„Armastus pärast ja teisi lugusid“
Puänt, 2021
Selle aasta mais ilmus raamatusarjale „Eesti novell“ otsekui vennaks-õeks raamatupoe Puänt kirjastuselt novellikogu „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Puändi eestvedajaid Elisa-Johanna Liivi ja Triinu Kööbat innustas Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmunud Milan Kundera „Veidrad armastuslood“ korraldama konkursi „Minu veider armastuslugu“, mille tugevaimad tööd koondati kaante vahele. Tekste on kogus 13, mõned autorid on staažikamad, teised jälle debütandid või on avaldanud mõne kirjandusajakirja veergudel üksikuid tekste.
1.
Alustuseks laenan tsitaadi Kundera „Veidratest armastuslugudest“: „Tõelise armastuse lõpus on surm, ja ainult see armastus, mis lõpeb surmaga, on armastus.“[1] Ka novellikogu autorid järgivad laias laastus seda teesi – surm on kohal lausa kaheksas novellis kolmeteistkümnest. Surma ja armastuse seotus on üsna kulunud võte ning nõuab hästi toimimiseks originaalsemat käsitlust kui Kundera pateetiline tsitaat, ning Art Lukase novell „Kiri kallimale“ saab sellega kahtlemata hakkama. Minategelase kallim hukkub traagilises autoõnnetuses ning mees otsustab surnud partnerile kirja kirjutada. Leidlike kujunditega vürtsitatud kirjeldused jõhkrast õnnetusest vahetuvad mälestustega erootilisest fotosessioonist. „Kiri kallimale“ on kummastav ja igapidi konkursi kriteeriumitele vastav armastuslugu, oodati lugusid, „mis on päriselt juhtunud, mis oleksid võinud juhtuda, olgu siis unes või ilmsi“, nagu on märgitud raamatu tagakaanel. Seesugused laiaplaanilised suunised andsid autoritele üpris vabad käed, kuid Lukase novell tabab tõeliselt märki. Kirjavormis tekst kondab kusagil une ja reaalsuse piirimail, kus reaalne lein ja surm kohtuvad kummastavalt sürreaalse lõpplahendusega. See lugu täidab ka novelližanri tingimused: tihe tekst, mitu üllatavat pööret, piiratud tegelaste arv.
Sama tugevasti kompab surma–armastuse klišeelikke piire Janne Liase novell „Peaaegu armastuslugu“, kus elus pettunud kunstnikule, kelle töid näitustele ei valita, ulatab elukaaslane abikäe ja laseb õhku Veneetsia biennaalile sõitva lennuki, kus on sees pea kõik Eesti kunstnikud. See umbes 1000sõnaline jutuke sobiks oma absurdsuselt ja mahult hästi Armin Kõomäe „Perifeeria kangelaste“[2] novellide hulka. Liase armastusloo lõpus tõdeb minategelane, et armastuse nimel inimohvrite toomine on absurdne (samas kunsti nimel aga mitte) ning otsustab maailmavaadete erinevuse tõttu kaaslase maha jätta. Mõlemad novellid vastanduvad seega klassikalise armastusloo printsiibile, kus armastus on kõigest üle ning lahkunud kallimale järgnetakse teispoolsusesse.
2.
Tingituna tänavu kevadel loetud Margit Lõhmuse novellikogu „Sterne“[3] niminovellis kirjeldatud transarmastusest, mille siduvaks elemendiks on fetišeeritud menstruatsioon, tundus huvitav jälgida, milliseid eri tüüpi armastusi on kujutanud Puändi novellikogu autorid. Kelle pilgu läbi armumist-armastust kujutatakse? Millised seksuaalsed sättumused domineerivad? Need ei ole üksnes sotsiaalpoliitilised küsimused, pigem tooksid eri vaatepunktid novellikogusse tervikuna variatsioone. Kui kõik kujutet suhted oleksid heteroseksuaalsed ja kirjutatud peamiselt ainult ühe soo vaatepunktist, muutuksid tekstid ju liiga sarnaseks. Laias laastus selles kogus niimoodi juhtunud ongi.
Novellikogus domineerivad naisautorid (kolmeteistkümnest üheksa) ning seda mõneti tavatult, sest nii „Eesti novell“ kui ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žürii on saanud laitusi, et eelistavad meesautoreid, kes toodavad ka tihtipeale meestekeskseid tekste.[4] Kogumiku „Armastus pärast ja teisi lugusid“ puhul ei tasu laskuda väiklusesse ja väita, et meesautoreid kuidagi diskrimineeritakse; ju siis nonde tekstid polnud püünele pääsemiseks piisavalt tugevad. Naispilgu kasutamisega teeb teose esimeses novellis „Leib“ algust kogu nimekaim autor Jan Kaus, kes kirjeldab ühe kolmekümnendates naise armumist oma sõbranna surnud isa teisikusse. Empiirilise autori ja minategelase soo samasusele astub lisaks mainitud Kausile vastu Aliis Aalmann, kes kirjeldab novellis „Kuu peale“ lihtsa külamehe koomilist käitumist, kui ihaldatu ta kuu peale saadab. Kahte vaatepunkti vahetuse kaudu loodud tegelast on aga keeruline kõrvutada, sest Kausi novelli keelekasutus on väga meisterlik ja loos peitub sügavust, Aalmanni tekst on sellega võrreldes lihtne pilalugu. Seega tuleks hoopis mõlema autori puhul kiita mugavustsoonist väljaastumist ning sellega kogu domineerivasse naisautorite loodud naisvaatepunkti vahelduse toomist.
Ka kujutatud suhete tüübid on olulised, nimelt keskenduvad pea kõik novellid heterosuhetele. Ehkki kahes tekstis kirjutatakse kahe naise vastastikusest intiimsusest, puudub meestevaheline armastus kogus täielikult. See pole oluline mitte ainult seepärast, et novellikogu ühiskondlikku relevantsust tõsta (või talle seda üldse omistada), vaid pigem looksid seksuaalsuse variatsioonid narratiivseid üllatusi, muutes sellega raamatu haaravamaks. Novellikogu, mille ühisnimetajaks on veidrus, võiks lugemiskogemuselt sarnaneda Ameerika mägedega, kust lisaks klassikalisele mehe ja naise armastusele leiaks ka midagi hoopis teisest, vahetevahel ehmatavast äärmusest. Näiteks Kõomäe „Perifeeria kangelaste“ novellis „Instinkt“[5] kiindub minategelane oma soolestikus elutsevasse paelussi, mis on ju narratiivi poolest ideaalne „veider“ armastuslugu. Justnimelt narratiivsest eriilmelisusest jääb selle kogu autoritel puudu. Miks see nii on, ei saa kindlalt öelda. Võib-olla on asi autorite elukogemuses – ehk puuduvad oodatud ekstreemsused, mille põhjal tekste luua? Samas ei saa öelda, et variatsioonid täielikult puuduksid. Katrin Tegova novell „Armastus pärast“ (mis on nii mitmetahuline, et nõuaks eraldi arvustust) räägib nii karile jooksnud abielust, isa surmast kui sellele eelnenud mentaalsest madalseisust. Isa ja tütre armastus lisab raamatu narratiivsele tasandile melanhoolset värskust: „Armastus tuleb pärast. Kõik muu, millest sa arvad, et see on armastus, on madal karge sügisene päike määrdunud majaseintel.“ (lk 101)
3.
Novellikogu arvustades on paratamatu, et kõikidest tekstidest ei jõuagi kirjutada. Siiski tahan tähelepanu pöörata kõige kunderalikumaks novelliks tituleeritud Paul Vasingu „Halastusseksile“, milles domineerivad[6] steriilsed kirjeldused ja muidu selles kogus mitte nii tugevalt esindatud transgressiivsus. Lugeja kohtub Tartu tudengi Oliveriga, kes oma head välimust ja kultuuriteadlikkust seksuaalsuhete loomiseks ära kasutab. Vasingu infotihedad pikad laused maalivad Oliverist kirka pildi, mis peaksid igal endisel või praegusel Tartu tudengil Oliverist mingisugusegi kujutluspildi looma: „Ainus, mis naisi tema juurest eemale peletas, oli oma konkurentsipositsiooni tajumisest tingitud lootusetusetunne, mis võis haarata iga tütarlast, kui ta nägi Oliveri Pirogovi platsil end kitarri saatel poolsuletud silmadega õõtsutamas“ (lk 55). Noormehe idüllilise purjutamist ja üheöösuhteid täis tudengielu keerab pea peale „inetu“ Mareti ilmumine, kellega Oliveril suhe tekib. Ehkki novelli narratiiv ei paista olevat midagi erilist, muudab autori analüütilisus lugemiskogemuse ääretult nauditavaks. Oliveri mandumist kirjeldav lause „Kiirelt oli ta „maitsnud elu tülgastuvuseni“ ja võitlus spliini ja tähendusetusega andis üha harvemini lahinguvõite, sõja enese perspektiiv oli tume“ (lk 58) annab aimu keelt väga oskuslikult kasutavast autorist.
Vasingu trump on aga seksuaalsuse tehniline kujutamine: „Pealegi – mõistuslikult ta tunnistas arusaama, et naise ja mehe seksuaalne suhe pole päris sümmeetriline, et naine annab rohkem, et mees peaks a priori tänulik olema, et munaraku ja seemneraku evolutsiooniline hinnaerinevus peegeldub vähemalt mingil määral soolises psühholoogias“ (lk 66). Oliver suhtub seksi kenderlikult kalgilt ja nii on seksuaalvahekorra kirjeldused novelli kõige süngemad kohad, sest neis on näha noormehe osavõtmatust ja iha puudumist, teda pole kohal, kõik toimub sisseharjutatult ja motoorselt. Just see on transgressiivsuse musternäide, sest vastandid (kiretus–iha) tekitavad lugejas mõjusaid vastakaid tundeid. Vasingu transgressiivsus sobib hästi Georges Bataille’i mõttega, et transgressioon „ühendab iha alati õudusega ja intensiivse naudingu ängistusega“.[7] Lubades lugeja vahekorra ajal peategelase pähe, kus terve akti vältel käib tohutu mõttelend, omandab metafooritult ja elulähedaselt kirja pandud tekst dokumentaalse ilme, hägustades nõnda reaalse ja kirjandusliku maailma piire. Kliiniliselt analüütiliste seksuaalvahekorra või alkoholismi kirjelduste kaudu mõtestab Vasing keha ja vaimu mandumist. Nii võib „Halastusseksi“ pidada selle kogumiku kõige tugevamaks tekstiks. Muide, Vasingu detailirohkeid transgressiivseid kirjeldusi võib leida ka 2016. aastal Värskes Rõhus ilmunud novellist „Puuri rottides“[8]. Loeksin ka tulevikus meeleldi mõnd sarnase võttestikuga romaani.
*
Viskan lõppu mõtte, et Puändi kirjastus võiks „Eesti novellile“ vennaks-õeks olemise päriselt plaani võtta ja regulaarselt novellikonkursse korraldada, aga igal aastal eri teemaga. Nii selles kui ka tulevastes kogumikes tuleks kasuks suurem narratiivne ja žanriline varieeruvus. „Armastus pärast ja teisi lugusid“ jäi tervikuna igavaks – seda viga saaks tulevikus vältida.
[1] Milan Kundera. „Veidrad armastuslood“ – Loomingu Raamatukogu kuldsari, nr 4, 2020, lk 89.
[2] Armin Kõomägi. „Perifeeria kangelased“ – Loomingu Raamatukogu, nr 27–28, 2020.
[3] Margit Lõhmus. „Sterne“ – Tallinn: Kultuurileht, 2019.
[4] Vt nt Sirel Heinloo. „„Janu on kõikidel üks“ väärinuks esiletõstmist“ – Sirp, 12.03.2021.
[5] Armin Kõomägi. „Perifeeria kangelased“ – Loomingu Raamatukogu, nr 27–28, 2020, lk 30.
[6] Vt https://kultuur.err.ee/1215958/selgusid-novellikonkursi-minu-veider-armastuslugu-parimad.
[7] Georges Bataille. „Erotism: Death and Sensuality“ – San Fransisco: City Lights Books, 1986, lk 39.
[8] Paul Vasing. „Puuri rottides“ – Värske Rõhk, nr 46, 2016, lk 76–87.
_______________________________________________________________________
Morten Made (20): “Kui on olemas hea luule, siis milleks üldse proosa. Kui on olemas hea proosa, siis milleks üldse luule.”
