Arvustus

Veereligioon, aga mitte see Kolumbuse oma

Anette Pärn 12.04.2024

Felisberto Hernández, „Üleujutatud maja ja teisi jutte“
Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 21–23
Tõlkinud Mari Laan

 

Ööl peale seda, kui lõpetasin Felisberto Hernándeze „Üleujutatud maja“ lugemise, nägin unes maailmaloomise kompositsiooniõpetust. Professor läänest rääkis ladina keelt ja kuigi suurem hulk ta sõnadest olid hommikuks unustusse vajunud, oli üks selgelt meeles: kõik reaalses maailmas leiduva võib jagada kahe kategooria alusel – kord ja kaos. Ja loomise alguses tuleks tingimata kohe kindlaks määrata, kumb neist edasise keskmeks on.

Korra teed minnes olevat professori sõnul asi selge, lihtne ja ilus – maailma koeks on kindlapiirilise struktuuriga POLICY-MAKING. Kaose puhul on olukord aga veidi keerulisem… asi võib minna nii primitiivse anarhia kui ka täieliku hävingu teed. Esimese puhul ei ole olemas muud kui kobras, nool, õde, vend ja sekspartner. Teise korral ei ole inimesest üldse märki, on vaid kalad, hai ja hõre plankton.

Ei tea, kuidas Felisberto Hernández tollele kompositsiooniõpetajale enda loomise alguspunkti ise kirjeldaks, aga „Üleujutatud majast“ võib oletada, et ehk teeks ta midagi säärast: tõmbaks esitletud dihhotoomiad esmalt kaheks pikaks kriipsuks, võtaks suust näritud nätsu ja kleebiks need kriipsud otstest kokku ühtseks pikaks olluseks. Seejärel seoks ta olluse endale suure varba külge, ujuks seitse korda ümber Atlandi ookeani ja mängiks tagasi Uruguaisse jõudes varvastel mõnd Chopini ballaadi. Peale seda on kindel, et midagi realistlikku tema loomingust ei tule. Realismi-nimeline nähtus visati juba ammu üle parda.

Inimkonna ajaloos on mitmeid pardaid, millest mõtiskleda. Noa laev. Kolumbuse Santa Maria 1492. Krossi galeerid, dirižaablid ja parklaevad. Huvitav, et kõik need, mis esimesena teadvusesse ilmuvad, lõhnavad kuidagi valgelt ja nende pinnal räägitava keele kõla on monotoonselt imperialistlik.

Uruguai kirjaniku ja pianisti Felisberto Hernándeze (1902–1964) lühijutukogumiku „Üleujutatud maja ja teisi jutte“ keelelaad on aga kõike muud kui monotoonne. Tekstid pärinevad kümnenditest 1940–1960 ning on kogumikuks koondatud alles hiljem. Olgugi et Felisberto – just nii teda austajate seas kutsutakse – kirjutab sellessamas hispaania keeles, mille tõid endaga ühes need, kes tulid üle mere, ei jätka ta euroopalikku kirjandustraditsiooni, vaid näitab keele siseelus midagi sootuks omakultuurilisemat.

Lugude laadis on selgelt tajuda midagi antikirjanduslikku, Ladina-Ameerika kirjakeele noorust ja suulise traditsiooni pärandit. Narratiiv on nii ülekuhjatud, et igast diagonaalist turritab välja peatne lõhkiminek. Lausete venivus kukub hetketi õõnsuseks juba tükk aega enne seda, kui need punktini välja jõuavad. Tundelaadi vahelduvus mõjub eklektiliselt – kord valdab emotsionaalne tuimus, järgmisel hetkel aga ülevoolav sentimentaalsus.

Pidetud ja kummalised on ka Felisberto lugusid väisavad tegelased. Oma iha- ja veidrusspasmidega kriibivad nad maailmastruktuuri alalisse nihkesse. On tegelasi, kellele meeldib „kõndida puitpõrandal, kuhu on suhkrut maha aetud. See vaikne krudin.“ (lk 72) Ja on naine, kelle puhul pole siiani välja selgitatud, miks ta nii kirglikult käsnasid armastab. Kuskil elab tüdruk, kelle ainsaks sõbraks on tühi veranda. Ja on aegu, mil inimest köidavad viltused asjad.

Loos „Välja arvatud Julia“ kohtub lugeja jutustaja lapsepõlvesõbraga, antiigipoe omanikuga, keda on tabanud kummaline tõbi – ta on „selles käte maailmas liiga sees“ (lk 32). Igal õhtul hämaruse saabudes siseneb ta oma mõisatunnelisse – isiklikku rituaalsesse mänguruumi –  ja katsub seal tundmatuid esemeid: kõrvitsakoort, priimuse harki, täispuhutud põit ja nelja noore tüdruku nägusid. On kahtlus, et ta käed on seal tunnelis liigagi iseseisvaks muutunud, võtnud õiguse kuulutada, et neile meeldib toores jahu ja et nad tahaksid sellest randasid rajada.

Lääne asunik võiks diagnoosida, et küllap on tegemist tärkava vaimuhaigusega – tähendusetute märkide lugemine, hellus elutute objektide vastu, irdumine ratsionaalsuse faktidest. Kuid Felisberto tegelased paiknevad väljaspool neurotüüpilisuse ülikonda. Rigiidne riie on neile omaste mõttevormide jaoks vale kujuga. See ei lähe neile selga, lotendab liiga palju või on ühest säärest sootuks lühike. Felisberto maailmas ei ole inimene mitte endassesuletud ühik, vaid miljonite materiaalsete protsesside kohtumispunkt. Psühholoogilised tüpoloogiad pole kunagi sündinud ega inimene end ümbritseva mateeriavoo suhtes iialgi päriselt iseseisvaks kuulutanud.

Felisberto maailm ei ole komputatsiooniline, kuid on seevastu kompu! Iga hetk on spontaanne märk, uue materiaalse ja vaimse tegelikkuse algus, mille tähendused triivivad määratlematuse horisontidel. See on tegelikkus, milles inimene ei dikteeri tähendusi, vaid avastab need juba agentsusest tulvil aineringlusest. Elava osaks on liigelda keset tundmatuid semantilisi kumerusi, kogeda tundespasme, mis ei kuulu iialgi päriselt talle enesele.

Kuskil selle kummalise maailma „Hortensiate“-nimelises nurgas on ka aed, mida täidab masinamüra. Aias on maja, milles igapäevaelu keskmeks on vitriinkapis elavate nukkude legendide väljaselgitamine. Ja vahel aimab Horacio, et sellest, kuidas nuku käsi õhus gravitatsioonile vastu ei suuda panna, võib välja lugeda karme endeid tuleviku kohta – tema naine Maria on vist peagi suremas. Naise ilu salvestatakse nukukujulisse plastikusse, vormi, mis võiks kesta kauem kui orgaaniline vereringe. Ühtäkki tundub aga, et plastiku igavikulisus ja vaikne leplikkus on märksa veetlevam kui Maria ise. Ilmneb seesuguse armastuse võimalikkus, mida saab osta ning mis ei ilmuta iialgi vanumise, pahameele ega lõppevuse märke.

Läbivalt on Felisberto lugudes tajuda kahe vastaka elemendi omavahelist mängu: ühelt poolt tugev orienteeritus väikekodanlikule materialistlikule eluolule, teisalt aga sellesama tootlikkuse vastane mäss, mis toimub tegelastes vaikimisi ja väga loomulikult. Kummastunud silmadega rändavad Felisberto ja tema tegelased sellel maal, kus klaverimängu ilu on mattunud sukamüügi alla, maal, kus on pidevalt kohal modernismijärgsete standardite tigedus.

Kuskil kriibib taas midagi tuttavlikku – meenuvad need pardad, see valge vallutaja iharus-ihnus, mis kord varastatud pinnasesse külvati. Ilmub selle ladina keelt kõneleva professori privilegeerituse irvitus ja tundub, et peale lääneloengus esitletud meelevaldset ja hinnangulist binaarsust ei saa miski enam päriselt loogiline olla. Kas on kunagi olnud „korra“ loomist „kaosesse“ ilma, et see sisaldaks eneses vägivalda?

Tekstidest aimub tunnetust kolonialismijärgsest kultuuriolust, sellest absurdist, mis vägivallale vastukaaluks leiutatud. Allasurutuses kängumise asemel küsib Felisberto, et kui kere on verine, siis milline aiapost sellega hiljem punaseks võõbata? Või kui on olnud olemas üks astronoomiainstituut, mille Põhja-Ameerikast tellitud teleskoobi sakslased teise maailmasõja aegu merepõhja tulistasid, siis mida muud peaks nüüd sellega tegema, kui mitte maja üle ujutama? Felisberto absurd on usk vaba kujutluse ja enesemääramise võimalikkusesse. Lunastav mõtteruum keset represseeritu paratamatust.

Ja nii nagu Felisberto otsib lunastust oma tekstides, rajab proua Margarita üleujutatud majja oma valudele paiga, milles võiks neid hellalt paitada. Ta on kuulnud vett kõnelemas ja keegi kusagilt kaugelt tahab talle sel teel midagi edasi öelda. Igavikuni välja ei taha ta teha muud, kui pühendada elu sellele, et vett mõista ja temaga koos õnnelik olla. Margarita teab, et „mälestusi tuleb kasvatada vees, et vesi töötleb seda, mis temas peegeldub, ja et ta võtab vastu mõtteid. Meeleheite korral ei tule loovutada veele oma keha; tuleb loovutada mõte; vesi tungib mõttest läbi ja mõte muudab meie elu suunda“ (lk 47).

Aga kust otsime seda lunastavat ruumi mina ja too professor läänest? Sest kunagi kuskile Felisberto kodumandrile istutatud kolonialistlik vägivallaseeme on invasiivse võõrliigina vohanud üle mere ja laienenud kõikjale. Uuest maailmast kaevandatud ja Euroopasse veetud väärismetall on lääne rõlges tsentraliseerituses üdini väärituks tehtud. Musta suitsu haare on vaesestanud nii mulla-, õhu-, mere- kui inimkihi. Ja see, mida kunagi reaalsuse kompositsiooniõpetusena pähe määriti, paistab ka absurdseima maagia kõrval ebaratsionaalsena. Otsustan, et võtan sellest õpetusest appi vaid kaks head sõpra – kobras närib hallitava augu privilegeerituse mammonasse, noolega lasen prao vallutuslike hiigelnarratiivide homogeensesse kõlasse.

Tunnen, et Felisberto keeles leidub veel õhku, mida hingata. Ootamatult turvalisena mõjub see pilk, milles puud võivad koidikul minema kõndida ja peeglis saavad põleda leegid, mis ei pruugi tegelikkuses eksisteerida. Felisberto narratiivid ei püüdle laiusesse ega kõrgusesse ja neil puudub totalitaarsusiha – tema maailm on väikeste narratiivide maailm. Need toimetavad tiheduses, kuid mõjuvad oma paljususes ka sümpaatselt hõredalt. Tegelikkuse kese on uppi keeratud ja selle juurestikutaolistel tasandikel lastakse kukerpalle. See on detsentraliseerunud mäng kujutluste vabades kurdudes, milles tähenduste servad on karvased ja paitavad uinudes varbavahesid.

Õndsalt mõjub see teadmine, et kuskil Felisberto maailmas elab proua Margarita, kes ostis endale maja lihtsalt selleks, et see üle ujutada. Et seal kummardatakse veereligiooni, mis erineb Kolumbuse omast sootuks. Uputame koos Felisbertoga kompositsiooniõpetuses esitletud binaarsused majapõhja ja otsustame, et ainus loomiskriteerium on see – Lättel on huumorimeel[1] ning talle meeldib mängida. Pühapäeviti ta mitte ei puhka, vaid sukeldub pallimerre. Ka siis, kui pikkuse ülempiir on 150 cm.

 

Arvustus pälvis preemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil.


[1]   Tervitused Inge Eha Ivastele – Läte poleks meid ühekaupa sünnitanud.

 


Anette Pärn (22), loe lühiintervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit!

eelmine / järgmine artikkel