Ma nüüd lõpuks kõnnin koju
Ma kõnnin mööda tänavat ja sülitan tatti. Tatt on oranž, sest sõin hommikul multivitamiinitabletti. See juhtus nii: panin tableti suhu, närisin pool ära ja kui ma polnud veel kogu kraami alla neelanud, hakkasin midagi laua pealt haarama ning selle asemel, et mööda mu söögitoru makku liikuda, liikus tablett nüüd mööda mu ninaõõnt otse ajju. Umbes selline tunne oli, nagu oleks sattunud limaskestale see kihisev komm, mida kunagi kaalu järgi osta sai. Pärast seda on mind terve päeva vallanud mingi vallatu tuju.
Seest olen tuim nagu kõik helid ja sõnad, mis kõlavad liiga valjult. Miski ei vaiki ega valjene ka. Panen ühe jala teise ette ja sülgan oranži löga edasi. Siin linnas tean täpselt, mida on vaja teha, et pinnal püsida. Kirjeldan, mängin kaasa. Olen selles labaselt hea. Täidan amatöörkriitiku osa, annan endast kohalolijana parima. Teen, mis vaja. Olen õigel ajal õiges kohas. Mängin vajadusel kuulaja, vajadusel klouni rolli. Selle teisega lähen vahel üle piiri ja teen end lolliks, aga enamasti see mind ei häiri. Las keegi teine täidab seda müstilise eesti noore intelligentsi osa. Ega ma oma kodubaaris siis ainult network’imas ei käi. Räige mäsu. Otsin mingit tööriista, mis aitaks. Sõnad ehk töötavad. Visuaalid täidavad liialt, mõjuvad imalalt. Objektid jäävad tee peale ette. Kõik mõjub etenduse, tõlkena. Jaa, muidugi võin aidata, pakun end ise appigi. Ajab lihtsalt nii kohutavalt närvi. Kuidagi ikkagi rahunen ja liigun edasi. Sülitan. Lärmakas ja segamini, kõik toimub korraga. Ja mis siis juhtuma peaks? Kõnnin ja mõtlen üle.
Mälestused veavad mind alt, mu mõtted veavad mind alt, teised inimesed veavad mind alt ja ma ise vean teisi inimesi alt. Aga need puud on. Pajuutud on. See mees seal katusel on. Kraavid on. Linnupesad on. Liiklusmärgid on. Kuid ühtegi päris inimest ei ole. Ainult valjud autod ja tühjad põllud. Ma ei tee enam vahet looduslikel veekogudel, kus ujuvad kilekotid ja viinapudelid, ning inimtekkelistel kraavidel. On korterelamud ja eramajad ja talud. Ja need talud on kõik nii suvalistesse kohtadesse ehitatud, täiesti mõttetutesse tee- äärtesse, kus on lihtsalt nii lärmakas ja rõve ja sul ei ole kuskil oma hommikukohvi juua. Aga ikka ehitavad. Ma hakkan vaikselt maha rahunema, sest Tallinn jääb selja taha. Olen Arivere teel, kõnnin.
Mina olen ja need soised põllud on ja linnud ja lennukid pea kohal ja bussipeatused, mille nimeks on Tubaka või Raadiojaama. Tunnen end koduselt, ka tatt hakkab otsa saama. Liigun kuivema elu suunas. Täiesti suvalisel hetkel saab Lagedi tee vasakul pervel kõnnitee otsa ja mulle lendab näkku mõnus tolmupilv. Kellegi suurema pilk peatub mu palgeil. Hirmus on, aga ma nüüd lõpuks kõnnin koju.
Vanaema vaiba peal
Mul oli valge A-lõikeline seelik ja ma istusin põlvili pehmel beežil vaibal, näoga akna poole. Sille ja temast kümme korda väiksem nukk Tillu-Mari olid ka seal. Mäletan, et naersin hästi palju ja suured inimesed vaatasid allkorrusel televiisorit. Õues oli valge ja kui oleksin püsti tõusnud, kõndinud mööda kahest üheinimesevoodist ja vaadanud otse selle toa ainsast aknast välja aeda, siis oleks pilk peatunud nukumajal. Rohelisel, kollaste aknaraamidega miniatuursel majal. Alla vaadates oleksin näinud kruusateed, mis viis ridaelamu garaažiboksidega piirneva tagahoovini. Meie boks oli kõige parempoolsem. Sellest edasi põld, hruštšovkad, poolelijäänud vundamendiga ehitus ja veel veidi kaugemal kanad. Ükskord näksasid nad mind jõhkralt. Tahan mäletada, et see kanakuut asus kaugel keset põldu, aga nii ei saa olla. Jalad olid väikesed ja vahemaad suured. Tahan mäletada veel palju ilusaid asju, mida pole kunagi juhtunud. Pilguga paremale liikudes oleksin näinud lamedat asfalteeritud katust. Suviti võttis vanaema seal päikest ja kaks õde sulistasid oranžis minibasseinis. Eriti sooja ilma korral hakkas katus sulama, tekkisid mustad pigilombid, mida pidi vältima, et mitte oma lemmikule püksseelikule igaveseks head aega öelda. Kui oleksin seisnud katusel ja pead pööranud, oleksin näinud redelit. Seda mööda alla ronides pääses otse hiiglama suurde aeda. Seal kasvas teiste hulgas saja meetri pikkune vaarikahekk. Kartulimaa kõrval lõõtsutas aga Ronni, kes aastaid hiljem mind niimoodi paremast käest pures, et nägin oma veeni verises augus tuksumas. Aias ringi kõndides oleksin jõudnud kollaste ploomipuudeni, mille viljad maitsesid lilladest vaieldamatult paremini. Seal võisin rahus naabritüdrukut jõllitada. Kontakti loomine polnud kunagi vajalik, me olime üksteise olemasolust teadlikud ning sellest piisas. Tookord toas vaiba peal hoidsin nina tublisti allapoole ja jälgisin, kuidas valgest saab punane ja punasest pruun. Ma ei vaadanud aknast välja, istusin hoopis seal oma mitte-enam-valge seelikuga ja jõllitasin põrandat. Peopesad hakkasid vastikult surisema, sest toetusin nende najale liiga kauaks. Vahel kohtuvad mu mõtetes see ridaelamu ja sealsed elanikud ning ma saan pahaseks, sest ei mäleta enam, kuidas liikuda tollest toast välja ja mis üldse pärast seda tuba sai. Meenub seelik ja vereplekid ning isegi veider struktuurne tapeet, aga, kurat, ma ei oska enam öelda, mis värvi see majagi oli. Oskan jõuda akna kaudu aeda ja siis sealt edasi vaid tühimikke kokku valetada.
Tahaks, et sul oleks hea olla
Sul on ilus sinine kampsun, see sobib su siniste silmadega. Nende tuhmide elu näinud silmadega. Värisevi käsi sirutad oma Pühaste Vulina järele ja suure lonksu lõpetuseks takerdub törts õllevahtu kareda, kuid viisakalt trimmitud vuntsi külge. Iga hall karvake su armsal peal tundub nii habras ja ma kardan sind kallistada, kui seisame ristmikul, et eri teid pidi edasi minna, sest isegi kui sa oled nii kõbus ja kobe, siis ikka on hirmus. Vanad inimesed panevad mind tundma, et elu saab tegelikult ka otsa. Ja et see elu tagumine ots on üksildane.
„Õhtuti pole mul midagi teha, ei jaksa telekat ka enam vaadata. Kui uni peale tikub, panen kohe kiirelt pea padjale ja silma kinni, et siis kuskil kahe-kolme paiku üles ärgata. Aga vähemalt tahab koer ka juba sel ajal välja ja poole kuuest hommikul algavad uudised, siis on jälle hea olla.“ Tahaks, et sul oleks kogu aeg hea olla.
Niimoodi mega armsalt istud siin laua taga ja puurid pilguga kõike, mis ümbritsevas keskkonnas toimub, samas ei tundu sellest huvituvat. Kuulad ka niimoodi katkendlikult, sest vahepeal tuleb meelde mõni jutt nooruspõlvest või miski, mida oled kunagi siinkandis teinud, ja siis tahad jagada ja see üldse ei häiri mind, sest ma tahan kõigest kuulda. Tean nüüd, et see koht, kus sa keevitajaks õppisid, kino Rahu kõrval, on nüüd 6. kutsekoolist või mis iganes asutusest ümber nimetatud Kopli ametikooliks ja minu praegune korter Vabriku tänaval asub peaaegu et üle tee sellest paigast, kus sa praktikal käisid. Kopli lõpus laevatehases käisid ka praktikal. Need majad, mida enam ei ole, on kõige kurvemad majad. Ja kui sind enam ei ole, siis ei tahagi ma selle peale tegelikult mõelda. Maa peale laskub hall udu.
Aga täna ma mäletan neid lesti, mis sa koju tõid ja mis veel elus olid, siplesid kilekoti sees plastikämbris keset päikeseküllast kööki. Ma valasin neile alati veidi vett juurde, et nad ikka nii natukenegi edasi elaksid. Sina ajasid mind aga köögist minema nagu koera, sest lestad olid suitsutamiseks. Kord Leivajõe ääres püüdsime koos ühe latikataolise isendi, kuid ma viskasin ta tagasi vette ja sa ütlesid kindlasti midagi umbes sellist: „Mis sa tulid siia kalda äärde lulli lööma või? Bože moi.“
Õnge otsa vihmausse toppida mulle ka ei meeldinud. Terve plekkpurk oli neid täis, vingerdasid seal rooste sees üksteise otsas. Kallas oli võssa kasvanud. Nüüd on see üldse üks suur noorte puude juurerägastik. Enam me sellest padrikust läbi ei pressi, vaid räägime pigem neist hobustest, kellel on kapjade ümber pehme karv, millesse kleepub talvel klompidena lumi, ja kuidas sa omal ajal neile kaera viisid.
Vaene väike koer
Õues käivad sireenid, Tadžikistanist pärit majakaaslane ei reageeri, sööb rahulikult moosisaia. Mina haaran koera kaenlasse ja jooksen õue. Inimesed seisavad kaootiliselt keset tänavaid. Tean küll, et tegelikult on see õppus ja päris maavärin oli eile, aga siis ei tundnud ma midagi. Selle asemel lebasin voodis ja kuulasin, kuidas koer mu voodi alla oksendab. Öökides ja valust urahtades. Arvestasin, et minu asukoha järgi voodis peaks see kollane plöga asuma mu parema väljasirutatud jala alt umbes kolmkümmend sentimeetrit vasakule poole. Ma ei söandanud seda koristada. Kutsusin koera voodi alt välja, tegin pai ja ütlesin, et pole midagi.
Pärast sireene jookseb koer jälle voodi alla ja jääb, saba jalge vahel, kollasele lisandunud punakaspruuni vedeliku kõrvale istuma. Ta jõllitab mind. Ma ei korista ka seda ära. Lähen hoopis magama ja näen unes, et ujun Narva jõe kaldast kolmsada meetrit asfalttee kogumite suunas, mis asuvad tükikestena keset avamerd. See meri ise asub omakorda Noblessneris. Vesi on sogane, rohekas, ei paista läbi. Asfaldiga kaetud kai sarnaneb kihilise koogiga: mullakamakad, millest kasvavad välja aas-rebasesaba, aruhein ja rukis, paekivilahmakad ning siis ülemine pigitaoline kiht. See kõik jääb veepinnast kõrgemale. Edasi ei paista enam midagi. Mööda vett hõljuvad massiivsed vetikad. Isehakanud algoloogina ütleksin, et tegu on põisadru hübriidliigiga. Mööda merepinda sirutavad need oma pehmeid munalisi jäsemeid. Ujun täiesti rahulikult asfaldi suunas. Mul on jalas beežid kargopüksid ja mingid ketsid, seljas hall T-särk. Ujun ja vaatan enda ümber ringi. Ma pole närvis ega tunne ka midagi muud.
Päike tuleb pilve tagant välja, kui jõuan asfaltkogumini, hoian sellest jalgu sirutades mõnda aega kinni. Lasen merel end vaikselt koos vetikatega loksutada. Siputan. Varbad tõmbuvad krimpsu ja helendavad roosakalt. Peagi vinnan end kuivale pinnale, sest lähenevad suured valged rekad. Need sõidavad mööda merepinda ja valmistuvad läbima väikeseid tunneleid kihiliste kookide vahel. Sünkroonis liikudes liuglevad need otse minu suunas. Tervitan kõhuli lösutades autojuhte ja lasen end sopase veega igast küljest üle pritsida. Ma ei taha ega tunne midagi.
Peale uinakut kõnnin läbi sisehoovi alasti kööki, et kallata endale plastikkanistrist klaasike vett. Päikese käes ülekuumenenud kiviplaadid kõrvetavad mu tallaaluseid. Caroline Polachek laulab „go on go on leave me breathless“, heidan valgele linale pikali, tõstan jalad taeva poole ning õõtsutan end Ladina-Ameerika kuumuses. Koer istub ja vaatab mind. Kell lööb kolm ja tean, et Eestis on nüüd kesköö. Eemal olles kipub olema nii, et jõuan mõelda asjadest, millest pole vaja. Päriselu on pausile pandud, puudub rutiin, aga kuude kaupa turisti mängida pole ka võimalik. Mõtlen, et millest leiavad leevendust need, kes ei veeda oma päevi midagi muud igatsedes. Katan käega selle osa vaateväljast, kus koera näha on, ja jälgin, kuidas üle mu arvuti puuteplaadi liigub väike heleoranž putukas. Nii väike, et algul tundub, nagu oleks tegu terakese või küünealuse mustusega, aga ei, see on kindlasti mingi pisike tegelane. Pikemalt mõtlemata libistan oma sõrme üle tema, et liikuda noolega arvuti ekraanil üles ja vahetada laulu. Järele jääb vaid tumehall triip, mille pühin kiirelt näpuga laiali, tunnen jälle midagi.
Loora Kaubi (24)
foto: Sonja Sutt
Oma tekstides põimid mälestusi ja unenägusid, hägustad piire reaalse ja kujuteldava vahel, aga samas paistad hoiduvat mitteisiklikest ning struktureeritumatest väljamõeldistest. On sul midagi sellise lugusid jutustava, klassikalisema kirjanduse vastu?
Klassikalisema kirjanduse vastu mul kindlasti midagi ei ole, aga teatav segadustunde tekitamine (või selle kogemine) tekstis meeldib mulle, sest seda saab enda kasuks pöörata. Üldinimlik vajadus mõtestada ümbritsevat maailma ja korrastada mõtteis neid situatsioone, kuhu meelega või kogemata satun, väljendubki säärases hüplikkuses. Mingisuguses häguses stabiilsuses, mida see elu meile lubab, tundub mulle loogilisem ka lühiproosas kasutada isiklikku ja seega ähmasemat tasandit. On hetki, mil ma pole ka ise kindel, kui suur osa mu mälestustest on päriselt olnud ja mille olen juurde mõelnud. Sellega kaasneb omakorda mainitud piiride hägustamine või siis ka juba hägustunud piirid, mida mina siis isiklike aspektide kaudu manipuleerida proovin.
Sa oled ka kunstnik ning proosa on sinu jaoks pigem kõrvaline meedium. Mismoodi tunnetad oma loominguliste impulsside avaldumist niivõrd erinevatel viisidel? Kas tahad tekstidega edasi anda sedasama, mida kunstiga, lihtsalt teistsuguste vahenditega, või toob teistlaadi meedium sinu jaoks välja sootuks uued eesmärgid ja teemad?
Olen oma loomingus ennekõike tunnetuslikkuse etendaja, keskendun läbielatud kogemuste materjalisse tõlkimisele. Mingil määral kasutan teksti samal eesmärgil, kuid ehk seisneb erinevus selles, et objektidega proovin kõditada ebamugavuse või vaenulikkuse aistinguid, sõnad aga töötavad vahetumal viisil. Sõnade kaudu midagi väljendades kaovad isikliku elu barjäärid kiiremini, mis on omamoodi ohtlik, kuid tekitab uusi tasandeid, kus mängida.
Soovita lugeda äkki midagi sellist, milleni sa ise veel jõudnud polegi!
Üks raamat, mida ma aeg-ajalt oma raamaturiiulis sellise okei-ma-nüüd- loen-seda pilguga puurin, on Paul B. Preciado „An Apartment on Uranus”. See on mul selline eriline teos, millesse sain 2020. aastal Tate Liverpoolis autogrammi ka, aga lugenud ikka pole. Veits on piinlik, aga mitte piisavalt, et ei julgeks seda siia kirjutada.
