I INTRO
Minu nimi on Y. Ma olen 20ndates eluaastates noor inimene ja ma õpin koolis, millel on küljes (enam-vähem) kunstikooli maine. Siin õpetatakse erialasid nagu koreograafia, etenduskunstid, graafiline disain, maalikunst ja isegi semiootika. Nutikamad võivad järeldada, et minu päevad ja ööd mööduvad Tallinnas, Tartus või Viljandis, sealhulgas klubides, baarides, korterites, nädalavahetusel kindlasti korra looduses, sest juuri ei tohi unustada, teatrites, näitusesaalides, plaadi- ja raamatupoodides. Ma olen vanemate paksu rahakoti, eliitkooli ja 2000ndate popkultuuri nägu. Ma olen värvika kõnepruugi, musta värvi riiete ja katkise klaasiga iPhone’i nägu. Ma romantiseerin kannatava kunstniku stereotüüpi, rullin omale ise suitsusid ja räägin jalgu kõlgutades, kui perses on lugu rahastusega eesti kunstimaastikul. Samal ajal toksin laua all emale sõnumit: „kas saaksid veel 10 euri kanda pls?“ Ma istun baari vetsus, vaatan kleepse „Ravikindlustus kõigile“ ja „Pissimine on inimõigus“ ja mõtlen: „Yes, preach!“ Ma olen kleepsud baarivetsus ja uurin pineval pilgul noori, kes tulevad vetsu end pildistama, suudlema, juttu ajama, triipu tõmbama, nutma ja oksendama. Võibolla ka põit kergendama.
II SPIRAAL KOHVI KÕRVALE
Ma joon hommikul mitu tassi teed või väga kanget kohvi, sest muidu ei ole mul loengusse jõudes kursakaaslastega jututeemat. Selle kõrvale kerin või parimal juhul isegi lehitsen Müürilehte või Sirpi. Sõltub, kas ja milline on tuju, tähtede seis ja ilm minu avara üürikorteri akna taga. Ma mõtlen, kui palju on teha, kui vähe on aega, kui noor ma olen, kui vana ma olen, peaks kassitoitu ostma, kas jõuan täna Vent Space’i näituse avamisele, kas peaksin postitama Instagrami story’sse oma hetkelemmiku „mingi-house-muusika-lugu-mis-oli-lahe-enne-kui-teised-seda-kuulama-hakkasid“ by IDA raadiot korra väisanud tüüp, kes nimetab end produks, kas Humana on avatud kuueni või seitsmeni, kas ma emale ikka helistasin, kas migreenirohud on ostetud, õppejõu selgitus selle artikli kohta oli ikkagi liiga segane, nii et ma pean kõik uuesti läbi lugema, seminari-, baka-, uurimis- või magistritööd on vaja kirjutada AAA, äkki mul on ADHD, sest ma unustasin jälle oma võtmed külmkappi, silly me, ma mäletan küll, kui M ütles mulle neljandas klassis, et mul on väikesed rinnad, või ei, äkki see oli hoopis S, kes ütles, et mitte keegi ei taha sellist poissi, kes mängib flööti, sest see ei ole üldse seksikas, ja mina solvusin nii hullult, et ma ei puutunud sellest päevast peale oma pilli ja kahetsen siiani, sest ma näen, kuidas mõned noored suudavad teha klassikalise muusika cool’iks (sa tead küll, kes sa oled), samas, klassikaline muusika on alati cool olnud, raske on olla kõigi ja kõigega kursis, ja nüüd meenub, et tegelikult peaksin ma L-ile helistama ja küsima, et kas ta tahab minuga õhtul veini juua ja drag race’i vaadata, sest me oleme ally’d ja me kleepisime ükskord telefonikaanele vikerkaarevärvilise kleepsu ja panime Sveta Baari ees tatti, aga ikkagi, et kõik see, mida ma õpin, on tegelikult mõttetu ja olgugi et ma tänan oma vanemaid, et nad ei sundinud mind arstiks või juristiks, siis kurat, miks ma ei võinud minna õppima midagi, mille tagajärg ei ole vanemate kulul elamine kuni 30nda eluaastani, hedonistlikud pahed, küünilisus kõigi ja kõige suhtes ning lootuskiir, et ma olen lihtsalt avastamata geenius. Kuradi vanemad vanemad vanemad.
III SELTSKONNA SELGROOD
On reede, mis tähendab, et oleme otsustanud minna peole, baari või kellegi korterisse. Kuid veel enne, kui näpu vahele jõuavad sigaretid ja longerod, IPAd või odavad veinid, käime läbi Kanuti Gildi Saalist, et vaadata, kuidas mõni noor etenduskunstnik aeleb oma kehavedelike sees, karjub ennastunustavalt jumal-teab-mida ning teeb paar kildu, millest meie aru saame, sest meie oleme haritud inimesed. Pärast aplausi ja mõttepausi tõmbame Dr. Martensite nöörid kõvemini kinni, sätime õlakotid paika ja astume, suits juba põlemisvalmis, tänavale. Räägime läbisegi lavastusest, kunstniku eelnevalt antud intervjuust ja järgnevast plaanist. H pakub, et lähme Kivisse, O ja K aga hoiavad andunult käest kinni ja ütlevad heledal häälel: „Ee meil ei ole üldse vahet, kuhu minna tee-bee-haa,“ mille peale pakuvad I ja N välja, et äkki lähme Mökusse, mille peale P ütleb, et seal on nii palju välismaalasi ja aeglane teenindus, mille peale teised teadjalt noogutavad, ainult F ütleb: „P, ega sa siis rassist ei ole“, aga P on juba läinud eemale telefoniga rääkima. Seltskond seisab nõutult ja muidu häälekad arvamusliidrid (ja seda muide pea igas valdkonnas) on äkitselt muutunud vaikseteks selgrootuteks, igaüks neist oma mõtteis ja tundeis. Õues puhub jahe sügistuul, katused on täis rasket lund, taamal on näha, kuidas täna öösel ei lähegi täiesti pimedaks, sest kohe-kohe on jaanipäev ja päike uinub vaid viivuks.
IV MELANHOOLIAMINUTID
Enne uinumist vaatan üle, kas ta vastas mulle, aga näitab, et active 1h ago ja sõnum on kõigest delivered. Panen telefoni laadima ja võtan kätte raamatu, mis oli mul Goodreadsis märgitud, et want to read. Selle peale meenub, et peaksin muutma selle currently reading’uks ja võtan telefoni uuesti kätte. Näen ka sõnumit: „ma tunnen et ma olen praegu lihtsalt nii teises kohas et nagu mina ja mu looming oleme üks aga et ma justkui vaatan muud maailma ja ka sind kõrvaltvaatajana ja see teeb kõik nii keeruliseks ja ma tõesti tunnen et on vist lihtsam kui on nagu no strings attached saad aru v“. Jõllitan seda, muudan Goodreadsis staatuse ümber ja panen telefoni taas öökapi äärele. X, seesama, kes mulle kirjutas, õpib koolis, millel on küljes (enam-vähem) kunstikooli maine. Seal õpetatakse erialasid nagu koreograafia, etenduskunstid, graafiline disain, maalikunst või isegi semiootika. Nutikamad võivad järeldada, et tema päevad ja ööd mööduvad Tallinnas, Tartus või Viljandis, sealhulgas klubides, baarides, korterites, nädalavahetusel kindlasti korra looduses, sest juuri ei tohi unustada, teatrites, näitusesaalides ja plaadi- ja raamatupoodides. Loen raamatut, aga tunnen, kuidas mõte triivib kõigi käidud kohtade ja olnud hetkede vahel, üritan nende seast paaniliselt leida X-i viiteid soovile anduda täielikult oma loomingule, ent ei midagi. Ma ei saa aru. Püüan end rahustada teadmisega, et isegi kui see X ei ole see, siis on kuskil X2 või X3 või miks mitte ka Y (ma olen suhteliselt fluiidne), ja siis saan suures nukrameelsuses aru, et minu jaoks on ikkagi oluline, et keegi oleks mu kõrval. Isegi kui ma kukun kunstnikuna läbi, siis keegi on minu ja minuga. Ehk ei tunduks kontoris töötaminegi nii talumatu. Luule- või proosaread, mis kollakatel lehekülgedel mu ees ujuvad, on tänaseks õhtuks kaotanud oma tähenduse ja otsustan end magama sundida, sest nagu ütlevad vanemad vanemad vanemad, on hommik õhtust targem.
V VALGUSTUMINE
Ärkan hommikul, joon mitu tassi teed või väga kanget kohvi ja lehitsen ajalehte. Õues puhub jahe sügistuul, katused on täis rasket lund, on näha, et päike on juba ammu tõusnud, sest on kevade lõpp. Panen kruusi lauale, jätan telefoni öökapile ja panen üleriided selga. Lasen jalgadel end viia sinna, kuhu nad parasjagu tahavad. Ma möödun kõikidest tuttavatest majadest, postidest ja aedadest, päike paistab mulle silma ja ma tunnen, kuidas külmad vihmapiisad niisutavad mu nägu. Tänaval ei ole kedagi, ma olen jäänud üksi. Akende taga näen siluette, P-d ja F-i ja E-d ja O-d ja P-d ja X-i ja Y-it ja nii edasi ja edasi ja edasi. Nad joovad teed, räägivad sõpradega, vaatavad filmi või mõtlevad, et kuidas see artikkel ära lõpetada, kirjutavad oma vanematele, helistavad neile ja soovivad tere hommikust ja head ööd. Nad tunnevad, mõtlevad ja soovivad, unistavadki ehk.
Ma olen jõudnud jõe äärde. Ma olen unustanud, mis tunne on jõe äärde tulla. Ma olen unustanud, mis tunne on jõe ääres olla. Näen kedagi vastaskaldal. Lehvitan talle, ta lehvitab vastu. Võtame samaaegselt riidest lahti ja hüppame jõkke. Vesi liigutab meid allavoolu, aga meie ainult naeratame, naeratus kasvab naermiseks ja niimoodi lõkerdades kaome koos sügistuulde.
Getriin Kotsar (21) mõtleb, kust soetada särk “Ravikindlustus kõigile!”
