Välgatus

VÄLGATUS: Kohavaimust vaevatu rääkis ja kergitas hinge

Teele Pärn 27.11.2023

Maryliis Teinfeldt-Grins
„Kivi alla kükakille“
Värske Raamat nr 32, 2023

Kirjutan MAASTIK ja maastik on sündinud. Mingi väli, ilmselt mäed, mis eestlastele väidetavalt esimesena maastikega seoses pähe tulevad,[1] mõned puud, kellelgi võib-olla mets, vähestel vesi. Ja kui enne mõnd eelnimetatutest kujutlusse ei tekkinud, siis nüüd on nad kõik sealt läbi jooksnud. Keelel on võime luua kerge vaevaga. Näiliselt lihtne on viia lugejat kohtadesse, kus ta pole kunagi viibinud, tutvustada inimest, kellele tekib lugeja peas nägu, kuju ja elulugu, manada silme ette esemeid, mis saavad kujutluses konkreetse, ainulaadse vormi.

Kirjutatud sõna jõuab lugeja teadvusse eeskätt keeletaju kaudu, mis aktiveerub olukorras, kus nimetatakse objekti, mida vaateväljas ei ole.[2] Sellest hoolimata ilmub see Tõnu Viigi sõnul lugejale justkui ühe hoobiga, nagu asi iseeneses.[3] Edmund Husserl nimetab sellist fenomeni „tühjaks tähendusintentsiooniks“, milles antakse keeletaju objektid inimesele puhtal kujul.[4] Kui päris-asjad on alati mingil kombel täidetud (meie meeled võtavad neid vastu tekstuuride, lõhnade, värvidega), siis keeletajulised objektid on tühjad. Keeleteadvus ongi „äraolevate asjade tajumine kohalolutul viisil“.[5] Alles pausis, mis järgneb keeletaju abil asjast teadasaamisele, hakkab tööle kujutlusvõime, mis täidab objekti tühjuse, värvib seda ja lööb sinna usutavuse nimel paar mõlki. Seega võivad sõnad „panna asju „kerkima“ nende puudumise südamikust“.[6] Kui aga keeletaju sõna ei tuvasta, siis ei käivitu ka kujutlus ja sõna ei täitu mitte millegagi, sest puudub tühjus, mida täita. Tekst jääb viitama ainult iseenesele ja kaotab mingis mõttes oma identiteedi.[7] Seejuures ei mõju tundmatu keel libakeelena, vaid pigem salakeelena, mis äratab usaldamatust mitte seepärast, et ma „ei saa temaga teada“, vaid seepärast, et „k e e g i  võib midagi teada saada, mis mulle jääb varjatuks“[8]. Niisiis peab keelel olema eelkõige see midagi, mida ta räägib või teatab, ja keegi, kes seda mõistab. Keel on vajaduspõhine, temas peab saama rääkida sellest, millest on vaja (temaga) rääkida. Sama kehtib ka murrete puhul, millel erinevalt (kirja) keelest lihtsalt kirjaviisi pole. Murded on olemuslikult suulised keeled. Suulise ehk „suhtleva keele“ põhiüksus on lausung, mis täidab alati mingit funktsiooni (teatamine, küsimine, palumine jne).[9] Funktsioon on ka tühja jutu ajamisel, näiteks regivärsis öeldakse üht ja sama rida näiliselt mõttetult mitu korda ümber, aga see on funktsionaalne – see on eeslaulja ajavenitus, puhver tema ajule, mis peab lugu edasi jutustama ning justnimelt edasi, sest tagasiminek on suulise vormi puhul võimatu. Sõna järgneb sõnale, see on igavene edasiminek.

*

Luulekogu „Kivi alla kükakille“ sisaldab Kadrina-murdelisi luuletusi, raamat on muuhulgas katsetus seda kirderanniku murret kirja panna. Kuna murretel puudub õigekiri, ei saa rääkida ka „valest kirjast“, sest kui pole reegleid, siis ei saa nende vastu eksida. Murre on elav keel, mis võib painduda sõltuvalt kohast, teemast, ilmast, olukorrast, kõneleja vanusest, soost, meeleolust, enesetundest jne. Ka luulekogus jäetakse ruumi keelelisteks variatsioonideks – „päike“ on kord „päike“, kord „päikä“, kord „päikë“, rääkimata „päevast“. Sest päikest ei tajuta kunagi samasugusena, tema tajumine on mõjutatud kõigest ümbritsevast, kaasa arvatud külgnevatest häälikutest. Selliste erisuste ülesmärkimine ja pingutus, mida nii kirjapanija kui ka lugeja erinevaid „päikeseid“ kohates peavad tegema, on vaeva väärt, sest näitab iga kord Päikese erinevat külge – keeletaju ja kujutlusvõime pööravad teda aina ümber nagu taevakehale kohane.

Vaev, mida murde lugemine tekitab, ei ole õnneks kuigi suur, sest Kadrina murre kuulub kirjakeelele aluseks võetud põhjaeesti keskmurde edelarühma. Murde ja keele vaheliseks erinevuseks võib muu hulgas pidada seda, et valdavalt saavad üht keelt kõnelevad inimesed selle murretest aru, erinevate keelte kõnelejate puhul see aga nii ei ole.[10] Kadrina-murdeline luulekogu ei mõju ei võõrkeelse, libakeelse ega salakeelsena, kuigi võib kohati tõepoolest tekitada kriipivat tunnet, et mõni lugeja saab teada midagi, mis mulle jääb varjatuks.

Mis puutub keeletajusse, siis ei näi murdekeelne sõna nii tühi olevat kui kirjakeelne. Kui lugeda paberilt sõna „eunappu“, siis ei tahaks kuidagi nõustuda, et see on „äraolev asi“, mida ma tajun „kohalolutul viisil“. Vastupidi – võrreldes „õunapuuga“ tekib „eunappust“ palju spetsiifilisem kujutluspilt – puu on harulisem, ebastandardsem, tõelisem. Lisaks pole Kadrina-murdeline õunapuu kohalolutu, vaid vastupidi, üsna konkreetses (ometi fiktsionaalses) kohas – ta on Eestis, maal, Kadrinas, luulekoguga lähemalt tutvudes Koplimetsas.

Kui keeletaju ja kujutlusvõime vahelist pausi on kirjakeelse teksti lugemisel raske tabada, siis murdekeelse teksti puhul on pausid pikemad. Kogu teksti mõistmisprotsess venib välja, kujutlusvõimele jääb rohkem aega, ja seda täpsem on lõppeks pilt, mis pähe tekib. Lugedes „iijumaast“, mis mäe pealt vaadates paistab, võib tekkida lausa apokalüptiline kujutlus saarest, mis püstloodis silmapiiril seisab. Samuti ärgitab kujutlusvõimet luulekogu vaat et kõige vaevanõudvama kirjapildiga sõna „ruāmatuttest“. On selge, et need raamatud pole mingid raamatud „kui sellised“, vaid midagi erilist, midagi, mida poest ei osta.

Teisalt annab pausidega rikastatud tajuprotsess pausile omaselt võimaluse heli tekkimiseks. Murdekeelse luule lugemine tundub olevat märksa audiovisuaalsem kogemus, kui see kirjakeelse luule puhul on. Murdekeele kirjapilt oma otsituses on edasilükkav – kirja surutud murre muutub esmalt krüptiliseks, tekitab pausi, otsib häält, sest on ise otsitud, ja kõlab lõpuks peas üllatavalt lihtsana. Murdeluule justkui tahab olla välja öeldud, aga hääl, mis murret peas loeb, on kuidagi võõras. Tekib tunne, nagu keegi teine loeks seda luulet mulle ette. Ja see „keegi teine“ teeb seda üsna aeglaselt.

*

Kogus leiduvad luuletused on lühikesed, vahel lausa väga lühikesed, kuid kestuselt pikad. Ja seda mitte ainult võõristava kirjapildi või luuletuste sisust õhkuva aegluse, vaid ka murdeliste eripärade tõttu. Näiteks ei tea ju keegi öelda, kui pikalt tegelikult võib pidama jääda sõna „iemalle“ l-ide peale – sinna võiks istuma jääda tükiks ajaks. Kui „südame“ asemel öeldakse omastavas käändes lihtsalt ja lühemalt „süda“, siis mitu a-d seal lõpus tegelikult on? Selline lõputa omastav kääne mõjub lõputuna. Nii muutubki luulekogu ajaliselt hirmus pikaks, kuid samal ajal on see lõppematu aeg siiski kellegi poolt konkreetselt tajutud. Midagi toimub „püabä omikku / üks kell kaeksa aeg“ (lk 35) – toimub pühapäeval umbes kell kaheksa ja samal ajal ka ühel kindlal pühapäevasel kell-kaheksal neist lugematutest kaheksatest.

Luuletused mõjuvad kindlalt, konkreetselt, samas eemalolevalt. Võib-olla tekib selline tunne sestsamast kirjalikust murdekeelest, mis mõjub kirjakeele kõrval Teisena, kuid ka luuletuste sees vaadeldakse asju, tundeid, olukordi, hingeseisundeid veidike kõrvalt. Neid ei elata läbi, luuletused ei ole niivõrd emotsionaalsed (mis ei tähenda, et need ei võiks emotsionaalselt mõjuda), pigem nentivad, sedastavad, kehtestavad. Nad loovad maailma ja maastikku seda subjektiivsete emotsioonivärvingutega varjutamata. Ometi on subjektiivsus selle (kõrvalt)vaatleva pilgu enda kaudu väga kohal, kuid see on eelkõige loov, vahest pildistav, mitte muljetav. Seepärast mõjub (võib-olla just iseäranis murdekeelses) luules kirjeldatud valus kogemus veidi ambivalentsemalt ja võõramalt, mis paradoksaalsel kombel ei peleta, vaid meelitab lugejat endasse, sest temas jagub lugejale ruumi:

kui kannad üksi
mida piaks kandma kaksi
kasvab rabajärv su inges kinni
sest saab viis ektarit
niske muda täis järv
kus minu tiada
ei kasva enam mette midagi

(lk 82)

Luuletus muutub ise justkui sellekssamaks järveks, mida nii lugeja kui ka lüüriline mina vaatlevad. Ja kui keegi seal järves ka ujub –

ujun üle järvë
kuni tahan jällë elada

(lk 22)

–, siis teeb ta seda teatud aja, hetkeni, mil ta tahab jälle elada. Tegevus on kas juba lõppenud või kestab kuni (elu)tahte tekkimiseni. Senikaua toimub ujumine, mitte uppumine.

Üldse näib luulekogu iseloomustavat välja-ujumine, paus kahe kalda vahel, aja-maha-võtt ja kohal-olemine. „Uovihmad“ sajavad kellegi näol, kellegi haual, kuid siis tõmmatakse need taas „suuremjault mëlëstustesse“, eemale reaalsusest, milles ei domineeri mitte inimene ja tema „takused mõtted“, vaid „ämmer“, kes „seisab taburetil ja valitseb kööki“. Ja isegi kui inimene on saanud „ullu meele“ ja on „särgist saadik pahas aiguses“, siis näib just seesama ämber talle meelde tuletavat, et

ükski inimene ilma viatta pele
sina sini rukkilillekene

(lk 71)

Luulekogus valitsevad lisaks ämbritele ka muud esemed ja paigad. Neist moodustub omaette argimütoloogia, kus kivi ei ole enam lihtsalt kivi ja õunapuu lihtsalt õunapuu. Nende objektide abil kirjeldab raamat ruumi või maastiku muutumist kohaks – kui ruumiga seostuvad objektidevahelised suhted ja maastikuga erinevad tajumisviisid, siis kohaga tähendused ja identiteet.[11] Kodukoha kivi ja õunapuu talletavad tähendusi ning muutuvad identiteedi välisteks verstapostideks, olnu alalise kohaloleku tunnismärkideks. Madis Kõivu järgi ei saa me kunagi lahti sellest, „mida oleme võtnud iseendastmõistetavalt olemise juurde kuuluvana. Laps ei küsi, misjaoks see kummut siin toanurgas. Ta on sääl, sest ta kuulub sinna iseendastmõista“[12]. Sellised kummutid loovad illusiooni igavesti muutumatust ajast, kus „mina ise“ on samuti igavesti muutumatu. Ka lüüriline mina ei küsi luulekoguga, kes ta on või miks ta on, vaid kus ta on, ta püüab jõuda tagasi (kodu)kohta, kodus-olemisse, proovib sinna taas-sobituda. Maa hingab esimesena ja lüüriline mina justkui matkib teda, otsib temast, püüab temaga isegi üheks saada. Kuid peamiselt üritab ta oma pilguga pildistada, et muuta kodu kaasaskantavaks, sest kodu kaasavõtmine eeldab kodu vaatamist, selle kõrval olemist. Ja samal ajal endast millegi sinna jätmist, südame peitmist, selle sidumist maaga, siidipaeltega.

Kohta on mõtestatud ka kui pausi – võrreldes ruumiga, mis võimaldab liikumist, on koht liikumise peatumine.[13] Kadrina-murdeline Koplimetsa ongi see paus, ilmselge vastus eelmainitud kus-ma-olen-küsimusele. Lugejale on raamatu imeilusal kaanel antud isegi (siht)koha kaart ja raamatu sees selle erinevad variatsioonid. Samas on raamatusse püütud koht vaid kaante vahele surutud mudel, tõmmis millestki, mida tegelikult ei ole. Nagu on sõnagi – see keeletaju tühi produkt, enne kui kujutlusvõime selle täis puhub. Tegelik koht, asi ise, on midagi hoopis muud, on eemal, on kadunud, nagu Koplimetsa küla Eesti kaardilt, nagu murdekeeled inimeste suust. Kadunukesi igatsetakse, neisse igatsetakse, nende järele küsitakse, kuid vähesed igatsevad ise saada kohaks, pausiks, peatuseks. Küll aga tahame me midagi kadunud kohast endaga kaasas kanda, et mäletada seda, millised me seal oleme, seal (kodu)maal. Millised oleme, kui oleme kadunud. Nii kaantevaheline Koplimetsa kui ka kirjapandud murdekeel on justkui kaasaskantavaks muudetud kodused asjad, mis kodu meenutavad või esindavad, kuid seda ei asenda (ja võib-olla seda ei olegi). Ja autori vanaemal võiski luulekogu esitlusel õigus olla, kui ta murdekeeles küsis, mis keeles see kogu kirjutatud on.[14] Raske on tunnistada koduks miskit kaantevahelist. Ta on nagu võõras paigas kohatud tuttav, kelle nimi uues ruumis miskipärast ei meenu.

*

Luulekogule võiks ette heita seda lõputut järvëde ja ämmrite, kivide ja eunade keeles rääkimist. Selles võib näha võltspaatost, nagu üritataks jätta muljet, et lüürilise mina maailmapilti kuulub tõepoolest vaid külamaastik, kus kleidid pole mitte Barbie-, vaid udararoosad. Murdekeeles korduvaid sõnu ja kujundeid võib panna selle arvele, et luuletaja toetus kirjutamisel sekundaarsetele allikatele, muuhulgas omaenda murdepäevikule ehk kogutud keelele.[15] Kuid tegelikult on iga kirjalik tekst mingis valitud keeles rääkimine, valitud maastikul liikumine, kus maastikule omaselt korduvadki iga natukese aja tagant ühed ja samad elemendid. Nii, nagu me ei suuda märgata kirjakeeles põhjaeesti murrete erijooni, ei suuda me võib-olla kaasaegsetes (luule)tekstides märgata samasugust ämmreid täis keelt, lihtsalt „ämmrid“ on teised: lõputud koosviibimised, tähendusrikkad vestlused juhuslike inimestega, identiteedi- ja empaatiaotsingud, labiilsed vaimuseisundid, elupõletamine ja segased perekonnasuhted. Need on samasugused korduvad narratiivid ja metafoorid, lihtsalt harjumuspärasemad. Siinses luulekogus ollakse aga „suurest tiest“ kaugel, kirjakeeles sellist kogu sündinud polekski, samade tunnete jaoks oleksid teised metafoorid, lüüriline mina ise oleks teine. Sama oleks vaid olemine ise, nimelt on olev kääne eesti kirjakeeles just kirderanniku murdest pärit.

Kogus „Kivi alla kükakille“ ollakse seal, mis oli – olimasolis. Vaadeldakse kaotatud maastikku ja seetõttu mõjub see vahel peaaegu ebausutavalt, sest usutavus – päris-koht ja sinna kohalejõudmine – on nii reaalsel kui fiktsionaalsel tasandil võimatu. Kuid vaatlemisest enesest piisab, lugemisest piisab – iga lugeja jaoks kerkib oma Koplimetsa, see kadunud küla ja selles „alati-kohalolemine, kodu, mida ei ole, ei saa kunagi olema, mille olemine on võimatu“[16]. „Mis kunagi ei realiseeru, kuid siiski on.“[17]

 


[1] Mari Uusküla, Anu Vau, Kaidi Rätsep, Hannes Palang. „Maastik kui inimoluruum eesti keeles“ – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, 2020, lk 670.

[2] Tõnu Viik. „Kuidas keel ruumi loob“ – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, 2020, lk 780.

[3] Samas.

[4] Samas.

[5] Samas.

[6] Epp Annus. „Kuidas kirjutada aega“ – Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, 2002, lk 78.

[7] „Kuidas keel ruumi loob“, lk 785.

[8] Madis Kõiv. „Was ist des Esten Philosophie“ – Akadeemia, nr 11, 1999, lk 2472.

[9] Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. „Eesti murded ja kohanimed. Kolmas kohendatud ja täiendatud trükk“ – Tartu: EKSA, 2018, lk 112.

[10] „Eesti murded ja kohanimed“, lk 20.

[11] Tauri Tuvikene, Mari Uusküla. „Keel ruumis ja ruum keeles“ – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, 2020, lk 653.

[12] Valle-Sten Maiste. „On auküsimus auahnusest üle olla. Intervjuu Madis Kõivuga“ – Sirp, 03.12.2004.

[13] Yi-Fu Tuan. „Space and Place: The Perspective of Experience“ – Minneapolis: University of Minnesota Press, 1977, lk 6.

[14] Kirjanduslik teisipäev. M. Teinfeldt-Grinsi luulekogu „Kivi alla kükakille“ esitlus Tartus – https://www.youtube.com/watch?v=IN9hYV7uBEQ&t=1683s.

[15] Saara Mildeberg. „Lapsepõlvepiltide luulekodu. Intervjuu Maryliis Teinfeldt-Grinsiga“ – Värske Rõhk, nr 82, 2023, lk 27–28.

[16] Madis Kõiv. „Meil aiaäärne tänavas. Analüüs“ – Akadeemia, nr 9, 1989, lk 1829.

[17] Samas, lk 1830.

 


Teele Pärn (30)

foto: Laura Pählapuu

Olid sel suvel Värske Rõhu toimetuse praktikant, muul ajal töötad Eesti Draamateatris näitlejana. Millised näitlejatöös hädavajalikud tekstiga töötamise oskused toimetamispraktikat tehes kasuks tulid? Mida juurde õppisid?

Toimetaja töö eeldab üsna sarnast sisseelamisoskust nagu näitlejatöö – elad teksti sisse, sead selle esiplaanile ja üritad aru saada, miks just nii ja mitte kuidagi teisiti. Siis mõtiskled kohtade üle, kus sinu enda ja autori väljendus kõige enam lahkneb. Mõtiskled selle üle veel, püüdes tabada, kas tegu on subjektiivsete maitse-eelistustega või leidub põhjust sekkuda. Pidev pendeldamine oma subjektiivsuse piiridel ongi vist näitleja ja toimetaja töö suurim ühisosa. Õppisin praktika käigus empaatilisust, rohkem kahtlema, õppisin oma arvamust ära tundma, sest sageli apelleerisin objektiivsusele, kuigi tegemist oli isikliku hinnanguga. Praktika tulemusena tundub mulle, et Värske Rõhu toimetajatel on nii mõnedki näitlejaomadused märksa paremini välja arenenud kui minul.

Kirjutad essees, et Teinfeldt-Grinsi luulekogu lugedes kerkib igaühe jaoks „oma Koplimetsa, see kadunud küla, kodu, mida ei ole, ei saa kunagi olema, mille olemine on võimatu”. Kus ja milline on sinu Koplimetsa?

Minu Koplimetsa on ühes väikeses kohas Lahemaa rahvuspargis, kus ma veetsin kõik oma lapsepõlvesuved, -talved, koolivaheajad. Ühel hetkel see muutus, ülikooli ajal sattusin sinna väga harva. Ometi kipun tihti rõhutama, et ma ei kasvanud üles ainult Tallinnas, vaid suuresti ka seal, maal. Ma ei oska öelda, kas see on tõsi või mitte. Aga tööl on mul sellest kohast foto. Lihtsalt majast. Et see tuletaks mulle midagi minu enda kohta meelde.

Üks kultuurisoovitus, et peatselt saabuv talv üle elada?

Mina soovitan talve mitte üle elada, vaid sinna sisse elada, halvematel päevadel läbi elada. Ma ei usu pimeda aja üleelamisse, see on kuidagi nukker, kui peab mingeid kuid oma elus lihtsalt eitama. Minu arvates on pimedal ajal võimalik end koondada. On võimalik oma fookus teravaks seada asjade suhtes, mis pimedas ja külmas kõige paremini välja paistma hakkavad – need on valgus ja soojus. Aga kui nüüd konkreetseks minna, siis viimasel ajal soovitan ja kingin ainult üht raamatut, Thomas Bernhardi „Metsaraiumist“. Minu arvates kirjeldab see päris hästi seda läbielamise-võlu.

eelmine / järgmine artikkel