Natalja Nekramatnaja
„Sinine pojeng“
Tuum, 2021
meiegi oleme mõistetud / salajasse
Salapärane Natalja Nekramatnaja ilmus luulelugejate huvisfääri möödunud aastal perioodikas avaldatud tekstidega. Ning juba tänavu ilmus tema samavõrd salapärane debüütkogu „Sinine pojeng“, mille tutvustuski esitab needsamad küsimused, mis on ilmselt olnud nii mõnegi lugeja huulil: „Kes on Natalja Nekramatnaja? Kus ta elab? Kui palju on tal seost vene kultuuriga?“
Muu info puudumisel on ilmselgelt parim viis Nekramatnajaga tutvumiseks lugeda tema luulekogu. Paraku jääb autori biograafia ka siis saladuseks, kuid omal moel saab „Sinise pojengi“ kaudu Nekramatnajaga tuttavaks küll. Müsteeriumile lisab hoogu luulekogu maitsekalt minimalistlik kujundus, mis oma monokromaatilisuses meenutab muuseas Kalju Kruusa raamatute kaasi.
Vormi poolest on „Sinine pojeng“ enamjaolt vabavärsiline ja stiilselt kirjavahemärgi- ning suurtähehõre. Selle tõttu paistavad eriliselt silma erinevad kõrvalepõiked, näiteks tekstis „KUIDAS ÖELDA POJALE ET MÕTLESIN TA VÄLJA“ (lk 50) pööratakse lugeja tähelepanu „komale keset karjeid“. Ühtlase vabavärsi vahel säravad ka naisriimiline „kerberose huuled tihkelt vastu rinda“ (lk 75), peadpööritavalt tihe poeemike „kui eluks hakkas minema seisin keset põgenikevoogu“ (lk 77) ning käputäis proosaluuletusi. Taoline vormiline varieeruvus reedab küll debüütkogu katsetuslikkust (mitte segi ajada amatöörlikkusega!), ent selle toel paistab eriliselt hästi silma autori peen stiilitunnetus ja armastus luulekunsti vastu.
Erilist tunnustust väärib Nekramatnaja keelekasutus, mis püsib oma vahelduvas tiheduses-hõreduses ja argisuses-krüptilisuses ühtlaselt tõhusa ja tabavana. Elliptilisusele ja katkendlikkusele vaatamata on tekst meisterlikult voolav ning meeldejäävate ja leidlike ridadega ei ole „Sinises pojengis“ sugugi koonerdatud – „lapsi kiidetakse / nende olemasolemise eest / tõepoolest nad on olemas“ (lk 56).
sinine pojeng keset lauda närtsinud
Aga „Sinine pojeng“ ei ole siiski just eriti mõnus lugemine. Luulekogu toon on läbivalt ja sügavalt traagiline: Nekramatnaja luulemina on tohutu trauma üle elanud naine ning see kajastub paratamatult ka tekstides. Raske elukäigu mõjul on jutustaja ellusuhtumine kibe ja ükskõikne. Nõnda on „Sinist pojengi“ lugeda raske, aga ühtlasi on morbiidse huvi ja siira kaastunde mõjul raske raamatut ka käest panna.
Pühendus „pojale / kelle ma tapsin“ peegeldab abordijärgset süütunnet ning too kadunud (või olemata jäänud) poeg kummitab jutustajat terve luulekogu vältel. Juba avatekstis tutvustab Nekramatnaja: „umbisikuline laps joonistab õhku / perekonna / kõikvõimalikud olekud“ (lk 13). Omapärane on ka sõnavalik „umbisikuline“. See on grammatiline mõiste, mille puhul väljendatakse olukorda, kus tegevussubjekt jääb ebaselgeks. Kadunud lapse kättesaamatus ja tundmatus leiavad siin umbisikulisuse kujul kehatu kehastuse, mille kaudu on laps jutustajale küll tajutav, aga siiski eemal, nähtamatu ja võõras. Korrad, mil viirastuslik laps end jutustajale ilmutab, näivad seda mõtet toetavat: „umbisikuline laps / hüüab midagi / viipekeeles / [—] ma ei saa temast aru / ta hüüaks / justkui appi“ (lk 56) – suhtlus jääb ebaselgeks ja abstraktseks.
Luulekogu esimene osa keskendubki suuresti Nekramatnaja keerulisele loole, nii isiklikule kui ka poliitilisele. Valusate lapsepõlvemälestuste kõrval on jutustaja esivanemate kannatused – „kuidas küll me üle elame / veel nelikümmend aastat nõukogude okupatsiooni“ (lk 18) – ja nende pärandatud vaimuhaigus[1] (lk 16). Nekramatnaja trauma näib nõnda ületavat põlvkondadevahelisi piire, mis teeb tema vaimse pagasi eriti raskeks. Mineviku julmadest varjudest põgeneda ei aita ka kaunitesse kunstidesse sukeldumine – õndsalt ja süvenenult Klassikaraadiot kuulates tungivad teadvusse järsku „kosmilised piiksud // päevauudised / aktsiisi / tõstetakse / viirused / plahvatused” (lk 65). Nõnda pealetükkivas ja julmas maailmas ei jäägi muud üle kui põgeneda omailma.
Lisaks umbisikulisele pojale mõtleb jutustaja luulekogu teises osas endale välja armastatu „võib-olla igavusest võib-olla niisama / ei jäänud lihtsalt midagi muud üle“ (lk 42). Tekstid, milles Nekramatnaja oma nimetamata armastatu poole pöördub, on ehk luulekogu helgeima tooniga, jutustaja hääles on tunda isegi lootust. Siiski säilib neiski sügavalt nukker alatoon: „kas üldse on veel olemas midagi / mis ei ole sina“ (lk 44).
võib-olla oleme kõik siin väljamõeldud
Proosaluuletuses „kell 8.15“ kirjeldab Nekramatnaja terroriakti ja plahvatust koolimajas, misjärel kinnitab ta peaaegu kohe, et „PLAHVATUS oli muidugi kujund ma kordan plahvatust tegelikult ei olnud“ (lk 57). Võib tunduda, et plahvatuse tunnistatud fiktiivsus võiks mõjuda antiklimaatiliselt, kuid tegelikult ilmnebki siin Nekramatnajat tõukav konflikt. Tekib põnev küsimus teksti fiktiivsuse kohta. Kui tutvustuski kinnitab: „Uuemate kirjandusteooriate valguses pole need [biograafilised] küsimused kuigi olulised, tähtis on kirjutatud tekst ise”, milleks siis rõhutab luulemina nõnda järeleandmatult, et plahvatust tegelikult ei toimunud? Kas ei oleks mõistlik suhtuda tervesse luulekogusse kui üheväärselt ja eranditult ilukirjanduslikku teksti? Aga ongi!
Tekst jätkub kogu muu kirjeldatu olematuse paljastamisega: „ei olnud ka surnukehasid ei olnud lapsi ei olnud hirmu .. sinagi võisid olla puhas fiktsioon“ (lk 57). Nõnda saab luuletekstist justkui teksti fiktiivsuse paaniline ülestunnistus. Erilist tähelepanu väärivad tekstis sõnad „kujund“ ja „fiktsioon“, mis on puhtalt kirjandusteoreetilised mõisted ning justkui viitaksid jutustaja teadlikkusele oma rollist. Ühesõnaga – Nekramatnaja teab, et ta on ise luulemina ning ühtlasi omaenda luulemina autor. Või vähemalt aimab seda.
Selle leiu toel asetuvad ka ülal uuritud tekstid teise valgusse. Kui psühhoanalüütiliselt võib „väljamõeldud“ armastatut ja „umbisikulist“ last tõlgendada Nekramatnaja traumajärgsete toimetulekumehhanismidena, siis ilmneb nüüd charliekaufmanlik metakonflikt – luulekogu teises osas heitlebki Nekramatnaja omaenda ja oma maailma tekstilisusega. Oma täiusliku armastatugi mõtleb ta välja, kasutades „kõiki tuntud armastuslugusid kõige / hinnalisemaid materjale peenemaid kujundeid“ (lk 42), kuid armastusele tuleb piir ette justnimelt seetõttu, et Nekramatnaja on armastatu fiktiivsusest teadlik.
Nende küsimustega tegeledes saab luuletusest „kell 8.15“ seega mõnes mõttes „Sinise pojengi“ võtmetekst, mis pöörab lugeja tähelepanu teksti sisult tekstile endale ning välistab igasuguse autobiograafilisuse võimalikkuse. Kuigi sarnaseid viiteid leidub ka teistes tekstides, toimub siin kindel nihe, mis mõjutab nii lugeja kui ka jutustaja positsiooni ning teeb heast (kuigi pisut raskevõitu) luulekogust vapustava tervikteose.
lugu ise pole oluline / ma ei hakka seda ära rääkima
Pean tunnistama, et süngeid raamatuid ei ole tore lugeda, aga mingil põhjusel nad siiski järjest minu ostukotti või postkasti satuvad ning mingil põhjusel saavad nad ka rutemini loetud. Masenduses ja kibeduses on midagi väga magusat ja sõltuvusttekitavat. Ka „Sinine pojeng“ on üks selline üdini sünge ja raske luulekogu, mida lugeda ei ole sugugi meeldiv, ent tal on teatav külgetõmbejõud, mis ei lase rahulikult olla ka siis, kui raamat juba ammu loetud on. Kuigi jutustaja saatus on täiesti uskumatult traagiline, on tema kibedas anhedoonias ja lootusetuses midagi väga siirast ja äratuntavat. Kuid eriti põnev on viis, kuidas Nekramatnaja oma luulekogu paratamatu ilukirjanduslikkusega tegelevat näib ning uuskriitilise tasandi otse teksti sisse toob.
Natalja Nekramatnaja isikut katavad veel tumedad ja tihedad saladuse varjud, aga „Sinise pojengi“ kujul on autor igal juhul hakkama saanud vägagi küpse, tervikliku ja põneva debüütkoguga. Huvitav oleks teada, kas Nekramatnaja saab enda luulet armastada, olles teadlik, et ta selle välja mõtles?
[1] Vt ka lühiintervjuud Nekramatnajaga (Värske Rõhk, nr 66, august 2020, lk 7)
______________________________________________________________________
Joosep Vesselov (24): “tolmune karvane rott sinu voodi all roti karva pesas suu juustu tykki täis”
