soome keelest tõlkinud Mona Tärk
Mida kõike ma õigupoolest kardan?
Kardan et see on ainult faas. Kardan et kui olen kõigile sellest rääkinud, mõtlen ümber. Kardan et see, mida algul pidasin jõuetuseks ja mille siis nimetasin naise pilguks, ongi kõigest jõuetus ja et see saab mulle korraga vaieldamatult ja valusalt selgeks.
Kardan et sunnin teisi inimesi oma uut nime ära õppima ainult selleks et see jälle tagasi vahetada; et teised peavad minu pärast oma aju ja tunnete kallal tööd tegema, et õppida ära mu uus nimi, et õppida mind uuel viisil vaatama. Kardan et vean inimesi alt. Kardan et valetan inimestele. Kardan et valmistan neile pettumuse. Kardan et inimesed pettuvad minus sellepärast et ma ei ole enam Jalmari. Kardan et inimesed pettuksid kui oleksingi jälle Jalmari.
Kardan et määratlen ennast valesti. Kardan et hõivan ruumi ja määratlusi mis ei kuulu minule. Kardan et võtsin omaks kellegi teise unistuse. Kardan et kaotan ennast teiste soovidesse ja oletustesse ega leia enam teed enese juurde. Kardan et olen erilisust taotlev tähelepanuotsija.
Kardan et olen ikkagi kõigest feminiinne mees, bi-curious luulepoiss. Kardan et võiksin õnnelikult elada ka ainult küüsi lakkides ja vahetevahel femme’ilikumalt riietudes. Kardan et sellest ei piisaks. Kardan et vean alt ennast otsivad poisse ja mehi, olles näide sellest et feminiinsus on reserveeritud ainult neile, kes on päriselt naised.
Kardan et olen vaid naisterõivastesse riietumisest erutuv mees. Kardan et alatine porno vaatamine on mu aju nii läbi söövitanud et internetivaramust ei piisa enam selleks et mind erutada, vaid ihkan aina millegi tõelisema järele. Kardan et vahetevahel pinnale sööstvad mõtted tussust, rindadest, penetreeritud saamisest on kõigest järjekordne samm mu fetišite jadas.
Kardan kaotada armastust. Kardan kaotada seksi. Kardan kaotada lähedust, suudlusi, puudutust. Kardan et keegi ei tahaks mind enam kunagi, et ma ei leia enam eales kedagi enda kõrvale, et mind tahaksid ainult chaser’id. Kardan et olen tülgastav. Kardan et olen liiga pealetükkiv, klammerduv kui keegi peakski minu vastu huvi üles näitama. Kardan et saan teada mida mu sõbrad minust päriselt mõtlevad. Kardan et lähedased inimesed eemalduvad minust. Kardan et mu veidrus, erilisus läheb lõpuks üle piiri. Kardan et mu suhted lähevad nässu, katki, minu pärast, sest mu olemise mõistmine muutub liiga raskeks. Kardan et olen liialt keeruline, liialt nõudlik, liialt vale, liialt.
Kardan haletsevaid pilke, põlastavaid pilke, vihaseid pilke. Kardan pilkudele järgnevaid sõnu, sõnadele järgnevaid tegusid. Kardan vägivalda ja ebameeldivaid hõikeid. Kardan et mõni cis-heteromees näeb mind tänaval või baaris ja erutub, kuniks saab aru et ma olen miskit muud ja siis peksab mu läbi. Kardan et ta erutubki just sellepärast et ma olen miskit muud, aga ei suuda seda õieti mõista ja peksab mu läbi. Kardan et ma ei saa kunagi selgeks, kuidas olla nagu need naised keda tänaval kadestades vaatan, kes näevad välja nagu nad tunneksid end oma naisesuses hästi, teksad muretult jalas ja hobusesabad lehvimas. Kardan et ma ei saavuta kunagi seda mida neis näen. Kardan et jään alatiseks ainult naisi kehvalt imiteerivaks nilbes meigis poisikeseks. Kardan et oleksin alati kuidagi mahajäänud, et neil oleks naisesuses nii pikk edumaa et oleksin alati nende hulgas võõras. Kardan et ma ei saa olla päris naine sest ma pole kogenud terve eluaja kestnud seksualiseerimist, ahistamist, alavääristamist, ignoreerimist. Kardan et tekitan naistevetsudes ärevust ja hirmu ainult oma kohaloluga.
Kardan et ma ei saa kunagi ilusaks. Kardan et muutun ilusaks ja et selle möönmisega saab minust edev ja ennast täis lits. Kardan et teised on mu privileegide ja vedamise peale kadedad ja tõukavad mu välja.
Kardan et teen liiga „päris“ transinimestele, kui tulen avalikult kapist välja ja pärast kahetsen, astun sammu tagasi või ütlen midagi rumalat. Kardan et ma pole piisavalt trans et olla trans sest ma pole algusest peale teadnud, sest ma pole algusest peale kannatanud. Kardan et on ainult aja küsimus, millal osutun petiseks.
Kardan et ma ei tea kes ma olen. Kardan et ma tean kes ma olen. Kardan et keegi näeb mind sellisena nagu olen. Kardan et keegi ei näe mind sellisena nagu olen.
*
Maikuus kirjutan päevikusse: Olen võibolla genderfluid. Samas tundub veider ennast mingi teatud sildi järgi nimetada. Kuidas teada saada, millena ma end tunnen? Äkki sellistesse mittebinaarsetesse või mitte-normatiivsetesse sookogemustesse suhtutaksegi algul teatud imestusega, mõeldakse, mis on ehe kogemus, mis kõigest väljamõeldis.
*
Otsustan Rosale oma mõtetest rääkida. Et ehk ma polegi täiesti mees. Istume mu voodil, vajutan Rosa peopesa oma südame vastu. Rosa kuulab mind tähelepanelikult, küsib kui kaua olen nii tundnud. Ma ei oska vastata. Rosa ütleb et ta on lugenud et mõned voolava sooidentiteediga inimesed soovivad et nende käest küsitaks hommikuti, kumb ärkas. Rosa küsib kas tahaksin seda või näiteks mingisuguseid käevõrusid, millega talle märku anda minu selle päeva soost. Pigistan Rosa kätt.
*
Tahan maha rebida kõik vana ja näha, mis järele jääb. Tahan lahti lasta, langeda, tuules õõtsuda ja lasta tulevikul lagedale tulla. Näha, kes Mira on. Kardan oma teismeiga uuesti kaotada. Kardan et keelan endal midagi kogeda, kuna olen sidunud end väliste kohustuste ja vastutustega.
*
Olen alati olnud see inimene kes jätab suurtest asjadest rääkimise viimasele hetkele. Nii ka nüüd, alles kui teekann tühi ja sammud juba ukse poole seatud, saan sõnad suust. Ma olen mõelnud, või et, mul on tunne et, tähendab, jah, et sul on vist ikkagi tütar.
*
Ühel ema fotodest seisan nelja-aastaselt rannavees. Pildil on näha ainult mu peegeldus veepinnal, olen seljaga, pea natuke kumaras, üks käsi selja taga, teine mu ees lainemustris virvendamas. Mu piirjooned lekivad, nahka mööda libisevad sammudest tekkinud lained. Pildi ülemises nurgas paljastub vee alt järjest tumenev krobeline liiv. Teises servas katkeb pilt seal, kus mu sääred veest paistma hakkavad, taevas peegeldub helesinise künkana mu jalgade juures.
*
Sul on vist ikkagi tütar. Kolm aastat hiljem astume rongi, reisime koos Põhja-Norrasse, jälgime ema rada, täpselt kolmkümmend aastat pärast seda kui ta oma matkale asus. Mu ema armastab ajada juttu inimestega keda kohtame võõrastemajades, rongides ja bussides. Ma käisin siin esimest korda siis, kui oma tütart ootasin, räägib ta neile. Kui mu tütar oli väike. Mu tütreke siin. Mu tütar Mira. Iga lause nagu laine, mis aastatega rannajoont vormib.
*
Oma esimesed lilled naisena sain Orioni käest. See oli meie kolmandal kohtingul, ma kandsin oma parimaid pariisitari-riideid: punast põlvini seelikut, heledat polokampsunit, nahktagi, punaseid kontsakingi, punast baretti ja punast huulepulka, bien sûr. Orion ootas mind raudteejaamas, kollane lillekimp selja taga peidus, naeratus kavalalt veetlev nagu oma saagiga uhkustaval kassipojal.
Orion viis mind jalutama Hietaniemi randa. Liiv oli alles jahe, jääkatte jäänused loksusid lainetes. Kui paigal olla, võis tunda esimesi soojendavaid päikesekiiri. Pikutasime liival, mu pea lebas Orioni rinnal, kuulasime laineid ja jääliblede kahinat. Maailmas pole piisavalt mittelineaarset aega, et jõuaksin teha sinuga koos kõike, mida tahaksin, sosistas Orion ja silitas mu juukseid.
*
Vana tehaseala on täitunud baaride ja peokohtadega. Mu sõber korraldab ühes neist peo. Mul on seljas helesinine a-lõikeline kleit ja must nahktagi, huuled on tumepunaseks värvitud. Peol vaatan teisi naisi, tunnen kuidas kõhus keerab tuttav võrdlemine ja kadedus.
Peol on ka üks mu tuttav, minust mõni aasta vanem tumedajuukseline naine. Talve jooksul oleme korduvalt pidudel ja üritustel kokku sattunud. Ühe õhtu lõpuks, ajal kui ma veel Rosaga koos olin, suudlesime naisega tund aega baari nurgas.
Naine naeratab, pakub mulle sigaretti. Ma tuletavat talle meelde Candy Darlingut, ühte Warholi transmuusadest. Darling on minu arust üks kõigi aegade kaunimaid naisi, ütleb ta, kui puhume suitsu teineteisele suhu.
*
Tellime uued joogid. Peol mängib George Michaeli „Freedom ‘90“ ja me laulame täiest kõrist kaasa there’s something deep inside of me, there’s someone else I got to be. Ühel hetkel küsib ta mu käest, kas tahaksin õhtut jätkata tema pool. Mu sisikond läheb paigast ära. Tahan teada, tahan nii väga teada, mis tunne temaga on, mis tunne mul on tema keha vastas.
Tuigerdame lühikese maa naise poole. Ütlen talle, et ma ei taha et mu jalgevahet puudutataks. Naine lükkab mind voodile, võtab mul särgi seljast ja suudleb mu alles pungades rindu. Ta tuleb mu kõrvale, keerab mind külili ja suudleb mu kaela ja kõrvu. Värisen ja upun ta naudingusse, oma naudingusse. Olen naine koos teise naisega. Olen tahetud, puudutatud, tulen, naisena koos teise naisega. Äkki mu keha polegi defektne, kirjutan oma päevikusse järgmisel päeval.
*
Mu esimesed mälestused on vanaema juurest. Seisan duši all, olen kolmeaastane, põrand mu väikeste jalgade all on särtsakalt oranžist plastikust. Dušikabiini põranda servad on painutatud ühest tükist, oranž plastmass näeb välja pehme, aga teeb haiget, kui varvas vastu nurka ära lüüa. Lükkan oma peenise reite vahele peitu ja pigistan jalad kõvasti kokku. Kuulutan võidukalt: Ma olen printsess!
*
Printsessiloost oleks lihtne järeldada, et ma teadsin kogu aeg. Aga ma ei teadnud. Või kes teab. Ehk teadsingi, aga õppisin seda nii hästi varjama, et ka mina ise ei leidnud sinna enam teed, ja kas seda siis enam saab teadmiseks nimetada? Kui maailm oleks olnud teistmoodi, kui mul oleks olnud rohkem ruumi otsinguile, ebamäärasusele, omade olemisviiside avastamisele, kas mul siis oleks üldse olnud tarvis teada?
Mis siis kui? on tõeliselt peibutav küsimus. Mis siis kui mul oleks juba varem olnud sõnu, millega seda kirjeldada? Mis siis kui oleksin testosterooniblokkerid saanud juba teismeeas? Mis siis kui mind oleks lapsest saati Miraks kutsutud? Mis siis kui meie ühiskonna arusaam soost ei oleks nii piiratud ja piirav? Mis siis kui oleksin hoopis cis-soost?
Üks suurematest teadmise ees varitsenud tõketest oli transsoolisusega seotud kannatustenarratiiv. Lihtsustatult: transsoolisus on puhas kannatus ja selleks, et olla transsoost, pead alati kannatanud olema. Ma ei tahtnud teada, sest see oleks tähendanud kannatusi (kes meist tahaks olla Lois Einhorn), ja samas polnud ma kindel ka sellepärast, et mu elu polnud ainult kannatus.
*
Udu hajudes näeb selgemalt. Aga siis tuleb ehk seista silmitsi ka kurbuse ja kaotustega. Termin recovery horror, paranemishirm, väljendab seda tunnet, kui toibumis-, teraapia- või paranemisprotsess tekitab edenedes ruumi varem märkamata jäänud või tõrjutud valule ja traumadele. Kui oled valuallikast piisavalt kaugel, piisavalt turvalises kohas, võib tekkida ruumi valu tervenisti kohata, lasta endal mõista selle kogu ulatust.
Mu elu, minuna, Mirana, algas alles 26-aastaselt, aga ma ei tahaks mõelda sellele eelnevast ajast kui kaotatud aastatest. Sest et – ja see on oluline – ma ei mõelnud tol ajal et elan kannatustes. Ja ma polnud ainus: paljud inimesed mu ümber pidasid mind positiivse ja õnneliku inimese musternäidiseks. Mul oli vapustavaid sõpru kellega koos palju naersime. Mul oli kaks pikaaegset armastavat paarisuhet, tegime koos kunsti. Mul oli teater, filmid, raamatud, kunstikatsetused koos sõpradega. Tundsin end õnnelikuna – ju siis olingi, või vähemalt Jalmari oli.
*
Enne operatsiooni oli mul kombeks kutsuda oma peenist ülekasvanud kliitoriks. See andis mu seksipartneritele aimu, kuidas mind puudutada. Armastasin seda kui mu pehmet tüdrukupeenist lakuti pikkade võõbetega, kui seda hellalt mu alakõhu vastu vajutati ja mu partneri keel keskendus peenisepea alumise osa närvikimpudele.
Samamoodi meeldis mulle see tunne, kui viia närvitundlikkusega varustatud strap-on, või, kui lubate, clit-on-a-stick, teise sisse, tunda teise soojust ja nõretust ja kurde enda vastas, enda ümber, olla teisele inimesele nii lähedal. Aga selle avastamiseks oli mul vaja teisi transinimesi, selliseid, kelle jaoks peenis ei tähendanud automaatselt, et ma olen mees, ja kes mu keha ei fetišeerinud. Üks neist oli Kuu, kena poiss.
*
Minu suhe Kuuga oli algusest peale seksist pungil. Üks mu lemmiktegevusi oli teda siduda ja kliitoriga keppida, öeldes talle kui hästi ta mind vastu võtab. Koos Kuuga avastasime ka Viagra soo-eufooriat toetava mõju.
Hormoonravi ajal ei reageerinud mu peenis erutumisele enam sama usaldusväärselt, vaid läks kõvaks ja pehmeks palju ettearvamatumalt. See oli muidugi HRT soovitud mõju ja eriti ravi alguses tundsin tohutut kergendust. Ma lihtsalt poleks arvanud, et Kuuga seksides hakkan kannatama soorituspinge all. Korraga närveerisin mina, femme transnaine, selle üle, kas püsin piisavalt kaua piisavalt kõva. Arvasin, et soolise üleminekuga vabanen cis-heteronormatiivsest survest, aga seal see siiski oli ja puges tagasi mu pähe möllama. Talk about a mindfuck.
Õnneks sai naistekliinikust Viagra retsepti. See lasi mul vabalt seksi nautida ja – mis veel üllatavam – pani mind ennast tugevamalt naisena tundma. Mul polnud vaja kasutada energiat mõttetute cis-heteronormide ja nendest tuleneva kehaärevuse vastu võitlemiseks, sain rahus anduda oma queer-femme-top-kalduvustele, pikk kliitor Kuu sees, rõõmsalt transsuguelunditega transseksi nautides.
*
Talve hakul otsustame Kuuga ehitada voodi kohale roosast läbipaistvast riidest telgi. Kuu lükkab mind selili ja hakkab mu kaela suudlema. Telki langev valgus värvib kõik roosaks. Kusagilt tuleb impulss, palun et Kuu teeks mu kaelale maasikaid. Sulgen silmad, vajun läbi madratsi ja ajalävede. Täpselt sellises toas, roosade kangaste varjus oleks teismeealine Mira tahtnud esimest korda suudelda. Kuu tajub et miski minus muutub, ja kui ta on kindlaks teinud et kõik on hästi, jätkab mu kaela märgistamist. Ajaliinid lähevad sassi, laotuvad poorselt valla, kusagil lähedal seksib tiinekas-Mira esimest korda.
*
96 päeva peale operatsiooni. Laman voodis, selg kaardus, teine käsi Kuu juustes, jalad pooleldi üle voodi ääre. Kuu on põlvili põrandal, ta lükkab uusi naudinguid kaardistades sõrmi mu sisse, keel lakub ahnelt mu veel paistes kliitorit. Tunnen, nagu minu sees oleks täispuhutud õhupall, et lõhken tükkideks, kui ma tulla ei saa. Silmalaugude siseküljel tõuseb meri võimsa seinana, mis aga kuhugi ei liigu. Tahan alla anda, jälle ei saa sellest asja.
Oigan, haaran Kuu juustest kõvemini kinni, Kuu küüned jätavad mu kõhule punaseid jutte, Kuu lükkab end sügavamale. Meri õõtsub mu kohal, mu ees, mu ümber. Maa väriseb. Mu puusad tõukavad Kuule vastu, kiiremini, kiiremini, mu jumal kiiremini. Maailm käriseb lõhki, lained voogavad igast suunast, tabavad läbi Kuu sõrmede tuhande kokkupõrke jõuga mu sisikonda, nägemisväli pimeneb, nutan ja naeran ja ulun ja langen.
Foto: Shia Conlon
Mira Aurelia Eskelinen (34) on häbenematult kväär kirjanik, performance-artist ja produtsent, kes fännab kõike, mis on hübriidne. Ta dekonstrueerib ja avardab kirglikult LGBTQIA+-narratiive ning loob platvorme ja mänguväljakuid vähemesindatud kunstnikele ja jutuvestjatele. Eskelise žanripiire väänavad teosed tegelevad selliste teemadega nagu trans-rõõmud, seks, puhkus, mälu ja kõikvõimalikud lõbusad viisid, kuidas jäikade sookategooriatega möllata. „Sisetunne“ („Aavistus“) on tema esikromaan.
Mona Tärk (26): „Distantsil puhun end mulli. Siis mul on vaja vist küsimust?“
