Arvustus

Piiritus rohelises tiigis

Emma Lotta Lõhmus 14.03.2024

Mirjam Parve
„Varjukeha“
Kirjastus Puänt, 2023

 

Soetades oli minu „Varjukeha“ pehme, puhas ja salapärane – raamatukaant, mida võis silitada kõige rahuldustpakkuvamal moel, kaunistas sädelev ja groteskselt mõjuv kartuliidu. Kartuliidu kaunistab raamatukaant siiani, ainult et raamat on vahepeal elu näinud, saatnud mind bussis, rongis, koolis, peol, näitusejärjekorras, imanud endasse ohtralt pisaraid ja teevett. Kaas läigib nüüd kümnetest või sadadest sõrmejälgedest, olles tõestuseks kõigile nendele kordadele, mil kogu kätte võtsin ja avasin. Kuid nii, nagu minu ümber vahetusid kohad, vahetusid ka mõtted sõnade taga – iga kord tuli lugeda justkui esimest korda.

Kuigi see on esimene kord Parve tekstidel raamatu vormis ühtede kaante vahele saada, on tema loomingut juba avaldatud kultuuriajakirjades, samuti on ta pälvinud Liivi luuleauhinna ja olnud nomineeritud August Sanga nimelisele tõlkeluule auhinnale. Tõlkimine moodustabki teise ja sama olulise poole Parve kirjutamiskehandist – ka debüütkogu võõrustab originaalloomingu kõrval autori tõlkeid Anna T. Szabó, Alice Oswaldi, Edna St. Vincent Millay, Marija Dejanovići, Rainer Maria Rilke, Emily Dickinsoni, Miklós Radnóti ja János Arany tekstidest.

„Varjukeha“ on tervik paljudest erinevatest häältest – Parve oma neist kõige tooniandvam – ja minagi tutvusin tekstidega kõigepealt kuulmise kaudu, nimelt Kadriorus Kirjandustänava festivalil, kus autor neid ette luges. See vokaalne kohtumine oli nii mõjus, et hiljem paberilt sõnu lugedes kuulsin (või nägin?) jälle autori häält. Sealjuures üldsegi mitte probleemselt, stiilis luulemina-järjekindel-samastamine-autoriminaga, pigem hakkas hääle motiiv toimima omaviisi siduva elemendina sõnakujude, tekstide, keha ja väljendatava vahel, andes lugemiskogemusele palju juurde. On huvitav, et luulemina tekstides väga palju ei ütle, pigem vaatab, näeb, riisub, mõtleb, võtab kuju, koorub, täpsustub, sirutub välja. Näiteks tekstis „Ajuti näen“: „seni võin teda vaadata / olla väga tasa / väga tänulik ja õrn / kuni hüatsindid lõhnavad end surnuks“ (lk 59). Intensiivsused asuvad mujal kui karjes või kiljatuses. Toon siia kõrvale võrdluseks tõlke Miklós Radnóti luuletusest „Otsisklev ood“: „Teab-mis-ajast ma võtan end kokku, et rääkida ära / oma armastust sulle, ta peidetud tähesüsteemi, / ühes pildis ehk vaid, ainult peamise, tuuma.“ (lk 74) Teksti lõpuks luulemina ammendava sõnastuseni ei jõua, ta ei oska armastust ära rääkida. Otsimine aga jääb kestma. Mulle näib, et ehk saadab Parve tekste sama püüdlus: „kuidas kirjeldada seda väsimust / oodatust sügavam lomp mis / neelab puulatvade peegeldused“ (lk 32).

Elu on võimatu kirjeldada, sest kõik on pidevas muutumises, liikumises, ümbersaamises. Elul on kihid, näod, ta toimub hoovustes. Mitmed „Varjukeha“ tekstid tabavad silmapilke, mil elu jääks justkui korraks seisma, sisendavad hetkeks lootust, nagu oleks kätte saadud midagi tõelist, nagu oleks võimalik, et see ei kao kohe jälle ära: „vahel näen kuidas kellegi näos / kerkib pinnale tema nägu / nagu vahel on sõnades mõte / korraks nii pinna ligi / et peaaegu lõikab vett / ta tume selg“ (lk 6). Miks tundub, et need hetked on tõelisemad kui elu ise? Kui millegi mõte koondub korraks ja avaldub ühes kontsentreeritud silmapilgus, kui kihid sulavad sekundiks ühte ja kõik on peaaegu arusaadavalt meie ette laiali laotatud? Kuidas tulla toime kaduvikuga, sellega, et kõik need momendid kuuluvad iga sekundiga aina enam minevikku? Ma ei tea. Aga see tunne on väga tuttav. Huvitaval kombel väljendavad sellised tabamise-hetked inimese sisemuse pinnaletõusu, samas kui loodus näib olevat see, kes on suutnud kaduvikust välja rabeleda, eksisteerib oma iseolemises pidevas olevikus. Siia üks võrdlus samast tekstist: „ta on iseoma lind ja see ilu / pole kellegi jaoks ega tähenda midagi / pole kellegi jaoks / on mulle korraks hoida / kuni ta mujale lendab“ ja „üks õrnusvalu üks heldimus / korraks näed kuidas kellegi sees on üks järv kalad kõrkjad / elud heledad linnud tumedad taevas“ (lk 59).

Tajun, et suur osa Parve tekstidest tegeleb kõikvõimalike piiridega, mis maailma kategoriseerimise eesmärgil igale poole tõmmatud on. Võib ju eristada puud ja inimest, ühiskondlikult kasulikku ja kasutut kodanikku, oma ja võõrast, valu ja ükskõiksust, keha ja selle kujutist, fluidumit, kompostihunnikut… aga kui lahutamised hakkavad tunduma kummastavatena, tuleb need kahtluse alla seada, justkui läbi valgustada. Läbiva joonena kerkib tekstides esile kehalisus ja kohe tekib ka hulk küsimusi – kelle keha? missugune keha? kellele ta kuulub? Vastavalt häälestab lugejat kogu esimene (nimi)luuletus, aga keha kategooria tõmbab üsna otseselt (ja lummavalt) lahti järgmine tekst: „oli öö oli väga valge olin külm nagu õhk ja / märkasin nagu tavaliselt märkan kevaditi et olen / kitsaks jäänud kas nagu vana kuub kas ilu / on vahepeal kasvanud kas mina / olen kinni kasvanud nagu järv nagu haav liig sitket liha / hingan hästi ettevaatlikult ja proovin / v e n i d a“ (lk 64). Keha ei ole see, mis ta on alguses, võib-olla pole ta isegi midagi enamat, võib-olla on keha ise piir, mis määrab inimese teadliku tunnetuse ulatuvuse ja võib-olla on võimalik keha piire laiali tõmmates saada osaks sellest tundmatusest, mis enne nii kättesaamatu tundus. Võtan oma sõnad tagasi – millegi kahtluse alla seadmine ei pruugi tähendada selle läbivalgustamist, võib-olla toimub hoopis sellesse sadestumine. Ilusamini ütleb Anna T. Szabó: „Rohekalt kumavast pimedusejärvest / tõusevad pinnale kehad. / Ulbivad selili ajavees / ja naeratavad.“ (lk 9). Ja vastab Parve: „tahan libiseda une rohelisse tiiki / ja jätta endast vee peale ainult / märkamatu hingamise“ (lk 10).

Originaaltekstid vaheldumisi tõlgetega loovad tekstikehandi, kus piirid ei ole nii selgelt defineeritavad. Erinevad ääretused saavad kokku ühtede kaante vahel, luues nõnda eriskummalise ja jagatud kontinuiteedi. Ühelt luuletuselt teisele libisedes avaneb (inim)kogemus kui üksainus lakkamatult lahtirulluv sündmus. Haprus ja raskus kui sellesse kogemusse rõhuasetusi vajutavad motiivid torkavad eriti teravalt (ja valusalt) silma hävingu ja surmaga tegelevates tekstides. Kui elu on üles ehitatud nii keeruliselt, tekib selle hukku nähes seletamatult tühi ja lootusetu tunne. Keerukus peaks justkui elule püsivuse andma, aga praktikas on kõik hoopis talumatult üürike: „Kõik ongi kogu aeg võimatuse piiri peal / (taevas tee meile selgeks / aga taevas ei tee)“ (lk 45). Parve tekste lugedes tunnen, kuidas muidu nii äraleierdatud mõte tähenduse seisnemisest selles, et kõik on muutuv, jõuab mingisugusel veidral moel päriselt kohale. Mitmetes tekstides väljendatakse ebakindlust, muret, luuletus hargneb lahti nagu lõng, esitab küsimusi ja jääb äraootavale positsioonile, aga just sellest protsessilisusest koorub välja hämmastavalt klaar seisukohavõtt, selge ja tundlik pilk. Marju Lepajõe on ühes Ööülikooli loengus öelnud, et teksti vorm võiks sisu pingestada ja seda lausa ülendada[1] – arvan, et Parve luuletustes on see õnnestunud ja seetõttu tabavadki nad mind nii õigest kohast. Usaldus teiste autorite vastu annab (talumatut) täpsust juurdegi, haprus muutub korraga hapramaks ja raskus raskemaks. Marija Dejanović: „kus ma ilmavalgele tulin / – imekombel elusana – / kui ema lebas nagu lihatükk laual, ümberringi suremas / sõdurid ja tsiviilisikud“ (lk 49). Taevas ei tee seda meile selgeks, aga tõlke olemasolu Parve luulekogus teeb meile selgeks midagi muud.

Sellegipoolest ei väljendata luuletustes kaugeltki ainult muret – palju ruumi on ka imetlusel või imestusel. Imetlusega koos käib enamasti loodus, mis suudab olemas olla inimesele kujuteldamatutel viisidel. „[o]h osata olla / nagu puud“ õhkab luuletus ja jätkab mõne rea pärast: „ja lunastada jälle maailm / läbikumavate lehtedega“ (lk 19). Puud, vastupidiselt inimestele, on veel võimelised maailma välja lunastama, hüatsindid ei pea oma olemasolu põhjendama, vaid on pelgalt lõhnamisega kõigeks piisavad. Seevastu inimest ja tema kalduvust loodust taltsutada ja plastpotti toppida ei õigusta miski. Taimi ja nende võimeid ei saa ära imestada, nad hämmastavad iga hetk uuesti ja võtavad sõnatuks, nad ei mahu hästi nendesse raamidesse, mille oleme ehitanud meie, nad tõmbavad inimese neist raamidest väljapoole ja jätavad keeletuks. „vaate sügavus / vedelen puupingil ajajõe põhjas / aeg tuleb vahtra tagant ja voolab / katuse taha / tundub et nüüd on surnudki oldud võib elada“ (lk 39). Siiski on mingit sorti võlu ka inimestes ja nende kohmetutes, obsessiivsetes ja kaootilistes suhetes loodusega. „vanade inimeste aedades / lihtsalt liigutav / vanamoodne vahettegu / korral ja kaosel“ (lk 16) ning „sebivad märtsikuistest importköögiviljadest härdunud inimesed / hüpitavad vaat et pisarsilmil redisekimpe / näod ereroheliste kapsapeade valgel pisut vähem hallid“ (lk 53). See tuletab meelde, et poeetika on ehk just argipoeetika ja kõige ootamatumaid ilusid võib otsida korduvast ja tavapärasest. Kevad tuleb (siiani) ikka igal aastal uuesti ja nagu ütles autor Klassikaraadio saates „Delta“, elu on tihti naljakas ja armas ka.[2]

„Varjukehast“ on keeruline kirjutada, takerdun mitmeid kordi oma tunnete virvarri ja läbimõeldud tõlgenduste kääridesse. Luulekogu teeb midagi seletamatut – toob tundmatuse lugejale lähemale ja näitab selle tuttavlikkust, säilitades kogu aeg soovi vajuda veelgi sügavamale. Püüan „Varjukehast“ pisarad ja teevee välja pigistada, aga nad on juba lootusetult üksteisesse põimunud.

 


[1]   Marju Lepajõe. „Innocentius III inimelu viletsusest“ – Raadio Ööülikool, 16.01.2016.

[2]   „Ilmus tõlkija, toimetaja ja luuletaja Mirjam Parve debüütkogu „Varjukeha““ – Delta, 19.09.2023.

 


Emma Lotta Lõhmus (20): „kuna kirjelduse leidmine oli nii vaevarikas ja ei kandnud vilja, saab järeldada, et olen kirjeldamatu!“

eelmine / järgmine artikkel