„Eesti novell 2023“
Eesti Jutt, 2023
Tänavune „Eesti novelli“ kogumik alustaks justkui uut etappi sarja plaanitavas, vähemalt saja-aastases ajaloos. „Eesti novell 2023“ eristub viiest eelnevast uue, vaoshoituma kaanekujundusega, mis ei sobitu ehk valatult erksavärviliste eelkäijate kõrvale, kuid aitab minetada senist päevalehelikku välisilmet. Samuti on muutusi toimunud koostajate seas. Kolmandat korda aitab kogumikku kokku panna Maarja Kangro ning teist aastat on kaasatud Mart Velsker. Uute tulijatena on koostajate hulgas Maria Esko ning Joosep Vesselov. Uut hingamist on tunda ka kogumiku autorite seas. 19 autori hulgas on senisest rohkem värskeid, näiteks Värskes Rõhus tekste avaldanud autoreid. Noorim nendest on 15-aastane, traditsiooniliseks taaselustatud klassikuks aga 125 aastat tagasi sündinud Albert Kivikas. Ometi ei puudu ka sellest väljaandest arvukas seltskond väsimatuid novelliautoreid, kellest mõni on üles astunud pea igas „Eesti novelli“ väljaandes (Urmas Vadi, Kai Kask, Lilli Luuk, Piret Raud).
Sarjale omane soliidne kirjandusteaduslik järelsõna on seekord asendatud koostajate visiooni ning autorite sihti ja žanrivalikut tutvustavate lühi-ankeetidega. Selline valik annab küll panuse kogumiku loomupärasesse eklektikasse, kuid kokkuvõttes on autorite enda hääl teisel kujul ehk põnevamgi kui järjekordne akadeemiline arutlus novelližanri määratlustest ja olemusest.
Kuivõrd „Eesti novell 2023“ ei andnud mulle kätte kergesti tabatavaid temaatilisi ega vormilisi trende, millest raamatu kajastamisel kinni hakata, ning ühtse terviku iseloomu on kogumiku puhul paratamatult raske paika panna, leidsin ennast pisut keerulisest olukorrast. Paljud tekstid justkui kutsusid eraldiseisvalt kommenteerima, aga tundus ebaaus jätta teised, õlgu kehitama panevad lood täiesti mainimata. Midagi kõneväärt võiks ju proovida igast tekstist leida? Novellide ühekaupa eritlemiseks leiutasin mõneti abstraktse kolmikjaotuse, et proovida ühis- ja eriosad siiski nähtavale tuua.
Absurd
Novellivorm on tihtipeale suunanud vaatama tuttavast tegelikkusest kaugemale ning looma teistsuguseid, raskesti hoomatavaid või suisa totraid reaalsusi. Absurdsete maailmade loomine võimaldab pakkuda maagilisi lugemiskogemusi ning öelda reaalse elu probleemide kohta midagi ootamatult tabavat. Ometi võib absurditaotlus taanduda ka lihtsalt lõbusaks keeleliseks eksperimendiks, ja tahe lugejale midagi ootamatut pakkuda kipub pärssima novelli terviku moodustumist. Sellisel juhul paistab uue maailma avastamine vahel mannetumgi kui hall ja argipäevane omailm. Kogumikust „Eesti novell 2023“ leiab mitmeid absurdikatsetusi, millest ükski ei kukkunud absurdi pakkumisel läbi, kuid absurdi kogupotentsiaal jäi siiski rakendamata.
Kristjan Haljaku „Külalised“ kostitab hoomamatu virvarriga, kus tähendused poevad keelemängu taha peitu. Kui üldse midagi, siis meenutab see lugu narkootilist egosurma, kus kohtutakse kõrgemate jõududega, või siis on tegemist lihtsalt äraspidise peolõpu kirjeldusega. Haljaku tekst on keeleliselt meisterlik ning suudab lugeja viia sürreaalsesse maailma. Midagi jääb aga puudu, et novelli saaks täielikult nautida – põneva maailmaloome kõrval oleks tekstil võinud olla konkreetsem ja sügavam ideeline tasand.
Ka Erkki Luugi „Velpjas kokkukuuluvus“ pakub paeluvat, mõistatuslike kaldsõnadega rikastatud absurdi. Suurtähtedeta ja ühes jorus kirjutatud tekst nihkub vormilt kuhugi miniatuuri pärusmaale. Kahju ainult, et teksti lõpp ajatusse klišeesse suubub.
Mudlumi „Vanas Peedus“ luuakse sürreaalne tulevik, kus geneetika on arendatud nii kaugele, et võimaldab tuhandeaastasi elukaari. Ühe võimaliku tuleviku kirjeldus kritiseerib sihitut tahet elada kauem ja optimaalsemalt, ilma et mõeldaks, mida see tegelikult tähendab. Tervitatav on novelli ühiskonnakriitiline iseloom, mida leiab kogumiku tervikpildist üllatavalt vähe. Samas võinuks Mudlum sürreaalset tulevikku veelgi rajumalt ja äärmuslikumalt kujutada, ka ühiskonnakriitika oleks võinud olla varjatum ning pakkuda seekaudu rohkem avastamisrõõmu.
Andreas Kübar tahab oma novellis „Carmen Electra“ lüüa randoomsusega. Sellega saab rabada küll ning Kübar teeb seda vabas ja nauditavas inglise ja eesti keele põimingus, kuid minu jaoks jäi hädise telestaari süles ringi tassimisest kuidagi väheks. Autor on absurdi loomisel häbelik, mis pärsib selle mõjule pääsemist.
Lihtsalt toredad jutukesed
Kategooria tituleerimisel lähtusin nende novellide klassikaliselt puänteeritud vormist ning valdavast mälu või mälestuste temaatikast (tihti esinevad mõlemad koos), mis viivad erinevatel põhjustel leige tervikuni. Ühe silmapaistvama trendina selleaastases kogumikus paistavad silma olevikuhetkest tõukuvad mälestusteahelad, kus lugeja viiakse rändama ühe tegelase minevikku. Selline raam on lennutanud ja lennutab kindlasti ka tulevikus paljud kirjanikud orbiidile ning kaugemalegi, kuid novellivõrrandi toimimiseks on siiski vaja midagi veel. Olgu selleks siis keeleline meisterlikkus, üllatav aegruum, põnev algidee või hoopis midagi muud. Vastasel juhul kipub see raam tootma lihtsalt toredaid jutukesi, mida leidub selles kogumikus küllaga.
Kohe kogumiku algusest leiame Kai Kase klassikaliselt puänteeritud loomepuhangut kirjeldava novelli „Täpselt nii“. Varbaotsaga puudutatakse loomingulise töö ilu ja valu, kuid põnevat sissevaadet kirjutamispiinadesse luua ei õnnestu. Tegevuse aegruumiline rändamine pigem väsitab kui ergutab. Björki laulusõnadega põimitud Vahur Aabramsi „Ületalve-lauludes“ kasutatatakse paljudele selle kogumiku novellidele omast olevikulist lähtepunkti minevikuseikade ühtseks narratiiviks konstrueerimiseks, seejuures on novelli kõige meeldejäävam osa muusika ja teksti kohtumine. Ilja Prozorovi „Tuhandendat korda“ (Eda Ahi tõlkes) näol on tegemist klassikalise psühholoogilise armastuslooga, mis on hästi tõlgitud, komponeeritud ja sõnastatud. „Hästi tehtud“ suhtenovellil on olemas kõik vajalikud komponendid, kuid lugu ununeb peale lugemist kiiresti.
Mikko Lagerspetz tunnistab „Hõbepulmale“ järgnevas ankeedis, et naudibki vastuseta jäävaid küsimusi, mis selgitab ehk hariliku mälu ja mälestuste teemalise ning kontsentreeritult vaatepunkte vahetava teksti lõpliku sõnumi hämaraks jäämist. Nautisin novelli pingetõuse ja -langusi, kuid vahelduvate vaatepunktide kaootika ei lubanud tegevustikku lõplikult sisse elada. Tegemist on ehk looga, mis vajaks pikemat läbikirjutamist, sest põnev alge on iseenesest olemas.
Brigitta Davidjantsi klassikaline isiklik mälestusnovell „Nätsuputka“ ajab muigele 90ndate alguse nostalgiaga, mis on kultuurimälust tuttav ka minusugustele sajandi alguse tulijatele. Lihtsasti jälgitav süžee pakub nii äratundmist kui ootamatusi, mis kulmineeruvad täitsa kena puändiga. Novell on vormiliselt läbitunnetatud, aga päris pärliks siiski ei kvalifitseeru. Ehkki 1990ndad pakuvad kogumiku kontekstis vajalikku aegruumilist vaheldust, jääb loodud maailm teiste novellide taustal tuhmiks.
Hänilase setokeelne „Tarõ“ mõjub kiire tempoga lugejale vajaliku aeglustusena. Seto keel on justkui lapsepõlves õpitud võõrkeel, mille aeglasel menetlemisel tekst ligipääsetavaks muutub. „Tarõ“ on armas ja lihtne looke hävitavast unustusest, seejuures aga jääbki keel selle loo kõige meeldejäävamaks aspektiks.
Piret Raua „Päeva parimale hetkele“ saab ehk saatuslikuks paigutus Sveta Grigorjeva tempoka ja päevikuliku tekstipuhangu järele, sest see lühike ja klassikaline novellike jääb eelmise taustal pigem magedaks. Lugu sellest, kuidas naine kohvikus teadvustab hetkeks tugevalt väljasolijate valu ning pöördub siis tagasi oma kohvi ja koogi juurde, mõjub ajatu klassika asemel ammendunult. Võimalik, et kui „Päeva parim hetk“ oleks paigutatud mujale (või kui teda eraldiseisvalt lugeda), mõjuks see teisiti, ehk isegi säraks oma lihtsuses.
Maryliis Teinfeldt-Grins esindab nooremaid, Värske Rõhu autoreid. „Ukselink“ on lugu ohutundest, et armastus võib alati otsa saada. Novelli on püütud vürtsitada lihtsakoelise müüriehitamise kujundiga. Võib-olla tärkab minus varajane küünik, kuid see tekst tundub olevat kogumiku labaseim. Armastusega kaasnev paratamatult ebamäärane oletus „aga mis siis, kui…“ võiks pakkuda meeldivat samastumist, kuid väsinud kujundiloome muudab selle kahjuks raskesti kättesaadavaks.
Pärlid
Järgnevad novellid suutsid vältida takerdumist novellivormi klišeedesse ning kasutasid lühijutu võimaluste arsenali parimatel viisidel ära. Mälust ja minevikust kirjutamine, klassikaliselt puänteeritud vormid ja tilgake absurdi annavad endast hoogsalt märku ka selles kategoorias, näitamaks, et juba tuttavad ideed või vormivõtted võivad oskusliku ja julge autori käes eredalt särada. Ehkki needki tekstid pole just enneolematud meistriteosed, jäid need mulle selgelt meelde. See aga on 19 autoriga kogumiku polüfooniat arvestades märkimisväärne saavutus!
Urmas Vadi „Avanev süda“ algab küll üldfilosoofilise heietamisega elu ja õnne üle, kuid õige pea viiakse lugeja seiklema eneseotsijaga, kes igatseb ajutöö asemele füüsilist. Loo hämmastavalt kergelt kulgevad aegruumivahetused panid mind lugedes ennast unustama. Iga järgmine motiiv või tegelane saab nauditaval moel lõpuks relevantseks ning kõik lahtised otsad sõlmitakse kokku teistele hoomamatu õnne kogemise taustal.
Novellikuninganna Lilli Luugi loos „Kurbuse kunst“ kasutatakse halli ja õnnetu pereelu lahti rullimiseks värvikat ja epiteedirohket keelt. Novelli aeglaselt keriv tempo sisendab lugejasse üha kasvavat ängistust, mis annab võimaluse tunda kaasa värskelt emaks saanud naise kõikehõlmavale üksindusele.
Kogumiku üks meeldivamaid üllatusi on Katrin Tegova „Teraslind“, kus lennujaam ja lendamine on hea raam, mille kaudu ühe noore naise seksuaalse teekonna ängi õõva ja naudingupudemeid edasi anda. Vormilt on tegemist küll üsna klassikalise olevikuga raamistatud mälestusnovelliga, kuid Tegova siirus ja julgus teema püstitamisel mõjub värskendavalt ning võimaldab kergesti haakuda feministliku vaatepunktiga.
Soovin südamest tänada Sveta Grigorjevat, et tema tekst „Sotsiaaldemokraat ja monarhia“ pani mind Spotifyst Tom Odelli „Another Love’i“ üles otsima! Laulule viitamine näitab, kui hea on Grigorjeva popkultuuriline tunnetus ja kui hästi ta haarab minu generatsiooni noorte tähelepanu. Vormilist ja sisulist laialivalguvust teksti teises pooles kompenseerib ühiskonnakriitiline närv ning tabav noore kulturniku igapäevaste olmefrustratsioonide kajastus. Nautisin ka suupärase estonglish’i kasutamist ja selle sujuvat lõimingut kirjakeelega. Teksti päevikulik ja seega mõneti kaootiline stiil on mõjus ja kinnistab Grigorjeva kirjanduslikku identiteeti.
Anastassia Kuznetsova pealkirjata novell jääb juba esimest lausest alates silma värvika ja haarava keelekasutusega. Unustusse vajumise traagikat kujundlikult esitav lugu säilitab oma kompaktsuses sisulise kandvuse, Värske Rõhu novellikonkursil auhinna napsamine tundub loogiline asjade kulg. Autor on mälestustes rändamise raamist viimast võtnud ning novelli lühidus ei takista ühtlase meeleoluga terviku loomist.
Meelis Friedenthal toob novellis „Abracadabra“ lugejani kogumiku suurima tähemärkide arvu ning kõige ekstensiivsema omailma. Friedenthal suudab visandada Euroopa mõtteloo kujunemist paralleelselt Lumivalgekese muinasjutu hüpoteetiliste lähtepunktidega ja ehitab neid traagilise perekonnaloo ja Eesti ajaloo kujutamisega sidudes „Eesti novelli 2023“ ühe kõige terviklikuma ja suurejoonelisema teksti. Kuna enamik kogumiku novellidest paigutab tegevuse kaasaega meenutavasse, realistlikkust taotlevasse miljöösse, mõjub Friedenthali poolmaagiline minevik värskendavalt. Natuke on tunda, et novell valmis tellimustööna kogumiku „Eesti nõid“ jaoks, kuid teksti kvaliteeti see ei vähenda.
***
Olen kindel, et „Eesti novell“ on igati tänuväärne ja oluline projekt, millel on lühiproosa kajastamisel ja laiema avalikkuse huviorbiiti tõukamisel suur roll. Seega ei soovi ma koostajate tööle ja kogumiku identiteedinihetele midagi ette heita. Ka möödunud novelliaasta olemusele lubas kogumik sammukese lähemale, kuigi ühtset ajastutunnetust või tunnetuslikku ühisosa selgelt välja ei joonistu. Ma pole ka kindel, kas seda nii lühikeselt distantsilt näha saabki. Nii palju sain aga teada, et autorid naudivad klassikalist puänti ja mälestustes rändamist, arglikku absurdimängu ja realistlik-nüüdisaegset miljööd. Leidub läbitunnetatud naisvaatepunkte ja päevikulikku elulisust, teisalt ka väsinud kujundeid ja sihituid vormisahkerdusi. Siiski ärgitaksin autoreid klassikalisest puänteeritud vormist kaugemale vaatama. Isegi kui vormikatsetus on ebakindel, kujuneb eksperiment suure tõenäosusega meeldejäävamaks kui lihtsalt toredalt kirjutatud jutuke. Ehkki kogumikule oleks põnevust lisanud ühiskonnakriitilisem vaade ja rohkem erinevaid tegevuspaiku, tuleb siiski kiita julget mängu inglise keelega ning setokeelset kõrvalepõiget. Jääb üle vaid loota, et järgmise „Eesti novelli“ pärlite osakaal ületab juba julgelt lihtsalt toredate jutukeste oma.
Piret Tänava (23) mängib nukkudega mitte su tunnetega
