Prügikastis tuhnimise kolinad-sahinad. Raskelt ja klirinaga kukuvad pudelid spordikotti. Pudeliklirin ja masinavärk öises linnas, mis inimesi neelab.
Aeg tiksub. Elu tiksub. Saatus tiksub. Naabrinaine tiksub rasedusest, kuskil tiksub liising, viisakalt selga tõmmatud triiksärk, tere-kuidas-läheb-naaber hõigatud uhke aia tagant pärast Selveris-käiku; kardin ette, mask langeb, viska viina, Soodom ja Gomorra – tiksub. Minul. Surve. Tiksub. Mu peas. Pomm. Tiksub. Üks pudel. Teine. Üks pudel ja teine.
Henri tätoveeritud käsi tuhnib prügikastis, kuskil kumab kuu, kuskil sünnivad lapsed, kuskil ollakse rikkad ja kuskil vaesed. Juveelipoe erksad värvid peegelduvad. Käsi paneb suitsukonise pudeli spordikotti. Siis naaseb ta uuesti prügikasti ja jätkab tuhnimist.
Taamal kostub ragisev side, ja kellegi sammud. Taktikalised kindad haaravad Henril õlast. Nüüd on käsi surutud vastu seina. Vilkurid peegelduvad jõulisemalt. Käe sõrmedelt tilgub suitsukonist õlut.
Natuke hiljem on Henri haardest vabanenud. Meespatrull klohmib teda ja loeb epistlit. Varem riisus Henri rumennidega üle Euroopa juveelikaid, aga nüüd korjab pudeleid. Milline tõus karjääriredelil.
„Kerjused ei vali,“ vastab Henri.
„Fooliumpaberi kohta tegime protokolli, eks sa ise seletad seda oma kriminaalhooldusametnikule.“
Pikem paus.
„Kõik ve? Võin ma nüüd minna?“
Henri sülitab maha ja vaatab tühja pilguga patrulli.
„Kuhu, lilleke, nüüd?“
„Mul on hommikul tütre lasteaia –“
„Sul pole mitte sittagi ega hakka ka olema. Kui ma sind veel öösel siin tiksumas näen…“
Meespatrull paneb taarakotile veel jalaga. Sõnum on selge.
Öö asendub varahommikuga. Stroomi, kajakad, Ragn Sells ja sõja eest pagend tüübid, kes vestikestes prügikaste tühjendavad. Henri luusib varahommikul ringi ja püüab leida pudeleid, jääda tavakodanikele märkamatuks, stigma-stigma, aga kajakad näevad. Henri mõtleb, et miks linnud küll öösiti ei lenda, täpselt nagu nublu loos.
Sadamas talub ta mööduvate inimeste mühatusi. Pensionärid ahhetavad. Noored nolgid itsitavad. Henri surub ego alla ja korjab salatisi, rokaseid pudeleid. Korjamist saadab klirinate kakofoonia, korjamise leitmotiiv.
Henri longib mööda Lasnamäe kullaärist. Ootab surnumatja näoga foori taga, vanamutid üksteisele Maxima kottidest poeoste näitamas. Kõrvanurgast kuuleb kedagi pobisemas: tuli Riigikogusse oma kuluhüvitisi saama ja lihtsalt neli aastat ära tiksuma.
Ja juba luusib Henri kõrvalisel vanalinna tänaval, taamal purunevad pudelid prügiautos. Henri märkab tagahoovis klaaspudelit ja seab juba sammud sinnapoole, kuni näeb, kuidas ehitaja oma prahi sellele peale kallab.
Henri sorib lastepargi prügikastis. Temast mööduvad kelkivas tujus NOOR ISA ja NOOR EMA oma POJAGA. Vanemad püüavad last Henrist eemale hoida. Poeg vaatab küsiva pilguga tema sorimist.
Henri üritab Šnelli tiigi ääres prügikastist märkamatult paar pudelit välja koukida. Keegi nühib parasjagu tuvisitta autoaknalt maha. Tšakra-naine teeb pargis joogat, taustal JBList kostev idamaine muusika. Tuvivaatluse zen. Seda veidram, et on novembrikuu.
„Ära lõhu, sa segad tuvisid,“ õiendab Tšakra-naine: pool-Krišnahare, pool-Šamaan.
„Mida?“
„Sa rikud meie öko-tasakaalu. Maailm on niigi…“ viskab samal ajal tuvidele saia. „Ja meie selle õrre peal, saeme, tähendab, seda oksa, ee… noh, pomm tiksub, noh.“
Henri kangestub. Vahib ainiti tuvisid. Ajab nad joostes minema.
Henri on Prismas ja sobrab prügikastis. Nagamannid itsitavad ja sülitavad demonstratiivselt nätsu sinnasamma prügikasti. Taamal kostab juveelipoe reklaam. Henris hakkab midagi keema ja kohe-kohe plahvatab. Vaevu suudab ta ennast tagasi hoida. Henri surub ego alla ja korjab salatisi, rokaseid pudeleid.
Külma trotsides, suits ees, puhkab Henri taarakoti kõrval. Vahib edukaid brändi-inimesi, kes õnneliku näoga juveelipoest välja tulevad. Varsti kekutab poest välja Kristiina, vajutab nupust viienda seeria bemmi lahti, viskab kotid tagaistmele ja istub ette. Veel mõned õnnelikud, edukad kliendid, keda Henri kadedalt jälgib. Vanad kombed võtavad võimust. Henri skaneerib poodi – vitriinid, kaamerad, paanikanupp. Järsku haarab Henrist käsi. Käsi, millel ilutseb uhke käekell.
„Teeme uuesti või? Aga seekord tahan suuremat protsenti,“ teematab tuttava kirvenäoga Virx, pärit väikesest külast, kontol mitu keissi, hammast, bemmi, kunst-tissi.
Henri virgub ja märkab Virxi. Tätoveeringud, hästi istuvad riided, käes Goldtime’i kott. Musklis, rikas ja egoga.
„Ma sellepärast tulingi. Mul on teemat vaja,“ ütleb Henri.
Hundi mentaliteet tiksub. Stigma tiksub. Maskid ette, üks jääb rooli, adreka ja hundibandega uks maha, ise kaifist sassis, pikali-pikali. Tiksub. Suva see kõne dispetšerile, mendibussid ja K-Komando – tiksub.
„Nalja teed? Kaua sa seal istusidki?“
„Legaalset teemat.“
„Mis sa tahad nüüd Rimi külmaleti taha minna või?“
„Kerjused ei vali.“
Kristiina hüüab Virgot.
„Näe, legaalne teema,“ ütleb Virx ja ulatab oma visiitkaardi. Kaart on nii rõvedalt kuldne, nii ego, nii boss. Sinna on kirjutatud:
ROYAL MASSAGE & ENTERTAINMENT OÜ
VIRGO KUUSK
Juhatuse liige
Henri haarab visiitkaardi, võtab tagataskust rahakoti ning pillab endale märkamatult maha paar krobelist paberit. Virx kummardab ja korjab need üles. PISIKESE TÜDRUKUTIRTSU FOTO ja VARESEJALGADEGA JOONISTUS.
„Issi printsess. Millal sa teda viimati –“ uurib Virx. Henri haarab paberi ja pildi ruttu Virxi käest tagasi.
„Tal on homme sünna.“
Paus.
„Sa oled mulle võlgu. Ma istusin su eest kinni. Äkki sul on turvameest vaja.“
Virx piidleb Henrit tema abituses.
„Virgo. Ega Sa Godot ole, et sind ootama peaks. Lähme roosidele järele,“ hüüab Kristiina. Virxi ülespuhutud enesekindlus kaob.
„Õigus. Ma pean minema. Juba tulen, kallis!“ vastab Virx.
Kerge kaalumispaus.
„Henri. Mul on silmad peal. Maksuamet aina pitsitab ja pinnib, et miks töötavas poes ühtki töötajat registreeritud pole. Mu käed on seotud,“ ütleb Virx. Siis heidab Henrile viimase pilgu, lööb nukid ja läheb alandlikult autosse. Henri närib vihast igemeid. Ta on reedetud ja alandatud.
Varahommikul kajakad karjuvad, kui pudelid prügimäel kokku surutakse.
Henri veab suuri taarakotte Prisma kärus ja sammub jäätmejaama poole. Seal kallab ta pudelid suurde kogumismasinasse. Kogumismasin urahtab, liigutab, hakkab tööle. Henri ootab närviliselt. Masin jääb seisma.
Pikem paus.
„Noh?“
Henri üritab mingeid nuppe leida, klõpsib midagi. Kogu alandus, ootus, pinge saab temast võitu ja ta hakkab masinat taguma. Taob nagu metslane, taob kogu oma vimma – kuni temast haarab kinni jõuline Taarapunkti-tüüp.
„Mida sa lõhud?“
Henri ei tee välja. Klõpsib ja tambib edasi. Taarapunkti-tüüp kisub teda eemale.
„Ära näpi mind.“
Henri ei suuda enam ennast ohjeldada ja peksab veel. Taarapunkti-tüüp püüab teda kinni hoida, aga Henri maania ei vaibu. Kinnihoidmisest saab kähmlus. Kähmlus liigub kogumisjaama taha. Kuulda on pudeli klirinat. Masinad urahtavad. Oiged, korin, löögid, sumbuvad roppused. Klaaside purunemine. Ohked, raevusööstud, töntsid löögid.
Hilisõhtul kajakad karjuvad, kui pudelid prügimäel kokku surutakse. Kassajärjekorras – tiksub. Pole ainult Al Qaeda ega Bin Laden, et – tiksuks. Bolti oodates, parklas teist autot riivates, ketšupiplekk tööriietel – tiksub. Pole Putin, pole Kim Jong Il, et tiksuks.
Unisel varahommikul pühib Kristiina stoilise rahuga vitriine. Pilk silmab uhkeid kaelakeesid ja sõrmuseid. Ta leiab ühe ilusa kaelakee, avab vitriini ja proovib peegli ees kaela. Poodi sisenevad kellegi sammud. Alguses kuuleb Kristiina ainult lõõtsutavat hingamist. Ümber pöörates märkab ta esialgu verepiisku steriilselt puhtaks nühitud põrandal. Siis juba marraskil põlvi. Tätoveeritud käsi. Veriseid nukke… Ja lõpuks sinise silmaga Henri nägu. Higi, mis graatsiliselt ta kehalt maha tilgub.
Kristiina tardub. Silmside. Kristiina käsi hakkab värisema. Henri pilk skaneerib ümbrust – turvakaamerad, paanikanupp, tänaval toimuv.
Henri haarab taskust terava servaga pudeliroosi.
„Ja nüüd avame vaikselt selle kassa. Aeg tiksub. Teeme seda hästi kombekalt, sest sa ju tahad edasi elada. Suursuguselt, nagu issi printsess?“
Novelli põhjal valmis BFMi 15. lennu lindifilm (lavastaja Art Nõukas, produtsent Annaliisa Alla).
Krismar Rosin (33) on koondatud töötaja, kes suurest murest hakkas pildikirjanikuks.
