Rong tuhiseb. Tume taevas ja helkiv asfalt. Varakevadine õhtupäike, mis paistab paksude raskete pilvede alt. Kased, tammed, mahavõetud lehised, mingid puud, mille nime ma ei tea, porilombid, põllumaad, üks mees kummikutega, teibad, üksikud majad. Terved elud mahuvad rongi väiksesse aknaruutu mööda vihisema.
Imal kummikommi lõhn. Minu kõrval istub väike tüdruk, kelle jalge ees on suur punane kilekott. Ta võtab selle seest peoga kummikomme, mis on roosat värvi. Vaatan ta poole ja näen, et tüdruk vaatab videot: „I just gave birth + tips“. Hüva. Enne kui jõuan pilgu täiesti ära pöörata, näen, et ka temal on jalas kummikud. Mina pole suure sula ja vihmaga arvestanud, vahin oma kulunud tosse ja seejärel uuesti aknast välja.
On üks film ühest mehest, kes läkski sohu elama. Ma ei ole seda veel näinud, aga ma tean, et see on Jupiteris üleval. Mina ei suudaks vist nii elada. Mul pole soo vastu midagi, aga mind painab mõte igavesest niiskusest ja pidevast kummikute kandmisest. Mulle meenuvad ka kahepaiksed ja hallitus, mis sügisel ja talvel mu aknaraamidele tekib. Korteriomanik ütles, et see olevat normaalne.
Mulle meeldivad müra alla liigituvad helid (pink, white, brown noise). Rongis surun tropid kõrva ja paari sekundiga loon endale müramulli, mille sees unele suikun. Ekspressrong, vähe peatuseid. Mina aga sõidan ja sõidan, triivin ja triivin, pea käib kord paremale ja siis jälle vasakule. Mulle meeldib magada ja ma uinun väga kergelt. Näen unes neidsamu puid ja põõsaid, unarusse jäetud jaamahooneid, siniseid kitsi ja aina suuremaks muutuvaid kummikarusid, piletimüüjat, meest, kes hakkab kõndima sohu ja enam tagasi ei tule, lendavaid linde ja kummuli keeratud taevast, telefoniposte ja kahte paari kummikuid, mis jalutavad käest kinni hoides aina kaugemale. Rongis on hea magada. Rong sõidab kaugele.
Ärkan pissihäda peale. Jälle. Ma lugesin, et naistel on väiksemad põied kui meestel, järelikult olen ikkagi naine. See, kes mingi hetk sünnitab ja saab lapse. Sellise lapse, kes hiljem sööb rongis pesemata kätega kummikarusid ja vaatab TikToki videot naisest, kes on omakorda lapse saanud ja jagab selle kohta soovitusi. Noh, et näiteks kui tahad tütart, siis söö sidrunit, või kui poissi, siis seksi näoga põhja poole vms. Mulle tundub, nagu oleksin midagi sellist kuulnud. Aga võib-olla nägin unes. Kaalun, kas ajada end püsti ja minna sinna kummalisse valgesse vetsu või kannatada. Otsustan viimase kasuks.
Ma jõuan pealinna ja näen poes virsikumaitselisi kummikomme. Nad sosistavad mulle: „Tule-tule, võta meid. Me oleme nii head. Me tahame sind ka, hihihi.“ Ma ei lähe ega võta. Ma leian endas jõu ja kahman, jalad ristis, riiulilt sojajoogi, sest mu elukaaslane ütles, et mul kasvab vunts ja sojas pidavat olema östrogeeni. Mul on olnud terve päeva tunne, et keegi kohe tuleb ja ütleb mulle: „Noh, Peeter, sina või?“ või siis: „Vabandust, härra, aga kuhu poole jääb…“ Lollakad.
Balti jaamas on alati nii räme kusehais ja vahel ma mõtlen, et see on mul ninas kinni. Noh, et tegelikult seda lõhna pole, aga kuna ma juba tean, et seal niikuinii haiseb, siis mu nina hakkab seda ise tootma. On ju rõõm astuda rongile kohas, kus haiseb nagu sõnnik, ja jõuda paari tunniga kuselõhnalisse pealinna. Eluring. Kuulen selja tagant räuskamist, mis jõuab aina lähemale. Mingi mees karjub telefoni, kuidas ta ei oleks rongist maha jäänud, kui see oleks pikem olnud. Juurdlen selle loogika üle terve õhtu.
Vaidlesime mõni aeg tagasi elukaaslase ja ta sõbraga, et kas need tähed, mis on suurelt maja küljes – TALLINN –, kas need olid kunagi suuremad. Mina ütlesin, et ei olnud, nemad ütlesid, et olid, ja siis ma ütlesin, et neil ei ole õigus, sest mina sõidan rohkem rongiga kui nemad, aga nemad ütlesid, et ma olen nii noor, et mina ei teagi midagi. Ei tea tähtedest, sünnitamisest, aknalauahallitusest ega soos elamisest. Sõida, kaugele tahad.
Getriin Kotsar (22) on pikutamise maailmameister ja suur Sven Grünbergi muusika fänn.
