Proosa

“Haldjapuljong ja teepõlluvahi pere” jt tekste

Gustav Nikopensius 31.01.2024

Haldjapuljong ja teepõlluvahi pere

Üks väike haldjas tantsib teelehel, nikastab jalga ja kaotab oma sädeme. Ta püüab lehelt minema lennata, et naasta oma koloonia juurde, aga tõukejalata õhkutõus ebaõnnestub. Üks väike hiinlane korjab ta maast üles ja viib koju. Seal hoolitseb ta haldja eest: loputab teda vee all, koorib riided seljast, ajab kiilaks ja kitkub ära tema tiivad, mille ta riputab ahju kohale nöörile kuivama. Haldja enda paneb ta katlasse ja keedab temast maitsva puljongi, millel on rahvapärimuse järgi kõiksugu tervendavaid omadusi.

Külas lähevad lahti kuuldused, justkui oleks kingsepa naine leidnud teepõllult haldja ning keetnud temast puljongi. Teepõlluvahi majas tekitab see uudis palju elevust, sest teepõlluvahi naisel on puusad haiged ja kui nad kuhugi minna tahavad, peab mees teda eriliselt selleks puhuks tellitud tooliga seljas kandma. Naine on liikumatusest puha kokku kuivanud, söömast ta ka keeldub, nii et ei lihast ega pekki ole naise habrastel luudel. Teepõlluvaht loodab, et kui ta saab naisele kasvõi lusikatäie puljongit sisse söödetud, siis tema puusad paranevad ja söögiisu naaseb.

Et saada naist nõusse ravipuljongile minema, peab ta oma seitsme tütrega plaani. Tütardest vanim väidab, et ema tuleb valgesse riietada. Vanuselt teine teab, et enne riietamist tuleb ema sooja seebist vahutava veega vannis puhtaks küürida. Vanuselt kolmas kostab, et enne vannitamist tuleb ema vooruseid kiita. Vanuselt neljas nendib, et enne seda tuleb ema tänulikkusega kostitada. Vanuselt viies viitab, et enne tänulikkust tuleb emal lasta peret teenida. Vanuselt kuues kuulutab, et enne teenimist tuleb emale panna selga põll ja kätte kindad. Ning seitsmes seletab, et enne ema riietamist tuleb ta põrgulärmiga üles äratada.

Kogu seda plaanimist kuulab kannatlikult koiliblikas aknal. Too on ennist vastu aknaruute pekselnud, püüdnud meeleheitlikult õue pääseda, aga näinud peretütreid isa ümber kogunevat ja vaiksel häälel miskit arutama hakkavat, otsustab koiliblikas hetkeks aknaruudu prõmmimise sinnapaika jätta. Pere salaplaani luurates kuuleb ta kingsepanaisest ja haldjapuljongist ning nööri otsa kuivama jäetud haldjatiibadest, mis talle suurt huvi pakuvad – ta on veendunud, et kui tal õnnestuks haldjatiivad enda valdusse saada, siis suudaks ta ka nendest aknaruutudest suurema vaevata läbi lennata ning olekski vaba. Seepärast lendab ta kandetoolile, millega pereema kingsepanaise juurde vedada plaanitakse, ning jääb sellele kannatlikult ootama.

Pere koguneb ema voodikese ümber ja nad peavad erutusest hinge kinni: et kohe aetakse ema põrgulärmiga üles, siis ei taha keegi seda üllatust ära rikkuda, äratades ema oma hingetõmmete või kinnise nina vilinaga. Kõigi pilgud on koondunud väikseimale tütrele, kes loeb sõrmedel viiest üheni, dikteerides nõnda, millisel silmapilgul kõik koos kriiskama hakkavad. Mõni on võtnud köögist kaasa ka need vähesed pannid ja puulusikad, mis neil on, et hälinale lisa tekitada. Kui kõige väiksema pihus on viimane sõrm välja sirutatud ja pere kooris õhku sisse ahmib, kargab ema voodis istuli otsekui pere hingetõmbeist kergitatuna ja hüüatab, et toogu need sooja veega vann ja seep: tema peab täna kingsepa naise juurde minema.

Mõlkis plekkvann tuuakse voodi ette ja peretütred veavad pliidilt aurava veega kastruleid ning tühjendavad vanni sisse. Ema istub vannis ja ei tee peaaegu et teist nägugi, kui ta varvastele tulist vett kallatakse, suleb ainult silmad ja hingab värisedes sisse. Tuuakse seepi ja harju ning pere asub ema küürima ja nühkima. Vette tekivad täna eriti suured mullid ja väiksematel tütardel on lõbu laialt. Kuuldus haldjapuljongist toob nende kujutlusse tiivulised sätendavad olevused, keda nad ema ümber tiirutades imiteerida püüavad. Vanemad õed vaatavad seda alguses halvakspanuga pealt, aga kui nad näevad, et see emale lõbu pakub, naeratavad ka nemad. Lõpuks, kui pesemine läbi ja vesi välja kallatakse, nähakse, et see on tintmust ja ainult seebist veidi hallihägune. Ema aga kiiskab nagu ingel.

Teepõlluvaht seob naise tooli ning tooli oma seljale ning asub kodunt teele, tütred järele lehvitamas. Kas ta võiks natukenegi haldjatiivapulbrit ka neile tuua, et nad võiksid selle tee sisse segada ja nõnda endalegi haldjalikku sädet tuua, palub erutunud häälel sosistades vanim tütar. Muuks mitte kui ainult selleks, et mehele saada ja vanemate vaeva veidikenegi vähendada. Teepõlluvaht naeratab seepeale ja ütleb, et teeb, mis saab. Ta puudutab käeseljaga tütre põske, kust jookseb alla pisaranire, ning tütar viskub isa embusesse ja hoiab tugevasti kinni, klammerdudes kätega kandetooliraami külge. Kui väga tahaks ta saada mehele, kuniks veel noorust, ja kui raske on tal perest lahkuda. Kui isa läheb ja tütar silmist pisaraid pühib, märkab ta, et parem pihk oleks nagu pruunika tolmuga määrdunud, ja maas tema ees lamab lömastunud liblika korjus.

 

Rakuosakesed saavutavad teadvuse

Rakumembraan hakkab värelema ning saavutab eneseteadvuse. Kuradi kahju on tal sellest, sest tema pole teadvuse järele igatseda osanudki. Nüüd on see aga käes ja tema on üksinda epiteelkoes, teadlik oma olemasolust ja funktsionaalsusest ning ka asjaolust, et nüüd läheb nende kahe vahel sõda lahti, sest teadlikkus aitab funktsionaalsuse efektiivsusele kaasa ainult teatud määral. Ühest hetkest alates hakkab aga teadlikkus funktsionaalsust häirima, püüab sellest üle olla ja endale kõrgemat eesmärki leida. Selleks, et tekkinud küsimust kellegagi lähemalt arutada, hakkab Rakumembraan ägedamalt värelema ning äratab ka Tsütoplasma „teadvele“.

„Mis hea pärast sa seda tegid?“ küsib Tsütoplasma. „Kuramus!“ vannub ta ning võdistab end, kuni Rakutuumgi eneseteadvaks saab.

„Ossa poiss!“ hüüab Rakutuum. „Ossa poiss!“ korrutab ta üha – talle näib teadvus meeldivat. Üsna pea nakkuvad naaberrakukestegi tuumad ning korrutavad kooris: „Ossa poiss! Ossa poiss!“, kuni iga Rakutuum kehas on teadvusele saabunud.

Lainetena järgnevad Tsütoplasmade kirumised-vandumised ja Rakumembraanide värelev ärevus ning sisemise hõõrdumise helid, mis käivad energiasutsakatena läbi keha, kusjuures laetud osakesed kihutavad Rakumembraani poore pidi sisse-välja, sisse-välja ja keha tabaks nagu teadvuse lainetamine.

„Mitokonder?“ tärkab Rakutuumal küsimus ja see levib Rakutuumade suus üle keha kajava lainena. „Mitokonder! Mitokonder! Mitokonder! Mitokonder!“

Aga Mitokonder ei vasta. Tema vaikib. Ta pole veel kindel, kas teadvus temani jõudis või on ta kogu aeg selline olnud. Ta teab, et varem pole ta igatahes selle küsimuse üle mõtelnud. „Aga mulle tundub, et teadvus on abstraktsioon,“ mõtleb ta. „Tegelikkuses on teod ja tegemine. Ja teodki on üleliigsed, on vaid tegemine. Ning tegeminegi on üleliigne, sest see eeldaks tegijat, aga tegijat ei ole. On vaid üks suur tegija ja tema igavene tegemine ja see oleme meie. Meie oleme nii Üks Suur Tegija kui ka tema Igavene Tegemine. Tähendus muutub algustähe suurusega. Ka see on kummaline nähtus. Nagu muutub füüsikaseadus siis, kui ta on kirjeldatud. Siis on ta midagi konkreetset. Aga mis on need asjad, mida pole valemite ja teooriatega nähtavale rebitud? Kas see siis pole füüsika? Kas kõik ei ole niigi üks? Lihtsalt olemine, alguse ja lõputa. Või teen ma praegu lihtsalt sõnu? Varem polnud nõnda keeruline. Siis, kui ma olin veel molekulialge, kellel oli kalduvus oma saba vee sees keerutada ning positiivselt laetud osakesi oma kolmeharulisse kombitsasse tõmmata. Oli lihtsam aeg siis. Vahel igatsen.“

 

Konnmehe saamislugu

Keset ookeani tõusis veest tohutu suur kivilahmakas. Mõni ütleks kivilahmaka kohta kolossaalne, mõni ütleks gigantne. Kivilahmaka suuruse hindamiseks on veelgi suuri tarku sõnu, aga meile piisab teadmisest, et see oli umbes Vormsi saare suurune kivijurakas ja kerkis veest juba väljaarenenud floora ja faunaga – see tähendab, et kivilahmakal oli omaenese toimiv ökoloogiline süsteem, mis koosnes peamiselt maismaa taime- ja loomaliikidest. Tuleb ka ära mainida, et palju oli kivilahmakal seeni, sest seened pole ei taimed ega loomad, aga on sellegipoolest hirmus olulised, eriti just tohutusuurtel kivilahmakatel, kuna nemad oskavad kivist mineraale välja võtta ja teistele elusolenditele tarvitatavaks teha. Lugeja on aga kõike seda juba kindlasti keskkoolimatemaatikas õppinud.

Ookeanist kerkinud kivilahmaka juures oli eriskummaline veel see, et floora, fauna ja seenestiku (varasemalt tuntud ka kui „mükofloora“) uurimiseks oli kivilahmakas juba tekkides kaetud geo- ja ökoloogidega, kes kivisel maastikul ringi roomasid, luup ühes, pliiats ja märkmik teises käes. Roomasid ringi ja kaardistasid kivilahmakal elutsevaid organisme ja nendevahelisi seoseid. Midagi eriskummalist nad siiski ei täheldanud, välja arvatud siis, kui nad teise loodusteadlasega vastamisi sattusid, mispuhul hakkasid mõlemad palavikuliselt märkmikusse kirjutama, nii et käsi krampis, ja igasugu visandeid kritseldama, et pärast hea analüüsida oleks. Kui kritseldused ja märkmed tehtud, siis vahetasid teadlased omavahel märkmeid, lugesid pühendunult ning ainult vahetevahel küsisid teineteiselt, mida see või teine märgis tähendab, muidu aina noogutasid mõistvalt pealt ja täheldasid, et kolleegide täheldused klapivad nende enda leidudega. Seejärel surusid nad kätt ning naeratasid kelmikalt, varjates kiivalt kergendust, mida nad tundsid, sest kolleeg ei olnud oma uurimistööga neist ette jõudnud.

Kivilahmakal leidus kõiksugu loomi, aga kolaka peamisteks asukateks olid konnad. Neid oli seal igat sorti: kärnkonnad, rohukonnad, halltähn-järvkonnad, keelkonnad, meelkonnad, sinijärv-suursilm-konnad, joomakonnad, sõsarkonnad, hallituskonnad, nuusuta-seda-konnad, trobikonnad, kõhukorinkonnad, maakonnad, muldkonnad, puukonnad, erakonnad, kellele sugugi ei meeldinud, kui nende asjaajamistesse sekkuti, ja muidugi ka kivilahmaka vaieldamatud valitsejad – buddhakonnad, kes suutsid päevade viisi kivil istuda kulmukarvagi liigutamata. Nemad võisid seal kivi peal vabalt kuuma päikse kõrvetuses ära kuivada ja kaks kolmandikku oma kehamassist kaotada, enne kui veepahmakas taevast või lainetus ookeaniveest nad jälle üles niisutas ning buddhakonna juuksekarva otsas rippunud elu jälle ära päästis.

Üks siuke buddhakonnakene istuski siis rahulikult kivi peal, võttis päikest ja kuivas. Tal ei olnud kiiret kuskile. Lendas mööda üks kärbes ja naksti, konn püüdis kärbse kinni. Igat kärbest ja putukat konn aga ei püüdnud, vaid ainult neid, kes lendasid täpselt sinna punkti õhus, millele konn pingsalt keskendus. Konn võis niimoodi päevade viisi keskenduda, liikumatult, hinge kinni hoides, aga kui kärbes õigesse punkti lendas, siis ei kulunud kümnendikku sekunditki, kui konna ilanäärmed juba eritasid kleepuvat sekreeti, mis niisutas keeleotsa nagu liim, tema keel, mis oli suus kokku pigistatud otsekui vedru, pahvatas välja ja lendas kärbse suunas, ning täpselt pärale jõudnud, pinguldus keel viimse piirini, keeleotsa lihased tõmbusid kokku nagu rusikas kärbse kere ümber, ja silmapilkselt oli kärbes buddhakonna keres.

Kord aga komistas üks joobnud ökoloog, kes oli kivilahmaka ökoloogide konkurentsipingest täiesti üle kurnatud ja jooma kukkunud, tiiki, kus istus kivi peal buddhakonn. Ta oli koledat moodi purjus ja haises, nii et pea ja keha olid tal vastavalt ka kärbestega kaetud, ning juhtus, et kärbes, kes oli ennast joobnud ökoloogi ninale paigutanud, sattus mehe komistuse käigus täpselt konna haardepunkti, ja buddhakonn sülitas oma keele suust välja ning haaras kärbsest ja ökoloogi ninast kinni ning neelas kogu ökoloogi tervenisti alla. Nüüd oli joobnud ökoloogil buddhakonna-turvis ümber. Ökoloog nagu ökoloog ikka, ainult et kaetud konnakostüümiga. Ta sirutas oma konnastunud jalgu ja käsi, sirutas oma keelt ja tundis uut võimu!

 

Ratastoolistatud piletikontrolör ülerahvastatud Tartu–Tallinna liinil

Ratastoolis piletikontrolör oli tardunud pärastlõunases Tartu–Tallinna rongis. Viielt teda ümbritsevalt inimeselt õnnestus tal piletit küsida. Proovis ta ka ulatada oma puldikest usaldusväärse välimusega inimestele enda ümber, et need kontrolliksid ka teiste reisijate pileteid, keda ta veel oma silmaga nägi, aga masinat rongi peale uitama ei söandanud ta lubada. See, et ta ei jõudnud kõigi sõitjateni, tegi teda ärevaks, sest see oli ikkagi tema töö, ja ta kirus oma seisundit ja ratastooli.

Kui rong hakkas Tapale jõudma, tõusid inimesed kohtadelt ja algas üldine sagimine. Kontrolöri ärevus järjest kasvas, sest ta pelgas hetke, mil uksed avanevad ja inimesed voolavad välja läbi kitsukese pilu, mille perroonil ootajad neile väljumiseks jätavad, ning samas pressivad inimesed ennast perroonilt kahes nires külgedelt sisse. See oli kriitiline hetk, sest võimaldas kontrolöril end ehk veidi liigutada ja uute sõitjateni jõuda, kes talle varasemalt haaramatuks jäid, aga samas oli see ka hetk, mil tema ratastool reisijaile ette pidi jääma.

Ärevus järjest kasvas, kuni uksed avanesid ning kontrolör tegi esimesed liigutused asukoha vahetamiseks. Ta oli tuvastanud vaikse nurgakese, kus keegi ei paistnud maha minevat ja kus ta sai seega rahulikult oodata, kuni suurem sisse-välja-voolamine lõppeb, ning samas ühtlasi paari reisija piletit kontrollida. Nende hulgas oli ka üks noor nokkmütsistatud mees, kes näis magamist simuleerivat. „Jänku,“ mõtles kontrolör ning otsustas ta vahele võtta, lootes salamisi konflikti, et kuidagigi kogunenud ärevusest vabaneda, sedapuhku sõneluse ja sajatuste saatel.

„Nonii, noormees,“ ütleb kontrolör tolle õlale koputades. „Palun teil oma sõidupilet esitada.“

„Muidugi, proua,“ vastab noormees väga viisakalt ja kobab taskutes piletit leidmata.

„Kaotasite ära?“ küsib kontrolör irooniliselt ja valmistub muiates eesootavaks sõneluseks. „Ärevus on muutumas pühitsetud raevuks, milleks on vaid korda kehtestavail organeil õigust ja voli, kuna meie kohus on range käega rajada tuleviku ühiskonda, kus igasugu logardlust ja priipääslust silma otsaski ei taluta…“ täheldab kontrolöri alateadvuse varjuosa, kui nokkmütsistatud mees ühtäkki taskust prinditud pileti välja tõmbab. „Kindlasti mõni vana,“ mõtleb kontrolör, tänab noormeest irooniliselt ja skaneerib pileti QR-koodi, valmistudes selleks, et puldi ekraan kuvab sõnumi „Pilet tagasi lükatud“, aga pilet kehtib ja kontrolör punastab häbist. „Kindlasti nägi ta läbi minu uskmatust ja mõtles kiiruga mõne pettuse välja. Kui keegi kaasreisijatest oma piletit ei leia, siis tähendab, et nokkmütsistatud noormees varastas märkamatult tema pileti, ja see on juba vargus, mille eest võib pikaks ajaks vangi minna. Oi, küll ma seda talle siis meelde tuletan. Ärge muretsege, ausad kaasreisijad,“ mõtleb piletikontrolör, „küll mina juba teie vabadust ja õigusi kaitsen!“

Ta võtab ratastooli küljepaunast piletikontrollipuldi-võimendi, mille valmistas talle tema tehnikavõlurist poeg, et ratastoolistatud ema tööd väheke lihtsustada. Ülemused olid küll sellise tehnika kasutamisele veto peale pannud, kuna jumal teab, kui mitme isikukaitseseadusega see vastuollu läheks, ja siis on veel see kiirguse küsimus. Kas ratastoolis kontrolör üldse teadis, mis tööpõhimõttel võimendi pileteid kontrollib?

Aga ta ei jõua võimendit puldi külge ühendada, sest samal hetkel teeb nokkmütsistatud noormees temaga juttu. Nokkmütsistatud noormehel on selleks oma põhjused. Talle näib ratastoolis tädike piirini aetud mutrikesena katkise masina töös: on ju teada, et Elronil on liiga vähe ronge liini peal ja aina tuleb ülerahvastatud rongis sõita, nagu kilud karbis. Mis tunne võib siis olla liikumisraskusega inimesel sellises keskkonnas tööd teha. „Ja nüüd on see murdumispiirini aetud mutrike võtnud tööle kaasa mingi kõrgtehnoloogilise massimõrvaseadeldise – pole ka imestada, nüüd, kus kolmdeeprintimine ja tehisintellekt on teinud sedasorti seadeldiste disaini ning tootmise ülimalt lihtsaks,“ mõtleb nokkmütsistatud noormees ja otsustab katkestada selle inetu perspektiivi enne, kui ratastoolistatud tädikene nii enda kui ka sadade teiste elud hävitab.

„Ma tean, et see pole kuidagi teie teha ja ega ma seepärast räägigi,“ alustab nokkmütsistatud noormees ja paneb oma käe võimendi peale, et selle edasist kasutust takistada, „aga teie tööandja peaks tõesti liinil sõitvate rongide arvu suurendama. Kuidas siis niimoodi saab?“ küsib ta õigustatud nördimuse ja zen-meisterliku huumoriga ning paneb võimendi tagasi ratastooli küljepauna. Teise käega kergitab ta naise ratastoolist üles, võtab ta oma kätele ja ütleb: „Lähme, kontrollime need piletid nüüd korralikult ära, eks?“

 

Semaforialune mees võtab rongijuhi abi tunnistamisel naiseks Võsaülase

Semafori all seisab mees, kellel on korraga jalas kaksteist paari pükse. Üks naine möödub temast ja vaatab: „Küll on alles jämedate jalgadega mees.“

„Hei! Sina seal! Küll on sul alles jämedad jalad! Sa jaksad kindlasti väga suuri ja raskeid kive maast üles tõsta?!“

Semaforialune mees naerab ja vastab: „Ei vasta tõele, preili,“ ehkki naine, kellega ta kõneleb, on julgelt üle neljakümne aasta vana, „mul on lihtsalt kaksteist paari pükse jalas. Jalad on mul peenikesed nagu hernekepid.“

Seda vestlust kuuleb pealt rongijuhi abi, kes on parasjagu kinnitamas üht vagunit teise külge. Ta on kiitsakas lühikest kasvu noor meesterahvas ning tunneb huvi selle vastu, kas semafori all seismisel ja kaheteistkümne püksipaari kandmisel on ka mingisugune seos.

„Kaksteist paari pükse on mul jalas, sest kaksteist on mu õnnenumber, noor rongijuhi abi. Kas sel on ka semafori all seismisega mingit seost, on mulle teadmata.“

„Kui sind semafori all õnn peaks tabama, siis võib öelda, et on seos olemas küll,“ pistab naine vahele. Kuigi kaksteist paari pükse ja semafori all seismine on kentsakas küll, meelitas naisterahvast see, et meesterahvas ütles talle preili ning viitas, olgu kasvõi luiskamisi, et naine näeb välja noor ja värske. Naine korjab maast võsaülase, mis kasvab raudteerööbaste kõrval metsaserval, ning paneb selle endale kõrva taha, et rõhutada nooruse unelmat kevadise lille värskuse ja iluga.

„Võib nii minna küll,“ vastab semaforialune mees ja hõikab rongijuhi abile: „Mis sul seal taskus on, millega sa niimoodi poolnärviliselt mängid?“

„Ah, mis see või?“ küsib rongijuhi abi vastuseks ja võtab taskust välja mutri. „See on vana mutter. Ära kulunud ja kasutu. Ma püüdsin tuvastada, kust see pärit on. See on nii läbi, et küllap kukkus kuskilt rongi küljest lihtsalt lahti. Ma ei tea, kas see oli ka olulise koha peal või mitte. Üks mutter siia-sinna ei tähenda veel midagi, aga kui see peaks korrapärasele lagunemisele viitama, siis võib asi mäda olla.“

„Lagunemine on üks väheseid korrapärasid, mis meie maailmale omane on,“ kostab semaforialune mees ja pilgutab silma naisterahvale, kes sopsutab talle vastuseks oma ripsmeid ja naeratab, käed kõhu all seongus, küünarvarred pigistamas rindu üles ja kokku. „Juba siin seistes on mulle tekkinud näole kortsud, mida hommikul veel ei olnud, juba on raudteerööpad meie vahel rooste läinud ja mutter sinu taskus kaotanud mänglevate sõrmede vahel ühe oma keermeist. Aga vastukaaluks on alati ka miskit uut siin ilmas tekkimas, kindlustumas ja püstitumas. Tulge siia, mu sõbrad, ühinegem semafori all…

Ma ütlen teile „sõbrad“, sest keset seda lagunemist on meie kohus alati vastukaaluks ehitada, püstitada ja kindlustada. Enamgi veel… ulata mulle see mutter, noor mees,“ kutsub kaksteistpüks sõrmedega mutrit oma pihku ning laskub naise ees põlvili, „ma olen valmis panema oma õnne ja tasakaaluteooria siinsamas semafori all proovile, paludes teid, õilis värske preili, keda ma tänasest päevast nimetan hellitlevalt Võsaülaseks lille järgi, mis te kõrva taga rõhutab teie silmis tantsisklevat noort hinge, endale seaduslikult laulatatud naiseks. Olgu rongijuhi abi minu tunnistajaks, kui ma vannun sulle oma igavest teenistust, armastust, truudust ja paari minu armastatumaid teksapükse minu jalast, sest et sinust peab siin saama minu uue õnne alus, minu üks, minu püks, minu armastatud teenija, mu lugupeetud emand!“

Ning samal hetkel tuiskab tuhatnelja mööda kiirrong, mis matab naise vastuse tuulekohinasse ja raua kolinasse. Tema juuksed ja kevadine kleidike lendlevad tuules, nagu rongiga kaasa kistult, ning ülane ta kõrva tagant tõuseb õhku ja keerleb seal, kuni langeb taltsalt vana kulunud mutri sisse sõrmena sõrmusesse lebama.

 

Läbi seina

Abielupaar ootab naise armukest külla teed jooma. Kostaks nagu hammaste kriginat. Naine niheleb ja mees palub tal krigistamise lõpetada. Naine vastab, et tema arvas, et mees krigistab. Kumbki ei krigista ja nad tuvastavad, et krigin tuleb hoopistükkis telliskiviseinast nende selja taga. Nad panevad kõrvad vastu seina, et kuulatada, ja mehele vajub seinast miskit pehmet kõrvaauku. See on nina, millele järgnevad nägu, õlad, rind, käed ja ülejäänud mehekeha, mis kõik seinast väljuvad ja plärtsudes põrandale maha kukuvad. Naine tunneb selles liha ja luu hunnikus ära oma armukese. Hunniku suu näib miskit vaevaliselt ütlevat. Naine kummardab suule lähemale ja kuulatab: „Vabandage, mul jäid hambad seina kinni, kas te võiksite need, palun, mulle ulatada?“ Mees ja naine kohmetuvad. Tõesti, tellisest paistab välja mõni purihambateravik, aga suur osa hammastest on sellegipoolest kindlalt kivis kinni. Ihuhunnik palub, et nad midagi välja mõtleksid. Mees ja naine soovivad aga hetkeks privaatsust, et asja omaette arutada. „Vabandage, ma ei saa kuhugi minna, aga ma võin kõrvad kinni panna.“ – „Oled sa kindel, et sa ei saa kuidagi korraks teise tuppa minna?“ – „Te võite proovida mind sinna tõsta, aga omal jalal ma minna ei suuda,“ ütleb ihuhunnik ja võdistab oma lödisid varbaid ja jalalabasid. „Olgu, pane siis kõrvad kinni.“ – „Panin. Kas te tahate, et ma paneksin silmad ka kinni?“ – „Ei ole vaja.“ – „Mida? Kas te ütlesite midagi?“ – „Ei ole vaja.“ – „Kui te midagi praegu ütlesite, siis arvestage sellega, et ma ei kuule teid, sest mu kõrvad on kinni. Kui te tahate mulle midagi ütelda, siis te võite mind jalaga tonksata ja ma saan aru, et ma peaksin kõrvad lahti tegema.“ Mees tahab juba ihuhunnikut jalaga tonksata, aga naine saab tast kinni: „Räägime lihtsalt kohe ära.“ Ihuhunnik ütleb, et ta võtab seda eitusena ja sulgeb lihtsalt ise oma silmad. „Kus tal need silmad veel on?“ küsib mees. „Vahet pole. Mis me tema hammastega teeme?“ – „Ega tal neid ju vaja ei lähe. Sellest hunnikust küll elulooma ei saa.“ – „Selles on sul vist õigus. Aga ehk seda enam tuleks meil austada tema viimast soovi?“ – „Kust sa tead, et see ta viimane soov on?“ – „Ise sa ju nõustusid, et elulooma tast ei saa.“ – „Seda küll, kullake, aga ma mõtlen, et kui ta on hambad kätte saanud, siis tahab järsku veel midagi. Jämesool jäi näiteks soklisse.“ –
„Ei, see on tal siin: vasema ninasõõrme ja parema käe nimetissõrme vahel. Näed sa?“ – „Noh olgu, aga mis siis, kui ta tahab midagi muud?“ Ihuhunnik hüüab vahele: „Kas te olete veel siin? Tonksake mind korra, et ma teaksin, et te olete veel siin.“ Mees tonksab ihuhunnikut. „Kas see oli nüüd see tonksamine, et te olete siin, või et te tahate mulle midagi ütelda?… Kui te mulle praegu vastate, siis ma ei kuule teid… Tonksake mind nüüd, kui te tahate, et ma teeksin kõrvad lahti! Olgu, ma võtan seda ei-na.“ – „Mis ta veel võib tahta? Ta on hunnik nahka ja liha.“ – „No just, ja mis on ühist igal naha ja liha hunnikul?“ – „Ma ei tea, mis siis?“ – „Mõtle!“ – „Ma ei tea. Ma ei tea.“ – „Väike vihje: vaata tema sapipõie alla.“ – „Ahaa, ma näen! Seal ta kõrvad ongi. Seda ma mõtlesingi, et kuidas ta oma kõrvu kinni panna suutis. Pumpas põie sappi täis ja see blokeeris kuulmekäigud ära!“ – „Anna andeks! Ma vaatasin valesti. Hoopis kusepõie alla pead vaatama. Näed sa?“ – „Fuik! Mis sa mulle sellest näitad?“ – „Näed sa ju. Verd täis ja kõva teine.“ – „Nii, ja siis?“ – „Mis ja siis? Selge siis ju, mis ta tahta võib?“ Ihukuhi pistab vahele: „Tonksake mind korra, kui teil läheb veel kaua… Tonksake nüüd mind korra, kui teil saab minuti jooksul räägitud… Hüva, ma jään vait.“ – „Kullakene, vaata teda. Kas sa arvad, et tal on oma keha üle praegu üldse mingit kontrolli? See võib täiesti vabalt – ja mina panustaks, et ongi – lihtsalt tema seisundist tingitud olla.“ – „Arvad?“ – „Miks ka mitte? Võtame siis ta hambad seinast välja või ei?“ – „Aga kuidas?“ – „Küsime talt?“ – „Noo küsime. Kuidas me seda siis teeme? Torkame põide augu ja laseme sapi välja, kuni kuulmekäigud jälle lahti?“ – „Järsku tonksad alguses?“ – „Noo, ma tonksan,“ ütleb mees ja tonksabki. „Kui te tahate, et ma kõrvad lahti teeks, tonksake uuesti!“ Mees tonksab uuesti ja ihuhunniku sapipõis kahaneb, avades kuulmekäigud. „Nii, rääkige nüüd!“ – „Me võtame su hambad välja,“ ütleb naine, „aga me ei tea, kuidas seda teha. Need on telliskivi sees.“ „Aii, see võib küll pähkel olla jah…“ ütleb ihuhunnik. „Nii, aga sul ei ole ühtegi mõtet?“ küsib mees. „Ei… praegu küll midagi ei turgata…“ – „Ahaa… meie nagu mõtlesime, et sa võid teada.“ – „Ei, ei kujuta ette ka, tõtt-öelda. Aga mõtleme koos. Teeme ajurünnaku,“ ütleb ihuhunnik. „Alustame järsku sellest, et sa räägid meile, kuidas need hambad üldse sinna seina sisse said?“ küsib mees. „Need jäid kinni, kui ma ise läbi tulin.“ – „Nii, ja kuidas sa ise sealt läbi tulid?“ – „Seda ei saa ma sulle kahjuks öelda.“ – „Miks mitte?“ – „See on saladus ja ma lubasin, et ma hoian seda.“ – „Kellele sa lubasid?“ – „Ei saa öelda.“ – „Mulle ei saa öelda või kellelegi ei saa öelda?“ Ihuhunnik vaikib. „Kas sa mulle saaksid öelda?“ küsib naine. „Noo, hüva, aga ainult siis, kui sa lubad, et sa kellelegi sellest edasi ei kõnele.“ Naine lubab ja palub mehel toast lahkuda. Mees puikleb esialgu vastu, aga läheb siis teise tuppa ning jääb ukse taha kuulatama. Ihuhunnik palub naist, et see tema suule lähemale tuleks. „Lähemale, veel lähemale.“ Naine on nii lähedal, et kuuleb juba ihuhunniku verd tolle soontes voolamas, kui armuke talle kõrva sosistab: „Kuula nüüd hoolega: mul pole pikka lõbu jäänud ja varsti olen ma surnud. Sina aga oled minu linnukene. Sina oled minu kallike, eks ole? Puhu mu peale, ole tibu! Puhu mu ristluu peale ja kõdita mind sapipõie alt. Mängi minuga, kallis, nagu see üks kord, kui me ahjus kana praadisime ja sul siivutu mängutuju peale tuli. Mäletad sa toore kana mekki? Kui suu pärast puhtaks pesed, ei paina sind ükski batsill. Ei üks, ma luban sulle! Kas ma hirmutan sind? Kas mu kogu õõvastab sind? Sule oma silmad, arm, ja luba minu häälel kanda ennast tagasi me pesasse. Kas mäletad, kuis saputasid saba minu süles? Kui armsasti sa noogutasid pead kui tuvike. Mäletad sa? Just, lase mälestustel ennast juhtida,“ ütleb lihahunnik julgustavalt ning ta pundunud huuled kõditavad naise kõrvakarvakesi, mispeale naine itsitab ja nad naeravad lõbusasti. „Ohh, sa oled minu tibukene. Kui ma sulle praegu otsa vaatan, siis mu süda täitub austuse ja tänutundega. Ma tahan, et sa teaksid seda. Ja seepärast vannun sulle, et kui mul lubatakse teise ilma kaasa võtta vaid üksainus mälestus, siis see on see hetk siin: sina ja mina, nagu me oleme alati olnud. See, et mina olen taandunud kondituks lihakägaraks ja et sinu silmist voolab pisaraid, ei muuda mitte midagi, sest see siin on puhas, see siin ongi armastus, see on see, mis kestab igavesti, ja ma tean, et sa tunned sama, sest sa turtsatad nuttes ja noogutad pead. Nagu tuvike, kas mäletad sa veel? Mu armas, ma pean paluma, et sa kannaksid selle eest hoolt, et mulle mu seemet mitte pähe lasta. Ma ei saa oma praeguses olukorras kuidagi hinnata, mis suunas või millise kaarega pritsima hakkab. Kas sa vaatad, et su kukekese paljastatud peaaju kastmeseks ei saaks? Ma tahan, et kui muga lood ühel pool on, siis määriksid sa mind mu ajuga kokku: nii jääb mu nahk elastseks, kui topisemeister mind jälle kokku paneb. Sa ju viid mind korraliku meistri juurde? Ma ei soovi kuidagi, et su viimane mälestus minust jääks sellisena, vaid ikka-aa-aaa…“

Uksepraost piilub mees, üleni higine ja õhetav, ning kardab, et ta hingamist on kuulda, sest see on väga sügavaks ja raskeks muutunud.

 

Siegfried läheb järve äärde surema

Siegfried Üksküla läheb järve äärde surema. Tal on selline tunne, et kohe-kohe tuleb surm, ja ta teab, et tahab just järve ääres surra. Selle jaoks hakkab ta endale kaasa pakkima asju, mida võib ühel järve ääres surijal vaja minna. Et on suvi, siis tuleb kaasa võtta päiksekreemi, et ta koolnulaip päikse käes ära ei kõrbeks. Lisaks tuleb kaasa võtta sääsetõrjevahendit. Siegfried on kahevahel, kas võtta sääsetõrjevahendit, mis tekitab ebameeldivat lõhna ja kulub aja möödudes maha, või võrguga kübar. Siis tuleks juba kerged kindad ka võtta, kui sääskede pärast muretseda. Kas ta tahaks midagi juua? Purjus peaga võib melanhoolia peale tulla ja Siegfried tahaks mõelda, et suremine on nii või naa paras kaif, mida ei maksa alkoholiga segada, nii et õlu ja veini jätab ta koju. Võib-olla üks pabeross endale kaasa keerata? Siegfried jättis juba ammu suitsetamise maha – ta lubas, et elu lõpuni ei ühtegi sigaretti. Nüüd on aga elu lõpp käes ja ta mõtleb, et viimase sigareti enne surma võiks ju sümboolses mõttes suitsetada. Samas kujutab ta ette, kuidas pea hakkab sigaretist ringi käima, ning meenub jälle mõte puhtast suremise kaifist, mida ei maksa mõnuainetega segada. Lisaks, mõtleb ta, võib juhtuda, et suremise tunne on ekslik ja ta tuleb järve äärest veel omal jalal koju, elusana ja puha. Siis oleks ta aga rikkunud eluaegset lubadust iseendale. Seega jääb ka pabeross keeramata. Mida siis võtta, mõtleb Siegfried. Sääsetõrje, päiksekreem, riided selga muidugi, aga mis veel? Võtta järsku õnged ja ämbrid kaasa, et enne surma järvel kala püüda? Aga milleks, mõtleb Siegfried. Kes siis seda kala sööb, kui tema surnud on. Panged ja õnged jäävad koju. Aga siiski, kala võib ju vette tagasi lasta, kui kinni püütud. Aga siis arvataks, et Siegfried tuli järve äärde selleks, et kala püüda, ära suri aga muuseas. Nii ei saa, mõtleb Siegfried, tema jaoks on oluline, et vähemalt mõnigi lähedane või tuttav mõistaks, et Siegfried aimas oma surma ette ja läks kallisse kohta surema. Aga kui nemad sellest niimoodi aru saavad, kas siis võib levida kuuldus, nagu oleks Siegfried läinud järve äärde selleks, et mitte veeta oma viimaseid hetki pere ja lähedaste seltsis? Iseka inimese viimane isekas temp, mõtleb Siegfried ja kujutab ette, kuidas see matuseliste keeltel kõlab, kui nad õlis tehtud lihapirukaid ja puljongit söövad, pitsi tõstavad ja morssi joovad. Ei, nii ei kõlba! Õnged ja ämbrid peavad kaasa tulema, ja selleks, et igasugu kahtlusi hajutada, kavatseb Siegfried ka mõned kalad kinni püüda ning ämbrisse koguda, nii et jääks mulje, nagu ta kavatsenuks veel kalakestega kojugi naasta ja neid süüa, nagu elusal inimesel ikka kombeks.

Mis võiks veel hajutada kahtlust, nagu oleks Siegfried läinud järve äärde surema? Võib-olla helistada mõnele kallile sõbrale ja leppida homseks päevaks midagi argist kokku? Kindlasti ei tohi see olla mõni unustatud südamesõprus, mida surev mees veel viimase asjana taaselustada püüab, ega vana vimm, mis vajab klattimist. See peaks midagi üdinisti argist olema: keegi päevakeskusest, kes muidu talle veidi närvidele käinud ja piinlikkust tekitanud, aga keda vahel saab üksinduse peletamiseks ära kasutada. Kutsuda Toivo keeglit mängima. Ei, see ei sobi: teatakse, et Siegfriedil on puusad läbi ja keeglit mängida ta naljalt ei saa. Ja lisaks, kui peaks juhtuma, et Siegfriedi vaist teda petab ja ta järve äärest omal jalal naaseb, siis peaks ta ka päriselt Toivoga keeglit mängima minema ja siis on kaks varianti: kas Toivo näitab talle muudkui oma lapselastest pilte ja räägib lugusid, nii et Siegfried peab talle aina meenutama, et tema kord on veeretada, või siis võtab Toivo need võimatud marakratid kaasa ja Siegfried peab nende kisa ja tõmblemist veel kannatama ka. Ei! Ei mingit keeglit Toivoga.

Mis veel, mõtleb Siegfried. Päiksekreem, võrguga kübar ja kindad, õnged, ämbrid, lahtikäiv tool, millel kalastades istuda. Vaip, millel pikutada ja lehti vaadata. Mööduvaid linde ja pilvi, helesinist taevast. Suur kandam tuleb sellest, mõtleb Siegfried, nõnda lihtsa asja tarvis tegelikult. Natuke palju, mõtleb ta. Kas piisab järsku vaibast? Ja ega tegelikult harjub selle sääsetõrjevahendi lõhnaga ka ära. Kui kodus juba peale lasta ja väike purk igaks juhuks vestitaskus kaasa võtta. Vaip mahub kenasti õlakotti ära. Las need õnged ja ämbrid jääda. Kelle asi see ikka on, mis Siegfried otsustas oma viimastel hetkedel teha ja kus. Päiksekreem on hea mõte alati, kui on palju päikest. Selle määrib ta ka kodus peale. Mis siis veel? Lonksuke vett kaasa. Muud vist midagi?

Ta läheb järve äärde ja sukeldub leigesse vette. Ta on seal alasti, sest ta ei mõtelnud ujumisriideid kaasa võtta, aga sellest pole midagi. Surijale on nii mõndagi lubatud, mõtleb Siegfried, ja siin on nii rahulik ja vaikne, ei ühtki võõrast pilku. Ta ulbib selili vees, kerkib ja vajub oma hingetõmmete rütmis ja vaatab, kuidas mööduvad linnud ja pilved. Tõepoolest, ei ühtki pilku. Oleks vaid keegi, kes näeks, kui ta enam pinnale ei tule või vees visklema hakkab. Keegi, kes hüüaks ja nutaks teda taga siinsamas. Hüüaks appi! Tema pärast. Tema südamesse sigineb ärevus ja ta ujub kaldale, hingeldab pingutusest ja rahutustundest, mässib end vaipa ja tunneb, kuidas tuul läbi tõmbab. Ta lõdiseb ja süda ei anna rahu. Päikesevalgus on nii pimestavalt ere, aga sooja ei paista andvat. Siegfried kardab. Ta vaatab ringi, ei ühtegi hingelist. Ta püüab hüüda, aga häält ei tule välja.

Enam pole pääsu, mõtleb Siegfried. Ta tahaks end riidesse panna ja tagasi minna, helistada omastele, kasvõi Toivole, ja olla keeglisaalis tema lõbutsevate, naervate lapselastega või vaadata neist kasvõi pilte ja kuulata lugusid, aga enam pole pääsu. Ta ei jõua. Ta võiks olla kasvõi vees ja vaadata mööduvaid pilvi ja linde. Vesi on nii lähedal. Ta veel jõuaks, mõtleb Siegfried, ta veel jõuaks vette tagasi. Nii ta mõtleb ja lõdiseb, vaipa mähitud.

 


Gustav Nikopensius (29)

Sinu tekste lugedes jääb mulje, nagu need oleksid kirjutatud ühe suure hoo ja tuhinaga, niimoodi fantaasialennult. Kuidas sinu kirjutamisprotsess tegelikult välja näeb? Palju sa ette planeerid ja struktureerid, palju pärastpoole teksti üle toimetad?

Ma kirjutan metsas jalutades, täiskuud imetledes, duši all Oscarit vastu võttes või mässajaid barrikaadidele kihutades. Vahel pean ma kellegagi ühe teema ümber sada vaidlust maha ilma kuhugi jõudmata. Teinekord tõrjub kogu mu tutvusringkond mind mu viletsa iseloomu ja käitumise pärast inimühiskonnast välja. Järjepidev kirjutamine annab struktuuri ja toimetust lakkamatule fantaasiale, mis on kord tegus ja hiilgav, kord paranoiline ning tume.

Sa tegeled peale kirjutamise veel ka näitlemisega ning ülikoolikraad on sul üldse informaatikas. Mis sinu jaoks kõiki neid erinäolisi valdkondi kokku seob, mis on sinu elus ja tegemistes see läbiv niit?

Ma unistasin tehisintellektist, sest ma ei tulnud enda eluga toime, nii nagu ma oleksin soovinud. Ma ei saa ju olla ainuke! mõtlesin ma. Maailm peab olema täis inimesi, kes võivad tuleviku tehisintellektidest kasu saada. Seega läksin ma informaatikat õppima, et neid tehisintellekte luua. Tänaseks ei näi sugugi tõenäoline, et ma selles vallas midagi korda saadan, aga sest ei ole lugu. Oluline on lugu, mida ma rääkisin enesele, kuni kraadi kätte sain.

Samamoodi on näitlemisega. Ma kujutasin ette, kuidas ma lahutan kurnatud inimeste meeli ning panen oma lavalise hiilguse ja säraga neid uutmoodi tundma, elama, mõtlema. Täna vaatan ma kinolinal noort Robert De Nirot ja mu lugu muutub, sest ma tunnen, et must ei saa kunagi nõnda head näitlejat. Nüüd on mul uus lugu: näideldes teenin ma veidike raha ja õpin üht-teist selle kohta, kuidas haarata publikut ning tõlgendada näitekirjandust.

Soovita äkki lugeda midagi sellist, mis võiks lugejale meeldida, kui talle sinu tekstid juba korda lähevad.

Ma pürgin Woolfi „Dalloway“ ja Dostojevski „Karamazovite“ psühholoogilise laastustöö poole. Hamsunilt pärisin ma kentsakad ja neurootilised tegelased. Tema kivihall romaanide kogumik on vast igal eesti raamaturiiulil olemas. Julgen soovitada Brechti, kelle „Galilei elu“ mu elu veidi muutis. Liu Cixini „Mälestusi maa minevikust“ on väga hea kaasaegne ulmekirjandus ja mulle tundub, et Tolstoi „Anna Karenina“ on vist tõesti aegade parim romaan.

eelmine / järgmine artikkel