Anna Gavalda
„Mõrad turvises“
Rahva Raamat, 2021
Tõlkinud Maria Esko, Ulla Kihva, Mariliin Vassenin
Prantsuse kirjaniku Anna Gavalda „Mõrad turvises“ (originaalis 2017, eesti tõlkes 2021) on seitsmest loost koosnev novellikogu, mida läbiv motiiv (või mille olemasolu eeldus), nagu pealkirigi viitab, on inimhinge haavatavus. Teose intrigeeriv joon on minavorm, mille kaudu on jutustatud kõik lood, kusjuures viis seitsmest minategelasest on mehed. Intrigeeriv seetõttu, et seda huvitavam on jälgida, kas ja kuidas on Gavaldal õnnestunud anda igale tegelasele oma hääl ja värving, millest ta ise autorina liig eredalt läbi ei kumaks.
Kurvastuseks (eestikeelsele) lugejale peab tõdema, et vähemalt esimese lugemise ajal mõjub paari minategelase kõneregister veidi kentsakalt. Esmapilgul ütleks, et asi on pingutatult heas tõlkes, kus üksikult võttes on „oh sa vana oinas“ ja „jõle memm“ (lk 202) ehk tabavalt eestindatud, kuid ühele leheküljele kokku kuhjatult jäävad veidi krae vahele istuma. Samas on kõneregistrite või eri ajastute slängi meelevaldset segamist Gavaldale ka prantsuskeelses kultuuriruumis ette heidetud. Sellega sai igatahes teose (ja tõlke) suurim puudus kohe algul ära nimetatud.
Karakteriloome teemal jätkates: Milan Kundera nendib ühes mõtiskluses „Olemise talumatus kerguses“, et kirjandusteose autoril oleks nõme väita, nagu oleks tema tegelaskujud päriselt elanud inimesed – tegelased sünnivad ju vaid mõnest mõjusast lausest või konkreetsest situatsioonist. Gavalda aga väidab justkui nimme, et tema viimasest novellikogumikust ei leia lugusid ega veel vähem tegelaskujusid, vaid päris inimesi. Mõlemas mõttes on oma iva.
Esmajoones meeldiks ka mulle Gavalda tegelaste taga näha situatsioone, millest nad sündinud on. Seda eelkõige teose pealkirja tõttu: „Mõrad turvises“ tähendabki mõrasid turvises, s.o situatsioone, mis aitavad läbi tungida tegelaste avalikkusele presenteeritud nn raudrüüst ja paljastavad seeläbi nende sisemuse oma haavatavuses. Need olukorrad aitavad avada ukse tegelaste psüühikasse. Selleks võib olla hetk, mil küünarnukkidega baariletile toetudes märkad leti kohal olevast peeglist laitmatu ja ometi mingist otsast veidi lohaka välimusega tütarlast (loe: tõelist pariisitari), kes naeratab, nagu oleks äsja tulnud armsama embusest, ja otse selle peegelduse kõrval ennast või õigemini omaenda kurba kaksikut, kes juba mitu kuud kannab vaheldumisi kaht paari teksaseid, ei meigi ega lõhnasta end enam, on juuksed maha lõiganud, et nendega vähem tegelemist oleks, ja kelle nahk on pidevast alkoholitarbimisest tingitud veepuudusest kuiv nagu tubakas. Selleks situatsiooniks võib olla hetk, mil sõidad pohmeluses ja haisvana koju oma (kunagise) eluarmastuse pulmast ning mõistad, et oled „(liiga noor, et surra) .. (liiga paks, et chippendale’i teha) (liiga köömes, et pruudi isale kripeldama jääda) (liiga aeglane, et pelota’s skoorida) (liiga tongis, et üldse kedagi skoorida) .. (liiga mõttetu) (liiga, igas mõttes) (liiga mõttetu igas mõttes)“ (lk 205). Ühesõnaga hetk, mil mõistad, et ringitõmbamine pole enam eakohane ja et oled elust maha jäänud. Selleks situatsiooniks võib olla ka kokkupuude inimlapsega, „kellele elu pole veel õpetanud, et ta pole päriselt printsess“ (lk 43). (Laste südamlik kujutamine ja mõjujõud nii selles kui ka Gavalda teistes teostes väärib omaette peatükki.)
Jah, ühelt poolt võib väita, et tegelased sünnivad situatsioonidest, sest nende kaudu õpime neid tundma. Teisalt aga on vaja tegelasi, et sobivad olukorrad üldse tekkida saaksid. Mulle näib, et Gavalda mõte ongi liikunud pigem niipidi. Ta pilk jääb baaris puhkama eelkirjeldatud pariisitaril ning kirjaniku peas hakkab küpsema lugu. Kas ja mis on pildil valesti? Mis olukorda paigutada see pealtnäha veatu olend, et heita pilk tema sisemaailma ja paljastada ta haavatavus? Situatsioonidele eelnevaid tegelaskujusid võikski nimetada päris inimesteks. Inimesed, keda Gavalda on võib-olla kohanud või märganud, kellest ta on üksikasjaliku portree maalinud ning nad seejärel oma loomingus elulistesse olukordadesse asetanud.
Seda kõike ei kirjuta ma soovist leida teosele selgitusi väljaspool seda ennast või väita, nagu peituks Gavalda „päris inimeste“ taga mingisugune „tõde“ prototüüpide kujul. (Kuigi pean tunnistama, et käisin siiski nüüd Pariisis viibides novellis „Vastupanuliikuja“ mainitud baaris, lootuses elada läbi sarnane hetk, mis minu kujutlusis inspireeris Gavaldat seda kirjutama. Tõeotsingutest nii lihtsalt ei pääse …) Pigemini tahan avaldada austust autori küpsusele, mis väljendub just detailides, st teose karakterite ja neid ümbritseva eluilu ja -valu omanäolisuses. Kokkuvõetult: kuldsesse keskikka jõudnud Gavalda on teinud inimelu ja -tüüpide kohta rea tähelepanekuid ja neid oskuslikult oma novellidesse pikkinud. „Mõrad turvises“ on tugev nii karakteri- kui situatsiooniloome poolest. Tulemuseks ongi elulisus, mis on suur samm edasi elulähedusest, mis minu arvates iseloomustab näiteks Gavalda (samuti novellidest koosnevat) esikteost „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“.
Hea näide detailsuse ja omanäolisuse illustreerimiseks on novell „Jalaväelane“, mis räägib loo nn kapitalismi jalaväelasest – firmajuhist, kelle naine ta ühel varasel hommikutunnil (vahetult enne mehe järjekordset tööreisi) maha jättis, sest mees oli kogu aeg ära. Oli ära isegi (ja eriti) siis, kui ta füüsiliselt justkui olemas oli. Naine ei jaksanud enam. Tahtis proovida uut elu, näha, kas see võib olla helgem, kergem. Võttis lapsed ja läks. Omanäolisus lööb õitsele siis, kui ses haavatavas seisundis pakub jalaväelasele lohutust (mis moel nimelt, jäägu lugejale lugeda) naabrimees, kellega ta jagab kingafetišit. Gavalda on siin kaunilt kujutanud poolromantilist, ettemääratult ajutist ja üpris unikaalset sidet, mis kahe kingalembese mehe vahel tekkida võib. Novellist leiab muu hulgas lehekülgede kaupa kirjeldusi eri tüüpi kingade hingeelust või mõtisklusi see: „Elu jooksul tekivad klassi- ja kursusekaaslased, sõjaväesemud, kolleegid, head seltsilised, Montaigne’id ja La Boétie’d, ja siis tuleb ette kohtumisi nagu meie oma. Mis on seda ootamatumad, et need ei tugine mitte millelegi, mitte mingisugusele ühisele minevikule, ja mis just sellepärast, et ühiseks on ühise puudumine, annavad vabakäigu, olgu see mis tahes ettekäändel (praegusel juhul meestekingad), suurimateks vabanemisteks.“ (lk 151–152)
Mis siis on see üleüldisem elulisus, mis „Mõradest turvises“ välja joonistub? Milliseid tähelepanekuid tänapäeva maailma kohta võime sealt leida? Gavalda teoseid peetakse üldiselt middlebrow-kirjanduseks, st populaar- ja kõrgkirjanduse vahepeale jäävaiks. Ja seesinane „Mõrad turvises“ ongi: saab rääkida küll massikirjanduse narratiivile omasest sõltuvust tekitavast haaravusest, aga kindlasti mitte sümboolsete tasandite puudumisest. Teisisõnu ei loo Gavalda näiteks triviaalseid kindla ja õnneliku lõpuga armastuslugusid, ideaalmaailmu, kuhu lugeja reaalsusest põgeneda saaks või tahaks. Gavalda ilm on tunduvalt komplitseeritum, sest ta ei leiuta seda ise: ta kujutabki end päriselt ümbritsevat 21. sajandi uusliberalistlikku ühiskonda. See maailm iseenesest ei sobitu inimestesse; inimesed üritavad sobituda sellesse maailma. Nii on ka armastusega: Gavalda ei kujuta romantilist armastust mingi transtsendentse absoluudina, vaid isiklike ja ühiskonna poolt peale surutud soovide ja piirangute konteksti paigutuva nähtusena.[1]
Gavalda küll tunnistab armastuse potentsiaalset võimet pakkuda mingit sorti sügavamat rahuldust, kuid rõhk on siiski sõnal „potentsiaalne“. Miks? Sest meie aja inimestes (lubage üldistada) pesitseb ilmselge vastuolu soovis olla vaba eneseküllane Indiviid suure algustähega ning samal ajal armastada ja olla armastatud.[2] Mitte et küsimuses kooseksistentsi toimimisest ei peituks midagi ajastuülest, aga praegune aeg kultiveerib taolisi mõtteid ehk enam kui mõni teine.
Miks veel rõhutada sõna „potentsiaalne“? Sest täiskohaga lemmikloomapoes töötava noore neiu öine kiindumine rikkurite perest pärit ja hea hariduse saanud tulevasse Victor Hugosse „on juba eos pekkis. Nagu maailmade sõjad, kultuuride põrkumine, klasside võitlus ja muu selline“ (lk 29). Teisisõnu: armastus pole mingi võluvits, sest klassivahesid ta olematuks ei tee.[3]
Ärgem siiski unusta, et ka selles maailmas, kus armusuhted meenutavad tihtilugu pigemini massikaupa (vt Tinder) kui margitooteid (vt Underi ja Tuglase kirjavahetus), eksisteerib endiselt inimesi, kellele esimesest jääb väheks. Nimetagem neid romantikuteks, kellel on ikka ja alati silme ees virvendamas kujutlus printsist või printsessist valgel hobusel. Gavaldagi on lõppude lõpuks üks nende seast. Roosad prillid on ta lihtsalt värvusetute vastu vahetanud.
[1] Diana Holmes. „Plaisirs d’amour: Love and popular fiction in contemporary France“ – Imagining „We“ in the Age of „I“, New York: Routledge, 2021, lk 175–190.
[2] Meenub Mari-Liis Lille „Esimese armastuse“ kavaleht, kuhu oli muu hulgas poetatud kellegi Agnese (snd 2000) mõttekild: „Tuleb keegi veel, kes võtab nüüd sinu elust osa. Sina ei ole ainukene, kes seda elu määrab. Sellega on võib-olla natuke keeruline hakkama saada.“
[3] Diana Holmes. „Plaisirs d’amour: Love and popular fiction in contemporary France
Juuli Teder (21): „Leian eluilu lõikelilledes, kulgemises ja juhustele andumises.“
