Arvustus

Vaadates ööd läbi udu, läbi klaasi, läbi mineviku

e. g. s. 8.12.2023

Carolina Pihelgas
„Vaadates ööd“
Kaksikhammas, 2022

 

Tol varakevadel „oli kõik liiga raskeks muutunud – pidev väsimus ja haigused, tüdimus tööst, miski ei sujunud“ (lk 31), ja kui ma ühe sessiooni ajal psühhiaatri käest raamatusoovitusi palun, ütleb ta, et paar tema patsienti on maininud Carolina Pihelga romaani „Vaadates ööd“ ja seda väga kiitnud.

Kevade lõpus seisan ma eharoosa maja aias luuleõhtul, kuhu Carolina on mind esinema kutsunud, sest mis on elu kui mitte üks kokkusattumus teise järel.

Kui raamatukokku lähen, ei leia ma raamatut esialgu üles. Küsin  raamatukoguhoidjalt, kas see on ehk välja laenutatud, ta klõbistab hetke arvuti taga, ütleb, et raamat peaks olemas olema, ja me sukeldume seda riiulite vahele otsima. Lõpuks näen, et romaan on luuleriiulil, ja kui ma naerma hakkan ning raamatukoguhoidjale seda näitan, on ta päris jahmunud.

Avastan otsekohe, et see on aeglase lugemise raamat. Ei tohi kiirustada, peab vaikselt ja rahulikult, enne magama jäämist voodis paar peatükki lugema, teksti ja ka iseendasse süüvima ja mõtlema.

Õige pea avastan ka, et sellest raamatust on võimatu kirjutada, sest just siis, kui arvan, et olen saanud ülevaate kõigest, olen avastanud kõik, lahanud iga lause lõpuni läbi, koorub hilja öösel, just enne uinumist, midagi veel välja, mingi seos, mingi paralleel, mis hommikuks on veel ainult poolenisti meeles.

Tundub, nagu oleksin kogemata leidnud kellegi päeviku ja asunud lugema tema kõige isiklikumaid mõtteid. Minategelasel on sügav sisemine maailm, kuhu ta aina komistab ja kukub ja süüvib ja kaob. Ilus lugeda, melanhoolne, autori hääl on just romaani esimeses osas kõige tugevam, kõige klaarim.

Keeruka ja valusa lapsepõlve tagajärjel jutustaja „ei kannata füüsilist valu välja, olen nõrk .. Enne olen valmis surema kui piinlema.“ (lk 100) Ta elab rohkem minevikus, momendis viibib harva, ja kui viibibki, siis on sellest eemaldunud, vaadates ümbritsevat nagu läbi klaasi. See oma kehast väljaspool olek, pidev unisus tekitab tundmuse, nagu elaks ta juba ennatlikult selle hetke mälestuses, mis parasjagu aset leiab.

Dissotsieerumine vaheldub valusa ja täpse eneseteadlikkusega, samas ei tundu minajutustaja olevat päris konkreetne tegelane, vaid pigem kollektsioon mälestustest, igavesti määratud iseendasse kapselduma, kusjuures kindel pole isegi see, kas mälestused on tema enda omad või „hoopis unenägu, või kellegi teise mälestus, et ma olen lihtsalt kuulnud seda juttu kuskilt ja kui piisavalt palju mingit juttu kuulda, seedid selle ära, võtad omaks, ei tee enam vahet“ (lk 36–37).

Romaan tõstatab küsimuse, kui usaldusväärsed meie mälestused üldse on. Kui paljud neist on hoopis kollektiivsed mälestused, mida me endi omaks peame, kui paljud oleme ise välja mõelnud, uskudes neid tõeks?

Minategelase lapsepõlvekirjeldused on kohati ebamäärased, hajuvad laiali, meelde jäävad need kõige väiksemad asjad, lõhnad, käed. Mälestuste ebakindlust ja ähmasust annavad raamatus hästi edasi lausete rütm ja sõnakasutus: parasiitsõnadel „nagu“ ja „mingi“ on siin kindel ülesanne anda lugejale edasi seda hägust atmosfääri, mis kipub mälestustega kaasas käima, ehkki seetõttu võivad kirjeldused minna kohati liiga umbkaudseks või venida liialt pikaks, riskides lugeja tähelepanu kaotamisega.

Ka jutustamisviis nõretab mälestuslikkusest. Romaan on jaotatud kolmeks osaks, mille tegevustikud leiavad aset erinevates aegades. Igas osas toimuvad sündmused on kirja pandud nagu mälestused, mis ei ole ju kronoloogilises järjekorras, vaid lihtsalt ilmuvad, vahel mõne pisiasja ajel, vahel tundub, et suvaliselt, vahel jätkuna, vahel teise mälestuse proloogina, vahel seostuvad hoopis eelmise mälestusega. See, kui hästi üks mälestus teise sisse voolab, kuidas see seoste võrk lõputuna tundub, aitab mul lõpuks leida mõtte, mida olen üritanud tükk aega sõnadesse panna: tegelikult eksisteerime me kõigis oma mälestustes samaaegselt, „selle kümneaastase keha sees, ta pole sealt kuhugi kunagi kadunudki, selle keha seest, kes olen mina“ (lk 54).

Olen päevikusse kritseldanud kahtluse: „Ma vist pole päris see inimene, kelle jaoks see raamat kirjutatud on.“ Huvitav, et meie esimene instinkt, kui oleme silmitsi iseendaga, on pöörata pilk kõrvale.

 

Ilus on näha, et „Vaadates ööd“ jutustab selgelt ja häbenemata nende naiste lugusid, keda on sunnitud vaikima või kellel on olnud liiga suur hirm, et rääkida. Raamat annab neile sõna isegi siis, kui tegelased ise vaikivad. Nagu minategelane ja tema ema Leida, kes teevad seda, mida inimesed ikka teevad, kui on liiga palju öelda – ei räägi sellest, mis päriselt hingel – füüsilisest ja vaimsest vägivallast, seksuaalsest väärkohtlemisest –, vaid hoopis mõttetutest igapäevastest asjadest, kassitoidust, keldritest. Õhk nende ümber on pinev, aga nad on meisterlikud selle ignoreerimises, ema on võtnud vaikuse enda omaks, end selle sisse mähkinud, et mitte rohkem haiget saada, samas kui tütar alles üritab vaikusega elama õppida.

 

Jään vaatama oma telefoni. Mõtlen, kui lihtne oleks see kõrva äärde tõsta ja vaikimine lõpetada.

 

Leidal kulus aastakümneid, et julgus kokku võtta ja paluda tütrel oma ema nimi üles leida. Lugeja rändab läbi lapsepõlvemälestuste, päikeselaiguliste tubade, arhiivi tolmuse õhu ning minategelase õudustega täidetud elu, mis nii mõnelgi korral tekitab tahtmise raamatu kinni lajatada ja toas edasi-tagasi traavida.

Kasuema kasvatas Leidat üksinda ja karmi käega, üritades temast välja tõrjuda kõike, mida ta halvaks ja võõraks pidas (tihti ei tehta neil kahel vahet). Seegi, et Leida on lapsendatud, pühiti vaiba alla. Olen juba selgeks saanud, et mida rohkem vaikitakse, seda hullemaks läheb. Kui esialgu proovib Leida kasuema käitumist mõista, siis pikapeale muutub see kibestumuseks. Nii rikub ta omaenda laste elusid, lootes anda neile midagi, millest tal endal puudus oli, kuid mitte mõistes, et elu kasuisaga, kes sind vihkab, on hullem kui elu ilma temata. Ka aastaid hiljem ei suuda Leida leida endas julgust, et tunnistada oma vigu, et vaadata enda sisse ja näha kogu seda traumat, mille ta tahes-tahtmata ka tütrele edasi pärandab.

Ja ehkki on lihtne teda hukka mõista, peab meeles pidama, et Leida on samamoodi oma aja ohver, nagu meie oleme enda aja omad, ja et vaikimine on üks suur porine lumepall, mis kasvab iga kord, kui me ei ütle välja seda, mis meil hinge peal on.

Läksin ja ostsin endale oma raamatu. Mul oli meeletult suur tahtmine midagi leheservadele kritseldada, alla joonida, millelegi ring ümber tõmmata. Joonistasin sisekaanele sugupuu.

Üritan dešifreerida enda käekirja circa kell kolm öösel, suudan välja lugeda: „need vaesed naised ei saa hetkegi rahu kurat küll“.

Üks mälestuspilt: ema ja tütar, kes peaksid omavahel rääkima, aga ei tee seda.

Teine mälestuspilt: ema ja tütar, kes peaksid omavahel rääkima, aga ei tee seda.

Emad ja tütred, läbi aegade, iga kord isemoodi riides, istumas isemoodi tubades, nad peaksid omavahel rääkima, aga ei tee seda.

Nõiaring jätkub.

 


e.g.s (21): „Iga kord, kui haige olen, tuleb meelde see peatükk „Kunksmoorist“, kus ta naudib haigeolemist. Tõmbab endale paksu teki peale, ei joo teed ega võta rohtu. Kui hakkab end paremini tundma, teeb aknad lahti.“

eelmine / järgmine artikkel