Proosa

Aino

Emili Pajupuu 16.02.2024

Ainole olid alati jaanid meeldinud. Jaanipäeva kanti muutus kõik korraga toredamaks: põllutööd läksid kergemalt, perenaine muutus lahkemaks, toit maitses paremini. Sellel pühal oli justkui õnnetoov vägi.

Aino oli ärganud lakapealsel õlekuhjas, sealsamas, kus igal suvel. Talviti laseb pererahvas tal ahju peal magada, kuid suvel saab ta täiesti enda toa, täiesti enda majas. Vähemalt nii meeldib talle mõelda. Peremehe heinaküün on terve suve tema enda isiklik loss, isegi peretütardel pole niivõrd uhket elamist.

Katuselaastude vahelt hakkas paistma esimene päiksekiir, mis Ainole märku andis, et töö ootab. Nii õpetas perenaine teda, kui Aino veel väga pisike oli. Nüüd muidugi polnud Ainol enam päikest vaja, ta tõusis õigel ajal ka ilma selletagi. Hetk hiljem olid Aino paljad varbad kaetud seaaediku külma mudaga. Sead olid need, kes alati tüdruku tulekut hindasid, alati teda pikisilmi ootasid. Aino vaatas oma määrdunud varbaid ja naeratas. Oli jaanilaupäev, isegi muda ei suutnud tema head tuju rikkuda. Ümisedes väikest viisijuppi, mõtles Aino ainult kõikidele nendele toredatele eesootavatele sündmustele: perenaise valmistatud pidusöök, millest temagi väikese raasu saab, külaplatsil võimsalt leegitsev jaanituli, naaberküla muusikud, pidu… Kõige enam rõõmustas Ainot aga teadmine, et peretütred lubasid ka temal täna metsa sõnajalaõit otsima tulla. Varem oli Aino ainult pealt vaadanud, kuidas teised vaikselt ööhämaruses metsa hiilivad. See tundus niivõrd maagiline, peretütred paljajalu oma valgetes linastes öösärkides tasahilju metsa poole minemas, heledad juuksed tuule käes lehvimas. Ainole paistis, nagu ei olekski nad nõnda paljasjalgselt temast nii väga erinevad, tundus, nagu ei magakski nemad kambris ja tema heintel. „Ei tea, kas preilide jalad ka mullaseks saavad,“ mõtles Aino enda varbaid uurides. Varbaid, mis vist ka kõige parema rasvaseebiga puhtaks ei läheks.

Pika ootamise peale oli lõpuks käes hämarik. Jaanipühade paiku peab seda ju nagu kiuste eriti kaua ootama. Nähes peretütreid, jooksis Aino kärmelt nende seltsi. Tasakesi naervate ja naljatlevate peretütarde juures viibimine meeldis Ainole meeletult. Ta astus pehmel samblal, kuuseokkad kergelt tallaaluseid silitamas. Varsti märkas ta, et tüdrukud korjavad mitmeid erinevaid lilli, mis kohe kindlasti pole sõnajalaõied. Kui Aino selle kohta päris, rääkis üks peretütardest, et kui korjata seitsme erineva lille õisi ja need jaanilaupäeval padja alla panna, näeb korjaja unes oma tulevast kallimat. Pere vanim tütar, kes mullu mehele oli läinud, oli just niimoodi talitanud ja oma praegust meest, toona veel küll naaberküla pillimeest, unes näinud. Läks ainult paar nädalat ja noormees seisiski kosjaviinadega nende taluõuel.

Aino ei olnud vist kunagi niivõrd elevil olnud. Suure hoolega valis ta välja kõige kenamad õied. Täna öösel näevad kõik talu tüdrukud und oma tulevasest kaasast. Kuivõrd uhke tunne on peretütarde kombel toimetada. Nendele kõigile on ju nagunii armastus tagatud ühe või teise noorperemehe või koolmeistri poja näol, kuid Aino ei osanud iial arvata, et ka teda võiks sarnane tulevik ees oodata. Ometigi pidi ju see rituaal andma kinnitust, et ka Ainole on midagi siin ilmas määratud, midagi, millele loota.

Mõelda vaid, armastus! Ainol polnud iial olnud kedagi, kes teda armastaks, kui siis ainult sead. Kuid et teda võiks armastada keegi, kellel ei ole mingitki tagamõtet – seda ei olnud Aino veel tundnud. Ainol läks seest soojaks. Võib-olla see oligi põhjus, miks Aino jaane niivõrd ootab ja kalliks peab, jaanid on armastuse püha. Peretütarde kombel saab täna temagi oma tulevast kallimat unes näha.

Sellel õhtul ei suutnud Aino kuidagi oma elevust varjata. Tee koju oli imelikult eriline. Ta seisis viivuks heinaküüni ees ja vaatas oma elupaika. See paistis talle rõõmsa ja helgena, lootustandvana. Asi ei olnud niivõrd küünis, vaid teadmises, et ühel päeval saab temagi siit minema, et ühel päeval ei ärka ta enam heinakuhjas katkise katuse all.

Ometi tabas teda heinaküüni, oma lossi, tagasi jõudes ennenägematu kurbus. Heintel istudes langesid pisarad tilk tilga haaval Aino süles lebavatele õitele. Ainol ei olnud ju patja, mille alla oma õiekesi asetada.

 


Emili Pajupuu (18): „õpin Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kirjutan vahel, tulevikus olen tohutult tark ajaloolane“

eelmine / järgmine artikkel