Reijo Roos
„tere kas tohib / tere kas võisõ“
Varrak, 2023
21.07.22 🕚 23.52
@kadekops replied to your story: kui veel lugejatvaatajat vajad siiiis ma hea meelega aitan (olen superkriitiline ja superkonstruktiivnä)
22.07.22 🕛 12.14
@reijoroos: ommmg kui lahe! pane meiliaadress mulle teele siis panen sulle käsikirja 2-3 business day jooksul teele ja siis räägime edasi! thanks et oled huvitet
22.07.22 🕑 13.51
@kadekops: ristesofie@gmail.com
22.07.22 🕔 17.15
@reijoroos: thanksjuu
03.08.22 🕚 22.41
@kadekops: tegin lõpuspurdi oma pooliku lugemisega, vaata ise, mida usud, olen ülisubjektiivne jne, oled suur poiss loodetavasti ja liialt pead norgu ei lase kui ma midagi eriti nõmedat kirjutasin, nagu mul seda ikkaette tuleb
27.10.23 🕛 00.17
Riste: tr se reijo roosi uus kogu pon ikka nii hea ma otsustasin
27.10.23 🕗 08.16
E: nimeta kolm kõige targemat asja mis ta öelnud on oma elu jooksul
27.10.23 🕚 11.40
Riste: no essa lullu seal raamatus kus ta ütleb et „daljeko, mu armas ma mõtlen sinule kui ma masturbeerin siberi tanklates“ sorri aga see on niiiiii hea salm ma ei saa sinna midagi parata
siis ühes luletuses kus ta parajasti 20 tundi haapsallu jalutab ja ütleb et
„ta keerab loodetuule kahekorra ja/viskab kraavi mingu putsi teine“
okou ma valisin kaks roppust muidugi ma ei tea mida see min kohta ütleb ..
no kindlalt on veel asju aga nt ta räägib veel et
sõbralt pandi ajalehte KUUS luuletust, aga temalt ainult/NELI. mis see sõber arvab et ta on temast POOLTEIST/ korda parem või. KAKS korda saadab ta sõbra persse,/ja siis vabandab YHE korra, ja siis nad on tasa
väga
inimlik
nagu ma saan väga hästi aru mis ta mõtleb
27.10.23 🕓 03.43
Tere, Reijo!
Sain Su raamatu täna õhtul pakiautomaadist kätte, mulle oli juba kaks sõnumit tulnud, et ole mees, vii koju, aitab naljast – nüüd siis jõudsin sellega tegeleda. Nii palju on teha olnud, aga kui küsiksid, et mida, jääksin vastuse võlgu. Asju. Kuidas Sul endal läinud on? Ma pole Sind selle linna peal silmanud, arvasin, et õpid ka siin…? Võib-olla olen valel ajal vales kohas olnud. Või Sina. Kui teinekord tänavanurgal trehvame, küllap siis selgub – praegu asjast!
Etteruttavalt: võid! Võid! Kümme korda võid (Kirjanike Liitu astuda)!
Kas tead seda Toomas Liivi luuletust, kus ta ütleb, et on veel üsna noor mees (mitte eriti tark ja pruunide silmadega) ja et lisaks kõigele muule peab ta leidma kõrvad, mis teda kuulavad ja suu, mis kinni on, kui ta räägib? Mõtlesin, et see meeldiks Sulle, otsin teinekord üles ja saadan. Igatahes meenus see luuletus mulle kohe, kui tanklates masturbeerimisest lugesin. (Huvitav, miks?) Tead, Reijo, ma arvan, et tean, millest räägid. Naljakas viis, kuidas seda öelda – naljakas ja ainus. Selles mõttes, et… kas me üldse oleme sõbrad, kui Sa mulle Siberi tanklates masturbeerides ei mõtle, või kuidas see vanasõna oligi (mitte nagu… mulle isiklikult, vaid – kellelegi… saad aru küll)…
See vist meeldibki mulle Su loomingus kõige rohkem: Sa tead, millest jutt on. Et asjad ongi täpselt nii, nagu Sa ütled – ei midagi enamat ega vähemat. Vahet pole, kas Sa räägid kellestki, keda arvad armastavat, või ütled, et ma-olen-noor-ja-mul-on-sitaks-pohhui-tra. Ja kuna Sina seda kõike usud, siis on ka lugejal seda lihtne uskuma jääda. Mina usun Sinu kuue luuletusega sõpra, Reijo, Sinu suvilat võileibade ja isa sünnipäevaga, Sinu niisama riimi pärast luuletusse pandud türkiisi ja laevapõrandal magamisse – sest Sina usud.
Mul on hea meel, et keegi 2020ndate alguse Eesti nii esinduslikult vormistanud on, ja et see keegi olid Sina. Kelle Eesti, see on juba iseasi, ilmselt on selle (kujuteldava?) maa lääniisandate CV umbes selline: üsna noor, keskmisest suurema lugemusega, mingitel eluetappidel võib-olla veidi liiga palju kiidusõnu kuulnud, peaaegu alati igale poole kutsutud (ise ei teagi, miks), enam-vähem sümmeetrilise näoga, juba väiksest peale millegagi silma paistnud (ise ei teagi, miks), kõik uksed valla (mingil põhjusel), alati uskunud, et on ruumi parim ja maailma halvim inimene – jne. Tean-tean. See Sinu raamat on justkui kuvatõmmis meie aja maailmakorrast, mikro- ja makrokosmosest, nagu öeldakse, see kätkeb endas vist enam-vähem kõike, mis siis olemas oli. (Ja võib-olla siiani on, ei tea, tahaks loota, et me oleme tegelased, kes muutuvad selle näidendi käigus, õpivad oma vigadest ja arenevad, eksole, püss, mis esimese vaatuse alguses seinal on… ja nii edasi.) Et mis oli naljakas ja mis hirmus; mis tähtis ja mis paratamatu; mis uudis ja mis ununemas. Kunagi on see raamat ka ilmselt väärtuslik ajaloomaterjal, ja ma ei mõtle sellega, et see oma aega kinni jääks või mingit universaalset Tõde ei kannaks (olen kuulnud, et poisid ja vanakreeklased püüdlevad miskipärast lakkamatult selle poole) – ei, pigem pean silmas, et oled erakordselt hästi tabanud ajastu vaimu, tunnet, mis on üles kasvada ja täiskasvanuks saada just selles kontekstis: Talsingi, anno Domini 2023.
Ma tahaksin Sinu silmamunad silmakoobastest välja koukida ja paariks päevaks enda omade asemele laenata, käia kõik tuttavad kohad läbi: kõigepealt läheksin Magistrali keskuse Rimisse ja ostaksin midagi, mida seal parasjagu soodushinnaga pakutakse; siis käiksin perearsti juures, laseksin tal oma kopse kuulata ja kurdaksin valusid neerudes; istuksin natuke aega trollis mõne ebasümmeetrilise näoga tüdruku vastas ja haigutaksin, kujutaksin ette, kuidas tema kodu välja näeb; lõpetuseks külastaksin enda endise kooli garderoobi, kui viitsiksin, vaataksin, milliseks valvelauatädi aastatega muutunud on. Mul on tunne, et seda oskad Sa kõige paremini. Vaadata. Ei! Ma ei süüdista sind passiivsuses, ära muretse, jaa-jaa, oled Beauvoir’i täiuslikult transtsendentne subjekt, aga vaadata oskad Sa ikkagi kõige paremini. Tähele panna, mis toimub. Viia lugeja kohtadesse, mida võib-olla pole olemas, õieti – enne ei olnud, aga Sina lõid nad. Mul poleks selle vastu midagi, kui Sa selle eest vastutav oleksid. Maailma loomise. Aga ma ei tunnista seda, sest pea meeles, me oleme siiski rivaalid, okei.
Naljakas, nüüd, kui ma seda raamatut loen, ei mäleta ma üldse, mida tol suvel käsikirja üle vaadates kitsaskohtadena välja tõin. Vist seda, et ütled „tüdrukud“ ja „kallim“ ja „naine“ (nii tüütu, kui keegi räägib naisterahvastest, peaaegu sama tüütu, kui nendest rääkimata jätmine) ja lobised kogu aeg mingitest kohtadest ja endast kolmandas isikus, ko-gu-aeg endast; ja et Sa ütled mingeid asju, et olla lahe noor luuletaja, kellel on suvaaaaa ja kellele on kõõõiiiikkk lubatud, aga Sa ütled neid sellisel viisil, et nad ainult tunduvad uued, kuigi tegelikult on keskmine inimene neist juba neljanda klassi kevadpoolaastaks aru saanud. Ma ei võta järgnevaga oma sõnu tagasi ega vabanda nende eest, seda mitte, aga tunnistan, et tol korral, kui su käsikirja võrkkiiges teki all (et sääskedel ja koiliblikatel helendava telefoniekraaniga mitte und ära ajada) lugesin, vaatasin asja teise agendaga: kuidas iga üksik tükk saaks olla parem. Nüüd, kui kogu puslet füüsilisel kujul näen ja käes hoian, on tunne sootuks teine. Terviklik, see on see, mida öelda tahan, väga terviklik on Su kogumik. Nii kontseptuaalselt-vormiliselt (juba see liitu astumise avalduse formaat on väga vaimukas) kui kunstilise poole pealt. Aga mitte igavalt, üksluiselt, vaid justkui mingi aegruumi läbilõikena terviklik, nimetades enam-vähem kõik asjad, mis olemas on (alustades psühholoogi kabineti ja täispäi kirjutamisega ning lõpetades integratsiooni ja Aku Ankkaga). Seepärast on vahest hädavajalik, mõistsin ma nüüd, et rännaku jooksul saaks aeg-ajalt mõne kallima või tuttava paiga juurde tagasi pöörduda. Et oleks keegi, kes Sind ootab. Pöörupoi ja perekonnanimi postkastil. Seega, Reijo, tahan öelda, et ma pole enam nii pahane, et sa kogu aeg ühtedest ja samadest asjadest ja kohtadest räägid. Olgu pealegi nõnda. Hakkan aru saama, mida koduigatsus tähendab.
Ja kuigi ma Sind natukene diletantlikus laheolemisekihus süüdistasin, pean tunnistama, et see on vast Su teose kõige kaasahaaravam ja siiram (st: usutavam!) tahk. Tahk, mida ma kritiseerin ainult seetõttu, et selles iseenda kõverpeegelpilti näen. Sest… oooolllaaaaa noooor jaaaaa laheeee jaaaaa vabaaaaa jjjaaaaaaa KEEGI EI TULE MULLE ÜTLEMAAA ja ometi oollleeennn ma lugupeetuuuud ma meeldin neile iseeggiii siis kui ma ütlen paar rumalaattt sõnaaaa ja kääitun naguuuu mu tegudel poleks TAGAJÄRGIiiiii ja ma meeldin neile ja nad arvavad endiselt et maaaaaaaaa olen INTELLLIGEENNTNEE inimene ja ma meeeldiiinnn neileeeee isegi kui endaaalleee mitttte eriiitiiii!!!!!! Saan aru, Reijo.
Mulle on silma jäänud, et noorte meeste luuletamine on üks suur virisemine ja vingumine, küllap on ka Sinus seda seemet, aga miskipärast ei kõla Sa eriti traagiliselt, vaid Su jutust kumab läbi mingi ükskõiksus, eneseiroonia. Maailmavalu küll, aga nalja pärast ja vahelduse mõttes. Selline… töötan-selle-materjaliga-mis-mulle-on-antud-mentali-teet, kui mõistad. Seda ma austan, sest mind üldse ei huvita, et me elame ühiskonnas ja et Su süda on murtud ja et keegi ei mõista Sind. Surm siirusele! Tänan, selle eest oled Sa hästi võidelnud. Selles vist seisnebki Su loo-mingu paradoks: oled nagu Nipernaadi, kes oma udujutte uskuma jääb, aga samas neist end häirida ei lase. Loodan, et mõistad.
Mis siis veel? Aitäh arvukate sümpaatsete inimeste kaasamise eest, tänuväärne algatus; ja ärakuulamise ja hoolsa kujunduse ja professionaalse vormistusprotsessi eest. Lisaks meeldivale lugemiselamusele muidugi.
Ja tead, kellele ma seda raamatut esmajoones soovitaksin? Kõigile, keda huvitab, mis tunne on olla Meie (see mingi eelpoolmainitud määramatu grupp, kellega end vähem või rohkem seostada oskan) – meie, just praegu, just siin.
Tänaseks vist kõik, annan teada, kui miskit veel meenub. Et siis. Näeme Kirjanike Liidus. Või midagi.
Head-toredat-ja-nii-edasi!
Riste
Arvustus pälvis preemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil.
Riste Sofie Käär (21), loe lühiintervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit!
