Lapsepõlvepiltide luulekodu. Intervjuu Maryliis Teinfeldt-Grinsiga

* Pealkiri on laenatud Kristo Saarna luulekogust „Egomaniakist enesearmastaja”.

Kui saime Värske Rõhu toimetuselt pakkumise kirjutada 2022. aasta noorte autorite debüütteoste ülevaade kolmekesi, oli meie esimene küsimus, kuidas tekstiloomele läheneda. Oleme ju kolm eraldiseisvat indiviidi, kellel on oma seisukohad ja maitse-eelistused. Milleks neid siis peita? Seetõttu istusime 2022. aasta eelviimasel päeval Tartu ülikooli raamatukogu rühmatööruumi maha, tekitasime loetud teoste põhjal intuitiivse tüpoloogia ning panime Pireti telefoni laua keskele arutelu salvestama. Kirjasõnasse on jõudnud selle vestluse toimetatud transkriptsioon. Nõnda on teie ees sissevaade sellesse, kuidas kolm kirjanduse ja kultuuriteaduste tudengit debüüdimaastikku peegeldada proovivad.

Greeta: Kui palju me neid debüüte siis lugesime?

Markus: Kakskümmend kaks. Suur kogus tekste, mille kirjanduslik tase on hästi kõikuv. Enamik neist on luulekogud (18 teost), proosat on vähe (4 teost), Henri Puki postuumselt ilmunud luulekogu „Liblikate viimane tants” otsustasime kõrvale jätta.
Selline hulk tekste paneb mõtlema, mis minu kui lugeja jaoks head teksti üldse defineerib. Kuidas ma seda teistest eristan? Kui miski mulle meeldib, siis miks? Kui ma mitme teose kohta ütlen, et need on halvad, siis kuskil peab olema minu ideaal – mida ma tegelikult luulest või kirjandusest laiemalt otsin?

Greeta: Minul võttis kehvade tekstide analüüsimine ära jõu lugeda ja raamatuid üldse kätte võtta… Teisalt tekitas tuhinat ka, et kes need uued autorid siis on.

Piret: Umbes kolmandik teostest on autorite endi kirjastatud; tekstid on sageli kirjutatud pika ajavahemiku jooksul ning kaante vahele on koondatud pea kogu senine looming. Kirjutamisel paistab olevat autorite jaoks teraapiline funktsioon, kuid isiklike kogemuste tõlkimine kirjanduslikku keelde ei ole paljudel juhtudel eriti õnnestunud. Mõne teose lugemine oli seetõttu ebamugav, tundsin puudust teadlikust kirjanduslikkusest ning kunstilisest üldistusest.

M:        Jaa, kohati tekkis mul lugedes küsimus, et kuhu mina nende tekstide puhul kriitiku või lihtsalt lugejana paigutun. Kas mind on tegelikult sinna vaja? Eriti luulekogud mõjuvad (kohati) riimistatud-rütmistatud päevaraamatutena, ent puudu jääb üldistusjõust ja vormilisest väljapeetusest, mistõttu on kõrvalise isikuna keeruline tekstidest kinni haarata.

G:         Alustaks kategooriast, mida me nimetame millennial-proosaks. Üks viis seda piiritleda on muidugi autorite sünniaasta põhjal, kuigi tundub, et see omab ka sisulist kaalu.

P:         Tänapäeva kirjastuse krimiromaanide konkursil sai ära- märkimise noorteromaan „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” (Tänapäev), autoriteks Evelin Alliksaar ja Sille Kerge. Lihtne ja haarav lugemine, mis on tervitatav lisandus noorte- ja krimikirjandusse. Aga nagu noortekirjanduse puhul sageli, võib ka sellele raamatule ette heita tegelaste omavahelise suhtluse ebausutavust… mitte keegi ju päriselt ei räägi niimoodi. Samuti on kurikaela identiteet väga etteaimatav ning raamatu pealkiri paras klišee.

G:         Z-põlvkonda nad eriti hästi ei taba.

M:        Triin Talgi romaan „Auhind õigesti elatud elu eest” (Postimees Kirjastus) pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe kirjastuse eripreemia. Temaatika on ajakohane, probleemipüstitus esmapilgul paeluv: kuidas ühe 1980ndatel sündinud naistegelase elu sõltuvalt tema valikutest kujuneda võiks, millised sotsiaalsed või poliitilised tingimused teda mõjutavad. Kahjuks hakkab teos ennast kiiresti kordama, sest lugude süžeed on väga sarnased ning edastavad ühte ja sama sõnumit.

P:         Kui ma esimese loo läbi lugesin, sain juba kõik kätte, mis autoril öelda oli, ning ülejäänud jutud on kosmeetiliste muudatustega versioonid esimesest tekstist – teos muutub üha nõrgemaks.

M:         Ma võib-olla läheksin isegi sammu kaugemale ja ütleksin, et ma sain raamatu mõtte kätte juba siis, kui olin tagakaanelt sisukirjeldust lugenud. Edasine ei avanud eriti mu silmi, vaid mängis läbi etteaimatavad stsenaariumid.

P:         Proosateoste hulgast paistis enim silma Riste Lehari novellikogu „Kafe” (Tuum), mis pani mind mõtlema, et ehk mulle ikkagi meeldivad novellid. Lehari tekste iseloomustab intrigeeriv teemaarendus, mille kõrval jäävad lõpplahendused kahjuks pisut lahjaks – ometi on puänt novelli puhul eriti tähtis. Need on katsetuslikud ja kiiksuga novellid, maagilise realismi stiilis. Esile kerkivad tugevad paralleelid Mehis Heinsaarega ning selget autorikäekirja veel välja ei joonistu. Ometi leidsin Lehari loomingust juba praegu loovaid ideid: intertekstuaalsed seosed näiteks „Sügisballi” või Guillermo del Toro filmikunstiga, numbrite poeetilised kordused. Lehari on kindlasti paljulubav uus novellikirjanik.

G:         Neljandat proosateost käsitleme hiljem, selle autor on ikka tuntavalt Z-põlvkonnast. Praegu liiguks edasi luulekogude juurde, mis on meie meelest „päris raamatud”: kvaliteetsed, hästi toimetatud ja kujundatud kogud, mida loeksime niisamagi. Minu lemmikuks kujunes Kadi Singi „Merelt pohli” (UUF). Selle teose sürrealistlik omailm on kontrastis mulluse debüütluule peamiselt realistliku üldpildiga.

M:        Võrreldes teiste debüütteostega on selles luulekogus palju eneseteadlikum hääl või lüüriline mina. Eriti nautisin Singi keelekasutust: mitme autori puhul tundsin poeetilisusest puudust, „Merelt pohli” paistab teiste üsna argikeelsete luulekogude kõrval silma.

P:        Singi raamatu teevad poeetiliseks just poolulmelised vinjetid või miniatuurid, samas kui lühemad tekstid jätsid mind pigem külmaks. Miniatuurides avaldub teatav kehalisus, vägivald ja tumedus, mis seostuvad ka Janika Läänemetsa luulekoguga „Vihma ja kurbuse maja” (Värske Raamat).

M:        Minu luulekogu-ideaalile jõudis Läänemets kõige lähemale. „Vihma ja kurbuse maja” moodustab kontseptuaalse terviku – sombuse, mudase, hämara omailma. Looduskirjeldus tekitab fooni lüürilise mina eneseotsingutele ning (luhtunud) armastussuhetele. Luulekogu nõtke ja kujundirohke keel jätab lugejale võimaluse tekste ise lahti mõtestada, hariliku debüütkogu kohta seda kahjuks öelda ei saa.

G:         Mul on selle koguga vastakad tunded. See omailm saab juba esimeste luuletustega selgeks ja muutub lõpuks igavaks. Silmad, kuu, öö, vesi – need kujundid on mind ära tüüdanud. Mõnes kohas lausa krimpsutasin nägu, näiteks „see siin ongi paradiis / aga meie tahame põrgut” (lk 22) – see on ju nii äraleierdatud vastandus!

M:        Mulle meeldis, et „Vihma ja kurbuse majas” on selged ja läbivad kujundid, mis tekitavad tervikliku teose.

G:         Sellega ma nõustun, et ta on terviklik, aga see tervik on kahvatu.

P:         Luulekogu üldmulje on ühtlane, ent samas ei tõuse ükski luuletus eraldi esile. Natuke mõjus nii, et kui võtaksid mõne Värske Rõhu numbri lahti, siis võiksid näha selliseid luuletusi – väga rõhuliku identiteediga tekstid. Läänemetsa luuletused sarnanevad ka mõne teise nüüdisautori, näiteks Triin Pajaga: looduskeskne, natuke mütoloogiline või mütologiseeriv vaib.

G:         „Vihma ja kurbuse majaga” võrreldes teises äärmuses on Joonas Veelmaa „Alaska” (Puänt). Ma pole ammu lugedes nii palju naernud – see on minu meelest tõesti üks kaval ja vaimukas kogu.

M:        Ma olen ka nõus, et Veelmaal on naljakad luuletused, ent ta järgib kõigis tekstides ühesugust mudelit: lühike teemaarendus, millele järgneb tabav puänt. Vormilise korduse tõttu väsitas nali end ühel hetkel ära ja luuletused muutusid etteaimatavaks. Samas on „Alaska” debüütide hulgas pea ainuke, mis inimese ja ühiskonna suhteid põhjalikumalt käsitleb ning sotsiaalselt kriitilisi sõnumeid esitab.

G:         Näiteks ironiseerib Veelmaa lääneliku sotsiaalmajandusliku kihistumise üle: „ameerika on miljoni / võimaluse maa / mis tähendab et sealsed ülejäänud / 328 miljonit inimest peavad kuidagi / teistmoodi hakkama saama” (lk 42).

P:         „Alaska” lühike ja naljakas luule on hästi ligipääsetav, ilma et ta oleks infantiilne. See luulekogu teeb maitsekalt seda, mida instaluuletajad teha üritavad. Veelmaa ongi tegelikult varem avaldanud sotsiaalmeedias (FB-lehel „Pöial on jala Alaska”) – kindlasti on “Alaska” lootustandev näide teiste trükki jõudnud netiluuletuste kõrval.

G:         Vaata ka Rattus 2022[1].

P:         Tegelikult leiab ühiskonnakriitilisi sõnumeid ka Sanna Kartau luulekogust „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga” (Tuum). Mulle meeldis raamatu mitmekihiline kujundikasutus, kus haiglad ja haigused võisid olla nii üksikinimese (mentaalse) haiguse, ühiskondliku haiguse kui ka sõja metafoorid. Haiguse kujund kandis tervet teost. Kartau luulekogu maailm on suitsune, tume ja mädanev, olulisele positsioonile asetuvad kehalisus, vägivald, veri ja seksuaalsus. Lüüriline mina võtab tugeva, kuid varieeruva naispositsiooni, mis mõjus selles valimis värskendavalt. Alveri kirjandusauhind läks õigesse kohta.

M:        Järgmine kategooria on seevastu justkui eelmise vastand: „mitte-päris raamat”, tähenduses, et puudub kirjanduslik tõsiseltvõetavus.

G:         (Kriitilisemast) toimetajast oleks kasu olnud.

M:        Hedvig Ammurgase luulekogu „Ma olen vikerkaare viimane värv” (Hea Tegu) puhul häiris mind vormiline külg: mitmes luuletuses on taotletud lõppriimi, kuid peamiselt jäävad need algelisteks samariimideks, näiteks „ära mind täna / sest täna ei olnud täna / ja kohe kindlasti ei tule see ka täna” (lk 71).

G:         Minu lemmikosa sellest raamatust leiab esimeselt leheküljelt: „Teose sisu eest vastutab autor”. Ma pole sellist lauset raamatus varem näinud.

P:         Minu arvates on see uus žanr – ilmastikuluule. Kohal on vikerkaared, kalendrikuud, päikesed, kuud, pilved, vihm. Kõik selles luulekogus taandub ilmastikunähtustele.

G:         Võib-olla peaks seda korrelatsioonis aastaringiga lugema, äkki muutub tähenduslikuks. Nüüd palun aga tsiteerida meie lemmikvärsse Angeelia Pedaja „Palvete portaalist” (Pilgrim).

P:         „Mu süda on õrn, / hing on habras, / ent vaim on suur, / hoides neid ühes // Võin olla kristlik, / veidi budistlik, / kuid eelkõige inimlik // Ma pole Jumal, / vaid osake Loojast / Olen armastusest” (lk 29).

Paus kannab.

G:         Aga ta on vist nagu kinkeraamat?

P:         Väline pool sobib küll riiulile.

M:        „Palvete portaal” on siinsest valikust minu jaoks kõige ebasümpaatsem, sest esindab üht esikteostele omast tüütut suundumust – universumit selgitav eneseabiluule. Et ma peaksin olema rohkem kontaktis oma kaheksanda silmaga ja iga mullakübeke on osa minu juuksekarvadest, et tegelikult maailm on mina ja mina olen maailm ja me kõik kokku oleme Looja. Selline aforistlik tendents luules jätab mind täiesti külmaks. Samas ütleb ka autor teose esimesel lehel, et kirjutab luuleid, mitte luuletusi, nii et äkki ei peaks seda luuleks üldse pidamagi.

P:         Aforistlikkus avaldub nii piibellike troopide kasutuses kui ka lugeja otseses kõnetamises, viimane on trend teistegi debüütide seas. Pedaja kutsub lugejat eessõnas teekonnale, aga ma ei tahtnud seda retke ette võtta…

G:         Nojah, sest ta kirjutab ka, et „kutse on mõeldud just neile, kes seda parasjagu vajavad” (lk 5). Äkki meie lihtsalt ei vaja. „Palvete portaal” on sarnane Piia Põdra luulekoguga „Südamesopis peidus” (Piia Põder), mis on kristlik luule. Kui Pedaja maalib pehme pildi spirituaalsest maailmast, siis Põder on omajagu intensiivsem. Raamatust leiab ka ingliskeelset luulet, mis oli üllatav – võib-olla Jumal räägib siis inglise keeles…

M:        Ometi tekkis kohati imelik dissonants, kus jumalakeskne piibellik luule vahetus väga argise registriga: „Jeesus- loodan et see nimi / kõlab nagu hingekellad su südames / ilma et saaksid Temast eemale hoida / ma armastan filme- / tohutult ja igasuguseid / ainult õudukaid ma ei salli” (lk 20). Autor ei kandnud pühalikku või ülistavat luulekeelt lõpuni välja.

G:         Tarmo Selter ütleb luulekogu „Lihtsad sõnad” (Hea Tegu) alguses kohe ära, et ta kirjutas „lihtsate sõnadega elust ja emotsioonidest, mis meid ümbritsevad”.

M:        Ja need tõesti ongi lakoonilised ja lapsikud luuletused. Kui „Palvete portaal” oli nii-öelda kingiraamat, siis minu meelest on „Lihtsalt sõnad” selline kogu, mille ostad siis, kui otsid motiveerivaid luuletusi, mida sõpradele sünnipäevakaardi sisse kirjutada.

P:         Ka see raamat on aforistlik, peamine sõnum on midagi stiilis „päike paistab, naerata, käi oma rada, ole positiivne”. Läbivate suurtähtedega kirjutatud tekstid tekitavad mulje, et ehk viljelebki autor hoopis lasteluulet. Sellisena vaadates võiksid need täitsa hästi toimida. Vormiliselt on luuletused samuti lihtsakoelised, riimiskeemid sageli ebaühtlased.

G:         Ega luuletajad ei peagi vaatama riimiskeeme, seda vaatame ainult meie. Võrdlemisi lihtsakoeline on ka Robin Veikko Metsaotsa „Uni. Hea uni ja teadmine, et läheb veel paremaks” (R.V Metsaots). Pealkiri on iseenesest ju lahe – see on juba luuletus.

P:         Poodi-toodi-voodi riimid. Kohati on tal huvitavad ideed, aga vorm ei tööta.

G:         Lisaks on autor mitmes kohas otsustanud luuletuste konteksti lahti seletada, mis on minu meelest halb märk: tekst peaks suutma ise end tähenduslikuks teha, lugejale võiks jääda tõlgendusruumi.

M:        Jäi arusaamatuks, kas lonkav keel on teadlik võte või apsakas? Vahepeal ei saanud ma luuletustest eriti aru.

G:         Sarnaseid luuletusi leiab Germo Saare kogust „Vaikus” (Hea Tegu), näiteks tekstis „Kahekesi”: „Kui ma kahekesi oleks, tean, et üksinda ma poleks. / Kahekesi üksi olles üksi kahe eest ma poleks.” (lk 65) Pidevad mõttekordused ei mõju enam poeetilise võttena, vaid liigse sõnavahuna.

M:        Ühiseid jooni on Saarel ka Tarmo Selteriga. Mulle tegelikult väga meeldis luuletus „Laps on julge, kõige parem. / Laps on ise, tuleb varem. / Laps on teadlik, laps on kindel. / Laps on tubli igal rindel. See oli ju väga südantsoojendav!

P:         Minu rinda soojendasid värsid „Mu tundeid tundes kahtlus ikkagi poeb sisse: / kas südant tunda tahan või vaid Sinu tisse.” (lk 42)

G:         Noorema põlvkonna esindajatest kirjutab sarnaselt Kristo Saarna, kelle armupalanguline luulekeel on pungil klišeedest.

M:        Saarna luulekogu „Egomaniakist enesearmastaja” (Kristo Saarna) meenutas keskmise suunamudija sotsiaalmeedia profiili. Tekstid sisendavad lugejale toredaid, ent kahjuks väga šabloonseid sõnumeid nagu „Armasta ennast!”, „Sa oled tähtis!”, sinna kõrvale veel lüürilise mina armuvaluheietusi. Kahjuks olen ma nende sõnumitega tuttav ning luulekogu ei lisa midagi uut diskursusesse, mis on juba ammu üleküllastunud. Ilmselt üritabki autor kirjutada läbi temale olulist arengukaart, aga vajaksin lugejana suuremat üldistusjõudu, et tekstid ka mulle tähenduslikuks muutuksid.

G:         Kõige enam jääb debüütidest meelde siiski Olivia Reimetsa noorteromaan „Hall meri, kus kord ujusin” (Olivia Reimets). Reimets meenutab mulle kümneaastast mind, kellele meeldis Facebookis järjejutte kirjutada.

P:         Reimets mahutab saja lehekülje sisse geitemaatika – kväär- suhted, bifoobia ja homofoobia –, seksuaalvägivalla, koroona- viiruse, enesetapu ja leina. Lisaks veel tavalised noortekirjanduse teemad, näiteks keerulised suhted vanemate, sõprade ja armsamatega.

M:        Kõiki neid teemasid avatakse ülima teatraalsusega: pinge on pidevalt laes ning süžee liigub ühelt sõlmpunktilt teisele, vahele jäävad näiteks kirjeldavad lõigud, mis tempot pisut maha võtaksid. Lugemiskogemus on seepärast natuke hullumeelne, kõik juhtub nii kiiresti.

G:         See on nagu „The Room” minu jaoks.

P:         Sarnane fenomen, jah.

M:        Mina päriselt arvan, et Reimets peaks saama „Õnne 13” kirjutamisassistendiks, et teha sellest hoogne, tegevusterohke ja pädeva sotsiaalse representatsiooniga telesaade. Samas saaks Andra Teede noort kirjanikku pisut ohjeldada.

G:         Nüüd on meil veel hulk luulekogusid, mis on lihtsalt keskpärased, valdavalt vabavärsis ja mille temaatika on ikka armastus, linn ja eneseleidmine.

M:        Kõik need kogud on väga mahukad, nii mõnedki üle saja lehekülje, kuigi kandvat materjali nii paljuks tegelikult ei jätku. Riste Sofie Kääri „Elektrikujulisi asju” (R. S. Käär) lugedes oli küll tunne, et sama tekst kordub järjest väikese variatsiooniga. Ükski luuletus ei tõuse seetõttu eraldi esile, kuid tervikuna on kogu sidus ning visuaalne pool efektne.

G:         „Elektrikujulised asjad” haaras mind küll. Võrreldes teiste nii-öelda keskpäraste luulekogudega oli Kääri loomingus kujundlikku ruumi, milles liikuda, olgugi et kitsastes trammides ja paneelmajades. Sellest võib tekkida klaustrofoobne tunne, mida võimendavad illustratsioonid – ühest küljest esteetiliselt (ja autonoomselt) nauditavad, teisalt luuletusi lämmatavad. Täiesti külmaks jättis mind aga Hella Õitspuu „Armastus maailma vastu” (H. Õitspuu). Igal sõnal on küljes maik, nagu oleks võetud eesti luule korpusest välja enim korduvad väljendid. Üldse mitte halb kogu, aga lihtsalt nii šabloonne.

M:        Üllataval kombel oli see üks vähestest teostest, mis käsitles selgelt ka koolielu ning noore inimese olmeprobleeme. Alguses oli küll kummastav lugeda muljeid geograafiatunnist, ent samas on selline teemadeväli igati mõistetav. Noor inimene käibki ju koolis! Uskusin neid luuletusi kindlasti rohkem kui metafüüsilis- aforistlikke tekste, mida kogus samuti leidus.

P:         Minu arvates on tal ka ühiskonnakriitilisi tekste. Kliima, feminism, kultuuriassimilatsioon, kapitalism – kõik need teemad tulevad Õitspuul välja. Kuid Veelmaa ühiskonnakriitilisest luulekogust eristab tema raamatut siiski nõrk luulekeel: „meid on õpetatud silmi ära keerama / kui keegi sigaretiga vene keeles / midagi karjub / kas pole veider see?” (lk 26)

G:         Sarnast tüüpi luuledebüüt on ka Paula Palmiste „Kärbsed ongi kiusajad” (Kaarnakivi Selts), mis paistab silma intertekstuaalsete vihjete rohkusega.

M:        Ühel hetkel hakkasid need mind tegelikult segama. Kohati paistis, et konkreetsed vihjed luuletuste lõpus ütlevad tekstide kohta liiga palju ära, muutes värsid justkui teisejärguliseks.

G:         Samas ta ju paigutab end intertekstide kaudu kultuuriloolisesse konteksti. Palmiste sünteesib klassikaga suhestudes luulemina ning igavikulisi teemasid, nagu kunst ja looming, armumine ja südamevalu.

M:        Reijo Roosi „kured kotkad kajakad” (Näo Kirik) on debüütide hulgas üks vähestest, mille olemasolust enne teadlik olin. Mul on tunne, et Roos on pälvinud natuke liiga palju tähelepanu, sest pole põhjust, miks seda debüütkogu peaks kuidagi eriliselt esile tõstma.

P:         Eesti luuleväljal pole raske silma paista, kui väga tahta.

G:         Eriti, kui sa oled oskuslik eneseturundaja ja veel meessoost… Kvantitatiivselt on meesautoreid muide palju vähem.[2]

M:        Huvitav, minu meelest on Roos ja Käär väga sarnased luulekogud kirjutanud. Tallinna-keskne linnaluule.

G:         Kääri küllastunud visuaaliga võrreldes on Roosi linnukogu kujundus minimalistlikum ning laseb tekstil mõjule pääseda.

P:         Roosi raamatul on ka loogiline tsükliline ülesehitus, mis mõjus terviklikult. Nagu autor Tartu raamatuesitlusel ütles, aitas terviklikku üldpilti luua toimetaja Jürgen Rooste asjatundlik kõrvalpilk.

G:         Sellesse kategooriasse sobib veel Loretta Kaardi „Keetsin sulle teevee” (L. Kaart). Ma vist ei mõista, kas tema luulekeel on irooniliselt või taotluslikult lihtsameelne… Esimeses luuletuses loetleb ta suvaliselt kõike, mis talle meeldib: Eplik ja Eminem, Rapla ja Viljandi, Karjase sai ja kaerapiim, ja muidugi ka nimekirju koostada…

P:         Lihtsus tuleb esile ka luuletuste vormis: teosest leiab palju paarirealisi hüüatusi, mis ei ütle väga midagi. Enamasti ei suuda autor vaid paari sõnaga kandvat ideed edastada, näiteks „ära võta mind kanda / ma aina astun sulle kanda” (lk 11).

G:         Veel on siin kategoorias Jonna Kubu luulekogu „Kest, mine” (s:n). Nagu ka Kadi Singi puhul, on Kubu raamatu tugevamad tekstid miniatuurid, mitte lühemad luuletused. Teatav piinlikkustunne, mis viimaseid lugedes tekib, jõuab pikemate tekstide jooksul lahustuda.

M:        Meeldis, et Kubu ei ole enda tundeilmas kinni, vaid vaatab ka kaugemale… või, noh, peamiselt vastasmaja akendest sisse. Naabrite olmeelu või linnaruumi poetiseerivad tekstid olid tugevamad kui lüürilise mina ja vanemate vahelised vaidlused.

P:         “NEMAD: „NÜÜD SAAME TEISTELE KA RÄÄKIDA, / KUIDAS MEIE TÜTAR KÄIB KIRJANDUSLIKEL / KOLMAPÄEVADEL JA HAKKAS ÜLEÖÖ / KIRJANEITSIKS!” // IROONIA NENDE HÄÄLTES ON TALUMATU. / „KÄID KOLM KORDA MUSTA LAEGA SAALIS JA / KIRJANIK VALMIS. HÄMMASTAV. EI, NAGU / PÄRISELT, ME OLEME RABATUD!”” (lk 51)

Greeta: Valus. Sigadele pärleid. Aga, milline on siis debüütloomingu tervikpilt? Üldine tase oleks tegelikult võinud vist hullemgi olla. Nii sisuliselt kui eriti vormiliselt on kõigil siinsetel autoritel arenguruumi. Noored luuletajad võiksid ehk katsetada narratiivsete luuletuste asemel lühemates proosavormides kirjutamist ja vaadata, kas mõte suudab ka kahest luulereast pikema teksti välja kanda. Praegu jäävad ideed algtasandile kinni.

Markus: Alternatiivselt võivad autorid tutvuda näiteks Arne Merilai luulekäsitlusega õpikus „Poeetika”.[3] Aitab ehk keelelise väljenduse eri võimalusi avastada!

Piret: Eks siis jääme ootama sophomore-albumeid.

[1] Martha Rattus. „Kirjanduslik eelroog või rämpstoit?” – Värske Rõhk nr 77, 2022, lk 106–111.

[2] Vt ka Hanna Linda Korp. „Poisid ja tüdrukud” – Sirp, 7.10.2022.

[3] Arne Merilai. „Luule poeetika” – Poeetika. Gümnaasiumiõpik. Koost E. Annus, A. Saro, A. Merilai. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 15–88.

Markus Laanoja (21), Piret Tänava (22), Greeta Võsu (21)

Markus mõtiskleb debüüdiülevaate alguses, et kui talle nii paljud tekstid halvad või eba-kvaliteetsed tunduvad, siis mis tema kui lugeja jaoks head teksti ja kirjandust üldse defineerib. Ülevaatest sellele küsimusele aga selget vastust ei leia, niisiis küsin uuesti: millistele tingimus- tele peaks kirjandusteos õigu- poolest vastama, et see teile esteetilist naudingut pakuks?

Markus: Ma pole kindel, kas debüüdid mind kindla vastuseni juhatasid, pigem kinnitasid üle põhilist: kirjandus võiks olla kirjanduslik. Mida rohkem saan teksti tõlgendada ja avastada, seda nauditavam teos minu jaoks on. Kui see algtingimus on täidetud, siis võin nautida väga erinevat laadi tekste. Samuti võiks tekstist läbi kumada teatav iseseisvus, omanäolisus – on lihtsalt võrdlemisi igav lugeda teost, mis varasematest lugemiskogemustest kuidagi ei erine.

Greeta: Minu minimaalne tingimus on, et teksti keskmeks ei oleks üks meestegelane, kes vajab oma sisemise kire ülesleidmiseks manic pixie dream girl’i.

Piret: Kui hea kirjanduse valemit oleks lihtne sõnadesse panna, siis kirjutataks kindlasti ka vähem ebakvaliteetseid tekste. Mulle pakuvad naudingut sellised tekstid, mille peale mõtlen ka nädalaid, kuid ja aastaid peale lugemist ning millel on potentsiaali käivitada intensiivseid analüütilisi arutelusid. Sellistel meeldejäävatel teostel on tihtipeale mitmeid erinevad tõlgendusvõimalusi, ootamatuid üllatusmomente ja meisterlikku mängu keele ja vormiga. Eks ma neid vist otsingi.

Nii sellest kui eelnevatest ülevaadetest paistab silma tendents, et esikkogud ilmuvad aina varem ja aina noorematelt autoritelt (noorim siin käsitletud debütantidest on sündinud 2004. aastal). Mis te arvate, miks on noorte jaoks oluline võrdlemisi varakult just füüsiline raamat välja anda, ehkki sotsiaalmeedia pakub (esmapilgul) lõputult võimalusi luuletustega kuulsust koguda?

Piret: See meeletu avaldamistung on minu jaoks väga mõistatuslik ja on keeruline isegi spekuleerida. Ehk aitab kogu avaldamine konkreetsemat või tõelisemat loomingulist identiteeti realiseerida. Et on kohe käega katsutav raamat ette näidata. Kui-juba-siis-juba-mentaliteet.

Greeta: Mulle tundub, et see on sama fenomen, miks analoogkaamerad on in. Igatsetakse autentset väljundit, mis ei kaoks küllastunud infopanka.

Üks kultuurisoovitus algavasse kevadesse!

Markus: Ellen Niidu poeem „Suur maalritöö” (1971) ning selle põhjal vändatud animafilm (2013). See on küll üks ideaalne kirjandusteos.

Piret: Innocentius III traktaat „Inimolu viletsusest”, eriti just Marju Lepajõe ees- ja järelsõna. Kuna inimolu on alati vilets olnud, siis on tegemist ajatu tekstiga. Hästi tore oleks, kui sellest teosest veel mõni noor inimene arvustuse kirjutaks. Näiteks Värskes Rõhus!

Greeta: Soovitan eelmisest aastast sellist albumit nagu Nilüfer Yanya „PAINLESS”. See kratsib mu aju õigest kohast. Selline cool indie-mimmu kohtub eklektilise instrumentaaliga.