Värske Rõhk nr 90, juuli 2024

Südasuvine Värske Rõhk on teie ees!

Juulinumbris kohtuvad erinäolised debüüdid: uma mira mürr joondab oma aistingulise ja kujutluspildilise luule keskele, Brigitta Tikku luuletused joonistavad õrna joonega sinu piirjooni, mille sisse mahub tilkuv jää, heinapall, loojuv päike ja allameetrimeeste koolikotid. Kui Martin Kerge luuletustes siplevad suus sipelgad ja kõneldakse kehavalust ning olemise ängist, siis Rasmus Politanovi tekstid kriibivad keeletaju, hõõrduvad liivapaberiihu vastu ja kehastavad-kohastavad nostalgiat. Paavel Häbi luuletuste nukrat ilu saadab unenäoline kujundiloome. Toni Tombak paljastab vaheda noaga läbilõike me ühisest maailmast. Üle pika aja saab Värskest Rõhust lugeda ka Hanneleele Kaldmaa suurepäraseid tekste: mitmekülgne ja mitmekihiline luulevalik kulgeb työmatkast ahastama panevate ootusteni, female gaze’ist kohevate kiharateni. Sofia-Elizaveta Katkova liigub omatõlgitud luuletustes mööda pika sõna krõbisevat äärt ning keedab nõiakünakeses poeetide südameid ja maksasid. 

Elisabeth Tiidelepa päevikust saab otse veeni noorolemise ja varasuve tunnet, siri-trillerdavaid kõrgeid kaski, elevusetsemist ja üksildust. Proosasektsiooni avab Tuule Kanguri liigutav lugu noorest naisest, kunstiõpingutest ja ehmatavast tervisemurest. Kui Sirly-Ann Merikülli maagilis-realistlik siililugu jutustab ühe mehe konarlikust elust ja üllatavast saladusest, siis Johannes Peetsalu lühiloos saavad kokku vanaduse kibedus ja viha kapitalistliku maailmakorralduse vastu. Leon Hagel maalib seevastu pildi karmist jazzilikust linnast, kus romantikutel pikka pidu pole. Suvise proosa lõpetab Tuuli Geetsia Tšaškini seikluslik lapsepõlvemuinasjutt!

Intervjuurubriigis saab aga nautida Heneliis Nottoni ja Gregor Kulla vestlust, mille sisu ja vorm on inspireeritud Gregori augustis ilmuvast proosaluuleteosest „Peenar“ (järgmine Värske Raamat!) ning mida kaunistavad Kristina Kuzemko suurepärased fotod. Palavalt kriminaalromaane armastavale lugejale (ja autorile!) pakub tublisti mõtteainet Niklas-Taaniel Schuttingu poleemiline välgatus värskete eesti krimkade eetilistest ja esteetilistest vääratustest. 

Kriitikarubriigis kirjutab Riste Sofie Käär kevadel Värske Rõhu raamatusarjas ilmunud Cornelia Travniceki „Ketsidest“, Johan Haldna arvustab Tõnis Vilu luulekogu „Vana hing“, Juuli Teder võtab aga ette Roland Barthes’i „Armudiskursuse katked“ ning Liisi Iling analüüsib Elisabeth Heinsalu luulekogu „Kui ma olin udu“. 

Raamatuid soovitab Kruusa Kalju, numbri illustreeris Karola Ainsar!

Piret Põldver
„Hoog“
Kastani Tänava Kirjastus, 2022

Piret Põldverit ajendas „Hoogu“ kirjutama kolmekuuline paus alkoholist, mille käigus hakkas ta Eesti alkoholikultuuri kriitilise pilguga vaatama – otsima põhjuseid, miks on alkoholi tarvitamine niivõrd levinud ja sotsiaalselt aktsepteeritud, et sellest keeldumisele sageli viltu vaadatakse. Raamatu esimene osa tugineb autori isiklikule kogemusele ning teine pool sisaldab intervjuusid endiste alkohoolikutega ning ühe kaassõltlasega, mis avavad alkoholismi traagilist olemust.

Esmalt väärib kiitust raamatu teema – olgugi et liigsest alkoholitarvitamisest kirjutatakse ajakirjanduses sageli, pole märgata selle vähenemist. Vastupidi – kui 2019. aastal tarbiti Eestis ühe täiskasvanud inimese (15-aastased ja vanemad) kohta 10,4 liitrit absoluutalkoholi, siis 2022. aastal juba 11,2 liitrit,[1] seejuures on Maailma Terviseorganisatsiooni järgi 6 liitrit elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele.[2] Alkohol ei hävita mitte üksnes tarvitaja tervist, vaid sellel on kaudsed negatiivsed mõjud kogu ühiskonnale – lisaks alkoholijoobest tingitud vigastussurmadele, liiklusõnnetustele ja kuritegevusele[3] suurendab liigne tarvitamine vägivalda ning tööturult ajutiselt või püsivalt eemale jäämist.[4]

Eesti nüüdiskirjandusele iseloomulikult on tegemist omaeluloolise raamatuga, kuigi samale teemale oleks võinud läheneda ka puhtfiktsionaalselt. „Hoog“ on eelkõige psühholoogiline teos, mille tugev introspektiivsus ja ühiskonnakriitilisus on väärt tunnustust. Põldver nendib, et alkoholi tarbimine on niivõrd levinud, et selle alternatiivide peale on keeruline isegi mõtlema hakata: „Kõik ju joovad. Baaris juuakse. Sünnipäeval juuakse. Näituste avamistel ja raamatuesitlustel juuakse. Õhtuti juuakse. Nädalavahetustel juuakse. Pidudel juuakse, tantsides juuakse, üle pika aja kohtudes juuakse.“ (lk 9) Seejuures on menüüdes alkoholivabad joogid peidetud „alumise ääre kõige kaugemasse nurka“ (samas). Tõepoolest – TAI andmetel tarvitab Eestis alkoholi umbes 83% täiskasvanud rahvastikust ning ligikaudu 60 000 inimest on alkoholist sõltuvuses.[5] Kuigi Põldver ei pea end alkohoolikuks, on napsist loobumine siiski hirmutav: „Kas kogu järgnev kuu saab olema igav ja tühi? Kas olen mõistetud pikka mornusse ja keelanud endale vähesed lõbud, mida täiskasvanuelul üldse pakkuda on?“ (lk 11) Autori sisemonoloog on emotsionaalne ja poeetiline, tihe ja käänuline tekst annab veenvalt edasi eksperimendiga kaasnevat ebalustunnet. See muudab teose äärmiselt kaasahaaravaks – tuleb tunnistada, et raamatut on raske käest panna.

Sotsiaalsest lubrikandist loobumine annab end kohe tunda – Põldver märkab, et kainena on tal üritustel raskem võõrastega suhelda ning end lõdvaks lasta: „Kuulen neid rääkimas, küsimas, olemas, aga ma ei tea, kuidas mina peaksin. Ja iga kord, kui tõstan käe või liigutan pead, tajun raskust.“ (lk 14) Olukorda ei tee kergemaks see, et napsist keeldumist tuleb kaaslastele põhjendama hakata: „Kas sa oled autoga? Kas sa ootad last? Kas sulle ei sobi seltskond?” (samas) Jääb mulje, et meie kollektiivne teadvus on alkoholist niivõrd läbi imbunud, et vastuvoolu ujumine võib osutuda keeruliseks – pideva survestamisega kaasneb oht murduda. Klaasi tõstmist võib vaadelda kui rituaali, mis aitab töö- ja puhkeaega eristada, ning kui olla harjunud pidusid vinesena väisama, võib alkoholist loobudes tekkida tunne, et oluline lõõgastav lüli on vahele jäänud. Rääkimata sellest, et kainena on tõenäoliselt raskem taluda alkoholiga liialdanud inimeste sisutühja jauramist.

Põldver läheneb probleemile kehalisuse kaudu, mis on läbiv teema ka tema hiljutises luulekogus „Suunurgad“ (2023). Seejuures pole autor võtnud vankumatut seisukohta, et vägijook on kõige kurja juur, vaid kõrvutab selle positiivseid omadusi mitte nii meeldivate tagajärgedega. See on õige – alkoholist rääkides ei tohiks ignoreerida põhjuseid, mis inimesi klaasi tõstma ajendavad. Alkohol tõotab pakkuda meeleliste ihade täitumist: „See on peo alguse maitse. [—] Suukuivuse leevendamise maitse. Tühja kõhu täitmise maitse. Sulandumise maitse. Üksinduse painete äraajamise maitse.“ (lk 18) See tõstab meid kõrgemale igavast argielust ning pakub lohutust, lülitab välja kriitiku meie peas ja lubab anduda täielikult olevikuhetkele. Kuid järgmisel hommikul saabuv pohmelus näitab, et alkoholi lubadused on tühised, need jäävad „õhku rippuma“ ja „libisevad pihkude vahelt“ (samas). Kõrgenenud meeleolu võetakse laenuks uue päeva arvelt, mil pead tõstab rusuv kahetsus. Iha eufooriliste seisundite järele jääb aga alles, mis sunnib seda destruktiivset mustrit kordama.

Kui autori jaoks on purjutamine eelkõige seltskondlik tegevus, siis märjukest kasutatakse ka muudel põhjustel, näiteks (hinge)valu summutamiseks, mis ühtlasi teeb napsist loobumise keerulisemaks, sest „kui see on valuvaigisti, siis loobudes peab edasi elama valuga“ (lk 22). Pudelipõhja vaatamine võib olla üks viis, kuidas üksildusega toime tulla – alkohol aitab vaigistada mõtted, mis tühja korteri seintelt liiga valjult vastu kajavad. Käraka kasutamine hingehaavade plaastrina on aga libe tee, mis võib märkamatult viia sõltuvuseni. Põldver alustab eksperimenti koos alkohoolikust sõbra Kristianiga, kes paraku kiiresti vanade harjumuste küüsi tagasi langeb. Sõltlase elu on kaootiline ja ebakindel – kõrgustele järgnevad järsud langused, mil maailm tundub väljakannatamatult vastik ja kõle, mis teeb alkoholist loobumise äärmiselt keeruliseks. Kristiani lugu autori enese läbielamise taustal muudab teose sügavamaks ja mitmekülgsemaks ning seob raamatu esimese osa teisega.

Raamatu teises pooles saavadki sõna eestlased, kelle jaoks on alkoholi tarvitamine kulmineerunud sõltuvusega. Isikliku vaatenurga sujuv muutumine intervjuudeks toob sisse toreda üllatusmomendi ning mõjub justkui hoiatusena – lõbusast tinutamisest võib eneselegi märkamatult kujuneda sõltuvushäire. Intervjuud avavad sõltuvuse tagamaad ja olemust ning aitavad kasvatada empaatiat nende vastu, kellel on alkoholiga ebaterve suhe. Alkoholism, aga ka muud sõltuvushäired, on ühiskonnas endiselt tugevalt stigmatiseeritud – sõltlasi nähakse eluheidikutena, kellel puudub enesekontroll, kes tekitavad ebamugavust ning koormavad tervishoiusüsteemi. Üks intervjueeritav nendib, et tuttava suhtumine temasse muutus kohe, kui tuli välja, et ta käib AA-s. Seetõttu pole üllatav, et sõltuvuse küüsi langenud oma pahedega võideldes sageli üksi jäävad. Siiski peab tunnistama, et kohati jääb teose sõnum segaseks – kui algul on tegemist hoogsa sotsiaalse eksperimendi ülestähendusega, siis hiljem muutub toon kliiniliseks ja kuivaks ning alkoholi suhtes näidatakse üles nulltolerantsi, mistõttu on raamatu kahe osa omavaheline kooskõla pisut küsitav.

Enamik intervjuudest on tehtud keskealistega. Ehkki alkoholism ei küsi vanust, on tõenäoliselt teadlikult välja valitud isikud, kes on alkoholiga pidanud aastatepikkust võitlust, et ilmekalt näidata, kuivõrd suure tüki elust sõltuvus endasse võib neelata. Intervjueeritavad on küll usutlemise hetkeks juba vägijoogist loobunud, kuid mitmed neist peavad end sellest hoolimata alkohoolikuteks. „Kainete alkohoolikute“ küsitlemine on arusaadav – alkoholismiga kaasnev häbitunne ei laseks sellest ilmselt avalikult rääkida. Siiski tekitab kõhklusi see, et endised alkohoolikud defineerivad end jätkuvalt sõltuvuse kaudu, mida muude sõltuvushäirete puhul tihti täheldada ei saa. Kas see võib olla tingitud alkoholi liigsest kättesaadavusest ja sellestsamast eespool kritiseeritud ahvatlevast alkoholikultuurist, mille tõttu tuleb meelemürgist hoidumist endale pidevalt meelde tuletada? Ehkki intervjuud mõjuvad inspireerivalt ja kinnitavad, et igaühel on võimalik ennast põhjast välja tõmmata ja uuesti üles ehitada, oleks huvitav olnud lugeda ka nende inimeste mõtteid, kes pole suutnud end sõltuvuseringist välja murda. Mida nad tunnevad ja mõtlevad? Kas nad üldse tajuvad, et purjutamine on problemaatiline? Ka vestlus mõne psühholoogi või psühhiaatriga oleks teosele uue mõõtme andnud – alkoholism on siiski meditsiiniline teema. Sõltuvuse teaduspõhine käsitlus – mis on selle tekkepõhjused ning kuidas seda ravida – oleks raamatut kindlasti avardanud. Seeläbi oleks saanud rohkem tähelepanu juhtida ka kaassõltuvusele, mille käsitlus teiste intervjuude kõrval praegu üpriski ahtakeseks jäi.

Põldver leiab pärast oma eksperimendi lõppu, et kaine eluviis ei ole sugugi võimatu, vaid sellega harjumine võtab lihtsalt aega – koguni nii palju, et pärast kolmekuulist pausi on alkoholivines olemine muutunud ühtäkki sama veidraks, võõristavaks ning ärevusttekitavaks, nagu varem oli üritustel kainena viibimine. Temast ei saa küll täielikku karsklast, kuid ta hakkab oma alkoholitarbimist teadlikumalt jälgima – joob vähem ja harvem. Lõpuks otsustab iga inimene ise, kas ta joob või ei joo, kuid igal juhul paneb „Hoog“ oma valikute üle järele mõtlema – täiesti võimalik, et kui lugeja järgmine kord sammud baari seab, siis võtab ta selle ühe õlle asemel hoopis tassikese teed.

 


[1]   „Eesti alkoholiturg, alkoholi tarbimine ja alkoholipoliitika 2022. aastal“ – Eesti Konjunktuuri-instituut, 2023, lk 16, vt sm.ee/media/3222/download.

[2]   Vt www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/alkohol.

[3]   Vt www.tai.ee/sites/default/files/2021-04/alkoholipoliitika_roheline_raamat.pdf.

[4]   „Uuring: alkoholi tarbimine ja alkokahjud 2021. aastal suurenesid“ – Postimehe Majandus-portaal, 13.06.2022.

[5]   Vt www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/alkohol.

 


Kreete Alasoo (29) unistab aeglastest suvepäevadest.

Seitsmeteistkümnendal jaanuaril aastal 2023 istusin ma diivanil ning lugesin esimest korda kirja, mis saatis mind teekonnale, mis hakkab nüüd, nii aasta aega hiljem, lõpule jõudma. Ma ei teadnud siis, mida see teekond toob, kuid haarasin sellest siiski kinni. Ma ei mõelnud sel hetkel, kas mul jätkub projektis osalemiseks aega ja jaksu, kas ma saan sellega hakkama. Ma astusin lihtsalt tundmatusse ja vastasin kirjale kiiruga jaatavalt.

 

13. mai 2023

Õues on pimestav, summutav kevad. Istun tooli peal ja vaatan beeži seinanurka. Näen esimest korda neid, kellega koos nüüd aasta aega selles uues projektis töötan. Mul on veel raske midagi arvata. Inimesed, varjud ja nurgad kõnelevad mulle millestki ning ma hakkan varsti aru saama, aga enne pean veel jõudma ja koguma ja kõnelema pisut rohkem, kui ma võib-olla tahaks.

 

15. mai 2023

Otsus hakata vabatahtlikuks just Eesti Pagulasabis ei tulnud iseenesestmõistetavalt, kuid tundus lõpuks ainsa loogilise ja õige valikuna. Mõtisklesin pärast esimese kirja saamist pikalt, millist organisatsiooni valida, kuid nii raske oli ette kujutada, kuidas oleks päriselt ühes neist töötada. See oli nagu astumine tundmatusse metsa, kus ma olin pime ja kurt, nii et taganesin sealt alati kiiresti. Lõpuks pidi aga tegutsema. Seadsin sihi Pagulasabi ja lõpuks keelesõpruse poole. Enne seda, kui sain kinnituse, et lähen kellegi keelepartneriks, oli küll üsna hirmus: mida ma täpsemalt tegema hakkan? Kas see on mulle jõukohane, kas olen selleks piisavalt kompetentne? Nüüd on aga valik tehtud ja teadmatus aheneb.

 

28. juuni 2023

Mul on nii hea meel! Me saime esimest korda Pagulasabi kontoris kokku minu keelepartneri ja paari Pagulasabi töötajaga. Ausalt öeldes kartsin juba, et ma hakkan tööd tegema mingisuguse kiila keskealise mehega. Jälle need närvid! Aga ma arvan, et lõpuks on asi kogu seda muretsemist väärt. Kõik olid nii toredad! Minu keelepartner on 13-aastane tüdruk! Kujutlesin vist kõiki muid võimalusi, võib-olla sellepärast, et alguses öeldi, et alaealistega me tööd ei tee (huvitav, olen ju ise alaealine).

Ta nimi on R. Me rääkisime natuke, muidugi oli pisut piinlik, aga seda on alguses oodata. Täna kõndisin koju tagasi rõõmsa ja kergena, päike säras asfaldile ja seintele ning kõik justkui helendas sellest. Teadmatuse kuristik kahanes pisut ning see tunne oli igati hea. Kuid ees seisab ülesanne, midagi ehtsat, mis saab õnnestuda või läbi kukkuda. Lugesin mitu korda paberit, mille ma Pagulasabilt sain, juhistega edukaks keelesõpruseks. Valmistan kõik kenasti ette. Kirjutan kõik veel kord läbi. Ja hakkan tööle.

 

13. august 2023

Nüüd ei saa ma enam kahelda, ei saa olla kadunud, sest sellest hetkest peale pean olema toeks oma keelepartnerile, sellele tüdrukule, keda ma seni vaid kaks korda näinud olen. Mida ma talle ütlen? Kas me saame läbi? Kas ta tahab tegelikult nendel kohtumistel käia või sunnivad teda vanemad? Kas mul on talle midagi õpetada? Sõltumata nendest asjaoludest on see, mida ma teen, tähtis. Kuid see ei pane mind vähem muretsema. Tean tema kohta vaid paari asja. Ta on kolmteist aastat vana ning kolis kaks aastat tagasi, vahetult enne sõja algust, Mariupolist Tartusse. Ta on varem võtnud eesti keele tunde, kuid käib venekeelses koolis. Selliste teadmistega suundun esimesele kohtumisele petliku kindlustundega, arvates, et tüdruk oskab piisavalt eesti keelt, et minuga tavateemadel vestlust pidada. Selle osas ootab mind aga suur üllatus. Ta oskab öelda tere ja tuletab pika mõtlemise peale meelde ka nädalapäevad, kuid sellega tema oskused ka piirduvad. Muidugi on see kõik minu süü! Kuidas oleksin ma saanud eeldada, et nii noor inimene suudab tegelikult nii lühikese ajaga eesti keele ära õppida? Keelt õpib igaüks niigi erinevalt, siin mängib rolli veel kolimise ebamugavus, hirm, uued olud. Loomulikult kulub tal aega, et üldse baasteadmisigi omandada.

Kuid see tähendab, et pean nüüd oma lähenemise täielikult ümber mõtlema.

 

Lähenemise ümbermõtlemisega alustasin ma kohemaid, otsustades, et kõige parem mõte on võtta oma tööd eriti tõsiselt ning alustada intensiivsete õpingutega. Palusin oma keelepartneril hakata kirja panema tundmatuid sõnu ning neid endale iga natukese aja tagant meelde tuletada. Valmistasin tunni (sest just nii nimetasin ma tollel ajal meie kokkusaamisi!) peaaegu et sõna-sõnalt ette ja proovisin õhutada teda rääkima aina rohkem just eesti keeles. Vene keele rääkimine „tunni“ ajal käis täielikult minu põhimõtte vastu. Kes teab, kui kauaks ma oleksin sellise meetodi juurde jäänud, kui augustis toimunud supervisioon poleks mind oma mullist välja tõmmanud ja näidanud uut viisi, kuidas oma tööst mõelda.

 

26. august 2023

Täna oli järjekordse supervisiooni päev. Iga kord, kui sinna lähen, pean end ületama, et rahus püsida ning mitte enda mõtetesse kaduma minna. Ka seekord painasid mind süümepiinad. Mulle tundus, et olin nii maas, kui olla võis. Kavatsesin kohtuda R-iga augusti jooksul vähemalt neli korda, aga lõpuks sai kokku hale kaks. Lisaks ajasin alguses supervisiooni kuupäeva sassi. Ühesõnaga, ma tundsin õlgadel iseenda rusuvat kaalu. Sehkeldamise tõttu polnud ma ka viimast e-kirja hoolikalt lugenud ning tuterdasin rõõmsalt kohale täiesti valesse kohta. See oli nagu kole punkt kõigile minu muredele. Ma ei suuda isegi õigesse kohta kohale tulla! Jooksin lõpuks õigesse majja, kus pidin veel olema paljajalu, sest polnud lugenud, et kaasa tuleks võtta vahetusjalanõud. Varbad väljas, väsinud, ning, nagu mulle sel hetkel tundus, pisike ja loll, istusin ma oma kohale. Siis selgus aga, et muretsemiseks polnud põhjust: kõik olid nii toredad ja toetavad ning tuli välja, et ma polnudki ainus, kes polnud veel üldse korralikult alustanudki. Ma istusin seal, jõin teed, rääkisin, ning mulle tundus jälle, et kõik polegi nii hull ja ülesanne polegi üldse nii raske. Mulle anti ka uusi ideid, kuidas oma keelepartneriga suhelda ja teda paremini kaasata. Ma polnud varem mõelnud näiteks mõistele „keelesõber“. Varem mõtlesin ma temast kui mingisugusest õpilasest, anumast, kellesse informatsiooni kallata, ning ei võtnud arvesse „sõpruse“ mõtet.

 

Minu arusaam meie suhtest muutus täielikult. Ma ei muretsenud enam selle pärast, kas räägime koos ainult eesti keeles, sest see polnud peamine mõte: tähtis oli lihtsalt R-iga suhelda. Juba teist korda ühe kuu jooksul muutus minus midagi, ma tundsin, nagu oleks keeratud mingit nuppu, ning nägin oma osalust projektis täiesti teiste silmadega. Selliseid muutusi esines projekti jooksul veel palju ja igaüks lisas protsessile mingisuguse uue värvi.

Järgmistel kohtumistel oma keelesõbraga katsetasin palju, kompasin piire, proovides leida midagi, mis annaks mulle vastuseid ja laseks tal end mugavalt tunda ning oma keeleoskust arendada. Ma otsisin teda. Ma tahtsin nii väga aru saada, kes ta on, mis teda tagant tõukab ning mis jäi tal seljataha seal, kust ta tuli. Seal, kus ikka veel kukuvad pommid ning õhk lõhnab tolmu ja vere järele. Tagantjärele tunnen ma selle pärast piinlikkust. Kuid ma olin justkui sisse imetud. Ma arvan, et mõneti olime kõik sellised. Ajasime taga inspiratsiooni, seda veidrat püüdmatut lindu (sest oli ju veel vaja kirjutada!). Igal juhul kasvasime keelesõbraga lähedasemaks.

 

20. oktoober 2023

Täna võtsin lõpuks S-i nõu kuulda ning käisin koos R-iga jalutamas.

Toomemägi sügisel. Kõik on nii karge, isegi õhk tundub kuidagi veidralt krõbedana. Saime temaga kokku nagu alati Raekoja platsil, sealt liikusime edasi mööda tänavaid, pilk liuglemas üle taeva ja seinte.

Mida rohkem me kohtume, seda rohkem luban endale ka vene keeles suhtlemist. See on minu jaoks justkui normaalne osa meie kohtumisest, pärast mida tuleb taas piinlik sõnade ja jõukohaste jututeemade otsimine. Näitasin talle raekoda, siis liikusime edasi Toomemäele, kus vaatasime toomkirikut, Petersoni ja von Baeri, Kuradi- ja Inglisilda ning lõpuks Pirogovi platsi ja taas kord raekoda. Ma loodan, et see pakkus talle rohkem kui mõni tavaline tuur või reisiraamat, midagi natuke kodusemat ja hubasemat. Kui me Rüütli tänaval kõndisime, avaldas ta mulle natuke oma Ukrainas elatud elust. Kuna jutt läks just hiljuti Eesti koolides toimunud pommiähvardustele,[1] rääkis ta mulle, kuidas enne sõja algust ähvardati tihti Mariupoli koole ning sellepärast kohkus ta väga ära, kui ähvardussõnum saabus ka nende kooli. See tegi mind muidugi ääretult vihaseks. Kogu elu Eestis elanud lapsed saavad enamjaolt aru, et see ei ole ilmselt päris, kuigi ka nendel on kindlasti hirmus. Kuidas peaks tundma ennast aga inimene, kelle jaoks see ongi olnud reaalsus, ja lisaks veel reaalsus, mille eest ta põgenes? Siis aga tulevad inimesed, kelle jaoks see ähvardus on justkui nali. Lisaks juhtus meie jalutuskäigu jooksul ka üks natuke piinlik moment, kus ta rääkis ühe nalja, umbes nii: ütlesin oma klassivennale, et mulle pole pommid võõrad. „Мне не привыкать к бомбам.“ See polnud mõeldud eriti tõsiselt ning ma hakkasin naerma, aga ilmselt mingisugusest tahtmisest teda toetada naersin ma normaalsest umbes kaks korda kõvemini ja kauem. Loodan, et see teda eriti ei riivanud, aga hiljem koju minnes pahandasin ma endaga selle tõttu üsna korralikult. See oli sisuliselt esimene kord, kui tundsin tema poolt mingisugust lähedust, valmisolekut jagada ja usaldada. Väga võimalik, et see valmisolek oli temas alati olemas ning see olin hoopis mina, kes polnud valmis seda vastu võtma. Ma lahkusin temast täna väga teistsuguse tundega selle projekti ja eelkõige tema enda suhtes.

 

***

ema, tule mu juurde
mu supikausis on miinid
ja suits aina tõuseb ja tõuseb
värvudes punaseks

tead nägupidi meid kõiki
miks ei tule sa siis ja ei päästa
oma laastava käega paitades
igaühe me pead

kõik oleme sinu lapsed
meie väikesed elud ja surmad
määrivad ainult valgeks
sinu paigutut olemist

ja astudes sinuga tantsu
loodame murda vahele
oma kätega peatada
sinu lõputut tiirlemist

 

Pärast seda märkasin ka, et hakkasime kohtuma pisut tihedamini, ning selle asemel, et minu pähe kinni naelutatud tiheda õppimisprogrammi järgi eesti keelt purssida, rääkisime aina rohkem vene keeles. Siis hakkas ta rääkima mulle asju, mis teda tõeliselt huvitasid. Koolist, sõpradest, õpetajatest. Seda, mida räägib iga neljateistkümneaastane tüdruk. Sest seda ta oligi. Lihtsalt tüdruk. Mitte mõistatus, mis nõudis lahendamist, mitte mõni traagiline lugu, mitte teksti kirjutamiseks vajalik materjal. Ning mul hakkas jõle temast kunagi veel niimoodi mõelda. Sellepärast ei taha ma sukelduda tema psühholoogiasse, proovida rääkida tema lugu. Sest ma ei saa seda rääkida nii, nagu vaja. Ma saan ainult näidata asju läbi omaenda silmade ning loota, et ka see avab midagi uut või tõstatab diskussiooni mõnel tähtsal teemal.

 

2. jaanuar 2024

Mis oli meie kohtumistes R-iga minu jaoks kõige tähtsam? See, mis meid temaga ühendab, see, mis minu projekti niite kokku seob, on keel. Keelel on juhtiv osa absoluutselt kõigi elus. Lisaks igapäevastele toimetustele, nagu poes kassapidajaga suhtlemine või tööl käimine, määrab see meie sotsiaalse staatuse ja suhtlusringi, see paneb paika meie rolli ühiskonnas ja riigis, milles elame. Identiteet ja keel on paratamatult seotud nähtused ning üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kuidas kujuneb siis inimese, eriti lapse identiteet, kui ta on sunniviisiliselt eraldatud oma keelekeskkonnast ja pandud täiesti võõrasse? Kuidas kujuneb R-i identiteet? Tal pole valikut, millise ühiskonna osaga suhelda: keele põhjal on ainus võimalus venekeelne kogukond, kus on ka inimesi, kelle arust polegi tal üldse õigust abi otsida või sõja eest põgeneda. Venekeelne kogukond on juba niigi eesti ühiskonnast eraldatud. Nad elavad valdavalt venekeelses keskkonnas ega tunne vajadust mugavustsoonist välja tulla, samas jääb venekeelse suhtluse ja hariduse võimalusi aina vähemaks ning mugava omakeelse suhtluse ring tõmbub päev-päevalt nende ümber koomale. Seetõttu on venekeelsesse kogukonda sattunud ukrainlased sama eraldatud.

Ei maksa eeldada, et ukrainlased peaksid segunema vene kogukonnaga, kui nad seda ei taha. Paljud ukrainlased ei räägigi vene keelt. Ja isegi kui räägivad? R-i emakeel on ukraina keel. Ta on ukrainlane. Kuigi keskkond, milles ta üles kasvas, on paljuski ka venekeelne, on tema vene keeles kuulda aktsenti ning mõned sõnad lähevad tal meelest ära. Kuid isegi teises riigis, täiesti teises kultuuriruumis, ei pääse ukraina keel ja kultuur päriselt vene mõjude käest. Vene keel on ennast alati positsioneerinud justkui ukraina keele „vanema vennana“, kes kannab ukraina keele ja kultuuri eest hoolt, vajadusel isegi „vabastab“. See sajanditevanune lämmatav „hoolitsus“ käib ukraina keelel alatasa kannul ning ähvardab seda enda alla matta ja summutada. See on puhas koloniseerimine, vaikne, peatamatu, kontrollimatu koloniseerimine, mis algas juba sadu aastaid tagasi ning mille vastu võitlevad ukrainlased nii rindel, sisemaal kui ka siinsamas, proovides säilitada oma kultuuri ja keelt, olla iseseisvad.

Kuid mida saan mina teha? Oma keelepartnerlusega mängin ma justkui aktiivselt selle koloniseerimisega kaasa. Mul pole muud valikut: inglise ega eesti keelt R ei oska, ning kui proovisime vestluses eesti keelele üle minna, läks täielikult kaduma inimlikkuse, läheduse ja ühenduse osa. Ning lõpuks ma ju aitan teda. Ja mitte ainult mina: kõik ta sõprused ja haridus põhinevad täielikult vene keelel. Aga nii saab sellest taas justkui situatsiooni valitseja, surmav heategija, mis esialgu tõstab su üles, hiljem aga sööb ära, jätmata järele isegi konte. Lahendust ma endiselt ei tea ning tõenäoliselt ei saagi teada, kuid see küsimus jääb mind painama, küsimus, mis oleks olnud õige tee, õige vastus, õige käitumine. Ning kas selline asi on üldse olemas.

 

Novembris tutvusin kolleegi palvel veel ühe ukraina naisega, N-iga. Mul paluti tõlkida eesti keelde tekst, mille ta ukraina keeles kirjutas ning seejärel ise vene keelde tõlkis. Jälle hakkas keel mängima nii suurt rolli minu tegevuses, sõlmima ennast mu ümber oma vajalikkuses ja mitmetähenduslikkuses. Me saime N-iga hästi läbi ning ta palus mul toimetada ka enda venekeelset teksti, kuna ta pole selles nii tugev. Mulle tundus isegi, et saime temaga tõeliselt lähedaseks, sest lisaks tõlkimiseteemalistele aruteludele rääkisime palju ka niisama, tema jutustas mulle oma plaanidest ja elust enne ja pärast sõda, mina kuulasin meelsasti. Jõulueelsel päeval kohtusime me taas, et arutada minu toimetamisettepanekuid, millega ta üldse rahul ei olnud, kuigi parandasin vaid tema grammatikavigu. Tundsin, et ta ei usalda mind, kuigi olen vene keele kõneleja. Lõpuks keeldus N nii minu venekeelsetest parandustest kui ka eestikeelsest tõlkest, öeldes, et otsustas teksti tõlkida hoopis iseseisvalt inglise keelde. Oma meelemuutuse põhjust ta mulle ei seletanud ning rohkem me temaga kokku ei saanud.

 

***

sinised linad räägivad minuga
anuvad suudlevad mu silmi
oma indigo ja lasuriidiga
oma nõukaaja viimase otstarbekusega
kummardavad mu ees
ja karjuvad
sest nende isa oli poejärjekord
ja tema isa kolhoosihigi
ja tema isa enne seda
ja tema isa enne seda
mind jäävad vaatama ainult
nende tummaks värvitud valged täpid
ja kohviplekk, seal, kus laius enne linn
kaks linna, neli linna, viiskümmend linna
ja enne seda ja enne seda ja enne seda ja

 

7. jaanuar 2024

Kas ma olen mõeldud maailma parandamiseks?

Ausalt öeldes pole see kirjutades eriti kunagi minu eesmärk olnud.

Kas see on vale?

Kuidas kirjutada õigesti olukorrast, milles sa pole ise kunagi olnud?

Kas poleks parem anda hääl kellelegi, kes saaks ise oma olukorda kirjeldada? Mida oleks R-il enda kohta öelda? Miks mitte paluda tal endal seda teha?

Jah, see poleks nii kirjanduslik (kuigi teisest küljest, miks mitte?). Kuid kas see olekski nii tähtis? Mis on lõpuks meie eesmärk, teha head kirjandust või anda hääl?

Kas need kaks eesmärki võivad täituda samaaegselt samal määral? Või peab valima ühe?

See pole ju õige – kasutada mingit inimest kui materjali, et kirjutada oma järgmine kirjanduslik meistriteos. Eriti kui need inimesed ei tea, et neid kasutatakse.

Võib-olla ei saa ma projekti mõttest õigesti aru.

Võib-olla pole ma lihtsalt sellisteks asjadeks mõeldud.

Miks mind üldse siia projekti valiti? Ma olen vähemalt viie aasta võrra kõigist teistest osalejatest noorem. Korraldajad teavad minu sulest vaid ühtainsat teost ning selle inspiratsiooniks osutus minu enda aju ning hea kogus juhuslikkust. Mulle meeldib kirjutada sellest, millest tahan. Kui mulle antakse teema, võin seda väänata, kuni see võtab mulle meeldiva vormi, kuid siin ma seda teha ei saa. Võib-olla on selline suhtumine halb. Aga mis sellel siis nii väga viga on? Ma kardan, et kirjutan halvasti. Kuid mida tähendab halvasti kirjutamine? Mida tähendab vale suhtumine? Kas sellisest teemast saab üldse kirjutada halvasti, kui minu eesmärk on näidata arusaamist ja hoolivust, tõsta teadlikkust selliste probleemide osas, nagu R-i oma? Samas, kui selline asi nagu halb kirjutamine on siiski olemas, kas mul on selleks õigus? Kui ma kannan vastutust mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise eest? Mul on raske sellest mõelda. See on suur koorem, suurem, kui ma oleksin seda kunagi arvanud olevat. Mind painab kohutav hirm, et minu kirjutised on teistega võrreldes täiesti tühised. Lisaks kogemuse puudumisele on mul ju nii vähe ka n-ö materjali. Kuigi oleme sellest supervisioonidel rääkinud, ei kao minu seest see vastuolulisus, tunne, et tahes-tahtmata kasutame me oma kirjutiste objekte ära, kaalume ja lõigume, soolame ja vürtsitame, kuni lõpuks saab nendest valmis see isuäratav roog, mida Värske Rõhu lugejate ette libistada.

Kuid millest siis ometi kirjutada??? Kõik, mida olen senikaua paberile (või metafoorsele paberile, sest kirjutan ikkagi arvutis) pannud, puudutab enamjaolt siiski ainult mind ja minu tundeid. Ma ei usu, et see tuleb isekusest. See on lihtsalt ainus teema, mille juures tunnen, et mul on õigus ennast väljendada. Isegi kui ma ei hakkaks jutustama lugu R-i vaatepunktist, vaid teeksin lihtsalt loo temast, oleks see ikkagi vaid hale paroodia tema tõelistest tunnetest ja katsumustest. Mul ei ole mingitki aimu, kuidas on olla põgenik, jätta maha kõik, mis su elus on varem olnud, söösta tundmatuse poole, ja kõike seda siis, kui sa oled alles laps. Empaatiavõime on üks asi, kuid ma ei tea lihtsalt piisavalt kõigest sellest, mida ta pidi läbi elama, ja kuidas ta elab nüüd. Ning mis kasu on empaatiavõimest, kui see vaid proovib aimata kellegi teise tundeid, ilma mingigi toeta, millest oma otsinguid alustada?

 

***

Tuisu käes lehvivad viimased keeled,
mis ära lõigatud patuste suist
ja võidujumal taeva all veerib
viimaseid silpe ja viimaseid kuid
pimedus, selgus ja ootuse väed
kurdiks jäänd jäätunud viimased vead,
mis sinuni viivad, raev lehvib mul käes
kui vikat, mis helkides hävitab read.

 

17. jaanuar 2024

Alustasime, nagu alati, eesti keelega: ilm ja kuupäevad ja „kirjelda oma päeva“. Hiljem läksime vene keele peale üle ja latrasime niisama, koolist ja sõpradest ja kõigest, mis vahepeale jäi. R rääkis oma isast: ta leidis endale stabiilse töökoha ning kuigi ta on haige, teeb ta alati liiga palju tööd, tuleb liiga hilja koju. R on alati tema peale nii kuri, proovib veenda teda koju jääma, aga ta ei kuula. Üldiselt aga muutub elu Eestis R-i ja tema pere jaoks aina paremaks. Tal on siin nii palju sõpru, nii palju kogemusi, ning Tartu tänavad ei ole enam nii hallid ja tundmatud. Ka eesti keel muutub talle aina tuttavamaks, milles loodan ennastki vähemalt väikest rolli mängivat…

Siis ütles ta, et ta pere läheb tagasi Ukrainasse.

 

Kõik kaob jälle ja on jälle selgusetu. Ning kui ta ära läheb, ei jää ta igatsema mitte ühte, vaid kahte kodu. Ta ema pakkus talle küll võimalust jääda, kuid ta ei tea veel, milline samm oleks parem. Ta ei räägi sellest sõpradele, et neil ei tekiks valelootust.

Me oleme mõlemad nii väsinud, aga räägime edasi. Meie projekt hakkab otsa saama ning ma ei tea endiselt väga täpselt, millist teksti ma kirjutan, kuid tean kindlasti, et hakkan temaga edasi kohtuma, kuni ta ära sõidab. Iga natukese aja tagant avaneb kohviku uks ja meie peale paiskub külma õhku. Mulle meenub, et pean pimedas külma käes tagasi kõndima ja unustasin kõrvaklapid koju. Õues sajab lund. Kõik on vait ja kõik on omal kohal.

 

***

mul ei ole millestki kirjutada
ei sinu tumedatest silmadest
ei sinu käevõrudest ega maniküürisalongidest
ei sinu hinnetest ega sellest korrast kui
nõidusid oma sõbra ära
ei sinu klassikaaslastest
ei sinu kangastest ega unistustest
ei sinu sõnadest, rasketest ja kergetest
ei sinu kätest ega verest
ei sellest, mis on su all, ees ja ümber
ega sellest, mis sinu taga
ei sinust

me kõik oleme osa millestki
kuid ehk on mul õigus anuda
hetkekski armu
ja paluda, et näeksid mind
palja ja üksikuna
saatjaks ainult ma ise

 


[1]   12. oktoobri öösel 2023 saadeti Eesti koolidesse laiali pommiähvardusi. Tegelikku ohtu ei olnud, kuid mõned koolid läksid siiski distantsõppele.

 


Anastassia Kuznetsova (16)

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Tegutsesin Eesti Pagulasabis keelepartnerina. Minu eesmärk oli aidata Eestisse tulnud inimest keeleõppega ning siinse eluga ära harjumisega. Mängisime keelemänge, käisime linna peal jalutamas, kuid enamjaolt vestlesime tavaelust ja selle läbi õppis ta end eesti keeles paremini väljendama. Keelepartnerluses ei läheneta keeleõppele mitte grammatika ega muude traditsiooniliste õppimisvõtete kaudu, vaid õppimine põhineb kõnelemisel ja keelega harjumisel. See ei asenda küll traditsioonilist keeleõpet, aga aitab sellele efektiivselt kaasa. Lisaks aitab see siseneda teise riigi igapäevaellu.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Esimest korda astusin endale seni tundmatusse õpetajarolli. Olin situatsiooni kontrollija, minust sõltus see, kuidas mööduvad meie kokkusaamised, mida me arutame, kuidas minu keelesõber areneb. See oli suur kohustus ja koormus, mille käigus tuli ette ka mitu ettearvamatut hetke, kus pidin oskama otsast alustada, muutuda ja painduda. Samuti puutusin esimest korda nii lähedalt kokku (Ukraina) põgenikega. Varem oli pagulus midagi, millest ma midagi ainult aimasin, nüüd olen sellest ehk paremini hakanud aru saama. Olen äärmiselt tänulik, et see kogemus andis mulle võimaluse tutvuda oma keelepartneriga ja temaga koos aega veeta. Õppisin paremini suhtlema, või täpsemalt: sundimatult suhtlema, arvestama, paremini teise tunnet tundma.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Jah, ma arvan, et on, kuid headuse ja kunsti vahele jääb siiski mingis mõttes ületamatu piir. Ma arvan, et tihti on kunst hea ilma proovimata olla hea, lihtsalt selle pärast, et selles kajastub mingil viisil reaalsus. See pärisus ei tähenda, et tekst peaks jutustama „häid“ realistlikke lugusid – aus saab olla mitut moodi. Võib-olla kirjutab iga kirjanik omal viisil headust. Võib-olla ei saa kunst ise alati olla headus, aga see on meile ja meie maailmale nii peegliks, mõõgaks kui ka kilbiks.

foto: Mari Rostfeldt

Kasvasin üles ajastul, mil raamatud olid prestiiži ja sotsiaalse staatuse allikaks: inimesed seisid pikkades järjekordades, omandamaks kõige obskuursemaid üllitisi, mille sisust uhke omanik vaevalt huvitus ja mille lahti lõikamata poognad suletuks jäidki. Aastakümneid nomaadina elamist on samuti kahandanud mu soovi raamatuid osta, nii et kuigi ma sünni­kodu läbihekseldatud raamatukogu asukatelt kannatlikult tolmu pühin, ei pea ma füüsilist teost hädavajalikuks. Alljärgneva valiku lehti olen siiski oma käega keeranud. Seegi on üks nende väärtuse tunnistusi, nagu ka nende võime kõneleda inimolendist ootamatute ja samas ühendusi loovate rakursside kaudu.

 

Arvo Valton
„Silmus“
Looming nr 1, 1967

Elegantne lugu inimlike eksimuste vältimatusest ja absurdsest põik­päisusest, millega inimene läbi aja ja ruumi püüab murda. See lugu kõlbas metafoorina 1980ndate teismelisele, kellena ma seda esmalt lugesin – et mõista silmapiiril heljunud õhk­õrnu armumisi ja lootusetusse määratud katseid neid vältida. Sama­võrd sobib see aga täna inimliigi järjekindla oga­ruse kä­sit­lemiseks. Valton näitab väga täpselt, kuidas me oma lihtsa­meelsuses ja ülbuses, veendumuses enese puutumatusest ning seniste soodsate asjaolude lõpmatust jätkumisest sil­muse ise enda ümber sätime. Muutumatusele näkku naermine pimestab, kuni murdepunkt on ületatud ja silmus kiirelt ja kind­lalt kinni jookseb…

 

Olga Tokarczuk
„Päeva maja, öö maja“
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2013 [1998]
Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Komistasin sellele raamatule täiesti juhuslikult Bristoli raamatu­­kogus 2010ndate alguses. Komistasin, ja jäingi raa­matu müt­seeli võrku, mis vedas mu üksildastele Sudeetia mäe­külgedele, kus vahetpidamata seenil käidi ja und nähti. Väheke ripakas ja päevinäinud koega kogukonnas elavad suju­vat kooselu tulekud ja minekud, ööd ja päevad, uni ja ärkvelolu. Raamat mähib nii endasse, nagu kogu elu toimukski Nowa Ruda laua taga Marta vastas. Ma arvan, et ma ei ole siiani sealt päriselt püsti tõusnud – või, noh, tegelikult ma olen seal alati olnud ja jäängi sinna. Olen osa niidistikust, mis seob mind kõigi martade, olgade, arvode ja daviditega, kõigiga; mis sõlmib meid kokku, kannab meid ajast aega, elust läbi aegamööda tapvate mürgiseenedelikatesside surma poole, ja seda täpset hetke, mil ühest saab teine, ei tunnegi ära.

 

David Wengrow, David Graeber
„Kõigi asjade koidik. Inimkonna uus ajalugu“
Postimees Kirjastus, 2023 [2021]
Tõlkinud Andreas Ardus

Kui Valton mängib indiviidi valikute ettemääratud lõpp­tulemusega ja Tokarczuk kollektiivse ühteseotuse ja une­nägudesse peidetud paratamatuse nentimisega, siis Graeber ja Wengrow kirjeldavad, kuidas inimsugu on enda saatuse kulu teleoloogiliste pintslitõmmetega valmis maalinud. Aga – nagu Davidid ühest suust kinnitavad – meil on võimalik end neist raamidest välja kujutada, neid silmuseid ja lõkse vältida. See raamat näitab lennuka lootusrikkusega, kuidas meie teed ei ole tegelikult nii rangelt sisse käidud, kui ajaloo- ja ühis­konnaõpetuse õpikud juba sadu aastaid väidavad. Kuidas meie ühiskondade ja inimeste vaheliste suhete vorm ja olemus ei ole raiutud kivvi, vaid pehmesse põletamata savvi, ja kuidas seda on aastatuhandeid katsetatud, kohandatud ja muudetud.

Matildale

Vaatan iseennast kõverpeeglist. Peegel on sätitud oranžide pleekinud seintega trepikotta kuivanud potitaime kõrvale. Ka aastaaeg, milles asun, on üleni pleekinud. Trepikojas on veel igasuguseid asju – mitu ratast ja lapsevankrit, akna peal linnusitt, aga peaasjalikult liiga palju trepiastmeid. Et välisuksest sisse saada, peab üles astuma kolmest astmest, siis ületama jämeda ukseläve, ronima üles veel kahest kitsast astmest, mõne sammu pärast tuleb veel kaks laia astet ja alles siis saab asuda üheksaastmeliste trepiplokkide kallale. Igale järgmisele korrusele viib eelnevalt korruselt kokku kaheksateist astet. Majal on neli korrust. Lihtne matemaatika – kui elad neljandal korrusel, tuleb koju jõudmiseks ronida üles kaheksakümne kolmest astmest. Kui niisama käed taskus minna, pole viga, aga kui ühes käes on poekott ja teises laps, on juba ettevõtmine, ja kui mõlemas kaenlas on lapsed, ühel õlal poekott ja teisel käekott, vat siis näib mulle, et tegu on lahendamatu võrrandiga. Aga praktikas, nagu tead, on kõik võimalik.

Kõik on võimalik, jah. Tõmbun kõverpeegli ees äkitselt kägarasse ja valu kisub mu näo kipra. Need on päevade krambid, mis mind vaevavad, pleekind ja viltuste päevade krambid. Pilved krampuvad taevas üheks suureks tombuks ja tundub, nagu peatselt õnnistataks meid sajuga, aga õnnistus jääb saamata. Tunne on umbes nagu beebipille võttes ja veritsust oodates – õhk on äikesest, tormist, vägivallast ja ebaõiglusest paks, aga mitte midagi ei juhtu. Kõik on kusagil kinni ja valu levib alaselga.

Need mõned päevad, millest ma räägin, mis ma ühte üsnagi lühikesse pilti kokku seon ja sulatan, on kiired ja hägusad. Aga need on olemas olnud ja on siiani, need on talletatud kõikjale – kehadesse, õhku, sõnadesse ja põhjustesse, mis määrasid nende päevade trajektoorid. Vahel on võimalik asitõendite põhjal minevikku rekonstrueerida – näiteks võin lugeda sulle oma päevikut või näidata sinikaid ja verevalumeid, võime kuulata helisalvestisi või vaadata fotosid – aga samaväärselt on olemas see, mis eksisteerib mälus. Ja see, mis on mälus, tundub mulle, on kirjutatud kõikjale, vajutatud inimesse nagu muster või tempel. Aga samamoodi tundub mulle, et neid mustreid on võimalik muuta ja liigutada, päästa lahti. Ma ei tea, mis järjekorras need päevad läksid, kas nad moodustusid aastate jooksul või kestsid vaid nädala, nad on minu üldistavas meeles sulanud ühte ja kujundanud tüki sellest elust, millest ma osa võtan, ja tean ainult seda, et võin nad jagada viieks, nad kestavad umbes seni, kuni minust väljavoolav veri otsa saab.

 

I

Ühesõnaga, ma tõmbun kõverpeegli ees kägarasse. Minu kokkutõmbunud kujutis peeglis tardub, nii nagu tarduvad pleekind seinad ja trepikoda ja astmed, millest ma pole veel üles roninud, ja lood, millest ma pole veel kuulnud. Ma libisen sellest momendist välja ja sisenen teise. Oleme peol, Matilda, sina oled ka seal, kümnekorruselise kortermaja aknast paistab veel lõputult samasuguseid ja ühes neist oled ka sina. Me kuuleme, et kellegi iPhone’is laulab Cher, ta ütleb sail away, sail away, sail away ja me pöörame oma pilgud üksteise poole – me naeratame. Õhtu algab paljulubavalt, tore on olla alaealine, me langetame mantlid. Kööki viivast koridorist purjetavad meie poole kaks pokaali ja me võtame need tänulikult vastu. Nii tore, et meile on antud võimalus olla noor, nüüd tuleb seda ära kasutada ja midagi vastu anda – me ei vaevu kaugemale mõtlema ja läheme elutuppa lauamänge mängima.

I like your shirt by the way though I’m sure you’d look better without it hahaha mina ja tüüp, kes ennist pokaale laiali jagas, istume üksteise otsas ja ma märkan, et seinakell ei liigu, huvitav, kui kaua me siin olnud oleme? Sa tuled meie poole, Matilda, aga komistad ukselävel ja kukud käpukile maha, teises toas kliriseb klaas ja rõdult piidlevad meid suitsetajate hooletud pilgud. Me oleme lähedased, eks? ütleb ta mulle otse silma sisse ja mu häält läbistab nuga, kui ütlen muidugi, lumehunnikutel kumavad langevate helveste varjud. Majast möödub tramm ja korraks kõik väriseb. Suitsetajad on pead ära pööranud. Juba liibub ta mu vastu, juba on ta käed mu pluusi all ja ma värisen korraks ebamugavusest, mu pilk langeb üle ta õla toolile, kus sind enam ei istu, põrandale, kust oled kadunud, su äraolek teeb ärevaks. Ma ei näe sind enam ja seintel aelevad tummad varjud. Ma tean, et sa mõtled – cut the bullshit, kõik on seda lugu juba kuulnud, see lugu on igal pool ja igaühega juhtunud nagu mingi kollektiivne suureks saamine, see on mingisuguses variatsioonis kõigi mälusse kirjutatud ja kõigi nahale vajutatud, aga, Matilda, ma mõtlen ainult sinule,

Matilda, kus sa oled?

ja ma ei panegi tähele, kuidas see lugu mul kurgust alla läheb, ühes ööga, vaikselt.

 

II

Veel üks maja ühes linnas. Aina enam asju siin elus on sügavalt arusaamatud, seega üritan leida tervet mõistust pisiasjades. Selle maja ees on suured autorehvid maa sisse kaevatud, selliselt, et pool rehvi ulatub mulla alt välja ja selle osa peal saab istuda. Lähen ühel hommikul koju, lähenen välisuksele ja võtmesakid suruvad mu peopessa, kui heidan pilgu nende lollakate rehvide poole ja jään äkitselt seisma. Rehvi peal istuvad üks naine ja üks mees ning hommikune valgus langeb nende peale kummaliselt ja märkamatult, aga kuidagi suursuguselt. Aivazovski maal minu maja ees, mõtlen. Mehel on väga suured ja laiad õlad ja ta urgitseb rehvi ääre peal kügeledes tossuninaga mullas, roosa dressipluusi ja pikkade puhaste juustega naine on tardunud neutraalsesse istuvasse poosi, selg sirge ja kaks kätt põlvedel, ühes käes suits ja teises tass auravat filtrikohvi. Mees hoiab oma suitsu nagu postmarki, pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega. Ta on nagu ruut ja naine nagu kolmnurk. Nii saavad alguse ja lõpevad paljud lood, mõtlen. Kuigi keskelt lahti tehes võib mõni lugu ka selline olla, miks mitte. See pilt on nii universaalne ja nii haruldane samal ajal. Mul läheb kõik sassi, pigistan võtit pihus ja püüan meenutada, kus ma olen.

Kus sa oled, Matilda? Sa kasutasid mulle oma elust rääkides selliseid väljendeid nagu müstika ja nagu filmis. Kõik on nii vaikseks jäänud, kui sind ei ole. Ja mul on tunne, et maailm on kõver ka ilma peeglita. Kujutan ette avaraid lumiseid maastikke, aga need värvuvad mustaks nagu suitsusauna seinad ja laed. Saan aru, et sinust alates (aga kust sa algad?) ei ole ilu enam reserveeritud üksikutele nähtustele siin ilmas, see plahvatab ja voolab välja kohtadest, kus ma seda kõige vähem oodanud oleksin. Meenutan, et iga kord, kui sa midagi naljakat hakkasid ütlema, tahtis see kõik sul justkui korraga suust välja tulla, naer ja sõnad segunesid ja välja tuli midagi pooliku plahvatuse laadset. Süütunne tuleb peale, sest ma ei oska sind otsida, kaadreid oma peas kujutan ette mustvalgelt, et need vähem realistlikud ja halvavad tunduksid, mõtlen maastikele, ignoreerin oma sõprade sõnumeid. Müstika. Aivazovski lahkus ja võttis sinu kaasa, pudeli viina ka, ja ma ei tea, kus te olete. Lähen tuppa, nutan duši all ja skrollin telefonis, kuni iga viimne kui mõte lahkub peast ja saab apaatse ning ükskõiksena magama minna.

 

III

Ma käisin apteegist SOS-pilli ostmas, Matilda. See on alati sürreaalne kogemus, kuna LED-lambid pimestavad mind siis eriti tugevalt ja ma ei suuda pisikeste minimalistlike ja vähem minimalistlike karbikeste pealt silte lugeda. Pea käib ringi, aga ma jalutan riiulite vahel nagu muuseas, heites vahepeal malbeid ja kõrvalisi pilke väikestele etikettidele. Seekord, kui maksma läksin, vaatas apteeker mind erilise kaastundega, mul endal hakkas viimasel hetkel pigem rahast kahju ja oleksin peaaegu karbi letile jätnud ning välja jalutanud, aga sõrmed toksisid PIN-koodi sisse ja viisteist eurot läks nagu niuhti. Läksin ära leppinult ja ilma suuremate majanduslike raskusteta.

Pärast seda teesklesin, et kõik on okei (kõik oligi okei). Taevas ei olnud midagi, isegi päikest ei olnud näha, päike läikis akendel ja metallil nagu iha purjus mehe silmades, ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud midagi, kõik oli okei. Ma ei ole alla andnud, Matilda, kavatsen sind otsida kohtadest, kuhu ma veel vaadanud ei ole. Peitusemäng on kõige kurjem ja ängistavam mäng, mis eales on leiutatud. Läksin raamatukokku, et lugeda seda raamatut, mida me sinuga ükskord sirvisime. Vaatasime seda nagu pildiraamatut, jättes vahele kõik sõnad, nii nagu me jätsime vahele pisikesed põiktänavad ja kalmistuteed, et tõtata suurte ja avarate vaadete juurde. Sa ütlesid, et tahaksid laevaga Soome sõita või minna kuhugi, kus on palmid. Mina tahtsin, et sa enam ei karjuks, vaid turtsataksid samamoodi nagu ükskord trepikojas mu lollaka nalja peale… Aga nüüd on kõik liigagi vaikne. Lähen raamaturiiuli juurde ja aevastan, naine teisel pool raamatuid võpatab, vaatab mulle otsa ja paneb sõrme huultele. Tššš. Olen peaaegu pooleks rebitud, üks pool tahaks karjuda ja ropendada, teine pool avada raamatu ja sõnade vahele imbuda, sulada paberi sisse ja saada kirjutatud järgmise lugeja silmadesse. Võtan raamatu ja loen:

Vera feared habit and betrayal. [—] Is this warm, fragile breath of mine, through which I drink life and which is now, in an instant, in an instant, interrupted, so innocent, so involuntary and vulnerable, isn’t it already habit at each inhalation, and at each exhalation, betrayal?

Raamatukogus valitseb vaikus, kõikjal mujal kaos. Kustutan paberile trükitud sõnad käeseljaga ära ja kirjutan vildikaga asemele

 

Samal ajal, kui Matilda voodis lamab, hakkab õues sadama paduvihma. Vihm trummeldab vastu akent, nagu koputaksid seinte vastu tuhanded käed. Aga ei koputa – vihma sajab. Sajad-tuhanded vihmapiisad kukuvad taevast alla. Matilda kujutab seda ette ja tal hakkab kõdi. Ta hakkab turtsuma, aga see on kummaline tunne, justkui ta keha naeraks. Aga nii see on. Matilda keha itsitab ja naerab siis juba laginal. Sajad-tuhanded vihmapiisad trummeldavad vastu ta akent, rikkudes kõiki aegruumilisi reegleid, ja naer pääseb Matilda kehast lahti, pääseb välja ja tungib toast, vihmast ja vaikusest läbi, otse välja elu kätte.

 

IV

Sa turtsatasid mu lolli nalja peale ja sellel turtsatusel polnud midagi ühist meie minevike, iseloomude ega temperamentidega. See oli nagu väljastpoolt antud või võetud. „Nad niisama seisavad ja passivad seal!“ Siis läksid sa poodi ja ostsid kaks hiiglasuurt ukraina lihapirukat, mis rasvast nõretasid. Vaatasin sind tunnustavalt – naine, kes on ostnud kaks hiiglasuurt ukraina lihapirukat. Sa läksid üle silla ja rasv imbus tilkhaaval läbi kilekoti asfaldile. See oli ilus, ümberringi õitsesid õunapuud. Olin nii kaua otsinud sõnu, takerdunud kõverasse seadusesse, mis käsib kõik sõnadega ära ütelda, proovinud leida meie vahel loogilis-põhjuslikke seoseid, panna ühte lausesse kõik või mitte midagi, aga siis läksid sa rasvast nõretavate lihapirukatega üle silla ja see tegi kõigele muule ära. Vähemalt selleks hetkeks, sest hiljem tuli hakata kõike uuesti sõnastama, üle kinnitama ja korrutama. Ja lihapirukatest tuli suur riid. Mille üle poleks me riielnud, Matilda? Kõik, alustades minu särginööpidest ja lõpetades jõevee temperatuuriga, tegi meid pahaseks, tekitas vastuolusid ja hõõrdumisi. Me ei rääkinud sellest kunagi, aga vaidlus meie vahel jätkus igas sõnas ja igas liigutuses. Ma arvan, et me ei oleks muudmoodi isegi suutnud. Viljakas pinge sundis meid rääkima ja naerupahvakud, suured vaated ja pildid – ühesõnaga, väljastpoolt antud kingitused lahendasid meid vaikusesse.

Olen väsinud vahekohtadest – tänavatest, sildadest, trepikodadest ja koridoridest… tahan teada, kus sa oled, aga võib-olla ei saa ma vastust enne, kui selle kirja lõpuks ära saadan. Ma ei saa sind vaikimises süüdistada, sest selle rõhuvad juured ulatuvad kuskile hoopis mujale – kabinettide tagatubadesse, kantseliiti täistrükitud paberivirnadesse, poetagustesse pinkidesse, ränkade ja tagasipööramatute tegude müriaadi… Nende vastu sõdime ühiselt, aga see sõda on samuti tumm ja plahvatab etteaimamatutes kohtades, näiteks rasvaplekkides ja kõverpeeglites. Joon üksi kohvi ja söön lihapirukat ja mu peas käib ringiratast

Halloo kosmos! Halloo maa! Kas sina oled telefoni juures? Mina Tulid töölt Nagu näed Aga nüüd Koju jään Köögis sind pliidi peal ootab toit Hiljaks jäid juba söödud on kõik 

Keegi korrutab kaksteist aastat jutti, et sa oled kasutu, idiootne, ja ei saa kunagi üksi hakkama, ära mitte üritagi? Kuidas seda uskuda, õigemini: kuidas seda uskumata jätta?

 

V

Ma ei suuda magama jääda, seega lõpetan selle kirja siin. Kõik sõlmed jäävad lahti, kuniks ma sinu üles leian, Matilda. Kuulen su häält selgelt oma unenägudes, kuigi vahel tuleb välja, et ma ei magagi, vaid jalutan kooli või tööle või panka või günekoloogi juurde. Sa oled mu unenägudes, selg sirge ja juuksed puhtad, ja sa ütled kogu aeg ühte lauset, mis see oligi.. ahjaa, see on naljakas, sa ütled: „Sul on täna nii mõru nägu peas,“ ja see teeb mulle nalja, kuidas sinu arvates mu nägu mõru välja näeb, kujutan seda ette nii, nagu oleksin kohviube närinud ütlen sulle seda ja sa naerad ning pühid siis silmanurgast pisara nii muuseas ja loomulikult aga see teeb mulle nii head meelt on ootamatu et meie koosviibimine tekitas sinus nii sügavat rõõmu et oli väärt naermist ning et sa julgesid seda välja näidata

Naaldun köögikapi vastu ja korraga turgatab pähe, et sa andsid mulle oma numbri. Ei või olla. Tunnen, nagu tahaksin midagi aknast välja visata. Teen akna lahti ja jääkülma õhu lõhn tungib tuppa. Kallan orika lõpu kraanikausist alla ja valin sinu numbri. Pärast kahte kutsungit võtad sa vastu.

 

Õues on metsikult palav. Seisev õhk pressib pooridest higi välja, see niriseb mööda nahka, mööda külgi, mööda kaela alla. Inimeste silmaalused läigivad, päike sirendab taevas, fooris põleb punane tuli, majad kasvavad aina kõrgemaks ja heidavad maapinnale aina suuremaid ja suuremaid varje. Lennukid lendavad, sõja- ja reisilennukid, aga mitte selle linna kohal, iseendast ja üksteisest saadakse aru, ainult mitte selles linnas, süüakse merekarpe ja kulistatakse valget veini, ainult mitte siin, see kõik toimub kusagil kaugel, kusagil väga kaugel. Vähemalt talle tundub nii.

Ta seisab ülekäiguraja ees ja jõllitab asfalti. See praguneb. Ühes kohas on teed hiljuti lapitud ja must sulanud asfalt mullitab nagu sookolli mülgas või kohe kõrbema minev või pannil. Kõik läheb kohe üle ääre, aga mitte päriselt. Ta teab, sest kõik on üle ääre läinud juba mitmeid kordi ja praegu on teisiti. Aga see tunne, et kohe läheb, on ikka sama. Asfaldilõhesid vaadates näib talle, justkui seal all oleks ka midagi, mis kohe välja purskub või voolab, mäda näiteks, või kellegi jutuvada või liiklusmüra või vaikus, mädane vaikus ja ühte kindlasse poosi tardunud keha. Ta pigistab kilekotisanga peos ja lükkab pikad tumedad juuksed palavuse eest teisele õlale. Higi tilgub ja tal ei tule korraga enam meelde, kas tal on käes kilekott või süles laps või õlgadel tühi pangaarve ja külmkapp. Või kõik korraga? Ta kuuleb, kuidas autoratas teeaugust läbi sõidab ja sõiduk õõnsalt jõnksatab. Tuli fooris läheb roheliseks.

Aga veel enne, kui ta liikuma hakkab, tunneb ta kehal piisku. Kõigepealt õlgadel ja siis põskedel ja siis juba peaaegu igal pool. Äkitselt on hakanud vihma sadama. Veenired voolavad mööda ta nägu ja huultele koguneb soolast vett, mis järgmisel hetkel mujale nõrgub, vihm peseb kogu higi maha ja tungib isegi asfaldipragudesse. Ta vahetab kilekotikätt ja läheb kiiresti üle tee, vihm ei anna armu ja sadu muutub veel tugevamaks. Ta seisatab korraks ja vaatab, kuidas valgus on teisenenud – majad, inimesed ja tänavad hingavad välja, nende kopsud tõmbuvad kokku ja paisuvad siis, mingisuguse nähtamatu struktuuri järgi linnaruumi paigutatud objektid köhivad aeglaselt ja sügavalt röga kurgust välja. Vihm jätab pealispinnale peene, otsekui tikitud mustri. Ta pilgutab silmi, tema juuksed on läbimärjad. Korraks kõverdab ta tahtmatult huuli. Sadu pesnuks justkui midagi maha nendelt aastatelt, mida tal on keeruline sõnastada, isegi meenutada. Ähmane mälestus vandeseltslaslikkusest seob teda mõneks pikaks sekundiks asjadega tema ümber – nende samade majadega, asfaltteega, millel ta sadu kordi jalutanud on, lillekimbuga noore naise näpus, kulunud reklaamplakatiga. Ta vaatab oma käsi – need on samad käed, mis lasteaia liivakastis auku kaevasid ja aastaid hiljem korteripeol kogenematult pokaali hoidsid. Nende küünte all on olnud liiva, mulda ja küllalt muud paska. Turtsatus. Needsamad käed. Kõigepealt tunneb ta imelikku kõditavat tunnet alakõhus, siis reites, rinnas ja põlveõndlates. Ta tahaks aevastada (või naerda – on see naer? Kust see tuleb? Vihmast? Temast endast?), aga siis meenub talle, et buss sõidab kohe ära ja ta väljub tardumusest, üürikesest pausist aja tavapärases tabamatuses, ja läheb edasi. Liikuma asudes iseäralik tunne leeveneb, aga hetk enne oli see levinud üle kogu ta keha. Matilda jätab selle meelde.

 


Emma Lotta Lõhmus (20)

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Olen siiani vabatahtlik Naiste Tugi- ja Teabekeskuses. Suhtlen kahe naisega, kellega olen jalutamas käinud, juttu rääkinud, olnud abiks poes ja lastega arsti juures käimisel.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Eelkõige õpetas see teist inimest päriselt märkama. Sotsiaalsete probleemidega on lihtne kursis olla, aga sama lihtne on neid ignoreerida – kui teha see väike samm inimese poole, kellega ma muidu ehk kunagi ei kohtuks, ja temaga aega veeta, teha koos kasvõi kõige argisemaid tegevusi, siis see, mis on meis ühist, kuidagi materialiseerub. Inimesed on tegelikult lähemal, kui ma varem arvasin. Päris kokkupuutepunktid on kõige rohkem väärt.

Veel tunnen, et olen kannatlikum ja enesekindlam. Ja tahaks ju mõelda, et isetum ka?

Kas headust on võimalik kirjutada?

Ma loodan, et on. Lõpuni ei tea ju kunagi. Aga kui headus on kirjutades kuskil sees olemas, siis on ju võimalik, et midagi sellest jääb tekstile ka külge. Ja äkki jõuab see mingil viisil ka temasse, kes teksti kätte võtab, ja äkki kandub see sealt edasi mõne järgmise sõna või teo sisse. Ja võib-olla moodustub nendest väikestest ilmingutest kee, mille iga lüli viib järgmiseni ja järgmiseni ja järgmiseni. Enne ei teagi, kas headust on võimalik kirjutada, kui seda ise ei tee. Ja kui oled seda kord juba teinud, siis on see läbinisti võimalik.

 

 

Kolmapäeval, 13. juunil kuulutati kohvikus Käkk välja Värske Rõhu ja “Eesti novelli” verinoorte novellikonkursi preemiad. Konkursi võitis 18-aastane Viljandi Gümnaasiumi õpilane Triinu Kree. Juba teist korda aset leidva Värske Novelli konkursi eesmärk on julgustada ka nooremat põlvkonda proosat kirjutama ja avaldama. Võistlusel osalesid novellid 116 noorelt autorilt, tööde keskmine tase oli žürii sõnul märkimisväärselt kõrge.

Esikoha pälvis 18-aastase Triinu Kree novell “Kesköökülm”. Värske Rõhu proosatoimetaja Paul Raud sõnas, et Kree tekst torkas koheselt silma oma julge ja isikupärase stiiliga, mis on omane kogenud kirjutajale. “”Kesköökülm” kõnnib õrnal sammul kuskil seal tõeliselt poeetilise proosa pärusmaal. Autor on leidnud endale vägagi väljendusrikkad kujundid ja fragmentsed loojupid osavalt tervikuks sidunud. Tulemuseks on tähelepanuväärselt küps ja humoorikalt eneseirooniline tekst, mis lugejat kuidagi külmaks ei jäta,” lisas Raud

Eripreemia pälvis Jane Leinfeld novelliga “Tedretähnik”, mis paistis silma hea keelevaistu ning mitmekihilisuse poolest, ning Katarina Kuninga tundliku ja omapärase häälega jutustatud novell “Ajamasin”. 

Võitjate vahel läks jagamisele 1500-eurone auhinnafond. Novellid ilmuvad Värskes Rõhus, võidunovell näeb ilmavalgust ka kogumikus “Eesti novell 2025”.

Foto: Sille Riin Rand

Eero Epner, Innokentius III, Nora Ikstena, Berit Kaschan, Jan Kaus, Eva Koldits, Hollie McNish, Mirtel Pohla, Mingo Rajandi
„Elajannad“
2023[1]

 

Draamateos „Elajannad“ jutustab naiste raskest elust. Autorid ise on teose määratlenud passioonina ja see sõna võtab hästi kokku kogu lavastuse mõtte. Passioon tähendab nimelt vaimulikku oratooriumi, mille põhitekst pärineb evangeeliumist ning mille teemaks on Kristuse kannatused. „Elajannade“ põhitekst ei pärine küll evangeeliumist ega ole seotud ka Kristusega, ent on sisu poolest sarnane passiooniga. Lavateose idee autorid Eva Koldits ja Mingo Rajandi ning dramaturg Berit Kaschan on väga osavalt pannud sõnadesse naiste kannatused, mida maailmas on ikka ja alati alahinnatud. Naisi on ju peetud nõrgemaks sooks. Kuidas aga saab naine olla nõrk, kui ta peab elu jooksul läbi tegema nii palju katsumusi? „Elajannad“ edastab imeliselt (aga kui imeline see tegelikult ikka on?) täpselt naiste elu valu.

 

Kes on elajanna?

Elajanna on keegi naine, kes elab. Nagu on teenijanna naine, kes teenindab, lauljanna naine, kes laulab, näitlejanna naine, kes näitleb. Nii, nagu nende töö on teenindamine, laulmine, näitlemine, on elajanna töö elamine. Oi, ärge alahinnake seda tööd! See võib olla isegi raskem kui kõik eelnevad tööd kokku. Aga mis see raskus ikka loeb? Naine saab ju kõigega hakkama, isegi elamisega.

 

Mida tunneb lapseootel naine?

Lapseootus – järelikult oodatakse last. Ootuses on palju helgust ja elevust. Ootuses on palju mõtlemist. Lapseootel olles mõeldakse ikka sellele, kuidas last kasvatada, milliseid õpetusi talle anda, kuidas teha temast iseseisev ja tugev hing. Lapseootus on justkui uue lehe pööramine, pattude heastamine. Omaenda valesti elatud elu küll muuta ei saa, aga uue elu tulevikku saab helgele teele suunata. Iga ema tahab lapsele helget tulevikku. Iga naine tahab olla hea ema. Ei, iga naine peab olema hea ema, sest see on nii ette kirjutatud. Naine peab olema hea ema ja jutul lõpp!

 

Kas sünnitamine on tõesti nii hull?

Sünnitus. Lapse ilmale tulek. Kas see on elu ilusaim või hoopis rõvedaim sündmus? See on ju uue elu tulek, järelikult kõige ilusam sündmus. Aga see on ka tunde kestev valu, verised limaklombid põrandal, kellegi pea väljatulemine kellegi teise tagumikust. Ei tundugi enam nii ilus, mis? Ega see tegelikult ei olegi väga ilus, ilus on vaid see, mis välja tuleb – uus elu.

Sünnitus ise ja naise kannatused selle ajal on koledad, lausa hirmsad. Aga sünnitus on naiste kohus maailma ees, naiseks olemise valu.

 

Kas armastus on raske?

Armastus. Armastus on kiindumus. Kiindumus on tahe olla kellegagi koos, viimse päevani välja. Igaühe jaoks on siin maailmas keegi, kelle embuses veedaks tunde, kelle juttu kuulaks õhtuni, kellest ei laseks kunagi lahti. Tundub lausa taevalik olla armunud ja lasta armastusel end kanda. Armastus ongi taevalik, aga ainult seniks, kuni kõik on hästi. Kui olukord hakkab allamäge minema, võib armastusest saada hoopis elu kõige rängem katsumus. Kui piisavalt kõvasti kinni ei hoia, võib armastus kaduda. Hetkega. Ja see on valus. Valusam kui sünnitus.

 

Kas mõrva saab õigustada?

Mõrv. Kellegi tapmine. Kuidas saab üldse mõelda, et see on õigustatav? Aga kui tapetakse keegi, kes kujutab endast ohtu, kelle olemasolu on kellelegi teisele nii suureks koormaks, et ainsaks väljapääsuks on mõrv? Kui tegu on vägivaldse mehega, kes tunneb oma naise suhtes üleolekut, mille väljendamiseks on valmis teda lööma. See ei ole veel kõige hullem. Kui ta on valmis lööma oma lihast last, seda väikest ja süütut olendit, kes pole midagi kurja teinud. Vot see on hull. Kas siis perevägivalda teostav mees ei vääri karistust? Kas siis perevägivalla all kannatav naine ei vääri vabadust? Jah, ta väärib karistust. Jah, ta väärib vabadust. Aga kas mõrv on ikka õige lahendus?

 

Miks peab ennast süüdistama?

Süüdistamine. Kellelegi süü omistamine. Olen kindel, et kõik on elus kedagi süüdistanud. Olgu selleks väike vend, keda süüdistada viimase šokolaaditüki võtmises. Olgu selleks õpetaja, keda süüdistada halva hinde panemises. Need süüdistused on kerged, tühised. Kuidas aga tulla toime enese süüdistamisega valesti elatud elu pärast, valesti kasvatatud laste pärast, valesti valitud mehe pärast? Võib-olla mõtteviisiga, et mis tehtud, see tehtud. Tagasiteed niikuinii ei ole, seega pole mõtet ka ennast süüdistada. Elu läheb ikka ja alati täpselt nii, nagu see tahab. Enese süüdistamine aega tagasi ei too. Enese süüdistamine on mõttetu.

 

Kas naine peab olema ilus?

Ilu on vaataja silmades. Ei, õigem oleks: ilu on ühiskonna silmades. Miks muidu on iluideaal peenikese pihaga, suurte rindadega ja siidiste juustega naine? Lausa koomiline on mõelda, kuidas ühiskond ootab naistelt laste ilmale toomist, kasvatamist, kodu korras hoidmist ja samal ajal ka ilusat keha, säravat nahka, terveid juukseid. Aga sellega ei tohi leppida. Peab veenma ühiskonda, et ka sünnitusjärgne venitusarmidega lontis kõht, nõudepesust karedad käed ja paarikuuse lapse toidujäänused juustes on ilusad. Isegi rohkem kui ilusad, sest nendes peitub oma lugu. Naise elu lugu. Ja see on ilus.

 

Kas armastus võib väljenduda julmuses?

Armastus ja julmus. Kaks nii vastandlikku sõna ja emotsiooni. Aga ometi võivad nad kõrvuti eksisteerida. Kui naine sünnitab lapse maailma, kus on nälg ja viletsus, siis kas selle lapse tapmine on koletu mõrv või hoopis armastusavaldus? Kui jätta laps ellu, ei ole ema küll mõrvar, ent ilmselt puudub tal oma lapse vastu armastus, sest ta jätab ta maailma kannatuste kätte. Kui ema aga lapse tapab, on tema armastus lapse vastu tugevam kui hirm julmuse ees. Ta armastab julmalt.

 

Kas naine väärib oma passiooni?

Passioon on suurteos. Seal tuuakse välja ebaõigluse käes kannatanu katsumuste jada. Seni on tõelist passiooni väärinud vaid Kristus, keda inimesed kohtlesid ebaõiglaselt ja panid kannatama. Ka naisi on koheldud ebaõiglaselt ja pandud kannatama. Kas naiste kannatused on aga piisavalt tähelepanuväärsed, et vääriksid oma passiooni? Mina arvan, et on.

Need küsimused võivad tabada igaüht, kes on lugenud draamateost „Elajannad“. Pakun välja kõigest mõned vastused, kuid iga teine lugeja võib neile hoopis teistmoodi vastata. Tegelikult peabki iga lugeja neile erinevalt vastama. Minu tõlgendus on lihtsalt selline.

 

Kuidas ma selleni jõudsin?

See on üpriski raske küsimus. Esiteks, selle teose lugemiseks ja läbitunnetamiseks on tarvis palju julgust, sest tuleb ette ränki kirjeldusi sünnitamisest, mõrvamisest, isegi kannibalismist, mis alguses võivad tunduda edasi lugemiseks liiga hirmsad. Ma siiski ületasin selle hirmu ja lugesin edasi. Tasapisi hakkasin taipama, et elu ongi selline, et nendes kirjeldustes pole midagi ebainimlikult hirmsat. Keskendutakse sellele, kuidas mõningad eluetapid päriselt mööduvad ja milliseid katsumusi peab naine läbima. Ja mulle hakkas see meeldima. Mulle hakkas meeldima see ausus, mida näitekirjanduses tihti ei kohta. See ausus puges mulle hinge ja pani mõtlema teemade üle, mis juba sajandeid on aktuaalsena püsinud, teemade üle, mis puudutavad naisi ja nende elu. „Elajannasid“ lugedes valdas mind tõeline tunnete kompott, kuhu kuulusid kurbus, jälestus, viha, šokk ja mitmed muudki emotsioonid, millele ma nime anda ei oska. Ma olin tunnetest üleküllastunud ja segaduses, mis aga ei kergendanud mu vaeva, kui tahtsin tekkinud küsimustele vastuseid leida. Lavateose teksti lugemine ei paku kindlasti rahuldust, pigem tekitab see ängistust ühiskondlike survete ja normide pärast, mis takistavad inimest olemast tema ise. See ängistus ning teadmatus, kuidas selle vastu võidelda, jäid õhku rippuma. Aga iga teos ei peagi olema lõpuni arusaadav, vahel on vaja ka selliseid, mille lõpp jääb lahtiseks. Maailma paremaks muutmise eelduseks on tunded ja mõtted, mida tekst tekitab. Ja „Elajannades“ neist puudust ei ole.

 


[1]   Lavateose teksti saab lugeda Eesti Teatri Agentuuri näidendite andmebaasist.

 


Kertu Virumäe (19): „Olen Tartust pärit noor ja lõpetan sel aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi loodussuuna. Hingelt peaksin ennast siiski rohkem humanitaariks, sest kirjandus, kunst, muusika ja teater panevad mu silmad tõeliselt särama. Olen ka Jakobi Mäe Teatristuudio II lennu vilistlane ning seega on mul mõningaid kogemusi lavastusprotsessi ja näitlemisega. Oma vaba aega veedan peamiselt kooris lauldes, klaverit mängides või raamatuid lugedes ning loomulikult ka erinevaid kultuurielamusi kogedes.“

Mul on Suur Punane Mapp. Ta istub tavaliselt raamaturiiulis (tegelikult pigem lesib, kuna ta on nii suur, et on horisontaalselt teiste peal – see selleks) ning olenemata sellest, et teda tänaseks suht harva avan, on see üks olulisemaid asju mu paarikümneruuduses korteris vaatega Vanemuise tulevasele parkimismajale. See on minu retseptiraamat, minu how-to, kui ei-viitsi-ei-taha või tema raskem versioon, ei-suuda-ei-saa, valjult kõrva hingab. See on pärandiks pool aastat kestnud grupiteraapiast, mille lõppedes olin ma nii iseendas kinni, et kurgus kiskus kitsaks – tahtsin vahelduseks kuulata kellegi teise muresid, kellegi teise tundeid. Iseenda omadest oli selleks ajaks kopp siiralt ees. Ja tõesti, eesmärgitunne, energia suunamine aktivismi ning ümbritsevate eest hoolitsemine pakkusid tuge. Aga iseenda eest ära ei jookse. Ja siis on juba raskem teisi aidata. Ja see on omakorda asi, mida peab proovima aktsepteerida.

Peaasjas vabatahtlikuna alustades oli mul Suur Punane Mapp riiulis, vaimse tervise esmaabi koolitus tehtud ning vastupanuvõime omaenda elusündmustele piisavalt suur, et end teiste jaoks üldse kasulikuks pidada. Olin abiks haridusspetsialistile ja kommunikatsioonijuhile – panin kokku näiteks õpetajate uudiskirja, mille põhilised eesmärgid olid haridustöötajate vaimse tervise toetamine (hingehoid) ning kaasav, lapsi hoidev õpetamine. Uudiskirja koostamine polnud nii ekstreemne ja dramaatiline töö, kui ma ise alguses arvasin ja ehk ka lootsin. Vabatahtlikuna alustades oli minu eesmärk tegeleda isiksusehäirete ja teiste, ühiskonnas veel võõrastustunnet tekitavate kriisidega. Töö käigus sain aga aru, et lõviosa sotsiaaltööst ongi argine headuse loomine. Sõnavara ja emotsionaalse teadlikkuse juurutamine kõigis valdkondades, et oleks pind, millelt edasi minna. Luua ühiskond, kus vaimse tervise organisatsioonid ja spetsialistid poleks nii ülekoormatud nagu praegu, sest alusteadmised vaimsest tervisest oleksid igaühel olemas ja kergemate probleemide korral saaksid nad mujaltki tuge.

Kuna keskendusin nii õpetajatele uudiskirja koostades kui üritusi korraldades noortele, tabasin end omaenda Elukevadele tagasi mõtlemast. Tahtsin, et uuel põlvkonnal oleks vaimse tervise probleemidest kergem läbi minna – sest need tekivad niikuinii –, ja see motiveeris tohutult. Ilusaim ja meeldejäävaim kogemus oli noorte vaimse tervise luuleõhtu korraldamine. Lõime ruumi, kuhu tuli üllatavalt palju põhikooli- ja gümnaasiuminoori, kes jagasid oma siiraid ja haavatavaid tundeid viisil, milleks minul ses vanuses poleks julgust jagunud. Ühtaegu lohutav ja nukker oli tõdeda, et teismeeas on vist alati samad valukohad: üksildustunne, märkamisigatsus, igatsus armastuse järele selle eri kujudes. Neid tundeid teistega jagada – eriti oma loomingu kaudu – on nii suur asi… Tahaksin rohkemgi ära teha kõigi nende (väga paljude) noorte nimel, kes ilma- või hingevalu üksi kandma peavad. Juba see, et nad ressurssidest teadlikud on, lohutab.

Kuulsin kolleegilt muigamapanevat lugu. Nimelt rehmas ühe Lõuna-Eesti küla elanik, et temal pole mingit vaimset tervist, tal on kõik niigi okei. Nähtavasti seostub keskmisele eestlasele vaimse tervisega ennemini negatiivne tähendusväli (psüühikahäired, toimetulekuraskused jne), mistap on „vaimne tervis“ sünonüümne „vaimse tervise häiretega“.  Ka avalikus ruumis keskendutakse praegu pigem selle nähtuse teadvustamisele ja probleemi tõsidusele. Kui vaimse tervise häired saavad samaväärseks füüsiliste vigastustega ja nendest rääkiminegi inimeste argikõne osaks nii töö- kui ka eraelus, saab keskenduda ka rõõmsamatele kampaaniatele ja üritustele. See muutus tuleb olenemata pingutustest pikkamisi, aeglasemalt, kui tahaks.

***

Tere. Mul on hea meel sind näha. Mis su nimi on?

Kas sa tahad kohvi või teed? Piimaga? Millisega? Okei, ma lähen tellin. Sa sea end siin seni sisse.

Aga saame siis tuttavaks. Ma võin alustuseks natuke endast rääkida.

Aga mis sind siia toob?

See on kindlasti nii väsitav su jaoks.

Kõigil on õigus väsinud olla.

Sul pole mu ees mingeid kohustusi tubli või tugev näida. Ma näen sind ju esimest korda. Sa võid lihtsalt rääkida, kuidas sul läheb. Ja siis vaatame, kas ma saan sulle kuidagi äkki toeks olla.

Kellele sa toetuda saad, väljaspool seda ruumi siin? Mul on hea meel, et sa oled endale ise selle võrgustiku loonud. Mõnikord peamegi seda ise tegema. Nad tunduvad väga toredad inimesed.

Aga mõtle, nad ju ei teeks kõike seda, kui nad sinust ei hooliks. Nii et sa ei saa nii hull ka olla, kui sa räägid, onju?

Tead, ma käisin grupiteraapias mõni aeg tagasi. Ja ma tundsin ka, et mul pole õigust seal olla – et  teistel on hullem. Ses mõttes me oleme sinuga natuke sarnased, mulle tundub. Aga kui sina tunned, et sul on raske ja sa vajad abi, siis miks sellest ei piisa, et see päris oleks?

Tahad salfakat? See on väga okei.

Mõnikord ütleb meil tarkus üles. Õnn on nii üürike ja kui teda parajasti pole, siis ma kardan mõnikord, et ta ei tulegi tagasi. Aga ta kaobki vahel ja see on okei. Sa ei pea olema nagu need inimesed, kes räägivad, et neil on kogu aeg õnnetunne ja „eluilu“ ja pidev tänutunne. Õnn on seisund ja üldsegi, me tajume pigem tagantjärele, et mingi aeg meie elus oli õnnelik. Aga rõõm on tekitatav. Ma tean, et võibolla tundub, et praegu ei saaks miski seda rõõmu tekitada, aga proovi korra mõelda mõnele asjale, ükskõik millele, mis sulle praegu näiteks rõõmu teeks. See ei pea olema selline, et sa hüppad ringi ja naeratad suu krampi. Seda, mida rõõm tähendab ja mis kujul ja suuruses temast sulle parajasti piisab, saad ise valida. Paned kirja? Ma võin korrata.

Proovime korra ühte asja. See võibolla tundub nüüd natuke tehtud moega, aga proovime ikka. Ütle minu järel: ma olen hea. Ütle-ütle. Ma olen hea. Ma armastan ennast. See on sul nüüd eriti oluline: keegi teine ei otsusta minu väärtust. Ja üks veel: ma väärin iseenda armastust iseenda vastu. Seda ütle isegi üks kord veel. Ja tead, kellegi teise pärast ei ole sul küll vaja endale niimoodi liiga teha.

Mul on tunne, et kogu selle asja point on see, et meil oleks vaja häbist väljuda. Ja kõik need inimsuhted ja tugiteenused, mis sul elus on, aitavad tükkhaaval seda häbi maha koorida. Selle elamist väärt elu ja headuse nimel on ropult raske ja väsitav võidelda, ma tean, aga vastupidine on veel hullem.

Mulle tundub, et võimegi siin seekord joone alla tõmmata. Kuidas sulle tundub? Kas on veel midagi, mida sa minuga jagada tahaksid?

Tead, jõulud on paljudele raske aeg. Ütlen ausalt, et minule on ka. Kui midagi on, siis saad siia numbrile helistada. Me oleme siin iga kuu lõpus. Aga sa vist näed varsti oma psühholoogi ka, onju? Hoia end, eks?

Aitäh, et sa tulid. Päriselt.

***

Sesmõttes mul on enda arust üldiselt suht okei vist praegu. Ma pole kunagi nii intensiivselt vaimse tervise teemadega tegelenud kui nüüd need paar kuud. Ja no see juba ütleb midagi, sest ma käisin gümnas kogu aeg, põhikoolis vist isegi juba, käisin nendes igasugustes foorumites ja vaatasin videoid, kus inimesed rääkisid, et mis neil viga on. Või no mis mured neil on. Vahepeal ma kartsin, et ma lihtsalt empaatiast mõtlesin endale needsamad asjad külge, et saada aru, mis minuga toimub.

See stigma nagu söövitaks mind. Terapeut, kelle juures ma käin, on nii normaalne ja toetav, ja sõbrad ka teavad ja räägivad minuga kõigest. Mul väga kodus pole kellegagi rääkida, nii et nendega ma saan siis. Aga ma tunnen end natuke rohkem süüdi iga kord, kui tundub, et äkki nüüd sai korda, ent siis varisen jälle ühel või teisel põhjusel kokku. Seda häbi, seda tunnet, et ma ei saa jälle endaga hakkama, on nii raske süsteemist välja õpetada – kohe, kui midagi valesti läheb, hakkab spiraal käima, ja ma ei oska seda peatada. Ja tead, kurb on see, et ma tunnen seda häbi nende kõige kallimate sõprade ees, kelle puhul ma tean, et nad tegelt aitaks ükskõik millega. Nad kirjutavad vahepeal, et lähme jalutama, või et tahad, lähme toidupoodi koos ja teeme siis süüa midagi. Aga nendel kõige raskematel hetkedel on mul nii mõttetu tunne, et ma ei suuda siis jagada nendega eriti palju. Mingi hirm on.

Ma ise pakun, et mingi kaheksa aastat on mul olnud depressioon ja ATH tekkis juba lapsena äkki, aga päriselt diagnoositi need mul alles mõni aasta tagasi. Ise läksin, sõber oli enne käinud ja ütles, et rohud aitasid. Ma läksin psühhiaatri juurde ja hakkasin talle lugema ette kõike, mis ma ise arvasin, et mul on. Ma tahtsin diagnoose, et asi oleks päris. Noh, et andke mulle üks „sest et“. Sest siis oleks vastutus osaliseltki millelgi, mida mina pole saanud määrata ja milles ma ei saaks end ise kogu aeg süüdistada. Ta oli veits segaduses, sest tavaliselt vist inimesed tahavad just, et neil poleks paberite järgi midagi viga. Pluss ma tundusin vist liiga „normaalne“ ta jaoks, nii et võibolla tunduski, et mul on okei tegelt. Ta ütles, et ei tundu, et mind mõjutaks väga kõik see, millest ma räägin. Aga siis me tegime neid teste ja rääkisime veits veel ja ta sai aru.

Ma ikkagi arvan, et midagi on mul veel, kuigi ma justkui ei tohiks nendest siltidest nii väga hoolida. Võibolla üks hetk ei huvitagi enam. Peaks mingi uue hobi leidma äkki. Ma ei tea.

***

Sain aru, kui suur osa vaimsest heaolust sõltub tugivõrgustikust ja selle teadlikust loomisest ning ühtlasi teadlikust juhuse usaldamisest. Tegin kell kaks öösel keset ärevushoogu sõbrannale videokõne –
temaga koos lohutas mind neiu, keda tundsin alles mõne kuu, aga sel hetkel ei olnud mingit vahet. Ta läks kapi juurde ja valis sealt luuletusi, mida ette lugeda, kuna tundis, et need võiksid minuga resoneeruda. Kaplinskit ja Krulli luges. Ladus tarokaarte ja aitas sealt tõlgendada mõtteid, mis annaks lootust. Reversed two of wands tuli mulle, ma pärast guugeldasin, et mis see tähendab. Päris täpne isegi. Nad lasid mul nutta ja rumineerida, aga samas andsid ka teisi vaatenurki, et ma oma jutuga end sügavamale ei mõtleks. Ja samas ometi siunasid nad minuga koos kõike, mis mulle parajasti valu tegi, ja panid isegi veidi üle võlli, et ma selle tüüpilise kahekümnendate südamevalu ja melodraama üle naerda saaks. Nad olid igatpidi olemas. Vahepeal ma lihtsalt kuulasin, kuidas nad omavahel jaurasid, sest kell oli siiski kaks öösel. Vahepeal rollid vahetusid ja minust sai nende tugitooliterapeut. Ja nii mitu tundi järjest. Ja see intensiivne tänutunne vedas mind välja sellest seisundist, kus ma olin, alustanud kõnet sõnadega „ma ei suuda enam niimoodi“.

***

(Minu) vaimse tervise hea seisu märgid:
1. uni taastab energiat,
2. oskus märgata ümbritsevat ja ümbritsevaid,
3. tegutsemistahe,
4. aega ja ruumi mõelda ja olla,
5. kui ma endale kohvi viitsin teha,
6. tasakaalustatud toitumine jm tavalisest vaevanõudvama pakkumine endale,
7. usk endasse, tajutud kontroll oma valikute üle,
8. panustan mingil moel ühiskonda,
9. oskan defineerida ja eristada mõtteid, tundeid ja reaktsioone.

Väljaõppe ajal tundsin alatasa, et suhtun endasse liiga hinnanguliselt, sest ma ei näinud, et teistel oleks vaimse tervisega sellist minevikku (või olevikku) nagu minul. Nad olid väljaõppel eeskätt selleks, et nende teemade kohta päriselt õppida, teiste aitamise nimel end probleemi sisse lugeda. Tundsin endalegi üllatuseks häbi, et lähen inimestele appi enne, kui ise „korda“ saan (olen hiljem teada saanud, et mu standardid sellele Korras Endale on ebarealistlikult kõrged – mõttekoht?). Millal aga saab inimene piisavalt „valmis“, et aidata teisi enda ümber? Kas ma hindasin end üle? Miks ma siin olen?

Eestis on depressioonirisk igal neljandal täiskasvanul ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal. Depressioon 5,6% ehk 70 000 inimesel, kellest kolmandik otsib abi. Vaimse tervise raskuste all üleüldiselt kannatab iga neljas. 25–40% inimestest on elu jooksul mõni psüühikahäire.

Üks teine number on veel, mida ma olen näinud koolitustel ja brošüürides ja mis peaks andma vist lootust, aga mulle mõjus vastupidiselt: 50–80% inimestest paranevad depressioonist aasta jooksul. Mina pole selles statistikas. Ma kuulun nende hulka, kes peavad valmistuma võimaluseks, et nad elavad terve elu tablettide ja teraapia toel. Aga kui need teevad elu olemisväärseks, siis peaksid need vist ikkagi head olema? Ikkagi tekib vahel küsimus, et miks mind siis ei osata korda teha. Miks mina see error olen? Katki. See sõna on omaette teema. Ühel hetkel õppisin seda väljendit teadlikult vältima, ka lähedaste kõnepruugis jäi see aina rohkem kõrvu. Kui paljud inimesed on õppinud arvama, et nad on mingit moodi vähem-kui, alla normi. See ei avaldu ainult vaimsest tervisest rääkides, vaid ka minapildi puhul – aga kuidas neid kahte üldse eristada? Kuulen minust paarkümmend aastat vanemaid naisi oma kehast nii julmalt ja hinnanguliselt rääkimas, et nutt tuleb kurku. Möödaminnes, naeruga. Kas seda saab lahti harutada? Kuidas muutuks statistika, kui sellised inimesed ületaksid hirmu „katki“ olemise ees ja läheksid esimest korda elus vaimse tervise spetsialisti juurde? Kui nad ei arvaks, et „nii lihtsalt on“ ja „see on lihtsalt elu“? Kui palju muutuks statistika, kui nõukogudeaegsest alkoholiepideemiast mõjutatud kodudes kasvanud mehed psühholoogi vastuvõtule julgeksid minna?

Vaimselt toetavat ühiskonda luuakse kahtemoodi ja paralleelselt – ennetades ning tuld kustutades. Ennetamise juured on väga sügaval, töö toimub mitmel rindel ja selle maht on tohutu, aga see on palju vähem atraktiivne (ja raskemini turundatav) kui lahtise haava ravimine, sest muutust pole ju silmaga näha. Kuidas me teame, et oleme kellegi krahhi ära hoidnud? Paari aastaga on vaimne tervis sõudnud meie sõnavarra ja pole enam pseudo roosa ila. Üha rohkem võrreldav jalaluumurruga. Aga ma tundsin ikka et fakk-kas-see-mis-ma-teen-on-piisav. Kas see, et ma töötasin välja ja saatsin üle nädala laiali õpetajate uudiskirja, mis peaks pakkuma sotsiaal-emotsionaalseid oskusi õpilastele ja hingetuge õpetajatele ning kasulikku infot pealekauba – kas sellest on kasu? Kas niimoodi toimubki vaimse tervise revolutsioon? Kuidas ma seda teada saan? Mitme aasta pärast?

Ma olen viimasel aastal näinud nii palju väikestes ruumides sündivaid mõtteid ja loomingut. Need on olnud ruumid, mis soosivadki haavatavust, aga nendeski on alati tunda – olgugi õhukest – ärevust ja hukkamõistuhirmu. Meis kõigis on nii palju mahasurutut. Samas ka nii palju viise, kuidas olla inimene. Need ruumid on mind innustanud, sest on tekitanud korraks, kasvõi ainult järgnevaks tunniks, tunde, et olen end lahti mõelnud ja õlad on alla vajunud ja keegi tunneb huvi. Ja et mul on päriselt ka midagi öelda. Ja kui ka pole, on seegi okei. Aga salamisi tead, et midagi alati on.

***

Minu tumedam pool on häbi. Suur häbi. Häbiväärne. Pole ilus. Tubli tüdruk pole inetu, vali, vaidleja. Ma olen juba üle kolmekümne, aga tunnen end üksi olles nagu väike laps, pintsak seljas. Rongid panevad silme eest mööda. Minu tumedama poolega on raske rahu teha. Kardan vahel, et muud tegelikult ei olegi. Et ükskord saavad kõik teada, saavad kõik aru. Nii sa ju mulle pidevalt ütlesid, kui ma ei vastanud enam su ootustele sellest, milline on üks väärt inimene. Minu tumedam pool meenub mulle iga kord, kui ma kellegagi vastuolu tunnen. Kui minus on kriitiline hääl, mis õelutseb ja möliseb ja kähvab. Kui ma nutan või kui ma isegi mitte enam ei nuta, vaid vahin. Minu tumedam pool on ülimalt kriitiline. Enesekaitse ehk. See on pidevalt alla surutud ja kogub endasse potentsiaalset energiat, energiat hävitada ja vihata ja torgata ja läbistada. Olla alati aus. Kes seda ei tahaks? Minu tumedam pool hoolib ja arvestab ikka. Ta lihtsalt arvustab ka. Saaks ju paremini, saaksid ju ilusamalt. Miks sa nii ei tee? Miks ta nii ei ütle? Kui palju lihtsam oleks, kui kõik toimiks nii, nagu kirjutan mina, demiurg, oma peas öötundidel, ja segan jahtunud pätika külma piimaga halliks. Minu tumedam pool kardab. Tal on meeletu hirm. Kulus väga palju ähvardusi ja kinni vajutatud kõnesid ja minuteid vannitoa põrandal, enne kui ta mu üle enam võimust ei võtnud. Ma hirmutasin inimesi enda ümber. Aga ükskord saavad kõik niikuinii aru, nii sa ju ütlesid. Kui sa pole tore ja tubli ja rõõmus, jätavad nad su. Vandusid mulle minu tulevaste põlvede kättemaksu. Mõtlesin sellele iga kord, kui minu tumedam pool plahvatas. Nii palju viha. Tagantjärele mõeldes on see lihtsalt nõmedalt kurb. Hakkab suisa füüsiliselt paha. Aga minu tumedam pool istub edasi ja igatseb. Igatseb saada valgusest pimestatud. Igatseb pröögata sotsiaalse õigluse nimel vetsujärjekorras.

***

Tee mulle seda rõõmu ja sule korraks silmad.

Kas tunned, kuidas laud veel võbelevad? Kas tunned, kuidas juuksed pead puudutavad? Kas tunned oma kõhtu tõusmas ja langemas, kui hingad? Kas tunned ruumi oma silmade vahel? Kas tunned, kuidas su mõtete vahele udu tekib? Kas tunned pinget oma selgroos? Kas suudad kujutleda, mis tunne oleks olla kaltsunukk? Kas märkad, kuidas su kael muutub raskemaks? Kui triivisid mõtetega mujale, pole hullu. Tule tagasi. Siin pole algust ega lõppu, sa ei saa ära eksida. Kas suudad kujutleda, kuidas su peale valgub valutu soe vaha? Mis tunne on selle sees liigutada? Kas saad endale lubada täielikku tühjust?

Me võime siin nüüd natuke aega koos olla. Ma ei lähe mitte kuhugi.

 


Johanna Rannik (24)

foto: Mia Tohver

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Tegutsesin Eesti suurimas vaimse tervise organisatsioonis Peaasi.ee ehk MTÜ Peaasjad ehk lihtsalt Peaasi. Abistasin kommunikatsiooni- ja turundusjuhti ning veidi ka haridusvaldkonna juhti. Minu peamine ülesanne oli töötada välja õpetajatele suunatud uudiskiri, mis kannab nime „Vaimse tervise vahetund“. See tutvustab sotsiaal-emotsionaalseid oskusi ja viise, kuidas neid eri vanuses lastele-noortele õpetada, ning annab nõu, kuidas õpetajad ka omaenda vaimset tervist hoida saaksid. Lisaks aitasin korraldada noorte vaimse tervise luuleõhtut! Imetlesin nii väga neid mitutkümmet noort, kes tulid kohale, jagasid oma kõige haavatavamat loomingut ning kiitsid teiste oma. Loodan, et nad jätkavad kirjutamist.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Kuna töökeskkond ise (eesotsas mu praktikajuhendaja Jaanikaga) oli nii empaatiline ja tähelepanelik, õppisin, et tööd saab teha rahulikult ja mõnuga – ei pea end läbi põletama, vaibaks viskama. Olen pärast seda andnud teadlikult vaimse tervise esmaabi ning märganud, kuivõrd palju on argivestlustes tegelikult hetki, kus inimene igatseb kuulamist.

Minu huvi selle vastu, et lastel ja noortel oleks lihtsam, tuleb vist sellest, et „minu ajal“ neid ressursse ei olnud. Nii mõnigi kord tihkusin natuke nutta, sest väga palju asju tuli üles. Milline peaks olema süsteem, kus tuntaks võimalikult vähe tarbetut valu? Peaasjas käib töö mitmel rindel ja lõviosa sellest ei ole tänavapildis nähtaval – see kätkeb endas ka omajagu sotsiaalpoliitikat, milleni ma seekord ei jõudnud, aga olen täiesti kindel, et rahulikumal eluperioodil tahan ka sellesse panustada.

Suuresti Peaasja-kogemuse pärast läbisin hiljem nõusolekukoolituse, et käia koolides seksuaalhariduse arengule kaasa aitamas. Ei vaja vast selgitamist, kuidas seksuaalvägivald vaimse tervisega seondub.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Raskust on nii palju lihtsam kirjutada. Samas tõmban ma vist ise liiga range joone headuse ja raskuse kirjutamise vahele. Olen projekti vältel näinud nii vabatahtlikuna kui ka töötubades midagi inimlikumat kui see puhas tiritammitav suhkrune rõõm – näen tuge ja sooja raskust, mida tahan õrnusega palistada.

ukraina keelest Katja Novak

 

Sofia Lenartovõtš

 

KODU

puu lõikab laterna valguse kaheks
mu jalge ette laotuvad säravad rööpad
rong saabub mõne minuti pärast
mina aga ei tea siiski kuhu sõita
eluga hüvasti jättes ütles ema
et kodu on seal kus oodatakse
nii et ma sõidan mängurongis
valguse rööpaid mööda tema juurde

 

 

*

kui jumalal läheb maailmade loomine igavaks
hakkab ta pagariks ja vormib inimesi
iga kord samast taignast
uue retsepti järgi
vanaema laekast
veidi maitseaineid
et oleks iseloomu
veidi mett
et oleks mokkamööda
veidi pärmi
et oleks kergust
jumal vormib neid hoolega
laseb alla maa peale
et nad üksteist otsiksid
haukaksid ja avastaksid üksteise maitseid
rahvasuu ütleb
kui ei proovi siis ei tea
näksitud inimesed kõnnivad ringi
õrnad südamed rinnus
kõnnivad ja tahavad kokku saada

 

 

*

pilvelõhkujad tärkavad maast kui ohakad
mille peale astuvad su väikesed paljad jalad
torgid argu sõrmi
ai! enam ei valuta
ja siis kui hakkad võtma oma soo kontuure ja vorme
kasvavad majad koos sinuga
otsekui satuksid taas hiidude riiki
täiskasvanud mudilane lapsepõlvetraumadega
isegi teeleht neid ei ravi
kust ma seda leiakski?

 

 

*

lumevalgetes avarustes tuleb mu juurde
rahu
toob kannus udupiima
kallab ääreni täis kuni niriseb juba mööda käsivarsi
heidan rahu rohupõlvedele
et piiluda üles puude hingedesse
vaesekesed lõdisevad külma käes
lehed on langenud aga lund veel pole
ja kuidas nad seisavad siin niimoodi paljana
liibun nahaga vastu tüve
nõnda soojendab väike inimene igimuistset koort

 

 

PIIRID

Vaju liiva oma lapsevarvastega.
Jalad on peened nagu sirkli teravad otsad,
joonistavad korralikke kaari,
kuni sahisevad lained neid piire ei kustuta.

Vaju liiva oma neiuvarvastega.
Hoida randa nagu imikut,
kes on valuga sündinud sõjahoos, on
raske – võõrlaevadele pole siin kohta.

Vaju liiva naisevarvastega.
Kas sa lubad tal kukkuda siinsetele kaljudele,
kui silmapiiril põleb vesi?
Öö saabudes astud sa lahingusse.

Vaju liiva vanakesevarvastega.
Majakana seisad siin viimast suve.
Teokarbid kui armukeste otsastrebitud pead
kleepuvad sinu kivistunud südamele.

 

 

*

pühendatud Inna Lisniakile ja ta perele, kes elasid Hostomelis üle okupatsiooni 

pole maakest et kasvada
millest kinni hoida oma kätejuurtega
kasvõi tükikest – et minna süvitsi

kas saab uus kodu tühermaast
mis veereb varjuna põgenike taga
teel punktist kaardi peal
kus pere sündis
teadmatusse
mille lõppugi ei tea

vajuvad kehade tugevad tüved
kivilasu muljub sõrmi
tilgub veri tulikuumale rüngale

kirjutatud 2023. aasta oktoobris-novembris Tartus, Eestis

 

 

Nazar Dantšõšõn

 

Ukraina assotsiatsioonisõnastik

Tegin ukraina assotsiatsioonisõnastiku lahti kogemata sõna „unustatud“ kohalt.

Sagedasim rektsioon – „kõikidest unustatud“.
Siis – „unustatud luuletus“,
„unustatud eelkäija“,
„Jumalast unustatud“,
„jumalast unustatud“,
„jumalast ja inimestest unustatud“,
ja lõpuks – „maha jäetud“.

Kas need vasted vajavad
vaiksetki kommentaari,
sest juba iseenesest
moodustavad nad täiusliku
eksistentsiluule?

Nii et kui järsku
tahaks selle teksti
ära õppida,
tasuks alustada järgmisest salmist…

kõikidest unustatud
unustatud luuletus
unustatud eelkäija
Jumalastunustatud
jumalast
jumalast ja inimestest
maha jäetud

25. november, 13. detsember 2023

 

 

mäletada-elada

tunned ära tema kellega mängisid palli
vaatamata tädi hoiatustele
kes pani parajasti pesu kuivama
paari sammu kaugusel teie improviseeritud väravast

tunned ära tema kellega õppisite ühes koolis
ja nägite tihti tundide vahel suitsupausil
ja pühapäeviti kirikus

tunned ära tema kellega osalesite
mälumängudes
mitte kunagi ühe laua taga
kuid alati samadel turniiridel

tunned ära tema kellega käisite maidanidel
ja hüüdsite provokaatorite
torina kiuste Слава Nації[1]

tunned ära tema kes meisterdas lastele
sinu hoovikesele korvpallikorvid
ja hiljem sai selle eest naabritelt
sest võistlusi peeti keskööni ja valjusti

tunned ära tema kes müüs turul piima
kelle juures pidi sabas seisma
varahommikust peale
sest ülimaitsev piim

tundub et tunned ära igaühe
keda vaatled
oma raskeks jäänud silmadega

ja kuuled kuidas plagiseb
sinikollane
ja mustpunane

kuulatad seda plaginat
vaatled seda plaginat

ning jõudmata midagi küsida
saad vastuse kõige kohta

24. veebruar, 11. detsember 2023

 

 

*

olen alati vihanud
valgeid tuvisid

tuumalõhkepead on
neil nokas

kaugelt paistavad loorberipärjana
lähedalt paistavad loorberipärjana

plahvatavad rahu nimel
millest pimeduski veel pimedamaks läheb

21.–22. november 2023

 

 

*

seisan sinu ees
mõeldamatu sinuta

näen maailma
sinu sõnade silmadega

kuulen pimedust
sinu sõnade kõrvadega

vihkan ja armastan
sinu sõnade vaimuga

vaid sina mõistad kohut mu üle
ainult sinult
palun andestust

minu elu keel
minu surma keel
minu igaviku keel

27. oktoober 2023

 

 

12. juuli 2023

Sestsaati kui Mõtna väljakul[2] purskkaev avati, on siin kuumalaine ajal üksjagu lapsi. Ka nüüd kostab lärmi: mudilasrahvas pladistab vees ja ukerdab tänavakividel.. Mudilasrahvas naerab möödakäijatele, endale ja päikesele – elab (meelde tuleb just see, nii tavaline tegusõna, ja just olevikus)..

Korraks tundus, et kõik on tavaline, nii tavaline, et suvi on nagu suvi ikka ja väljak on nagu väljak ikka.. Ent purskkaevu lähedal seisavad valgest kartongist kujud, moskva poolt tapetud laste siluetid. Valge kartongi peal on näha hukkunute nimed, nende vanus ja koht, kus elu katkes..

Kogu selle aja ei lakka mudilaskond naermast; kogu selle aja langeb hukkunud laste kujudest vari märjale tänavakivile ning purskkaevu pritsmed saavad pisarate iseloomu – pisararahe iseloomu.

Ja siis sa tardud. See on põrutav tähelepanek: tänavu kevadel, nagu alati kuumade ilmadega, on Mõtna väljak lapsi täis.

 

 

Katja Novak

 

*

talve askees
vajab oma algust
äkki polnudki seal meie
äkki keegi uurib
як ти?[3]
püha talve askees
vajab oma sõna
ta ei hoolitse
ega tunne süüd – vaid pakast
eessõnas ei ole sõnu
järelsõna on mõtteid täis
meid kaht
sa jätsid siia
ja kõik mis tuleb on omapäi
pühalik talv selle püha askees
vajab oma algust

24012018

 

 

*

igatsen su järele nii
et õhk jääb kurgus kinni
liigub alandlikult mööda
keha kumerusi
keha kumerusi
rinna suunas
inimeste suunas
ulatad peopesa vastu
panen oma peopesa
sinu huultele
ja mu rinna peal
kus sa käega peidad südant
õrnalt väreleb hingamine
hingan välja – naer
hingan välja – naer
sinu muiet tunnen sõrmede vahel

hingan sisse

18122019

 

 

*

panna rätik palja kaela ümber
valimata
mõtlemata
mitte panna
siduda kaela
kurgu alla
kõrini
ta ei olegi paljas
vaid väljas
nagu närv
nagu närv
nagu närb
ainult mitte seda ei

2021

 


[1] Au rahvusele (ukr). Moto „Слава Nації“ pärineb 1990ndate algusest, kui seda kasutasid ukraina rahvuslased. See sai populaarseks väärikuse revolutsiooni ajal (2013–2014) ning käib nüüd tihti käsikäes motoga „Слава Україні“ („Au Ukrainale“).

[2] Väljak Lvivi vanalinnas

[3] Kuidas läheb? (ukr)

 

 


Sofia Lenartovõtš (22) on ukraina kirjanik ja kunstnik. Ta on sündinud Harkivis ja õppinud Lvivi Polütehnikumis arhitektuuri ja linnaplaneerimist. Lenartovõtš on osalenud luulefilmifestivalidel USAs, Kreekas ja Mehhikos, Ukraina PENi üritustel, Lvivi Filharmoonia kontsertlavastuste sarjas „Muusad ei vaiki“ ja mitmetes rahvusvahelistes kunstiprojektides. Tema luuletusi on tõlgitud inglise, saksa, leedu ja eesti keelde.

 

Nazar Dantšõšõn (32) on ukraina luuletaja, keeleteadlane, kirjanduskriitik, ajakirjanik ja muusik, kes elab ja töötab Lvivis. Ivan Franko nimelises Lvivi Rahvuslikus Ülikoolis kaitses ta oma doktoritöö ukraina luuletajate Roman Kudliki, Igor Kalõnetsi ja Hrõhori Tšubay poeetiliste maailmade polüfooniast. 2018. aastal ilmus tema esikkogu „Ülestõus ülestõusus“ („Повстання в повстанні“).

 

Katja Novak (25) on luuletaja, eesti-ukraina-eesti tõlkija, kirjandusprojektide eestvedaja Ukraina Kultuurikeskuses Tallinnas.

*

kas sa tead kui tark ma oma keeles olen?
kas sa tead kui tavaline ma olen?

oma keeles ma kaon inimeste sekka ära ma tean
kuidas minu keele inimesed liiguvad. ma tean kus
minu keele asjad asuvad neid saab keelega puudutada
neid saab keelega ühest kohast teise lükata.

where can i put the trash
where can i hide

 

 

võõrkeelne tsükkel

itaalia keelest tõlkinud autor[1]

 

I

vabandust ma ei ole siit

vabandust ma ei räägi itaalia keelt
ja ma ei taha rongijaama leida aitäh
ma ei vaja abi ma ei taha süüa aitäh

vabandust

ma ei taha kirjutada
ma ei taha kirjutada
ma ei taha kirjutada

vabandust

ma ei tea ma ei ole siit
palun aitäh
ma ei taha

aitäh

 

II

tereeeeee ma tahaks osta kümme punast jakki!!!
kümme jaa!

minu sõbrannade jaoks jaaaa
mul on palju sõbrannasid ma olen väga tore
ahh ja mul on väga suur maja kolme rõduga!
seal on alati väga lõbuus sa võid ka tulla!!
jaaaa üksteist punast jakki palun jaaaaa

siin on nii lihtne uusi sõbrannasid leida kas pole
siin on nii lihtne kodu ja tööd leida
siin on fantastiline kas pole!
elu on ilus elu meeldib mulle lalalalalalala

 

III

see köök on külm ja mul
on kogu aeg midagi vaja

(kolmapäeviti on mul janu
neljapäeviti on mul uni)

vabandage, kus on mu lemmikrestoran?

kus on elutoad sünnipäevad saladused
turuplatsid see punane jalgratas see
naaber kes on alati kodus need nädala-
lõpud need aastad

 

[1]   Autor valdab itaalia keelt Duolingo Section 2 Unit 4 tasemel.

 

 

*

sa polnud ukrainlane
enne kui algas sõda

sa polnud ukrainlane
enne kui tuglase rimi eestlasest kassapidaja sõimas su ühel päeval põhjuseta läbi (ja kui te koos tütrega juhataja poole pöördusite ja ütlesite this is not okay kutsuti tõlgiks see sama kassapidaja)
sa polnud slaavlane
enne kui dpd kuller ütles su võ panimajetje parusski peale idi nahhui
sa polnud eestlane
enne kui see prantslane küsis sult kas sõda läheb sulle nii korda sellepärast et eesti asub ukraina lähedal
sa polnud ida-euroopast
enne kui see ameeriklane ütles but you know every war has two sides
sa polnud gei
enne kui see marraskil nukkidega tüüp sulle kõrva sosistas et kõik peded tuleks põlema panna
sa polnud naine
enne kui plakatile sinu kahe meeskolleegi nime kõrvale sinu oma ei kirjutatud
sa polnud humanitaar
enne kui see kutt ütles et selle konverentsi ettekannete pealkirjad kõlavad nagu võistlus kes suudab mõttetuma uurimisteema peale tulla
sa polnud noor
enne kui need mehed su nädalate viisi ette valmistatud visiooni kuulates kärsitult pastakaga vastu lauda toksisid
sa polnud alla võtnud
enne kui su sõbranna ütles et olid jah varem natuke suurem
sa polnud ilus
enne kui ta sind koduteel jälitas
sa polnud just seda pluusi valinud
enne kui ta küsis kas sa tahtsidki meelega tema tähelepanu tõmmata
sa polnud temaga tantsupõrandal flirtinud
enne kui ta palus pärast sulgemist et äkki ta saaks ikkagi sinu juurest klaasi vett kuigi sa olid öelnud talle ei (ja kui sa ta tuppa lasid keeldus ta lahkumast)
sa polnud pead tema õlale pannud
enne kui ta sulle käe püksi surus ja ütles you look like you’d like submissive sex
sa polnud enda eest seisnud
enne kui ta pakkus et äkki sul hakkavad lihtsalt päevad
sa polnud enda eest seisnud
enne kui sul kästi oma tuppa minna et järele mõelda
sa polnud sõpradega head õhtut veetnud
enne kui su ärkvel püsinud isa sulle esikusse vastu tuli ja ütles et sa ei austa teda (ja nii iga kord)
sa polnud oma vennale toeks olnud
enne kui su ema kurtis kuidas ta lapsed on kõik tema vastu üles ässitatud
sa polnud tahtnud aidata
enne kui sul kästi oma asjadega tegeleda
sa polnud midagi öelnud
enne kui sa pidid vait jääma

sa polnud ukrainlane
enne kui algas sõda

 

 

*

veri tuleb mõnikord inimestest välja
ja määrib asjad ära.

ma näen helevalget mööblit.
ma näen raamatuid, mis on tähestikujärjekorras,
ja igaüht neist on kellelegi vaja.
ma näen lõunapakkumist ja salatit saab ise tõsta,
ja inimesi järjekordades üksteise taga hanereas rivis ja koeri
parkides, kus on rattateed ka.
koerad ei jää ratastele ette.
tolm langeb väga tasa.
kõik kampsunid on soojad ja kõik
kohvitassid pannakse varsti järgmisel päeval homme kappi tagasi.
uudised lähevad raadiosse tagasi.
unenäod lähevad patjadesse tagasi.

VÕTKE ASJAD EEST ÄRA VERD ON NII PALJU
ÄRGE MÄÄRIGE SEDA VERD

 

 


Saara Liis Jõerand (24)

foto: Kris Moor

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Töötasin Eesti Pagulasabis ühe ukraina naise keelepartnerina. Keelepartnerlus on Pagulasabi väljatöötatud vabatahtliku töö vorm, kus vabatahtlik viiakse kokku Eestis elava põgenikuga, kes õpib eesti keelt ja tahab seda harjutada. See tähendab, et keelepartner pole keeleõpetaja – minu keelepartner õppis eesti keelt õpiku abil ise ja oli meie kohtumise hetkeks juba täitsa korralikul algtasemel –, vaid vestluskaaslane. Saime temaga regulaarselt kokku ja rääkisime kõigest, mis vähegi pähe tuli ja millest jõud üle käis. Ja kui vahel kohe üldse ei käinud, aga jutuisu oli suur, siis rääkisime ka inglise keeles, kuigi idee poolest asi muidugi niimoodi ei käi. Aga sedakaudu sai minust vahel ka tema eestlasest ja eesti keelt valdav usaldusisik, aitasin tal mõnikord eestikeelseid taotlusvorme täita ja andsin nõu, kuhu ja kuidas mingite küsimustega pöörduda.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Olen aru saanud, et paljude lihtsate asjade niisama „teadmisest“ ei piisa, kui teemaga pole emotsionaalset, isiklikku, konkreetset sidet, mis neil kohale jõuda aitaks. Nii et maailm laienes neis vestlustes tegelikult tohutult, aga välja öeldes pole neil asjadel mingit uudisväärtust. Kui kohutav on sõda. Mida tähendab olla põgenik. Mida mina kui kohalik tema jaoks teha saan – ja kui vähesest võib tegelikult juba piisata, kui väärtuslik võib olla sõbralik pilk või žest. Mõtisklesin ka palju kodu, kodutunde ja kodukeele teemadel. Sain aru, kui suur ja tugev on see turvavõrgustik, mis ümbritseb mind vaid seetõttu, et elan keskkonnas, kus räägitakse keelt, mida ma väga hästi tunnen. Tänulikkus kasvas.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Tean kindlalt vaid seda, et headust on võimalik lugeda – seda võib aeg-ajalt väga hea kirjandusega juhtuda ja see on väga eriline tunne. Keegi need tekstid ju kirjutas, aga kas ta pani headuse sinna ise sisse või jättis lihtsalt mulle selle sisselugemiseks piisavalt ruumi, ma ei tea. Ma ei tea ka, kas neil kahel on üldse vahet.