Proosa

“Kellakummardaja” jt tekste

Mikk Tšaškin 23.04.2024

Kellakummardaja

Proloog

Mind viidi suurde tyhja ruumi, mis oli kiriku moodi, ainult et istmete ja kujudeta. Ruum oli täiesti ilma akendeta ja seestpoolt valgeks võõbatud. Kõige ees oli altar, millel seisis yksainus tagurpidi pööratud elektronkell. See näis näitavat täpset aega, kuigi ma polnud päris kindel.

Meister elab siin, öeldi mulle ja ma noogutasin. Ma kõndisin edasi, täitsa ette välja ja kummardusin ning suudlesin altarit. Tõusin ja vaatasin oma saatja poole, ta noogutas. Lõpuks ometi olin saanud Sekti liikmeks.

 

23.39

Järgmisel teenistusel näitas Pyha Kell numbreid kakskymmend kolm ja kolmkymmend yheksa. Kõik olid parasjagu kummargil maas, kui keegi seda tähele pani. Me tõusime kiiruga ning lihtsalt seisime imetluses.

Meister elab! kõlasid hyyded.

Meister tuleb pea! kõlas tagumisest reast.

Ma polnud kunagi Meistrit näinud, aga ma teadsin, et ta elab ja et tema nimi on Geez. Ning et ta tuleb pea. Rohkem ma midagi ei teadnud ja ega mul polnudki vaja teada. Mulle piisas altarist ja sellel seisvast Pyhast Reliikviast, ainsast viisist, kuidas Meister meiega rääkida sai.

 

22.18

Paar päeva hiljem, kui ma olin sektieluga juba kohanenud, oli jälle aeg teenistuseks. Me kummardasime, kõik maas, nagu ikka. Aga see polnud tavaline teenistus. Meile kõigile, alustades vanimatest sektiliikmetest, anti võimalus kysida Meistrilt yks kysimus. Kui Vanem kella juurde jõudis, kysis ta ysnagi yldiselt:

Mida ma tegema pean? Ja kell näitas numbreid kakskymmend kaks ja kaheksateist.

BIZZ! hyydis ta valjult ja lahendus oligi käes. BIZZ, see on Business ehk pyha rahateenimise toiming. Vanem oli tänulik selle ilmutuse eest.

Lõpuks, kui kord minuni jõudis, kysisin ma ka Meistrilt yhe kysimuse. See kõlas nii:

Kuidas olla armastusväärne? Kell näitas 22.22.

Selja tagant kostis naer. Ta magab! hyyti sealt. Zzzz tegi keegi meistri sõnumit järele (see polnud yldsegi keelatud). Pettunult astusin ma altaritrepilt maha ja läksin oma kohale.

Öösel ei tulnud mul und. Vähkresin kaua voodis, kuni otsustasin, et pean Meistri juurde minema. Tegin Pyhamu ukse vaikselt lahti. Saal oli täiesti pime. Ma läksin kella juurde ja kysisin:

Kas sa tõesti magasid tol hetkel, kui pidid mulle vastuse andma?

Kell näitas 00.13. Yks suur EI! kõlas mu sees ja ma teadsin, et see oligi vastus mu kysimusele. Meister näitab alati Tõde, aga Tõe seletuseni pead ise enda sees jõudma…

 

15.05

Olin sektieluga juba ysna ära harjunud. Iganädalasi koosolekuid ootasin suure huviga, soovides saada Meistrilt mingeid vaid mulle määratud sõnumeid. Yhel niisugusel koosviibimisel oli jälle käes kysimuste-vastuste aeg. Aga ma ei kysinud midagi, kui mind ette kutsuti. Ma lihtsalt vaikisin. Sellegipoolest näitas kell viis minutit peale kolme ja ma jõudsin järeldusele, et ma olin hädas. SOS I. Save Our Souls ehk päästke me hinged ja I ehk mina kõlasid kokku. Ma teadsin, et see midagi head tähendada ei saanud. Siiski tegin rõõmsa näo pähe ja istusin põrandale oma kohale maha.

Mõned minutid hiljem näitas kell altaril numbreid viisteist-viisteist. See oli justkui kinnitus, et kõik tema poolt öeldu oli õige ja tõsi, kuigi keegi ei kysinud, miks Meister sedapuhku hispaania keelt kõneles. Me vaid kummardasime koos ja laususime Si! Si! kuni õhtuni välja.

 

13.13

Järgmisel päeval tuli Vanem minu juurde ja ytles: Meistril on sulle sõnum. Ma tegin paberi lahti ja seal seisis mustvalgelt: kolmteist-kolmteist. Kaks korda EI, niisiis. Ma arvasin aimavat, mida see tähendas, aga mulle ei oleks mõttessegi tulnud, et mul tuleb juba varsti sektielule hüvasti öelda. Ma armastasin Meistrit liiga palju.

 

Järgmisel koosolekul tabas kõiki justkui välk selgest taevast. Kell vaikis. Selle tumedal läikival pinnal polnud näha yhtegi sõnumit. Kõik oli must ja peegeldas vastu meie endi nägusid.

Mõni ytles, et ka Meistril on õigus vaikida, aga mina hakkasin kahtlema. Ma polnud valmis selleks, et täna ei saa me temalt mingit sõnumit kätte…

 

Kui ma olin tükk aega kloostriõuel jalutanud, tuli mul tahtmine Meistrilt saadud sõnum maasse kaevata ja ära peita. Läksin taha aeda ja hakkasin kaevama suurt auku. Ootamatult põrkas labidas millegi tahke vastu. Ma kaevasin palehigis aina edasi ja edasi, kuni nägin, et tegemist oli ymara karbiga. Ma võtsin selle oma värisevatesse kätesse ning avasin kaane. See käis väga raskelt. Karbi sisu lõi mu täiesti pahviks. Seal lebas mingisugune ymmargune rihmaga moodustis, esikyljel lapik valge ketas, millel olid numbrid ja mustad peenikesed nooled, mis näitasid igaveseks numbreid 13.13. Ma peitsin karbi taas maapõue, aga selle asja võtsin kaasa.

 

Paar nädalat hiljem võtsin oma leiu koosolekul välja. Kell altaril vaikis ikka veel. Kõik olid meeleheitel. Kui minu ymarat eset märgati, tabas neid paanika. Ma olla Pyhamusse ebajumala toonud. Tekkis kähmlus. Ma proovisin sellest kaklusringist välja pääseda ning lõpuks see õnnestuski, aga nemad kaklesid ikka edasi, enam mäletamata, mille pärast. Mul käis pea ringi ja syda oli paha. Olin ydini vihane selle neetud sekti peale. Võtsin ymmarguse eseme ja viskasin selle oma jumalale vastu vahtimist, otse ta musta lõusta pihta, mis seepeale purunes, ja jooksin välja, välja, välja, ei peatunud enne, kui olin kloostrist piisavalt kaugel. Mu kohal olid tumedad pilved, kiskus tormile. Vaatasin yles, panin käed kokku ja palvetasin:

Elii, elii, lemaa sabahtani…

Äkitselt lõi välk ning hetkega lahvatas tihe vihmasadu.

 

 

Elu värv

1.

On juba pime. Tervelt kaks päeva on sadanud. Nyyd enam ei saja. Väljas on kylm ja kõle, ei tahagi väga sinna minna. Kuulen, kuidas õues puud liiguvad. Istun kyynalavalgel kydeva pliidi ääres. Teen syya. Keedukartuleid. Liha muidugi pole. Korraga kuulen koputust uksele. Mõtlen, et kas peaks end ära peitma, kuid võtan siiski kyynla, lähen esikusse ja teen ukse lahti. Väljas on pime. Keegi seisab läve peal. Ma ei näe veel ta nägu, kuid siis tõstan kyynla. Teda ma kyll ei osanud oodata. See on Kristjan. Ta ytleb mulle tere ja ma juhatan ta esikusse ning sealt edasi kööki. Elangi üksnes köögis ja magamistoas, elutuba on vaid kolikamber. Viis aastat tagasi suri mu mees ja sellest ajast alates elan lesknaise vaest elu.

Kristjan istub taburetile pliidi ääres. Ta hõõrub habet ja siis paneb käed pliidi vastu, et neid soojendada. Tal pole mytsi peas. Panen tähele, et ta on paljajalu.

Kysin imestusega:

„Sa tulid ihuyksi ja sellise poriga…?“

„Vankriga poleks ju läbi saanud… Tulin jah ihuyksi ja poriga. Mis see pori ära ei ole. Veidi kylm oli, aga selle elab yle.“ Ma ei kysi talt, mille pärast ta tuli. Aiman seda niikuinii. Vaatan veidi aega teda ja ta kylmast siniseid jalgu, siis võtan pliidi äärest plekist pesunõu ja panen Kristjani jalge ette. Kristjan vaatab mind natuke imestunult. Ma valan pangest sinna kylma puhast vett ja pliidi pealt kannust kuuma, lausa keevat vett juurde. Võtan ligi käterätiku, käärin yles Kristjani pyksisääred ja võtan tema parema jala. Kristjan laseb sel kõigel syndida. Panen tema jala vette ja Kristjan sulgeb silmad. Ma pesen seda jalga hoolikalt ja asetan seejärel kaussi, võtan teise jala ning pesen ka selle ära. Siis tuleb mul midagi justkui meelde ja ma jätan Kristjani kööki ning lähen elutuppa-kolikambrisse. Rajan endale teed läbi vanade asjade ja otsin. Alles pärast pikka otsimist leian need lõpuks üles. Ma lähen tagasi kööki, jalanõud käes. Kristjanil on ikka veel silmad kinni.

„Tõin sulle midagi jalga panna.“ Kristjan avab silmad. „Need olid mu mehe omad,“ ytlen selgituseks. Mul on veel meeles, et Kristjanil ja mu mehel peaks enam-vähem sama suur jalg olema.

Ma panen talle saapad jalga ja ta vaatab mind tänulikult. Siis saavad kartulid valmis. Ma pakun Kristjanile ka paar tykki. Söömegi kõhud pooleldi täis, sest kuidas sa kylalise nälga jätad… Söögi kõrvale räägin talle veidi oma mehest. Räägin niipalju, kui tean. Tema surmast ei tea ma midagi, ta jäi lihtsalt viis aastat tagasi kadunuks. Läks metsa ja enam tagasi ei tulnud. Laipagi ei leitud. Tõenäoliselt kylmus surnuks. Pärin ka Kristjani elu kohta. Ma pole teda ju mitu head aastat näinud. Kuulen, et ta sai uue võimu saabudes hea koha peale, siis aga hakkas jooma ning kaotas töö. Kysin, kas ta ikka veel joob, ja ta raputab pead: raha ei ole. Ma mõtlen, kas anda talle mõned kopikad, aga leian, et pole mõtet. Nagunii joob maha. Teen talle sinnasamasse kööki aseme. Kui ase valmis, jätan Kristjani sinnapaika ning soovin talle head ööd. Siis lähen magamistuppa ja otsustan, et oleks paras aeg ise ka magama heita, ning nii ma teengi.

2.

Kõik on vaikne, liigagi vaikne. Hiilin teise tuppa, sest sees on mingi kuri aimus. Ja ongi nii, nagu ma arvasin – Kristjan on kadunud. Ju ta läks minema. Tahan tagasi magama minna, aga miski sunnib mind siiski välja. Öösel on sadanud lund ja lume peale ilmunud jäljed. Tunnen ära oma mehe saapad. Need viivad metsa poole. Lähen mööda jälgi edasi. Puude vahel mustendab yks kogu. Ma hakkan jooksma, ise hyydes: „Kristjan, Kristjan!“ Kui ma temani jõuan, näen, et Kristjan põlvitab. Suu liigub, aga sõnu pole kuulda. Silmis helgivad jäätunud pisarad. Ta ei märkagi mind algul, siis aga astun ma kogemata katki yhe langenud oksa, ta võpatab ning pöördub kähku ymber. Silmist hakkavad nüüd voolama soojad pisarad. Ma lähen ja võtan ta ymbert kinni. Ta väriseb. Nutuhoogude vahel tunnistab Kristjan kõik yles:

„Maarja… mina tapsin ta… mina tapsin su mehe… metsas oli haarang… mina ise lasin ta maha…“

Ma olen kyll imestunud, aga ei ole pahane. Ytlen vaid, ise ka värisedes:

„Kristjan, tule, lähme tuppa!“

Nii me astumegi maja poole. Vaatan korraks yles ja taevas säravad paljud tähed. Mõtlen, et nii mõnigi neist on võibolla juba surnud, aga meil pole sellest aimugi, sest vahemaad on kosmoses mõõtmatud…

 

Uneskõndijad

Hommikul paistis ere päike, aga keskpäeva paiku tõusid silmapiiri kohalt yles pilved ja hakkas sadama laia lund, mis pärastlõunaks lörtsiks sulas. Õhtuks on sadu lakanud. Pole enam lund ega lörtsi. Kõik on porine ja must. Terve alevik on yks porimylgas. See on väike koht, millest jookseb läbi raudtee. Aleviku serva riivab maantee, teeb käänaku ning selle käänaku sisse jääbki vana mõisapark.

Liigun käsikaudu teed otsides kottpimedas pargis. Järsku tekib mul hirm, ei, see on kindel tunne. Keegi on siin peale minu veel. Ma hakkan kiiremini sammuma, kuni peaaegu et jooksen. Aga miski lööb mu jalust maha, nii et ma kukun. Justkui oleks jooksnud vastu telliskiviseina või teinud laupkokkupõrke vastutuleva autoga. Hetkeks arvan ma tõesti, et jooksin vastu puud.

Pysti tõustes kuulen krabinat. Mõtlen, kas peaksin uuesti minema jooksma, aga kardan taaskord millelegi otsa koperdada. Siis kuulen enda kõrvalt kellegi hingeldamist ja saan järsku aru, et see on inimene. Lausun pimedusse sõnad: „Oi, vabandust!“, lootes, et need tabavad märki, ning siis kuulengi vastuseks kellegi tasast häält: „Oi, pole midagi. Saite väga viga?“

„Ei, ei saanud. Teie?“

„Ei midagi hullu… Ma muide olen Liisa.“

„Enn.“ vastan mina. Ja nii me tutvumegi.

Ma haaran talt käest, mis on väga kylm ja väike, ning nii me kõnnime aeglaselt käsikäes esimese tänavalambini. Seal näen ma teda esimest korda. Ta on väga pisike, justkui laps. Ja nii peenike. Tal on pikad helepruunid juuksed ning seljas kleit. Märkan, et see on kyllaltki porine. Aga kõige imelikumad on silmad. Mul läheb tykk aega mõistmaks, et ta ei näe mitte midagi, isegi mitte valges. Kysin hämmeldunult:

„Te olete… pime…?“

„Jah, juba synnist saadik.“

Ja sellest hetkest algabki meie sõprus. Ma hiilin õhtuti tema maja juurde, mis asub raudteejaama kõrval, ja kokkuleppe märgiks loobin väikseid kive vastu tema aknaklaasi ning kui ta on kodus, siis syytab ta oma toas tule. Mitte selleks, et seal valgem oleks, vaid et mulle märku anda. Mille muu pärast pime tydruk toas tule põlema paneks?

Käime pargis jalutamas peaaegu iga päev. Kõnnime aeglaselt ja käest kinni. Liisa kõnnib natuke maad eespool, tema on harjunud mitte nägema. Ta justkui talutab mind, mõtlen neil hetkedel. Me oleme õhtul pargis ainsad inimesed. Me ei kohta kunagi kedagi. Mul on tunne, et alevik on täiesti maha jäetud. Yhel õhtul kysib Liisa nagu muuseas:

„Tahad, ma näitan sulle mõisa…?“

„Ma olen seda juba näinud.“

„Sa oled seda vaadanud, aga kas sa seda ka näinud oled…?“ kysib Liisa mult ja ma ei oska selle peale midagi vastata, vaikin vaid. Ja juba ta talutabki mind mõisa poole. Mul tekib peas oma sada kysimust ja ma paiskan yhe neist õhku:

„Kuidas sa näitad seda, mida sa ise ei näe?“ Aga Liisal on kohe vastus olemas, nagu alati.

„Ma näen kyll, aga teistmoodi…“

„Kuidas?“

„No… ma mõtlen, kuidas võiks mõis välja näha ja siis ma tunnen seda oma meeltega. Tunnen seda, justkui oleksin majas sees või kuskil väljas… ja kui sellest ei piisa, siis lähen ja katsun kätega paari detaili või seina või sammast ja kujutluspilt täieneb.“ Ta lööb mu taas pahviks.

Kui kymnend on juba tõesti otsakorral, ilmuvad pargikesse esimesed tänavalambid. Terve see ala näeb nyyd palju ilmetum ja igavam välja. Sellest ajast alates me seal enam ei käi, vaid veedame aega vanas mahajäetud raudteejaamas. Uus vaksal asub paarsada meetrit eemal. Seal sõidab veel ronge. Vahel, kui meil on igav, vaatame mööduvaid tuledes ronge peatumas ja jälle edasi kihutamas. Kõigil on alati kiire. Yhel neist lugematutest kordadest seisan mina raudtee ääres ja Liisa jääb korraga vaikseks ning teeb, justkui kuulataks ta midagi, kuigi meie ymber on täielik vaikus.

„Rong tuleb,“ ytleb ta lyhidalt.

„Ma ei kuule midagi.“

„Usu, ma tunnen seda… sa ei mõista, sa ei ole… pime.“ See viimane sõna tuleb tal kuidagi valusalt suust välja, justkui oleks see yleni okastega kaetud.

Kymnendi viimasel nädalal otsustan ma oma plaani lõpuks teoks teha. Yhel järjekordsel jalutuskäigul raudteejaamast tagasi proovin kuidagi alustada vestlust ja juhtida see õigele teele, justkui rööpaseadja.

„Liisa… kas sa tahad kunagi… ära?“

„Jaa, iga päev mõtlen sellele!“ Tundub, et ma tabasin märki. Seepeale muutun täiesti ausaks ja avatuks.

„Kuule, mu vanematel on siin lähedal yks talu, läheme koos sinna. Võiksime elada justkui mees ja naine…“ Selle peale ei vasta ta midagi ja mul on tunne, et Liisa on yldse kõnevõime kaotanud. Natukese aja pärast ta siiski ytleb midagi tyhist, vahetab teemat, ilma et mu ettepanekut yldse tähele oleks pannud. Siis läheme lahku ja otsustame homme uuesti kohtuda.

„Mõtle selle peale!“ hyyan talle veel järele, aga tuul toob mu sõnad mulle endale tagasi.

Hommikul paistab jälle ere päike. On ysna soe. Tundub, et kevad tuleb see aasta vägagi vara. Ma mõtlen, mida teha. Kell kuus saan Liisaga kokku, siis, kui on juba pime. Nii ma istun enamuse ajast, proovin midagi lugeda, aga mul ei õnnestu kuidagi keskenduda. Olen silmnähtavalt ärevil. Kell pool kuus ei pea ma enam vastu ja hiilin ta maja juurde. Kõik on millegipärast surmvaikne. Mitte yheski aknas ei põle tuli, isegi alumisel korrusel, kus tavaliselt toimetavad Liisa isa ja ema. Kui palju pean ma tema aknale kivikesi pilduma, et ta oma toas tule syytaks? Aga ta ei syyta. Vaid tänavalambi peegeldus ujub aknal kui võõrkeha. Kogu maja on pime. On õhtu. On yksildane õhtu.

 


Mikk Tšaškin (25) kirjutab luulelist ja lyyrilist proosat. Looming synnib tal tõesti nii nagu Jumal juhatab.

eelmine / järgmine artikkel