Lapsepõlvepiltide luulekodu. Intervjuu Maryliis Teinfeldt-Grinsiga

Fotod: Francesco Rosso

 

2023. aasta kevadel ilmub Maryliis Teinfeldt-Grinsi debüütluulekogu „Kivi alla kükakille”. Luulekogust vestles autoriga Saara Mildeberg.

Saara: Mis on sinu lugu Koplimetsa külaga? Kui kaua oled sa seal elanud ja milline on teie suhe praegu?

Maryliis: Koplimetsa küla enam ei eksisteeri ega ole minu eluajal eksisteerinudki, aga see paiknes praeguse Ridaküla alal, kus elasin 20 aastat. Koolis käisin Tapal – see on päris lähedal. Kuna mu ema töötas (ja töötab tänaseni) Tapal kaitseväes, siis sai temaga iga päev kooli ja koju. Pärast kooli lõpetamist läksin igale poole mujale – Tartusse, Tallinnasse, Helsingisse, Londonisse, Portugali, Riiga… Ma olen viimase kümne aasta jooksul igal aastal kolinud ja palju liikumises olnud, aga see tuleneb pigem õpingutest ja erialaga seonduvatest praktikatest, ning võib-olla sellepärast olengi ma lapsepõlvekoduga mõtetes nii seotud. See on nagu raske kivi, mis on mul kogu aeg seljakotis kaasas, sest teist püsivat kodu ei ole mul täiskasvanuea jooksul olnud.

S:         2022. aastal kaitsesid EKAs magistritöö „Kuidas lugeda maastikku? Loomeuurimus ühe kaduma läinud küla näitel”, 2023. aasta kevadel ilmub luulekogu. Miks naased sa mõtteliselt koju just nüüd, pärast kümme aastat kestnud rännakuid?

M:        See on pigem kokkusattumus, mitte kuidagi mõtestatult ajastatud. Eks see ole vist ka inimese elukaare osa, et kui jõuad 20ndatest eluaastatest läbi, hakkad natuke rohkem kodu poole tagasi vaatama.

S:         Ma ütlesin ennist „Koplimetsa”, kuigi seda küla enam ei ole. Minu vanematekodu on Läsnal, külas, mis on samuti 1977. aastal mitmest väiksemast külast kokku liidetud, ja ka praegu sulandatakse meid vajadusel naaberkülaga ühte, nii et Läsna mõiste on aina avardunud. Sinu luulekogus on palju põlde ja rabasid, aga mingil hetkel on mainitud ka pea neljakümne kilomeetri kaugusel olevat Võsu randa. Kuidas sina oma kodu piiritled?

M:        Luulekodu…[1] Luulekogu kokku pannes lähtusin oma lapsepõlvepiltidest ja pigem sellest, et paiga moodustavad teed. Sa võid minna eemale, seljakott seljas, ja tagasi tulla, sa võid käia kuumal suvepäeval Võsul peesitamas – ja tagasi tulla. Just see teede ämblikuvõrk on minu jaoks selle luulekogu ja kodu enda kese, sest ma olen nii palju ringi liikunud ja teedevõrgustikku loonud, aga lõpuks jõuan ikka sinna võrgu südamesse tagasi.

S:         Kellele su luulekogu mõeldud on? Ma leidsin sealt vähe üldistavaid õpetussõnu, aga päris palju isiklikku avastamisrõõmu ja piiride katsumist. Näiteks „paljalt lauka põhja vajun / katsun vajuda / paljalt katsun / lauka põhja katsuda”, või „ei tia, kus oli ia. / liiga mitu kord pand ajama”. Tunnistada vastandlikke tundeid, mis tekivad, kui oled pikalt ära olnud ja tuled siis tagasi, on väga julge. Kes sellega suhestuda võiks?

M:        Kadrina murdes ei ole varem peaaegu üldse ilukirjandust avaldatud. Ainsaks erandiks on Kristen Suokass, kes on avaldanud ühe luulekogu, „Tagassi inglite juure” (2014), mida ma lugesin paar aastat tagasi Riias elades. Tundsin, justkui oleks selles hiigelsuures Riia korteris ühtäkki olnud minuga mu isa ja ema ja pliitasuu esine – lihtsalt sellepärast, et see luule oli kirjutatud keeles, mis on olnud mulle alati niivõrd kodune ja isiklik, justkui salakeel või kodune släng või mugandus. See äratundmisrõõm oli nii tore, et soovisin seda tunnet ühes oma kodu seinte, tubade ja ruumidega, kus seda keelt räägitakse, kellegi teisega ka jagada.

S:        Ka sõnad on paberi peal justkui teed ja iga läbitud tee otsas on mälestuspilt. Minu peas on sõnade ja visuaalkunsti vahel väga tugevad seosed. Milliseid seoseid sa ise oma tekstide, tekstiilitööde ja kunstimaailma vahel näed?

M:        Ma arvan, et see on hetkel veel tore müsteerium. Seda, kas sõna ja tekstiil kuidagi kokku saavad või kuidas nad seda teevad, on mu käest tegelikult päris palju küsitud, aga mulle tundub, et praegu jäävad nad kuidagi kaugeks. Ma arvan, et aeg mõtestab selle lahti.

S:         Kuidas valmisid luulekogu illustreerivad fotod?

M:        Fotod tegi mu elukaaslane, animatsioonikunstnik Francesco Rosso. Francesco kunstipraktika põhiteema on tühjaks jäänud kohad, mis haakub väga hästi ka selle luulekoguga, nii et tema fotode ja käekirja kaasamine tundus igati loogiline.

S:         Kui palju on sinu luulekogus kohal neid inimesi, kellega sa oma magistriprojekti jaoks intervjuusid tegid? Kuidas – kui üldse – on su magistriprojekt ja luulekogu omavahel seotud?

M:        Päris palju. Ühel hetkel hakkasin ma murret teadlikult dokumenteerima, tegin märkmeid ja lindistasin, hiljem transkribeerisin ja lõin endale käepärase sõnaraamatu. Seal on väljavõtteid sellest, mida keegi on öelnud. Rääkisin just luulekogu toimetajale, et vahel ütlevad mu isa, ema ja vanaema mingisuguseid sõnu või lausejuppe, mille kasutamise peale ma ise Tallinnas või Tartus olles eal ei tuleks. Kui varem jäi mulle arusaamatuks, miks mingis kontekstis just neid sõnu kasutatakse või mida see tegelikult tähendab, kui ma mõnd teatud sõna kasutan – näiteks ütleb mu ema pidžaamade kohta „saamad” ja vanaema päevalilleseemnete kohta „seemuskad” –, siis nüüd on need minu jaoks võtmesõnad. Piisab ainult ühest sellisest sõnast ja olengi tagasi kodus, köögilaua taga, ema teeb pannkooke ja isa tuterdab kuskil ringi… Sellest piisabki.

S:         Su luuletused on üsna lühikesed ja tabavad. Üks, mis eriliselt meelde jäi, on nii vormilt kui sisult lausa naljakas – „mää otsast paistab iijumaa”. Luulekogu lugemine oli minu jaoks kohati nagu ristsõna lahendamine, pidin terve lause endale valjusti ette lugema, et aru saada, mida see tähendab ja mis selle sisu on. Kohati oli see ka lihtsalt visuaalselt paeluv – dramaatilised laused või tükid, millest ma aru ei saa, aga mis näevad graafiliselt ilusad välja, nagu kirju kari valgel väljal. Mulle tunduvad need tahtliku müsteeriumina, võõrale arusaamatu omakandi tarkusena. Sa annad kogus konkreetseid vihjeid, viitad näiteks Lindakivile, mis on Kadrina vallas ka päriselt olemas.[2] Aga kivid, nimetud kivid on samuti korduv motiiv, need on raskused või armid, samas ka miski, mille alla peituda. Ja veel järved, mida tuleb ületada, päike, vihm, uni ja unenäod, lilled, tubaseid stseene valitsevad ämbrid… Mis sind inspireerib ja kuidas kirjutamisprotsess sinu jaoks välja näeb?

M:        Mul on kaht tüüpi luuletusi. Ühed on sellised, mis sünnivad, kui ma käin kodus ja püüan end eemale asetada, natuke nagu kõrvalt vaadelda, mis toimub. Keelekasutuse dokumenteerimine saigi alguse sellest, et hea sõber tuli minuga vanematekoju kaasa ja kuna ta on eesti filoloog, ütles kohe: „Oo, te räägite nii toredat Kadrina murret.” See vastas minu jaoks nii paljudele kummalistele küsimustele. Näiteks: miks mul oma eesti keele õpetajaga alati hirmsad arusaamatused olid. Ma mäletan mitut korda, kui ma olen öelnud, et minu isa räägib nii, ta kasutab seda sõna, ja õpetaja on vastanud, et see ei ole võimalik: „ma ei usu, et ta nii räägib, ma arvan, et sa oled valesti kuulnud”. Mulle tundus alati, et mu eneseväljendusoskus on just kirjapildis ligadi-logadi, ja siis ütles hea sõber, et meil on nii tore murrak. Kartsin, et kodust tuleb kaasa niivõrd kesine eesti keele oskus, et ei tahtnud grammatikaharjutusi tehes vanematelt eriti abi küsida.

Aga vaadata korra kõrvalpilguga, mis toimub su kodus, mis toimub su perekonna keelekasutuses, millised on need motiivid, mis korduvad, kuidas inimesed kurjustavad, kui midagi valesti läheb – näiteks mis sõnu sa kasutad siis, kui oma varba ära lööd – , või millistele väljenditele sa pidama jääd ja millistele mitte ning mis seda mõjutab… Mulle tundub, et peamine sütitaja, miks ma tahtsin kirjutada luulet just sellises vormis ja dokumenteerida, mis mu ümber toimub, oligi just see, et astusin korraks eemale, meenutasin ja vaatasin kõrvalt. Nüüd, kui lähen kodust ära, saan need read kaasa võtta ja end niivõrd lihtsate võlusõnadega tagasi koju manada. Teised luuletused – või mulle endale tundub nii – on melanhoolsed. Mulle meeldib kirjutada pigem siis, kui asjad ei lähe hästi.

S:         Nojah, mulle jällegi tundub, et suur osa eesti luulest ongi melanhoolne. Aga sinu luules on üsna palju vaimukusi või sõnamänge, mis on kuidagi kerged või panevad oma puändiga muigama. Mingi üksindus paistab sealt läbi, aga mitte tingimata kurvameelne. Me ei pea olema samast külast pärit, aga see tähelepanu, mida sa tänapäeval maal elamisega kaasnevale eraldatusele pöörad, on meile sama oluline. Ka su tegelased on enamasti lilled, kivid või heinamaad, inimesi on vähe. Kui sa ütled, et su perekond ei ole sind „õige” eesti keelega toetanud, aga leidsid luule kaudu viisi ennast ja oma peret kehtestada, siis: kuidas nemad su luulet näevad? See, millest ja kuidas sa kirjutad, on nende jaoks igapäevane, aga kas ja kuidas nad tajuvad seda, kui eriline on keele dokumenteerimine ja luuletamine sinu jaoks olnud?

M:        Kindlasti on oluline küsimus, kas see on üldse luule ja kas see – paar naljakat pilti ja looduslüürilist mõlgutamist, nii igapäevane ja tavaline – vääribki raamatukaante vahele panemist. Mu vanemad lõid väga noorena pere, ehitasid kodu ja on seal aastaid kõpitsenud. Ma ei tea, kui palju nad on üldse saanud ennast kõrvaltvaataja positsiooni asetada – nad ei ole niimoodi ära käinud. Iseasi, kuivõrd minagi nende eest kõneleda saan. Nüüd, kui käsikiri valmis sai ja me sellega vaikselt toimetame, olen aru saanud, et nad vaatavad kuidagi ääri-veeri, mis tuleb ja kas tõesti luuleraamat. Praegu on nad väga ettevaatlikud. Eks see on ka väga isiklik ja koduuksi avav raamat, mulle tundub.

S:         Kas sa kavatsed luulekogu ka kuskil siinkandis – Tapal või Kadrinas – kohapeal esitleda? Ma kujutan ette, et see oleks oluline just neile noortele, kes on sarnases situatsioonis: nad ei taju, kui lahe väärtus see on, kui sa räägid kodus teistmoodi kui kirjakeeles.

M:        Jah, kindlasti. Värske Rõhk pakkus muidugi, et esitleme raamatut Tartus ja Tallinnas, aga minu jaoks on kõige loogilisem koht tegelikult Kadrina. Muidugi on üks asi esitleda ja tutvustada seda kaugel suures linnas, aga kuna minu jaoks on töö kogukondadega niivõrd oluline ka kunstipraktikas, siis tegelikult oleks mul endal uhke tunne, kui ühel päeval oleks see väike raamat ka Kadrina raamatukogus. See oleks imetore võimalus uks avada, lugusid jagada ja seda keelt esile tõsta. Ma arvan, et see oleks just kohaliku keele säilitamise, edendamise ja esiletõstmise mõttes ääretult oluline.

S:         Jah, ma olen täiesti nõus. Ja küsin veel viimase küsimuse: kuidas Kadrina murret ära tunda? Kas on mingid nipid, mille järgi kohe aru saada, et inimene räägib Kadrina murret?

M:        Sellest on meil ka toimetajaga hästi palju juttu olnud: kas luuleraamatus peaks olema ka mingi selgitus, või kas sellesse projekti peaks kaasama filoloogi? Tegelikult ütlen ma omavoliliselt, et ma töötan Kadrina murdega, kuigi mu ainus tunnustus on see väikene pitser, mis mu sõber ütles: „Oo, te räägite nii toredasti Kadrina murdes.” Ma olen temaga mingeid asju arutanud, näiteks sedasama, kuidas mõningaid häälikuid, mis on ä ja e vahepeal – või siis, kui h-tähte sõna alguses välja ei öelda –, kuidas seda luulepildis korrektselt kajastada. Kindlasti on mu tekstides ka „vigu”, mis ei ole Kadrina murdele omased, aga ma ei tea seda, sest me ei ole sellesse projekti filoloogi kaasanud. Seetõttu on mul sinu küsimusele raske vastata. Ma saan sellele vastata keelekõneleja positsioonist, aga kuus aastat tagasi ma ei teadnudki, et ma seda keelt kõnelen. Võin sulle lihtlabaselt öelda, et näiteks h-tähte on väga-väga raske kuulates tabada ja päris palju on palatalisatsiooni, aga rohkem ei julgegi ma seletada, mis see Kadrina murde ABC on.


[1] Parandab end.

[2] Linda-Neitsi kivi ehk Lodikivi on kaitsealune rändrahn Kallukse külas.

*

koidik köidab sisse uusi tunge
kohtlemata nägusid
kompamata teid
uusi lauseid mida korrata
näost näkku end
valge saatel kannan
pausideta

vean end voodist välja
nad söövad öö jäänuseid
kolmas hommik
kostan seni lausumata read
/korraks elan samaviisi edasi/koidikuni ema, uuesti/

 

*

pole end kunagi segasemalt tundnud
inimene keset teisi
keset inimesteveerge
pea täis
palju ohutuid mõtteid

ujud
rasvas vihas ja vaenus
näpud kleepuvad
iga kättesaamatu poole

ümber ringleb kallistavaid naisi
kes teavad
kas olla või mitte
kes arvavad endast vähem
kui rändlindudest taevas

hingepaelad sõlmes
palun ütle et sa tead
keerasid mu ümber sõrme

 

*

juhututtav valus tunne
raevud teises toas
unes
vaevud nimetama mind
nõrgun halastust ja higi

kui koht on külm
istud soojaks hingeavaruse
nõtked väärmõtlemise piiril
paiknevad valusamad hetked

hüppan omal volil
nullisesse vette
teen Raadi järves
ristimisretke

ma avan purgi
neelatan
olen jälle umbes
kell seitse õhtul

 

*

    II. Andante

kolm kätt hoiavad
süda
luises verevas embuses
armastuse embleemiks
vankumatu viha

siirdesoo ei _ südameid
ütlen pseudointellektuaalid mõistavad
ma ütlen, sarisuitsetajate kopsud
on lubivalged

kardad karjuvaid pilvi
see on viimistletud paranoia
kui alla lähen
lähen tammeokstest vooder taldadel

kainestav liivane tuul
kadunud kaotusvalu kesine

tundub olevat juuni
see viimane

 

*

hammustan huulde
pipramaitse suus
istun kraanikausi all
palvetan kui kannan kaasas
sinu nime

uksel nõjatun
vastusel on alati rõhk lõpus
ma valutan su kuuldel
spontaansed
ei lahku eal liigvarakult

 


Mia Raud (17) on tehtud nartsissist ja lapsetoetusest (noorust kaitsev süütuse veri saab otsa).

Agnes keerab korgi sulepeale, paneb silmad kinni ning hingab mõnuga kaasa ymisedes sygavalt välja. Suvi on nagu lõputu laupäev, mõtleb ta. Tähendab, keegi on seda kindlasti enne teda mõelnud, aga kes – ei tea, ei mäleta. Semestrisisesed laupäevad veedab Agnes eelkõige molutades, yht-teist lugedes, n-ö aeglast toimetamist nautides ning, kui impulss on, läheb ta õhtul välja – tantsima. Ta armastab hullumiseni tantsida, eriti iseendaga – see on vahend mõne isepäiselt yles kerkinud intensiivse tunde-mõtte setitamiseks. Mõne päeva eest – keefirit lonksates – selgines Agnese teadvuses aastaid juuri ajanud arusaam, et just nõudliku koega tekno, mida ta varem arvas end võõrastavat, on säärases purgatooriumis õige kaasteeline.

Mõnusalt hämar reiviruum ning ideaalis mitte liiga palju rahvast ymberringi, et keha pääseks omasoodu liikuma. Oma 21 eluaasta jooksul on Agnes rännanud lugematutel psyhhofyysilistel aistingumaastikel (luuydini kurnavast lähisõltuvusest ja viduses aidas naela jalga astumisest bryleekreemi suhkrukooriku katkitoksimise ja aovineses rabajärvepehmuses ujumiseni) ning tänaseks on ta lihtsas piiripunktis, tundes end oma kehas lõdvestunu ja kohalolevana. Ta lubab muusika pealetykkivad rytmid oma intellekti kaitstud kambrisse ja alistub. Puhas, kontsentreeritud nauding. Eeter… parem kui eeter. Õhk on higiläägusest, helilainete vetruvast rägastikust ning ekstaasieelsusest täidlane. Vahel piisab kymnest minutist, teinekord tantsib ta tunde. Kannab ja kannab ja kannab ja kannab ja kannab ja kui yhel hetkel on selge, et tänaseks on tants end ammendanud, Agnes peatub, tervitab tuksleva keha heatahtlikku märguannet naeratusega. Veel korraks sulgeb ta silmad, hingab tänuga välja – kõik, tehtud. Praeguseks. Ta haarab seina äärde heidetud asjad, kuivatab avara linase triiksärgiga hooletult higi, väljub yhtäkki nii lämbest ruumist elavasse hoovi, kysib värske õhu tihedas embuses kelleltki sigareti ning eemaldub öhe.

Aga täna on kolmapäev. Yks naabermaja tellingutel kolavatest ehitajatest keerab raadio valjemaks. Elmar. Agnes avab silmad ning poeb oliivroheliste pyyride vahelt välja. Tavaliselt võtab ta aega, et veidi venitada, võimelda ning tavalist eriliseks ristides ja teekausist pu erhi juues mediteerida. Aga täna on kolmapäev. Kergelt päevitunud prink alasti keha liigub ruumikas korteris vilunult ringi: vanni kelmikad kraanid valla päästnud, yhes käes hambahari kärsitult edasi-tagasi nyhkimas, syytab ta teisega tumeda sandlipuuviiruki. Enne akna avamist annab Agnes järele, heidab ylle ruuge kimonolõikelise yrbi (kaltsukast). Tuppa tungib vihmajärgselt toores kõikvõimalikkust tõotav õhk. Esimene, mitmenädalase kuumalaine järgne vihm sel suvel. Vesi kannus hakkab ylemeelikult mulisema. On aeg: Agnese sisseõpitud, ent ärksate liigutuste juhtimisel niriseb Chemexisse sygispruun kohv. Ah, see lõhn! Järgmiseks avab parem käsi beežika kylmkapi ukse ja leiab kaerapiima, kirsiks tordile.

Agnes sulgeb enda järel vannitoa ukse, mahutab kohvitassi aknalauale ja astub sidrunheinaessentsist hägusesse vannivette. Vesi on kuum – piki selgroogu sähvatab oodatud-ootamatu judin, lahustudes yle keha kylmatäppideks laiali. Mõnus, mõtleb ta ja libistab end selili. Vann on väike – tähendab, yhele inimesele täpselt paras – ja täitub kiiresti 21. sajandi nektariga. Korraks kajab Agnese peas vaid voolava vee sume kumin, kuid hetke pärast on ta taas mõtteniidistiku toapoiss. Toa-poiss. Miks just „poiss“? Meenuvad Claire’i ja Sonage’i kapriisid. Tahaks suitsetada… Meenub vannis kirja lugev Zooey. Zooey meenutab Agnesele E-d: kujutluspildis, mis tal lugedes tekkis, võttis Zooey selgelt E piirjooned. Oi, kuidas ta keskkoolis E-sse kiindunud oli! Kõik need armuvalus värisetud tunnid, igatsusest nõretavad kirjad, õnne- jõnksatused, kui E teda loetud korrad kõnetas… Agnes lykkab kraanid varbaga kinni ja naudib korraga saabunud vaikust, kuni järjekordne auto akna alt möödub. Igatsus – see on yks veider kontseptsioon. Agnesele tundub, et enam ta ei igatse, ta lihtsalt on. On kellegagi kord kontaktis, misjärel jälle ei ole, aga ei igatse – kui, siis vaikust. Loodust. Seda tegelikku Kontakti. Ja yksinda on nii hea olla… Kui nyyd mõelda, siis ta on just vastamata armumisist enim kasvanud, avardunud: need on teda painutanud, haavanud ning johtuvalt sellest on ta nyyd pehmem, enesekindlam. See on yks pikk tunnetuslik teekond toonase ja tänase Agnese vahel – no ytleme siis, et areng. Ta on arenenud lihase tugevnemise printsiibil: lihaskude tuleb lõhkuda, et see tugevneks. Samas on ta enda puhul täheldanud juba eos ambivalentset tendentsi armuda Kättesaamatusse ning kannatada nagu yks eeskujulik romantik, aga kui too Kättesaamatu ei olegi enam nii kättesaamatu, kaotada huvi. Mida ta tegelikult tahab? Mingit… lihtsust vist. Ja mitte lihtlabasust või laisa looma mugavus- ja kergusihalust, vaid lihtsust kui omaette kvaliteeti, taju pretensioonitusest, kergusest. Kui vaid rahutus ja pysimatus ja praktilisus ja loogilisus ja maisus ja madalus ja piiratus ja väiksus ja väiklus ja kibestumus ja roidumus ja kehalisus ja orjus ja illusoorsus ja kõhutyhjus ja inimlikkus ja mõistlikkus ja mõttetus ja tuimus ja kinnisus ja ohverlus ja nukrus ja saamatus ja tagasihoidlikkus ja viisakus nagu ora perses noort naist lõdvestumast ei hoiaks.

Agnes paneb „Suveraamatu“ aknalauale, vesi on leige. Yhtäkki juhib miski yrgne tema sihvakad, hoolitsetud kyyntega sõrmed paremast rinnanibust haarama– ta erutub hetkega. Muidugi, see on lõppematu ring, ta on uuesti suves. Topeltsuvi, hihii. Peaks hakkama pesema, et postkontorisse jõuda, aga äkki tõesti enne… Iseendaga on alati ideaalne. Poisid on kõik nii isekad – olgu, see on yldistus, aga vähemalt need, kes Agnesele sattunud on, ei tea naistest vist kyll midagi. Ja ega ta ei jaksa nende kõigiga ka kannatlik olla, taimed vajavad kastmist, raamatud lugemist – mul on muudki teha. Sest noh, poisid on toredad ja ta yldse ei alahinda tasakaalus paarisuhte potentsiaali, aga saab ka ilma (eriti, kui koolis on nii intensiivne… kursaõde ytles hästi, et ainus, kellega ta praegu suhtes jõuab olla, on ta faking eriala). Aga. Kuskil kymme aastat vanemad mehed on see-eest palju lootustandvamad. Ja tegelikult tahaks ka teise naise-… Vesi loksub yle vanniääre heledale kahhelruudustikule. Agnes lykkab olulised otsused edasi ja keskendub kõikehaaravale lihtsusele, kuni avaras vannitoas hõljuvat viirukivinet läbistab vali alistuv oie.

Samal hetkel valab E kahe inimese jagu basmatiriisi bambussõelale ning talle meenuvad yle mitme aasta Agnese kohvipruunid silmad.

 

„Lihtsalt“ pälvis novellivõistlusel Värske Novell eripreemia.

 


Anna Birgitta Põder (20): on.

„Grafomaania”
Kirjanike Liidu noortesektsiooni almanahh
Kultuurileht, 2022

 

„Grafomaania” on Kirjanike Liidu noortesektsiooni almanahh, mis koondab 30 autori loomingut, igaühelt paar kirjutist. Sektsioon alustas tegutsemist 2021. aasta septembris. Eeskätt koolinoortele mõeldes korraldavad nad kirjanduslikke teemaõhtuid, kohtumisi kirjanikega ning kirjutamistöötubasid, mille viljadeks on ka mitmed luuletused almanahhis. Nii mõnegi autori (nt Reijo Roosi, Emma Lotta Lõhmuse, Kelli Kiipuse) tekstid on varem ilmunud Värskes Rõhus, Müürilehes ja Loomingus, kuid paljudele on „Grafomaania” debüüdiks.

„Grafomaaniast” paistab esmajoones silma parateksti suur mahukus: autorite tutvustused, peatoimetaja Emma Lotta Lõhmuse eessõna ning sektsiooni esimese esimehe Reijo Roosi sissejuhatus. Lõhmuse eessõnast aga selgub, et almanahhi fookuseks on siiski tekstid: „…lugegem, sest niimoodi mõtlevad ja kirjutavad noored inimesed päriselt!” (lk 6) Sama on sõnastanud ka Roos: „Et kirjanike liidu noorte esimesest tegevusaastast jääks järgi midagi käegakatsutavat, pysivat. Ja mis tutvustaks ka eesti noori kirjutajaid, tulevasi klassikuid!” (lk 11) On iseendi tulevasteks klassikuteks nimetamine suurustamine? Eks seda näitab aeg. Ambitsioonid on igal juhul suured ja parateksti toon üpriski manifesteeriv. „Grafomaania” tõeline eesmärk paistabki olevat end eesti kirjandusväljal kehtestada.

Silmatorkavalt suurt rolli mängib kogumikus ka visuaalne materjal: illustratsioonid ja pildid. Iga kaastöö juures on autori lühike enesetutvustus ja foto, mis võtavad kohati sama palju ruumi kui tekstid ise. Tekib küsimus, kas on pööratud liiga palju tähelepanu kirjanikuks olemisele ning kas seetõttu ei saa tekstid ise enda eest rääkida. Kohati pärsivad vastuvõttu ka illustratsioonid, kuna need lähtuvad tekstides mainitavatest konkreetsetest esemetest, nähtustest või kujunditest. Kui luuletuses on juttu pulgakommist, käost või kokteilist, kujutab seda ka kõrvalolev joonistus. Hea illustratsioon võiks küll toetada teksti mõistmist, kuid samas jätta ka lugeja kujutlusvõimele piisavalt ruumi.

Enamikus tekstides on peidus tugevad (isiklikud) tundmused, seejuures annab eessõna tooni tervele kogumikule: „Kirjutan-loen, sest tahan pääseda sisse, pääseda lähemale.” (lk 6) Annabel Agasild mainib oma tutvustuses, et ta „alguses … kirjutabki endale. Et seda täiesti mõista, mis see tunne siis on” (lk 81), Sirli Staub aga ütleb, et „kui kortermajas kell neli öösel pimedusse karjuda ei saa, siis kallab ta oma ülevoolavad tunded luuletustesse” (lk 91). Seega on olulisel kohal mina-positsioon ja enesekeskne vaade maailmale. Läbivalt on lüüriline mina autorile lähedane ja rollimängu leidub tekstides vähe. Tundeskaalal domineerib melanhoolia või „Z-põlvkonnale omane elus olemise äng” (lk 77), mille saatjateks on üksindustunne, igatsus läheduse järele ja lapseeast väljakasvamise nostalgia. Ehkki kogumikus on esindatud mitmed erinevad stiilid, joonistuvad siiski välja kaks põhilist, mis üksteisele vastanduvad: valdab depressiivne-individualistlik, pea-et-võigas kirjutuslaad, mis ei karda rääkida ka tabuteemadest (nt vaimsest tervisest, alkoholi tarvitamisest, suitsetamisest, vägivallast); seda tasakaalustab aga mahedam väljendusviis, kus on esil lihtsus, selgus, inimlikkus, ilu ja loodustunnetus.

Seejuures ei õnnestu autoritel emotsiooni alati veenvalt edasi anda: napib poeetilist tundlikkust ja sõnastus on konarlik. Tuleb ette ka seda, et fookus on vaid ühel kujundil, mis peaks tervet teksti kandma, kuid mis üleselgitamise ja kordamise või just vastupidi, arusaamatuks jäämise tõttu tööle ei hakka. Silma kriipisid ka klišeed, eriti armastus- või armuvaluluuletustes, mida leidub kogus ohtralt: „unes või ilmsi”, „mina su kägu” (lk 39), „ta oli mu mai / ta oli mu kevad” (lk 70).

Nagu nüüdisluulele kohane, kirjutab „Grafomaania” luuletaja vabavärssi ning teksti põhiliseks rütmistajaks on siire. Riimimaailmas orienteerutakse julgelt. Silma paistsid nii mõnedki sise- ja irdriimilahendustega luuletused, samuti mängitakse rõhkude ja silbiarvudega, nagu Nadežda Tjuska „Aster” (lk 57) ja mustikas maasi „Armastusest” (lk 77). Kuid need on pigem erandlikud näited. Mitmed luuletused tuginevad lõppriimile ning levinumad asendipaigutused on paaris- ja ristriimid. Vahepeal ajasid kulmu kortsu liiga lihtsad või tihti kasutatavad riimipaarid, nagu näiteks verd-merd (lk 32), laev-vaev (lk 89), mis mõjuvad kulunult ja võivad muuta teksti tahtmatult naljakaks, kui neid just meelega paroodiliselt ei kasutata. Nii mõjuvad read „joon oma musta kohvi / taimse piimaga / maise piinaga” (lk 16) koomiliselt, kuigi paistab, et ülejäänud tekstil naljategemise taotlust ei ole. Riimitundlikkuse puudumine võib muuta muidu pihtimuslik-melanhoolse teksti tõsiseltvõetamatuks.

Huvitav on jälgida Tallinna Kirjanike maja ruumide kohalolu tekstides, kusjuures just need paistavad olevat kogumiku kõige õnnestunumad luuletused. Emma Lotta Lõhmuse pealkirjata luuletus (lk 64) ja kõik Reijo Roosi neli luuletust on osanud hästi tabada kohatunnetuse, kokkutulemise kentsakuse ja inimese sise- ning välismaailma vahelise pinge. Kirjanike maja kõrval on tekstide aluseks ka reaalsed isikud või viited teistele teostele: Helena Tääkeri kolm luuletust põhinevad kirjandusteostel, üks tekst on pühendatud Olev Subbile, leidub ka Liisa Mudisti kordav-kõlalise luule järgija, toetutakse „Suve” filmile ja Oskar Lutsu Tootsi-lugudele ning lugeda saab ka antiigihõngulist oodi Aphroditele. Teistest tekstidest või isikutest tõukumine annab autorile värskeid ideid ja julgust ning ka lugejal on põnev seoseid leida.

Grafomaania tähendab tugevat tungi kirjutada. Seejuures nüansiga, et tulemus on rohkesõnaline ning sisutühi. Kuigi koostaja üritab eessõnas kehtestada, et pealkirjaga on mõeldud rohkem midagi vee voolamise või eiramatu tungi sarnast, kipub tekstide varieeruvat taset arvesse võttes siiski ka nüanss mängu tulema. Kui on endale juba selline nimi võetud, siis võib-olla ei peakski seda häbenema ega eitama. Olgem siis noored grafomaanid! Palju kirjutades, tagasisidet saades, kuid kindlasti ka lugedes areneb ajapikku asjatundlikkus.

 


Loona Riin Kauge (22): „ja me jõime teed ja sõime kooke ja tegime sohki”

30. märtsil jagab Värske Rõhk Supilinna kogukonnabaaris MÜLÄ (Kroonuaia 76, Tartu) seekordseid aastaauhindu. Lisaks laureaatidele astub üles ka Värske Rõhu kolleegiumi liige, luuletaja Tõnis Vilu, ning muusikat teeb Markus Lehtsalu.

Nominendid:

LUULE
Susanna Mett (75)
Päiv Dengo (77)
Taavi Teevet (77)
Karin Orgulas (80)

PROOSA
Annika Lindok (76)
Andreas Kübar (76)
Ly Rebase (78)
Heneliis Notton (79)

KRIITIKA
Priit Põldma Kai Aareleiust (76)
Johanna Rannik Anna Kaarest (75) / Sanna Kartaust (78)
Juuli Teder Vanessa Springorast (80)
Rahel Ariel Kaur Reijo Roosist (80)

VABA
Hanneleele Kaldma tõlge Kirsty Logani lugudest (77)
Laura Vilbiksi päevik (77)
Kaarel Viljaste päevik (80)
Hildegard Reimanni koomiks (80)

Nominendid ja laureaadid valiti välja Värske Rõhu toimetuse ja kolleegiumi ühisel koosolekul.

Mäletan

ma ärkasin kuivanud põllul
närtsinud karikakarde asemel
lupjunud kroonlehed põlvedel

ma laulsin kurgede keeles
nutsin nende asemel
tuhmunud udusuled põlvedel

ma jooksin metskitsede radu
lamasin nende asemel
pehkinud karvatutid põlvedel

ma palvetan tühjal põllul
loitsin teie asemel
mälestused sosistavad silmadel

 

Surnud

Sa oled rannaliivale laotud eterniit
mis ootab onniks kõrgumist. Kuid ehitaja on surnud.
Sa oleksid saanud taeva viha hoidjaks
tuulte embajaks. Aga ta rändab pilveradu.

Sa oled männioksal kobrutav sammal
mis ootab linnupesaks tallamist. Kuid linnud on surnud.
Sa oleksid saanud emaüsa soojuseks
lootuse imetajaks. Aga nad lendavad pilveradu.

Sa olid asfaldil kuivav tammetõru
mis ootas maha istutamist. Kuid mu käed on surnud.
Sa oleksid saanud rohetavaks koduks
hingetõmbe kandjaks. Aga ma uitan pilveradu

ma olen surnud.

 

Vila i Frid

Kuljuste laul helgib nurme kohal
Till-tili-lili-lill
Till-tili-lili-lill
Metsahiiglased ei kõnni enam samblal
kändudel lebab süü
Till-tili-lili-lill
Till-tili-lili-lill
Hiiesalus palvetavad haldjad
Oo-vila-i-frid
Oo-vila-i-frid
Kadunud on iidsed esivanemad
kändudel lebab süü
Till-tili-lili-lill
Till-tili-lili-lill
Till ‘vila i frid’ lill

 

Kartulikoore hall

Me maa on kaetud tuhaga, kaetud
vaaludes hall lumi
betoonhalliks võõbatud horisont
hööveldatud hambaorkideks

viskasin kartulikoored kraavi
sigadele jäänud jäänused, jäänud
ootama metseluka tulekut

Sa ei tunne enam valu
ega näe teetassis tulevikku
ka mina ei usu enam
kartulikoorte halli
ei soovi jänesekäppadelt

Mu käed on kaetud tuhaga, kaetud
vagudes hall tolm
Te jäetud jäänused, jäetud
ootama metseluka möiratust

 


Liisi Iling (32): „Õpin Tallinna Ülikoolis eesti filoloogiat. Vaba aega veedan luuletades. Vahel maalin, aga see on saladus, sest ma üldse ei oska. Ma vihkan sõna „viha” kasutamist ning armastan merd ja madusid.”

* Pealkiri on laenatud Kristo Saarna luulekogust „Egomaniakist enesearmastaja”.

Kui saime Värske Rõhu toimetuselt pakkumise kirjutada 2022. aasta noorte autorite debüütteoste ülevaade kolmekesi, oli meie esimene küsimus, kuidas tekstiloomele läheneda. Oleme ju kolm eraldiseisvat indiviidi, kellel on oma seisukohad ja maitse-eelistused. Milleks neid siis peita? Seetõttu istusime 2022. aasta eelviimasel päeval Tartu ülikooli raamatukogu rühmatööruumi maha, tekitasime loetud teoste põhjal intuitiivse tüpoloogia ning panime Pireti telefoni laua keskele arutelu salvestama. Kirjasõnasse on jõudnud selle vestluse toimetatud transkriptsioon. Nõnda on teie ees sissevaade sellesse, kuidas kolm kirjanduse ja kultuuriteaduste tudengit debüüdimaastikku peegeldada proovivad.

Greeta: Kui palju me neid debüüte siis lugesime?

Markus: Kakskümmend kaks. Suur kogus tekste, mille kirjanduslik tase on hästi kõikuv. Enamik neist on luulekogud (18 teost), proosat on vähe (4 teost), Henri Puki postuumselt ilmunud luulekogu „Liblikate viimane tants” otsustasime kõrvale jätta.
Selline hulk tekste paneb mõtlema, mis minu kui lugeja jaoks head teksti üldse defineerib. Kuidas ma seda teistest eristan? Kui miski mulle meeldib, siis miks? Kui ma mitme teose kohta ütlen, et need on halvad, siis kuskil peab olema minu ideaal – mida ma tegelikult luulest või kirjandusest laiemalt otsin?

Greeta: Minul võttis kehvade tekstide analüüsimine ära jõu lugeda ja raamatuid üldse kätte võtta… Teisalt tekitas tuhinat ka, et kes need uued autorid siis on.

Piret: Umbes kolmandik teostest on autorite endi kirjastatud; tekstid on sageli kirjutatud pika ajavahemiku jooksul ning kaante vahele on koondatud pea kogu senine looming. Kirjutamisel paistab olevat autorite jaoks teraapiline funktsioon, kuid isiklike kogemuste tõlkimine kirjanduslikku keelde ei ole paljudel juhtudel eriti õnnestunud. Mõne teose lugemine oli seetõttu ebamugav, tundsin puudust teadlikust kirjanduslikkusest ning kunstilisest üldistusest.

M:        Jaa, kohati tekkis mul lugedes küsimus, et kuhu mina nende tekstide puhul kriitiku või lihtsalt lugejana paigutun. Kas mind on tegelikult sinna vaja? Eriti luulekogud mõjuvad (kohati) riimistatud-rütmistatud päevaraamatutena, ent puudu jääb üldistusjõust ja vormilisest väljapeetusest, mistõttu on kõrvalise isikuna keeruline tekstidest kinni haarata.

G:         Alustaks kategooriast, mida me nimetame millennial-proosaks. Üks viis seda piiritleda on muidugi autorite sünniaasta põhjal, kuigi tundub, et see omab ka sisulist kaalu.

RÄÄKIMINE HÕBE, VAIKIMINE KULD - Evelin Alliksaar | Rahva RaamatP:         Tänapäeva kirjastuse krimiromaanide konkursil sai ära- märkimise noorteromaan „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” (Tänapäev), autoriteks Evelin Alliksaar ja Sille Kerge. Lihtne ja haarav lugemine, mis on tervitatav lisandus noorte- ja krimikirjandusse. Aga nagu noortekirjanduse puhul sageli, võib ka sellele raamatule ette heita tegelaste omavahelise suhtluse ebausutavust… mitte keegi ju päriselt ei räägi niimoodi. Samuti on kurikaela identiteet väga etteaimatav ning raamatu pealkiri paras klišee.

G:         Z-põlvkonda nad eriti hästi ei taba.

M:        Triin Talgi romaan „Auhind õigesti elatud elu eest” (Postimees Kirjastus) pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe kirjastuse eripreemia. Temaatika on ajakohane, probleemipüstitus esmapilgul paeluv: kuidas ühe 1980ndatel sündinud naistegelase elu sõltuvalt tema valikutest kujuneda võiks, millised sotsiaalsed või poliitilised tingimused teda mõjutavad. Kahjuks hakkab teos ennast kiiresti kordama, sest lugude süžeed on väga sarnased ning edastavad ühte ja sama sõnumit.AUHIND ÕIGESTI ELATUD ELU EEST - Triin Talk | Rahva Raamat

P:         Kui ma esimese loo läbi lugesin, sain juba kõik kätte, mis autoril öelda oli, ning ülejäänud jutud on kosmeetiliste muudatustega versioonid esimesest tekstist – teos muutub üha nõrgemaks.

M:         Ma võib-olla läheksin isegi sammu kaugemale ja ütleksin, et ma sain raamatu mõtte kätte juba siis, kui olin tagakaanelt sisukirjeldust lugenud. Edasine ei avanud eriti mu silmi, vaid mängis läbi etteaimatavad stsenaariumid.

KAFE - Riste Lehari | Rahva RaamatP:         Proosateoste hulgast paistis enim silma Riste Lehari novellikogu „Kafe” (Tuum), mis pani mind mõtlema, et ehk mulle ikkagi meeldivad novellid. Lehari tekste iseloomustab intrigeeriv teemaarendus, mille kõrval jäävad lõpplahendused kahjuks pisut lahjaks – ometi on puänt novelli puhul eriti tähtis. Need on katsetuslikud ja kiiksuga novellid, maagilise realismi stiilis. Esile kerkivad tugevad paralleelid Mehis Heinsaarega ning selget autorikäekirja veel välja ei joonistu. Ometi leidsin Lehari loomingust juba praegu loovaid ideid: intertekstuaalsed seosed näiteks „Sügisballi” või Guillermo del Toro filmikunstiga, numbrite poeetilised kordused. Lehari on kindlasti paljulubav uus novellikirjanik.MERELT POHLI - Kadi Sink | Rahva Raamat

G:         Neljandat proosateost käsitleme hiljem, selle autor on ikka tuntavalt Z-põlvkonnast. Praegu liiguks edasi luulekogude juurde, mis on meie meelest „päris raamatud”: kvaliteetsed, hästi toimetatud ja kujundatud kogud, mida loeksime niisamagi. Minu lemmikuks kujunes Kadi Singi „Merelt pohli” (UUF). Selle teose sürrealistlik omailm on kontrastis mulluse debüütluule peamiselt realistliku üldpildiga.

M:        Võrreldes teiste debüütteostega on selles luulekogus palju eneseteadlikum hääl või lüüriline mina. Eriti nautisin Singi keelekasutust: mitme autori puhul tundsin poeetilisusest puudust, „Merelt pohli” paistab teiste üsna argikeelsete luulekogude kõrval silma.

Vihma ja kurbuse maja - ApolloP:        Singi raamatu teevad poeetiliseks just poolulmelised vinjetid või miniatuurid, samas kui lühemad tekstid jätsid mind pigem külmaks. Miniatuurides avaldub teatav kehalisus, vägivald ja tumedus, mis seostuvad ka Janika Läänemetsa luulekoguga „Vihma ja kurbuse maja” (Värske Raamat).

M:        Minu luulekogu-ideaalile jõudis Läänemets kõige lähemale. „Vihma ja kurbuse maja” moodustab kontseptuaalse terviku – sombuse, mudase, hämara omailma. Looduskirjeldus tekitab fooni lüürilise mina eneseotsingutele ning (luhtunud) armastussuhetele. Luulekogu nõtke ja kujundirohke keel jätab lugejale võimaluse tekste ise lahti mõtestada, hariliku debüütkogu kohta seda kahjuks öelda ei saa.

G:         Mul on selle koguga vastakad tunded. See omailm saab juba esimeste luuletustega selgeks ja muutub lõpuks igavaks. Silmad, kuu, öö, vesi – need kujundid on mind ära tüüdanud. Mõnes kohas lausa krimpsutasin nägu, näiteks „see siin ongi paradiis / aga meie tahame põrgut” (lk 22) – see on ju nii äraleierdatud vastandus!

M:        Mulle meeldis, et „Vihma ja kurbuse majas” on selged ja läbivad kujundid, mis tekitavad tervikliku teose.

G:         Sellega ma nõustun, et ta on terviklik, aga see tervik on kahvatu.

P:         Luulekogu üldmulje on ühtlane, ent samas ei tõuse ükski luuletus eraldi esile. Natuke mõjus nii, et kui võtaksid mõne Värske Rõhu numbri lahti, siis võiksid näha selliseid luuletusi – väga rõhuliku identiteediga tekstid. Läänemetsa luuletused sarnanevad ka mõne teise nüüdisautori, näiteks Triin Pajaga: looduskeskne, natuke mütoloogiline või mütologiseeriv vaib.

G:         „Vihma ja kurbuse majaga” võrreldes teises äärmuses on Joonas Veelmaa „Alaska” (Puänt). Ma pole ammu lugedes nii palju naernud – see on minu meelest tõesti üks kaval ja vaimukas kogu. Alaska by Joonas Veelmaa | Goodreads

M:        Ma olen ka nõus, et Veelmaal on naljakad luuletused, ent ta järgib kõigis tekstides ühesugust mudelit: lühike teemaarendus, millele järgneb tabav puänt. Vormilise korduse tõttu väsitas nali end ühel hetkel ära ja luuletused muutusid etteaimatavaks. Samas on „Alaska” debüütide hulgas pea ainuke, mis inimese ja ühiskonna suhteid põhjalikumalt käsitleb ning sotsiaalselt kriitilisi sõnumeid esitab.

G:         Näiteks ironiseerib Veelmaa lääneliku sotsiaalmajandusliku kihistumise üle: „ameerika on miljoni / võimaluse maa / mis tähendab et sealsed ülejäänud / 328 miljonit inimest peavad kuidagi / teistmoodi hakkama saama” (lk 42).

P:         „Alaska” lühike ja naljakas luule on hästi ligipääsetav, ilma et ta oleks infantiilne. See luulekogu teeb maitsekalt seda, mida instaluuletajad teha üritavad. Veelmaa ongi tegelikult varem avaldanud sotsiaalmeedias (FB-lehel „Pöial on jala Alaska”) – kindlasti on “Alaska” lootustandev näide teiste trükki jõudnud netiluuletuste kõrval.

G:         Vaata ka Rattus 2022[1].

Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga - ApolloP:         Tegelikult leiab ühiskonnakriitilisi sõnumeid ka Sanna Kartau luulekogust „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga” (Tuum). Mulle meeldis raamatu mitmekihiline kujundikasutus, kus haiglad ja haigused võisid olla nii üksikinimese (mentaalse) haiguse, ühiskondliku haiguse kui ka sõja metafoorid. Haiguse kujund kandis tervet teost. Kartau luulekogu maailm on suitsune, tume ja mädanev, olulisele positsioonile asetuvad kehalisus, vägivald, veri ja seksuaalsus. Lüüriline mina võtab tugeva, kuid varieeruva naispositsiooni, mis mõjus selles valimis värskendavalt. Alveri kirjandusauhind läks õigesse kohta.

M:        Järgmine kategooria on seevastu justkui eelmise vastand: „mitte-päris raamat”, tähenduses, et puudub kirjanduslik tõsiseltvõetavus.

G:         (Kriitilisemast) toimetajast oleks kasu olnud.

M:        Hedvig Ammurgase luulekogu „Ma olen vikerkaare viimane värv” (Hea Tegu) puhul häiris mind vormiline külg: mitmes luuletuses on taotletud lõppriimi, kuid peamiselt jäävad need algelisteks samariimideks, näiteks „ära mind täna / sest täna ei olnud täna / ja kohe kindlasti ei tule see ka täna” (lk 71).MA OLEN VIKERKAARE VIIMANE VÄRV | Rahva Raamat

G:         Minu lemmikosa sellest raamatust leiab esimeselt leheküljelt: „Teose sisu eest vastutab autor”. Ma pole sellist lauset raamatus varem näinud.

P:         Minu arvates on see uus žanr – ilmastikuluule. Kohal on vikerkaared, kalendrikuud, päikesed, kuud, pilved, vihm. Kõik selles luulekogus taandub ilmastikunähtustele.

G:         Võib-olla peaks seda korrelatsioonis aastaringiga lugema, äkki muutub tähenduslikuks. Nüüd palun aga tsiteerida meie lemmikvärsse Angeelia Pedaja „Palvete portaalist” (Pilgrim).

Palvete portaal - ApolloP:         „Mu süda on õrn, / hing on habras, / ent vaim on suur, / hoides neid ühes // Võin olla kristlik, / veidi budistlik, / kuid eelkõige inimlik // Ma pole Jumal, / vaid osake Loojast / Olen armastusest” (lk 29).

Paus kannab.

G:         Aga ta on vist nagu kinkeraamat?

P:         Väline pool sobib küll riiulile.

M:        „Palvete portaal” on siinsest valikust minu jaoks kõige ebasümpaatsem, sest esindab üht esikteostele omast tüütut suundumust – universumit selgitav eneseabiluule. Et ma peaksin olema rohkem kontaktis oma kaheksanda silmaga ja iga mullakübeke on osa minu juuksekarvadest, et tegelikult maailm on mina ja mina olen maailm ja me kõik kokku oleme Looja. Selline aforistlik tendents luules jätab mind täiesti külmaks. Samas ütleb ka autor teose esimesel lehel, et kirjutab luuleid, mitte luuletusi, nii et äkki ei peaks seda luuleks üldse pidamagi.

P:         Aforistlikkus avaldub nii piibellike troopide kasutuses kui ka lugeja otseses kõnetamises, viimane on trend teistegi debüütide seas. Pedaja kutsub lugejat eessõnas teekonnale, aga ma ei tahtnud seda retke ette võtta…

G:         Nojah, sest ta kirjutab ka, et „kutse on mõeldud just neile, kes seda parasjagu vajavad” (lk 5). Äkki meie lihtsalt ei vaja. „Palvete portaal” on sarnane Piia Põdra luulekoguga „Südamesopis peidus” (Piia Põder), mis on kristlik luule. Kui Pedaja maalib pehme pildi spirituaalsest maailmast, siis Põder on omajagu intensiivsem. Raamatust leiab ka ingliskeelset luulet, mis oli üllatav – võib-olla Jumal räägib siis inglise keeles…Südamesopis Peidus - Apollo

M:        Ometi tekkis kohati imelik dissonants, kus jumalakeskne piibellik luule vahetus väga argise registriga: „Jeesus- loodan et see nimi / kõlab nagu hingekellad su südames / ilma et saaksid Temast eemale hoida / ma armastan filme- / tohutult ja igasuguseid / ainult õudukaid ma ei salli” (lk 20). Autor ei kandnud pühalikku või ülistavat luulekeelt lõpuni välja.

LIHTSAD SÕNAD - Tarmo Selter | Rahva RaamatG:         Tarmo Selter ütleb luulekogu „Lihtsad sõnad” (Hea Tegu) alguses kohe ära, et ta kirjutas „lihtsate sõnadega elust ja emotsioonidest, mis meid ümbritsevad”.

M:        Ja need tõesti ongi lakoonilised ja lapsikud luuletused. Kui „Palvete portaal” oli nii-öelda kingiraamat, siis minu meelest on „Lihtsalt sõnad” selline kogu, mille ostad siis, kui otsid motiveerivaid luuletusi, mida sõpradele sünnipäevakaardi sisse kirjutada.

P:         Ka see raamat on aforistlik, peamine sõnum on midagi stiilis „päike paistab, naerata, käi oma rada, ole positiivne”. Läbivate suurtähtedega kirjutatud tekstid tekitavad mulje, et ehk viljelebki autor hoopis lasteluulet. Sellisena vaadates võiksid need täitsa hästi toimida. Vormiliselt on luuletused samuti lihtsakoelised, riimiskeemid sageli ebaühtlased.

G:         Ega luuletajad ei peagi vaatama riimiskeeme, seda vaatame ainult meie. Võrdlemisi lihtsakoeline on ka Robin Veikko Metsaotsa „Uni. Hea uni ja teadmine, et läheb veel paremaks” (R.V Metsaots). Pealkiri on iseenesest ju lahe – see on juba luuletus.Uni : hea uni ja teadmine, et läheb veel paremaks by Robin Veikko Metsaots | Goodreads

P:         Poodi-toodi-voodi riimid. Kohati on tal huvitavad ideed, aga vorm ei tööta.

G:         Lisaks on autor mitmes kohas otsustanud luuletuste konteksti lahti seletada, mis on minu meelest halb märk: tekst peaks suutma ise end tähenduslikuks teha, lugejale võiks jääda tõlgendusruumi.

M:        Jäi arusaamatuks, kas lonkav keel on teadlik võte või apsakas? Vahepeal ei saanud ma luuletustest eriti aru.

Vaikus - ApolloG:         Sarnaseid luuletusi leiab Germo Saare kogust „Vaikus” (Hea Tegu), näiteks tekstis „Kahekesi”: „Kui ma kahekesi oleks, tean, et üksinda ma poleks. / Kahekesi üksi olles üksi kahe eest ma poleks.” (lk 65) Pidevad mõttekordused ei mõju enam poeetilise võttena, vaid liigse sõnavahuna.

M:        Ühiseid jooni on Saarel ka Tarmo Selteriga. Mulle tegelikult väga meeldis luuletus „Laps on julge, kõige parem. / Laps on ise, tuleb varem. / Laps on teadlik, laps on kindel. / Laps on tubli igal rindel. See oli ju väga südantsoojendav!

P:         Minu rinda soojendasid värsid „Mu tundeid tundes kahtlus ikkagi poeb sisse: / kas südant tunda tahan või vaid Sinu tisse.” (lk 42)

G:         Noorema põlvkonna esindajatest kirjutab sarnaselt Kristo Saarna, kelle armupalanguline luulekeel on pungil klišeedest.

EGOMANIAKIST ENESEARMASTAJA - Kristo Saarna | Rahva RaamatM:        Saarna luulekogu „Egomaniakist enesearmastaja” (Kristo Saarna) meenutas keskmise suunamudija sotsiaalmeedia profiili. Tekstid sisendavad lugejale toredaid, ent kahjuks väga šabloonseid sõnumeid nagu „Armasta ennast!”, „Sa oled tähtis!”, sinna kõrvale veel lüürilise mina armuvaluheietusi. Kahjuks olen ma nende sõnumitega tuttav ning luulekogu ei lisa midagi uut diskursusesse, mis on juba ammu üleküllastunud. Ilmselt üritabki autor kirjutada läbi temale olulist arengukaart, aga vajaksin lugejana suuremat üldistusjõudu, et tekstid ka mulle tähenduslikuks muutuksid.

G:         Kõige enam jääb debüütidest meelde siiski Olivia Reimetsa noorteromaan „Hall meri, kus kord ujusin” (Olivia Reimets). Reimets meenutab mulle kümneaastast mind, kellele meeldis Facebookis järjejutte kirjutada.

Hall meri, kus kord ujusin by Olivia Reimets | GoodreadsP:         Reimets mahutab saja lehekülje sisse geitemaatika – kväär- suhted, bifoobia ja homofoobia –, seksuaalvägivalla, koroona- viiruse, enesetapu ja leina. Lisaks veel tavalised noortekirjanduse teemad, näiteks keerulised suhted vanemate, sõprade ja armsamatega.

M:        Kõiki neid teemasid avatakse ülima teatraalsusega: pinge on pidevalt laes ning süžee liigub ühelt sõlmpunktilt teisele, vahele jäävad näiteks kirjeldavad lõigud, mis tempot pisut maha võtaksid. Lugemiskogemus on seepärast natuke hullumeelne, kõik juhtub nii kiiresti.

G:         See on nagu „The Room” minu jaoks.

P:         Sarnane fenomen, jah.

M:        Mina päriselt arvan, et Reimets peaks saama „Õnne 13” kirjutamisassistendiks, et teha sellest hoogne, tegevusterohke ja pädeva sotsiaalse representatsiooniga telesaade. Samas saaks Andra Teede noort kirjanikku pisut ohjeldada.

G:         Nüüd on meil veel hulk luulekogusid, mis on lihtsalt keskpärased, valdavalt vabavärsis ja mille temaatika on ikka armastus, linn ja eneseleidmine.

M:        Kõik need kogud on väga mahukad, nii mõnedki üle saja lehekülje, kuigi kandvat materjali nii paljuks tegelikult ei jätku. Riste Sofie Kääri „Elektrikujulisi asju” (R. S. Käär) lugedes oli küll tunne, et sama tekst kordub järjest väikese variatsiooniga. Ükski luuletus ei tõuse seetõttu eraldi esile, kuid tervikuna on kogu sidus ning visuaalne pool efektne.

G:         „Elektrikujulised asjad” haaras mind küll. Võrreldes teiste nii-öelda keskpäraste luulekogudega oli Kääri loomingus kujundlikku ruumi, milles liikuda, olgugi et kitsastes trammides ja paneelmajades. Sellest võib tekkida klaustrofoobne tunne, mida võimendavad illustratsioonid – ühest küljest esteetiliselt (ja autonoomselt) nauditavad, teisalt luuletusi lämmatavad. Täiesti külmaks jättis mind aga Hella Õitspuu „Armastus maailma vastu” (H. Õitspuu). Igal sõnal on küljes maik, nagu oleks võetud eesti luule korpusest välja enim korduvad väljendid. Üldse mitte halb kogu, aga lihtsalt nii šabloonne.

Armastus maailma vastu by Hella Õitspuu | GoodreadsM:        Üllataval kombel oli see üks vähestest teostest, mis käsitles selgelt ka koolielu ning noore inimese olmeprobleeme. Alguses oli küll kummastav lugeda muljeid geograafiatunnist, ent samas on selline teemadeväli igati mõistetav. Noor inimene käibki ju koolis! Uskusin neid luuletusi kindlasti rohkem kui metafüüsilis- aforistlikke tekste, mida kogus samuti leidus.

P:         Minu arvates on tal ka ühiskonnakriitilisi tekste. Kliima, feminism, kultuuriassimilatsioon, kapitalism – kõik need teemad tulevad Õitspuul välja. Kuid Veelmaa ühiskonnakriitilisest luulekogust eristab tema raamatut siiski nõrk luulekeel: „meid on õpetatud silmi ära keerama / kui keegi sigaretiga vene keeles / midagi karjub / kas pole veider see?” (lk 26)

G:         Sarnast tüüpi luuledebüüt on ka Paula Palmiste „Kärbsed ongi kiusajad” (Kaarnakivi Selts), mis paistab silma intertekstuaalsete vihjete rohkusega.Kärbsed ongi kiusajad - Apollo

M:        Ühel hetkel hakkasid need mind tegelikult segama. Kohati paistis, et konkreetsed vihjed luuletuste lõpus ütlevad tekstide kohta liiga palju ära, muutes värsid justkui teisejärguliseks.

G:         Samas ta ju paigutab end intertekstide kaudu kultuuriloolisesse konteksti. Palmiste sünteesib klassikaga suhestudes luulemina ning igavikulisi teemasid, nagu kunst ja looming, armumine ja südamevalu.

KURED KOTKAD KAJAKAD - Reijo Roos | Rahva RaamatM:        Reijo Roosi „kured kotkad kajakad” (Näo Kirik) on debüütide hulgas üks vähestest, mille olemasolust enne teadlik olin. Mul on tunne, et Roos on pälvinud natuke liiga palju tähelepanu, sest pole põhjust, miks seda debüütkogu peaks kuidagi eriliselt esile tõstma.

P:         Eesti luuleväljal pole raske silma paista, kui väga tahta.

G:         Eriti, kui sa oled oskuslik eneseturundaja ja veel meessoost… Kvantitatiivselt on meesautoreid muide palju vähem.[2]

M:        Huvitav, minu meelest on Roos ja Käär väga sarnased luulekogud kirjutanud. Tallinna-keskne linnaluule.

G:         Kääri küllastunud visuaaliga võrreldes on Roosi linnukogu kujundus minimalistlikum ning laseb tekstil mõjule pääseda.

P:         Roosi raamatul on ka loogiline tsükliline ülesehitus, mis mõjus terviklikult. Nagu autor Tartu raamatuesitlusel ütles, aitas terviklikku üldpilti luua toimetaja Jürgen Rooste asjatundlik kõrvalpilk.

G:         Sellesse kategooriasse sobib veel Loretta Kaardi „Keetsin sulle teevee” (L. Kaart). Ma vist ei mõista, kas tema luulekeel on irooniliselt või taotluslikult lihtsameelne… Esimeses luuletuses loetleb ta suvaliselt kõike, mis talle meeldib: Eplik ja Eminem, Rapla ja Viljandi, Karjase sai ja kaerapiim, ja muidugi ka nimekirju koostada…Keetsin sulle teevee - Apollo

P:         Lihtsus tuleb esile ka luuletuste vormis: teosest leiab palju paarirealisi hüüatusi, mis ei ütle väga midagi. Enamasti ei suuda autor vaid paari sõnaga kandvat ideed edastada, näiteks „ära võta mind kanda / ma aina astun sulle kanda” (lk 11).

G:         Veel on siin kategoorias Jonna Kubu luulekogu „Kest, mine” (s:n). Nagu ka Kadi Singi puhul, on Kubu raamatu tugevamad tekstid miniatuurid, mitte lühemad luuletused. Teatav piinlikkustunne, mis viimaseid lugedes tekib, jõuab pikemate tekstide jooksul lahustuda.

Jonna Kubu serigraafia ja origami näitus „KEST, MINE" 2.05. – 2.06.22 Tartu Ülikooli raamatukogus - Prima VistaM:        Meeldis, et Kubu ei ole enda tundeilmas kinni, vaid vaatab ka kaugemale… või, noh, peamiselt vastasmaja akendest sisse. Naabrite olmeelu või linnaruumi poetiseerivad tekstid olid tugevamad kui lüürilise mina ja vanemate vahelised vaidlused.

P:         “NEMAD: „NÜÜD SAAME TEISTELE KA RÄÄKIDA, / KUIDAS MEIE TÜTAR KÄIB KIRJANDUSLIKEL / KOLMAPÄEVADEL JA HAKKAS ÜLEÖÖ / KIRJANEITSIKS!” // IROONIA NENDE HÄÄLTES ON TALUMATU. / „KÄID KOLM KORDA MUSTA LAEGA SAALIS JA / KIRJANIK VALMIS. HÄMMASTAV. EI, NAGU / PÄRISELT, ME OLEME RABATUD!”” (lk 51)

Greeta: Valus. Sigadele pärleid. Aga, milline on siis debüütloomingu tervikpilt? Üldine tase oleks tegelikult võinud vist hullemgi olla. Nii sisuliselt kui eriti vormiliselt on kõigil siinsetel autoritel arenguruumi. Noored luuletajad võiksid ehk katsetada narratiivsete luuletuste asemel lühemates proosavormides kirjutamist ja vaadata, kas mõte suudab ka kahest luulereast pikema teksti välja kanda. Praegu jäävad ideed algtasandile kinni.

Markus: Alternatiivselt võivad autorid tutvuda näiteks Arne Merilai luulekäsitlusega õpikus „Poeetika”.[3] Aitab ehk keelelise väljenduse eri võimalusi avastada!

Piret: Eks siis jääme ootama sophomore-albumeid.

 


[1] Martha Rattus. „Kirjanduslik eelroog või rämpstoit?” – Värske Rõhk nr 77, 2022, lk 106–111.

[2] Vt ka Hanna Linda Korp. „Poisid ja tüdrukud” – Sirp, 7.10.2022.

[3] Arne Merilai. „Luule poeetika” – Poeetika. Gümnaasiumiõpik. Koost E. Annus, A. Saro, A. Merilai. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 15–88.

 


Markus Laanoja (21), Piret Tänava (22), Greeta Võsu (21)

Markus mõtiskleb debüüdiülevaate alguses, et kui talle nii paljud tekstid halvad või eba-kvaliteetsed tunduvad, siis mis tema kui lugeja jaoks head teksti ja kirjandust üldse defineerib. Ülevaatest sellele küsimusele aga selget vastust ei leia, niisiis küsin uuesti: millistele tingimus- tele peaks kirjandusteos õigu- poolest vastama, et see teile esteetilist naudingut pakuks?

Markus: Ma pole kindel, kas debüüdid mind kindla vastuseni juhatasid, pigem kinnitasid üle põhilist: kirjandus võiks olla kirjanduslik. Mida rohkem saan teksti tõlgendada ja avastada, seda nauditavam teos minu jaoks on. Kui see algtingimus on täidetud, siis võin nautida väga erinevat laadi tekste. Samuti võiks tekstist läbi kumada teatav iseseisvus, omanäolisus – on lihtsalt võrdlemisi igav lugeda teost, mis varasematest lugemiskogemustest kuidagi ei erine.

Greeta: Minu minimaalne tingimus on, et teksti keskmeks ei oleks üks meestegelane, kes vajab oma sisemise kire ülesleidmiseks manic pixie dream girl’i.

Piret: Kui hea kirjanduse valemit oleks lihtne sõnadesse panna, siis kirjutataks kindlasti ka vähem ebakvaliteetseid tekste. Mulle pakuvad naudingut sellised tekstid, mille peale mõtlen ka nädalaid, kuid ja aastaid peale lugemist ning millel on potentsiaali käivitada intensiivseid analüütilisi arutelusid. Sellistel meeldejäävatel teostel on tihtipeale mitmeid erinevad tõlgendusvõimalusi, ootamatuid üllatusmomente ja meisterlikku mängu keele ja vormiga. Eks ma neid vist otsingi.

Nii sellest kui eelnevatest ülevaadetest paistab silma tendents, et esikkogud ilmuvad aina varem ja aina noorematelt autoritelt (noorim siin käsitletud debütantidest on sündinud 2004. aastal). Mis te arvate, miks on noorte jaoks oluline võrdlemisi varakult just füüsiline raamat välja anda, ehkki sotsiaalmeedia pakub (esmapilgul) lõputult võimalusi luuletustega kuulsust koguda?

Piret: See meeletu avaldamistung on minu jaoks väga mõistatuslik ja on keeruline isegi spekuleerida. Ehk aitab kogu avaldamine konkreetsemat või tõelisemat loomingulist identiteeti realiseerida. Et on kohe käega katsutav raamat ette näidata. Kui-juba-siis-juba-mentaliteet.

Greeta: Mulle tundub, et see on sama fenomen, miks analoogkaamerad on in. Igatsetakse autentset väljundit, mis ei kaoks küllastunud infopanka.

Üks kultuurisoovitus algavasse kevadesse!

Markus: Ellen Niidu poeem „Suur maalritöö” (1971) ning selle põhjal vändatud animafilm (2013). See on küll üks ideaalne kirjandusteos.

Piret: Innocentius III traktaat „Inimolu viletsusest”, eriti just Marju Lepajõe ees- ja järelsõna. Kuna inimolu on alati vilets olnud, siis on tegemist ajatu tekstiga. Hästi tore oleks, kui sellest teosest veel mõni noor inimene arvustuse kirjutaks. Näiteks Värskes Rõhus!

Greeta: Soovitan eelmisest aastast sellist albumit nagu Nilüfer Yanya „PAINLESS”. See kratsib mu aju õigest kohast. Selline cool indie-mimmu kohtub eklektilise instrumentaaliga.

VÄRSKE RÕHK NR 82 ON ILMUNUD!

Plirts-plärts, koos kevadelõhnaga saabusid trükist eriti varajased konnad ja… Värske Rõhu tuttuue püsikujundusega märtsinumber, mille autorid on Else Lagerspetz ja Pärtel Eelmere! 

Kevadnumbrist leiab võimsaid debüüte ja tugevaid taastulekuid! Luules debüteerib e. g. s., kes kirjutab sugulastest, ebasõbralikust peast ja sõjakajadest, Madis Miikael Arro tekstid annavad aga hääle segadusesolijaile ja eksinuile. Kui Ekke Janiski luuletused vohavad ja manavad esile linlikke suhteid ja seoseid, siis Liisi Ilingi tekstid kehastavad ja kõlastavad lohutuid maastikke. Viimaks minnakse Paavel Häbi luuletustes sootuks pahupidi. Taastulijate seas on aga eelmisel aastal luulekogu avaldanud Janika Läänemets, kelle tekstid koonduvad kõhedalt ümber öö, ning Mia Raud, kes kostab seni lausumata ridu. Tõlkedki on seekord luulest ning suisa soome keelest! Soome noorte kirjandusajakirjas Tuli ja Savu kväär-erinumbris ilmunud klaari ilu, filosoofilist sügavust ning lusti ja irooniat tulvil Atte Koskineni, Kaana Tuomenvirta, Aaro Sakari ja Hanna Stormi luuletused on eesti keelde tõlkinud Mona Tärk ja Reijo Roos.

Proosarubriigis saab aga lugeda Värske Novelli võidutööd, Anastassia Kuznetsova imelist mälu ja unustusega tegelevat (nimetut) proosapala! Debüteerib ka samal võistlusel eripreemia pälvinud Anna Birgitta Põder, kes kirjeldab oma loos Agnese idüllilist kolmapäeva. Andreas Kübara sulest ilmub aga vestlus erinevate tegelaste vahel ning söögipeatusega rännak Märjamaalt Rapla kaudu Tallinnasse. Päeviku avaldab mullune Eesti Luuleprõmmu võitja Mari-Liis Müürsepp, kes muljetab kirjutava inimese elust reklaamiagentuuris, siidpadjapüüril, üleväsimuses, hambaarsti juures, Tallinna asfaltil ning Roomas Euroopa luuleprõmmul.

Õige varsti ilmub Värske Raamatu sarja 32. teos, Maryliis Teinfeldt-Grinsi Kadrina murdes esikkogu “Kivi alla kükakille”. Sel puhul vestleb Maryliisiga omakandiinimene Saara Mildeberg, juttu tuleb kodust, kodutundest ja kodukeelest. 

Uues numbris ilmub ka juba traditsiooniks saanud debüüdiülevaade, mille autoriteks on Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduse tudengid Markus Laanoja, Piret Tänava ja Greeta Võsu. Vestlusena vormistatud lõbusast ja põhjalikust ülevaatest saab muude asjade seas teada, mis on millennial-proosa ning mida peavad autorid “päris” ja “mitte-päris” ja lihtsalt keskpärasteks raamatuteks. Kohustuslik lugemine kõikidele praegustele ja tulevastele debütantidele! 

Kriitikaski on mitu debütanti: Värske Rõhu kriitikakonkursil Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia pälvinud Niklas-Taaniel Schutting arvustab Merilin Paas-Loeza noorteromaani “Mida silmad ei näe”, Loona Riin Kauge kirjutab aga Kirjanike liidu noorte mullukevadisest almanahhist “Grafomaania”, Rasmus Kuningas Lucy Jonesi raamatust “Paradiisi kaotades” ning Johan Haldna Bruno Latouri eelviimaseks jäänud teosest “Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas”. 

Kolm tummist raamatusoovitust pani kirja luuletaja Kristjan Haljak, numbri illustreeris Pärtel Eelmere.

Valeria Luiselli
„Minu hammaste lugu“
Tänapäev, 2022
Tõlkinud Mari Laan

Dadaismile on iseloomulik absurdsus, humoorikus, tobedus. Sinna juurde tasub veel segada piisav kogus juhuslikkust ja spontaansust ning jõuamegi pärale Dadamaale, kus ei kehti meile tuttavad reeglid, vaid nende moonutatud versioonid – šaržid, kõverpeeglid, paroodiad. Sellele maale juhatab lugejat ka Valeria Luiselli äsja eestikeelses tõlkes ilmunud „Minu hammaste lugu“, mille keskmes on mehhiklasest oksjonipidaja Gustavo Sánchez-Sancheze imaginaarne tõus kõige edukamate oksjonipidajate parnassile ning langus lihtsurelike sekka. Oksjonipidaja ise nendib esimese peatüki lõpus, et „mu õnnele ei olnud võrdset, mu elu oli luuletus, ja olin kindel, et ühel heal päeval kirjutab keegi minu dentaalse autobiograafia ilusa loo“ (lk 31).

Tõtt-öelda ei ole Luiselli teose kontekstis kuigi oluline teada vaese oksjonipidaja taustalugu. Samuti pole tähtis, kus toimub teose sündmustik, või millal. Piisab üksnes teadmisest, et selline lugu juhtus ning et oksjonipidaja Sánchez-Sancheze asemel oleks võinud samahästi olla ka kirjanik Sánchez-Sanchez või kirurg Sánchez-Sanchez – lugu poleks jäänud jutustamata. Seega ei ole Luiselli loo tegelastel – olgugi et värvikatel – teemade valikut silmas pidades erilist tähtsust.

Milles on dada?

Tegelikult korraldab Luiselli raamatu kaante vahel ühe raju jazz-kontserdi. Ta kasutab ära orkestrijagu erinevaid instrumente, et vürtsitada niigi kentsakavõitu lugu ootamatuste, hüperboolide, paraboolide ning saltodega, kuid sooritab lõppu siiski telemark-maandumise hindele viis. Kõigel eelneval on üks eesmärk – näidata, kuidas lugu ise võib olla oluline. Just nimelt lugu, mitte selle taga peituv reaalsus, mida lugu peaks püüdma kirjeldada või edasi anda. Kirjanik asub seda ülesannet täitma Marcel Duchampi vaimus – nimelt püüab Luiselli sõnade kaudu anda edasi seda, mida Duchamp soovis saavutada readymade’idega (millest eesti keeles võiks rääkida näiteks kui „valmisolevatest“).

Termini readymade defineerisid André Breton ja Paul Éluard oma lühikeses sürrealismisõnastikus[1]. Nende järgi on readymade tavaline objekt, mis on ainuüksi kunstniku valiku tõttu tõstetud kunstiteoseks. See tähendab, et kunstiks olemise või mitteolemise küsimus taandub peaasjalikult loovale protsessile, milleks on presenteeritava objekti valik. Valiku tegemisega annulleerib kunstnik valitud objekti funktsionaalsuse ning selle tavapärase tähenduse, tõstes objekti kunstiteose staatusesse. Üks kuulsamaid Duchampi valmisolevaid on portselanist pissuaar, mille kunstnik on (oma pseudonüümiga) signeerinud.

Dadaistlik-kontseptualistlikku meetodit Luiselli siiski otseselt üle võtnud ei ole – tekst on suures ulatuses autori käsitöö[2] ning valmisolevate kasutamisest romaanis jälgi ei leidu. Küll aga toob Luiselli lugejate ette mitmeid valmisolevaid ning tõstatab Duchampile omaseid küsimusi – kas kõik lood on väärt jutustamist? Kas ainuüksi fakt, et kirjanik on loo välja valinud, on piisav põhjendus, et sellest kirjutada? „Kõik, mille kunstnik välja sülitab, on kunst,“ ütleks Kurt Schwitters.[3] Luiselli näib sellega nõustuvat, kuid samas ei ole tema romaani puhul kindlasti tegemist kirjutamisega kirjutamise pärast.
Hammastest ja lugudest

Gustavo Sánchez-Sanchez kuuleb ühel päeval lugu, kuidas halva hambumusega kirjanik Samuel Pickwick – saanud kõigest ühe raamatuga menukaks autoriks – ostab endale uued hambad. Pickwickist ajendatuna sisendab Sánchez-Sanchez endale, et kui tühipaljas kirjanik saab endale uued hambad suhu, siis saab seda kindlasti ka tema. Oma kujutluses jõuabki peategelane lõpuks eesmärgini – ta soetab endale Marilyn Monroe hambad. Tegelikkus ise on hambutu: Sánchez-Sanchez mõtleb loo Monroe hammastest üksnes välja, sest see on midagi, mis on väärt jutustamist ning võiks huvi tekitada. Sánchez-Sanchezel on terve kollektsioon haruldasi hambaid, mida ta asub Santa Apolonia kiriku hüveks oksjonil müüma. Kaubeldavate eksemplaride hulka kuuluvad muuhulgas Petrarca, Platoni, Woolfi, Borgese ning veel mitme teise isiku kihvad. Hambaid müügiks presenteerides ei esitleta kunagisi omanikke kui tuntud inimesi, kelle organitele, jäsemetele või elunditele võiks tahta keegi tormi joosta. Need on lihtsalt ühed hambad, millega käivad kaasas mingisugused lood. Borgese hambaid müües peab Sánchez-Sanchez oluliseks märkida, et „[h]ambad ise on krokodiljad, kuid nende paigutus on peaaegu ingellik. [—] [Borgese] silmad vilasid siia-sinna, kasutud, päikesekiirgusele läbitungimatud, kuid valmis võtma vastu ilusate ja heade mõtete valgust. Ta rääkis tõttamata, justkui otsides pimedusest omadussõnu.“ (lk 56–57)

Niiviisi eemaldab Luiselli tuntud kirjanike suust hambad ja kirjutab Sánchez-Sancheze vahendusel neile enda autogrammi. Borgese hambad saavad vabaks „Alephi“ või „Juurdluste“ painest. Need viiakse null-seisundisse, samamoodi nagu viib end null-seisundisse lugude jutustaja Sánchez-Sanchez. Null-seisund sarnaneb Duchampi valmisolevaga – Jan Schoonhoven, neo-dadaistliku NULL-rühmituse liige, on kirjeldanud null-kontseptsiooni kui reaalsust, kus loojal on minimaalne roll.[4] Null-kunstniku peamiseks rolliks on valida välja kujutatav objekt, see isoleerida ning seda võimalikult neutraalsel viisil demonstreerida. Niiviisi ongi Borgese hambad lihtsalt üks võimalikest valmisolevatest eksponaatidest, ei enamat kui nina või naba. Kuid mõelda vaid, milliseid lugusid on võimalik nende hammastega ning nendest hammastest rääkida. Kas need oleksid üldse midagi väärt, kui nendega ei käiks kaasas lugu, mis vähemalt ühele inimesele korda läheb?

Loost sündigu maailm

Kuid lugudel on teinekord veel üks triksterlik komme – mitte (täielikult) tõele vastata. Tihtipeale pole lood tõesed vaid selleks, et need tõe kartuses rääkimata ei jääks. Luiselli luusib kirjandusretkel uudishimulikult ringi lugude-maailma ning päris-maailma ristumiskohtades. Kas lood jäävad kõigest lugudeks või võib neist võrsuda elu?

Oksjonikorraldaja enda traagiline saatus selgub romaani viiendas osas, kus Sánchez-Sancheze asemel hakkab vestet veeretama kirjanik ja giid Beto. Selgub, et end maailma parimaks oksjonipidajaks tituleerinud ning luulelises õnnes supelnud Sánchez-Sancheze suus olid üksnes valehambad. Nii selgitaski Beto – kellest sai Sánchez-Sancheze dentaalbiograaf –, et õigupoolest polnud viimasel oksjonite korraldamisega mingisugust õnne. Elupaigaks oli tal hädavaevu elamiskõlbulik maja, kus polnud mingisugusest oksjoniesemete tippkollektsioonist haisugi. Oli kõigest üks lugu, mida Sánchez-Sanchez endale ning teistele jutustas. Piir triksterlikkuse ning traagilisuse vahel näikse jooksvat kohal, kus inimene on suuteline ennast veenma oma võltsitud loo tõesuses. Sel hetkel saab tema pärisosaks miski, mida reaalsuses ei eksisteeri. Taas seisame vastamisi küsimusega: kas tähtsam on lugu või loo taga pesitsev reaalsus? Kui ilma loota kaotaks valmisolev sentimentaalse väärtuse, siis ilma valmisolevata oleks lugu tühipaljas butafooria, uduloor hilissuvise aasa kohal. Selle juures puuduks ankurdav kese, mis pakuks loole hädavajalikku tuge.

Sánchez-Sanchez elab kuni teose lõpuni õhulossides, suus Marilyn Monroe naeratus. Kui see ühel hetkel temalt varastatakse, kaotab ta ühes hammastega ka enda mina. Selleks ajaks on tegelane oma identiteedi endale sugereeritud looga sõlme sidunud. Sellises olukorras ei ole võimalik enam ratsionaalselt mõista, kus lõpeb lugu ning algab päriselu, ja vastupidi.

Romaan lugudest

Luiselli kirjatükk hammastest on esmajoones lugu lugudest, võiks isegi öelda, et kirjandus kirjandusest. Kuigi dadaismile omaselt tundub tegelaste sattumine jutustusse olevat juhuslik ning mõneti tähtsusetu, ei ole samas ebaoluline, et romaanist lipsavad läbi näiteks peategelase nõbu Juan Pablo Sánchez-Sartre ning onu Marcelo Sánchez-Proust. Segastest nimelistest viidetest kubisevas romaanis viiakse ka tuntud kirjanikega läbi valmisolevaks seadmine – Sartre ja Proust on küll presenteeritud, kuid mitte kui päris-Sartre ja päris-Proust. Mõlemad kirjanikud asetab Luiselli alternatiivsesse konteksti ning nende külge on poogitud võõrad näod ja võõrad teod. Ometi on nende kohalolu selgelt tajutav.

„Minu hammaste lugu“ ajab oma niidistiku laiali veel mitmes suunas. Ühest küljest võiks seda lugeda kui filosoofilist traktaati lugude ja kirjanduse olemuse kohta, kuid samal ajal on see ka tribuut autoritele, kellest Luiselli lugu peab. Lõppeks on Luiselli kirja pannud skeemi lugude ja tegelikkuse vahekorrast, nende interaktsioonist ja võimalike lugude paljususest. Olgugi et romaan on kirja pandud lühidalt, ületab selle sisu tiheduse real feel lehekülgede arvu mitmekordselt.

 


[1] André Breton, Paul Éluard. ”Dictionnaire abrégé du Surréalisme“ – Galerie des Beaux-Arts, Paris, 1938.
[2] Tõe huvides tuleb ära märkida, et Luiselli kirjutas romaani Mehhikos Ecatepecis asuva Jumexi tehase töötajate abiga. Romaani mustandid loeti töötajatele ette ja nemad andsid sellele tagasisidet, mida autor hiljem raamatut viimistledes arvesse võttis.
[3] Dietmar Elger, Uta Grosenick. ”Dadaism“ – Köln: Taschen, 2004, lk 82.
[4] Vt https://blog.dorotheum.com/en/contemporary-week-jan-j-schoonhoven-2/.

 


Oliver Ämarik (29): „Meeldib lugeda teoseid, milles on pöörased pöörud või keerulised keerud. Magusad on hetked, mil need esinevad üheskoos.“

bäkkaris on soolapähklid viinamarjad ploomid ja mullita vesi mulliga vesi on ära joodud mis sellest püüan endale soolapähkleid sisse pressida tegelikult ei nad lähevad mul pihkude viisi soolane soolane soolane sirje ja elli tulevad bäkki nad just esinesid mulle meeldis tõeline sad girl summer group ja täpselt seda see oligi sob story’d mis ikka sad girl summer stories

pakun neile speedi kõik tahavad pole midagi saavad siis kõik ikka saan kõigile liine teha mudu küll annan asjad kellelegi teisele et ta liinid teeks kui neid tuleb mingi viis pluss tükki teha aga olen õppinud teistel käed kohmakad puru on tükkis ja liinid nagu alpid üks suur teised väiksed telefon jõuab ringiga viimasteni keegi viskab neile mütsi aga müts langeb telefoni peale ja kaks triipu muutuvad puruks pükstel ütlen et rohkem ma kahjuks ei anna saate püksalt vast midagi kätte tõmban käega reinu enda poole ning panen tal käe piha ümber sülle mul on mugavam nii lõpeta ära see pole nilbe debiilik mul on mugavam nii

ta kutsus mind jaanipäeval oma perekonnaga kohtuma ta pole seda teistega teinud ta noorem vend oli minuga abivalmim kui tema ise kas sa saad aru kuulan küsin kas ta juba speedi tunneb sest ta tegi esimest korda ütlesin talle isegi et see on okei ma ise sundisin teda seda tegema ütles et minu süü mida iganes andsin talle väikese liini teeb ainult kainemaks

tegin ei tea kellele ühe rassistliku nalja et pilved on ainult valged mitte mustad või pruunid piinlik meenutada aga õnneks ma ei meenuta ei meenuta mitte midagi i have no memories elan olevikus tihti tulevikus võib-olla sellepärast ongi mul keeruline aru saada sest ma lihtsalt ei saagi nagu puht psüühiliselt

jook oli ammu kõigil otsa saanud esinejatele seda ei pakutud kuigi lubati kohutav korraldus sel aastal täiesti kohutav õlu viis eurot viimane aasta oli kolm viiskümmend mul sai kaardi pealt raha otsa aga krista ütles et tal on telklas viina ma umbes tean ka kus ta telk on ja ütlen et lähme mairega ja smuugeldame ühe viru ja kaks westonsit sisse tunnen kui lebo see on ja kuidas mu respekt kasvab sest keegi teine ei saa seda teha kuna ei krista ülle ega maire pole esinejad

samm on kiire telkla on nagu mets pärast vihma kasvuhooneid on nii palju juurde tulnud ning me vist ei leiagi krista ja ülle telki üles õnneks krista helistab aga ta ei oska hästi seletada ütlen et küll leian aga enne pissin puu peale kummaline meenutada et mul polnudki piinlik kuigi puu ees meetri kaugusel oli telk kus inimesed rääkisid sees nad kuulsid kuidas ma pissisin ja ütlesid et türa ära kuse siin vastasin sorri aga see on safe ma ei pissi teie telgi peale ja see ei voola teie poole nad ütlesid et see on rõve vastasin mis ei oleks rõve see on rõvedam et sa telgis ööbid mul õe kodu põlvas mul voodi

lõpuks leiame krista telgi ning koperdame sisse ta on terve aeg oma suhtest rääkinud ma ei ütle seda mingi alatooniga leiame viina ja kaks westonsit millest ühe avame ja võtame kaks pitsi võtan emmi ka pakun mairele ta pole seda varem teinud teeb vähe sest ma ei taha mingit jupipidu läheme mahavokki kuulama kohutav kui puine nende uus laulja on laulis ainult paar vana laulu mida ma kuulatagi ei saanud sest maire rääkis ikka oma suhtest ütlen et ta laulab tunnete keelt ma tahaks väga seda kuulata kas me võiks minna ainult selle loo taustal tantsima ta ei vaibinud

igatsen ära siit igatsen põlvast ära siin on kange ja järv on tühjaks lastud pole üllatusi peale selle et poisid omavahel maadlevad karjuvad naeravad kõvatavad ja mina tüdrukutega istun jalg üle põlve vaatan pealt tüdrukud itsitavad sealhulgas mina sõprused suhted jutud naljad kulgevad suletud valemi järgi ma vaatan ja ootan olen osa valemist istume koos vaatame ja ootame varsti kaineltki deliiriumis sest kõik on nii kivisse raiutud et enam ei saa aru mis on kivi ja mis pragu see pole minu kivi isegi kohati häbi et osalen heterokultuses nad ei ei ei saa arugi mida nad teevad valetan sest saavad küll aga jätkavad siiski k.a mina ma ei taha siia kuuluda ma ei taha siin olla kuhu see viib õe voodisse viib kus laman üksinda ja mõtlen kui üksinda söön suitsusinki joon apelsinimahla ja vaatan twitchist lol-i striimi lootuses unne langeda

olen nagu rõõmsad hijrad pildil aga ma ainus hijra ja mul tagataskus pipragaas ja usk ka peaaegu sama kas kunagi aru saan hõljuda eksistentsi või mitte-eksistentsi piirimail seal hägusas alas mis praegu kunstis nii moodne kas ma polegi ainus heartless budist see mitte-eksisteerimine on küll võimatu aga luban seda et praegu veel kannatan ja lasen teistel kannatada wow… deep püüan leida midagi või praegu pigem kedagi kellele oleks ok see et ma praegu kannatan nagu selles budismi mõistes ja ka see et tegelikult ma ju saan aru ja nähtaval kohal kaminasimsil on potentsiaalipurk täis seda et minetan oma kraadi töö suhted ja uhkuse ning kolin aegna kõrvale mingile teisele saarele kirjutamistega jätkaks aga perspektiiviks siis et varsti ma enam ei kannata tõmban üli zeniks

tegin alandliku kuulutuse et otsin endale summer romance’i ning lisasin omapoolsed tingimused (i have to like you and you have to like me; you have to be romantic and intimate; not looking to have sex, but not completely opposed to it) üks inimene vastas ja tuhat tükki küsis hetkeks nägin oma (uus)uussiirast alandlikkusest kaugemale ja avastasin et olengi sadboy ja tulebki sadboy tix tagasi i don’t want this i was hoping et olen targem järgmine kord aga nüüd on järgmine kord ja istun jälle kuskil laua taga ees pokaal veini ning räägin kuidas olen aru saanud (3x) et olen biromantiline homo(demi)seksuaalne aseksuaal… kellel on raskusi meestega läbisaamisega lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas ning vaatan üles ja märkan et vaevu näen augu serva mille olen endale (3x) kaevanud teise pokaali taga olnud queerplatonic suhtekaaslane on läinud islandi kargusesse meeleselgust otsima ning mina olen see sad tsikk see sad summer girl kes vaatab seltskonnas kaugusesse huuled pruntis ootan et kaaslane islandilt tuleks ja ütleks et it’s over

võin olla nii pede või nii nii hetero olen õnnelik ja naeratan ma muudkui naeran sest muud pole teha mu rõõm on mõõtmatu mu lust on otsatu (ausalt) kõik on eided kõik ongi eided i’m so over it sest all i love is naer and armastus mulle meeldib kõik see mis meie sees on kaunist veel enam palju pole järele jäänud

ärkan üles kell üksteist keskklassi korteris mees käib töölt kodus söömas ja telkust korvpalli vaatamas naine hoolitseb kümne kuu vanuse tite eest teeb süüa koristab ja teeb sisseoste vabal ajal on kodus ja ütleb et ei hakka sinna tallinna tulema vaatavad telekast saadet kristjan järvist ja tema naisest ning kiirgavad kooskõlast planeerivad uusi sisseoste

laman silmad lahti mu ees suitsusink taldrikul mees läks vannituppa titte vannitama titt ajas valamult keraamilise nõu maha kildudeks kukkus naine tuli vannituppa vehib kätega mis mõttes keraamika on kaasaegses kunstis suur asi praegu mees vastab mis sul viga on vaja asju igale poole toppida naine vastab aga kuidas mina suudan nii et midagi maha ei lähe laman edasi loodan et jään uuesti magama aga ei jää valgun toast välja ja küsin kas võin õe hambaharja laenata ta ei luba teen kohvi ja igat liigutust tehes küsin kas tohin kardan et nähvatakse või jagatakse uudist et olen nende kodus neil on soov olla woke aga see ei tule välja natuke tuleb ja mul natuke tilgub süda verd aga mina ei sobi siia olen pakendis vaateklaasi taga kõik on erinev ainult närvihaigus on ühine ka sellest olen toibumas istun köögilaua taga teen tööd meil tavaliselt ei olda söögilaua taga arvutis

mees pidi tallinnasse surfama minema ning mind koju viima pakkis surfilaudu autosse aga see ei sobinud väga naisele kes tahtis temaga kodus istuda telkut vaadata süüa teha näed äikest lööb tallinnas ikka pole vast tuult on vaja ikka minna lähed sa siis ikka v seisan jope mütsi ja kohvriga köögis valmis autosse istuma mees ei suutnud otsustada ja lahtus mulle pakuti võimalust autoga rongijaama saada aga ei suutnud otsustada kas jõuda kolmesele või neljasele rongile naine aitab naine ikka aitab jõuame siis neljasele ei pea kihutama mulle öeldakse et mida varem mind tartusse viia seda parem kaotan paar sentimeetrit oma pikkusest tõmbun rohkem küüru asendan roosa mütsi sinisega ning tänaval kõnnin häbiga

mul pole fomo et teisele festivalipäevale ei jõua sõidan tallinnasse mitte õemehe ega rongi ega bussiga vaid omaenda rõõmu ja lustiga itaalia gabberit kuulama et saaksin femme heterote kaisus olla this is what i crave nad kukuvad mu peale mu selga mu kaissu jm aga ainult kukuvad rongis üks muudkui vajub ja vajub silmad kinni katsub mu õlga siis võpatab püsti vajub taas õlale võpatab püsti truly … the dream oder was?

pärast gabberit äftekal räägib ilus poiss kuidas ta on kõige heterom hetero olen kindel oma seksuaalsuses olen autopede :D ja noorena sõitsin karti kannan sinist mütsi või mida iganes vahel imen munni ups :o ei ei mai ime munni päriselt ka ma ei tea miks seda ütlesin kuulan suu lahti ila tilgub haige mõelda nad kõik sama puuga löödud rlslt vaatad ja imestad

lamame stroomi rannas kedagi teist siin pole joome sinekat ja unistame aperolist millele keegi järele ei viitsi minna sööme veel kommi ja suitsetame end vaakumisse isegi õhk ei liigu kujutad ette ongi võimalik mitte olla ja (iks)deeksisteerida ja see pole isegi raske me kõik tegime seda (receipts) õhtul läheb külmaks kodust tuuakse veel tekke ja jooke heterod võtavad geid kaissu ja vastupidi pane käsi mu kõhu alla lõpeta ära see pole nilbe debiilik nii on lihtsalt soojem pwned by a mitte-binaarne asex ärkame kell viis hommikul kaste ja sääskede poolt kaetuna

jooksen tartu rongile ostan emale tee pealt juustu haiseb nii et ema on õnnelik ja õde ei tulnudki söön sushit joon gin tonicut isa on viis või kuus kuud täiesti kaine olnud nii rivotrilist kui ka alkoholist sööme sushit ja küpsisetorti issi teeb mulle uue veibikokteili ning ostab küttekeha sest ma eelmise ära kärsatanud kirjutan enele et su veip maitses ka kärssanud you might have to replace the küttekeha näitan emmele kui kinni me stroomis olime ema naerab (murelikult) sest ta usaldab mind ma alati deliverin nüüd bussiga pärnusse ja siis leigole cringema aga vähemasti kuulun üheks õhtukski kõrgemasse keskklassi ma ei tea isegi palju pilet maksis sest olen siin kutse ja oma piltilusa kaaslasega joogid on hinna sees kaardil on sada euri kõik ülejäänu on lhv kasvukontos kus tõus on pidev ja lineaarne ah et kus me kohtusime

leidsime üksteist ühelt muusikafestivalilt üsna hiljuti kusjuures mina esinesin seal ja tema ka vist vot ei mäletagi olin üksi bäkis seal ei olnud kedagi sõin soolapähkleid mis läksid mul pihkude viisi jõin aperol spritzi mida esinejatele toodi kaks bändi tulid ka sinna kes just lavalt maha olid tulnud ja tema oli nende hulgas

ta tuli minuga rääkima millest ta minuga rääkima tuli a soolapähklitest sõin neid seal pihkude viisi küsis et kuidas maitseb vastasin et kuidas ikka soolapähkel maitseb soolaselt ta ütles et kui naljakas ta just mõtles minust

summas oli sõpru kellele temaga rääkides noogutasin siis ta ütles mulle et ma olevat kui miraaž tulen sama kiiresti kui kaon pea ei usu silmi ja kätte ei saa mõtlesin kui nilbe ja kas ta ütles seda sellepärast et tahtsin mõne hetke eest vetsu minna või on sel mõni ausam põhjus ja oligi ta hakkas muga flirtima rääkis mida ta tüdruk tegi ja kui lappe see läks ja miks jne istusime sinna white cube’i ette diivanile maha sõbrad olid ka seal tegid mulle korduvalt suuri silmi punastasin jalg liikus üle minu oma pea oli õlal ta hääl oli nii leebe rooside sõjas küsiti et nimeta midagi mille peale tekib kananahk ja üks vastusevariant oli erutus aga millest me rääkisime

kunstist millest muust ikka eks aha ja õnneks oli tal midagi lisaks öelda sellele et keskendub postinternet esteetikale sain teada et oli pariisis mingi kunstikooli lõpetanud rääkisime ikka mitu tundi kuni oli aeg peaesinejat kuulama minna ta küsis kas ma emmi tahaks teha ütlesin et kui koos teeme miks mitte trügisime pealava ette hõõrusime ja vahtisime ei midagi muud ja see oli nii romantiline romantiline täpselt õigel ajal hakkas pähe tantsisin nii hullult et kadusin kuhugi rahva sisse sõprade keskele liikusime jooki ostma ta oli ka oma sõpradega mult muudkui küsiti et kuidas ma taga tutvusin teda fännati väidetavalt ta pole kunagi poistega midagi teinud ainult tüdrukud olnud mõtlesin lahe juhtub sama mis kolm aastat tagasi but i’m so excited!

liikusime sõpradega tagasi bäkkarisse et seal kiiret teha tema sõprade seltskond oli juba seal nägime üksteist ja ma ignoreerisin alguses imelik hakkas nagu otsiksin teda vms aga lõpuks andsin alla kõik hakkasid omavahel suhtlema palusin ainult et ta mulle spritzi ulataks rohkem seal bäkis ei rääkinudki üks rooside sõja vastusevariant olnuks pidanud olema ka avoidance yass feed my insecurities let me feel et ma ei huvita sind

festivalialal sai pidu läbi otsustame kaheteistkümnekesi randa liikuda et võib-olla ujuma minna päike ka tõuseb varsti minu sõbrad tundsid kaudselt tema sõpru ning kõigil on hea värske olla uued tutvused uued tuuled ju me ei rääkinud palju pilgud ainult kohtusid mõtlesin kas kujutan ette

rannas lamasime sillal kolmes grupis kel kõigil omad teemad ta küsis kas kellelgi päris suitsu on kõik veipisid ja sõbral kellega rääkisin oli ning ta tuli meie juurde kükitama kuulas natuke vestlust pealt istus maha ja toetus minu peale võtsime kaks pitsi rääkisime minu sõbraga kes muutus kuidagi kohmetuks muutsime asendit ta lamas mulle sülle see oli mugav kõik lamasid kellegi peal

kunas erso peale läheb minu arust mingi kümne minuti pärast huvitab see festivalijutt üldse sind jäin pikalt rääkima viitsid kuulata okei jäin vist seal rannas olemise juures pooleli või oota äkki tal on midagi öelda ei taha siin kellegi teise eest rääkida

okei läksime jah sinna randa see oli mu esimene kord seal varem olen sealt ainult läbi sõitnud eks kogu see asi oli mulle ka väga uus pole midagi sellist teinud ja ta on igatpidi mul täitsa esimene selline täitsa isetekkeliselt juhtus ka mu sõbrad küll uurivad mul pole probleemi sellest rääkida aga ega ma täpselt ei mäletagi mis seal rannas edasi juhtus aha liikusime koolimajja kus bändiga ööbisime läksime sinna kõik koos mingid inimesed jäid maha küll meie klassiruumis olid suuremad voodid kui teistel kõik tulidki meie ruumi sest teistes magati jäime kaisus magama ja sealt edasi on siin leigol kõik kuidagi kulgenud veedame esimest korda aega täiesti kahekesi ilma sõpradeta alguses natuke põdesin sest me kumbki ei räägi väga palju aga see vaikus on isegi mugavam kui rääkimine saame üllatavalt tõesti jah haha väga üllatavalt lihtsalt üksteisest aru või

jah saame küll mul pole varem sellist inimest kõrval olnud valetan on küll aga nendega pole midagi juhtunud või nii et rääkima ei pea kuidagi zen on olla konflikte on olnud aga meile mõlemale tunduvad need pigem meeldivat ei suhtes me ei ole võtsime seisukoha et me ei anna endile ühtegi määratlust on nii nagu on ja läheb nii nagu läheb vahel õigetpidi vahel valetpidi aga meil pole õiget ja valet haha… unless

kasvukonto tõus on pidev ja lineaarne kokkuvõttes on ju kui n-ö valelt poolt vaadata siis ta jah vahest või kogu aeg langeb ja see sada eurot kontol on korraga vaesuse sümbol ja ma pole leigole tulnudki vaid cringen üksi kodus otsin oma heteromeest kirun sõpru aga tegelikult on teisipidi

 


Gregor Kulla (22) sööb oma sõnu.