“Kellakummardaja” jt tekste

Kellakummardaja

Proloog

Mind viidi suurde tyhja ruumi, mis oli kiriku moodi, ainult et istmete ja kujudeta. Ruum oli täiesti ilma akendeta ja seestpoolt valgeks võõbatud. Kõige ees oli altar, millel seisis yksainus tagurpidi pööratud elektronkell. See näis näitavat täpset aega, kuigi ma polnud päris kindel.

Meister elab siin, öeldi mulle ja ma noogutasin. Ma kõndisin edasi, täitsa ette välja ja kummardusin ning suudlesin altarit. Tõusin ja vaatasin oma saatja poole, ta noogutas. Lõpuks ometi olin saanud Sekti liikmeks.

 

23.39

Järgmisel teenistusel näitas Pyha Kell numbreid kakskymmend kolm ja kolmkymmend yheksa. Kõik olid parasjagu kummargil maas, kui keegi seda tähele pani. Me tõusime kiiruga ning lihtsalt seisime imetluses.

Meister elab! kõlasid hyyded.

Meister tuleb pea! kõlas tagumisest reast.

Ma polnud kunagi Meistrit näinud, aga ma teadsin, et ta elab ja et tema nimi on Geez. Ning et ta tuleb pea. Rohkem ma midagi ei teadnud ja ega mul polnudki vaja teada. Mulle piisas altarist ja sellel seisvast Pyhast Reliikviast, ainsast viisist, kuidas Meister meiega rääkida sai.

 

22.18

Paar päeva hiljem, kui ma olin sektieluga juba kohanenud, oli jälle aeg teenistuseks. Me kummardasime, kõik maas, nagu ikka. Aga see polnud tavaline teenistus. Meile kõigile, alustades vanimatest sektiliikmetest, anti võimalus kysida Meistrilt yks kysimus. Kui Vanem kella juurde jõudis, kysis ta ysnagi yldiselt:

Mida ma tegema pean? Ja kell näitas numbreid kakskymmend kaks ja kaheksateist.

BIZZ! hyydis ta valjult ja lahendus oligi käes. BIZZ, see on Business ehk pyha rahateenimise toiming. Vanem oli tänulik selle ilmutuse eest.

Lõpuks, kui kord minuni jõudis, kysisin ma ka Meistrilt yhe kysimuse. See kõlas nii:

Kuidas olla armastusväärne? Kell näitas 22.22.

Selja tagant kostis naer. Ta magab! hyyti sealt. Zzzz tegi keegi meistri sõnumit järele (see polnud yldsegi keelatud). Pettunult astusin ma altaritrepilt maha ja läksin oma kohale.

Öösel ei tulnud mul und. Vähkresin kaua voodis, kuni otsustasin, et pean Meistri juurde minema. Tegin Pyhamu ukse vaikselt lahti. Saal oli täiesti pime. Ma läksin kella juurde ja kysisin:

Kas sa tõesti magasid tol hetkel, kui pidid mulle vastuse andma?

Kell näitas 00.13. Yks suur EI! kõlas mu sees ja ma teadsin, et see oligi vastus mu kysimusele. Meister näitab alati Tõde, aga Tõe seletuseni pead ise enda sees jõudma…

 

15.05

Olin sektieluga juba ysna ära harjunud. Iganädalasi koosolekuid ootasin suure huviga, soovides saada Meistrilt mingeid vaid mulle määratud sõnumeid. Yhel niisugusel koosviibimisel oli jälle käes kysimuste-vastuste aeg. Aga ma ei kysinud midagi, kui mind ette kutsuti. Ma lihtsalt vaikisin. Sellegipoolest näitas kell viis minutit peale kolme ja ma jõudsin järeldusele, et ma olin hädas. SOS I. Save Our Souls ehk päästke me hinged ja I ehk mina kõlasid kokku. Ma teadsin, et see midagi head tähendada ei saanud. Siiski tegin rõõmsa näo pähe ja istusin põrandale oma kohale maha.

Mõned minutid hiljem näitas kell altaril numbreid viisteist-viisteist. See oli justkui kinnitus, et kõik tema poolt öeldu oli õige ja tõsi, kuigi keegi ei kysinud, miks Meister sedapuhku hispaania keelt kõneles. Me vaid kummardasime koos ja laususime Si! Si! kuni õhtuni välja.

 

13.13

Järgmisel päeval tuli Vanem minu juurde ja ytles: Meistril on sulle sõnum. Ma tegin paberi lahti ja seal seisis mustvalgelt: kolmteist-kolmteist. Kaks korda EI, niisiis. Ma arvasin aimavat, mida see tähendas, aga mulle ei oleks mõttessegi tulnud, et mul tuleb juba varsti sektielule hüvasti öelda. Ma armastasin Meistrit liiga palju.

 

Järgmisel koosolekul tabas kõiki justkui välk selgest taevast. Kell vaikis. Selle tumedal läikival pinnal polnud näha yhtegi sõnumit. Kõik oli must ja peegeldas vastu meie endi nägusid.

Mõni ytles, et ka Meistril on õigus vaikida, aga mina hakkasin kahtlema. Ma polnud valmis selleks, et täna ei saa me temalt mingit sõnumit kätte…

 

Kui ma olin tükk aega kloostriõuel jalutanud, tuli mul tahtmine Meistrilt saadud sõnum maasse kaevata ja ära peita. Läksin taha aeda ja hakkasin kaevama suurt auku. Ootamatult põrkas labidas millegi tahke vastu. Ma kaevasin palehigis aina edasi ja edasi, kuni nägin, et tegemist oli ymara karbiga. Ma võtsin selle oma värisevatesse kätesse ning avasin kaane. See käis väga raskelt. Karbi sisu lõi mu täiesti pahviks. Seal lebas mingisugune ymmargune rihmaga moodustis, esikyljel lapik valge ketas, millel olid numbrid ja mustad peenikesed nooled, mis näitasid igaveseks numbreid 13.13. Ma peitsin karbi taas maapõue, aga selle asja võtsin kaasa.

 

Paar nädalat hiljem võtsin oma leiu koosolekul välja. Kell altaril vaikis ikka veel. Kõik olid meeleheitel. Kui minu ymarat eset märgati, tabas neid paanika. Ma olla Pyhamusse ebajumala toonud. Tekkis kähmlus. Ma proovisin sellest kaklusringist välja pääseda ning lõpuks see õnnestuski, aga nemad kaklesid ikka edasi, enam mäletamata, mille pärast. Mul käis pea ringi ja syda oli paha. Olin ydini vihane selle neetud sekti peale. Võtsin ymmarguse eseme ja viskasin selle oma jumalale vastu vahtimist, otse ta musta lõusta pihta, mis seepeale purunes, ja jooksin välja, välja, välja, ei peatunud enne, kui olin kloostrist piisavalt kaugel. Mu kohal olid tumedad pilved, kiskus tormile. Vaatasin yles, panin käed kokku ja palvetasin:

Elii, elii, lemaa sabahtani…

Äkitselt lõi välk ning hetkega lahvatas tihe vihmasadu.

 

 

Elu värv

1.

On juba pime. Tervelt kaks päeva on sadanud. Nyyd enam ei saja. Väljas on kylm ja kõle, ei tahagi väga sinna minna. Kuulen, kuidas õues puud liiguvad. Istun kyynalavalgel kydeva pliidi ääres. Teen syya. Keedukartuleid. Liha muidugi pole. Korraga kuulen koputust uksele. Mõtlen, et kas peaks end ära peitma, kuid võtan siiski kyynla, lähen esikusse ja teen ukse lahti. Väljas on pime. Keegi seisab läve peal. Ma ei näe veel ta nägu, kuid siis tõstan kyynla. Teda ma kyll ei osanud oodata. See on Kristjan. Ta ytleb mulle tere ja ma juhatan ta esikusse ning sealt edasi kööki. Elangi üksnes köögis ja magamistoas, elutuba on vaid kolikamber. Viis aastat tagasi suri mu mees ja sellest ajast alates elan lesknaise vaest elu.

Kristjan istub taburetile pliidi ääres. Ta hõõrub habet ja siis paneb käed pliidi vastu, et neid soojendada. Tal pole mytsi peas. Panen tähele, et ta on paljajalu.

Kysin imestusega:

„Sa tulid ihuyksi ja sellise poriga…?“

„Vankriga poleks ju läbi saanud… Tulin jah ihuyksi ja poriga. Mis see pori ära ei ole. Veidi kylm oli, aga selle elab yle.“ Ma ei kysi talt, mille pärast ta tuli. Aiman seda niikuinii. Vaatan veidi aega teda ja ta kylmast siniseid jalgu, siis võtan pliidi äärest plekist pesunõu ja panen Kristjani jalge ette. Kristjan vaatab mind natuke imestunult. Ma valan pangest sinna kylma puhast vett ja pliidi pealt kannust kuuma, lausa keevat vett juurde. Võtan ligi käterätiku, käärin yles Kristjani pyksisääred ja võtan tema parema jala. Kristjan laseb sel kõigel syndida. Panen tema jala vette ja Kristjan sulgeb silmad. Ma pesen seda jalga hoolikalt ja asetan seejärel kaussi, võtan teise jala ning pesen ka selle ära. Siis tuleb mul midagi justkui meelde ja ma jätan Kristjani kööki ning lähen elutuppa-kolikambrisse. Rajan endale teed läbi vanade asjade ja otsin. Alles pärast pikka otsimist leian need lõpuks üles. Ma lähen tagasi kööki, jalanõud käes. Kristjanil on ikka veel silmad kinni.

„Tõin sulle midagi jalga panna.“ Kristjan avab silmad. „Need olid mu mehe omad,“ ytlen selgituseks. Mul on veel meeles, et Kristjanil ja mu mehel peaks enam-vähem sama suur jalg olema.

Ma panen talle saapad jalga ja ta vaatab mind tänulikult. Siis saavad kartulid valmis. Ma pakun Kristjanile ka paar tykki. Söömegi kõhud pooleldi täis, sest kuidas sa kylalise nälga jätad… Söögi kõrvale räägin talle veidi oma mehest. Räägin niipalju, kui tean. Tema surmast ei tea ma midagi, ta jäi lihtsalt viis aastat tagasi kadunuks. Läks metsa ja enam tagasi ei tulnud. Laipagi ei leitud. Tõenäoliselt kylmus surnuks. Pärin ka Kristjani elu kohta. Ma pole teda ju mitu head aastat näinud. Kuulen, et ta sai uue võimu saabudes hea koha peale, siis aga hakkas jooma ning kaotas töö. Kysin, kas ta ikka veel joob, ja ta raputab pead: raha ei ole. Ma mõtlen, kas anda talle mõned kopikad, aga leian, et pole mõtet. Nagunii joob maha. Teen talle sinnasamasse kööki aseme. Kui ase valmis, jätan Kristjani sinnapaika ning soovin talle head ööd. Siis lähen magamistuppa ja otsustan, et oleks paras aeg ise ka magama heita, ning nii ma teengi.

2.

Kõik on vaikne, liigagi vaikne. Hiilin teise tuppa, sest sees on mingi kuri aimus. Ja ongi nii, nagu ma arvasin – Kristjan on kadunud. Ju ta läks minema. Tahan tagasi magama minna, aga miski sunnib mind siiski välja. Öösel on sadanud lund ja lume peale ilmunud jäljed. Tunnen ära oma mehe saapad. Need viivad metsa poole. Lähen mööda jälgi edasi. Puude vahel mustendab yks kogu. Ma hakkan jooksma, ise hyydes: „Kristjan, Kristjan!“ Kui ma temani jõuan, näen, et Kristjan põlvitab. Suu liigub, aga sõnu pole kuulda. Silmis helgivad jäätunud pisarad. Ta ei märkagi mind algul, siis aga astun ma kogemata katki yhe langenud oksa, ta võpatab ning pöördub kähku ymber. Silmist hakkavad nüüd voolama soojad pisarad. Ma lähen ja võtan ta ymbert kinni. Ta väriseb. Nutuhoogude vahel tunnistab Kristjan kõik yles:

„Maarja… mina tapsin ta… mina tapsin su mehe… metsas oli haarang… mina ise lasin ta maha…“

Ma olen kyll imestunud, aga ei ole pahane. Ytlen vaid, ise ka värisedes:

„Kristjan, tule, lähme tuppa!“

Nii me astumegi maja poole. Vaatan korraks yles ja taevas säravad paljud tähed. Mõtlen, et nii mõnigi neist on võibolla juba surnud, aga meil pole sellest aimugi, sest vahemaad on kosmoses mõõtmatud…

 

Uneskõndijad

Hommikul paistis ere päike, aga keskpäeva paiku tõusid silmapiiri kohalt yles pilved ja hakkas sadama laia lund, mis pärastlõunaks lörtsiks sulas. Õhtuks on sadu lakanud. Pole enam lund ega lörtsi. Kõik on porine ja must. Terve alevik on yks porimylgas. See on väike koht, millest jookseb läbi raudtee. Aleviku serva riivab maantee, teeb käänaku ning selle käänaku sisse jääbki vana mõisapark.

Liigun käsikaudu teed otsides kottpimedas pargis. Järsku tekib mul hirm, ei, see on kindel tunne. Keegi on siin peale minu veel. Ma hakkan kiiremini sammuma, kuni peaaegu et jooksen. Aga miski lööb mu jalust maha, nii et ma kukun. Justkui oleks jooksnud vastu telliskiviseina või teinud laupkokkupõrke vastutuleva autoga. Hetkeks arvan ma tõesti, et jooksin vastu puud.

Pysti tõustes kuulen krabinat. Mõtlen, kas peaksin uuesti minema jooksma, aga kardan taaskord millelegi otsa koperdada. Siis kuulen enda kõrvalt kellegi hingeldamist ja saan järsku aru, et see on inimene. Lausun pimedusse sõnad: „Oi, vabandust!“, lootes, et need tabavad märki, ning siis kuulengi vastuseks kellegi tasast häält: „Oi, pole midagi. Saite väga viga?“

„Ei, ei saanud. Teie?“

„Ei midagi hullu… Ma muide olen Liisa.“

„Enn.“ vastan mina. Ja nii me tutvumegi.

Ma haaran talt käest, mis on väga kylm ja väike, ning nii me kõnnime aeglaselt käsikäes esimese tänavalambini. Seal näen ma teda esimest korda. Ta on väga pisike, justkui laps. Ja nii peenike. Tal on pikad helepruunid juuksed ning seljas kleit. Märkan, et see on kyllaltki porine. Aga kõige imelikumad on silmad. Mul läheb tykk aega mõistmaks, et ta ei näe mitte midagi, isegi mitte valges. Kysin hämmeldunult:

„Te olete… pime…?“

„Jah, juba synnist saadik.“

Ja sellest hetkest algabki meie sõprus. Ma hiilin õhtuti tema maja juurde, mis asub raudteejaama kõrval, ja kokkuleppe märgiks loobin väikseid kive vastu tema aknaklaasi ning kui ta on kodus, siis syytab ta oma toas tule. Mitte selleks, et seal valgem oleks, vaid et mulle märku anda. Mille muu pärast pime tydruk toas tule põlema paneks?

Käime pargis jalutamas peaaegu iga päev. Kõnnime aeglaselt ja käest kinni. Liisa kõnnib natuke maad eespool, tema on harjunud mitte nägema. Ta justkui talutab mind, mõtlen neil hetkedel. Me oleme õhtul pargis ainsad inimesed. Me ei kohta kunagi kedagi. Mul on tunne, et alevik on täiesti maha jäetud. Yhel õhtul kysib Liisa nagu muuseas:

„Tahad, ma näitan sulle mõisa…?“

„Ma olen seda juba näinud.“

„Sa oled seda vaadanud, aga kas sa seda ka näinud oled…?“ kysib Liisa mult ja ma ei oska selle peale midagi vastata, vaikin vaid. Ja juba ta talutabki mind mõisa poole. Mul tekib peas oma sada kysimust ja ma paiskan yhe neist õhku:

„Kuidas sa näitad seda, mida sa ise ei näe?“ Aga Liisal on kohe vastus olemas, nagu alati.

„Ma näen kyll, aga teistmoodi…“

„Kuidas?“

„No… ma mõtlen, kuidas võiks mõis välja näha ja siis ma tunnen seda oma meeltega. Tunnen seda, justkui oleksin majas sees või kuskil väljas… ja kui sellest ei piisa, siis lähen ja katsun kätega paari detaili või seina või sammast ja kujutluspilt täieneb.“ Ta lööb mu taas pahviks.

Kui kymnend on juba tõesti otsakorral, ilmuvad pargikesse esimesed tänavalambid. Terve see ala näeb nyyd palju ilmetum ja igavam välja. Sellest ajast alates me seal enam ei käi, vaid veedame aega vanas mahajäetud raudteejaamas. Uus vaksal asub paarsada meetrit eemal. Seal sõidab veel ronge. Vahel, kui meil on igav, vaatame mööduvaid tuledes ronge peatumas ja jälle edasi kihutamas. Kõigil on alati kiire. Yhel neist lugematutest kordadest seisan mina raudtee ääres ja Liisa jääb korraga vaikseks ning teeb, justkui kuulataks ta midagi, kuigi meie ymber on täielik vaikus.

„Rong tuleb,“ ytleb ta lyhidalt.

„Ma ei kuule midagi.“

„Usu, ma tunnen seda… sa ei mõista, sa ei ole… pime.“ See viimane sõna tuleb tal kuidagi valusalt suust välja, justkui oleks see yleni okastega kaetud.

Kymnendi viimasel nädalal otsustan ma oma plaani lõpuks teoks teha. Yhel järjekordsel jalutuskäigul raudteejaamast tagasi proovin kuidagi alustada vestlust ja juhtida see õigele teele, justkui rööpaseadja.

„Liisa… kas sa tahad kunagi… ära?“

„Jaa, iga päev mõtlen sellele!“ Tundub, et ma tabasin märki. Seepeale muutun täiesti ausaks ja avatuks.

„Kuule, mu vanematel on siin lähedal yks talu, läheme koos sinna. Võiksime elada justkui mees ja naine…“ Selle peale ei vasta ta midagi ja mul on tunne, et Liisa on yldse kõnevõime kaotanud. Natukese aja pärast ta siiski ytleb midagi tyhist, vahetab teemat, ilma et mu ettepanekut yldse tähele oleks pannud. Siis läheme lahku ja otsustame homme uuesti kohtuda.

„Mõtle selle peale!“ hyyan talle veel järele, aga tuul toob mu sõnad mulle endale tagasi.

Hommikul paistab jälle ere päike. On ysna soe. Tundub, et kevad tuleb see aasta vägagi vara. Ma mõtlen, mida teha. Kell kuus saan Liisaga kokku, siis, kui on juba pime. Nii ma istun enamuse ajast, proovin midagi lugeda, aga mul ei õnnestu kuidagi keskenduda. Olen silmnähtavalt ärevil. Kell pool kuus ei pea ma enam vastu ja hiilin ta maja juurde. Kõik on millegipärast surmvaikne. Mitte yheski aknas ei põle tuli, isegi alumisel korrusel, kus tavaliselt toimetavad Liisa isa ja ema. Kui palju pean ma tema aknale kivikesi pilduma, et ta oma toas tule syytaks? Aga ta ei syyta. Vaid tänavalambi peegeldus ujub aknal kui võõrkeha. Kogu maja on pime. On õhtu. On yksildane õhtu.

 


Mikk Tšaškin (25) kirjutab luulelist ja lyyrilist proosat. Looming synnib tal tõesti nii nagu Jumal juhatab.

2. AUGUST 2023, KOHVIK NARVA

Šokolaadi-konjakitäidisega, kaunistatud puuviljadega 1,0 kg…………………………………………………………….…16.00 €
Vaniljekreemi-, rosina- ja kaneelitäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja pähklitega…………………………………………..6.00 €
Vaniljekreemi-, rosina- ja moonitäidisega, kaetud tuhksuhkru ja pähklitega 1,0 kg………………………………..………….14.00 €
Vaniljekreemi-, rosina- ja moonitäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg….14.00 €
Vaniljekreemi-, õuna- ja virsikutäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg…..14.00 €
Rosina-kaneelitäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja pähklitega 1,0 kg………………………………………………ö…14.00 €
Rosina-kohupiimatäidisega, kaetud tuhksuhkru ja pähklitega 1,0 kg……………………………………………..……………..14.00 €
Rosina-kohupiimatäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg………………..…..14.00 €
Karamelli -kohupiimatäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg…………………..….14.00 €
Marmelaadi kuubikute ja kohupiimatäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg.14.00 €
Rosina, kirsimoosi ja kohupiimatäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja marmelaadiga 1,0 kg……………………………14.00 €
Mandlitäidisega, kaetud valge glasuuri ja mandlilaastudega 1,0 kg……………………………………………………………..14.00 €
Rosina-, karamellitäidisega, kaetud karamellglasuuriga 1,0 kg……………………………………………………….……..14.00 €
Pähkli, banaanitäidisega, kaetud pähklite ja banaaniglasuuriga 1,0 kg…………………………………………………..….14.00 €
Õuna-, kaneeli- ja moositäidisega, kaetud tuhksuhkru ja pähklitega 1,0 kg……………………………..……………………14.00 €
Õuna-kaneeli-moositäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja pähklitega 1,0 kg………………………………………….……….14.00 €
Šokolaaditäidisega, kaetud valge glasuuriga, šokolaadipisarate ja marmelaadikuubikutega 1,0 kg……………………14.00 €
Pirni-šokolaaditäidisega, kaetud valge glasuuri, šokolaadipisarate ja marmelaadikuubikutega 1,0 kg……………………14.00 €
Rosina-šokolaaditäidise ja marmelaadikuubikutega, kaetud tumeda glasuuriga ja marmelaadikuubikutega 1,0 kg.14.00 €
Pistaatsiapähkli-õunatäidisega, kaetud jogurtiglasuuri ja pähklitega 1,0 kg…………………………………….…………….14.00 €
Šokolaadi-konjakitäidisega, kaunistatud puuviljadega 1,0 kg……………………………………..……………….. 16.00 €
Vaniljekreemi-, rosina- ja kaneelitäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja pähklitega……………………………………….……..6.00 €
Vaniljekreemi-, rosina- ja moonitäidisega, kaetud tuhksuhkru ja pähklitega 1,0 kg………………………………..………….14.00 €
Vaniljekreemi-, rosina- ja moonitäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg….14.00 €
Vaniljekreemi-, õuna- ja virsikutäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg…..14.00 €
Rosina-kaneelitäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja pähklitega 1,0 kg………………………………………….……..ö..14.00 €
Rosina-kohupiimatäidisega, kaetud tuhksuhkru ja pähklitega 1,0 kg…………………………………………………………14.00 €
Rosina-kohupiimatäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg………………………………14.00 €
Karamelli-kohupiimatäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg……………..…………14.00 €
Marmelaadi kuubikute ja kohupiimatäidisega, kaetud valge, musta või mõlema glasuuriga ja pähklitega 1,0 kg.14.00 €
Rosina-, kirsimoosi- ja kohupiimatäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja marmelaadiga 1,0 kg……………….………….14.00 €
Mandlitäidisega, kaetud valge glasuuri ja mandlilaastudega 1,0 kg……………………………………………………………..…..14.00 €
Rosina-karamellitäidisega, kaetud karamellglasuuriga 1,0 kg…………………………………………………………………..14.00 €
Pähkli-banaanitäidisega, kaetud pähklite ja banaaniglasuuriga 1,0 kg………………………………………..…………….14.00 €
Õuna-, kaneeli- ja moositäidisega, kaetud tuhksuhkru ja pähklitega 1,0 kg……………………………………………………14.00 €
Õuna-kaneeli-moositäidisega, kaetud tumeda glasuuri ja pähklitega 1,0 kg……………………………………………….….14.00 €
Šokolaaditäidisega, kaetud valge glasuuriga, šokolaadipisarate ja marmelaadikuubikutega 1,0 kg………….14.00 €
Pirni-šokolaaditäidisega, kaetud valge glasuuri, šokolaadipisarate ja marmelaadikuubikutega 1,0 kg………….14.00 €
Rosina-šokolaaditäidise ja marmelaadikuubikutega, kaetud tumeda glasuuriga ja marmelaadikuubikutega 1,0 kg.14.00 €
Pistaatsiapähkli-õunatäidisega, kaetud jogurtiglasuuri ja pähklitega 1,0 kg…………………………………………………….14.00 € 

 

❧ GERIAATRIA ✼ WORKLAND ✺ 

vihmamärg pilt akna taga: vagudesse tilgub uduvihma, soeng on sorakil, juuksekarvad kleepuvad näole, sisikonnast ilmuvad välja kollased spagetid, torust voolab lahjat piimakohvi ja töölised kogunevad paviljoni alla päevaplaani pidama. kopp künnab, kaevur kaevab, kallur kallutab… 

kannatlikkus ja erialane meisterlikkus omandavad uue tähenduse. töömehed teevad ja teavad rohkem kui arvata oskame. nad ei küsi, kas saaks ka teisiti. see on WORKLAND ja seal ei saagi teisiti. FOORUMI juures võib toetada oma smuutitopsi mugavalt teepiirde peale ning jälgida, kuidas WORKLAND oma masinavärki töös hoiab. 

2 kohvi Must kohv ja Kohv piimaga.
Väga Maitsvad Pagari ja Kondiitri Tooted. 

 

mööda kõnnib kõvakübaraga mees, käes trellpuur ja supipott. naaseb tühjade kätega.
järgmine kord on tal rihma otsas kolm musta puudlit. tagasi tulles midagi muud.
kolmandal korral…
hakkame kahtlustama etendust.
WORKLAND on avanud oma uksed. 

 

…………………………………………Küpsis Narva 1,0 kg.
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Küpsis Valeri 1,0 kg.
…………………………………………16.00 €
…………………………………………Juustuküpsis
…………………………………………16.00 €
…………………………………………Kookoseküpsis
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Kaerahelbeküpsis
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Rosinaküpsis
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Küpsis Kevadlill
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Soolapulk
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Liivaküpsis …  

 

…………………………………………VAOD 

GERIAATRIA konspekt 

Vanadusega kaasnevad muutused: 

  1. Langeb beeta- ja alfaretseptorite tundlikkus 
  2. Suureneb sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus
  3. Suureneb põletikuliste mediaatorite süntees ??? (põletikulise aneemia patogenees, osteoartroosi patogenees) 
  4. Alates 30. eluaastast hakkab kreatiniini kliirens vähenema 8ml/min / 1,73 kuupmeetrit dekaadi kohta. St 80-aastasel inimesel on kreatiniini kliirens vähenenud 50% võrra. Samas vanadusega väheneb ka kreatiniini tootmine (vähenenud lihasmass etc) 

 

lõunasupisaba ilmub leti taha täpselt siis kui tekib idee pikendada oma istumist ühe kannutäie teega… 

 

…………………………………………Lehesai
…………………………………………1.40 €
…………………………………………Moskva sai
…………………………………………1.40 €
…………………………………………Karamellisai
…………………………………………1.40 €
…………………………………………Kohupiimakorp
…………………………………………1.40 €
…………………………………………Juustusai
…………………………………………1.40 €
…………………………………………Kohupiima sai
…………………………………………1.40 €
…………………………………………Šokolaadisai
…………………………………………1.40 €
…………………………………………Moonirull 250 g.
…………………………………………3.50 €
…………………………………………Mandlirull 250 g.
…………………………………………3.50 €
…………………………………………Pistaatsiarull… 

 

…………………………………………TEE TÖÖD 

5. Liigeskõhred on kulunud → osteoartroos (sünteesitavate kõhrekiudude kvaliteet on langenud).
6. Kuulmislangus. Kui järsku tekkinud, siis võib olla põhjustatud kõrvavaigu ladestusest. Vanainimeste kõrvavaigu konsistents on viskoossem ja raskemini eemaldatav. 

Vanusega kaasneb ka Corti organi nii sisemiste kui välimiste ripsrakkude ja ganglionirakkude häving + konduktiivse aparaadi kahjustus. 
Kuulmislangust maksab ikkagi uurida, sest see on elukvaliteedi jaoks oluline. 
Alates 50. eluaastast langeb kuulmine 10 dB dekaadis.
7. Suurenenud riski soole divertikuloosiks. 

Plexus myentericuses neuronite hulk vähenenud → peristaltikahäired. 
Alanevas käärsooles suurenenud kollageeni ladestumine — venitatavus vähenenud, samuti ka motoorika + segmentaalne koordinatsioonihäire, sest vähenevad ka inhibeerivad närviimpulsid. 
→ kõhukinnisus.
8. Arterite dilatatiivne reser väheneb. Arterid jäigastuvad 

Endoteeli düsfunktsioon 

… me loobume kannutäiest teest, sest taskus on veel üks porgandipirukas ja pilt akna taga on aina dünaamilisem. mööduvad imetlusväärselt punased dressid, kilekott ja jälle see kõvakübaraga mees. masinavärk töötab, elu on lihtne. saaks ka teisiti, ent keegi ei küsi – see on ju ikkagi WORKLAND. ei küsi isegi siis, kui tundub, et niiskus on pugenud liigesekõhrede vahele ning puurib tasapisi teed pinnasekihtidesse, et tänavale pillutatud torujupid vihma käes on Sinu Enda Käärsoole jupid ja töömees asjatab keevitajaga praegu Sinu nii sisemiste kui välimiste ripsrakkude kallal. võib-olla on aeg lahkuda Hubase Kohviku menüüst ja astuda päris maailma.  

 

nüüdseks oleme õppinud selgeks mõiste ANTROPOTSEEN. me oleme näinud õhtumaade allakäiku, seemendusjaamade edulugu, suurt kiirenemist, pehmeid kivisid, progressi, torusid, sigu, kalu, kolhoose, korstnaid, viljapõldusid, kombaine, väävlit, naftat, niklit, muldmetalli, väärisgaase, põlisrahvaid, päkapikke, söönud mulda, kulda, killustikku ja limpsinud leelist. ühtäkki on WORKLAND silmapiirilt kadunud. 

…………………………………………Küpsis Valeri 1,0 kg.
…………………………………………16.00 €
…………………………………………Juustuküpsis 1,0 kg.
…………………………………………16.00 €
…………………………………………Kookoseküpsis
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Kaerahelbeküpsis
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Rosinaküpsis
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Küpsis Kevadlill
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Soolapulk
…………………………………………14.00 €
…………………………………………Küpsis Narva…  

KOHVIK NARVA → KOHVIK REVAL 

 

 

… Norms in action can kill … 

 

 


Töös on kasutatud tekste näituselt „Kunst antropotseeni ajastul“ (Eesti Kunstimuuseum 2023), Kohvik Narva menüüd (2023), noore Tallinna meditsiinitöötaja geriaatria konspekti (2021) ja fotosid (2023).

 


Hildegard Reimann (24) armastab käia kohvikus, näitusel ja jalutada vanalinnas.

4. juuli, Pärnu maantee.

Nonii, alustasime sõitu. Vist ei oodanud kümmet minutitki. Ahmed, Iraanist pärit Helsingis resideeruv autoärimees korjab meid peale. Ma küll aeg-ajalt ekstsentrilises meelestuses meietan iseennast, aga praegu pean peale iseenda silmas Martat, poola sõbrannat, kellega koos Poolani seikleme. Mul on kuuks ajaks kaasa pakitud võrdlemisi askeetlikult sisustatud seljakott. Lugu on siis nii, et transpordi ja elamise peale püüan mitte pennigi kulutada, aga eks vaatab, kuidas sellega läheb. Suurt ei planeeri, lasen end tuultel – või peaks ütlema bensiiniaurudel? – ühte või teise suunda kanda.

6. juuli, kuskil Leedu-Poola piiri ääres.

Kell lööb kuut. Tühjad asulateed asenduvad üles-alla lookleva peenikese maanteeribaga. Seda ääristavatele kuppelpõldudele ning metsaveerde kogunenud metskitsepere valgetele sabaalustele langeb õrnalt pulbitsev punane idavalgus. Silmapiiril, maanteepaela otsas ripub roosa taeva taustal orientiirina valendav täiskuu. Meile väntab loiult vastu unine postiljon.

Sylwek seda tõenäoliselt ei märka. Ta süütab eriti agressiivse tulemasinaga päeva kolmanda sigareti ja põletab salongis valitsenud vaikusse pöördumatu pitseri. Sylwek – võõrastele Sylwester –, tema on rekkajuht, kui te juba aru ei saanud. Ta korjas meid eile keskpäeva paiku Riiast lõuna poole jäävas asulas peale. Ma ei hakka ta näojooni ja lauba suurust sõnadesse panema, oluline on see, et ta jagas meiega pärast pikka päeva oma õhtueinet ning õigustas oma tegu sellega, et läheb õige pea puhkusele ning külmkapp olevat vaja tühjaks süüa. Jäime põhjendusega rahule, kuid ma ise kahtlustan ikkagi ülearenenud suuremeelsust ja külalislahkust, millist esineb vaid poolakate juures. Köhib nagu söekaevur, tossab nagu Kreenholmi manufaktuur eelmisel sajandivahetusel. Uus pakk, üks kõrva taha, teine pläruks ette. „Mentos,“ pilgutab silma ja muheleb. Ta sõidab Narvast Poznani, laadungiks mingisugune Ida-Viru puidutoodang. Kuna öösel lubas vihma, lasi ta meil oma järelhaagisesse öömaja üles seada. Tegin meile metsast murtud okstest kuusemadratsi ja uni oli priima. Marta istub kõrvalistmel, lobisevad Sylwekiga. Mina laman istmete taga, pee all jakk, kaela toetamas seesama ustav askeetlik komps.

*

Ületame Leedu-Poola piiri. Łomżani on veel omajagu maad minna. Dobra, dobradobra. Rekkajuhtidel on komme üksteisele suvalisel hetkel traati tõmmata ja mitte millestki lobiseda. See poolakate kurwa on ikka uskumatult tootlik keeleline üksus. Teiselt poolt toru kostub jutujada, milles iga teine element on kurwa. Ilma naljata, iga teine sõna – ja seda ühtlases rind- ja põimlausete voolus, kuhu delikaatselt poetatakse vahele mõni ja pierdolę või midagi, mida ma täpselt kirja ei oska panna. Marta üritab mulle tõlkida, aga annab pärast esimest katset alla.

Poolakeelne valge müra laseb mõtetel oma teed minna. Iga kord, kui Leetu satun, meenub üks seltsimees Saburov, kellest vanaisa ei väsi jutustamast. Too Saburov – ta võis tegelikult vist lätlane ka olla –, „ääretult andekas vend“, nagu vanaisale meeldib väljenduda. Kohtusid Nõukogude armee ajateenistuses. Saburov ei suutnud miskipärast kunagi oma andekust hammaste taga hoida. Ühel loengul jutustas keegi polkovnik, kuidas NSVL on tõstnud pensioniea 67. eluaastani. Saburovi uudishimu ei lubanud tal käest lasta võimalust pärida, miks 67, kui liidu keskmise mehe eluiga on 62 aastat. Kord pandi vanaisa koos Saburovi ja mõnede kolmandate sellidega köögitoimkonda kartuleid koorima. Seekord seisnes Saburovi andekus selles, et otsis ustaavist üles paragrahvi, mis nõudis igasugusesse toimkonda määramise puhul sellest vähemalt kahekümne nelja tunnist ette-teatamist. Kartuleid ei kooritud, polk jäi toiduta ja Saburov veetis mõned ööd kartsas. Lõppeks oli kõigil Saburovist sedavõrd kõrini, et ta toimetati kuhugi soojale kohale, kus ta ülemuste eest kirju trükkis ning nendega kukalt pani ja maailma asjade üle vaidles.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul pole oma elus veel olnud õnne mõnd saburovit kohata. Ikka ollakse kas liiga rumal või liiga kartlik. Aga sellist saburovlikult kavalat, andekuse ja ükskõiksusega segatud mässumeelsust on meie põlvkonnal küll haletsusväärselt vähe. Äkki ma selleks selle veidra turnee ette võtsingi, et kultiveerida mingisugust vabameelset pohhuismi. Mul on tunne, et meil on neid saburoveid rohkem vaja.

7. juuli, Kraków.

Kielce paistis selline väike linn, mis on oma väiksusega leppinud. Ta ei viitsi enam püüelda ja pettuda, ta lihtsalt on, sööb jäätist pisikeses putkas, mis müüb jäätist ja ainult jäätist juba seitsmekümne teisest aastast, ja läheb ostab pärast tööpäeva Dziadekilt pirukaid. Selline ladna apaatne olesklus. Kõik ei peagi katedraale ehitama ja akvedukte rajama! Ja selles bürokraatlikus assamblees, mis esindab kõiki maailma määratletud ja määratlemata arhitektuuristiile, on teatav rahulolev autentsus. Täna juba Krakówis. Siin pulbitseb – ja päris mõnusalt. Ta on noor, kultuurne, pisut, ent piisavalt mässumeelne. Ütleks, et nagu Tartu, aga kaheksasaja tuhande elanikuga.

11. juuli, Nürnberg.

Jõudsin üleeile õhtul Nürnbergi. Sain ühe otsaga Krakowist Wrocławi. Oli mingi tüüp, kes oli kunagi kümme aastat Londonis elanud. Elu küsimused olid tal kõik vastatud ja kõige kohta oli tal oma arvamus. Küll on lihtne sellistel oma arvamusega inimestel. Kui ta oli mulle kõik selgeks teinud, istusime vaikuses, mis lasi mul natuke viimaste päevade muljeid kirja panna. Wrocławist korjas mind peale üks tšehhi noorpaar. Olin oma sildiga juba circa kaks tundi tanklaveerel istunud ja ega mul erilisi väljavaateid edasiliikumise osas polnud. Vaatasin varem ümbruses ringi ja kohaliku kaubanduskeskuse Decathlonis märkasin õuel matkatelkide väljapanekut. Otsustasin, et kui küüti ei saa, tulen proovin üheks ööks mõnda nende eksemplaridest ja kui tulebki keegi hommikul midagi norima-pärima, siis täpselt nii neile ütlengi – proovisin teie telki, aga, pagan, ikka ei sobinud! Vabandage, järgmise korrani! Kell sai 23, viskasin koti selga, et hakata üle aasa oma ulualuse poole astuma, kuid viimasel hetkel peatus Tšehhi noorpaar, kes mind lahkelt auto peale võttis.

Dresdenisse jõudes sai kell pool üks. Äärelinna pimeduses vedasin väsimusest jalgu järel, proovides omale mõnda vaiksemat nurka leida, kus lihtsalt magamiskott lahti visata ja kott pea alla asetada. Pargis panid noored kärakat ja väljavaade, et nad minu üürikest und segama tulevad, sundis mind edasi vantsima. Märgates Lidli suurustavat logo, lõi mul pirn põlema, nagu kulunult öeldakse. Vaatasin hoone taha, kus oli seina küljes paari meetri kõrgusel lukustatud tuletõrjeredel. Kaalusin hetkeks oma võimalusi – ega ma midagi paremat siit küll ei leia. Mõningase akrobaatikaga tarisin end kuidagi sinna redeli peale ja ronisin katusele. Mõtlesin uhkusega, et lõuatõmbed on ikka end kuidagi õigustanud. Sain viis tundi rahulikku und, ärkasin päiksetõusu peale ja seirasin koidus helendavaid valdusi. Vot nõnda. Täna käisin duši all, kuradi mõnus oli. Homme tutvustab Ramona – kohalik sõbranna – uut linna.

13. juuli, ikka Nürnberg.

Istun kohvikus täpselt senikaua, kui see ühe cappuccino’ga kohane on. Oleneb kohvikust, aga kui peaksin esitama kogemustega valgustatud arvamuse, siis ütleksin, et kolm tundi kannatab kodanlikku väärikust säilitades ära istuda. Aga seda pole mul juba ammu, seega peale kuut tundi ja mitut klaasi kraanivett lähen tualetti ja lasen vedeliku välja. Kultuur algab peldikust, sellega Meri mööda ei pannud. Kohe saab aru, mis kohaga tegu on. See koht siin keelab sisenemise igaühel, kes kannab ükskõik missugust saksa rahvuslusega seotud sümboolikat.

16. juuli, Basel.

Magan Reini ääres silla all ja elu nagu ministril! Kodutul ministril, nagu „Nälja“ jutustaja on öelnud. Kas kodututel ei peaks ministrit olema? Kas nad ei ole kõige vähem esindatud ühiskonnagrupp üldse? On mõni minister, mõni rahvaesindaja kunagi tänaval maganud? Mina muidugi ei ole kodutu. Otse vastupidi – mul oleks raha, et omale öömaja leida või vajadusel isegi koju Tallinnasse lennata. Mul on privileeg siin nõnda ööbida, kaks privileegi tegelikult. Esimene on ilmselge – olen valinud siin olla, nipernaaditan vabatahtlikult. Teiseks – olen mees, tunnen end turvaliselt ega pea kogu aeg üle õla vaatama.

17. ja 22. juuli vahel võttis saatus mind nattipidi kinni ja juhatas Saint-Imier’ kongressile. Sellest kirjutasin Müürilehes.[1]

23. juuli, nüüd juba Itaalias.

Paar päeva on parajalt seiklusi pakkunud. Kahekümne teise hommikul pakkisin oma laagri kokku ja pistsin pöidla Genfi poole kulgeva tee ääres püsti. Üks auto teise järel pakub mulle paarikümneks kilomeetriks küüti. Üks sureb välja. Vahepeal kohtan konverentsilt lahkuvaid anarhiste. Saan häälega kohani, kust paari kilomeetri kaugusel peaks kaardi järgi tankla olema. Paari kilomeetri kaugusel küll, aga ma tola ei vaadanud samakõrgusjooni. Noh, siin ma nüüd olen, silme ees laiumas viinamarjaistandus, sihtpunkt sellesamuse istanduse tipus, mis paistab tõusvat enam-vähem 60-kraadise nurga all, kaardi järgi paar-kolm kilomeetrit. Rookie mistake, nagu öeldakse. Aga ega ma ka sita pealt riisutud pole. Ületan raudtee ning hakkan nagu tatt mööda mäge ülespoole venima. Maitsen viinamarju, toored, kurat. Vett on ka alla pooleteise liitri. Palehigis jõuan lõpuks mööda jalgrada kellegi kuudini. Koputan uksele, maja tühi. Uks on küll lukus, aga annaks ilmselt järele, kui õlaga tugevamalt mütsata. Mõtlen, et laenan siin kellegi lahke inimese ulualust, kui asi nii kaugele peaks jõudma.

Liigun edasi, nüüd juba läbi võsa, kuna jalgrada on vahepeal otsa lõppenud. Takerdun okastraati ja tõmban püksid kergelt katki. Järgmisel hetkel kuulen vee sulinat ning näen kellegi maja, mille seisukord on kindlasti parem kui tollel, mida mõtlesin vajadusel jumala eestkostel üürida. Veevulin tuleb basseinist, mille ääres päevitab üsna nappides bikiinides vanem daam. Vannun – poleks seal kedagi olnud, oleksin igasuguse süümepiinata endale ühe jahutava supluse lubanud. Aga seal on horisontaalis kodanik. Annan endast vabandades märku ning peidan pilgu teatraalselt käte taha, et proua saaks oma päevitusülikonda sündsusnormideni korrigeerida. Seletan, et olen eksinud ning otsin ühte teatavat bensiinijaama. Ühte teatavat bensiinijaama, tule taevas appi – no on tegelane! Ma ei tea, kas ma oleksin tema olukorras kiirabisse või politseisse helistanud. Ei tea, kas haledusest või suutsin millegi muuga proua usaldust õigustada, kuid abivalmilt juhatatakse mulle õige teeots kätte. Isegi veepudelit lubati täita. Olge õnnistatud, teie kõrgeausus, kelle nime ma enam ei mäleta!

*

Jõudsin Martigny’sse, viimane suurem asula enne Alpe ja Itaalia piiri. Ootan kümme minutit ja vaata aga vaata, Eesti numbrimärk! Sellist pole kolm nädalat näinud. Pargivad end ära, astun ligi. No jou! Tüübid olid pehmelt öeldes üllatunud ja väljendasid seda sõnadega, millele pole mõtet trükimusta raisata. Tuuritavad, juba kümme aastat. Heavy metal, saan isegi plaadi omale suveniiriks kaasa. Küsivad, ega ma nendega tuuritada ei soovi. Seletan, et jätkan sügisest tudeerimist. Olgu nii! Lahked poisid andsid mulle kaasa paar grammi kanepit, mille kavatsen Vahemere äärde jõudes ära tõmmata.

*

Sain autole! Juht on täitsa lõbus sell, pursime midagi rääkida ja ta pakub välja, et näitab mulle kohalikke vaateid. Ma ei ole vastu. Lookleme mööda kitsaid teid, päike langeb sedamööda, kuidas meie ülespoole tõuseme. Nagu filmis, ma ütlen! Piir pole enam kaugel. Viimaste kiirte kumas jõuame kohale – tore küll, aga Alpides on suvelgi 6 kraadi, mul on jalas lühikesed teksad ja seljas lühike särk ja, noh, sitaks külm on. Siin-seal katab maapinda isegi kerge lumekirme. Astun ühte kahest kohalikust asutusest, baari (teine hoone on midagi hosteli taolist), kus mind saadavad pilgud, mille omanikud on pikkadesse pükstesse, fliisidesse ja sallidesse mähitud. Stseen on umbes selline nagu „Djangos“, kus Dr King Schultz sinna suletud baari õlut nõudma läheb. Muhelen ja tellin, mõistagi, õlle ning spaghetti al pomodoro.

24. juuli, Genova ja rannikuäärne.

Vaatad kuupäeva ja asukohta ning mõtled, et oi, on romantika. Aga armas lugeja, kui lubate end ühe alandliku soovitusega rikastada, siis palun ärge eales Itaalias häälega ringi sõitke. Seni läks kõik nagu määritult, aga nüüd jõua siia riiki ja üks kadalipp teise järel. Itaallased… soovid küüti, nemad ainult vehivad kätega ja seletavad midagi. Viska või põlvili, sure maha, kõnge selle lõõmava päikese all, aga ei võta ma sind oma auto peale. Mis see siis olla võib? Fašismi sünnimaa ikkagi. Olgu-olgu, rahune nüüd maha. Kuidagi jõudsime rongidega pileteid ostmata Pisani. Pärast pikka päeva – kell võis olla kolm – sättisime end ühe silla alla, lähtudes minu meeldivast kogemusest Baselis ja ilmateatest, mis lubas vihma. Meie on nüüdseks mina ja Margus. Mingisugune jälk lebra, mis käib üle isegi meie lehkavatest aurudest, ujub sõõrmetesse. Õhk nagu väriseks, jõest kostuvad veidrad sulpsatused ja temperatuur on vaatamata hilisele kellaajale kolmekümne ringis. Raev on nüüdseks settinud fatalistlikuks rahuks. Lasen silmad kinni, kuid hetke pärast ajab Margus mind üles. Jõest olevat välja roomanud eriti lihakas mutant-rott, saba nagu elektrikaabel. Dessant-varitsus nurjus ainult tänu sellele, et Margus oli valvsusest üles jäänud. Praegu oleme kuskil akropolitaolise moodustise all ning proovime sõba silmale saada.

26. juuli, Firenze.

Täna kaotasin oma armastatud valge lodu ja sellega poole oma identiteedist. Nüüd on vaja teda jälle tikutulega otsima minna. Identiteeti, ma mõtlen. Jäi teine rongi ja sõitis kuhugi Bologna poole.

27. juuli, Brno.

Brnos on saatanal oma trammiliin. Tramm number 6. Peatuste nimed vastavas järjestuses: haigla, krematoorium, surnuaed. Brutaalselt eksplitsiitne värk. Aga see on elu. Või peaks ütlema surm?

28. juuli, Praha-Wrocław-Varssavi.

Tänaseks oleme Prahast Tšehhi-Poola piiri äärde saanud. Piiriäärsed alad on alati põnevad. Siin visatakse sind suvalises külas maha, pöial uuesti püsti ja vaatad edasi. Ja inimesed on sõbralikumad, väiksem asula ei lase anonüümsuse ja „küll keegi ikka nad peale võtab“ taha pugeda. Kusjuures, auto peale saada looda ainult siis, kui see pole mõni uhkem masin. Kogu selle tuuri jooksul pole kordagi peatunud ükski Mercedes, BMW, rääkimata siis Porschedest vms. Kui ollakse nii rikas, siis on järelikult elus kõik nii õigesti ja hästi tehtud, et ei pea maailmale enam sõbralikku žesti kinkima. Tesla omanikest ärme räägigi. Altruistid, raisk, ma ütlen. Igal juhul. Praegu istume ühe toreda noorpaari matkabussis. Elul pole viga ühtigi.

*

Saime mingisuguse tööjõukupeldajaga Wrocławi. Auto nagu kõnekeskus. Ukraina, vene ja poola keeled, kõik läbisegi.

*

Mõnikord on keelebarjäär juhtidega ületamatu, ent see ei tähenda, et jutud jäävad rääkimata. Esitan väljavõtte ühest vestlusest. Bitte, bitte. Aah, fuck you! Eins, zwei. Oo, kurwa, tip-top! Jah, nii on. Kõik saab räägitud. Ma püüan ise vähem ambivalentne olla.

*

Jõudnud Wrocławi, pidime Varssavi suunas sõitmiseks põhja poole jääva maantee peale saama. Google lubab, et mõne bussiga oleme pooleteise tunni pärast kohal. Kõmbime bussipeatusesse, kus istub vanem proua. Saadan talle naeratuse ja kohaliku „tere päevast“. Hakkame vestlema. Tema poola keeles, meie mingisuguses eesti-vene-inglise-poola assortiis. Jälle see Doris Kareva soovitus, et õpi keeli, neist on ikka kasu. Saame sõpradeks ja proua annab chłopaki’dele ühe enda kasvuhoones kasvatatud tomati. Kaheksakümne kolme aastane vehib kätega ja demonstreerib, kuidas ta ogórki’sid marineerib ja pomidory’sid konserveerib.

*

Buss roomab aegamisi paviljonini, kust proovime häälega bensukasse saada. Üsna kiiresti peatub üks vanem Hyundai. Takso. Näitan kätega, et raha vabsjee pole. Juht lehvitab, kuid on viie minuti pärast tagasi. Küsib, kaugele on vaja minna; näitan, et vot siit viisteist kilomeetrit. Näen juhi pilgus kahtlust, numbrid, sissetulekud-väljaminekud jooksevad silme eest läbi. Noorem klemm, autos mängib mingisugune dnb-rütm. Tuleb meelde, et me pole jõudnud hispaania-tšehhi noorpaarilt saadud rohelist ära suitsetada. Ütlen veelkord, et raha ei ole, but do you smoke? Tüübi pilk muutub, seal läitub lootussäde, segatud ettevaatliku kõhklusega, peegeldamas midagi, mis paistab liiga hea, et tõsi olla. Vaatab mulle surmtõsiselt silma: weed? Noogutan. Meie juht oleks nagu voolu saanud, silmad paisuvad suureks: weed!? marijuana!? Vana tõmbab sellise hooga turvavöö peale nagu läheks monarhiat kukutama. Where do you need to go? Mõnikord olen enda üle uhke ka. Laseme end pehmetele istmetele nagu inimesed, kes teavad, et neil on kõige eest tasutud ja seda mitmekordse marginaaliga.

Aga ei läinud asjad nõnda lineaarselt, nagu oleks võinud loota. Meie sohvril „on korra vaja ühest kohast läbi käia“. Olgu nii, ega me päris legitiimsed kliendid ole. Sõidame kuhugi kõrvaluulitsale, tänavavalgustuseta kruusateele. Peatume maja ees, kus mängib mingit sorti vene muusika, paar kardaani suitsetab maja ees. Heidame Margusega hetkeks üksteisele pilgu, millest võiks ehk mureilminguid välja lugeda. Juht pakub, et võime oma seljakotid pagasiruumi visata. Eino tänud, vennas, aga meil on kõik fine. Seejärel pakutakse sigaretti, Margus keeldub, kuna tal on vist põhimõtted või midagi – mina võtan pakkumise vastu. Panen koni põlema, toetan õlaga vastu autot ja sulandun rolli. Järgmine küsimus on suunatud kellelegi, kes seisab ukselävel. Saan nii palju vene keelest aru, et meie usbeki juht otsib kedagi Igorit, kes talle raha võlgneb, kuid parasjagu speed’i teeb. Muhelen endamisi. Jälle oleme korralikus soustis. Esialgne kartus asendub sigaretisuitsust sissehingatud meelerahuga. Paistab, et meie usbekk on olukorra dirigent ning et see Igor on talle päriselt mingi pikema sõidu eest võlgu. Kõik laabub, surume ребята’del kätt ja sõidame oma tõotatud tanklasse. Meie usbeki sohver läks lõbusalt õhtut veetma ja meie saime kiiresti auto peale. Aamen.

29. juuli, Varssavi.

Hommik, kell võib viis olla. Õhk on pehme nagu soe piim. Jõudsime Varssavisse ning proovisime end ühte metsatukka magama sättida, enne kui meie teed Igoriga ristusid. See on nüüd üks teine Igor. Igor vajus meile vankudes õlgadele ning palus akupanka ja laadijat. Igor oli korralikult krihvis ja sellises tuules, et ei peatanuks teda manitsused, selgitused ega Mannerheimi liin. Ja siis oligi nii, et Igor tegi õlled ja nõnda me seal istusime, kuulasime kaebelaulu petlikest naistest ning tähistasime Igori neljakümne kuuendat. Suur jumal tule appi!

 


[1]   Gregor Mändma. „Märkmeid anarhistide kongressilt anno 2023“ – Müürileht, september 2023, lk 32–33.

 


Gregor Mändma (23): „longin, klapid peas, kuskil tänavatel elu üle järele mõeldes ja proovin olla rohkem nagu Nuuskmõmmik.“

*

karvase lava pealt võiks lakkuda ihusid

millest te rääkisite?
lokkis juuste pesemisest ja isadest.

lämmatav leil hingab korraks kogu õhu me kõigi vahelt ära
tehke aken lahti
käige pesemas kandke sandaale
käige ujumas vahtige kuud pöörelge pead pekske südant
pekske laia südant üle keha pekske laia südant nii et kõik kuulevad
pekske südant üle keha
ja rahustage ta maha nagu muna
nagu keedumuna
(6 min)

 

 

*

kõigi maailma valede asjadega koos
kevade tulemise pooltunnil
olid linnud kaanonis
päike näos
tomatid beebid
ja küttepuud otsas

 

 

*

piim präänik kotlet
memm tahan sulle öelda et
su juuksed on nii ilusad
pehmed ja heledad

ära sure valusalt

 

 

*

üks palk mustas rahas hiljem
süli on kohvi täis
kõht on tühi, valutab
läheme võtame mee
teeme elu magusaks-magusaks
päevapiste, pakinuudlid
pliit ajab sisse
plekk-katus
huhh, meil on nüüd maaküte
ja valvekaamerad

 

 

*

varesed olid oma tähemärkides
konstellatsioonides
rannas nägin südamega naist
vajutas endale kahe käega rinnale
ja hingas sisse sedasamust harva päikest mida mina
nõrka ja julget
sedasamust libedat päikest jää pealt
luristas sisse
ja kõndis edasi

 

 

*

mu riknenud õlal
tiliseb toosama kelluke lapsepõlvest
15–19 aasta tagusest põlvest
hobisuusataja kehva suusataja jalg tõmbleb teki all
magneesiumipuudusest
rahapuudusest
tööpuudusest
väljavaadetepuudusest
teine ei tõmble on rahul
sest ma tunnen ühendust
homme tuleb töötukassa ja karjäärinõustamine
riknenud õla ja tiliseva kellukesega mina läheb istub laua taha talle vastu
ühe tõmbleva jalaga ajan paberid sülle ja kohvi masinakohvi arvuti peale
see voolab telefonipiiksu sisse
teisega rahujalaga joonistan mütoloogilisi loomi ürgseid loomi kütan pliiti suusatan plaanin suuri asju suuri töid suurt tulevikku suurt pikka tähetulevikku
rahujalaga jätkan liiva teed, toon kaared teiste juurde samamoodi sümmeetriliselt

 

 

*

õues väljas läigib libe
keegi raputab
vehib rapsida
maapuru, põrandapuru oma vaibalt
tantsitakse seal, ei tea
või trambitakse
või ei puutu tallad üldse põrandat ja seda vaipa mida parajasti
puhtaks pekstakse

kõnnitakse ehk koortel
kuulmatult mingil munakoorepurul

me oleme tülis
krooooooooooooooooooniliselt.

 


Laura Ruuder (24) armastab kirjutada kõhuli ja vaikuses.

Felisberto Hernández, „Üleujutatud maja ja teisi jutte“
Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 21–23
Tõlkinud Mari Laan

 

Ööl peale seda, kui lõpetasin Felisberto Hernándeze „Üleujutatud maja“ lugemise, nägin unes maailmaloomise kompositsiooniõpetust. Professor läänest rääkis ladina keelt ja kuigi suurem hulk ta sõnadest olid hommikuks unustusse vajunud, oli üks selgelt meeles: kõik reaalses maailmas leiduva võib jagada kahe kategooria alusel – kord ja kaos. Ja loomise alguses tuleks tingimata kohe kindlaks määrata, kumb neist edasise keskmeks on.

Korra teed minnes olevat professori sõnul asi selge, lihtne ja ilus – maailma koeks on kindlapiirilise struktuuriga POLICY-MAKING. Kaose puhul on olukord aga veidi keerulisem… asi võib minna nii primitiivse anarhia kui ka täieliku hävingu teed. Esimese puhul ei ole olemas muud kui kobras, nool, õde, vend ja sekspartner. Teise korral ei ole inimesest üldse märki, on vaid kalad, hai ja hõre plankton.

Ei tea, kuidas Felisberto Hernández tollele kompositsiooniõpetajale enda loomise alguspunkti ise kirjeldaks, aga „Üleujutatud majast“ võib oletada, et ehk teeks ta midagi säärast: tõmbaks esitletud dihhotoomiad esmalt kaheks pikaks kriipsuks, võtaks suust näritud nätsu ja kleebiks need kriipsud otstest kokku ühtseks pikaks olluseks. Seejärel seoks ta olluse endale suure varba külge, ujuks seitse korda ümber Atlandi ookeani ja mängiks tagasi Uruguaisse jõudes varvastel mõnd Chopini ballaadi. Peale seda on kindel, et midagi realistlikku tema loomingust ei tule. Realismi-nimeline nähtus visati juba ammu üle parda.

Inimkonna ajaloos on mitmeid pardaid, millest mõtiskleda. Noa laev. Kolumbuse Santa Maria 1492. Krossi galeerid, dirižaablid ja parklaevad. Huvitav, et kõik need, mis esimesena teadvusesse ilmuvad, lõhnavad kuidagi valgelt ja nende pinnal räägitava keele kõla on monotoonselt imperialistlik.

Uruguai kirjaniku ja pianisti Felisberto Hernándeze (1902–1964) lühijutukogumiku „Üleujutatud maja ja teisi jutte“ keelelaad on aga kõike muud kui monotoonne. Tekstid pärinevad kümnenditest 1940–1960 ning on kogumikuks koondatud alles hiljem. Olgugi et Felisberto – just nii teda austajate seas kutsutakse – kirjutab sellessamas hispaania keeles, mille tõid endaga ühes need, kes tulid üle mere, ei jätka ta euroopalikku kirjandustraditsiooni, vaid näitab keele siseelus midagi sootuks omakultuurilisemat.

Lugude laadis on selgelt tajuda midagi antikirjanduslikku, Ladina-Ameerika kirjakeele noorust ja suulise traditsiooni pärandit. Narratiiv on nii ülekuhjatud, et igast diagonaalist turritab välja peatne lõhkiminek. Lausete venivus kukub hetketi õõnsuseks juba tükk aega enne seda, kui need punktini välja jõuavad. Tundelaadi vahelduvus mõjub eklektiliselt – kord valdab emotsionaalne tuimus, järgmisel hetkel aga ülevoolav sentimentaalsus.

Pidetud ja kummalised on ka Felisberto lugusid väisavad tegelased. Oma iha- ja veidrusspasmidega kriibivad nad maailmastruktuuri alalisse nihkesse. On tegelasi, kellele meeldib „kõndida puitpõrandal, kuhu on suhkrut maha aetud. See vaikne krudin.“ (lk 72) Ja on naine, kelle puhul pole siiani välja selgitatud, miks ta nii kirglikult käsnasid armastab. Kuskil elab tüdruk, kelle ainsaks sõbraks on tühi veranda. Ja on aegu, mil inimest köidavad viltused asjad.

Loos „Välja arvatud Julia“ kohtub lugeja jutustaja lapsepõlvesõbraga, antiigipoe omanikuga, keda on tabanud kummaline tõbi – ta on „selles käte maailmas liiga sees“ (lk 32). Igal õhtul hämaruse saabudes siseneb ta oma mõisatunnelisse – isiklikku rituaalsesse mänguruumi –  ja katsub seal tundmatuid esemeid: kõrvitsakoort, priimuse harki, täispuhutud põit ja nelja noore tüdruku nägusid. On kahtlus, et ta käed on seal tunnelis liigagi iseseisvaks muutunud, võtnud õiguse kuulutada, et neile meeldib toores jahu ja et nad tahaksid sellest randasid rajada.

Lääne asunik võiks diagnoosida, et küllap on tegemist tärkava vaimuhaigusega – tähendusetute märkide lugemine, hellus elutute objektide vastu, irdumine ratsionaalsuse faktidest. Kuid Felisberto tegelased paiknevad väljaspool neurotüüpilisuse ülikonda. Rigiidne riie on neile omaste mõttevormide jaoks vale kujuga. See ei lähe neile selga, lotendab liiga palju või on ühest säärest sootuks lühike. Felisberto maailmas ei ole inimene mitte endassesuletud ühik, vaid miljonite materiaalsete protsesside kohtumispunkt. Psühholoogilised tüpoloogiad pole kunagi sündinud ega inimene end ümbritseva mateeriavoo suhtes iialgi päriselt iseseisvaks kuulutanud.

Felisberto maailm ei ole komputatsiooniline, kuid on seevastu kompu! Iga hetk on spontaanne märk, uue materiaalse ja vaimse tegelikkuse algus, mille tähendused triivivad määratlematuse horisontidel. See on tegelikkus, milles inimene ei dikteeri tähendusi, vaid avastab need juba agentsusest tulvil aineringlusest. Elava osaks on liigelda keset tundmatuid semantilisi kumerusi, kogeda tundespasme, mis ei kuulu iialgi päriselt talle enesele.

Kuskil selle kummalise maailma „Hortensiate“-nimelises nurgas on ka aed, mida täidab masinamüra. Aias on maja, milles igapäevaelu keskmeks on vitriinkapis elavate nukkude legendide väljaselgitamine. Ja vahel aimab Horacio, et sellest, kuidas nuku käsi õhus gravitatsioonile vastu ei suuda panna, võib välja lugeda karme endeid tuleviku kohta – tema naine Maria on vist peagi suremas. Naise ilu salvestatakse nukukujulisse plastikusse, vormi, mis võiks kesta kauem kui orgaaniline vereringe. Ühtäkki tundub aga, et plastiku igavikulisus ja vaikne leplikkus on märksa veetlevam kui Maria ise. Ilmneb seesuguse armastuse võimalikkus, mida saab osta ning mis ei ilmuta iialgi vanumise, pahameele ega lõppevuse märke.

Läbivalt on Felisberto lugudes tajuda kahe vastaka elemendi omavahelist mängu: ühelt poolt tugev orienteeritus väikekodanlikule materialistlikule eluolule, teisalt aga sellesama tootlikkuse vastane mäss, mis toimub tegelastes vaikimisi ja väga loomulikult. Kummastunud silmadega rändavad Felisberto ja tema tegelased sellel maal, kus klaverimängu ilu on mattunud sukamüügi alla, maal, kus on pidevalt kohal modernismijärgsete standardite tigedus.

Kuskil kriibib taas midagi tuttavlikku – meenuvad need pardad, see valge vallutaja iharus-ihnus, mis kord varastatud pinnasesse külvati. Ilmub selle ladina keelt kõneleva professori privilegeerituse irvitus ja tundub, et peale lääneloengus esitletud meelevaldset ja hinnangulist binaarsust ei saa miski enam päriselt loogiline olla. Kas on kunagi olnud „korra“ loomist „kaosesse“ ilma, et see sisaldaks eneses vägivalda?

Tekstidest aimub tunnetust kolonialismijärgsest kultuuriolust, sellest absurdist, mis vägivallale vastukaaluks leiutatud. Allasurutuses kängumise asemel küsib Felisberto, et kui kere on verine, siis milline aiapost sellega hiljem punaseks võõbata? Või kui on olnud olemas üks astronoomiainstituut, mille Põhja-Ameerikast tellitud teleskoobi sakslased teise maailmasõja aegu merepõhja tulistasid, siis mida muud peaks nüüd sellega tegema, kui mitte maja üle ujutama? Felisberto absurd on usk vaba kujutluse ja enesemääramise võimalikkusesse. Lunastav mõtteruum keset represseeritu paratamatust.

Ja nii nagu Felisberto otsib lunastust oma tekstides, rajab proua Margarita üleujutatud majja oma valudele paiga, milles võiks neid hellalt paitada. Ta on kuulnud vett kõnelemas ja keegi kusagilt kaugelt tahab talle sel teel midagi edasi öelda. Igavikuni välja ei taha ta teha muud, kui pühendada elu sellele, et vett mõista ja temaga koos õnnelik olla. Margarita teab, et „mälestusi tuleb kasvatada vees, et vesi töötleb seda, mis temas peegeldub, ja et ta võtab vastu mõtteid. Meeleheite korral ei tule loovutada veele oma keha; tuleb loovutada mõte; vesi tungib mõttest läbi ja mõte muudab meie elu suunda“ (lk 47).

Aga kust otsime seda lunastavat ruumi mina ja too professor läänest? Sest kunagi kuskile Felisberto kodumandrile istutatud kolonialistlik vägivallaseeme on invasiivse võõrliigina vohanud üle mere ja laienenud kõikjale. Uuest maailmast kaevandatud ja Euroopasse veetud väärismetall on lääne rõlges tsentraliseerituses üdini väärituks tehtud. Musta suitsu haare on vaesestanud nii mulla-, õhu-, mere- kui inimkihi. Ja see, mida kunagi reaalsuse kompositsiooniõpetusena pähe määriti, paistab ka absurdseima maagia kõrval ebaratsionaalsena. Otsustan, et võtan sellest õpetusest appi vaid kaks head sõpra – kobras närib hallitava augu privilegeerituse mammonasse, noolega lasen prao vallutuslike hiigelnarratiivide homogeensesse kõlasse.

Tunnen, et Felisberto keeles leidub veel õhku, mida hingata. Ootamatult turvalisena mõjub see pilk, milles puud võivad koidikul minema kõndida ja peeglis saavad põleda leegid, mis ei pruugi tegelikkuses eksisteerida. Felisberto narratiivid ei püüdle laiusesse ega kõrgusesse ja neil puudub totalitaarsusiha – tema maailm on väikeste narratiivide maailm. Need toimetavad tiheduses, kuid mõjuvad oma paljususes ka sümpaatselt hõredalt. Tegelikkuse kese on uppi keeratud ja selle juurestikutaolistel tasandikel lastakse kukerpalle. See on detsentraliseerunud mäng kujutluste vabades kurdudes, milles tähenduste servad on karvased ja paitavad uinudes varbavahesid.

Õndsalt mõjub see teadmine, et kuskil Felisberto maailmas elab proua Margarita, kes ostis endale maja lihtsalt selleks, et see üle ujutada. Et seal kummardatakse veereligiooni, mis erineb Kolumbuse omast sootuks. Uputame koos Felisbertoga kompositsiooniõpetuses esitletud binaarsused majapõhja ja otsustame, et ainus loomiskriteerium on see – Lättel on huumorimeel[1] ning talle meeldib mängida. Pühapäeviti ta mitte ei puhka, vaid sukeldub pallimerre. Ka siis, kui pikkuse ülempiir on 150 cm.

 

Arvustus pälvis preemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil.


[1]   Tervitused Inge Eha Ivastele – Läte poleks meid ühekaupa sünnitanud.

 


Anette Pärn (22), loe lühiintervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit!

*

ta surigi nagu viljandis surrakse

külma kätte jäid
jääl libisesid
proovisin püüda
sind,
su klaasist silma
ja ise alles soe

sureme kõik siin sooja südamega nagu viljandis ikka

 

 

*

VÄIKE SUVI
SA VÄIKE SUVI
SA OLED VÄIKSEKS JÄÄNUD SUVI
JA ÖELDES
ET OLED LÜHEMAKS KASVANUD
EI TEE MEIST NOORT EAL SUVI
NING NOOREMAKS ME EAL EI JÄÄ SIIN SUVES
SA VÄIKE SUVI
MAGAN OMA HIGIS LÕUNANI SUVI
EI JOO OMA VEINI ÕHTUL HILJA SUVI
SEST HOMMIKUL VAID IGATSEKSIN
OMA VEINI SUVI
JA KUI SUVI JÄÄBKI NII LÜHIKESEKS
ET ROHULIBLEDES KAOB ÄRA
OTSIKS MA TEDA KUI JUVEELIVARAST
NING ELUS MEIL JÄÄNUD VEEL PAARKÜMMEND SUVE

 

 

*

lase mul armastada ükskõikses elus
seda jumala poissi
kes enda südamest laulis
igat jumalasõna
ning mustadesse kiharatesse
peitis soove
ükskord leida sinu samme
lumivalges õhtus
kus tegid musi suule
oh jumal, aita mind, päästa mind, kallim

 

 

*

mäletajast hullunud
pariisi linnatänavad
ja armastusest märgunud
baarituled
peatas ainult tahe
sind endale saada
sest mu süda oli nii habras
ja kukkus aina säärde
sellist talletust vist elus vaid korra näed
äkki tunned end halvasti
ja annad andeks mulle
mu väljaoksendatud elu

 

 

öhe

sa näed, et see tuline talvevalgus
mis lume peal mängib
on kustumas
ainult üks ärev käsi
otsib lumes seda sõrmust
mis oli lubatud armastusest
sa näed, et tuli temas on kustumas
ja silmad on tühjad
ta vaevu tõstab oma kõhnaks jäänud kätt
kui surub sinu oma
teresid on vähem, ukselävel ta ei vaata enam tagasi
kortsutad kulmu
ja siis ainult üks külm käsi südamel
hoiab soojust siin
detsembri lumes
kui tänavalamp kustub hommikukarva valgusesse
ja kuulad laule mida ei mäleta
kuna kustub ka sinus väikene jõulutuli
mille plaanisid panna kuusele
sest kirikukellad ei olnud enam sinule
ning õhtupimedas ei paistnud valgus temani
juuksed jäid suve tahma
ja pead raputades langes lumi kurku
sa näed, et valgus on ta silmist nüüd läinud
ja pikk talv on alles ees

 


Kalev Haug (17): “See on Viljandi armastuspärandus.”

Kummide vilinal pidurdas takso ühe pealinna parema restorani ees. Masin oli odava värviga kollaseks võõbatud, et jäljendada Ameerikamaa suurlinnade taksosid, kuid tolmu ning ilmastiku koosmõjul oli värvikiht mitmest kohast koorunud. Uksekrigina saatel astusid kõnniteele mees ja naine. Päevatöö poolest oli härra advokaat, tema võluv kaaslane sekretär. Restoraniukse kõrvale klaasvitriini riputatud sildilt võis iga mööduja lugeda:

„Suur Walimisõhtu ainult täna! Söögem wats pungi
ning tähistagem koos demokraatia pidupäewa!“

Kumbki ei pööranud sildile tähelepanu, nad sisenesid kiiruga, astudes vaiksest-soojast kevadõhtust mahedasse, tubakasuitsust ning muusikast täidetud melusse. Neid tervitas uksel portjee, kes viisakalt kummardades üleriided oma hoolde võttis. Advokaadil oli seljas maitsekas tume ülikond ning sekretäri mantli alt ilmus nähtavale kütkestav punane siidkleit. Mantlitest vabanenud, juhatati nad lauda, kus ülejäänud seltskond neid juba ammuilma ootas, kärsitult söögiriistu sättides ning riideid kohendades.

Kiirete käesurumiste, põsesuudluste ning kallistuste saatel sättis paar end lauda, kus istus kolm omanäolist tegelast. Daami tooli viisakalt paika tõstnud ning seejärel ka ise istet võtnud, sai advokaat meeleolust parema ettekujutuse. Laud asus söögisaali tagumises nurgas, kust avanes hea vaade restoranile: roogade ning pudelitega koormatud kelnerid tormamas kaelamurdval slaalomil laudade vahel, baarileti taga klaase poleeriv baarmen ning meeleolukalt juttu ajavad kunded, kes olid otsustanud tähistada nädalavahetust veidi varem. Advokaadile tungis ninna tõeline aroomibukett, kui auravad toidud, suitsevad sigarid ja kallid välismaa parfüümid kogu selle melu keskel segunesid ning igasse saali nurka tungisid.

„Ärge muretsege, me pole veel jõudnud midagi tellida, ootasime ikka teid viisakalt ära. Ma lasin kelneril juba eraldi raadio meie juurde sättida, hilisõhtustes uudistes peaks tulemus lõpuks välja kuulutatama, aga ilmselt on asi juba korras ja otsustatud. Muidugi saate minu kaudu eksklusiivset infot veidi varemgi.“ Hetkeks vaikides nautis kõnelenu kogu laudkonna koondunud tähelepanu ning jätkas laisalt: „Mulle on lubatud helistada, kui esimesed tulemused on teada. Mu kontakt on teadlik, et viibin kuni lõplike tulemusteni selles restoranis. Mina isiklikult julgen ennustada sotsialistidele otsustavat kaotust.“

Sedasi enesekindlalt võttis sõna käbe noormees, kes põrgatas pinevalt jalaga, justkui oleks tal kuhugi jube kiire ning ta sooviks niiviisi aega edasi kerida. Ta töötas nimelt ajakirjanikuna. Pikantse liigutusega viskas ta pidevalt paremat rannet, et heita pilk vaikselt tiksuvale hõbedasele sihverplaadile, millel oli ainult number kaksteist, teisi tunde märkisid kriipsud – Šveitsi meistrite töö. Vahel jäi ta seda pikemalt vaatama, nagu sooviks kontrollida, ega kell pole oma tasast tööd lõpetanud. Näoilmet hoidis ta kramplikult osavõtmatuna, justkui tahaks kõigile tõestada stoilist ükskõiksust ning muretust.

Noormehe vastu oli just istunud taksoga saabunud naine, kes kohendas kleiti ning rüüpas samuti lonksu, enne kui sõna võttis. Tema töötas sekretärina eduka ärimehe juures, kelle oli enne krahhi kõige hullemast laostumisest päästnud hea intuitsioon.

„Ei tea ikka midagi,“ sõnas ta närviliselt ja võttis julgustuseks veel ühe lonksu. Pärast järsku neelatust lisas ta: „Sotsialistid on ikka kõva kampaaniat teinud. Tehasetöölised paistavad küll kõik nende poolt olevat. Tänaval ainult sotsialistide plakateid näebki. Teate, nad ju kasutavad ebaausaid meetodeid! Olevat põranda all jaganud päris punaseid lubadusi. Et aga kõik trotskistid ja luxemburgistid ja jumal teab kes veel punti saaks. Kui nad võidavad, siis on vähemalt minu tööga küll jokk ja ega teil kellelgi ka parem pole.“ Ta sihtis silma pilutades sigaripitsiga ükshaaval kõiki lauas istujaid.

Sihik jäi viimasena pidama mustas sabakuues range näoga härrale, blondid juuksed kuklasse kammitud ning kuldne uurikett vestitaskust rippumas. Mees polnud vestluse jooksul sõnagi lausunud, kuid klanitud välimus rääkis enda eest. Ta oli parteilane favoriidiks arvatud Ühinenud Põllumeeste Erakonnas, kus teda võis pidada üheks nimekamaks asjatajaks. Isiklikult ta ei kandideerinud, öeldes, et talle meeldibki kulisside taga asju ajada ning tema nägu polevat „fotogeeniline“. Jäädes abitult sekretäri sigaripitsi tule alla, mühatas ta vuntsi ning kummutas pitsi viina. Seejärel haukas ta veel hapu näoga kõrvitsasalatit peale.

Siis avas suu parteilase kõrval istuv daam kauni seelikuga, mis oli roosinuppudega nii tihedalt kaetud, et eemalt vaadates võttis pildi päris kirjuks. Ta töötas statistikuna ühes mainekas Tallinna pangas, olles kursis viimaste börsihindade, laenuintresside ja kogu ülejäänud arvumaailmaga, ning soovis nüüd vastavalt oma pädevusele ka kohe mõtteid jagada.

„Ei tea seda sotsialistide edu midagi, kõik võib veel olla,“ püüdis ta hoiduda erutumast, et mitte hakata kiirustades puterdama. Paistis, et ka temale oli pingeline päev mõjunud – töölgi polnud räägitud muust kui peagi saabuvast otsustamistunnist. „Praegu on liiga vara ennustada, kas hakata hauda kaevama või šampust korkima. Siiani on osalus langenud, varasemast 75 protsendist on järele jäänud vaevu kaks kolmandikku hääleõiguslikest. Kas inimesi enam üldse ei huvita, mis meie riigis saama hakkab? Selle kevade valimised on ilmselt kõige olulisemad, mis Eesti Vabariigi ajaloos üldse toimunud. Parteid pole teinud propagandat mitte ainult enda nimel, vaid kutsunud lihtsalt üles valimiskastide juurde ilmuma. Sellest võiks ikka oodata katapulteeruvat osalust.“

Sekretär noogutas jutule kurvalt kaasa, silmitsedes tühja pilguga oma tühja šampuseklaasi. Advokaat, märganud daami klaasis valitsevat vaakumit, haaras pudeli ning tühjendas tolle põhja püüdliku liigutusega pokaali, ajades ka laudlinale veidi mullitavat, mis vajus kihisedes riide sisse ning jättis endast märja pleki maha. Sekretär ei teinud sellest välja, võttis vaid lonksu ning vaatas nukralt statistikule otsa.

„Sul võib isegi õigus olla, kuid sellegipoolest on asjad parandamatult kehvad,“ teatas ta. „Mõelge korraks, mis olukorras me oleme. Linnades ning suuremates asulates on valimisjaoskonnast kilomeetri raadiuses juba sadu kord rohkem inimesi kui maakohtades kümne kilomeetri raadiuses! Valimisosalus võib ju teie kuulsa statistika andmetel olla kasvõi miljon protsenti, kuid seda just tänu linnadele. Maainimestel pole kusagilt võtta aega, et eraldi valima minna. Varasemad valitsused pole selle lõhega tegelenud ja nüüd on tasumistund käes. Olukord on selgelt kaldu sotsialistide poole ja midagi pole parata. Ei ole ju võimalik iga talu juurde valimisjaoskonda viia. Ja mingi kulleriga pole ka võimalik hääli koguda, sest kuidas sa kontrollid, et inimene juba pole hääletanud, või hakkab siis valimisjaoskonna esimees mõne põllu peal müttama, et ainult üht sedelit kätte saada. Demokraatliku riigi kodaniku kohuseks on osaleda valimistel ning näidata oma toetust!“ lõpetas ta väriseva häälega, kuid neelatusega klombi alla surunud, jätkas kohe. „Seekord on siis jälle nii, et sotsialistid võimutsevad. Pole midagi parata.“

Ta vaatas veekalkvel silmadega tühja kohta enda vastas ning ei suutnud kuidagi oma tuju tõsta. Advokaat, kes nägi, et valatud šampus polnud meeleolu parandanud ning kartis üle kõige üldist heameele langust, seda muidugi sotsialistide võidu kõrval, proovis juttu mujale viia, kuid jõudis ikka ringiga tagasi poliitika juurde.

„Ja teate,“ jätkas ta justkui poole pealt, nagu oleks ennist äärmiselt põnev lugu katki jäänud, „ega sellest sotside valitsusest midagi oodata pole. Vaadake kasvõi seda, mis juhtus, kui said korra oma pulli ära teha – maailma ajaloo suurim krahh! Täielik naljanumber! Kahe aastaga viia Eesti majandus allapoole igasugust arvestust. Ekspressiga keskaega tagasi!“

Hetke mõtteid kogunud, jätkas ta sama innukalt, singirulliga žestikuleerides ning statistiku poole pöördudes:

„Ma nende valimisjaoskondade pärast nii verest välja ei lööks. Teame küll seda „suurt töölismassi“, lõpuks pole kedagi väljas. Need ullikesed ei leia ju valimisjaoskonda üleski, isegi kui see täpselt kõrtsu ja baraki vahel oleks. Suu ja silmad tolmu täis, ei oska iseendagi eest mõelda, mis veel kogu riigi saatusest tahta. Vaat, Põllumeestel on vähemalt talupojatarkus ja see on igati kasulik asi, kui tuleb teha keerulisi otsuseid, aga mis töölistel on? Neile pole sedagi ju antud!“

Laud vappus närvilise naeru käes, paistis, et kõik soovisid mõelda millestki muust kui saabuvatest valimistulemustest. Löödi kokku igas suuruses pitse, toope, klaase, küll ikka talupojatarkuse jätkuks ja töölistarkuse puudumiseks.

Ajakirjanik innustus advokaadi naljast ja mõningasest pingelangusest lauas, kus varem oli ainult taskurätikuga higi pühitud, ning lähenes olukorrale näilise rahuga, proovides veelgi vabamalt võtta.

„Just-just,“ kiitis ta üksnes takka ning teeskles pikemalt naermist, „ega see Tõnissoni Keskerakond ka millegi erilisega hakkama ei saa, ilma et meie kohusetundlikud Põllumehed, Teie Kõrgeaususega eesotsas muidugi,“ osutas ta viisakalt ülepaisutatud noogutusega parteilasele, kes ei teinud torkest välja ning vaatas karmi etteulatuvat lõuga kõrvale suunates mujale, „neil viimastki toetuskildu alles hoiaks. Ainult Põllumeeste õiged otsused on aidanud päästa majanduse täielikust krahhist, erinevalt ülejäänud Euroopast. Imetlegu nüüd kõik, mis see seal kaasa on toonud – demokraatia farsi, kus keegi tõsiselt rahvast kuulda ei võta. Peaaegu kõikjal on pead tõstmas riigivastased äärmuslikud elemendid. Ühena vähestest pole meil hirmu demokraatia kadumise ees, sest Eesti inimene teab vabaduse hinda, oleme selle ise verega kätte võidelnud. Nüüd peame samal suunal kindlalt jätkama, mitte usaldama saatust sotside kätte. Keskerakonnale nende nimi sobib, sest nad on k e s k e l. Nad võiksid olla ükskõik kelle kaasajooksikud – Tõnissoni jaoks poleks probleem ka tibladega mesti lüüa, kui see ainult aitab neid võimul hoida.“

Nali ei mõjunud enam publikule nii, nagu advokaadi oma, kuigi mehed naersid vähemalt viisakusest, samas kui naised proovisid omavahel tööst juttu teha ning pidasid ajakirjaniku sõnamängu veidi labaseks, nende tähelepanu mitte väärivaks. Pettumuse varjamiseks tellis too veel vaagnaid suupistetega, et kõva joomise kõrval ka kõhtu täita. Aeg oli juba hiline, kuid kellelgi polnud plaaniski veel ära minna, sest hilisõhtul pidid hääled kolmandat korda loetud saama ning tulemused teatavaks tehtama. Ja järgmisel hommikul ilutsesid need juba kõigi suuremate lehtede esikülgedel.

*

Sinimustvalge linaga ehitud lauakese oli endasse mässinud vaikne morbiidsus. Õhus oli tajuda pinget, nagu saabuvat äikest lämbel suvepäeval. Iga väiksem säde võis süüdata püssirohutünni ja seda plahvatust ei võinud keegi kontrollida ega suunata. Kõik tahtsid teistega oma kõigutamatut arusaama jagada, nii et isegi naaberlaudadele sai selgeks valimistulemuste tähtsus. Küll oli sekretär veendunud Kingissepa vaimu tagasitulekus, ajakirjanik toetas poliitikule pugedes tuliselt Põllumehi, kuigi partei esindaja ei võtnud tuld ja ainult lammutas jooke, advokaat pidas valijaid jällegi rumalateks, kellega manipuleerimine on lapsemäng. Statistik jäi aga äraootavale seisukohale, proovis tohuvabohus õhku paisatud andmeid korrigeerida ning täpsustusi jagada.

Püssirohutünni süütas kergel sammul laua juurde liuelnud kelner, kes segas ajakirjaniku mõtisklust kauaoodatud teatega: „Härra, teile on telefonikõne.“

Kogu laud jäi hiirvaikseks, kuigi keegi polnud hea paar minutit midagi peale söögiriistade klõbina kuuldavale toonud. Kõik jäid avali silmi jõllitama, kui ajakirjanik tähtsalt püsti tõusis, tviidpintsaku nööbi kinnitas ning siis kelneri järel baarileti juurde sammus, kus talle ulatati telefon ning ta tähtsa häälega teadustas:

„Kuuldel.“

Kogu seltskond, isegi senimaani tülpinud apaatse näoga poliitik, pidas paremaks tähele panna. Ajakirjaniku ilmest oli keeruline midagi välja lugeda. Ta noogutas telefonitoruga kaasa ning ulatas siis selle tänades tagasi baarmenile. Hoopis raskema sammuga astus ta tagasi laua poole, põrgates kahel korral peaaegu teiste õhtustajate toolide otsa. Lõpuks maha istunud, vaatas ta unistavalt enda ümber ning nähes kõigi puurivatest pilkudest, et temalt oodati vastust, avas suu:

„Linnade hääled on loetud. Maakondade omad alles jõuavad ja lugemisega on jõutud poole peale.“

„Nii? Ja edasi?“ ei andnud sekretär talle hingetõmbekski aega. „Kas seis on teada?“

„On-on,“ ohkas ajakirjanik raskelt ning puhus õhku välja. „Asjad pole kiita. Tugevalt sotsialistide poole kaldu. Neil on kõigist häältest pooled. Praeguse seisuga circa 50 kohta. Teised tulevad riburada pidi järele, aga Põllumehed-Tõnisson on üpris samal pulgal. Ülejäänutest pole mõtet rääkidagi.“

„Ongi käes. Meie riigiga on kõik,“ hädaldas sekretär. „See on kõige õudsem asi, mis Eestiga oleks juhtuda võinud. Meie riik langeb punasesse katku. Milleks üldse me vabaduse eest siis verd valasime? Kõik võetakse ära ja jagatakse valimatult vaestele laiali. Mis meist küll saab? Mina sellesse „sotsialistlikku paradiisi“ küll ei plaani jääda. Enne põrutan Euroopasse minema.“

„Kannata natuke piletite ostmisega. Ei tea veel midagi,“ säilitas statistik kainet mõistust, kuigi ka tema hääl värises. „Maakondadest on hääled tulemata ja seal on ju Põllumeeste toetus kõigutamatu. Vast ikka ei maksa veel endast välja minna. Viimase loenduse järgi elab tublilt üle kahe kolmandiku inimestest ikka valdades ja maal, hädine kolmandik on linna kolinud. Isegi kui k õ i k linnaelanikud valiksid sotse – ja meie tutvusringkonnas ei teinud seda ju keegi – ning maainimestest valiks ainult p o o l, oleks ikkagi ülekaal maarahval.“ Viimased sõnad kõlasid rohkem statistiku katsena veenda iseennast, kuid sellest paistsid ka teised veidi julgustust saavat.

Keegi ei julgenud sellele midagi lisada, uuriti klaase ning mõeldi tumedale tulevikule. Poliitik kõmmutas ainult järgmise pitsi viina ja hammustas leiba peale. Näost oli ta muutunud veel hallimaks kui kilu, mis alistunult ristseliti leival lebas.

Advokaat võttis üldises vaikuses sõna:

„Tjah, hakka või arvama, et valimised on täiesti kallutatud või lausa ära tehtud. Muidugi läheb tööline valima, tal on ju putka töökoha kõrvale püstitatud. Aga põllumees, Eesti riigi ja rahva jõukuse selgroog, tema sõitku vankriga tööajast pool päeva, et jõuda valimiskastini ja pärast teine pool päeva tagasi ka. Ütle siis, et meil on vabad ja võrdsed valimised, nagu lehtedes pasundatakse.“

*

Lauas polnud jälle keegi mitu head minutit sõnakestki lausunud. Kas ainult noogutati enne pitsi võtmist või vahiti üksteise lakitud kinganinasid. Restoranis oli rahvast vähemaks jäänud, kunded tasusid järjest arveid ning soovisid majarahvale head õhtut. Vahepeal tulid jutuks sidemed Toompeal ning mida igaühe tuttavad poliitikud olukorrast arvanud olid.

„Tean-tean, ainult tutvused viivad siin maailmas edasi,“ täiendas kohe ajakirjanik, „ega muidu poleks me siia laudagi saanud, rääkimata salajasest siseinfost, mis minuni on jõudnud. Täiesti usaldusväärseid allikaid pidi, kusjuures, nii et minu infos kahtlemiseks pole vähimatki põhjust. Teised ullikesed peavad kõike seda, mida mina teiega saladuskatte all jagada võin, lugema homsest-ülehomsest lehest. Muideks, kas teadsite, et sotsid ise on kohe lõhki minemas?“

Teiste nägudel peegelduvat üllatust ning teadmatust nautides jätkas ajakirjanik rahuloleval ilmel:

„Ja-jah, alles eile kuulsin toimetuses. Nad on sisemiselt nii lõhestunud. Ühed taotlevad koostööd Põllumeestega ja poliitilise vastandumise vältimist, teised tahavad põikpäiselt oma rida ajada, teiste parteidega koostööst pole üldsegi mitte huvitatud, ainult oma sotsialismi tahavad ehitada, aga sellega on ju ette teada…“

„Tšš, kõik tasa,“ hüüdis nüüd asjatult kõva häälega parteilane, kes tegi esimest korda pärast lauda istumist midagi muud peale märjukese lonksamise. Keeranud raadio heli nii valjuks kui vähegi võimalik, jäi kogu laudkond kõrvu kikki ajades kastikesest kostvat monotoonset häält kuulama:

„Tere tulemast hilisõhtustele raadiokuulajatele, tänaõhtuses erisaates anname kõigile unetutele kodanikele teada V Riigikogu valimiste tulemustest, mis on vaid mõnikümmend minutit tagasi jõudnud meieni siia Raadio Ringhäälingu majja. Kallid kuulajad, me ei lase teil rohkem sel hilisel tunnil küüsi närida, vaid asume kohe tulemuste teadustamise juurde. Tulemused parteide kaupa on: Ühinenud Põllumeeste Erakond, hääli 199 035, mandaate 42…“

„H u r r a a!“ ei suutnud statistik rõõmu varjata ning õnnepisarad purskusid kõigi lauasistujate silmadest, „42 kohta! See on suurepärane tulemus! Parem kui kunagi oleks osanud oodata! Tuli võit ikkagi ära! Ma ütlesin kohe, et muretsemiseks pole põhjust!“

„Tasa-tasa,“ segas vahele advokaat, „kuulame teised ka ära ikka.“

„…hääli 110 662, mandaate 23…“

„Kas need olid nüüd sotsialistid või Tõnisson?“ pahistas läbematult ajakirjanik. „Ega keegi ei kuulnud?“

„Kus sa siis kuuled, kui ise patrate aina vahele,“ salvas sekretär mürgiselt.

„…tugeva kolmanda tulemuse tegi Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, kogudes 104 835 häält ning 22 mandaati…“

„Sotsialistid alles k o l m a n d a d!“ See õnnehõise kostis advokaadi suust veel valjemini kui äsjased rõõmuhõisked Põllumeeste ülekaaluka võidu üle.

„…järgmisena said Pahempoolsed Töölised ja Kehvikud 25 966 häält, mis tõi neile viis kohta. Samapalju kohti teenis endile ka Vene Rahvuslik Liit Eestis, tulemusega 25 246 häält…“

„Ah, edasi pole enam huvitav, need kääbusparteid ei mõjuta nagunii suurt pilti,“ keeras sekretär raadio jälle vaiksemaks. Statistik oli oma kaustiku toetanud lauale ning tegi seal kiired joonetõmbed-arvutused, et uut olukorda visualiseerida.

„Vaadake!“ hüüdis ta elevuses ning koputas pliiatsiga paberile. „Keskerakonnal ega sotsialistidel pole lootustki! Igal juhul hakkavad Põllumehed valitsust juhtima. Suurimad õnnesoovid!“ Viimane pöördumine oli mõeldud parteilasele, kuid auväärne poliitik oli lauast kadunud, ilmselt tualetti või uut pudelit šampust tellima, et hiilgavat võitu tähistada.

Mõne hetke pärast naasiski ta kergelt üleoleva sammuga lauda, juhtides enda järel kelnerit, kes kandis omakorda külluslikult kaetud kandikut, millel ilutsesid erinevad hõrgutised kiluvõileivast kalamarjani. Ise tassis parteilane mõlemas käes šampusepudelit: esimese kork lendas kõrge kaarega minema juba enne peolauani jõudmist.

„Nüüd hakkame alles tähistama!“ hõiskas parteilane vahtu valades ning võttis ise sügava sõõmu otse pudelist. Šampus käis ringi ning üsna pea olid üldise jutustamise ning ülemeelikute kommentaaride saatel needki pudelid tühjendatud, juttu aga jätkus ning ikka ja jälle mindi uuele ringile.

„Ma ütlesin, et maakondade hääled loevad kõige rohkem, aga te ei uskunud mitte. Vaadake nüüd – Põllumehed ees nagu nipsti, peaaegu kahekordse eduga isegi. Eesti on ikkagi maarahvas, see on selgem kui kunagi varem!“ Sekretär pidi oma juttu luksumiseks katkestama, kuid see ei vähendanud ta ülemeelikut indu.

„Mina pole kordagi verest välja löönud, algusest peale rääkisin, et maarahva hääled hiljem jõuavad ja seepärast ei ole enne midagi otsustatud,“ kaitses ennast advokaat. „Seda räägiti juba meil büroos, et maarahvas nagu üks mees ikka Põllumehi valib.“

„Jah, ja sotsid võivad üldse suu valitsusest puhtaks pühkida,“ rõõmustas kõige erksamalt sekretär. „Tulevad oma hullumeelsete plaanidega, tahavad nõukogusid ja mida kõike veel. Ei lähe läbi,“ lisas ta nipsakalt sõrmega viibutades, nagu oleks ta vastas istunud kogu sotsiaaldemokraatide kollektiiv ning mitte parajalt purjus võiduparteilane, kes ei saanud sekretäri viibutusest aru ning arvas, et too soovib temaga klaase kokku lüüa.

*

Viimased šampusepokaalid tühjendati juba püsti seistes, parteilasest päevakangelane vajas selleks tooli tuge, kuid ei sülitanud klaasi temagi. Seejärel aitasid härrad daamidele kerged kevadmantlid selga. Nad olid viimased lahkujad, keegi teine polnud nii kaua vastu pidanud, olid otsustanud valimistulemusi lugeda alles järgmise päeva lehtedest. Riik on ju homme ikka sama. Vaatamata viisakatele vastuväidetele nõudis parteilane õigust võidu tähistamiseks arve tasuda ning advokaadi õlale toetudes ta seda ka tegi, lisades arvestatava jootraha.

„Küll riigikassast saab lisa võtta, nüüd on sõrmed kullas,“ ei jätnud ajakirjanik teravmeelitsemata.

Värsket õhku kopsudesse tõmmates oli tunda kevadöö sumedust. Varakevadine külm oli möödas ning suviselt valge öötaevas andis lootust helgemateks aegadeks. Rõõmsalt vilistav ajakirjanik hoidis kinganinaga restoraniust lahti, samal ajal pintsakutaskuid pahupidi pöörates, et oma mõlkis portsigarit leida. Uksest väljusid esimestena käevangus sekretär-statistik, kes aina sädistasid, rahulolust ja elevusest tulvil, kiites uue Riigikogu koosseisu ning korrates rõõmsalt juba kõigile teada infot.

„Aga kujuta ette, tiblad ei saa mingi maagiaga hääli kokku!“ pakatas sekretär rõõmust.

„Muidugi-muidugi, kes oleks oodanud, et nad nii nõrga tulemuse teevad, juttu oli küll rohkem kui asi väärt. Ega Eestimaa rahvas loll pole!“ vastas statistik.

Ajakirjanik pakkus kõigile suitsu ning taksot jäädi ootama väliterrassile. Maha istus vaid parteilane, kes oli kogu aja mässanud kopsaka tengelpunga taskusse surumisega. Teised vaatasid tänava kõrval kasvavate lehtes pärnade rivi, mis seisis kui tikksirge kaardivägi, valvates rohelises relvis tänavaäärseid maju. Mõtted jooksid kõigil omasoodu, kuni ajakirjanik lõpuks vaikuse katkestas:

„Pagan küll, võib-olla on 42 kohta ikka liiga palju, koalitsioon saab hirmus ühepoolne olema. Vahest oleks ikka pidanud Tõnissoni valima. Tasakaaluks või nii. Ega nende poliitikal on iva sees, Tõnisson ajab ju igati õiget asja.“

„Tjah, tegelikult pole sotsialistidel ka viga,“ lisas advokaat. „Nad ju rohkem sotsiaaldemokraadid, pole nad nii tiblad midagi. Vot need pahempoolsed, need on tõeline katk Eesti rahva iseseisvusele. Aga neid ei võeta ju nagunii tõsiselt, käputäis fanaatikuid ja põrandaaluseid.“

Sekretär ei kannatanud rohkem vaikida:

„Mis käputäis? 17ndal oli ka ainult käputäis fanaatikuid ja vaata, mis piiri taga toimub. Nad said viis kohta! See on lubamatu, et Eesti Vabariigi Riigikogus peab neli aastat sellist piinlikkust kannatama. Õudne mõelda, et meie ühiskonnas on arvestatav osakaal inimesi, kes seavad Eesti suveräänsuse kahtluse alla.“

„Ja ärge unustage, et ainult valimised pole olulised, järgmised neli aastat on veelgi olulisemad. Euroopas puhuvad erinevad tuuled, nüüd on vaja tugevat valitsust, mis ei lagune iga pisema sõneluse pärast nelja ilmakaarde laiali. Muidugi oleks tahtnud teiste poolt hääletada, mina ise samamoodi, aga valima pidi strateegiliselt, ei saanud ainult poliitilist sümpaatiat arvesse võtta,“ täiendas statistik vastasmaja pitsiliste kardinatega kaetud aknaid silmitsedes mõtlikult.

„Kuulsid, jah? Esindama peate hakkama!“ nöökis sekretär pead põlvede vahel hoides edasi-tagasi kiikuvat parteilast. „Enam ei saagi ainult ahvatlevate lubadustega aplause võita, nüüd tuleb käed mustaks teha.“

Parteilase vaikne vastus läks kaduma saabuva takso mootorimürinasse, kuid ei tundunud, et see kedagi suuresti huvitanud olekski. Enne taksosse istumist küsis advokaat lõpetuseks uuelt riigijuhilt, kes keskendus hetkel ainult oma jalgade juhtimisele:

„Aga päriselt? Sa oled täna vaikne olnud. Mis sa tulemustest arvad? Kuidas te parteis ennustasite? Võite rahule jääda? Või mis?“

Parteilane kõikus hetke, kuid säilitanud püsiva tasakaalu, köhis riigimehelikult hääle puhtaks, kohendas rahmeldamisega viltu läinud musta kikilipsu, tõstis peast kõvakübara ning võtnud viisaka mõtlemispausi, silmis edumeelne ja tulevikkuvaatav pilk, oksendas võidušampuse ning kalamarja äärekivile, pritsides taksojuhi röögatuse saatel täis autorehvi ja porilaua.

aprill 2023

 


Tõnn Viik (22) õpib Tartus riigiteadusi ja on väsinud neoliberaalsest majandamisest.

*

eks ikka on natuke kurb lahti lasta
nabapluusist ja lendlevast seelikust
kolmekümne kahest kraadist kivilinnas
paljajalu tantsimisest ja
südamevõbinast iga kord
kui mürkroheline tuluke
paljutõotavalt vilgub

jah üleminekud on alati valusad
aga kui selge ja vaba
on niiskete lehtede lõhn
piimjas vaikus
kaarna karjatus
ja paljad õunapuud mis
oma muhklikke nõiasõrmi
anuvalt taeva poole küünitavad

kulgen omaenda südame tasasel jõel
künnan mõlaga musta voogavat ajamassi
mida mööda jõuavad
esimesed põliselanikud austraaliasse
vanaema õmblusmasin rootsi
ja veel üks kord
leitakse ameerika

paadimeeste hõiked kaovad õhtusse
viimane lehm suleb väsinult suu
niidule laskunud vaikuses kuulen
kuidas pärast pikka ekslemist
tagasi endasse hiilin
kena sind näha, ütlen
tore et aega leidsid
süsi veel hõõgub ja ase on tehtud
ära nüüd jälle kuskile ära kao
nii võid veel külma saada

 

 

rotid pagevad berliinist

õlitatud puidu lõhn
treileripargi veerel

avame hommikuvalguses
uksed tänavale
tervitame voodist lahkumata
maailma
ja valame kohvile piima
(kaera)

peegliteta linnas
õhkub silmadest kõrbekuivus
lakun tuhat korda huuli
ja tõmban käeseljaga üle sillerdava lauba

kissitan läbi su oranži käekarvatihniku
päikesesse silmi
vaatan klomp kurgus
helerohelisi kastanilehti
kanali kohal rippuvaid leinapajuhelmeid
aga sina mind ei vaata
kirsiõied ei lõhna
ja rotid on linnast ära kolinud

täiskuuvalgus ujub aknaruudust
mu pabervalgetele rindadele
sa peaaegu minestad
ning alandlikkus su silmis sosistab
et olen jälle sinu oma

käime supermarketi kraanikausis
juukseid pesemas
ja maksame teknoklubi uksehoidjale
kolmkümmend eurot
et samblarohelisel diivanil
kuus tundi teineteise
käejooni kaardistada

ühel teisel ööl ulun hääletult
sest ükskord tuleb koju sõita
aga sina oledki kodu
ja ma ei saa su lõhna enam
ninast välja

rahunen maha ja teeme süüa ma ei
oska gaasipliiti
õigele poole lahti keerata
põletan käe vastu
keedupotisanga

vesi on otsas ma surun
sõrmed kõigepealt
auto külma välisseina ja seejärel
tomatisse
klomp tuleb kurku tahaks nutta aga

mina
ei
nuta

vürtsitan toidu liiga üle
no tuleneelaja lapsukestele
väikestele draakonitele tõesõna

köhin läkastan ja silmadest purskuvad
ammu kinnihoitud pisarad
aga sina sööd taldriku vapralt tühjaks

hoiad mind ja ütled et
makaronid olid selle eest
väga hästi keedetud

jälle need säravrohelised kastanilehed
hinge noaga poolitav sinine kevadtaevas
mu sõrmed su takustes juustes
väsimatult ringe tegemas

valged õied liuglevad uniselt alla
enam ilusamaks vist ei lähe küll
kirikukellad taovad meeleheitlikult
kolgivad õõnsalt meie südameklahve
meenutamaks
et kunagi kuskil
suri keegi meie pattude pärast

nii et teeme siis nii et see tal ikka
asja ette läks

 

 

paaril juunipäeval

kas pole nii
et lillesülemeist lihtsam
on vastu võtta lööke
labakäega palgele
lahmakana huultele

lillede võtmine tähendab
suurt tööd
peab ennast veenma
et mina (jah just mina)
neid väärin

peab olema vapper
käe välja sirutama
naeratama
pisijuttugi tegema

kummutipealselt tolmu pühkima
eelmised kuivanud lilled
bioprügisse viskama

kurgipurki uue vee
sillerdama valama

vaasi seadma kas ikka
nõks vasakule või
sentimeeter paremale
ja siis vaatad et oh
peegel on ka ju veel talvest must
mõtled et kas tõmmata üle
või jättagi nii
it’s a statement ja pealegi
pean niikuinii kohe svetasse kiirustama

löökide võtmiseks
ei peagi suuremat tegema
mingi hetk läheb nägu tuimaks ja huul paiste
aga vähemalt oled oma rollis üsna kindel
ja tead alati
mis järgmisena juhtub

lilledel seevastu tuleb vett vahetada
neid päikesesse sättida
ja tõepoolest ka nemad närtsivad kunagi

kuid kas ei ole ütlemata ilus
kui paaril juunipäeval on tuba
valgete rooside lõhna täis

 

 

*

kõik on võõralt oma
rongide lahkumisteadaanded
tuules kiunuv paplipuu
seesama paks lumesadu
mis meid eluaeg tagasi
minema saatis

kui oled sündinud eestlaseks
ei saa talve eest põgeneda

talv tuleb läbi teha
lõpuni teenida
hambad ristis välja kannatada

isegi kui teda ninapidi vead
kaod kõige odavamalt
kõige kaugemale
vahetad papli palmi
ja joodikupäevituse vastu
leiab ta su üles

keelitab end su sisse
teeb su südamest
suveniiriklaaskuuli
ja kui sind õrnalt näpuga
abaluudesse torgata
hakkab sadama laia lund

 


Ann Katarina Meri (29): “Olen pärit hilissügisesest metsast, aga praegu elan Londonis ja üritan piimaga tee pinnalt oma peegeldust leida.”

inglise keelest tõlkinud Maarja-Liis Mölder

 

Haavad

Laupäev, nädala esimene päev Gazas.
Olen 16, mu esimesed lõpueksamid.
Lõpetan araabia keele eksami. Araabia keele tund meeldib mulle
sama palju kui inglise keel ja jalgpall.
Pärast arutan oma vastuseid isaga.
Keskpäevaks olen kodus.
Seisame oma maja katusel, vaatame tuvisid, keda isa hobi korras kasvatab.

Piiritu lagi me kohal on osalt sinine, osalt valge.
Tuuleta taevas seilavad aeglased pilvelaevad.

Plahvatuste jada raputab maja, naabruskonda,
raputab maad.
Sõnad veerevad suult ja kukuvad puruks vastu mu paljaid kangeid varbaid.

Eikusagilt pärit linnud lendavad sihitult ringi. Mõned peituvad puudesse.
Tuvid värisevad oma suures puuris.

Kaljutuvid, Egiptuse tuvid, kuningtuvid ja Halabi tuvid.
Tilluke muna kukub maha.

Ja kukuvad ilmselt ka vastused mu eksamilehelt,
võib-olla et sulavad hirmust.

Mõne kilomeetri kaugusel näen ühest majast tõusmas musta suitsu,
mustemat, kui oli tint minu eksamitööl.

Me ei kuule F-16 lennukeid enne, kui nende rünnak on lõppenud.
Nad laskusid siia põrgust. Dante neid ei maininud.

Umbes kaheksakümne F-16 lennuki pommid tabavad Gazat, üksmeelselt nagu tohutu trummimürts, mis kuulutab kellegi surma.
Aga ma arvan, et surmi on rohkem kui üks, peab olema.
Jookseme raadio juurde. Selle vana räpase kasti juurde,
mis tavaliselt oksendab meile kõrva
verd ja kehaosi,
põletushaavu täis haiglaid,
oigeid, surnukehi ja jalast ilma jäänud tüdrukuid
võrevoodis
või verisel põrandal.

Sel pimedal tunnil saab surma üle kahesaja politseiniku,
ja seitsesada haavata. Nad olid parajasti politseikoolis väljaõppel.
Aga veel kaks miljonit inimest
muretseb oma elu pärast.

(Ära pea meid numbriteks.)
On aasta esimene päev
ja Iisrael võtab sihikule Jabalia laagri naabruskonna.
Tapetakse Hamasi juht Nizar Rayyan.
Ta maetakse oma maja rusude alla
koos viieteistkümne pereliikmega,
peamiselt lastega, noorim neist kaheaastane.
Näen telekast, kuidas üks mees tõmbab rusudest välja ilma peata lapse,
ja siis teisegi, ilma käe või jalata. Nii tillukese,
et ma ei saa isegi aru, on ta poiss või tüdruk.
Vihkamine ei pane selliseid pisiasju tähele.

Majad ei ole Hamas.
Lapsed ei ole Hamas.
Nende riided ja mänguasjad ei ole Hamas.
Naabruskond ei ole Hamas. Õhk ei ole Hamas.
Meie kõrvad ei ole Hamas. Meie silmad ei ole Hamas.
See, kes tellib tapmise, kes vajutab nuppu,
mõtleb ainult Hamasile.

Mu vend Hudayfah sündis
kurdi ja tummana.
Füüsiliselt ja vaimselt on ta arengust maas.
Aga emotsionaalselt hoomab kõike.
Varem me seda ei teadnud.

Ta vaatab koos meiega telekat, kui ekraanile ilmuvad videod ja fotod
moondunud kehadest ja jäsemeteta inimestest.
Kaks päeva hiljem tabab see Hudayfah’t
seestpoolt, kuhugi, kuhu meie ei näe.
Anname talle klaasi vett, ta valab selle põrandale.
Ta lõhub nõusid, rebib telerijuhet, närib oma riideid.
Me nutame tema pärast. Me palvetame tema eest.
Alles mitu päeva hiljem tuleb vend meie juurde tagasi.

Iisraeli rünnaku kaheksandal hommikul
veerevad sisse tankid ja ma kuulen kuulirahet.
Piilun elutoa aknast.
(Elutuba ei ole enam elus.)
Silmitsen tanki oma kooli lähedal künkal.
Buldooser kuhjab liivavalle,
mille taha tankid ja sõdurid end peita saavad.
Meil pole end kuhugi peita.
Me ei julge tuld põlema panna, tuvisid söötma minna
ega aias taimi kasta.

Meie naabrid ütlevad, et võime nende juurde tulla.
Nende kelder on turvalisem kui meie oma.
Võtame kaasa riideid ja süüa, raamatuid
ja raadio.

Iisraellased tulistavad meie naabruskonna lähedal valimatult mürske.
Vanemad otsustavad, et siia jääda pole turvaline.

Paar tundi hiljem
käime kiiresti kodust läbi, et kilekottidesse veel riideid toppida.
Isa ütleb, et läheme Sheikh Ridwani oma tädi majja.
Valmistume 40-minutiliseks matkaks.
Kõndimine kestaks nagu üle aegade. Oleme surnud ja elus.

Surm hõljub meie kohal:

Apache helikopterid, F-16 lennukid ja sumisevad droonid.

Me ei näe kedagi. Ainult üksildased majad ja liikumatu liiv.
Märkan paari puud, rohelised lehed hakkavad kahvatama.

Kahesaja meetri kaugusel meie majast
näen keset teed peatunud kollast Mercedest,
mille ümber ei liigu mitte midagi.
Selle katuseraamil ja pagasiruumis
olid olnud majapidamisgaasi kanistrid ja kotid nisujahuga.
Iisraeli pomm tappis juhi ja kõik teised. Üks neist on mu sõbra vend.
Mohammad Abu-El-Jidyan. Vanus: 18.
Auto juures on haavata saanud veel mõned möödujad.

Kanistrid on plahvatanud ja jahu
maapinnale laiali paiskunud.
Kuuma punase vere ja liivast pärmiga küpsetatud
värske leib.

Seal kõrval seisab kiirabiauto,
parameedik on hukkunud.
Arafah Abdel-Dayem
oli minu neljanda klassi loodusainete õpetaja.
Näen kiirabiauto rataste all tema verd
ja osakesi peanahast ja juustest.
Hiljem öeldakse mulle, et ta oli läinud
kollase Mercedese rünnakus vigastatuid aitama.

Iisraellased olid kasutanud naelpommi.
Lapsena polnud mul aimugi, et naelad võivad inimesi tappa.
Arvasin, et neid kasutatakse ainult ehituses.
Ma olin loll.

Minu loodusainete õpetaja ei õpetanud meile kunagi,
kuidas naelpomm töötab.
Ta ei võtnud seda ainekavasse.
Mu vaene õpetaja. Teda ei tulnud keegi päästma.

Kallis õpetaja, kas teadsite, et pärast teie matust
tapsid iisraellased surnuaial ka viis teie pereliiget?
Näib, et neile ei meeldinud teie matusetalitus.
Ja nad lootsid, et harjutamine teeb teie pere meistriks.

Samas kiirabirünnakus mõrvatakse mu uus naaber.
Ghassan Abul-Amrin,
vaevalt 20.
(Tänaseks olen vanem kui tema siis.)
Ghassan läks välja, et emale leiba osta.
Ta ei tulnud koju tagasi. Perekond hakkas muretsema,
lülitas raadio sisse, et kontrollida, kas tema nime mainitakse.
Just nii saame oma surnutest teada.
Õhtul helistab haigla sekretär, nende perekonnatuttav.
Ta räägib neile tuvastamatust noormehest,
kes lebab laibakuuris,
ta mõtles, kas see võiks olla Ghassan.
Uudis Ghassani surmast jõuab koju,
tema ise enam mitte.

Sel teekonnal on mu kaaslaseks minu kolmeaastane õde Saja.
Ta hoiab mul tugevasti käest.
Minu vanemad ja õed-vennad kõnnivad meie taga.
Me ei julge nende poole vaadata.
Mul on praegu seitse õde-venda.

Me ei julge selja taha vaadata ja neid üle lugeda, sest
äkki on neid vähemaks jäänud?
Mõned kuulid sajavad meie jalgade ette. Iisraeli tankid
istuvad kaugel mäel.
Kuid nende jaoks, nende sihikute ja kuulipildujate jaoks, oleme me väga lähedal.

Enne lahkumist oli isa lasknud kanad kuudist vabaks,
et nad saaksid aias süüa, kuni me tagasi tuleme.

Ka tuvid laseme vabaks.
Ja isa on kindel, et nad naasevad, kui me jälle koju jõuame.

Jaanuar meie tädi majas,
on püha ja me paastume. Ema annab mulle viis seeklit,
et ostaksin oma väikestele õdedele hommikusöögiks
mõned munad ja leiva. Panen jalga oma väiksed mustad sussid.
Mündi pistan dressipluusi esitaskusse.
Olen kehvas tujus. Mulle ei meeldi paastuda.
Vaevalt 16,
olen teel toidupoodi,
et tuua neid paganama mune.
Mulle meeldivad keedumunad.

Märkan, et ristmikule
koguneb suur rahvahulk. Uudishimust
kõnnin nende poole.
Olen lühike ega näe rahvasummast läbi.

Korraga – kollane valgus.
Mu pea on lõhki.
Nii ma kuidagi tunnen.
Mõtlen, et ehk aitab see valgus mul selgemini näha.

Mu ripsmetele ja dressipluusile tilgub verd.
Nende mõne hetke jooksul, mis ma seal seisan, küsin endalt:
„Kuidas sa püsti seisad, kui su pea on lõhki?“

Kõik minu ümber on kokku kukkunud,
maha langenud nagu higihelmed.

Mina seisan endiselt. Pilt tardub.

Püssirohulõhn roomab mu kopsudesse.

Hakkan ringi tormama nagu hullumeelne.
Keegi annab mulle salvrätiku,
et vasakult põselt ja otsa eest verd pühkida.
Mul on palju rohkem vaja.
Mitte ainult mu põsed ja otsmik.
Ka mu kaela ja õlga on šrapnellikild augud lõiganud.
Mul pole enam susse jalas, viis seeklit
on kadunud.
Vaatan ringi. Inimesed tormavad meie poole.

Läheneb sõiduk. Kirjaga KIIRABI.
Aga seal pole parameedikut, esmaabi ega voodit, kuhu pikali heita.

Olge nüüd, see on mul ometi esimene kord haavata saada!
Ma astun sisse. Keegi viskab mu kõrvale surnukeha.
Põlenud, võib-olla ilma peata. Ma ei vaata sinnapoole.
See lõhn on kohutav. Mul on nii kahju, kes iganes sa oled.

Surma lõhn.

Avan akna, et värsket õhku saada.
Kiirabiauto juht ei küsi, kuidas mul on.

Al-Shifa haigla, inimesed voorivad sisse ja välja.
Ma astun EMOsse. Keegi ei vaata minu poolegi.
Istun teiste haavatute kõrval maas.
Mõned lebavad põrandal nagu põlenud tikud.
Õde, kes mind üle vaatab, näeb auku mu kaelas
ja haavu näol.
Ta kompab mu kõhtu ja selga, et aru saada,
kas on mõni haav, mida ma ise ei tunne.

Lift viib mu kanderaamiga üles
radioloogiakabinetti.
Arst tegeleb mu haavadega.
Keegi hoolitseb mu eest.

Möödub tund. Sisse astuvad mu isa ja vend.
Vend osutab augule mu kaelas:
„Siia auku mahuks nimetissõrm sisse.
See on su hingetorust paari sentimeetri kaugusel.“

Kui oleksin raketi kukkumise ajal veidi pead liigutanud,
et puu otsas lindu vaadata või lugeda kokku
lääne poolt tulevaid pilvi,
võinuks šrapnell mu kõri läbi lõigata.
Ma ei oleks praegu abielus oma naisega,
ei oleks isa kolmele lapsele, kellest üks on sündinud Ameerikas.

Vend ütleb mulle:
„Kui me plahvatust kuulsime ja sa polnud veel
koju tulnud, eeldasime, et oled surnud.
Otsisime sind kõigepealt surnukuurist.“
Vaatan ringi, sugulased seisavad mu voodi ümber.
Vaatan, kuidas nad vestlevad. Ja kujutan ette, et nad palvetavad
mu kirstu ümber.

 

 

Märkmeraamatutest
(katkendid)

*

Öeldakse, et vaikimine on nõusolek.
Mis siis, kui mul ei lubata rääkida,
kui mu keel on katki rebitud,
suu õmblustega suletud?

*

August plekk-katuses
tilgub praepannile vihma.

*

Miks on Palestiina mu unenägudes
alati mustvalge?

*

Pliiatseidki pitsitab soov kõnelda sellest, mida nad kuulsid,
mis neid sel varajasel pärastlōunal
uinakust üles raputas.

*

Me jätsime kodu maha,
võtsime kaasa kaks tekki, padja
ja raadio kaja.

*

Haud on triiki täis liiva
ja palveid ja lugusid,
mis pudenesid mööduvatelt matuselistelt.

*

Juba nii kaua on kõikjal müra.
Ja mina olen otsinud lindistust
vaikusest, mida kuulata oma vanade klappidega.

 

 

Tasemetöö

Kas droon, mis järgneb sulle kooliteel…
a) hoiab silma peal, et sa auto alla ei jääks;
b) aitab märgata, kui peaksid tee peal taskuraha ära kaotama;
c) loeb su samme, et oma päevase liikumisnormi ikka täis saaksid;
d) teeb sulle katet juhuks, kui F-16 kogemata sinu pihta pommi heidab?

 

 

Roos tõstab pead

Ära iial üllatu,
nähes kesk kodude varemeid
pead tõstmas roosi:
niimoodi jäime elama meiegi.

 


From Things You May Find Hidden in My Ear, Copyright © 2022 by Mosab Abu Toha. Translated from the original English and reprinted with the permission of City Lights Books. www.citylights.com

https://citylights.com/general-poetry/things-you-may-find-hidden-in-my-ear/

 

Mosab Abu Toha (30)

Palestiina luuletaja Mosab Abu Toha sündis 1992. aastal al-Shati põgenikelaagris ning on kogu elu elanud Gaza sektoris, välja arvatud aastad 2019–2020, kui ta viibis USAs Harvardi ülikooli programmi Scholars at Risk stipendiaadina. Ta õppis Gaza Islamiülikoolis inglise keelt ja kirjandust ning asutas 2017. aastal Edward Saidi nimelise ingliskeelse raamatukogu. 2023. aasta novembris arreteeris Iisraeli kaitsevägi Abu Toha, kui ta püüdis Gazast evakueeruda. Pärast mitmepäevast kinnipidamist ja väärkohtlemist[1] ta vabastati ning praegu viibib ta koos perega Kairos.

Tõlgitud luuletused ja intervjuukatkendid pärinevad Abu Toha esimesest luulekogust „Things You May Find Hidden in My Ear“ (2022).

Sa elad väga karmis reaalsuses. Oled öelnud, et reisid luule lugemise kaudu. Mida see sinuga teeb?

Jah, me elame piiramisrõngas, lakkamatus kurnamissõjas. Aga minu ümber on ka ilusat: meri, pilved, lilled ja puud ja sidrunid puu otsas, ja neist tuleb rõõmu tunda, isegi kui ainult hetkeks. Kui ma loen luulet, näen vahel enda ümber asju, mida ma tavaliselt ei märka, kui mul on hirm.

Kuidas sa luule leidsid?

Luulel on alati Palestiina õppekavades oma osa olnud. Araabia luulel, suurtel araabia autoritel. Lugesime peaaegu eranditult klassikalises vormis tekste, aga ma ise ei ole kunagi püüdnud klassikalist vormi tabada. Araabiakeelne sõna luule kohta, sha’ir, ei viita konkreetsele vormile, ainult tundele. Kui suudad panna lugeja nutma või naeratama, kui suudad tuua tal kananaha ihule, siis oled sa luuletaja.

Ühes luuletuses kirjeldad, kuidas sa 16-aastaselt haavata said. Kuidas sa sellele praegu tagasi vaatad?

Sellest luuletusest mõeldes pean mõtlema ka neist väga väikestest lastest, kes surid oma kodumajade rusudes. Nemad ei saanud suureks kasvada nagu mina, ega õppida kasutama keelt, et oma kogemusest rääkida.

Iisrael alustas paar nädalat tagasi uut hävitavat sõda Gaza vastu. Kui ma vaatan oma kuue-, nelja- ja üheaastast last, kes ei suuda mõista kõike, mis nende ümber toimub – kas ma peaksin kirjutama nende eest? Ma võin luuletuses kirjeldada, kuidas mu väike tütar püüdis pommide eest peitu pugeda ja tema vend andis talle õhukese teki, mille alla end ära peita. Aga ma ei saa väljendada, mis tunne oli neil kuulda pommiplahvatusi, samas teadmata, et see pole mäng, vaid elu ja surm.

Intervjueerinud Ammiel Alcalay,
tõlkinud Mirjam Parve

[1]   Seda on Abu Toha kirjeldanud New Yorkeri artiklis,
vt www.newyorker.com/magazine/2024/01/01/a-palestinian-poets-perilous-journey-out-of-gaza.

 


Maarja-Liis Mölder (29) on luuletaja ja kogemusnõustaja. Tema teine luulekogu “Meesinine” nomineeriti 2023. aastal Kultuurkapitali aastaauhinnale.

Reijo Roos
„tere kas tohib / tere kas võisõ“
Varrak, 2023

21.07.22 🕚 23.52

@kadekops replied to your story: kui veel lugejatvaatajat vajad siiiis ma hea meelega aitan (olen superkriitiline ja superkonstruktiivnä)

22.07.22 🕛 12.14

@reijoroos: ommmg kui lahe! pane meiliaadress mulle teele siis panen sulle käsikirja 2-3 business day jooksul teele ja siis räägime edasi! thanks et oled huvitet

22.07.22 🕑 13.51

@kadekops: ristesofie@gmail.com

22.07.22 🕔 17.15

@reijoroos: thanksjuu

 

03.08.22 🕚 22.41

@kadekops: tegin lõpuspurdi oma pooliku lugemisega, vaata ise, mida usud, olen ülisubjektiivne jne, oled suur poiss loodetavasti ja liialt pead norgu ei lase kui ma midagi eriti nõmedat kirjutasin, nagu mul seda ikkaette tuleb

 

27.10.23 🕛 00.17

Riste: tr se reijo roosi uus kogu pon ikka nii hea ma otsustasin

27.10.23 🕗 08.16

E: nimeta kolm kõige targemat asja mis ta öelnud on oma elu jooksul

27.10.23 🕚 11.40

Riste: no essa lullu seal raamatus kus ta ütleb et „daljeko, mu armas ma mõtlen sinule kui ma masturbeerin siberi tanklates“ sorri aga see on niiiiii hea salm ma ei saa sinna midagi parata

siis ühes luletuses kus ta parajasti 20 tundi haapsallu jalutab ja ütleb et

„ta keerab loodetuule kahekorra ja/viskab kraavi mingu putsi teine“

okou ma valisin kaks roppust muidugi ma ei tea mida see min kohta ütleb ..

no kindlalt on veel asju aga nt ta räägib veel et

sõbralt pandi ajalehte KUUS luuletust, aga temalt ainult/NELI. mis see sõber arvab et ta on temast POOLTEIST/ korda parem või. KAKS korda saadab ta sõbra persse,/ja siis vabandab YHE korra, ja siis nad on tasa

väga

inimlik

nagu ma saan väga hästi aru mis ta mõtleb

 

27.10.23 🕓 03.43

Tere, Reijo!

Sain Su raamatu täna õhtul pakiautomaadist kätte, mulle oli juba kaks sõnumit tulnud, et ole mees, vii koju, aitab naljast – nüüd siis jõudsin sellega tegeleda. Nii palju on teha olnud, aga kui küsiksid, et mida, jääksin vastuse võlgu. Asju. Kuidas Sul endal läinud on? Ma pole Sind selle linna peal silmanud, arvasin, et õpid ka siin…? Võib-olla olen valel ajal vales kohas olnud. Või Sina. Kui teinekord tänavanurgal trehvame, küllap siis selgub – praegu asjast!

Etteruttavalt: võid! Võid! Kümme korda võid (Kirjanike Liitu astuda)!

Kas tead seda Toomas Liivi luuletust, kus ta ütleb, et on veel üsna noor mees (mitte eriti tark ja pruunide silmadega) ja et lisaks kõigele muule peab ta leidma kõrvad, mis teda kuulavad ja suu, mis kinni on, kui ta räägib? Mõtlesin, et see meeldiks Sulle, otsin teinekord üles ja saadan. Igatahes meenus see luuletus mulle kohe, kui tanklates masturbeerimisest lugesin. (Huvitav, miks?) Tead, Reijo, ma arvan, et tean, millest räägid. Naljakas viis, kuidas seda öelda – naljakas ja ainus. Selles mõttes, et… kas me üldse oleme sõbrad, kui Sa mulle Siberi tanklates masturbeerides ei mõtle, või kuidas see vanasõna oligi (mitte nagu… mulle isiklikult, vaid – kellelegi… saad aru küll)…

See vist meeldibki mulle Su loomingus kõige rohkem: Sa tead, millest jutt on. Et asjad ongi täpselt nii, nagu Sa ütled – ei midagi enamat ega vähemat. Vahet pole, kas Sa räägid kellestki, keda arvad armastavat, või ütled, et ma-olen-noor-ja-mul-on-sitaks-pohhui-tra. Ja kuna Sina seda kõike usud, siis on ka lugejal seda lihtne uskuma jääda. Mina usun Sinu kuue luuletusega sõpra, Reijo, Sinu suvilat võileibade ja isa sünnipäevaga, Sinu niisama riimi pärast luuletusse pandud türkiisi ja laevapõrandal magamisse – sest Sina usud.

Mul on hea meel, et keegi 2020ndate alguse Eesti nii esinduslikult vormistanud on, ja et see keegi olid Sina. Kelle Eesti, see on juba iseasi, ilmselt on selle (kujuteldava?) maa lääniisandate CV umbes selline: üsna noor, keskmisest suurema lugemusega, mingitel eluetappidel võib-olla veidi liiga palju kiidusõnu kuulnud, peaaegu alati igale poole kutsutud (ise ei teagi, miks), enam-vähem sümmeetrilise näoga, juba väiksest peale millegagi silma paistnud (ise ei teagi, miks), kõik uksed valla (mingil põhjusel), alati uskunud, et on ruumi parim ja maailma halvim inimene – jne. Tean-tean. See Sinu raamat on justkui kuvatõmmis meie aja maailmakorrast, mikro- ja makrokosmosest, nagu öeldakse, see kätkeb endas vist enam-vähem kõike, mis siis olemas oli. (Ja võib-olla siiani on, ei tea, tahaks loota, et me oleme tegelased, kes muutuvad selle näidendi käigus, õpivad oma vigadest ja arenevad, eksole, püss, mis esimese vaatuse alguses seinal on… ja nii edasi.) Et mis oli naljakas ja mis hirmus; mis tähtis ja mis paratamatu; mis uudis ja mis ununemas. Kunagi on see raamat ka ilmselt väärtuslik ajaloomaterjal, ja ma ei mõtle sellega, et see oma aega kinni jääks või mingit universaalset Tõde ei kannaks (olen kuulnud, et poisid ja vanakreeklased püüdlevad miskipärast lakkamatult selle poole) – ei, pigem pean silmas, et oled erakordselt hästi tabanud ajastu vaimu, tunnet, mis on üles kasvada ja täiskasvanuks saada just selles kontekstis: Talsingi, anno Domini 2023.

Ma tahaksin Sinu silmamunad silmakoobastest välja koukida ja paariks päevaks enda omade asemele laenata, käia kõik tuttavad kohad läbi: kõigepealt läheksin Magistrali keskuse Rimisse ja ostaksin midagi, mida seal parasjagu soodushinnaga pakutakse; siis käiksin perearsti juures, laseksin tal oma kopse kuulata ja kurdaksin valusid neerudes; istuksin natuke aega trollis mõne ebasümmeetrilise näoga tüdruku vastas ja haigutaksin, kujutaksin ette, kuidas tema kodu välja näeb; lõpetuseks külastaksin enda endise kooli garderoobi, kui viitsiksin, vaataksin, milliseks valvelauatädi aastatega muutunud on. Mul on tunne, et seda oskad Sa kõige paremini. Vaadata. Ei! Ma ei süüdista sind passiivsuses, ära muretse, jaa-jaa, oled Beauvoir’i täiuslikult transtsendentne subjekt, aga vaadata oskad Sa ikkagi kõige paremini. Tähele panna, mis toimub. Viia lugeja kohtadesse, mida võib-olla pole olemas, õieti – enne ei olnud, aga Sina lõid nad. Mul poleks selle vastu midagi, kui Sa selle eest vastutav oleksid. Maailma loomise. Aga ma ei tunnista seda, sest pea meeles, me oleme siiski rivaalid, okei.

Naljakas, nüüd, kui ma seda raamatut loen, ei mäleta ma üldse, mida tol suvel käsikirja üle vaadates kitsaskohtadena välja tõin. Vist seda, et ütled „tüdrukud“ ja „kallim“ ja „naine“ (nii tüütu, kui keegi räägib naisterahvastest, peaaegu sama tüütu, kui nendest rääkimata jätmine) ja lobised kogu aeg mingitest kohtadest ja endast kolmandas isikus, ko-gu-aeg endast; ja et Sa ütled mingeid asju, et olla lahe noor luuletaja, kellel on suvaaaaa ja kellele on kõõõiiiikkk lubatud, aga Sa ütled neid sellisel viisil, et nad ainult tunduvad uued, kuigi tegelikult on keskmine inimene neist juba neljanda klassi kevadpoolaastaks aru saanud. Ma ei võta järgnevaga oma sõnu tagasi ega vabanda nende eest, seda mitte, aga tunnistan, et tol korral, kui su käsikirja võrkkiiges teki all (et sääskedel ja koiliblikatel helendava telefoniekraaniga mitte und ära ajada) lugesin, vaatasin asja teise agendaga: kuidas iga üksik tükk saaks olla parem. Nüüd, kui kogu puslet füüsilisel kujul näen ja käes hoian, on tunne sootuks teine. Terviklik, see on see, mida öelda tahan, väga terviklik on Su kogumik. Nii kontseptuaalselt-vormiliselt (juba see liitu astumise avalduse formaat on väga vaimukas) kui kunstilise poole pealt. Aga mitte igavalt, üksluiselt, vaid justkui mingi aegruumi läbilõikena terviklik, nimetades enam-vähem kõik asjad, mis olemas on (alustades psühholoogi kabineti ja täispäi kirjutamisega ning lõpetades integratsiooni ja Aku Ankkaga). Seepärast on vahest hädavajalik, mõistsin ma nüüd, et rännaku jooksul saaks aeg-ajalt mõne kallima või tuttava paiga juurde tagasi pöörduda. Et oleks keegi, kes Sind ootab. Pöörupoi ja perekonnanimi postkastil. Seega, Reijo, tahan öelda, et ma pole enam nii pahane, et sa kogu aeg ühtedest ja samadest asjadest ja kohtadest räägid. Olgu pealegi nõnda. Hakkan aru saama, mida koduigatsus tähendab.

Ja kuigi ma Sind natukene diletantlikus laheolemisekihus süüdistasin, pean tunnistama, et see on vast Su teose kõige kaasahaaravam ja siiram (st: usutavam!) tahk. Tahk, mida ma kritiseerin ainult seetõttu, et selles iseenda kõverpeegelpilti näen. Sest… oooolllaaaaa noooor jaaaaa laheeee jaaaaa vabaaaaa jjjaaaaaaa KEEGI EI TULE MULLE ÜTLEMAAA ja ometi oollleeennn ma lugupeetuuuud ma meeldin neile iseeggiii siis kui ma ütlen paar rumalaattt sõnaaaa ja kääitun naguuuu mu tegudel poleks TAGAJÄRGIiiiii ja ma meeldin neile ja nad arvavad endiselt et maaaaaaaaa olen INTELLLIGEENNTNEE inimene ja ma meeeldiiinnn neileeeee isegi kui endaaalleee mitttte eriiitiiii!!!!!! Saan aru, Reijo.

Mulle on silma jäänud, et noorte meeste luuletamine on üks suur virisemine ja vingumine, küllap on ka Sinus seda seemet, aga miskipärast ei kõla Sa eriti traagiliselt, vaid Su jutust kumab läbi mingi ükskõiksus, eneseiroonia. Maailmavalu küll, aga nalja pärast ja vahelduse mõttes. Selline… töötan-selle-materjaliga-mis-mulle-on-antud-mentali-teet, kui mõistad. Seda ma austan, sest mind üldse ei huvita, et me elame ühiskonnas ja et Su süda on murtud ja et keegi ei mõista Sind. Surm siirusele! Tänan, selle eest oled Sa hästi võidelnud. Selles vist seisnebki Su loo-mingu paradoks: oled nagu Nipernaadi, kes oma udujutte uskuma jääb, aga samas neist end häirida ei lase. Loodan, et mõistad.

Mis siis veel? Aitäh arvukate sümpaatsete inimeste kaasamise eest, tänuväärne algatus; ja ärakuulamise ja hoolsa kujunduse ja professionaalse vormistusprotsessi eest. Lisaks meeldivale lugemiselamusele muidugi.

Ja tead, kellele ma seda raamatut esmajoones soovitaksin? Kõigile, keda huvitab, mis tunne on olla Meie (see mingi eelpoolmainitud määramatu grupp, kellega end vähem või rohkem seostada oskan) – meie, just praegu, just siin.

Tänaseks vist kõik, annan teada, kui miskit veel meenub. Et siis. Näeme Kirjanike Liidus. Või midagi.

Head-toredat-ja-nii-edasi!

Riste

 

Arvustus pälvis preemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil.

 


Riste Sofie Käär (21), loe lühiintervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit!