Proosa

Walimised

Tõnn Viik 8.04.2024

Kummide vilinal pidurdas takso ühe pealinna parema restorani ees. Masin oli odava värviga kollaseks võõbatud, et jäljendada Ameerikamaa suurlinnade taksosid, kuid tolmu ning ilmastiku koosmõjul oli värvikiht mitmest kohast koorunud. Uksekrigina saatel astusid kõnniteele mees ja naine. Päevatöö poolest oli härra advokaat, tema võluv kaaslane sekretär. Restoraniukse kõrvale klaasvitriini riputatud sildilt võis iga mööduja lugeda:

„Suur Walimisõhtu ainult täna! Söögem wats pungi
ning tähistagem koos demokraatia pidupäewa!“

Kumbki ei pööranud sildile tähelepanu, nad sisenesid kiiruga, astudes vaiksest-soojast kevadõhtust mahedasse, tubakasuitsust ning muusikast täidetud melusse. Neid tervitas uksel portjee, kes viisakalt kummardades üleriided oma hoolde võttis. Advokaadil oli seljas maitsekas tume ülikond ning sekretäri mantli alt ilmus nähtavale kütkestav punane siidkleit. Mantlitest vabanenud, juhatati nad lauda, kus ülejäänud seltskond neid juba ammuilma ootas, kärsitult söögiriistu sättides ning riideid kohendades.

Kiirete käesurumiste, põsesuudluste ning kallistuste saatel sättis paar end lauda, kus istus kolm omanäolist tegelast. Daami tooli viisakalt paika tõstnud ning seejärel ka ise istet võtnud, sai advokaat meeleolust parema ettekujutuse. Laud asus söögisaali tagumises nurgas, kust avanes hea vaade restoranile: roogade ning pudelitega koormatud kelnerid tormamas kaelamurdval slaalomil laudade vahel, baarileti taga klaase poleeriv baarmen ning meeleolukalt juttu ajavad kunded, kes olid otsustanud tähistada nädalavahetust veidi varem. Advokaadile tungis ninna tõeline aroomibukett, kui auravad toidud, suitsevad sigarid ja kallid välismaa parfüümid kogu selle melu keskel segunesid ning igasse saali nurka tungisid.

„Ärge muretsege, me pole veel jõudnud midagi tellida, ootasime ikka teid viisakalt ära. Ma lasin kelneril juba eraldi raadio meie juurde sättida, hilisõhtustes uudistes peaks tulemus lõpuks välja kuulutatama, aga ilmselt on asi juba korras ja otsustatud. Muidugi saate minu kaudu eksklusiivset infot veidi varemgi.“ Hetkeks vaikides nautis kõnelenu kogu laudkonna koondunud tähelepanu ning jätkas laisalt: „Mulle on lubatud helistada, kui esimesed tulemused on teada. Mu kontakt on teadlik, et viibin kuni lõplike tulemusteni selles restoranis. Mina isiklikult julgen ennustada sotsialistidele otsustavat kaotust.“

Sedasi enesekindlalt võttis sõna käbe noormees, kes põrgatas pinevalt jalaga, justkui oleks tal kuhugi jube kiire ning ta sooviks niiviisi aega edasi kerida. Ta töötas nimelt ajakirjanikuna. Pikantse liigutusega viskas ta pidevalt paremat rannet, et heita pilk vaikselt tiksuvale hõbedasele sihverplaadile, millel oli ainult number kaksteist, teisi tunde märkisid kriipsud – Šveitsi meistrite töö. Vahel jäi ta seda pikemalt vaatama, nagu sooviks kontrollida, ega kell pole oma tasast tööd lõpetanud. Näoilmet hoidis ta kramplikult osavõtmatuna, justkui tahaks kõigile tõestada stoilist ükskõiksust ning muretust.

Noormehe vastu oli just istunud taksoga saabunud naine, kes kohendas kleiti ning rüüpas samuti lonksu, enne kui sõna võttis. Tema töötas sekretärina eduka ärimehe juures, kelle oli enne krahhi kõige hullemast laostumisest päästnud hea intuitsioon.

„Ei tea ikka midagi,“ sõnas ta närviliselt ja võttis julgustuseks veel ühe lonksu. Pärast järsku neelatust lisas ta: „Sotsialistid on ikka kõva kampaaniat teinud. Tehasetöölised paistavad küll kõik nende poolt olevat. Tänaval ainult sotsialistide plakateid näebki. Teate, nad ju kasutavad ebaausaid meetodeid! Olevat põranda all jaganud päris punaseid lubadusi. Et aga kõik trotskistid ja luxemburgistid ja jumal teab kes veel punti saaks. Kui nad võidavad, siis on vähemalt minu tööga küll jokk ja ega teil kellelgi ka parem pole.“ Ta sihtis silma pilutades sigaripitsiga ükshaaval kõiki lauas istujaid.

Sihik jäi viimasena pidama mustas sabakuues range näoga härrale, blondid juuksed kuklasse kammitud ning kuldne uurikett vestitaskust rippumas. Mees polnud vestluse jooksul sõnagi lausunud, kuid klanitud välimus rääkis enda eest. Ta oli parteilane favoriidiks arvatud Ühinenud Põllumeeste Erakonnas, kus teda võis pidada üheks nimekamaks asjatajaks. Isiklikult ta ei kandideerinud, öeldes, et talle meeldibki kulisside taga asju ajada ning tema nägu polevat „fotogeeniline“. Jäädes abitult sekretäri sigaripitsi tule alla, mühatas ta vuntsi ning kummutas pitsi viina. Seejärel haukas ta veel hapu näoga kõrvitsasalatit peale.

Siis avas suu parteilase kõrval istuv daam kauni seelikuga, mis oli roosinuppudega nii tihedalt kaetud, et eemalt vaadates võttis pildi päris kirjuks. Ta töötas statistikuna ühes mainekas Tallinna pangas, olles kursis viimaste börsihindade, laenuintresside ja kogu ülejäänud arvumaailmaga, ning soovis nüüd vastavalt oma pädevusele ka kohe mõtteid jagada.

„Ei tea seda sotsialistide edu midagi, kõik võib veel olla,“ püüdis ta hoiduda erutumast, et mitte hakata kiirustades puterdama. Paistis, et ka temale oli pingeline päev mõjunud – töölgi polnud räägitud muust kui peagi saabuvast otsustamistunnist. „Praegu on liiga vara ennustada, kas hakata hauda kaevama või šampust korkima. Siiani on osalus langenud, varasemast 75 protsendist on järele jäänud vaevu kaks kolmandikku hääleõiguslikest. Kas inimesi enam üldse ei huvita, mis meie riigis saama hakkab? Selle kevade valimised on ilmselt kõige olulisemad, mis Eesti Vabariigi ajaloos üldse toimunud. Parteid pole teinud propagandat mitte ainult enda nimel, vaid kutsunud lihtsalt üles valimiskastide juurde ilmuma. Sellest võiks ikka oodata katapulteeruvat osalust.“

Sekretär noogutas jutule kurvalt kaasa, silmitsedes tühja pilguga oma tühja šampuseklaasi. Advokaat, märganud daami klaasis valitsevat vaakumit, haaras pudeli ning tühjendas tolle põhja püüdliku liigutusega pokaali, ajades ka laudlinale veidi mullitavat, mis vajus kihisedes riide sisse ning jättis endast märja pleki maha. Sekretär ei teinud sellest välja, võttis vaid lonksu ning vaatas nukralt statistikule otsa.

„Sul võib isegi õigus olla, kuid sellegipoolest on asjad parandamatult kehvad,“ teatas ta. „Mõelge korraks, mis olukorras me oleme. Linnades ning suuremates asulates on valimisjaoskonnast kilomeetri raadiuses juba sadu kord rohkem inimesi kui maakohtades kümne kilomeetri raadiuses! Valimisosalus võib ju teie kuulsa statistika andmetel olla kasvõi miljon protsenti, kuid seda just tänu linnadele. Maainimestel pole kusagilt võtta aega, et eraldi valima minna. Varasemad valitsused pole selle lõhega tegelenud ja nüüd on tasumistund käes. Olukord on selgelt kaldu sotsialistide poole ja midagi pole parata. Ei ole ju võimalik iga talu juurde valimisjaoskonda viia. Ja mingi kulleriga pole ka võimalik hääli koguda, sest kuidas sa kontrollid, et inimene juba pole hääletanud, või hakkab siis valimisjaoskonna esimees mõne põllu peal müttama, et ainult üht sedelit kätte saada. Demokraatliku riigi kodaniku kohuseks on osaleda valimistel ning näidata oma toetust!“ lõpetas ta väriseva häälega, kuid neelatusega klombi alla surunud, jätkas kohe. „Seekord on siis jälle nii, et sotsialistid võimutsevad. Pole midagi parata.“

Ta vaatas veekalkvel silmadega tühja kohta enda vastas ning ei suutnud kuidagi oma tuju tõsta. Advokaat, kes nägi, et valatud šampus polnud meeleolu parandanud ning kartis üle kõige üldist heameele langust, seda muidugi sotsialistide võidu kõrval, proovis juttu mujale viia, kuid jõudis ikka ringiga tagasi poliitika juurde.

„Ja teate,“ jätkas ta justkui poole pealt, nagu oleks ennist äärmiselt põnev lugu katki jäänud, „ega sellest sotside valitsusest midagi oodata pole. Vaadake kasvõi seda, mis juhtus, kui said korra oma pulli ära teha – maailma ajaloo suurim krahh! Täielik naljanumber! Kahe aastaga viia Eesti majandus allapoole igasugust arvestust. Ekspressiga keskaega tagasi!“

Hetke mõtteid kogunud, jätkas ta sama innukalt, singirulliga žestikuleerides ning statistiku poole pöördudes:

„Ma nende valimisjaoskondade pärast nii verest välja ei lööks. Teame küll seda „suurt töölismassi“, lõpuks pole kedagi väljas. Need ullikesed ei leia ju valimisjaoskonda üleski, isegi kui see täpselt kõrtsu ja baraki vahel oleks. Suu ja silmad tolmu täis, ei oska iseendagi eest mõelda, mis veel kogu riigi saatusest tahta. Vaat, Põllumeestel on vähemalt talupojatarkus ja see on igati kasulik asi, kui tuleb teha keerulisi otsuseid, aga mis töölistel on? Neile pole sedagi ju antud!“

Laud vappus närvilise naeru käes, paistis, et kõik soovisid mõelda millestki muust kui saabuvatest valimistulemustest. Löödi kokku igas suuruses pitse, toope, klaase, küll ikka talupojatarkuse jätkuks ja töölistarkuse puudumiseks.

Ajakirjanik innustus advokaadi naljast ja mõningasest pingelangusest lauas, kus varem oli ainult taskurätikuga higi pühitud, ning lähenes olukorrale näilise rahuga, proovides veelgi vabamalt võtta.

„Just-just,“ kiitis ta üksnes takka ning teeskles pikemalt naermist, „ega see Tõnissoni Keskerakond ka millegi erilisega hakkama ei saa, ilma et meie kohusetundlikud Põllumehed, Teie Kõrgeaususega eesotsas muidugi,“ osutas ta viisakalt ülepaisutatud noogutusega parteilasele, kes ei teinud torkest välja ning vaatas karmi etteulatuvat lõuga kõrvale suunates mujale, „neil viimastki toetuskildu alles hoiaks. Ainult Põllumeeste õiged otsused on aidanud päästa majanduse täielikust krahhist, erinevalt ülejäänud Euroopast. Imetlegu nüüd kõik, mis see seal kaasa on toonud – demokraatia farsi, kus keegi tõsiselt rahvast kuulda ei võta. Peaaegu kõikjal on pead tõstmas riigivastased äärmuslikud elemendid. Ühena vähestest pole meil hirmu demokraatia kadumise ees, sest Eesti inimene teab vabaduse hinda, oleme selle ise verega kätte võidelnud. Nüüd peame samal suunal kindlalt jätkama, mitte usaldama saatust sotside kätte. Keskerakonnale nende nimi sobib, sest nad on k e s k e l. Nad võiksid olla ükskõik kelle kaasajooksikud – Tõnissoni jaoks poleks probleem ka tibladega mesti lüüa, kui see ainult aitab neid võimul hoida.“

Nali ei mõjunud enam publikule nii, nagu advokaadi oma, kuigi mehed naersid vähemalt viisakusest, samas kui naised proovisid omavahel tööst juttu teha ning pidasid ajakirjaniku sõnamängu veidi labaseks, nende tähelepanu mitte väärivaks. Pettumuse varjamiseks tellis too veel vaagnaid suupistetega, et kõva joomise kõrval ka kõhtu täita. Aeg oli juba hiline, kuid kellelgi polnud plaaniski veel ära minna, sest hilisõhtul pidid hääled kolmandat korda loetud saama ning tulemused teatavaks tehtama. Ja järgmisel hommikul ilutsesid need juba kõigi suuremate lehtede esikülgedel.

*

Sinimustvalge linaga ehitud lauakese oli endasse mässinud vaikne morbiidsus. Õhus oli tajuda pinget, nagu saabuvat äikest lämbel suvepäeval. Iga väiksem säde võis süüdata püssirohutünni ja seda plahvatust ei võinud keegi kontrollida ega suunata. Kõik tahtsid teistega oma kõigutamatut arusaama jagada, nii et isegi naaberlaudadele sai selgeks valimistulemuste tähtsus. Küll oli sekretär veendunud Kingissepa vaimu tagasitulekus, ajakirjanik toetas poliitikule pugedes tuliselt Põllumehi, kuigi partei esindaja ei võtnud tuld ja ainult lammutas jooke, advokaat pidas valijaid jällegi rumalateks, kellega manipuleerimine on lapsemäng. Statistik jäi aga äraootavale seisukohale, proovis tohuvabohus õhku paisatud andmeid korrigeerida ning täpsustusi jagada.

Püssirohutünni süütas kergel sammul laua juurde liuelnud kelner, kes segas ajakirjaniku mõtisklust kauaoodatud teatega: „Härra, teile on telefonikõne.“

Kogu laud jäi hiirvaikseks, kuigi keegi polnud hea paar minutit midagi peale söögiriistade klõbina kuuldavale toonud. Kõik jäid avali silmi jõllitama, kui ajakirjanik tähtsalt püsti tõusis, tviidpintsaku nööbi kinnitas ning siis kelneri järel baarileti juurde sammus, kus talle ulatati telefon ning ta tähtsa häälega teadustas:

„Kuuldel.“

Kogu seltskond, isegi senimaani tülpinud apaatse näoga poliitik, pidas paremaks tähele panna. Ajakirjaniku ilmest oli keeruline midagi välja lugeda. Ta noogutas telefonitoruga kaasa ning ulatas siis selle tänades tagasi baarmenile. Hoopis raskema sammuga astus ta tagasi laua poole, põrgates kahel korral peaaegu teiste õhtustajate toolide otsa. Lõpuks maha istunud, vaatas ta unistavalt enda ümber ning nähes kõigi puurivatest pilkudest, et temalt oodati vastust, avas suu:

„Linnade hääled on loetud. Maakondade omad alles jõuavad ja lugemisega on jõutud poole peale.“

„Nii? Ja edasi?“ ei andnud sekretär talle hingetõmbekski aega. „Kas seis on teada?“

„On-on,“ ohkas ajakirjanik raskelt ning puhus õhku välja. „Asjad pole kiita. Tugevalt sotsialistide poole kaldu. Neil on kõigist häältest pooled. Praeguse seisuga circa 50 kohta. Teised tulevad riburada pidi järele, aga Põllumehed-Tõnisson on üpris samal pulgal. Ülejäänutest pole mõtet rääkidagi.“

„Ongi käes. Meie riigiga on kõik,“ hädaldas sekretär. „See on kõige õudsem asi, mis Eestiga oleks juhtuda võinud. Meie riik langeb punasesse katku. Milleks üldse me vabaduse eest siis verd valasime? Kõik võetakse ära ja jagatakse valimatult vaestele laiali. Mis meist küll saab? Mina sellesse „sotsialistlikku paradiisi“ küll ei plaani jääda. Enne põrutan Euroopasse minema.“

„Kannata natuke piletite ostmisega. Ei tea veel midagi,“ säilitas statistik kainet mõistust, kuigi ka tema hääl värises. „Maakondadest on hääled tulemata ja seal on ju Põllumeeste toetus kõigutamatu. Vast ikka ei maksa veel endast välja minna. Viimase loenduse järgi elab tublilt üle kahe kolmandiku inimestest ikka valdades ja maal, hädine kolmandik on linna kolinud. Isegi kui k õ i k linnaelanikud valiksid sotse – ja meie tutvusringkonnas ei teinud seda ju keegi – ning maainimestest valiks ainult p o o l, oleks ikkagi ülekaal maarahval.“ Viimased sõnad kõlasid rohkem statistiku katsena veenda iseennast, kuid sellest paistsid ka teised veidi julgustust saavat.

Keegi ei julgenud sellele midagi lisada, uuriti klaase ning mõeldi tumedale tulevikule. Poliitik kõmmutas ainult järgmise pitsi viina ja hammustas leiba peale. Näost oli ta muutunud veel hallimaks kui kilu, mis alistunult ristseliti leival lebas.

Advokaat võttis üldises vaikuses sõna:

„Tjah, hakka või arvama, et valimised on täiesti kallutatud või lausa ära tehtud. Muidugi läheb tööline valima, tal on ju putka töökoha kõrvale püstitatud. Aga põllumees, Eesti riigi ja rahva jõukuse selgroog, tema sõitku vankriga tööajast pool päeva, et jõuda valimiskastini ja pärast teine pool päeva tagasi ka. Ütle siis, et meil on vabad ja võrdsed valimised, nagu lehtedes pasundatakse.“

*

Lauas polnud jälle keegi mitu head minutit sõnakestki lausunud. Kas ainult noogutati enne pitsi võtmist või vahiti üksteise lakitud kinganinasid. Restoranis oli rahvast vähemaks jäänud, kunded tasusid järjest arveid ning soovisid majarahvale head õhtut. Vahepeal tulid jutuks sidemed Toompeal ning mida igaühe tuttavad poliitikud olukorrast arvanud olid.

„Tean-tean, ainult tutvused viivad siin maailmas edasi,“ täiendas kohe ajakirjanik, „ega muidu poleks me siia laudagi saanud, rääkimata salajasest siseinfost, mis minuni on jõudnud. Täiesti usaldusväärseid allikaid pidi, kusjuures, nii et minu infos kahtlemiseks pole vähimatki põhjust. Teised ullikesed peavad kõike seda, mida mina teiega saladuskatte all jagada võin, lugema homsest-ülehomsest lehest. Muideks, kas teadsite, et sotsid ise on kohe lõhki minemas?“

Teiste nägudel peegelduvat üllatust ning teadmatust nautides jätkas ajakirjanik rahuloleval ilmel:

„Ja-jah, alles eile kuulsin toimetuses. Nad on sisemiselt nii lõhestunud. Ühed taotlevad koostööd Põllumeestega ja poliitilise vastandumise vältimist, teised tahavad põikpäiselt oma rida ajada, teiste parteidega koostööst pole üldsegi mitte huvitatud, ainult oma sotsialismi tahavad ehitada, aga sellega on ju ette teada…“

„Tšš, kõik tasa,“ hüüdis nüüd asjatult kõva häälega parteilane, kes tegi esimest korda pärast lauda istumist midagi muud peale märjukese lonksamise. Keeranud raadio heli nii valjuks kui vähegi võimalik, jäi kogu laudkond kõrvu kikki ajades kastikesest kostvat monotoonset häält kuulama:

„Tere tulemast hilisõhtustele raadiokuulajatele, tänaõhtuses erisaates anname kõigile unetutele kodanikele teada V Riigikogu valimiste tulemustest, mis on vaid mõnikümmend minutit tagasi jõudnud meieni siia Raadio Ringhäälingu majja. Kallid kuulajad, me ei lase teil rohkem sel hilisel tunnil küüsi närida, vaid asume kohe tulemuste teadustamise juurde. Tulemused parteide kaupa on: Ühinenud Põllumeeste Erakond, hääli 199 035, mandaate 42…“

„H u r r a a!“ ei suutnud statistik rõõmu varjata ning õnnepisarad purskusid kõigi lauasistujate silmadest, „42 kohta! See on suurepärane tulemus! Parem kui kunagi oleks osanud oodata! Tuli võit ikkagi ära! Ma ütlesin kohe, et muretsemiseks pole põhjust!“

„Tasa-tasa,“ segas vahele advokaat, „kuulame teised ka ära ikka.“

„…hääli 110 662, mandaate 23…“

„Kas need olid nüüd sotsialistid või Tõnisson?“ pahistas läbematult ajakirjanik. „Ega keegi ei kuulnud?“

„Kus sa siis kuuled, kui ise patrate aina vahele,“ salvas sekretär mürgiselt.

„…tugeva kolmanda tulemuse tegi Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, kogudes 104 835 häält ning 22 mandaati…“

„Sotsialistid alles k o l m a n d a d!“ See õnnehõise kostis advokaadi suust veel valjemini kui äsjased rõõmuhõisked Põllumeeste ülekaaluka võidu üle.

„…järgmisena said Pahempoolsed Töölised ja Kehvikud 25 966 häält, mis tõi neile viis kohta. Samapalju kohti teenis endile ka Vene Rahvuslik Liit Eestis, tulemusega 25 246 häält…“

„Ah, edasi pole enam huvitav, need kääbusparteid ei mõjuta nagunii suurt pilti,“ keeras sekretär raadio jälle vaiksemaks. Statistik oli oma kaustiku toetanud lauale ning tegi seal kiired joonetõmbed-arvutused, et uut olukorda visualiseerida.

„Vaadake!“ hüüdis ta elevuses ning koputas pliiatsiga paberile. „Keskerakonnal ega sotsialistidel pole lootustki! Igal juhul hakkavad Põllumehed valitsust juhtima. Suurimad õnnesoovid!“ Viimane pöördumine oli mõeldud parteilasele, kuid auväärne poliitik oli lauast kadunud, ilmselt tualetti või uut pudelit šampust tellima, et hiilgavat võitu tähistada.

Mõne hetke pärast naasiski ta kergelt üleoleva sammuga lauda, juhtides enda järel kelnerit, kes kandis omakorda külluslikult kaetud kandikut, millel ilutsesid erinevad hõrgutised kiluvõileivast kalamarjani. Ise tassis parteilane mõlemas käes šampusepudelit: esimese kork lendas kõrge kaarega minema juba enne peolauani jõudmist.

„Nüüd hakkame alles tähistama!“ hõiskas parteilane vahtu valades ning võttis ise sügava sõõmu otse pudelist. Šampus käis ringi ning üsna pea olid üldise jutustamise ning ülemeelikute kommentaaride saatel needki pudelid tühjendatud, juttu aga jätkus ning ikka ja jälle mindi uuele ringile.

„Ma ütlesin, et maakondade hääled loevad kõige rohkem, aga te ei uskunud mitte. Vaadake nüüd – Põllumehed ees nagu nipsti, peaaegu kahekordse eduga isegi. Eesti on ikkagi maarahvas, see on selgem kui kunagi varem!“ Sekretär pidi oma juttu luksumiseks katkestama, kuid see ei vähendanud ta ülemeelikut indu.

„Mina pole kordagi verest välja löönud, algusest peale rääkisin, et maarahva hääled hiljem jõuavad ja seepärast ei ole enne midagi otsustatud,“ kaitses ennast advokaat. „Seda räägiti juba meil büroos, et maarahvas nagu üks mees ikka Põllumehi valib.“

„Jah, ja sotsid võivad üldse suu valitsusest puhtaks pühkida,“ rõõmustas kõige erksamalt sekretär. „Tulevad oma hullumeelsete plaanidega, tahavad nõukogusid ja mida kõike veel. Ei lähe läbi,“ lisas ta nipsakalt sõrmega viibutades, nagu oleks ta vastas istunud kogu sotsiaaldemokraatide kollektiiv ning mitte parajalt purjus võiduparteilane, kes ei saanud sekretäri viibutusest aru ning arvas, et too soovib temaga klaase kokku lüüa.

*

Viimased šampusepokaalid tühjendati juba püsti seistes, parteilasest päevakangelane vajas selleks tooli tuge, kuid ei sülitanud klaasi temagi. Seejärel aitasid härrad daamidele kerged kevadmantlid selga. Nad olid viimased lahkujad, keegi teine polnud nii kaua vastu pidanud, olid otsustanud valimistulemusi lugeda alles järgmise päeva lehtedest. Riik on ju homme ikka sama. Vaatamata viisakatele vastuväidetele nõudis parteilane õigust võidu tähistamiseks arve tasuda ning advokaadi õlale toetudes ta seda ka tegi, lisades arvestatava jootraha.

„Küll riigikassast saab lisa võtta, nüüd on sõrmed kullas,“ ei jätnud ajakirjanik teravmeelitsemata.

Värsket õhku kopsudesse tõmmates oli tunda kevadöö sumedust. Varakevadine külm oli möödas ning suviselt valge öötaevas andis lootust helgemateks aegadeks. Rõõmsalt vilistav ajakirjanik hoidis kinganinaga restoraniust lahti, samal ajal pintsakutaskuid pahupidi pöörates, et oma mõlkis portsigarit leida. Uksest väljusid esimestena käevangus sekretär-statistik, kes aina sädistasid, rahulolust ja elevusest tulvil, kiites uue Riigikogu koosseisu ning korrates rõõmsalt juba kõigile teada infot.

„Aga kujuta ette, tiblad ei saa mingi maagiaga hääli kokku!“ pakatas sekretär rõõmust.

„Muidugi-muidugi, kes oleks oodanud, et nad nii nõrga tulemuse teevad, juttu oli küll rohkem kui asi väärt. Ega Eestimaa rahvas loll pole!“ vastas statistik.

Ajakirjanik pakkus kõigile suitsu ning taksot jäädi ootama väliterrassile. Maha istus vaid parteilane, kes oli kogu aja mässanud kopsaka tengelpunga taskusse surumisega. Teised vaatasid tänava kõrval kasvavate lehtes pärnade rivi, mis seisis kui tikksirge kaardivägi, valvates rohelises relvis tänavaäärseid maju. Mõtted jooksid kõigil omasoodu, kuni ajakirjanik lõpuks vaikuse katkestas:

„Pagan küll, võib-olla on 42 kohta ikka liiga palju, koalitsioon saab hirmus ühepoolne olema. Vahest oleks ikka pidanud Tõnissoni valima. Tasakaaluks või nii. Ega nende poliitikal on iva sees, Tõnisson ajab ju igati õiget asja.“

„Tjah, tegelikult pole sotsialistidel ka viga,“ lisas advokaat. „Nad ju rohkem sotsiaaldemokraadid, pole nad nii tiblad midagi. Vot need pahempoolsed, need on tõeline katk Eesti rahva iseseisvusele. Aga neid ei võeta ju nagunii tõsiselt, käputäis fanaatikuid ja põrandaaluseid.“

Sekretär ei kannatanud rohkem vaikida:

„Mis käputäis? 17ndal oli ka ainult käputäis fanaatikuid ja vaata, mis piiri taga toimub. Nad said viis kohta! See on lubamatu, et Eesti Vabariigi Riigikogus peab neli aastat sellist piinlikkust kannatama. Õudne mõelda, et meie ühiskonnas on arvestatav osakaal inimesi, kes seavad Eesti suveräänsuse kahtluse alla.“

„Ja ärge unustage, et ainult valimised pole olulised, järgmised neli aastat on veelgi olulisemad. Euroopas puhuvad erinevad tuuled, nüüd on vaja tugevat valitsust, mis ei lagune iga pisema sõneluse pärast nelja ilmakaarde laiali. Muidugi oleks tahtnud teiste poolt hääletada, mina ise samamoodi, aga valima pidi strateegiliselt, ei saanud ainult poliitilist sümpaatiat arvesse võtta,“ täiendas statistik vastasmaja pitsiliste kardinatega kaetud aknaid silmitsedes mõtlikult.

„Kuulsid, jah? Esindama peate hakkama!“ nöökis sekretär pead põlvede vahel hoides edasi-tagasi kiikuvat parteilast. „Enam ei saagi ainult ahvatlevate lubadustega aplause võita, nüüd tuleb käed mustaks teha.“

Parteilase vaikne vastus läks kaduma saabuva takso mootorimürinasse, kuid ei tundunud, et see kedagi suuresti huvitanud olekski. Enne taksosse istumist küsis advokaat lõpetuseks uuelt riigijuhilt, kes keskendus hetkel ainult oma jalgade juhtimisele:

„Aga päriselt? Sa oled täna vaikne olnud. Mis sa tulemustest arvad? Kuidas te parteis ennustasite? Võite rahule jääda? Või mis?“

Parteilane kõikus hetke, kuid säilitanud püsiva tasakaalu, köhis riigimehelikult hääle puhtaks, kohendas rahmeldamisega viltu läinud musta kikilipsu, tõstis peast kõvakübara ning võtnud viisaka mõtlemispausi, silmis edumeelne ja tulevikkuvaatav pilk, oksendas võidušampuse ning kalamarja äärekivile, pritsides taksojuhi röögatuse saatel täis autorehvi ja porilaua.

aprill 2023

 


Tõnn Viik (22) õpib Tartus riigiteadusi ja on väsinud neoliberaalsest majandamisest.

eelmine / järgmine artikkel