Arvustus

„olen kinni kasvanud nagu järv nagu haav liig sitket liha“

Henri Otsing 26.04.2024

Mirjam Parve
„Varjukeha“
Puänt, 2023

Kõik, mis ei näe meie möödudes päikest – me jätame sinna oma jälje, oma varju. Ja seal ta oma varielu edasi elab, kuigi sugugi mitte meist sõltumatut. Ja meie mitte temast sõltumatut. Umbes siit võiks mõte hakata järgima seda lõnga, mida lõimib kangaks Mirjam Parve „Varjukeha“. See kaua küpsenud debüütkogu algab traditsiooniliselt, autoportreega. Luule lausuja – olgu see parasjagu autor või lugeja – ilmub siin välja varjust, aga näib, et ka vari temast.

„mu nimi ongi mu varjunimi
aga ma ei tea mis mu päris nimi on
olen ma troop või inimene
mu keha ongi mu varjukeha
aga ma ei tea
mis jääb ta taha.“

(lk 4)

Otsekohe oleme siin üle minemas varju kehasse ja varju nime taha ja kõik „päris“ näib jäävat teisele, päikese poolele. Siinpoolne varikosmos kujutab endast päikesepuudust, niisiis on lausuja olemas justkui teatud puudusena. Nagu muugi selles kosmoses: pimedus oma „läbipaistmatustes“ (lk 8), „puuokste vahele jääv ruum“ (lk 12), elusolija on „jäänud suremata“ (lk 44) ja sügav vaikus või ütlematajätmine, mida on terve kogu jooksul hästi tunda. Siin kaalutus üleminekuolekus ei saa lausuja enesest veel õieti kinni, ei tunne ära oma keha ega saa paika oma mina. Ta kehtestab enese ja lausutu apofaatiliselt – läbi eituse ja puuduolu.

Seda klassikalises stiilis hästi juurdunud lõngaotsa järgides on ju ka täiesti õige, et luuletuse „puänt“ sünnib selle viimase sõnaga, mis jääb (varjukeha) taha. Kas „taha“ osutab päikese poole või vastassuunas? Kas juttu on sellest, mis on „päris“, või sellest nimetamatust, mis jääb varju enda taha – nagu oleks selle taga üks veel suurem vari? Nagu on iga pimeduse taga veel üks sügavam pimedus ja iga vaikuse taga üks veel suurem vaikus. Iseenda intuitsiooni järgides arvaksin, et tee kõiksugu varjudest välja käib ikka mingil moel läbi varjude, mitte neist täienisti mööda ja mitte pelgalt otsides „varjudest varju“ (lk 43). Aga siin lähen vahest lahku „Varjukeha“ hoiakust. Aga vahest selleks raamatud ongi.

***

Igatahes on selge, et vormi ja sisu teineteisest läbi põimiva miinusvõtte kõrval kannab seda luulekogu ka luule lausuja enese kehtimapaneku küsimus. Mirjam Parve esineb kaanel küll oma pärisnime all, aga paberile jõudes osutub ebaselgeks, kas lausuja on „troop või inimene“ ja võibolla on tema „varjukehaks“ hoopis tindi must vari paberil.

Jah, vahepeal joonistub lausuja ja loomingu vahele väike võrdusmärk: „peaaegu / nagu päris inimene! peaaegu nagu / päris luuletus.“ (lk 71) Aga ei, see pole luulekogu, mille kirjutaja elaks ja sureks paberilehel: ei kramplikult obsessiivne ega enesesse armunud, nagu debütandile võiks andeks anda. Pigem on see asi vist nii, et kui kord näha ennast kõrvalt kui miskit tinglikku, igimuutuvat ja endale üdini võõrast, kui „mu näos on igal hommikul uus elanik / elab sisse ja välja“ (lk 11), siis tuleb endaga kuidagiviisi tutvust tegema hakata, olgugi see esialgu (nagu Platoni koopast väljujatelgi, meenus praegu) varjude ja peegelduste kaudu, et mitte jääda pimedaks mingist vahetust silmitsiseisust.

Aga see enese kõrvaltnägemise võõrus, millega „Varjukeha“ tegeleb, ei ole igapäevane, vaid õieti ju igahetkene: „tundub et / pidevalt koorun või vähemalt / täpsustun tasapisi // tundub et / pidevalt kaon või vähemalt / lahustun aegamisi“ (lk 8). Iga hetk sünnitab mingi „uue elaniku“, lausuja ihkab end kehtestada kord läbi lahustumise – olla „aur jääaugu kohal“ (lk 10) – ja kord jälle täpsustuda, saada „oma kihid kohakuti“ (lk 37). Igatahes on siin tegemist mõlema summaga: konkretiseerimise haare pluss lahtilaskmise sügavus. Või äkki hoopis korrutisega. Seda sellepärast, et neil kahel näib olevat mingi teineteist võimestav suhe. Või vähemasti sellepärast, et neid motiive hulganisti korrutatakse – kohati kulutab lausuja siin mõned mõtted sihilikult nii õhukeseks, et need muutuvad lausa läbipaistvaks.

Kui ta korrutab puud oma ulakavõitu irooniaga küll õndsaiks, pühakuiks ja jumalikeks, siis nõnda kuulutades ta kulutab sõna enese – „puud“ – täiesti sisutühjaks. Sellise korrutamisvõõruse kohta öeldakse, tuleb välja, kas semantiline küllastumus või jamais vu. Mina kujutan ette, et selle kehaline vaste on see, kui „käsi suri öösel ära ma ei tundnud teda enam“ – aga Parvel osutub see ootamatu võõrus kahepoolseks – „ega tema mind“ (lk 30). Ometigi osutub niisugune hillitsetud, aga eksistentsiaalne, ma ütleksin, satie’lik võõrus tuttavate vahel – siis, kui „isik alles keerab ennast ette“ (lk 8) – enam-vähem täpselt selleks tundeks, mis oma kauguses kummatigi hoopis lähendab. See on see tunne, kui „jään terve seljaga sulle järele vaatama“ (lk 79).

Ja vististi sünnib mingi variatsioon sellest võõrtutvusest või tutvusvõõrusest hetkel, kui paberil eristatavad varjud-peegeldused osutuvad kuidagiviisi lugeja enese omadeks, kui lugeja tunneb, et tal võeti sõnad suust. Et kuskil on keegi, kes ka… ja temaga (nendega!) on mingil viisil võimalik aega viita varjunime all ja varjukehas. Et polegi nii suurt vahet, kes parasjagu luulet kirjutab, loeb, arvustab, laulab, meenutab – ühesõnaga, lausub.

***

Niisiis, esialgu suudan „Varjukehal“ tuvastada kaks lüürilist sügavust loovat ajamit: kohalolek puuduoleku kaudu ja oma mina kehtimapanek. Aga ühe leian veel – keeled. Mitmuses. Olen seni täiesti kõrvale jätnud fakti, et tegemist on pooleldi ka tõlkeluulekogumikuga. Ja jätan edaspidigi, sest õieti pole ma oma eksegeesis veel esimese luuletusegagi lõpule jõudnud. Aga ei saa ütlemata jätta, et „Varjukeha“ üks üsk peab olema ikkagi keel ise ja keeled kokku.

Kõigepealt keelest ainsuses: jah, siin on mõndagi keelemängulist ja sõnaleidurlikku, aga kogu asi kulgeb keele enese stiihias ilma seda liialt painutamata – autor ei ütle midagi, mida „ei saa öelda“. See tuleb välja detailides nagu sõnajärg, ilmselgelt läbikomponeeritud rütm, igasugused kavalad kordused ja kõlamängud värsi keskel jne. Jah, siin pole midagi, mis riivaks kõnekeelt, aga seejuures on võimalikud üsna literatuursed kaskaadid, uperpallid, täppistabamused ja hägustused. Lubatagu tõestuseks üksainus lemmikridadest, kust leiab mh allusiooni „Hamletile“: „olen kinni kasvanud nagu järv nagu haav liig sitket liha“ (lk 64).

Keeli mitmuses on Parve kogus muidugi üksjagu. Lisaks tõlgetele paljudest keeltest, mis sulavad autori originaalloominguga nii üdini kokku, et tekib kahtlus, kas isegi Parve ühtesid teistest ilma vastava märketa eristaks, on kogus ka palju mitmekeelsusi (k.a üllatuslik Goethe-tsiteerimine originaalkeeles), mille sagenemine ja paisutumine teose lõpuotsas toob nähtavale teost läbiva liini. Keele stiihiale andumise liini – selle vooluga ujutakse kaasa, et õiges kohas põhja sukelduda ja tuua välja see, mida stiihia pakub. Seetõttu meenutab „Varjukeha“ mulle vist ainsana võrdväärset mõju avaldanud kaasaegse luule teost „Libavere“ (mille autor Tõnis Vilu ongi Parve luulekogu toimetaja). Ent seal, kus „Libavere“ läheneb keelele millegi vale ja vääraga, et seda kõnelema panna, „Varjukeha“ hoopis järgib keelt ja tõukub sellest, et miskit uut välja meelitada. Nõnda kulmineerubki keelteliin viimasel leheküljel kuulamisega – muulil seistes pealt kuuldud jutt, „nii arbitraarne / mingid suvalised helid häälitsused“ paisub nii piibellike kui paabellike mõõtmetega kaskaadiks läbi erinevate keelte (lk 92).

***

Sellised näivad olevat need kontseptuaalsed tõukurid, mis kannavad ühest reast teise. Read ise – ja nende arv on debüütkogu kohta täiesti auväärne – adresseerivad parajal hulgal ja tundelise kuldlõike järgi proportsioonidesse jaotatud teemasid, mis väärivad pikemat käsitlust kui on võimalik ühes arvustuses. Ja nad väärivad seda ilmselt veel kaua-kaua.

Kõigele tunnetuslikule ja hägusale senikirjutatule lisaks ei saa ometigi jätta väljendamata tunnet, et „Varjukeha“ näib olevat komponeeritud, aga mitte konstrueeritud… Ma mõtlen, et sihilik, aga mitte planeeritud… See tähendab, kasvatatud ja mitte ehitatud… Ühesõnaga, on näha, et tõlkija-toimetaja taustaga autor valdab kirjanduse vahendeid-võtteid, aga luuletus idaneb omasoodu ja ilma kividest vett välja pressimata. (Sellise pressimise tulemus kipubki ju olema midagi muud.) Ja selline aednikulähenemine tundub sobivat ka luule lausujale:

„jah inimene loodusele seadusi
ärgu kehtestagu
inimene mulle pole naadist ülem
aga vanaema, teate, on.“

(lk 17)

Mina katsun umbes samamoodi mõelda, kuigi ilmselt vähema õnnega. Aga ootan huviga, et põlvkonnakaaslase asemel kirjutaks „Varjukehast“ mõni vanaema, kes oskaks seda lugu ehk mõnest teisest otsast harutama hakata.

Panen aednikulähenemise arvele tõsiasja, et ma ei suuda „Varjukehas“ leida n-ö liigliha, midagi reast välja langevat või lihtsalt õnnetut. Tõsi, kuna luuletused on nähtavasti kirjutatud üle pika aja, siis mõned neist meenutavad minu kui autori ligidase eakaaslase jaoks natuke kõheda selgusega teismeea vintsutusi. Aga nähtavasti on tema neist paremini üle kui mina. Ja luulelummust ei hajuta nad minulgi.

Lõpetuseks meenub mulle ainus luulekogus tõlgitud autor, keda olin varem pikemalt lugenud kellegi teise kui Parve enda tõlkes – Rainer Maria Rilke (lk 57). Midagi Rilke lüürilisest mastaabist aiman olevat ka Parve stiili tulevikus – õieti ka olevikus. Kasvõi viisis, kuidas ta sõnastab küsimuse, mille vastuseks usun olevat kogu luulekogu ennast:

„kuidas teha pettumusest
ja rõõmudest
ja rõõmude haprusest
paar väikest kena kuldrenetti?“

(lk 77)

 

Arvustus pälvis preemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil.


Henri Otsing (29),  loe lühiintervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit!

eelmine / järgmine artikkel