandit ning filosoofilis-religioosset mõttekäiku toetavad pikad read ja ohtrad metafoorid: „justkui läheks mööda vett / akna juurde kust midagi ei paista / aga vend ei vaatagi – ta kujutleb // et kord kukuvad tähed taevast / ja põrand kulub olematuks auguks“. Kõrvutades ühe teksti pea epigrammilist stiili ja veidi kerglast sisu teise kujundirohkelt keerulise ideestikuga märkab, et Tšaškini stiil ei ole luuletusest luuletusse kaugeltki ühtne. Sellest hoolimata moodustub kunstiline tervik, eriilmelised luuletused täiendavad üksteist, formeeruvad kokkukõlavaks komplektiks. Tsükleid seovad teatava kaootilisuse taustal kesksed motiivid ühes tajutava, ühtlaselt mängulise registriga – „Paberist linna“ stiililine dissonants on taotluslik ja nauditav.
Värske Rõhu 83. numbris ilmunud proosapala „EDEN: REVISITED“ tarbeks ilmunud autoritutvustuses sedastab Tšaškin: „Kirjutan vahel vägagi ebapopulaarsetel teemadel, nagu näiteks vaimne tervis ja religioon. Ju ma suhestun nendega kuidagi, mingil mystilisel tasemel.“[1] Sarnased motiivid torkavad silma ka autori debüütkogus. Luuletuses „öö lapsed / life in vain“ (lk 55) kohtuvad suured religioossed küsimused proosalise igapäevaga: „tankla kõrval / kus hõljub bensiiniving / vaatame yles – taevas on tume / mis asi on hing? // kirikud ei hoia meid / ei me ole käinud läbi ristimisveest / (sest see on taevas / & ma sureksin selle eest)“. Luulemina leiab oma tõotatud maa tankla tagant, pooleldi söödud burgerite ja wrappide meeldivast seltskonnast. Luuletusesisene lõhe kummastavalt kauni poeetilise kreedo ja sõna otseses mõttes prügi vahel toob esile lüürilise mina kahestunud reaalsuse. Ta teadvustab jumala olemasolu, ent ei usu temasse, sest kahtlustab, et jumal ei usu meisse ka: „väravad sulguvad me taga / mustendab taevas nii tume / [—] / keegi kuskil ei oota meid / pärast lyyasaamist eedenis“ (lk 21); „meid ei taha surmgi / ta ei tõsta me hingi / taevasse yles“ (lk 60), ent ometi liibub kiivalt pühaduse idee vastu: „aga mina ei lähe treppidest yles ainult langevad paberlennukid / tuletavad meelde et keegi seisab meist kõrgemal veel“ (lk 66).
Religioon ja vaimne tervis on emotsionaalselt äärmiselt laetud teemad, ent tundelisus saavutab haripunkti hoopis läbivas katastroofimotiivis. Tartu sündis läbi muistse katastroofi, kui Suur-Võrtsjärve veed murdsid läbi Kesk-Tartumaa kõrgustiku ja uuristasid Emajõe, mille kallastel sai alguse Tartu linn. Hävingulisele algusele järgnesid hilisemad hävitamised, pommitamised ja vallutamised. Ka Tšaškini Tartu ei pääse oma ajaloolisest taagast – leheküljelt 29 leiame luuletuse „tartute vahel (oh ma waene tardo liin – 1708)“, mis viitab Käsu Hansu põhjasõjas hävinud Tartu perspektiivist kirjutatud itkule. Katastroof markeerib nihet nii ruumilises kui ka ajalises mõõtmes, tähistab teatavat uuestisündi, uut ajaarvamist: „terve sydalinn on lambakarjamaa / tartute vahel / kasvab umbrohi“. Tartu mitmuslikkus rõhutab olnu ja oleva vahel haigutavat eksistentsiaalset pöördepunkti, kust tagasiteed enam ei ole. Ajaloolise katastroofinarratiivi tuum ei peitu mateerias, hävinu on ammu taastatud, mõningat säilis toonagi, ent inimhing on jäädavalt teine: „olgu / jõgi on sama / toomemägi on sama / ylikool on sama / aga meie / oleme muutunud“.
Katastroof ulatub aga luulekogu Tartu-tuumast kaugemale. Janek Kraavi on kirjeldanud katastroofide praktilisema poole kõrval nende mõju inimpsüühikale, tuues välja, et selle mõjuga käib kaasas ka abstraktsem tunnetustasand, spetsiifiline katastroofitaju või postmodernne „lõpumeel“: „See ähmaste piirjoontega tunnetusviis, kus segunevad eeltoodud võimalike kriisidega kaasnev hirmutaju, ajaloolised kriisinarratiivid ja isikliku eksistentsi paratamatu lõputunne.“[2] Lõpuärevus kehtestab end luulekogu avatekstiga. „Vihma eelaimus“ (lk 10) laveerib raskele sisule vastukaaluks mängleva kergusega erinevatel tunnetustasanditel:
1 Me tuleme poest, kus tyhjad
2 riiulid, ning ema mu kõrval
3 on korraga nii vana ja väsinud.
4
5 Silmapiiri kohal sinetavad pilved.
6 Kas jõuamegi koju enne lõplikku sadu?
7
8 Lapsed kilkavad veel mänguväljakul,
9 homme on nad kadunud
10 ja väljak suletud.
11
12 (Ja oksad maas,
13 pori sees, on kui
14 surnuluud.)
15
16 Ning tuul tõuseb, taevas
17 sinised pilved liiguvad.
18 Palun, et need ei peatuks
19 me kohal.
Ajaloolised kriisinarratiivid kehtestavad end tühjadel riiulitel ja väsinud ema südames – tõenäoliselt on luulemina liiga noor, et mäletada Nõukogude Eestit, ent piisavalt teadlik, et karta traagika naasmist, silmapiiril sinavaid pilvi. Hädaohtlik sadu on luuletuse kontekstis aga kõikehõlmav entiteet, rida 6 kuulutab selle saabumist, küsimus on vaid, kas enne jõutakse koju. Hetkel maailmas valitseva poliitilise olukorra taustal kannab sadu selgeid sõjakonnotatsioone (lisaks sõnade sadu-sõda kõlalisele sarnasusele), kodu eksisteerib luuletuse narratiivsel tasandil kohana, kuhu poest jõuda, ent metafooriliselt saab rängema tähenduse – endised Nõukogude liiduvabariigid on veel võrdlemisi noored. 8.–10. real süütult mängivad lapsed pingestavad teksti emotsionaalset laengut, ent lapsepõlve nukker-vihmased päevad saavad metafooritasandil hoopis õõvastavama kõla. Luuletuse kaks mõttelist käiku põimuvad porisse mattunud okstest surnuluudes – sadu on kohale jõudnud. 8.–14. rea sündmuste käik leiab (vähemalt luulemina aegruumis) leevendust luuletuse lõpupalves. Sadu pole veel jõudnud, ehk ei jõuagi, ent hirm on olemas.
Luulekogu teise tsükli, „Paberist linna“ avab samanimeline luuletus (lk 26), mille pealkirja on täiendatud täpsustusega „(pompeii, a.d. 2020)“, mis võrdleb 79. aastal Pompei hävitanud Vesuuvi vulkaanipurset hoopis värskema koroonakriisiga, mis ka Tartut raputas: „pilvitu taevas vappub ja paiskab tuhahelbeid / mulle näkku tee mis sa teed aga tee seda kähku / [– -] / vanemuisest kostuvat maailmalõpu-muusikat / poole kõrvaga kuulates kesk helveste sadu / [—] aga meie ei ole jälginud / numbrite kasvu vastu kevadet / meie ei ole tormanud esimeste seas / kaubanduskeskustesse“. Viiteid katastroofidele leiame veelgi: luuletuses „lahkumine egiptusest“ (lk 31) kirjeldab lüüriline mina tuliste kujunditega juutide kannatusi kõrbes, luuletus „/ olen kui dokumentideta võõras linnas“ (lk 46) kujutab intertekstidega eesti muusikast pagulastraagikat („missest et olen keelatud maal / peaasi et poleks piiritsoon / peaasi et paadiga rootsi ei põgene / tagasisõit võtab viiskymmend aastat“) ning „/ keskpäev“ (lk 59) kummastab katastroofikirjeldusele omase aegruumiliselt staatilise pildiga: „keskpäev / sygavsinine taevas / yks lennuk kukub alla spiraalis / langeb / langeb / lõputult“. „31.12.99 23.59.59 ad infinitum (millenniumi-luuletus)“ käsitleb lubatud maailmalõpu ärajäämise paradoksaalset isiklikku traagikat lüürilise mina vaatepunktist: „ma ei saanudki teada mis tunne on / avastada uus maailm / ja see siis jälle kaotada / [—] / ma ei tea / ma ei taha / alati peab yles tulema sööma kusagile minema“ (lk 47). Nihilistlikult isekas perspektiiv mõjub sügavalt kurva katastroofipaatose taustal iroonilis-humoorikalt, lapselikult jonniv toon saavutab haripunkti luuletuse lõpus: „maailm väljaspool / võib end aatompommidega / puruks lasta / ilma minuta“.
Johan Haldna võrdleb kirjas Tšaškinile tema kujundeid teatava laviiniga, mille peale Tšaškin vastab: „Laviini kujund meeldib mulle väga, sest laviin on võimeline palju korda saatma. Tahaksin, et mu luule mõjuks ka samamoodi. Et pärast mu luulekogu poleks kirjandusmaastik enam endine. [—] Ma mõtlen sellest nii – mul on vaid yks elu ja minust peab midagi järele jääma.“[3] „Paberist linna“ läbivad suured motiivid – katastroof ja religioon – on taolise eesmärgi saavutamiseks ideaalsed vahendid. Autor kajastab kohati juba ammu olnut, seda, millest inimkonnal on olnud aega taastuda – eesmärk pole mitte lüüa sinna, kus on valus, vaid ülistada katastroofi kui sündmust iseeneses, selle metsikut jõudu ja mõju maailmale. Religiooni mõjusus on oma raputavalt magnituudilt katastroofiga sarnane – luulemina hing koosneb polaarsustest, mis võimaldavad luua vahedaid kontraste. Tšaškini kohati humoorikas-argine katastroofi- ja religioonikäsitlus ei muutu aga maitsetuks, vaid kingib oma vastandlikkuses elule suuremad mõõtmed.
Tšaškini taotlus luua narratiivne pilt „varjatud Tartust“ elavneb inimkogemuse absoluudis kõõludes, ent mäng selle kõige nii-nii tundlikuga on andestatav, sest luulemina naerab ennekõike enda üle. 91 407 õnnetut sünnipäeva toimuvad ju tema hinges (ja teatavasti on lubatud enda peol nutta).
[1] Mikk Tšaškin. „EDEN: REVISITED“ – Värske Rõhk, nr 83, 2023, lk 96–101.
[2] Janek Kraavi. „katastroof“ – Sirp, 13.03.2015.
[3] „Loobumise struktuur. Loomise anarhia. Mikk Tšaškini ja Johan Haldna kirjavahetus“ – Värske Rõhk, nr 84, 2023, lk 53.
Rahel Ariel Kaur (22) ei taha ise ühtegi luuletust avaldada, aga teisi ka rahule ei jäta.
Foto: Kärt Petser
