“igihaljad unelaulud” jt luuletusi

igihaljad unelaulud 

istun leinakaskede all
otsin lahendusi loojuvas päikeses
laulan igihaljaid unelaule
külmun koos leinakaskedega salus
hoian kellegi teise mälestusi
pesen neid pühas ojas
ma ikka laulan ja laulan
igihaljaid unelaule 

 

 

minu maailmas  

minu maailmas armastan meest
kes on päriselt olemas
olen kolm korda pikem
ja ei pea enam kunagi mõtlema
minu maailmas ma lihtsalt olen
olen koos mehega kes on päriselt hea
tantsin ainult tänavalambikumas
ja kunagi enam mõtlema ei pea
minu maailmas on kõik roosa
ja ma olen nii loll kui üldse saab
teen enda ümber ringe
olen tasa ja lihtsalt laman maas 

 

 

augustikuu pärastlõunal 

mu aed vohas rohelusest sel augustikuu pärastlõunal

seljas kandsin väikest kummelist särgikest
jalas olid pojengidest püksid
minu saialilledest juuksed puhkasid õlgadel 

vaatasin teda sel augustikuu pärastlõunal
kui raske ta välja nägi minuga võrreldes
kui must ja sassis
tema käsi tindiplekke täis 

ja ta ütles mulle sel augustikuu pärastlõunal
kui õrn on mu väike kummelist särgike
kui vähe ta kujutlusvõimet vajab
kui ilus oleks vaatepilt
kui minu saialilledest juustes ta voolaks 

 

 

veresooned 

tilk
tilk
tilgub tilgub
nagu pilgub silm
kui süda tuksub
mu veresooned
kui veetorud
lekivad
tilk
tilk 

 


Kaisa Kriisa (19) on lõunaeestlane, st oskab kõiki ameteid. Vabal ajal õpib ülikoolis.

 

Liina jõuab, pahkluud mudased, üle rohumäe ema juurde. Kevadel on mägi mudane ja libe. Ta kukkus nõlvale jõudes hetkeks lausa käpuli maha ja vinnas end kasepuu okstest haarates hädavaevu püsti. Päike piilub lillade vihmapilvede varjust. Suvi tuleb. Juba praegu on oksadel pungad, õige pea ka puudel õunapunnid ning varsti sinavad põõsad marjadest.

Tütar tervitab ema sooja naeratusega ja asub muljetama.

„Isa ütles, et tuleb täna siit sinu juurest läbi. Pidi poest roosipõõsad ka võtma. Ma ei tea, kas Timo ja Mati tulevad. Tead ju küll Timo, tal on sinu juurde raske tulla, ja Mati jäi märtsi alguses üksi. Täiesti uskumatu lugu. Suvalise teisipäeva varahommikul pakkis Birgit lihtsalt oma kodinad kokku ja tõmbas teadmata suunas minema. Aga neil on ju kolm last. Milline ema jätab oma pere, omaenda lapsed niimoodi päeva pealt maha? Keegi ei tea siiani, kus või kellega ta on. Mati on täiesti murtud. Raske on venda sellisena näha.“

Liina asetab moonakoti heki äärde pingile, võtab sealt pappnõude nutsaka ja toidukarpi pakitud, mustsõstardega kaunistatud küpsisetordi lõigud. Ta jääb hetkeks marju silmitsema ja muigab.

„Kas sa mäletad, kui väga ma lapsena marjakorjamist ei sallinud? Ei salli ju siiani. Vanaema manitses mammusid suhu pistes ikka, et kui sina minuvanune olid, siis sa lausa ootasid, et saaks sõstrapõõsaid puhastada. Tead ju küll, ta on meid alati omavahel võrrelnud ja püüdnud minus sind näha. Lausa vägisi. Aga ma ikkagi ei korjanud, sulistasin varvastega jahedas tiigivees, söötsin saiakontsikutega kalu ja olin mahlakeedu juures tädile tülinaks.“

Ta laotab pingile kaks õhupallidega kaunistatud papptaldrikut. Tõstab tordilõigud taldrikutele ja limpsab keelega üle kohupiimakreemiga kaetud mullaste sõrmede. Ohkab.

„Elu on ühtäkki keerulisem kui lapsepõlves. Siis ronisime ikka suviti neljakäpukil rohumäest üles ja jooksime kolmekesi võidu mäest alla sinu juurde. Sa jälgisid meid mäe jalamilt kullipilgul, kuid ei öelnud kunagi ühtegi kurja sõna. Isa hõikas alati tiigi äärest vihaselt: „Ei jookse! Kukute endil pead lõhki!“ Kuid sinu valvsa pilgu all saime muretult lapsemeelsed olla. Hoolimata sellest, et Timo ükskord kukkuski. Oh seda kisa ja kära, kui isa jooksis, nuttev laps süles, tänava lõppu koolimajja arstile helistama. Timol on ju siiani otsa ees roosakas arm, õmblusaugud kalliskivideks.“

Liina ulatab emale taldriku. Emal tundub hea meel olevat, et tütar ikka ja jälle tema lemmiktorti valmistab. Ka Liina meel lahtub emaga koos maiustades. Ta sööb kooki, kuid jääb seda siis ainiti vaatama.

„Ma mõtlesin täna öösel Matist. Ei saanudki vist õieti magada. Mul on tema pärast kole suur mure. Laste pärast ka. Kah ema, see Birgit! Ega Matigi pole musterisa või -abikaasa olnud. Või mihuke see musterabikaasa üldse olema peaks? Aga asju saaks omavahel ajada inimlikumalt ka siis, kui jooksuaeg peale tikub. Milleks on vaja lastele liiga teha ja sundida neid kasvama emata? Ja veel päeva pealt. Ühel hetkel on ema ning järgmisel hommikul enam ei ole. Ja nüüd nad ei teagi üldse, kas Birgit tuleb veel tagasi või millal lapsed teda näevad. Kas üldse enam näevad. Ja kuidas Mati nüüd kolme lapse kõrvalt rööpräheldud saab.“

Liina kahmab lusikaga ema taldrikust kooki. Nägu kisub hapudest marjadest krimpsu. Tütar pöörab igatseva pilgu emale. Ema on hea kuulaja. Tema juures valitseb alati rahu ja vaikus. Liina saab olla üdini aus ja rääkida kõikidest mõtetest, olgu need millised tahes, ema tundub tütrega alati nõustuvat. Ta ohkab.

„Ma olen mõelnud, et võibolla ma ei tahagi lapsi. Ei, ema, mitte sinu pärast. Tädi küsis ükskord sama, aga asi ei ole tegelikult üldse sinus. Ma kunagi kartsin küll ja mõtlesin lapsena tihti selle peale. Aga ega minul ei pea sünnitus ju nii raskelt kulgema. Kusjuures vanaema ütles küll, et minul on vist isa puusad. Et ema puusad olid palju kitsamad ja selle pärast ma siia ilma keisrilõikega tulingi, Timo tuli ju ka. Aga ei, ema, asi pole selles. Ma lihtsalt ei ole vist emaduse materjalist tehtud. Ma tõsimeeli ei kujuta ette emaks olemist.“

Liina asetab moonakoti maha ja kükitab selle kõrvale, harutab ajalehe sisse pakitud kollased tulbid paberist lahti ja toetab need hetkeks põlvele, samal ajal jutuvada jätkates.

„Ma tähistan oma sünnipäeva alati kõige meelsamini koos sinuga, ema. Isa tahtis jälle mulle ja Timole peo korraldada. Me pole siiani suutnud kuidagi isale selgeks teha, et me ei soovi oma sünnipäeva niimoodi veeta. Igal aastal tuleb see päev jooksuga ja tormab mürtsuga külje pealt sisse. Raputab üllatuslikult, nagu seda eelmine aasta poleks olnudki. See on mõru päev, eriti Timo jaoks. Sina saad ju sellest aru, eks, ema? Aga võib-olla peaks sel aastal siiski midagi tegema. Ehk peletaks Matil mõtteid eemale ja meelitaks Timo ka kodust välja. Oleks tore, kui sinagi tulla saaksid. See on ju sinu päev ka.“

Ta võtab kotist veega täidetud kaheliitrise limonaadipudeli ja valab Põltsamaa marineeritud kurkide purgi ääreni täis. Liina käed on kevadtuulest kanged. Ta ajab veepudeli ümber, uputades tennistesse mähitud varbad jääkülma allikavette. Ta vannub sosinal, kuid hakkab siis pead vangutades itsitama.

„Kas sa mäletad, kuidas me talviti kolmekesi Mati ja Timoga pampudeks riietatult mööda teed kooli läksime ning alati sinule lehvitasime? Timo lehvitas ikka kauem ja pidi meile järele jooksma. Talvel ei saanud ju üle rohumäe kooli minna, lumi ulatus meil vööni. Ükskord oli see kodu juurest tänavale viiv kruusatee nii libe, et kukkusime juba ukse ees küljed märjaks. Sikutasime üksteist kordamööda kraavist välja ja kukkusime siis jälle robinal märjale jääle kummuli. Lõimegi lõpuks vihaselt käega ja sumpasime vesises sulalumes üle rohumäe. Olime kooli jõudes märjad kui kaltsud, lumi sulas läbi kombeka aluspüksteni välja. Me jäime Matiga mõlemad nii haigeks, et pidime koos kaks nädalat haiglas olema. Ma olin alles esimesse klassi läinud ja ise veel kirjatähti lugeda ei mõistnud. Mäletan, kuidas Mati mulle ära köhitud häälega Pipi Pikksuka jutte ette luges.“

Liina sorgib mudaste tennistega märja liiva sisse ümara lohu ja jätkab katkenud mõttelõnga.

„Mati toetas mind alati, isegi siis, kui ise omadega maas oli. Ja mis nüüd? Kuidas ma saaksin vennale abiks olla? Enam ei aita see, kui juturaamatut ette lugeda või marraskile kukutud põlve peale puhuda. Ma ei suuda tema hingevalu ära võtta ega ka kuidagi teisiti aidata. Võibolla olen ma isekas ja üritan end lihtsalt välja vabandada, aga päriselt ka. Ülikoolis on väga palju õppida, loengutele kulub terve igavik ja kuidagi pean ju üüri ka maksma. Kandideerisin eelmisel nädalal Haapsalu kaubamajja jalatsikauplusesse tööle, kuid keegi pole veel helistanud. Kahe nädala pärast ongi jälle ühikas üüripäev. Küsiksin Timo käest, aga ma ei oska enam ka tema valu ära võtta, ema.“

Ta kühveldab tenniseninaga kaevatud august sõrmedega liiva. Kougib mitu head peotäit, et auk piisavalt sügav saaks. Pühib siis liivaniisked sõrmed pükstesse ja jääb küünemusta põrnitsema.

„Kas sa mäletad, ema, kui me Timoga suviti rohumäel metsikuid tulpe korjamas käisime ja sulle ka alati ühe kimbu tõime? Ma pole enam aastaid näinud neid lilledest valendavaid nõlvu, mis lapsepõlvest meeles on. Timo sidus alati kimbu erilise hoolega sinise pakinööriga kinni. Tõmbas lausa umbsõlme peale. Sulle tehtud kimp sai alati kohe eriliselt uhke. Uskumatu, kui palju rõõmu ühed lihtsad lilled meile kõigile pakkusid.“

Liina tõstab veega täidetud purgi auku ja asetab tulbid sinna sisse. Lilled nõjatuvad ema poole ja neist kumab läikivale kivile kollane vari. Liina noogutab otsustavalt.

„Jah, ma arvan, et oleks mõistlik täna ikkagi väike istumine korraldada. Isa on alati öelnud, juba siis, kui me väikesed olime, et tema ei näe selles päevas kurba sündmust, sünnipäev on ikka pidupäev. Ma ei nõustu temaga endiselt, kuid ehk aitab pere keskel istumine Matit. Võibolla aitab see meid kõiki.“

Liina võtab kotist kuldsete ornamentidega kaunistatud küünla. Pisar voolab üle põse. Ta vangutab pead ning lööb pilgu maha.

„Püüdsime hommikul Matile nõu anda. Et kuidas tema pereelu olema hakkab, kui lastel ei ole enam ema. Isa ütles, et nüüd on tal aeg peeglisse vaadata ja iseendale ütelda, et on suuteline kõigega toime tulema. Suuteline tegema hommikusööki, vannitama, saatma kooli ja lasteaeda. Vaatama üle koolitükid ja aitama venekeelse luuletuse pähe õppida. Jälgima lapsi igal sammul ja hoolitsema selle eest, et nad rohumäel joostes pead lõhki ei kukuks. Ise samal ajal kõik majapidamistööd ära tegema ja veel perele raha ka teenima. Kõike tuleb teha, isegi mustsõstraid korjata ja ema pähe emadepäevakontserdile minna. Jah, isa käis ka ju paar korda, kui tädi tulla ei saanud. Ühel emadepäeval istusime kõik koos kunstiklassis, kakskümmend üks kolmanda klassi jõnglast ja lapsevanemad, ning maalisime vildikatega emadele lillelisi kaarte. Õpetaja pani kassetimängijast laule ja kõik laulsid rõõmsalt kaasa, huuled vildikarohelised.

Ema, sinust ongi mu laul,
väike ja lihtne see viis.
Ema, sulle rõõmuks see laul,
mured kõik minema viib
.

Timo ja minu tillukesed silmad valgusid vett täis, me ei talunud sellest laulust silpigi. Jooksime klassiruumist nuttes välja.“

Vihma hakkab sabistama. Liina süütab tiku, mis kustub pea kohe, kui sellest helekollane leek läigatab. Ta saab suure vaevaga küünla põlema ja asetab selle ema ette. Ta silmitseb värelevat leeki.

„Võib-olla ma ikkagi peaksin siia rohumäe taha mõneks ajaks Matile appi tulema. Kui mina ja Timo sündisime, siis tuli isa õde ju ka suveks kodukülla tagasi, et lastekasvatamise juures aidata. See oli isetu tegu. Mõtle, mis oleks kõik olnud, kui ta oleks jäänud päriseks.“

Liina korjab määrdunud pappnõud pingilt kokku ja topib koos ajalehtedega kotti. Veel enne, kui ta kodu poole teele asub, vaatab ta hetke küünalt, tulpe ja vihmast sopaseks pritsitud kivi.

„Lapsepõlves oli kõik lihtsam. Rohumägi valendas tulpidest, lumi oli vööni ning marjad olid magusad. Olid isa, Mati, Timo, mina ja rohumägi.“

Liina märjad põsed helgivad kristalselt. Ta vaatab ainiti vaikivat ema.

„Head aastapäeva, ema!“

Liina võtab kompsu kaenlasse ja asub kodu poole teele. Ta rühib mudas libisedes rohumäest üles. Haarab puuokstest, et end kuidagi püsti hoida. Teekond on vaevarikas. Rohumäele jõudes heidab ta pilgu veel emale, kes mäejalamilt tütrele järele vaatab, ja kaob siis rohumäe küürus selja taha.

 


Liisi Iling (33): „Lapsena tahtsin saada loomaarstiks, nüüd õpin hoopis kirjandusteadust. Elu on kummaline.”

* 

igatseda oma pisikest venda 

end 
suve päikeselõõmas, kartulivagude vahel
……………….keha kaetud higi ja mullaga
……………….käed madara embustest katki 

ma seon räti ümber pea ja ulatan vennale käe
ma küsin temalt midagi
……aga tema räägib mulle hoopis muust 

Kuidas ma saaksin kirjutada kellestki teisest kui endast?  

Ja too ema, ta läks mulle korda. Eriti siis kui ta puupakul kirvega kuke pea maha lõi. 

Ma mäletan end nii. Detsembrikuu käte vahel. Ma hammustasin neid tugevasti, et tagasi enda juurde pääseda. 

Ja ma mõtlen lõkke peale. See on midagi suurt! Kuidas ma saaksin mitte! 

Ulatada käed tule poole, nii nagu kirikus. Ulatada käed tule poole, silmad kinni, ja sosistada salajasi loitse. 

 

 

* 

mets huilgab
ja mina selle sees
kükitan järve kaldal
oks käes 
joonistan vee peale
s
sss 

ning ritsikad laulavad  

huvitav
kas jagada suud meestele
või lugeda sellega Taaveti laule 

 

 

ma ei ole ammu kirjutanud sinust
ainult unes
sind
sulle näidanud 

me pole ammu olnud 
sama unenäo sees
varbad teineteise poole
ma vaatan maha
sinu põske
ma näen
sind
nii selgelt 

mu peopesa külma maakivi peal
hoian ja
ei võta ära 

Mu peopesa külmas Doonau vees. Ma pesen oma näo selgeks ja lähen koju tagasi. 

 

 

* 

sind armastan ma salaja
koidu aal kui veel magad
toon voodi kõrvale vett 

 

 

*

mu ema vahel
muuseas
ütleb
kuidas armastada
et kuidas on õige
ja kestab kaua
et liiga tihti ei tohi külla jääda
muidu lämmatan armastuse ära
korter ei tuuldu kui mina olen
et vahel tuleb minna
aknad lahti jätta
ning liialt tihti pole üldse armas
kahe eest nõusid pesta 

kes tahaks olla üksteise jaoks
iga päev
nii et aknad on suletud 

 


Karola Ainsar (23)

Esimest korda ilmusid sinu luuletused Värskes Rõhus juba 2019. aastal (VR 57, lk 42—45) ning juba toonastes tekstides paistavad silma hea kujunditaju ja struktuuritundlikkus. Kuidas sa luule kirjutamiseni jõudsid?

Ma elasin Tartus, kui mu tekstid siin esimest korda ilmusid. See võis olla mu teine aasta seal. Tartus juhtus palju ja hoopis teisiti kui nüüd Tallinnas. Seal näiteks kehtib reegel, et kui kellegi peale mõelda, kohtad teda peagi. Kui pole õige aeg, tuleb keegi teine sama igatsust täitma. Mulle meenub mind Genialistide Klubis aia tagant kõnetanud mees, kes kandis sama nime nagu tema, keda ma juba pikalt oodanud olin.

Kuna mind huvitas (seni huvitab!) lavaluule, olin tihti TarSlämmi üritustel pealtvaataja. Luulet kuulates kaovad read ja nendest saab rütm. See mõjus mulle vahetult ja piisavalt teravalt, et suurt huvi tekitada. Samuti oli see suurepärane igakuine meeldetuletus rohkem kirjutada. Tasub märkida, et kõige eredamalt mäletan ma Aliis Aalmanni etteasteid. Ma ootasin ta tekste väga ning ta oli oma hapruses ja väes mulle suureks eeskujuks. Seni on.

Enne Tartut kirjutasin ma pikki emotsionaalseid ja äärmiselt tooreid tekste, ja jagasin neid oma eesti keele ja kirjanduse õpetajaga. Ta kommenteeris tekste ja soovitas, keda lugeda. Ma arvan, et tänu tema eeskujule ja suunamisele ma kirjutama hakkasingi.

Mida sa veel peale kirjutamise teed?

Ma mõtlen vahel, kuidas seda öelda. Öelda, et ma maalin. Ma maalin. See kõlab naljakalt. Võib-olla tahan ma öelda, et peale kirjutamise tegelen ma ka visuaalkunstiga.

Hetkel tegelen ma maalis põllumotiivi kujutamisega. Suvel maal olemine on mulle meelde tuletanud, miks mind põllud huvitavad. Ma olen nendest ümbritsetud. Tallinnas stuudios läheb tihti meelest, kus mõni impulss alguse on saanud. Algläte on nagu allikas, kus oma nägu pesta tuleb.

Mõni kultuurisoovitus?

Lugemiseks tundub praegusel ajal hea midagi Jyrki Siukoneni „Vasara ja vaikuse” ning Haruki Murakami lühemate ja pikemate vahepealset, näiteks Loomingu Raamatukogus ilmunud Jean Echenozi „Jooks”, ent peale kõige muu on oluline võtta hetk Milan Kunderale.

„Ilmaveere jutud”
Kaarnakivi Selts, 2023
Ymber pannud ja takka kiitnud Nuga Soopealt

 

Lauri Sommer (ehk Nuga Soopealt), kunstnik Dagne Aaremäe (Hele Päev), toimetaja Katrin Kullo (Korduv Mõte) ja kujundaja Margus Luht (Mees Kes Printeri Perse Keeras) on kokku pannud ühe vägeva raamatu. Teos jätab väga tervikliku mulje – hoolikalt eri kategooriatesse jaotatud jutud moodustavad ühtse ja tugeva loomaailma. Tervikut aitavad luua ka tähelepaneliku silmaga kujundatud kaas, tekste saatvad illustratsioonid ja koostaja järelsõna. Raamatu esimene muinasjutt juhatab sisse kõik järgnevad, tekitades n-ö jutt jutus efekti. Mõnes mõttes võiks raamatut pidada jätkuks Sommeri eelmistele põlisrahvaste pärimuse kogumikele „Lugusid lõunast” (2016)[1] ja „Indiaani luulet” (2020)[2].

Sommer on raamatu pühendanud oma manalateed läinud kassile ja sõbrale Ufikule ning see ilus žest on ühtlasi viisiks, kuidas juhatada lugeja meel muinasjutulainele – on ju eriti väikeste loodusrahvaste lugudes loomad tihti tähtsal, kui mitte kesksel kohal. Märkimist väärib ka Sommeri otsus lõpetada teos ukraina muinasjutuga – see on väike tegu, mida kannab suur mõte. Dagne Aaremäe ürgse ilmega omanäolistest illustratsioonidest jäi mulle iseäranis silma joonistus leheküljel 86. Jäin seda pilti päris kauaks vaatama, sest tabasin sääl paistva mehe silmavaates justkui midagi Jaan Kaplinskist. Oli see Aaremäe poolt tahtlikult kujutatud sarnasus, jäägu igaühe enda mõistatada, kuid seda seost toetab asjaolu, et Kaplinskigi on erinevate hõimude muinasjutte eesti keelde ümber pannud. Need on koondatud 2005. aastal ilmunud kogumikku „Kaks päikest”[3].

„Ilmaveere jutud” sisaldab umbes neljakümne hõimu lugusid – esindatud on muuhulgas siberi, aleuudi, alaska põhjarahvaste, põhja-ameerika, idamaade, inuiti, mõne Euroopa riigi ning ka juba välja surnud hõimude pärimus. Enamikku jutte võib lastelegi ette lugeda, kuid leidub ka mõni, mis on seksuaalsete motiivide või vägivaldsuse tõttu märgitud alla 16-aastastele mittesobivaks. Üldiselt on lood hõlpsalt mõistetavad, ent samas pakuvad võimalust ka veidi kukalt kratsida ning sõnaraamatusse piiluda. Olgugi et tegemist on suuresti maagiliste juttudega, peegeldub neis ometi midagi ka „päris” maailmast – abielu, konfliktid, lapse sünd, sõbra või pereliikme kaotus, rännakud, eneseavastamine, haigused ning nendega kaasnevad emotsioonid –, mis minu meeli aitab lugejal juttudega paremini suhestuda. Enamik jutte pärineb eelmisest aastasajast, ent leidub ka 19. sajandi ja veelgi varasemat pärimust, kusjuures teose vanimad lood ulatuvad umbes aastasse 1100. Ortograafilisest perspektiivist torkab enim silma Sommeri kirjanduslikuks pitseriks saanud y-täht, mis jätab antud kontekstis lisaks eripärasusele ka teatava ürgsuse mulje. Kohati imiteerib raamatus kirjapandu kõnekeelt, mis muidugi viitab muinasjuttude algupärasele suulisusele.

Lood on jaotatud viide rühma, mille teemasid võiks klassifitseerida umbes nii: 1) naised; 2) inimese ja looduse koosolelus; 3) surm ja elluärkamine; 4) šamaanid ja nõidumine; ning 5) taevaga seotud või isemoodi jutud. Kolmanda rühma lugudesse on põimitud teistest rohkem realistlikke elemente nagu pärisnimed ja -kohad – näiteks esineb mitmes Jaapani loos tegelasena tuntud kirjanik Saigyō. Nii kätkeb teos endas ürgseid teemasid: inimene ja loodus, armastus, rännak ja nõidumine. Vahel on julgustav meenutada, et inimese side loodusega on kestnud kauem kui tants tehismaailmaga, mis annab lootust, et see side elab üle ka praeguse madalseisu, mil paljud näevad looduses vaid ressurssi ja rahaallikat, mitte jõuandjat, kes ta oli kunagi hõimurahvastele. Looduse esindajad võivad olla heldekäelised andjad (nt „Hobuse and”), korralekutsujad või õpetajad („Hundi lugu”), aga vajadusel ka karistajad või lihtsalt kiusajad („Hiigelrott”). Armastuski on kohal paljudes eri vormides – mehe ja naise, lapse ja vanemate, aga miks mitte ka näiteks inimese ja taevakeha vahel – rahvapärimuses on kõik võimalik. Rännak toimub juttudes nii ilmsi kui unenäomaailmas, lisaks ka teispoolsuses või lausa taevas. Nõidumiskunsti abil saab samuti teispoolsusesse kiigata, aga ka ravitseda, võidelda kurjade vaimudega ning end kellekski teiseks – näiteks mõneks metsloomaks – moondada.

Naised on juttudes üldjuhul küll mehe saatja ehk ema, naise või tütre rollis, ent see ei takista esinemast ka tugevatel Penelope-sugustel karakteritel. Aukartustäratavad naised domineerivad mitmetes lugudes nagu „Mere naine”, „Nõiatar Anna” ja „Karusnaine”. Tihti lahatakse juttudes mehe ja naise vahelisi suhteid ning need on edasiste sündmuste käivitajaks. Naised võivad olla nii kiuslikud figuurid („Kauri lugu”), rumalapoolsed hukatuse toojad („Kuidas kõuelind klatsopi irvikuid karistas”) kui ka abipakkujad („Manalasse sattunud kytt”). Eriti vägev on lugu „Kivirõivas Nûň’yunu’w”, kus küla hävitada plaaniv inimsööja leiab oma otsa just tänu kuupuhastuse väele. Mõnetine mehelik vaatepunkt paistab jutus „Päikse kosjad”, kui Päike ei saa aru, kas ta armastatu on nais- või meessoost ning tüdruk tõestab Päikesele oma sugu seeläbi, et paljastab juuksed ja rinnad. On ju naisel muudki, millega end tõestada, kui vaid kehakumerused ning kiharad! Loos „Elustuv kuju” seevastu tuleb esile mehe siiras kiindumus ja vajadus oma naise järele – ta armastab naist nõnda hellalt, et viimase surres laseb teha temaga identse kuju, mis lõpuks suurest armastusest ellu ärkab. Seega võib mehelik pilk olla ka õrn ning empaatiline. Lugu „Võlur ja võlutar” – olgugi et sääl ilmneb ka petmist – tõestab samuti lugejale, et kõige all on siiski armastus.

Sommer sõnas ühes intervjuus, et kogumikku koostama kannustas teda tunne, et eesti keelde on vaja veel üht teost, kus ei domineeriks Euroopa.[4] Püüdsin meenutada, kas mulle on hiljuti kätte sattunud veel mõni sellele kriteeriumile vastav raamat. Tõepoolest, mõnda aega tagasi lugesin nigeeria kirjaniku Chinua Achebe romaani „Kõik vajub koost”[5], mis räägib põliselaniku silme läbi valge mehe ja kristluse jõudmisest aafrika hõimudeni. Minu jaoks ühendabki neid teoseid just see valge mehe pilgu puudumine, mõlemat raamatut lugedes tabasin end tihti mõttelt: „Kui värskendav on vahelduseks kätte võtta teost, kus ei trambi ringi valge inimene!” Säänsed tekstid viivad eurotsentrismi pidama jäänud lugeja mõneks ajaks oma mullist välja ja aitavad vaadelda maailma ka põliselanike perspektiivist. Mitteläänelik pilk annab kaduma kippuva maigu ühest teisest tõelisusest, kus surm pole negatiivse tähendusega, vaid elu loomulik osa, loodus on korraga nii eluandja kui -võtja, ning meie, inimesed, pole mitte selle kõige keskpunkt, vaid lihtsalt üks osa sest tohutust võrrandist. Jääb vaid loota, et sellist sorti eestikeelse kirjanduse read täienevad.

Koostaja enda sõnul seob kõiki jutte äärepealsus, millel tahaksin ka veidikeseks peatuda. Esimene äärepealsuse aspekt tuleb välja juba pealkirjast – tegu on väikeste, hääbuvate või juba hääbunud hõimude lugudega, mis pärinevad otsekui teisest maailmast ning ajast, mil inimene võis veel sõbrustada taevakehade, loomade ning vaimudega. Teiseks seovad antoloogias esinevad muinasjutud mitmeid esmapilgul kontrastsena tunduvaid elemente, luues ebamääraselt unenäolise piiriala. Ühise keele leiavad elu ja surm, siin- ja sealpoolsus, unenägu ja „reaalsus”, hea ja kuri, maa, taevas ja vesi, inimesed-loomad-vaimud jne. Sellised kontrastid on vahvad ja vabastavad, sest tuletavad meelde, et ehk need osapooled polegi nii vastandlikud, kui esmalt tundub…

Lugesin seda raamatut igal pool – rongis, aias, muuseumis, lärmakas Tallinna kesklinnas, kohvikus, pargipingil… Iga raamatut ei saa igal pool lugeda – mõni koht lihtsalt ei toimi. Selle teosega on aga teisiti – ükskõik, millal või kus ma selle lahti võtsin, viis see mu ümbritsevast eemale. Õigemini – ma ise sulasin raamatuga ühte. See on veidi nagu nõidus, mida kõik teosed endas ei kanna. Ka arvustuse pealkiri „Uks maailma veerele” viitab sellele, et „Ilmaveere jutud” on justkui eraldiseisev maailm (või ehk hoopiski palju väikesi maailmu), millesse saab igal ajahetkel astuda.

„Ilmaveere jutud” tuletasid meelde lapsepõlveõhtaid, mil vanemad mulle muinasjuturaamatuid ette lugesid – olgu siis Kaplinski „Kaht päikest”, M. J. Eiseni „Imesõrmust”[6] või raamatusarja „Saja rahva lood” väljaandeid.[7] „Ilmaveere jutud” jätkab seda loodustundlikku ning ilustamata muinasjutuliini, mis mõjub „printsessilugude” keskel kui sõõm värsket õhku. Nende lugude abil saan tulevikus ka oma lastele juba hällieas õpetada, et inimene on vaid tilluke killuke sellest mosaiigist, mis kõik kokku võikski kanda nimetust Loodus. Au kaugete kaarte jutumeistritele ning Sommerile, kes võttis vaevaks kaevuda lõputusse muinasjutukuhilasse, otsida säält välja hulk eriilmelisi tekste ning köita need kokku uueks uhkeks eestikeelseks antoloogiaks!

 


[1] Lauri Sommer. „Lugusid lõunast: 2012–2016” – Tallinn, Menu Meedia, 2016.

[2] „Indiaani luulet”, [m]ille punaste vendade sõprade jaoks kahvanägude keelest on maakeelde ymber pannud [ja järelsõna kirjutanud] Nuga Soopealt – Räestu: Tiivaalune,

[3] Jaan Kaplinski. „Kaks päikest. Teistmoodi muinaslood” – Tallinn: Tänapäev, 2005.

[4] „Külaline. Saatekülaline on Lauri Sommer” – Klassikaraadio, 02.2023, toimetaja Liina Vainumetsa.

[5] Chinua Achebe. „Kõik vajub koost” – Tallinn: Varrak, 2018. Tõlkinud Heili Sepp.

[6] J. Eisen. „Imesõrmus: valik Eesti rahvajutte Matthias Johann Eiseni trükistest” – Tallinn: Tiritamm, 1993.

[7] „Saja rahva lood” – Tallinn: Eesti Raamat 1973–1991; Tallinn: Tiritamm 1992, 2006–2007.

 


Kirke Rumvolt (21): „Ma ei tea veel, kes ma olen. Küll aga meeldivad mulle kassid. See on igavene.”

1 m

Astun viaduktile. Viimases kasevõras enne lauget betoontõusu kraaksub teravalt hilisõhtusse lõikav vares. All on kihutavaid autosid palju, aga siin sillal on vaid minu jalapaar. Sammun väsinult edasi, käed jopetaskus. Vaatan vilksamisi üle õla paremale ja märkan, et kuidagi ilus on. Siit näeb linna hoopis teistmoodi. Väljastpoolt, objektiivsemalt, terviklikumana. Mõni teine öö võiksin siia kauemakski jääda, aga praegu pole aega. Tõstan jalgu kordamööda üksteise ette.

593 m

Astun viaduktil. Kuradi pikk sillake. Tänavalaternad on miskipärast kustus, nii et lõppu pole nähagi. Hingan rõsket sügisõhku. Minu jalge alt kihutab läbi mootoripöördeid piinav autojuht, mitusada hobujõudu kappab ühe mürinana, vaibudes kaugele vasakule. Kissitan tema poole silmi ja hõõrun ühte sõrmeotsaga. Jätkan teed. Kas ma olen üldse edasi liikunud? Olen väsinud. Olen seda viadukti juba mitu ööd peale tööd koju minnes ületanud, aga seekord tundub teekond kuidagi võõras. Nii pime on, vaid autoteelt kumab veidi valgust. Sammun edasi. Pean koju jõudma.

977 m

Asun viaduktil, automootorite konstantsuse kohal. Tundub, nagu oleksin juba päris kaua aega kõndinud. Olen ma ikka õige silla peal? Kummaline, ma ju tulin kindlasti õigest kohast. Siin pole just palju viadukte, mida omavahel segamini ajada. Mul hakkab kiire. Võtan telefoni, et Google Maps avada, aga see näitab, et olen hoopis Ruhnus ja siis saab aku tühjaks. Veider, ma pole Ruhnus väga ammu käinud. Lähen edasi ja haigutan. Olen ma ikka päriselt ärkvel? Või kordub see taas?

1889 m

Kand, päkk, kand, päkk, kand, päkk, kand, päkk, kand, päkk. Kannan kordust. Peatun. Ümbruskond on tiheda uduna pilkasse pimedusse mattunud, veel pimedamasse kui ööpimedus. Vaid aeg-ajalt sähvatab midagi hetkeks, nagu välk, ja ilmutab kauge tuledes linna. Mis mõtet on liikuda, kui sild end iga mu sammuga pikemaks venitab? Protestiks keeran end ümber ja hakkan pikal sammul tagasi trampima. Põhjuseks teooria: võibolla on ka viadukt end vahepeal ümber keeranud, nii et sihtkohast on saanud lähtekoht. Liiguksin siis nüüd ehk hoopis niipidi edasi. Kõnnin. Praktiseerin. Liigun, ehkki ei saa veel aru, kas suundun edasi, isegi kui liigun sinna, kust tulin. Ilmselgelt pole sild enam lineaarne.

1475 m

Salapäraselt moodustunud pimedus on kadunud sama kiirelt, kui see tekkis, isegi tänavalaternad on süttinud. Kunagi ammu nägin ma vaimusilmas, et siin viaduktil saan ma vabaks. Ma ei teadnud, millest, kellest või kuidas, aga see pidi juhtuma täpselt siin, kus ma nüüd lõksus olen. Siin, roosteoranžis videvikus, taamal kesklinna panoraam. Miljöö, mis nii tundmatult tuttav. Olen siin juba olnud, aga justkui kellegi teisena, justkui unenäos ja pisut teistsuguses varjundis, millegi varjus, mis nüüdseks kadunud. Nagu naaseks tuttavasse elutuppa, kus pole ammu käinud, kuid mille kuju on vahepeal pöördumatult muutunud, sest vaataja kogemused eemalolekul määravad talle teistsuguse vaatenurga kui see, millest ta seda tuba varem on vaadanud. Perspektiiviõpetus.

993 m

Tahaksin kellegagi rääkida, kurta, et olen eksinud, südant kergendada, aga siin pole ühtki inimest, ainult lakkamatu mürana voolavad autod. Keegi ei mõistaks vist nagunii, kuidas on võimalik sillal ära eksida. Ma ei oskaks selgitada, hakkaksin olukorra sürreaalsuse üle naerma ja siis oleks lõbus ja poleks enam hirmus. Seepeale, justkui oleksin kurja kutsunud, kuulen läbi mootorimürina saapasamme. Püsivalt kindlas taktis rütm ligineb mulle selja tagant. Lõpuks ometi keegi! Aga kes? Kas tulija on heade või halbade kavatsustega? Kas peaksin end kaitsma? Kas kujutan neid samme ette, nagu kogu seda öödki? Kui peaksin nüüd tagasi vaatama ja avastama, et kuuldud häälel puudub autor, siis oleksin veel sügavamas plindris. Aga ei! Tean, hüpoteetiline hirm kasvatab vaid liigset ettevaatust. Mul ei jää muud üle, kui vaadata. Sunnin end peatuma. Ka sammud peatuvad umbes mõni meeter mu selja taga. Pööran end aeglaselt ümber.

873 m

Seal seisan mina. Vaatan endale näkku. Irvitame üksteisele. Ma kartsin iseennast! Kartsin, et olen keegi teine. Ennist kartsin, et siin pole kedagi peale minu, aga nüüd olen siin koos endaga. Vaatan endale silma, aga pilk fokuseerib hämaras halvasti. Hingan sügavalt sisse ja välja. „Kuidas ma peaksin sellega leppima, et sina oled nüüd ka siin, minuna, lõksus? See, mida ma näen, pole ometi reaalne?“ küsin endalt mõtlikult, kuigi mõlemad teame, et reaalsus on subjektiivne. Pärast dramaatilist pausi kostan vastu: „Sa oled ju sellega juba leppinud. Muidu sa mind ei näeks. Nüüd saame aga edasi minna, põgeneda siit kumbki vastassuunas.“ Keeran endale selja ja jooksen.

–277 m

Tulevad kaks nunna, tulevad vaikuses. Kohtume ja küsin neilt: „Vabandage! Palun vastake, kas teie usute jumalasse, olete jumalakartlikud?“ – „Jah, muidugi, kogu südamest usume, oleme.“ – „Aga kas usute ja kardate ka kogu mõistusega?“ – „Jah, usume ja kardame terve mõistusega.“ – „Siis on teil vedanud, minul enam tervet mõistust ei ole ja jumalasse uskuda ei saa ega oska teda ka karta. Aga kuidas ma saaksin seda asja ümber pöörata? Peaksin ma piiblit lugema?“ – „Ärge muretsege, küll tema teid loeb ja teisse usub ja usub ka, et teie mõistus paraneb. Küll te siis ka ümber pöördute ja jumalakartlikuks hakkate.“ – „Hea küll, aitäh.“ Möödume üksteisest.

–329 m

Tuleb A. H. Tammsaare, tuleb vaikuses. Kohtume ja ütlen talle: „Teate, ma ei karda teid, sest ma pole kunagi „Tõde ja õigust“ lugenud.“ Tammsaare naeratab ja noogutab, mõistan, et heakskiitvalt. Selgitan: „Ei ole lugenud seetõttu, et kunagi koolis kirjandusõps ütles, et Vargamäel tehti tööd ja nähti vaeva, aga armastust sinna ei tulnudki, ja sellest teadmisest on minule piisanud. Pealegi saab nüüd filmi vaadata. Kirjandus võib end ise lugeda. Mul oli kunagi teile üks küsimus, aga näen nüüd, et see oli retooriline.“ Möödume üksteisest.

–583 m

Tuleb Albert Camus, tuleb vaikuses. „Tere, härra Kamüü!“ – „Terekest.“ – „See on minu jaoks suur vedamine, et teiega kohtun. Olen teilt tahtnud uurida, ma tean küll, et teie teate. Nimelt tundub mulle täna, et ma ei liigu edasi ega tagasi ja olen kogunisti lõksus. Miks ei jõua ma küll edasi koju? Kas olen sattunud limbosse? Mida ma kardan? Öelge, kuidas end lunastama peaksin? Kas peaksin end lunastama? Kuuldavasti olete teie need küsimused juba lahendanud, palun, aidake mul mõista.“ – „Vabandage väga, aga mulle ei meeldi asju selgitada. Mulle meeldib merd vaadata.“ Camus läidab sigareti, puhub mulle suitsu näkku ja pöörab end üle käsipuu kaugusesse vahtima. Põrnitsen ta kukalt. Hetke pärast pomiseb ta vaevukuuldavalt: „Pealegi oled sa Nihiri-aastates alles liiga noor.“ Ma ei tea veel, mis on Nihiri ja mida ta sellega mõtleb. Möödume üksteisest.

–1063 m

Võibolla on see saatus, et vaimusilmas kujutletud sild päriselt olemas on ja et ma nüüd siin olen. Kui ma saaksin vaid saatusest aru, siis oskaksin siit ära minna, aga mina saan aru ainult valikutest. Heidan asfaldile selili. Vaatan tähistaevast. Tähtedes on lõpmatult võimalusi ja valikuid ja see on nii tore. Võibolla peitub ka saatus seal kusagil pimeduses, valgete nööpide vahel, aga seda pole silmaga näha ja sellepärast ma seda ei mõistagi. Suunan pilgu hoopis ülevalt alla vaatavale laternalambile. Pupillide kitsenedes kustub laternavalguse ümbert muu maailm ja lambi üksildane ainsus kiirgub üha eredamaks.

–252 391 434 km

Olen kosmosesüstikus ja lendan valguse poole. Lähenen otsejoones päikesele, aga tean, et kui jõuan piisavalt lähedale, möödun temast orbiidil. Mu sihtkoht on kaugemal, kuskil väga kaugel. Otsin planeeti, mida saaksin sõpradega koloniseerida. Ma otsin meile inimlikku planeeti, sellist, kus saame elada nii, nagu meid loodi, ja nii, nagu me olla tahame, ja mitte nii, nagu on keegi eelnevalt heaks arvanud. Seal planeedil ei peaks me kartma sõdu ega haigusi ega nälga ega vaesust ega üksindust ega üksteist ja seal poleks vaja ühtki viadukti. Selle planeedi nimeks paneksime Nihiri ja lausuksime: „Siin me oleme, nihirilased!“

Olen nüüd päikesele lähedal. Nüüd on siin kuum.

Olen nüüd päikesest möödunud. Nüüd on siin jahedam.

Olen nüüd jõudnud juba päris kaugele, aga samas on kõik ikka veel ees. Mu süstikukapsel on väga kitsas, aga mu eesmärk on üüratu. Panen silmad kinni, et planeet üles leida. Kui veab, leian võibolla saatusegi. Uinun ja näen unes kõiki eelnevaid unenägusid, mida kunagi varem näinud olen.

7 m

Ärkan püstijalu. Olen siin kõndinud juba aasta või kümmekond. Olen kõndinud sügavale enda sisse ja jõudnud veendumusele, et nüüd on aeg väljuda. Piki viadukti tuhisevad minust mööda valged silmaklappidega hobused, üksteise kõrval, üksteise järel, kappadi, kappadi, kappadi, kappadi, kappadi. Taevasse on tekkinud virmalised. Autosid pole enam kuulda. On vaid kabjad, kümned, siis juba sajad ja tuhanded kabjad. Pea kuklas, vaatan värvide virvendust. Hüppan mööduvale hobusele. Vabastan ta silmaklappidest ja kappan öise ratsanikuna üha kiiremini koidikusse. Viadukt lõppeb.

*

Jõuan kodutänavale ja jalastun. Karja galopp taandub nurga taha. Loen valimisreklaami: „Tulevik on meie kätes!“, kräsujuukseline naabriproua viskab prügi ära, märkab siis mind ja noogutame tervituseks. Panen muusika mängima, istun voodile ja silman endast kõrgemal pisikest külalist. Laelambi kuplil rippuv nahkhiir langeb lendu ja sööstab pärani unustatud aknast välja. Sünnitusmajast kostub üle tänava vastsündinu kisa, kajakate naer kajab rõõmsalt.

Avan kapi ja haaran reisikoti.

 


Hendrik Lõpp (29): „Miks peab olema normaalne? Miks ei võiks olla eriline? Miks peavad olema kõigil, kurat, sihukesed mütsid, vat millel on sihuke nokk?” – Valdis

*

meil on valida, kas kaks korda elu või üks kord õnnetus
ma valisin leebema ja saast lõi puhkema
nüüd käin sama rada, mida käis mu vanavanaema
õhtul põhku ja hommikul kukega teeviidal kohvi
korjame lahvkalt kraami, et meie naabritele jääks ärritus
ning võimalus süüa laest krohvi
nüüd võtame hinge täis ja viime selle koolipinki
vihkame igat hetke ning heidame endale ette kogenematust ja ebakindlust
otsime kodus üles kõik haigused ning valame need omale peale
heidame pikali, täis kannatust ning enesekaotust
naeratame ja sureme, sest meil pole enam heledat eilset
ega paremat ülehomset

 

 

*

näha kõigi katsumusi
hoomake – see meeldib neile
nokad vajavad pisaraid
rahvas vajab kokku kukkumist
neile meeldib kaos
meeldis ka Kanepi
kuulavad mokad ammuli
kirjutavad esimesse lahtrisse läbipõlenud
viskavad minema enda mõtted
ja ootavad ninamehe käsklust

 

 

*

kõige õilsam valik on vaikida vaikida
proovis, sõpradega, üksinda
mida rohkem ma valetan, et mulle meeldib vaikus
seda rohkem valetavad mulle teised, et ma olen täpselt selline ja too
ma ei ole midagi, me pole rääkinud
ma pole vestelnud sinuga pinkidest ning lagunevast aiast, millele ma vahel jalaga virutan
me oleme sõnelenud ainult inimestest ning nende voodipartneritest
aga rohukeskkonnast, mis meid ei mõjuta, pole poetanud lausetki
sa vist ei tahagi rääkida, sulle sobib ka vaikus
meie ainuke väljapääs on väljapääsmatu, sest haistetakse, et siin möllab kangestus

 

 

*

juuksed, mille olen tõmmanud tekiks
puusärgis, millel on vaid üks nööp
panen pea alla Mats Traadi memuaari
kõikidel lilledel on täna viimane päev
kaks hammast, muu panen veeklaasi
tunnevad viimast korda au rääkides
varbad, mis on ammu jäätunud plassiks
seisavad siiski kassi käppade all
homsest alates helistavad meile vaid naabrid
kes avaldavad kaastunnet inetult rääkida
tahaks, et homme oleks järgnev päev
kuid oleme kord juba loodud elama

 

 

*

milleks oodata seda rõõmu, kui see nagunii ei tule
oh õnn ja rõõm, miks meie nõud on olnud 12 nädalat pesemata
ja keegi pole öelnud viimase poole aasta jooksul midagi toetavat
mitte keegi pole päriselt rahul ja me sulame eesti halli massi koos ilma ja rahvaga
„kui kaunis oled sa“ oli vale loosung, Isamaa
see pole vihakõne, see on satiiriline komejant
meid nülitakse iga talv ja kuskilt ei saa lahkuda
oh, ärge tembeldage mind hulluks
magamata olen terve kooliaasta ning halvasti kukuvad sõnad mu huultelt lipsama
me kasvatame karmi rahvast – jumal valvaku – ning teeme õelat nalja
ootame vägevat kliimamuutust ning veel kuumemat kuumalainet
kunagi ei lähe paremaks enne, kui me ise ei lähe
mu õitsev Eestimaa

 

 

*

et saada lahti endast
peab koju tulema
et lahti lasta kõiksusest
tuleb lüüa soiku luule
kui midagi ei imbu kohvipaksust
tuleb luua uus suhe
et saada lahti kõigest
mis sind ümbritseb
tuleb koju tulla
et mõista neid üksikuid hingi
lahti lasta tühjast olmest
et armuda
peksta vaeseks kinganinad
et lahti lasta
heita voodile ning halastada norus
kommionule

 

 

*

teed veelkord head nägu
aga farmatseut siiski sind enam ei aita
mitte keegi sind tähele ei pane
ja vaikselt langetad ka oma hinda
võtad mastist oma viimase lipu
enne õhtut pole enam mõtet hõisata
vabandage, neiu, teist peegeldub ülbus ning
täna kantakse teid läänemere kaldale
poes seisab aga hinnaalandus
näe, säh, võta seda faking leiba

 


Stella Liivik (19): „Olen 19-aastane elujälgija. Igapäevaselt väljendan end läbi muusika, aga vahel annab sõnaseadmine erilise väe. Nii ma muudkui kuulan helisid ja mustreid, mõtlen, kirjutan, kuulan veel ning uinun.”

„Ma olen vanaks jäänud,” mõtlen endamisi, kui kuulen yhe[1] endast ligi kymmekond aastat noorema inimese suust, et ta ei kasuta sisuliselt yldse Facebooki – kui, siis ainult (vana)vanematega suhtlemiseks. Alles see oli, kui kõik sinna oma seisan-põllul-päikeseloojangu-taustal-stiilis pilte postitasid või Candy Crushi ja Farmville’i staatuseuuendusi jagasid. Nyyd on tekkinud uus põlvkond, Z-generatsioon või zuumerid, kes ei tea, mis asi on Vine või 9GAG, ei kanna kitsaid teksapykse või kes 😂 asemel kasutavad 💀. Nende igapäeva ymbritseb Snapchat ja Y2K-hõnguga mood, nad ei kommenteeri sõbranna pildi all „kõige ilusam (lllll)”, vaid „yaaass slayyy queen 💅”.

Pean tõdema, et selline mõtteviis tekkis mul alles paari aasta eest. Ei teagi, kas mind tabas See Mystiline Veerandeakriis, ent minu aktiivsesse sõnavarra lisandusid järsku sellised väljendid nagu „vanasti” ja „minu ajal”. Hakkasin neid usinasti kasutama, et vastanduda endast noorematele, eriti teismelistele. Märkasin põlvkondlikke erinevusi kõikvõimalikes pisiasjades, näiteks meemides ja soengutes, aga järjest rohkem ka keelekasutuses. Nii võisin näiteks öelda, et minu ajal kasutasid kõik teismelised XD[2] emotikoni, või et vanasti sai inglise keel selgeks ikka Cartoon Networki, Nickelodeoni ja Disney Channeli, mitte YouTube’i ja TikToki abiga. Mõni minust vanem inimene võib jällegi mõelda, et ah, mis ma ikka torisen, me ju kõik kuulume samasse (noorte)patta, aga ei! Arvestades, kui drastiliselt on maailm viimase paarikymne aasta jooksul muutunud, annab selgesti tunda, kas sinu synniaasta jääb sajandivahetusest ette- või tahapoole.

👦🏻👴🏻  

Selle kõige taustal viskaksin õhku kysimuse, millest mul sageli juhe kokku jookseb. Kui kasutame sõnu noor või teismeline, siis keda me tegelikult mõtleme? Pealtnäha on nende sõnade tähendused ju iseenesestmõistetavad.

Alustame näiteks EKI yhendsõnastikus leiduvate definitsioonidega. Noor omadussõnana tähendab, et keegi on „suhteliselt lyhikest aega, vähe elanud”, nimisõnana on see „inimene, kes on täisikka jõudmas või suhteliselt hiljuti täisealiseks saanud”.[3] Teismeline nii omadus- kui nimisõnana on „noor inimene, kes on umbes 11–17-aastane”.[4] Nendest definitsioonidest lähtuvalt võiksime olla yhel meelel, et mõlema sõna tähendusvälja kuulub näiteks keegi, kes on 16-aastane. Okei. Aga kust tõmmata see ylem- ja alampiir? Millal saab lapsest teismeline, millal teismelisest aga täiskasvanu? Kas neid piire yldse ongi?

Pigem on nende sõnade tähendusväli ysna suhteline. Esiteks, see varieerub inimesiti: näiteks teismeiga algab inimestel erinevas vanuses. Meenuvad põhikooli klassipildid, kus mõni klassikaaslane näis välimuselt sobivat veel algkooli ja teine jällegi gymnaasiumisse (eriti selge oli see kontrast poiste ja tydrukute vahel). Teiseks on tähendused kontekstitundlikud: näiteks akadeemias kutsutakse noorteadlaseks ka neid, kes muus kontekstis oleksid juba keskealised. Või siis mõnes firmas kannab inimene noorspetsialisti staatust ka siis, kui ta Lux Expressiga enam noortesoodustust ei saa; pigem kaob see prefiks ametinimetusest kindla tööstaaži täitumisel. Hea näite võib ka noppida siitsamast n o o r e kirjanduse ajakirjast, mille vahelt sa seda teksti loed:

Ootame kaastöid kuni 33-aastastelt autoritelt.

Noorus võib olla ka mitte pelgalt kindel vanusevahemik, vaid hoopis vaatenurk või seisund. Olen näiteks märganud, et mida vanemaks saavad inimesed, seda enam tugevneb olen-passis-vana-aga- hinges-noor emotsioon. Sellistel puhkudel ei identifitseerita end oma bioloogilise vanusega, vaid rõhutatakse sarnasusi oma noorema minaga.

Vanuse kasvades syveneb ka yks teistsugune nähtus – igayks istub oma mätta otsas ja näitab näpuga endast nooremate inimeste suunas, samal ajal hõigates: „Siia mätta otsa saate te alles siis, kui teie elukaare seier näitab minu vanust!” Tolle mätta otsast hakkab inimene tegema noortele kõiksugu etteheiteid, neist yks peamisi see, et nad pole sellised nagu „kunagised noored”: nende väärtused on teistsugused, nende suhtumine on muutunud, nad on LuMeHeLbEkEsEd.

Jälgin põnevusega kogu seda arutelu hoopis keeleteemade kontekstis, sest noorte keelepruuk on ehk selle vanuseryhma yks iseäralikemaid tunnuseid. Ilmselt on meil kõigil vaimusilmas ettekujutus sellest, kuidas räägib tänapäeval teismeline. Kui luua mingisugune mõtteline skaala, millised on avalikus arutelus sõnavõtjate hoiakud noortekeele suhtes, tekib kaks äärmuspunkti: vasakus otsas räägitakse eesti keele hävingust, paremas aga rikastumisest. Kõrvaltvaatajana näib mulle, et selle skaala mood on natuke rohkem vasakule poole kaldu. Kardetava hävingu taustal muretsetakse enim, kuidas noored oma emakeele yldse selgeks saavad, sest sotsiaalmeedia (ja sellega kaasnevalt ka inglise keele) kiire levik mõjutab märkimisväärselt nende (suulist ja kirjalikku) eneseväljendusoskust. Muret tunnevad nii noortega otseselt kokku puutuvad lapsevanemad ja pedagoogid kui ka need, kellele lihtsalt läheb korda eesti keel. Sest noored on ju eesti keele tulevik.

Minu enda asukoht sellel skaalal on viimaste aastate jooksul järjest rohkem paremale nihkunud. Millest siis selline perspektiivivahetus?

🙅‍♂👌 

Kui ma yhel oktoobrikuisel pärastlõunal oma juhendajaga esimest korda magistritöö teema osas mõtteid vahetasin ja avaldasin huvi uurida mitmekeelsust, palus juhendaja seda uuritavat mitmekeelset natuke piiritleda. Otsustasin, et ta võiks olla teismeline. Miks? Meenutades tundus esiti, et see valik oli tookord ysna juhuslik, ent sygavamal sorkides leidsin yles selle õige mälukillu. Kui mõned aastad varem erasmuslasena Rootsimaal seiklesin, kutsus yks yhikakaaslane mu oma lavastust vaatama. Nägin seda kui võimalust rikastada oma rootsi keele pagasit, seega mõeldud-tehtud, vedasin end kohale. Kui lavastus lõpuks kummarduste ja aplausideni jõudis, sain aru, kui sygavalt see mulle tegelikult imponeeris. See oli esimene kord, kui kuulsin kedagi päriselt förortssvenska’t[5] pruukimas. Olgugi et see kõlas justkui tulnukakeelena ja dialoogidest noppisin välja vaid käputäie tuttavaid sõnu, pakkus mingisugust kirjeldamatut rõõmu kuulda õpikurootsi keelest rikkamat keelt. Kuna mainitud keelevariant levib just noorte seas, sain järsku pihta, et noored = huvitav keelekasutus. Ja uurimiseks otsitakse ju huvitavat ainestikku.

Tol hetkel ma muidugi ei teadnud, kui palju uuringuid oli noortekeele vallas juba läbi viidud.[6] Olgugi et vanuselt noor, olin tollal noortekeele alal täielik võhik. „Nii, noored kasutavad hästi palju slängi, palju parasiitsõnu, neil on palju keelevigu, nad kasutavad palju koledat estonglish’it…” mõtlesin endamisi, kui proovisin ette kujutada, missuguse keeleainestikuga töötama hakkan. Tagantjärele võin öelda, et tol hetkel piirasid minu mõttemaailma stereotyybid noorte kohta. Istusin magistritööd kirjutades (yksi) oma mätta otsas ja ootasin mingisuguse slängisõnadest ja võõrkeelsustest pakatava hordi saabumist. Pidin pettuma. Olin justkui autsaider, kes arvas kõike teadvat, aga tegelikult ei teadnud eriti midagi.

Ysna kiiresti sain aru, et vähemalt noortekeele uurijate ring istub sootuks teise mätta otsas. Nad ei kõnele sellest, kui „valesti” noored räägivad; nende kirjeldustes kohtab teistsuguseid märksõnu: innovaatiline, trenditeadlik, kohanemisvõimeline. 1997. aastal ilmus yhes Põhjamaade noortekeele kogumikus artikkel,[7] mille esimeses lõigus võtab Penelope Eckert tabavalt kokku minu mätta tuumprobleemi: „Noorust nähakse sageli probleemse seisundina, haigusena, teatavat tüüpi hullusena. Täiskasvanute komme vaadelda noori huvitavate, arusaamatute ja mitte kuigi ratsionaalsete isenditena näitab, kui tugevalt üldistab ja moonutab noorteuuringuid keskealiste hoiak.” Eckert kasutab noorte kui keelekasutajate kirjeldamiseks väljendit linguistic movers and shakers (otsetõlkes „keelelised liigutajad ja raputajad”), ja toonitab, et keeleuurijad vajavad noori rohkem kui noored keeleuurijaid.

Vajutasin ajus Ctrl + N ja alustasin uuesti.

🧠💡 

Juuli kakskymmend kakskend kaks.

Viin doktoritööks läbi intervjuud. „Kogu see Gen Z on väga kaootiline,” kommenteerib yks noor. „Me oleme seda näinud nagu nende boomer’itega, et nemad on nagu „Ah, ma ei saa noorematest generatsioonidest aru!” ja nüüd on meil need, millennial’id on nende nimed, on ju, et vaatavad, et „Ah, noorematest generation’idest [ei saa] aru!” ja siis on meil Generation Z, kellel ei ole veel nooremaid generatsioone, kes on lihtsalt nagu Among Us. Üks hetk tuleb see ka kindlasti.”

„Aga ta jutus on ju iva,” mõtlen samal ajal. Kas see pole mitte igipõline probleem, et iga põlvkond vaatab järgmisele ylevalt alla?

Zuumerid kasutavad väga palju sotsiaalmeediat – ega asjata kutsuta neid sotsiaalmeedia põlvkonnaks.[8] Me tegelikult ju ei tea, mis mõju see nende keelele avaldab, seda näitab aeg. Samas teame, et täiskasvanud on muretsenud tehnoloogia (ja koos sellega ka võõrkeelte, eriti inglise keele) mõju pärast tegelikult märksa kauem kui viimased kymme aastat. Praegu kardetakse, millist mõju avaldavad koolikirjandite kvaliteedile nutiseadmed (näiteks räägitakse tujukujude pealetungist), ent paarikymne aasta eest valmistasid peavalu hoopis välismaa telekanalid ja SMSid (mis omakorda tõid kaasa lyhendid ja võõrkeelsused).

1998, EPL: „Koolinoorte kõnekeel on pungil ingliskeelsetest fraasidest, filmides kõlanud roppustest ning telerist kuuldud reklaamlausetest.”[9]

1999, EPL: „Nende sõnul ei oska praegune lõpetajate põlvkond end korralikult suuliseltki väljendada, kirjalikust rääkimata. Ka hindajad näevad aasta aastaga üha rohkem töödes „ü” asemel „y-it” ja „ks” asemel „x-i”, slängi kasutamisest rääkimata.”[10]

2007, Sakala: „Vähe sellest, et noored on eesti keele üle külvanud slängiga, me asendame oma igapäevases kõnes varsti juba iga teise sõna võõrkeelest laenatuga. [—] Eesti keele saatus ripub juuksekarva otsas.”[11]

Tegelikult peabki noortekeelt dokumenteerima, et teaksime hiljem võrrelda, kas ja kui palju on midagi muutunud. Mahukaid andmed Eesti kontekstis sisuliselt napib. Saab kyll lugeda 1980ndatest ja 1990ndatest pärinevaid slängiylevaateid,[12] ent need ei peegelda tolle aja noorte terviklikku keelekasutust, vaid nopivad välja kõige kirevamaid juppe. Noortekeele stereotyyp põhinebki nendel värvikatel näidetel. Teate kyll, see „Ma surrend’in selle tunde ja ma release’in selle, et kuidas ma saan seda teha ilma, et ma express’iksin seda.”

Veebruar, samal aastal.

Asun vaatama yhe Eesti juutuuberi videoid. „Teadus on ikka lahe värk,” mõtlen endamisi. Ei saa ju iga päev öelda, et ma vaatan YouTube’i mitte prokrastineerimise, vaid hoopis yhe uuringu[13] tarbeks! Kirjutan järgemööda yles kõik videotes kostvad ingliskeelsused: päris mahlane episood, subscribe’ige-laikige-pange bell notifications, eesti parim reality, see on liiga nasty, juba on error… Näen mustrit. Inglise keel = sotsiaalmeedia sõnavara.[14] Korraldan peas paraja ajugymnastika, pyydes need väljendid eesti keelde tõlkida. Mõnele leiutisele näitaks pöidlaga yles, teisega jälle vajuks pöial alla. Näiteks mulle ei meeldi, et subscribe’i tõlgitakse „tellima” – mingist tähendusvarjundist jääb vajaka.

Yks hetk kolivad vanasti ja minu ajal naabruskonda sellised väljendid nagu cap, for real, slay, sus, NPC ja type beat. Tõmban alla TikToki, kuigi paar aastat tagasi lubasin endale, et see on yks koht, kuhu ma põhimõtteliselt ei roni. Aga saan aru, et kui tahan mõista noorte keelt, peab minust saama insaider. Ma pean hakkama orienteeruma selles online-kultuuris, milles paljud nyydisaja noored pesitsevad. Ja seal polegi nii hirmus, ausalt ka!

Yheksa kuud hiljem.

Leian end mõtisklemas: „Kyll on ikka hea, et meil on praegu eestikeelseid sisuloojaid.” Ma ei mäleta, et minu teismeeas oleks see kogukond nii suur olnud. Jah, vahel kasutatakse ka võõrkeelseid väljendeid, ent ometi on nende osakaal kõikvõimalike eestikeelsuste kõrval märgatavalt väiksem. Olen ysna mitmelt noorelt kuulnud etteheidet, et eestikeelset meelelahutust napib. Tõsi, seda on palju vähem kui ingliskeelset. Kui olin noorem, siis leidus näiliselt rohkem eestikeelseid saateid, filme, raamatuid, ajakirju, mis olid just noortele suunatud. Aga ajad muutuvad. Keegi ei lehitse enam Spunki, vaid kõik scroll’ivad TikTokis. Seega tulebki suunata fookus sellele, kuidas eesti keel TikTokki tuua.

Aprill kakskymmend kakskend kolm.

Transkribeerin doktoritöö intervjuusid. „Minu eesti keel on nii paha,” kostab yks noor. Kysin: „Miks?” Ta väidab, et näeb seda isegi ning ka täiskasvanud noomivad teda. „Ma ei taha öelda midagi valesti,” sõnab yks teine noor. See teeb mind kurvaks.

Kuidas saab toita emakeelearmastust, kui noorele inimesele heidetakse ette seda, kui „valesti” või „vigaselt” ta räägib? Tagajärjeks võib ju olla vastupidine efekt – noorel tekibki oma emakeelega negatiivne seos. Tal ei pea olema nööbid kurguni kinni, talle peab jätma ka hingamisruumi. Sekundeerin yhe kaasdoktorandi mõttele, et „keel on mänguväljak, mitte lahinguväli.”[15]

Viskan täiesti teadlikult oma keeleväljakult välja sellise mõiste nagu vigane keel.

💬 

Mida ma olen praeguseks noortelt õppinud?

Nad on isikupärased. See vanuseryhm on vägagi heterogeenne. Kõigi sõnavara on natuke erinev, noortekeel pole kõiki noori hõlmav keelevariant. Nii nagu on noori, kes on nutiseadmetest sõltuvuses, leidub ka neid, kes haaravad telefoni asemel kätte raamatu. Inglise keelega on neil samuti armastuse ja vihkamise piiril olev suhe.[16] Toon näiteks oma doktoritöö informandid. Yks teismeline väljendas selgelt, kui väga ta inglise keelt ei salli ja väldib selle kasutamist igal võimalusel. Aga yhe teise noore inglise keele oskus teeks silmad ette nii mõnelegi täiskasvanud poliitikule, kes oma tööpostil peaks oskama inglise keelt.

Nad on loovad. Noortele meeldib oma keelekasutusega mängida, seetõttu võtavad nad uusi sõnu agaramalt omaks kui täiskasvanud. Samas on nad ysna võimekad looma uusi keelendeid, mis täiendaksid eesti keele sõnavara ja nii mõnelgi juhul asendaksid võõrkeelseid väljendeid. Meenutagem, kust tuli näiteks suunamudija. Mu lemmiknäide on kringli taaskasutus – noortekeeli tähistavat see midagi cringe’i.[17] Noored on aaviklikud keeleuuendajad.

Nad on keeleteadlikud. Noored kipuvad võõrkeelsusi sageli käänama, pöörama ja väänama nii, nagu seda kirjutab ette eesti keele grammatika („Kui ma kuulan lyrics’eid, siis ma väga ei saa relate’ida.”). Lisaks sellele kohandavad nad oma keelekasutust vastavalt suhtlusolukorrale; selle kaudu peegeldab noortekeel keele kylluslikkust ja mitmeotstarbelisust, keel on justkui mitmetasandiline ökosysteem.[18] Näiteks kõneleb noor omaealisega ja täiskasvanuga erinevalt. Esimesel juhul peetakse estonglish’it ja lyhendeid omavaheliste vestluste loomulikuks osaks, teisel juhul on noore eneseväljendus palju hoolikamalt yles ehitatud. Yks uuring muuseas leidis, et kuigi noored ja täiskasvanud märkavad keelekasutuses põlvkondlikke erinevusi, tajuvad eriti just keskealised, „et eri inimestega ja eri olukordades nad oma keeletarvitust ei muuda.”[19] Seega võiks justkui spekuleerida, et noored on erinevate keelevariantide suhtes vastuvõtlikumad.

✨🪞😈 

Ma syndisin 1996. aastal. Kuigi ma tahan mingis mõttes vastanduda Z-generatsioonile, on mul hea meel, et meil on ka midagi yhist – me kasvasime kõik yles nutiajastul. Kui minu vanemate põlvkond saab ilmselt oma nooruspõlve meenutada päevikute ja yksikute fotode abil, siis minu andmevaramu on kõvasti suurem. Kui MSNi ja Mängukoopa[20] aegadest säilitasin endale vaid paar symboolsemat vestlust, siis keskkooliaegadest on ainest palju rohkem: olen talletanud kõiksugu tšätivestlused, postitused, sõpradega klõpsatud fotod ja filmitud videod. Ma saan päriselt kuulata ja lugeda, missugune oli mu keel kaheksa või enam aastat tagasi. Teaduslikust vaatest pole selline lähenemine just kõige optimaalsem, ent väike eneserefleksioon aitab vähemalt yksikisiku näitel näha, mis ja kui palju on muutunud.

Yhest kiiksust sain lahti yheainsa märkuse mõjul. Nimelt korjas 13-aastane mina netisõpradelt (ehk kollidelt – kes teab, see teab) yles harjumuse kirjutada kirjavahemärgid tyhikute vahele. See nägi minu hinnangul väga a e s t e e t i l i n e välja. Õnneks ytles minu emakeeleõpetaja (ole Sa tänatud), et ma jätaks selle esteetika sinna arvutisse ega tooks seda rohkem oma kirjanditesse. Leppisin kyll kaotusega, kuid sain ka teismelisena olulise õppetunni. Vigade tegemine on okei, sest nende kaudu saame targemaks.

🤝🧗‍♀ 

Igayks on yks hetk kuulunud Kringlite Liigutajate ja Raputajate Klubisse. Vanadel kaladel tuleb hakata tajuma tänapäevaste noorte biite ja võbesid.[21] Tsiteerides siinkohal restorani Pepe’s (kunagist) teenindajat Mihklit, on meil kõigil valik seda teha kas „ainsuses või mitmuses”. Kui me hakkame noorte keelekasutust üldistama üksikute näidete (näiteks tänaval juhuslikult kuuldud sõpradevahelise vestluse) põhjal, on stereotüübid lihtsad tekkima; tegelikkuses on pilt palju kirjum ning nende keeles leidub rohkelt variatiivsust. Siinkohal ehk tõesti pädeb võrdlus lumehelvestega, sest nii nagu lumeebemed on ainulaadsed, on ka seda noored.

Mitmust vajame ka teises mõttes – mida rohkem inimesi on noorte keelekasutuse suhtes avatud, seda tõenäolisemalt muutub valitsev „noorte keel on halb” diskursus. Nii nihkub fookus laimu külvamise asemel teistele, olulisematele teemadele: näiteks küsimustele, kuidas toita noorte eesti keele huvi või rikastada nende keelepagasit. Ainsuses jäämegi eri mätaste otsa istuma, mitmuses vallutame aga (Munamäest suurema) mäe.

 


[1] Olgugi et eesti normikeel soosib üütamist, kehastun siinsete ridade vahel aga yytajaks. Ning ei, seda mitte Aaviku, vaid hoopis tšätiregistri mõjul. Tšätid on koht, kus suhtlen sõpradega. Niisiis, austet lugeja, sina kehastud järgnevatel ridadel minu (keeleentusiastlikuks) sõbraks.

[2] Või ka selle variante: xd, xD, Xd.

[3] Vt https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/noor/1.

[4] Vt https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/teismeline/1.

[5] Rootsi keele variant, mida kõneldakse peamiselt kõrge sisserännanute osakaaluga linnaosades. Sarnaseid keelevariante kohtab ka mujal riikides, näiteks Saksamaal, Taanis, Suurbritannias ja Hollandis.

[6] Vt Sali Tagliamonte. „Teen Talk: The Language of Adolescents” – Cambridge: Cambridge University Press, 2016; Kristiina Praakli. „Sissevaade noortekeele uurimisse Eestis: üldist ja üksikasjalikku.” – Keel ja Kirjandus, nr 11, 2022, lk 1014–1030.

[7] Penelope Eckert. „Why ethnography?” – Ungdomsspråk i Norden. Stockholm: Stockholm University, 1997, lk 52–62.

[8] Andra Siibak. „Digipõlvkonnast sotsiaalmeedia põlvkonnaks. Põlvkondlikku enesemääratlust kujundavad trendid Eesti noorte internetikasutuses.” – Methis. Studia Humaniora Estonica, nr 21(26), 2020, lk 17–34.

[9] Kristel Kirss. „Inglisekeelsed väljendid trügivad koolinoorte igapäevakeelde” – Eesti Päevaleht, 21.11.1998.

[10] Malle Pajula. „Julmalt aus lõpukirjand” – Eesti Päevaleht, 04.1999.

[11] Gerly Nugis. „Eesti keele saatus ripub juuksekarva otsas” – Sakala, 10.03.2007.

[12] Vt eki.ee/dict/slang/sissejuhatus.html.

[13] Kristiina Praakli, Mari-Liis Korkus, Aive Mandel, Elisabeth Kaukonen, Annika Kängsepp, Triin Aasa, Kristel Algvere, Helen Eriksoo, Marion Mägi, Getri Tomson, Liina Lindström. „„Mis keeles ma räägin, I don’t know ”. Eesti sisuloojate inglise keele kasutusest YouTube’is.” – Philologia Estonica Tallinnensis, nr 7, 2022, lk 263–291.

[14] Vt ka Juhan Hellerma. „Doktoritöö: noorte inglise keele lembus väljendub ennekõike laensõnades” – ERR Novaator, 30.04.2021.

[15] Lydia Risberg. „Metamorfoos. Mälestuspilte neliaastakust Värske Rõhu keeletoimetajana. Lydia Risbergi päevik.” – Värske Rõhk nr 83, 2023, lk 38.

[16] Virve-Anneli Vihman, Kristiina Praakli, Maarja-Liisa Pilvik, Mari-Liis Korkus. „Kas noored on inglise keelega obsessed? Millest räägivad korpusandmed?” – Philologia Estonica Tallinnensis, nr 7, 2022, lk 292–322.

[17] Vt ka Helena Aadli. „Puust ja punaseks: cringe” – Müürileht, 08.2021.

[18] Marja Vaba. „Elujõuline keeleaed ei vaja suuri kärpeid” – ERR, 07.2023.

[19] Miina Norvik, Renate Pajusalu. „„Mina räägin kõigiga ühtemoodi, omas stiilis”: Eestlaste arvamusi keelest ja keelekasutusest.” – Akadeemia, nr 7, 2022, lk 1202–1238.

[20] Vt Anett Peel. „Mängukoobas – 2000ndate laste safe space” – 4dimensioon, 01.2021.

[21] Võbe tähistab vibe’i. Vt Tuuli Põhjakas. „Toomas Hendrik Ilves usub eesti keele elujõudu” – Postimees, 15.03.2023.

 


Mari-Liis Korkus (27): „Mu esimene sõna oli мясо, mu (praegused) lemmikud eestikeelsed sõnad on komakurat ja keelemudija, mu lemmik võõrkeelne sõna on schvjo (vt Norrlandi murret), mu lemmik slängisõna on hetu, mu lemmiklühend on naq ja mu lemmiktujukuju on 🙃.”

VÄRSKE RÕHK 18! Ilmunud on Värske Rõhu küütlev ja lustakas sünnipäevanumber!

Septembrinumbri proosakülgedel kohtab lausa viit omanäolist autorit! Getriin Kotsar mõtiskleb rongis nooruse, niiskuse ja naissoo üle ning Hendrik Lõpp otsib väljapääsu lõputult venivalt unenäo-viaduktilt, ilukirjandusliku debüüdi teeb aga Loora Kaubi, kelle mälulis-unenäolised miniatuurid tantsisklevad autori sisemaastikel. Samuti leiab uuest numbrist Liisi Ilingu kevadise lühijutu, kus lapsepõlvemälestusi meenutavad maguskibedalt tütar ja ema, ning Caspar Vega hoogsa ja õrnraevuka loo lilledest, verest ja vikatist. 

Luules on seekord võimalus joovastuda Karola Ainsari luuletuste õrnusest, selgest veest ja täpselt tabatud detailidest ning lasta debütant Stella Liiviku tekstidel maailm iiveldavalt nihkesse lajatada. Ka Marta-Liisa Talveti rütmilistes tekstides tehakse palju põnevat, näiteks täielik uuendus maja küttesüsteemile, samas kui Eenok Roode napid ja jõulised killud maalivad apokalüptilisi pilte. Ajakirjas esmakordselt tekste avaldav Gregor Mändma ajab sõnadega taga sõnastamatut, Kaisa Kriisa debüütluuletustes otsitakse lahendusi loojuvas päikeses, Richard Annilo eritoonilistes tekstides leidub aga imetlust, ehmatust, mõtlikkust ja irooniat. 

Uuest numbrist saab Triin Paja tõlkes lugeda ka Pakistani juurtega Fatimah Asghari luuletusi, mille intensiivses poeetikas peegelduvad lihtsate vastusteta identiteediküsimused ning ajalooliste traumade pikad varjud üle põlvkondade ja riigipiiride. Päikesetõusukeelset kunstnikupäevikut peab lavastaja ja näitleja Jarmo Reha.

Seekordses välgatuses kirjutab Tartu ülikooli üldkeeleteaduse doktorant Mari-Liis Korkus tõeliselt haaravalt sellest, kuidas ta jõudis oma uurimisteema juurde – noortekeeleni. Juttu tuleb sellest, miks peaks oma keeleväljakult teadlikult välja viskama sellise mõiste nagu vigane keel, kuidas Z-põlvkond kõneleb (etteruttavalt võib öelda, et paljudel erinevatel viisidel) ning kes üldse kuulub noortekeele rääkijate sekka ehk  “N3NDE KR1NGL1TE L11GU74J4TE & R4PU74J4TE” klubisse.

Juba teist aastat järjest antakse ka Eestis välja Prantsusmaa kõige prestiižikamat kirjandusauhinda Goncourt’i preemiat. Nomineeritud teoste ning kuulsa preemia noortežüriis osalemise kogemuse kohta vahetavad vestlusringis mõtteid Ave Albert, Leon Hagel, Juuli Teder, Karet Eesmäe ning Madleena Mattus

Kriitikarubriigis debüteerib Diana Koit täpse ja tundliku arvustusega Ilya Kaminsky luulekogust “Odessa tantsud”. Esimese trükiproovi teevad ka Kirke Rumvolt, kes kirjutab õige soojalt Lauri Sommeri koostatud pärimuspajatuste antoloogiast “Ilmaveere jutud”, ning Aet Kubits, kes on põhjalikult avanud Bernardine Evaristo romaani “Tüdruk, naine, keegi teine”. Üle pika aja kirjutab meie veergudel ka Alexandra Tuuling, kelle vahe ja ühiskonnakriitiline pilk on sedapuhku suunatud Piret Raua novellikogumikule “Nimepanija”.

Septembrinumbris soovitab kolme toredat Hiiumaa-raamatut hiidlane ning August Sanga tõlkeluulepreemia laureaat Järvi Kokla. Numbri illustreeris kunstnik Solveig Lill.

Sünnipäevakuul maksab Värske Rõhu aastatellimus vaid 10 eurot (tavahind 18 eurot). Telli endale või sõbrale: www.tellimine.ee/varskerohk

?.02.22

oma peas tahan end võrrelda jänesega, keda aknalt nägin. kuigi tean, et mu keha ei suuda isegi ühtlaselt rinnakarvu kasvatada. hilisõhtune toiduotsing ning võltspeekoni (?) maitset meenutav kuldne marps. kivist lõvikujud nii kauged, aga olen surmkindel, et tegelikult on need kõrvaltänaval. tahan veidikenegi elada skandinaaviamail. naljakas otsida sõpradega stockholmi tänavailt kaltsukaid, kui iga teine inimene, kes vastu tuleb, on eestlane. kõnnin tõsise näoga edasi ning käitun, nagu oleksin kohalik, kuigi paistan oma kasukaga ikkagi tänavatel silma. huvitavalt sarnane on meie geneetiline kogum. kas eestlased, kes rootsi põgenesid, olid tõesti nii tegusad, et tegid rootslased eestlasenäoliseks või on eestlus kui niisugune lihtsalt nunnu illusioon. kaldun ikkagi seda teist arvama. tallinna tänavatel vaimuna liikuda nii mugav on, kuid kui sul justkui sangpomm taga, siis hakkad ümbruskonda kaalutlema.

08.03.22

olla selles maailmas kaine on kohutav, kuid tean, et olla joobnud ja niiviisi oma probleemide eest ära joosta on loll. aitäh, isa, et seda õpetasid.

(juuni lõpp, juuli algus)

imelik on kõndida ringi pükstega, mis ei kallista su reisi nagu näeksid neid viimast korda.

olen samaaegselt närvis ning rahulik
see närv on nagu külm hallitus su apelsinikoorel või piimanahk, nii limane
see üks küüs, mis miskipärast kasvab sissepoole, või stressipall, mida kasutatakse nõelapadjana, nagu mu närvirakud hakkaksid hallitama
ma tahan nutta, kuid see nagu valguks kõik mulle ajju ning moodustaks tumehalli krobelise vedeliku

18.08.22

ma tahan lahti öelda oma kehast. nädalate viisi olen seda mürgitanud alkoholiga ning kainel päeval võtan antidepressante. ma põgenen iseenda ja oma probleemide eest. vanavanaema on haiglas, ühepoolne kiindumus ning üleüldine spliin. kas sellist suve ma tahtsingi. saada kätte peaaegu et mitte midagi ja siis see maha juua, kuna see on ju kõik nii lõbus. kui kaua ma jaksan kuulata, kuidas mind pärnu tänavatel pedeks sõimatakse. võin kanda ükskõik mida – viigipükstest ja triiksärgist suvalise t-särgi ja teksapüksteni. vaata mulle otsa ja ütle mulle, kas sõna „pede“ on mulle näkku kirjutatud. jumal tänatud, et saan pärnust minema. see, et lähen linna, kus mul on palju tuttavaid, ei tähenda, et peaksin nendega suhtlema. mul on lihtsalt vaja mediteerida ning see alkohol oma kehast täielikult välja saada. suitsetamine ka maha jätta. isegi päeval, kui midagi ei tee, tunnen, kuidas mu keha hõõgub nendest mürkidest. ükskõik, kui palju ma oma tuba koristan, on see kahe päevaga jälle sassis. ma tahan männimetsas paljalt samblal magada ning teha hommikul karastava supluse. et keegi ometigi võtaks mind sülle, olgu siis sammal, järv või päikeseloojang. tahan näha, mis on lauka põhjas. tahan näha, kas mul on veel võimalust paraneda.

12.09.22

ma tahan oma naha maha tõmmata ja selle välja tuulduma panna.

02.10.22

mis on see, milleks me elame?

mina näiteks elan pärnu bussijaama nimel, mis paneb juba kell pool üheksa vetsu kinni, et saaksin veerand kümme minna bussi, kus pole vetsu. ma elan ühepoolse armastuse nimel. üleüldse raskete suhete nimel.

elan õe nimel, kes ei julge mind kallistada. elan isa nimel, kes minusse ei usu, ja ema nimel, kes mulle vaevu silma vaatab, kui nägemiseni ütlen.

hoian rohelises bussivalguses silmi kinni, et ei peaks pärnuga hüvasti jätma.

09.10.22

oleksin täna pidanud vanavanaema matustele minema, kuid bussi- ja rongipiletid on nii kallid. istun imekombel üksinda oma ühikatoas ja joon vanaema tehtud punast veini. sooviksin nii paljut teha, kuid lihtsalt istun siin. tahaksin minna jalutama, tahaksin minna näitustele, tahaksin olla temaga. tahaksin osta või kasvõi üürida oma korteri, tahaksin olla rikas, tahaksin olla rahul.

olen üpriski üllatavalt leinaga toime tulnud. esialgu otsisin küll lohutust voodist, kuid praeguseks on kõik hästi. õpin saksa keelt, pilt minust koos vanavanaemaga on laual ning loodan, et ta on mu üle uhke.

23.10.22

🕓 16.03

raha on nii loll. miks pean ma valima, kas olla haritud või süüa. õppides ei saa ma minna tööle, et saada raha, et osta süüa, et mitte elada kuuse all. õpin kunstiteadust, kuid mis tulevikku on kunstil, kui maailm hävib ning varsti pole kedagi, kes seda kunsti isegi näeks või sellest loeks. ma olen iga päev koolis. ka nädalavahetuseti, sest ma ei taha oma toakaaslast näha.

05.11.22

kas see ongi elu – õppida ülikoolis teadmisega, et varsti peab teadma, mida uurima hakkan ning kelleks saan; olla kellegagi koos, kuigi tunnetan juba eos ette, et see jääb kuidagi pinnapealseks; üritada leida hobisid ning tegevusi, millega vaba aega veeta, kuigi seda tehes kahetsen, et seda aega õppimiseks ei kasutanud. kas ma pean õppima armastama, kuna võibolla pole ma tõesti seda kunagi tundnud.

igal inimesel peaks olema kusagil kirjas, kuidas tal läheb, et saaks vajadusel vaadata. mind tõepoolest huvitab, kuidas mu pinginaabril läheb ning kuidas läheb näiteringikaaslasel, kellele oma esimesi luuletusi ette lugesin. kuid miskipärast kardan neile kirjutada. arvatavasti, kuna tean, et neil on mingisugune nägemus minust. nägemus, mis pole mitte kuidagi seotud sellega, kes ma hetkel olen või kelleks ma olen saanud.

07.11.22

ma olen valmis õppima sind armastama. mõistan, et hetkene/endine arvamus armastusest on meile lihtsalt meedia poolt pähe topitud. me ei pea nussima kogu aeg ja väga hea, et ma pole sinusse ülepeakaela kiindunud. me mõlemad saame oma elu elada ning vahetevahel kokku saada. ma olen lihtsalt harjunud seda kassi-hiire mängu mängima ning olengi vist harjunud inimestega, keda mul on võimatu saada. kuid sa oled siin. sa oled minuga. ning ma olen valmis olema ka sinuga.

15.11.22

🕐 12.37

mu kõht koriseb üle terve koolimaja. elu on olnud korraga maagiline ja kohutav. öösiti pole ma magama jäänud, tunnen justkui, et ma lihtsalt peangi poole ööni üleval olema. mul on, kelle juures käia õhtusööki tegemas ning kellega mul on tore olla. mul on sõbrad, lähedased. mul on plaanid, ideed, soovid. esimest korda elus tunnen sügismasendust. ma tahan ja ei taha teha kõike. olen lahti saanud oma keha müstifitseerimisest. suuresti aitas sellele kaasa enda kiilaks ajamine. võtsin endalt midagi, mis on fundamentaalselt minust minu teinud, aastaid. ma ei tunne ennast enam seksuaalselt tahetuna, mis on imelikul kombel hea.

🕤 21.24

kas ma saan maailma ees mediteerida? kas ma saan teha nii, et enam ei tulda tänaval küsima, et miks ma niiviisi riides olen või miks selline välja näen? miks on inimestel tung tulla küsima ja uudistama, nagu ma oleksin mingisugune loom loomaaias või kloun tsirkuses? kas mul pole piisavalt kuri nägu? kust kuradi kohast nad üldse võtavad säärase julguse ja üleüldse õiguse tulla minuga rääkima? ma olen alles pool sellest, kes tahan olla, aga kui juba tullakse minult küsima, et mis mul viga on, kas see on mingi pede asi, kas ma tulin hommikumantliga välja, kas ma tulin loomaaiast, kas ma olen narr, siis ma, ausõna, ei tea, kas tahan enam jätkata. otsin elu sära, otsin motivatsiooni. otsin tahet elada. kas justkui täidan oma kohustust sellega, et õpin ülikoolis? kas ma peitun oma kohustuse eest, kui ei käi tööl? mis on minu eesmärk? ma olin mõnda aega kindel, et see on luua, kuidagi tõlgendada, edastada seda, kuidas maailma tunnetan. kuid kas sellel on enam mingit iva? alalõpmata lõpetan alguses, üksinda. see vist ongi see õppetund. mitte keegi ei seisa lõppude lõpuks su kõrval ega vii sind eesmärkideni.

🕤 21.39

kui kaua pean ma teiste inimeste rõhumise all elama – väiksena öeldi, mida peaks ja ei peaks tegema; koolis kiusati, kuna olin lihtsalt mina ise; üleüldse koolikeskkond ning kõike oskava ideaalse õpilase loomine; muusikakool, kus ei saanud isegi laulda vabalt, kus pidin imiteerima varasemate lauljate häält, võtteid, kordagi kuulmata, milline on minu enda arvamus, nägemus; ühikas toakaaslane, kes oli pidevalt kodus, nii et ma ei saanud vabalt olla, kes kuulas valjult muusikat või lihtsalt vatras; uues ühikatoas toanaaber, kes pidevalt köögis istub ning kelle tõttu ma reaalselt pigem nälgiksin, kui läheksin tema ette toitu vaaritama, kuna miskipärast on see mulle ebamugav. aga näiteks võite küsida, et miks ma lihtsalt vastu ei hakka, enda eest välja ei astu. sellele ma vastust anda ei oska. oskan ainult kannatada ja loota, et midagi läheb paremaks, justkui asjad juhtuksid iseenesest. kuidas ma enam ei tunne, kui mind mingitmoodi rõhutakse, ning arvan, et see on normaalne. „elan üle,“ vastan inimestele, kes reaalselt anuvad mind, et midagi teeksin. ma olen lihtsalt nagu kuulekaks õpetatud koer, kellel pole omi mõtteid.

21.11.22

🕑 02.01

iga päev on uus loterii, kuid tahes-tahtmata kaotan ma ikkagi. kaotan hetki, sekundeid, minuteid. kõik need on raisatud, kulutatud. ah mida kõike ma oleksin võinud selle kaotatud ajaga teha. ma pole puuris, kuid olen ikkagi aheldatud. olen vaba, ent määratud. olen pohhuist, kuid süvenenud. olen tahteline, kuid jõuetu.

🕑 02.05

tahan karata keset kastemärga põldu.

🕑 02.08

kas õige mehe rind on karvane või tähendab see, et kutt lihtsalt ei hoolitse enda eest? kas see on meheks olemise tipp? kui saaksin, vahetaksin kellegagi oma rinnakarvad ära. kulmud jätaksin samaks.

🕑 02.14

mu hing valutab ja süda tilgub verd, kuna mul on tunne, et ma vist viskasin kartulid ja sibulad prügikasti. lugu on pikk, kuid need olid kotis, mis oli omakorda kotis ning ma vist oletasin, et see on mingi prügi või midagi muud, ning millalgi kasutasin seda suurt kotti prügikastina. see on ainuke loogiline põhjus, kuna kuhu muidu mu ühikatoast kott kartulit koos mõne sibulaga minna võis.

25.11.22

🕣 20.31

rõve mõelda, kuidas kõik praegune võib saada ümber kirjutatud. kuidas kõik praegune tulevikus ühe lausega kokku võetakse. muidugi me ei kujuta ette, mis see on. kas nad mainivad koroonat, inflatsiooni, sõdu, või on see midagi hoopis muud. aeg, mil nad veel polnud osa suuremast. aeg, kui kõik pidid rabama. aeg, mil nad ikka veel kasutasid raha.

🕣 20.37

nii imelik, kuidas alatihti tunnen, nagu ma poleks elus. õigemini nagu oleksin sellest melust, mürast, kärast kõrvale astunud. veeta aega omaette, tundmata, kuidas minutid mööduvad. kõik aeg on justkui seisma jäänud ning ainuke, mis olevikku meenutab, on kas korisev kõht või kusehäda. ärgata iga hommik selleks, et ennast päevast läbi vedada. proovides mitte oma kodutöödele mõelda. alatihti kasutan mõtteviisi „aga kui see on mu viimane päev elada“. kas selle üle mõtiskledes tundub mõistlik oma viimseid tunde kulutada analüüside kirjutamisele või kellegi bakatöö lugemisele? muidugi mitte. ootan pingelangust, rahulikumat aega.

🕣 20.40

elan alatihti oma mõtetes mingisuguses utoopias, kus ilmad on pidevalt soojad, kõik võivad kanda, mida nad tahavad, ja üksteise vastu ollakse toredad, kasvõi tolereerivad. mulle meeldib lumi ja jää muidugi ka. teeks äkki nii, et paar kuud aastast on lumi ning ülejäänu on lihtsalt soe. soojem kui meil suvi ning jätaks need rõvedad kevaded ja sügised vahele.

01.12.22

🕜 01.49

me kõik nagu batuudile unustatud jäätised sulame kokku üheks rõvedaks massiks liiga pikaks kasvanud muruliblede vahel. algklassi klassijuhataja pidevalt korrutatud lause „isegi lompi on võimalik uppuda“ on aja jooksul saanud hoopis teistsuguse tooni. kas olen patrioot, kui terve alg- ning põhikooli veetsin kooliüritustel igavlevale publikule eesti ajalugu ette kandes? kas olen saavutanud oma kõrgeima potentsiaali, kui lavakasse ei saanud, oma kümmet aastat muusikakooliharidust ei kasuta ning kunstitarbed jätsin pärnu?

04.12.22

🕜 01.35

ma kujutan end ette ballil, tantsimas koos sinuga. lendlemas nagu udusulg mööda tantsupõrandat. kogu ruum on täis edevat rahvast, kes lihtsalt soovib tantsida, peita end argielu eest. tahan ulpida laukas, tahan olla pilvelõhkuja tipus. tahan end tunda kui tuulelohe, tahan uisutada läänemerel. tahan istuda pimedal laval ning kuulata tšellomängu. ainult üht valgusallikat mängija kohal ning kaja.

06.12.22

🕔 16.18

ma olen nii kuradi kurb. pigem ütleksin emotsionaalne. ning ma ei tea, milles on asi. lumi tuli maha, seda ootasin pikalt. tahan nüüd minna ning jalutada lumistel tänavatel oma kallimaga. vahel hoiame ka käest kinni, kui just eest või tagant inimest ei tule. tunnen, et see armastus, mis meile meedia poolt kurgust alla surutakse, on nii labane. mis sai sellest, et mul on inimesega lihtsalt tore koos olla. kas me peamegi iga hetk üksteise otsas aelema ning tervele maailmale kuulutama, et oleme koos? haige, kuidas mulle öeldi, et ma ei peaks temaga koos olema, kuna mõne inimese arvates on voodielu peamine. me tõepoolest vahel magame samas voodis. see on kõik. olen tänu temale õppinud teisiti armastama. ta on lihtsalt minu teine pool. ta küsib minu arvamust ning mina tahan teda kallistades lihtsalt unustada kogu meid ümbritseva maailma. tahaksin temaga kassi võtta, kui kõik maha rahuneb.

07.12.22

🕓 03.45

ma elan reaalselt saates „kodus ja võõrsil“ või misiganes draama-/ armastusseriaalis. mu toakaaslane, mu kuti kaksikvend, matchis tinderis ja on paar päeva rääkinud kutiga, kellesse terve suvi armunud olin. kas maailm on nii väike või elu lihtsalt vihkab mind.

08.12.22

🕒 03.03

ma ei saa magada. mind hoiavad üleval kajakakisa ja praamivile. seisan mererannas ja tunnen, et viimne kohtupäev on tulemas. stress, kriis, lein. kas mu vanavanaema oleks mu üle uhke ning kas mu lapsepõlve lemmik roosa padi on veel alles? tahan kallistada merevahtu, kuid mässavad lained peksavad mind. tahan nutta, karjuda ja oksendada ebavõrdsuse pärast. ma pole küll esimene ega viimane, kes end nii tunneb, kuid palun teeme nii, et see jääb minu viimaseks. tahan kaduda männimetsa nagu mu isa teise naise juurde.

09.12.22

🕝 02.34

ma istun ülekuulamisruumis. ma ei tea, kui kaua ma siin olnud olen. ei oskaks isegi öelda, mis päev või kell on. kuulen oma selja tagant kella tiksumist, kuid mul on keelatud selja taha vaadata. keset tumedat, külma lauda on klaas vett. olen seda lürpinud, kuid see soolasus ei muutu aja jooksul talutavamaks. mu ette toodi alusel televiisor. nagu kunagi ajalootunnis, kui taheti mingit kassetti näidata. kuulen kõlaritest, et ütleksin, kui valmis olen. üritan aimata, mida nad mulle näidata võiksid. kas seda, kuidas toidupoest ühe mandariini varastasin, või seda, kuidas suvel pärnu rannas kettisin, kui olin kaks long islandit ära joonud. kehitan õlgu. „laske aga tulla,“ ütlen enesekindlalt, kuigi sisimas kardan. videol olen mina, kuid ligi 10 aastat noorem. võibolla isegi rohkem. vaatan neid kaadreid ning hakkan lihtsalt nutma.

🕝 02.47

mäletan, kui me kahekesi kalmistul istusime. see oli nüüdseks üle aasta tagasi. ma isegi ei mäleta, millest me rääkisime. ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas sa magasid minuga sel ööl samas voodis või mitte. ju siis sellel pole tähtsust. kandsin su tehtud maasikaid kaelal uhkusega. ma olin siis nii teistsugune.

19.12.22

🕑 02.14

olen mõne päeva sees näinud kaugelt kahe suhte murenemist ning minu hetke suurim probleem on see, et mu vunts jäätub õues ära.

🕓 04.15

ma ei suuda uskuda, et see suvi eksisteeris. et jalutasin pea iga päev pärnu rannas ning vingusin ereda päikese üle. jalutasin mööda supeluse tänavat ja jõin energiajooki. käisin sõpradega joomas ja lugesin vabal päeval töö juures raamatuid. olin armunud ühte matsi ning ühte egoisti. leidsin sõbrad, kellega läheks iga hetk kluppi ning kellega mängiks iga hetk lauamänge. leidsin armastuse pärnu ja suve vastu. leidsin armastuse.

2022. aasta suve mina on nii spetsiifiline karakter, kes on korraga nii noor ja kogenematu, kuid ka nii avatud ja hell. tantsisin klubis kella seitsmeni hommikul ning sõitsin bussiga koju, seisin keset ööd tanklas, oodates oma kanaburksi. kõik oli nii lihtne ja tore, uus ning lahe.

29.12.22

🕑 02.13

ma tõepoolest arvasin ning lootsin, et elu läheb ainult paremuse poole ning ühel päeval laheneb see kõik, kuid elu lihtsalt näitab, et kõik läheb aina hullemaks. midagi ei püsi. kõik on alatihti võõras ning tuttav korraga. tunnen end nagu maha langenud okas. tunnen end nagu okstesse kinni jäänud tuulelohe. kõik need probleemid on tagasi vaadates nii primitiivsed, kuid tol ajal kõik, mis mul oli. mu mured, vaevad olid justkui mul süles, aga nüüd olen nad kukile tõstnud.

mind huvitab aina vähem, mida teised minust arvavad, see võtab minult elujõudu. ükskõik, mitu tundi ma poolsurnult voodis ka ei vegeteeriks, mul ei hakka parem. see ei täiusta mind, ma ei tunne end puhanult. ainus asi, mida praegu tahan teha, on minna läänemerele uisutama ning oma kopse välja karjuma.

ma tunnen, nagu mu vaimule oleks pärast seda aastatepikkust läbipeksmist kasvanud koorik ning nüüd justkui peaksin ootama, et see ise mu hingelt langeks. südamest soovin selle lihtsalt endalt maha rebida ning vaadata, mis saab.

tahan kõndida kadrioru parki, sinna pooleks aastaks ära kaduda. salamisi on seal muidugi mingisugune portaal või avaus, läbi mille saan põgeneda lõuna-prantsusmaale või itaaliasse. tean, et minuga tulevad siis kaasa ka minu probleemid, kuid ehk suudavad need inimesed mind unustada. palun unustage mind. ärge mõelge minu peale suvalisel pärastlõunal ning ärge nähke mind pisiasjades. unustage mu lemmiklaulud ning mu silmavärv.

01.01.23

🕖 19.53

astun uude aastasse ning tahan uskuda, et olen mingitviisi uus inimene. teeks ühe meditatsiooni, loeks paar peatükki raamatut ning kustutaks peaaegu kõik sotsiaalmeediakanalid ära. ma ei lubanud hakata trenni tegema ega hakata paremaks inimeseks. iseendale ei pea valetama ka.

tunnen, kuidas kõik inimesed on omamoodi kaoses või lihtsalt justkui leidmas enda kohta selles uues aastas. äkki jätan suitsetamise sel aastal maha?

 


mortimer (19) on pesus kaduma läinud sokk.

vaade uksepraost inimese elule

neli seina ja üksik aken
teevad kokku kööktoa
kuhu peaks mahtuma mu ema
ja vennad
kuid vähemalt on seal vett
ja on soe, köögis on põrand
pood on lähedal, kool on kiviga visata
neil on vabadus tulla ja minna
selline on elu sotsiaalkorteris

 

 

sotsiaalne rehabilitatsioon

kõik algas perearstist, kes tõdes
et parem oleks pöörduda psühholoogile
ja too tõdes, et äkki oleks abi lisaks temale ka
kliinilisest psühhiaatrist
senikaua sai käidud, kuni haigekassa
koostatud rehabilitatsiooniplaan kehtivuse kaotas ning me olime jälle alguses

peale seda keerlesin ma maamunal
ilma psühholoogilise järelvalveta
kuni õnnetuseks sattusin haiglasse
ja haiglas tegin ma igasuguseid teste
peale seda hakati mulle taotlema
puuet ja töövõimetust ning elu veerles
ümber lastekaitse ja haigekassa ja
lastemaja ja kõiksuguste organisatsioonide

endalegi imestuseks olin ma jälle jäänud
ilma professionaali valvsast pilgust
sest teraapia on kallis ja see ei ole
paljudele kättesaadav
aga kuna kõik oli stabiilne, siis
unustati vaikselt vajadus abi järele
momendini, kuni kõik enam stabiilne polnud
ja ma rajasin teed uude haiglasse

seal tegin ma järgmisi teste ja
mulle kirjutati uued diagnoosid
mu raviplaani värskendati ja
kogu paberitöö algas uuesti
andes märku, et see ei lõppegi kunagi
taotlesime uue rehabilitatsiooniplaani
sest tõesti, mind vist ei saa ilma
järelvalveta jätta

 

 

329

moment kui konflikt
kahe riigi vahel sai osaks minu elust:
hetkel kui mu ema alustas
lõputut tööd kodust ilma jäänud inimestega
ja kõik ta kogutud valu, mis nädalatega
aina kuhjus ja kasvas
sai välja valatud hilja öösel, salaja
sest emad ei nuta.

päeval kui ma astusin hotellivaibale
nägin ringi jooksmas väikeseid lapsi
kilkamas võõras keeles
märkasin vanainimesi arutamas
kuidas toime tulla
saamas aru, kui raske neil on ennast
korrektselt väljendada
keeleerinevus põrkus kokku
nagu kahe riigi konflikt

paar põngerjaid
kelle nimesid öeldi võõramaiselt
selle asemel et kasutada õiget käänet
esitasid mulle mustkunstitrikke
näod naerul ja mulksuv valu
surutud lastejalgade alla
vaevatud ilmetega emad
rahustasid nutvaid imikuid
söötes neile annetatud piimasegu

kahe riigi konflikt, ühe riigi valitsuse
totrad teod keerasid pea peale teise riigi
terve eksistentsi
ja ainus viis, kuidas ma suudan reageerida
on kuiva huumoriga
sest see situatsioon tundub kohutavalt
rumal ja lapsik, terve see kooslus on
jäledalt idiootlik, täiesti mõttetu
suured tänud, vova!

 


Luise Lota Niitenbergi (18) juuksed on nagu kriipsujuku joonistusel.