Proosa

Üle rohumäe ema juurde

Liisi Iling 25.09.2023

Liina jõuab, pahkluud mudased, üle rohumäe ema juurde. Kevadel on mägi mudane ja libe. Ta kukkus nõlvale jõudes hetkeks lausa käpuli maha ja vinnas end kasepuu okstest haarates hädavaevu püsti. Päike piilub lillade vihmapilvede varjust. Suvi tuleb. Juba praegu on oksadel pungad, õige pea ka puudel õunapunnid ning varsti sinavad põõsad marjadest.

Tütar tervitab ema sooja naeratusega ja asub muljetama.

„Isa ütles, et tuleb täna siit sinu juurest läbi. Pidi poest roosipõõsad ka võtma. Ma ei tea, kas Timo ja Mati tulevad. Tead ju küll Timo, tal on sinu juurde raske tulla, ja Mati jäi märtsi alguses üksi. Täiesti uskumatu lugu. Suvalise teisipäeva varahommikul pakkis Birgit lihtsalt oma kodinad kokku ja tõmbas teadmata suunas minema. Aga neil on ju kolm last. Milline ema jätab oma pere, omaenda lapsed niimoodi päeva pealt maha? Keegi ei tea siiani, kus või kellega ta on. Mati on täiesti murtud. Raske on venda sellisena näha.“

Liina asetab moonakoti heki äärde pingile, võtab sealt pappnõude nutsaka ja toidukarpi pakitud, mustsõstardega kaunistatud küpsisetordi lõigud. Ta jääb hetkeks marju silmitsema ja muigab.

„Kas sa mäletad, kui väga ma lapsena marjakorjamist ei sallinud? Ei salli ju siiani. Vanaema manitses mammusid suhu pistes ikka, et kui sina minuvanune olid, siis sa lausa ootasid, et saaks sõstrapõõsaid puhastada. Tead ju küll, ta on meid alati omavahel võrrelnud ja püüdnud minus sind näha. Lausa vägisi. Aga ma ikkagi ei korjanud, sulistasin varvastega jahedas tiigivees, söötsin saiakontsikutega kalu ja olin mahlakeedu juures tädile tülinaks.“

Ta laotab pingile kaks õhupallidega kaunistatud papptaldrikut. Tõstab tordilõigud taldrikutele ja limpsab keelega üle kohupiimakreemiga kaetud mullaste sõrmede. Ohkab.

„Elu on ühtäkki keerulisem kui lapsepõlves. Siis ronisime ikka suviti neljakäpukil rohumäest üles ja jooksime kolmekesi võidu mäest alla sinu juurde. Sa jälgisid meid mäe jalamilt kullipilgul, kuid ei öelnud kunagi ühtegi kurja sõna. Isa hõikas alati tiigi äärest vihaselt: „Ei jookse! Kukute endil pead lõhki!“ Kuid sinu valvsa pilgu all saime muretult lapsemeelsed olla. Hoolimata sellest, et Timo ükskord kukkuski. Oh seda kisa ja kära, kui isa jooksis, nuttev laps süles, tänava lõppu koolimajja arstile helistama. Timol on ju siiani otsa ees roosakas arm, õmblusaugud kalliskivideks.“

Liina ulatab emale taldriku. Emal tundub hea meel olevat, et tütar ikka ja jälle tema lemmiktorti valmistab. Ka Liina meel lahtub emaga koos maiustades. Ta sööb kooki, kuid jääb seda siis ainiti vaatama.

„Ma mõtlesin täna öösel Matist. Ei saanudki vist õieti magada. Mul on tema pärast kole suur mure. Laste pärast ka. Kah ema, see Birgit! Ega Matigi pole musterisa või -abikaasa olnud. Või mihuke see musterabikaasa üldse olema peaks? Aga asju saaks omavahel ajada inimlikumalt ka siis, kui jooksuaeg peale tikub. Milleks on vaja lastele liiga teha ja sundida neid kasvama emata? Ja veel päeva pealt. Ühel hetkel on ema ning järgmisel hommikul enam ei ole. Ja nüüd nad ei teagi üldse, kas Birgit tuleb veel tagasi või millal lapsed teda näevad. Kas üldse enam näevad. Ja kuidas Mati nüüd kolme lapse kõrvalt rööpräheldud saab.“

Liina kahmab lusikaga ema taldrikust kooki. Nägu kisub hapudest marjadest krimpsu. Tütar pöörab igatseva pilgu emale. Ema on hea kuulaja. Tema juures valitseb alati rahu ja vaikus. Liina saab olla üdini aus ja rääkida kõikidest mõtetest, olgu need millised tahes, ema tundub tütrega alati nõustuvat. Ta ohkab.

„Ma olen mõelnud, et võibolla ma ei tahagi lapsi. Ei, ema, mitte sinu pärast. Tädi küsis ükskord sama, aga asi ei ole tegelikult üldse sinus. Ma kunagi kartsin küll ja mõtlesin lapsena tihti selle peale. Aga ega minul ei pea sünnitus ju nii raskelt kulgema. Kusjuures vanaema ütles küll, et minul on vist isa puusad. Et ema puusad olid palju kitsamad ja selle pärast ma siia ilma keisrilõikega tulingi, Timo tuli ju ka. Aga ei, ema, asi pole selles. Ma lihtsalt ei ole vist emaduse materjalist tehtud. Ma tõsimeeli ei kujuta ette emaks olemist.“

Liina asetab moonakoti maha ja kükitab selle kõrvale, harutab ajalehe sisse pakitud kollased tulbid paberist lahti ja toetab need hetkeks põlvele, samal ajal jutuvada jätkates.

„Ma tähistan oma sünnipäeva alati kõige meelsamini koos sinuga, ema. Isa tahtis jälle mulle ja Timole peo korraldada. Me pole siiani suutnud kuidagi isale selgeks teha, et me ei soovi oma sünnipäeva niimoodi veeta. Igal aastal tuleb see päev jooksuga ja tormab mürtsuga külje pealt sisse. Raputab üllatuslikult, nagu seda eelmine aasta poleks olnudki. See on mõru päev, eriti Timo jaoks. Sina saad ju sellest aru, eks, ema? Aga võib-olla peaks sel aastal siiski midagi tegema. Ehk peletaks Matil mõtteid eemale ja meelitaks Timo ka kodust välja. Oleks tore, kui sinagi tulla saaksid. See on ju sinu päev ka.“

Ta võtab kotist veega täidetud kaheliitrise limonaadipudeli ja valab Põltsamaa marineeritud kurkide purgi ääreni täis. Liina käed on kevadtuulest kanged. Ta ajab veepudeli ümber, uputades tennistesse mähitud varbad jääkülma allikavette. Ta vannub sosinal, kuid hakkab siis pead vangutades itsitama.

„Kas sa mäletad, kuidas me talviti kolmekesi Mati ja Timoga pampudeks riietatult mööda teed kooli läksime ning alati sinule lehvitasime? Timo lehvitas ikka kauem ja pidi meile järele jooksma. Talvel ei saanud ju üle rohumäe kooli minna, lumi ulatus meil vööni. Ükskord oli see kodu juurest tänavale viiv kruusatee nii libe, et kukkusime juba ukse ees küljed märjaks. Sikutasime üksteist kordamööda kraavist välja ja kukkusime siis jälle robinal märjale jääle kummuli. Lõimegi lõpuks vihaselt käega ja sumpasime vesises sulalumes üle rohumäe. Olime kooli jõudes märjad kui kaltsud, lumi sulas läbi kombeka aluspüksteni välja. Me jäime Matiga mõlemad nii haigeks, et pidime koos kaks nädalat haiglas olema. Ma olin alles esimesse klassi läinud ja ise veel kirjatähti lugeda ei mõistnud. Mäletan, kuidas Mati mulle ära köhitud häälega Pipi Pikksuka jutte ette luges.“

Liina sorgib mudaste tennistega märja liiva sisse ümara lohu ja jätkab katkenud mõttelõnga.

„Mati toetas mind alati, isegi siis, kui ise omadega maas oli. Ja mis nüüd? Kuidas ma saaksin vennale abiks olla? Enam ei aita see, kui juturaamatut ette lugeda või marraskile kukutud põlve peale puhuda. Ma ei suuda tema hingevalu ära võtta ega ka kuidagi teisiti aidata. Võibolla olen ma isekas ja üritan end lihtsalt välja vabandada, aga päriselt ka. Ülikoolis on väga palju õppida, loengutele kulub terve igavik ja kuidagi pean ju üüri ka maksma. Kandideerisin eelmisel nädalal Haapsalu kaubamajja jalatsikauplusesse tööle, kuid keegi pole veel helistanud. Kahe nädala pärast ongi jälle ühikas üüripäev. Küsiksin Timo käest, aga ma ei oska enam ka tema valu ära võtta, ema.“

Ta kühveldab tenniseninaga kaevatud august sõrmedega liiva. Kougib mitu head peotäit, et auk piisavalt sügav saaks. Pühib siis liivaniisked sõrmed pükstesse ja jääb küünemusta põrnitsema.

„Kas sa mäletad, ema, kui me Timoga suviti rohumäel metsikuid tulpe korjamas käisime ja sulle ka alati ühe kimbu tõime? Ma pole enam aastaid näinud neid lilledest valendavaid nõlvu, mis lapsepõlvest meeles on. Timo sidus alati kimbu erilise hoolega sinise pakinööriga kinni. Tõmbas lausa umbsõlme peale. Sulle tehtud kimp sai alati kohe eriliselt uhke. Uskumatu, kui palju rõõmu ühed lihtsad lilled meile kõigile pakkusid.“

Liina tõstab veega täidetud purgi auku ja asetab tulbid sinna sisse. Lilled nõjatuvad ema poole ja neist kumab läikivale kivile kollane vari. Liina noogutab otsustavalt.

„Jah, ma arvan, et oleks mõistlik täna ikkagi väike istumine korraldada. Isa on alati öelnud, juba siis, kui me väikesed olime, et tema ei näe selles päevas kurba sündmust, sünnipäev on ikka pidupäev. Ma ei nõustu temaga endiselt, kuid ehk aitab pere keskel istumine Matit. Võibolla aitab see meid kõiki.“

Liina võtab kotist kuldsete ornamentidega kaunistatud küünla. Pisar voolab üle põse. Ta vangutab pead ning lööb pilgu maha.

„Püüdsime hommikul Matile nõu anda. Et kuidas tema pereelu olema hakkab, kui lastel ei ole enam ema. Isa ütles, et nüüd on tal aeg peeglisse vaadata ja iseendale ütelda, et on suuteline kõigega toime tulema. Suuteline tegema hommikusööki, vannitama, saatma kooli ja lasteaeda. Vaatama üle koolitükid ja aitama venekeelse luuletuse pähe õppida. Jälgima lapsi igal sammul ja hoolitsema selle eest, et nad rohumäel joostes pead lõhki ei kukuks. Ise samal ajal kõik majapidamistööd ära tegema ja veel perele raha ka teenima. Kõike tuleb teha, isegi mustsõstraid korjata ja ema pähe emadepäevakontserdile minna. Jah, isa käis ka ju paar korda, kui tädi tulla ei saanud. Ühel emadepäeval istusime kõik koos kunstiklassis, kakskümmend üks kolmanda klassi jõnglast ja lapsevanemad, ning maalisime vildikatega emadele lillelisi kaarte. Õpetaja pani kassetimängijast laule ja kõik laulsid rõõmsalt kaasa, huuled vildikarohelised.

Ema, sinust ongi mu laul,
väike ja lihtne see viis.
Ema, sulle rõõmuks see laul,
mured kõik minema viib
.

Timo ja minu tillukesed silmad valgusid vett täis, me ei talunud sellest laulust silpigi. Jooksime klassiruumist nuttes välja.“

Vihma hakkab sabistama. Liina süütab tiku, mis kustub pea kohe, kui sellest helekollane leek läigatab. Ta saab suure vaevaga küünla põlema ja asetab selle ema ette. Ta silmitseb värelevat leeki.

„Võib-olla ma ikkagi peaksin siia rohumäe taha mõneks ajaks Matile appi tulema. Kui mina ja Timo sündisime, siis tuli isa õde ju ka suveks kodukülla tagasi, et lastekasvatamise juures aidata. See oli isetu tegu. Mõtle, mis oleks kõik olnud, kui ta oleks jäänud päriseks.“

Liina korjab määrdunud pappnõud pingilt kokku ja topib koos ajalehtedega kotti. Veel enne, kui ta kodu poole teele asub, vaatab ta hetke küünalt, tulpe ja vihmast sopaseks pritsitud kivi.

„Lapsepõlves oli kõik lihtsam. Rohumägi valendas tulpidest, lumi oli vööni ning marjad olid magusad. Olid isa, Mati, Timo, mina ja rohumägi.“

Liina märjad põsed helgivad kristalselt. Ta vaatab ainiti vaikivat ema.

„Head aastapäeva, ema!“

Liina võtab kompsu kaenlasse ja asub kodu poole teele. Ta rühib mudas libisedes rohumäest üles. Haarab puuokstest, et end kuidagi püsti hoida. Teekond on vaevarikas. Rohumäele jõudes heidab ta pilgu veel emale, kes mäejalamilt tütrele järele vaatab, ja kaob siis rohumäe küürus selja taha.

 


Liisi Iling (33): „Lapsena tahtsin saada loomaarstiks, nüüd õpin hoopis kirjandusteadust. Elu on kummaline.”

eelmine / järgmine artikkel