Reijo Roos
„tere kas tohib / tere kas võisõ“
Varrak, 2023
Kauno menininkų namai, V. Putvinskio g. 56, Lietuva
+370 37 223 144
Tere, kas tohib küsida, why should a young Estonian poet even title his poem after the phone number of Kaunas Artists’ house?
Yeah… I have no idea.
[—]
A kas võisõ küsüdä, what is his poem about?
I don’t know why, but I thought about ground and worms, something like that. Maybe it is about spring and new beginnings too… Worms, who are waiting for spring!
—
Teo(se)võimelise füüsilise isiku Reio[1] Roosi kakskeelne luulekogu „tere kas tohib / tere kas võisõ“ on üks hea ja praktiline teos. Täpselt paras kelle-jaoks-mille-jaoks-kirjandus-sureb-välja küünikute rahustamiseks, sest erinevalt paljudest teistest kogumikest täidab Roos selle väljaandmisega selgesti sõnastatud ratsionaalset eesmärki. Võiks lausa öelda, et kvooti – ta teab, et Eesti Kirjanike Liidu liikmeks saamiseks peab kandidaadil olema ette näidata vähemalt kaks teost. Just sellesse sekti kuulumise soov andis noorele autorile viimase vajaliku tõuke oma teise luulekogu koostamiseks, mis kandis algselt puist ja punast tööpealkirja „tere kas tohib kirjanike liitu astuda“.
Süvaliit, korruptsioonihais ja eestlaslik vajadus omakohtu järele
Kirjanike Liidu kodulehel surfates pole raske märgata rubriiki „Tervitame uusi liikmeid“, mis annab kinnitust, et kaks kuud peale teise luulekogu ilmumist on Roosist saanud ühingu täieõiguslik liige. Eesmärk on pühitsenud abinõud: kaks piisavalt „teosest“ teost laual, soovituskirjad soolas, häälteenamus taskus. Hoolimata helgete peade nõustuvatest noogutustest tuleb siiski säilitada eluterve kriitikameel ja alati kahelda rohkem kui vaja: süvariigis saavad olla vaid süvaliidud ja kes teab, kelle käsi Roos Hooandjas kokku lükatud rahaga pesi, et needsamad käed hiljem tõrkumata tema liitumisele alla kirjutaks. „ok nali“ (lk 37), aga „tere kas tohib / tere kas võisõ“ ülesehituselt CV-le sarnanev sisukord lausa meelitab mind mängima mõttega, kas Roos ikka on antud luulekogu põhjal liitu astumise vääriline. Otsustamisel tuginen Eesti Kirjanike Liidu põhikirja kümnendale paragrahvile, milles on sätestatud liidu liikme kõik neli kohustust.
§10 alapunkt d:
EKL-i liige on kohustatud teatama juhatusele liikmete arvestuse pidamiseks oma nime, aadressi, elektronposti aadressi, telefoninumbri, isikukoodi ja muud EKL-i juhatuse poolt Loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel küsitavad andmed ning teatama nende muutumisest kahe kuu jooksul.
Roos peidab küll kogu isikliku informatsiooni luuletuste pealkirjadesse, kuid võtab siiski andmete esitamise käsku tõsiselt: peatükis „kontakt“ on ühe telefoninumbri asemel kirja pandud hoopis kaheksa, millest enamik on välisriikide suunakoodidega, ning peatükis „elukoht“ jagatakse kindla aadressi asemel kaheksat postiindeksit, millest lõviosa viitab eri paikadele Eestis. Kuna aga kiirete kirjanduslike hädaolukordade puhul võib olla igati tarvilik teada, milliselt numbrilt Roosiga ühendust saab, otsustasin vähendada vaeste EKLi andmehaldurite koormust ning helistasin tõe huvides ise kõik peatükis „kontakt“ leiduvad telefoninumbrid läbi.
Esimestel katsetel ei õnnestunud üheltki numbrilt elumärke tuvastada. Seega uurisin Google’i abil välja, et kontaktide omanikeks on näiteks Ukraina valitsuse raudteetranspordi aktsiaselts Ukrzaliznytsia, Stockholmi Arlanda lennujaam, Kaunase kunstnike maja, Vimmerby puhkekorter Station Villa ja Tallinki Viking Line’i Silja klienditeenindus. Viimaks kandis vilja ka helistamine: kuigi Roos jäi tabamatuks, sain toru otsa Kaunase kunstnike maja administraatorineiu, kes oli nõutu, miks noor autor oma luuletuse pealkirjaks just tema töökoha telefoninumbri võis valida.
Viisin iga teise küsimuse peale naeru pugistava, kuid abivalmi leedukaga läbi kolmeosalise eksperimendi: kõigepealt lugesin talle ette Roosi luuletuse „+370 37 223 144“ eesti keeles, siis võru keeles ja lõpuks (kohutavas, ent loodetavasti mõistmist soodustavas) ingliskeelses otsetõlkes. Iga etapi vahel uurisin, mis võiks tema arvates puhtalt keelendite kooskõlast või sõnade rütmist lähtudes olla luuletuse sõnum ning milliseid tundeid salmid temas tekitasid. Samuti palusin tal võrrelda eesti- ja võrukeelset versiooni ning avaldada arvamust, kumb on „näist parõmb“ (lk 49).
Laiapõhjalise ühest leedukast koosneva valimiga kiiruuringu tulemustest saab järeldada nii mõndagi. Näiteks selgus, et eesti ja võru keele mitteoskajale võib luuletus „+370 37 223 144“ meenutada:
- tumedat ja tuulist hilissügispäeva ja õõtsuvaid puid (eestik. versioon);
- mulda ja usse, samas ka kevadet ning uusi algusi (võruk. versioon).
Kõlaliselt olevat võrukeelne variant mõnusam: pehmem, lihtsakoelisem, voolavam ja rahustavam.
§10 alapunkt c:
EKL-i liige on kohustatud oma tegevuse ja käitumisega mitte kahjustama EKL-i mainet.
Roosi register: kümme potentsiaalset mainekahjustajat
Roosi luuletuste peategelased („minad“ või „temad“):
- ropendavad neljas eri keeles korraga: „perkele vittu kuradi / fitta jävla raisk“ (lk 20);
- väärkohtlevad loodetuult: keeravad ta kahekorra, viskavad kraavi ja saadavad kõige tipuks putsi (lk 24);
- reklaamivad öösel veepüstoli ja palja tilliga Vabaduse väljakul ringilaskmise võimalust ning poevad siis nalja kui kaitsva õigustuse taha (lk 37);
- räägivad pastakast läbi sittumisest (lk 39);
- ärgitavad luuleõpikutest hakklihahautist tegema (lk 39);
- väljendavad janu vere ja vägivalla järele ning mainivad siis nagu möödaminnes hüüumärkide perse toppimist (lk 40);
- kuulutavad, et eesti luule on surnud: mattunud pääsusita ja rukkilillelaipade alla (lk 40);
- propageerivad joobes olekus luuletamist ja huiavad „arvustajavendadega“ (lk 42-43);
- lasevad oma mõtetel tappa teisi lihunikunoaga nii, et veri lendab (lk 50);
- tapavad aega ja saadavad minutid ja sekundid võlla (lk 56).
Roosi mahlane, suisa voorimehelik suuvärk tuletab meelde, kui paljud hästi kõlavad tähtede ja häälikute kombinatsioonid on negatiivsete tähenduste koorma all lukus. Teoses kasutatud vähetuntud võõrvulgaarsused aitavad mõista, et keel on lihtsalt üks parajalt ahistav väikese ringi kokkulepete kogum, sest miks muidu saab meie miljonilise mätta otsas üsna segamatult hõisata „fitta-fitta-fitta“, samal ajal kui kõlaliselt peaaegu identne eestikeelne vaste pälviks vaid üldsuse halvakspanu.
§10 alapunkt b:
EKL-i liige on kohustatud tasuma liikmemaksu.
„tere kas tohib / tere kas võisõ“ on täis korduvalt kasutatavaid motiive. Üks ühiskondlikult aktuaalne teemakomponent, millest Roos oma teoses söögi alla ja söögi peale juttu teeb, on toidu kõrge hind: tema lugudes küündib liigkallite võileibade ja kohvi maksumus lausa tuhandetesse eurodesse. Kirsina tordil mainitakse ka vastikut kapitalistlikku survet pidevalt midagi soetada, ning suvalistel põrandatel magamist.
Kogu see kompott paneb tõsist muret tundma „vaese eesti-soome poisi“ (lk 20) maksevõimekuse pärast: kust leida ressursse EKLile liikmemaksu tasumiseks, kui seis juba praegu nii hapu on? Siiski ei maksa Roosi kaua peedistada, sest noor poeet näitab üles rahatarkust ja head ärivaistu: „pigem osta selle / yheksa euroga, millega saaks yhe jaheda kokteili, / mõned vikingi aktsiad“ (lk 20). Lisaks küpsevad tema peas idufirmaväärilised ideed: udmurdikeelsed arvutimängud ja karjalakeelne Instagram.
„tere kas tohib / tere kas võisõ“ füüsiline eksemplar on paras kapsas, kuid vähemalt on tunda loodussäästliku mõtteviisi mõjutusi: raamatul puuduvad tõsiseltvõetavad kaaned, esikülge katab pealkirja ja sisukorra segapuder. Lehtede vahel asub ka uhke kirbuturg, mille valikus on näiteks üks paar kahe lehekülje pikkuseid pükse ja kaks paari vanu sandaale hinnaga 34 määratlemata ühikut. Kahjuks pole EKLi liikmemaksu suurus avalik info, kuid usun, et pisut lisaraha võib Roos luulekogusisese riiete müügikataloogiga teenida küll.
Tegelikult on see vaesuse jutt pelgalt suitsukate: luuletuses „närbumine“ algab iga mõtteline lause kuuluvust näitava fraasiga „tal on“ ning üles loetakse 39 omandit. Kuigi Narva, Lasnamäe, kaugele jõudmise soovi ja üleliigse armastuse eest poest midagi ei saa, on seda kokku ilmselt ikkagi rohkem, kui teoses ära mainitud eesti ühel jõukamal mehel Kristo Käärmannil.
§10 alapunkt a:
EKL-i liige on kohustatud järgima EKL-i põhikirja ja täitma EKL-i juhtorganite otsuseid.
Võttes arvesse asjaolu, et Roosi teisel luulekogul oli 20 sisutoimetajat, olen ma üsna kindel, et tal pole probleeme kõrvalseisjate näpunäidete ja mõistlike ettepanekute arvesse võtmisega. Muuhulgas võtab ta kuulda, mida räägivad „need arvustajavennad“ (lk 42). Näiteks 2022. aastal ilmunud Roosi esikteose „kured kotkad kajakad” arvustuses soovitas Saara Liis Jõerand noorel luuletajal kasutada sagedamini väljajätte. Rohkema tõlgendusruumi vajadust ilmestas kriitik ühe rongiteemalise luuletuse ebavajalike lõpuridadega: „Ja et kui „rongijuhid lähevad tulevad tagasi / ja siis lähevad koju“, on juba öeldud, et „nagu me kõik / ykskord“ (lk 11).“ Oma teises luulekogus Roos sama reha otsa ei astu ning jätab sarnase motiiviga luuletuse lõpu lahtiseks: „rong oleks nagu seisma“ (lk 25).
TÄHELEPANU!
Tegemist on tulemusetu statistilise satiiriga, liiga põhjaliku pealiskaudsusega, mis ühegi hinnangu andmisele ei pretendeeri. See ei peegelda kuskilt otsast „tere kas tohib / tere kas võisõ“ keerukat sisestruktuuri ja -elu: ei räägi leidlikest alltekstidest ja vihjetest, mis moodustavad luuleüleseid maastikumängulisi skeeme (sh turismibüroo kvaliteediga reisimarsruute), aja- ja kultuuriloolisi mõistatusi ning ootamatult tabavaid keelelise sümbioosi vilju. Kõrvaltoimete tekkimisel kindlasti mitte helistada suvalistele välismaa suunakoodidega telefoninumbritele. Kui tahad teada, mis toimub päriselt end EKLi suurte kaante vahele haakinud lahtise seljaga hallis köites, siis loe ise, laiskvorst!
Arvustus pälvis preemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil.
[1] Arvustajavenna tõsiseltvõetavuse kaitseks: kas keegi üldse teab kedagi, kes teaks kedagi, kes vaevub ReiJo nimes j-tähte korralikult välja hääldama?!
Maara Parhomenko (19): loe lühiintervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit!
