PALJAD INIMESED
Kolm herilast lendab ümber lambi ja täna on üks nendest hommikutest, kus terve maailm tuleb mulle voodisse. Saabub hiirvaikselt uksele ja poeb märkamatult kaissu. Mingis üks võrdub miljon mõõtkavas ja mina jätkuvalt samapikkune, üks ühele, mõtlen võidetud ajast ja masinatest, inimestest, logodest ja paarist fotost, mis mulle midagi meenutavad, justkui sedasama maailma, aga tegelikult midagi muud. Ja ma üldiselt võõraid enda privaatsesse ruumi ei taha, aga tere, maailm! Vaata, et herilaselt sutsata ei saa, muidu tuleb kiirabisse minna ja nendel pole aega, et terve maailmaga tegeleda. Siis on maailma lõpp ja kurat, mingi osa minust on kogu aeg aimanud, et maailmalõpp saabub lihtsalt ühe herilase väga õigesse kohta tehtud surakaga. Võibolla peaks rohkem enda vaistu usaldama. Saama aru lõhnadest ja helidest, sest ega maailm ongi üks meeltepundar paari raagus männi ja mõne sipelgapesaga. Kivine, gaase täis koht, kus üks armastab teist ja teine kolmandat ja üks sõidab rattaga ja teine jalutab ja üks on objektiivne ja teine subjektiivne ja kuskil looduskaunis kohas elavad paljad inimesed ja huvituvad vaid teistest paljastest inimestest.
spetsialist
Võtsime ikka õige naise autosse? Kuidas asjalood on? Töötad ikka Kommunaalametis?
kaljukits
Vahel on valetada lihtsam kui põhjendada midagi, mis pole põhjendamist väärt. Ja see äkki ongi igasuguste lõhede ja probleemide pind, ma ei tea, aga kurat, kõik valetavad natuke, lihtsalt tuleb saada aru, millal ja milliste tagajärgede huvides. Ma töötasin Kommunaalametis kolm aastat tagasi. Nüüd töötan lasteaias. Spetsialiste ei huvita enam lasteaiad, kui nende lapsed suuremad on. Kommunaalteenused huvitavad elu lõpuni. Mis on vist õige kah? Ma olen kaljukits ja niipalju kui tähtkujudest jagan, pidavat kaljukits stabiilsust hindama. See on omadus, mis mulle enda juures meeldib. Kindlus. Aga spetsialistile pole mõtet tõde rääkida. Või ehk ikka, meil on Raekojal Kommunaalameti kontor. Täna toodi kuusk.
spetsialist
Tean seda maja, olen käinud, jätan meelde. Tean ka naabermaja, olen käinud, jätan meelde. Tallinnas on vähe maju, kus ma käinud ei ole. Vähe projekte, mille tähtaegu ei tea. Tean projektijuhte, tean omanikke, tean, kuidas need asjad käivad. Kommunaalamet on samuti tuttav. Pagana igav töö, aga tunnen sealt paari lõbusamat inimest. Isiklikult ei kujuta ette, et peaksin pikemalt Kom-ametis töötama.
sääsk
Kuradi kuue-seitsmeni.
spetsialist
Nii kaua läheb jah. Ületundide eest ka makstakse? Seal on vaja inimestega suhelda, kirjadele vastata, kindlasti, tasuvusanalüüsid ja vaidlused, linnaprojekteerijad ei taha eriti koostööd teha, näevad asju omamoodi, linnal pole raha, kus neil siis on, eino muidugi.
sääsk
Ei tee hästi järelikult. Siis lähebki kaua. Kui lööd ühe maha, tuleb kümme asemele, kui lööd kümme maha, saabub ärev vaikus. Ma tean, et sümboliseerin inimestele soojust ja suve, aga muutun kiiresti tüütavaks. Kui mind rohkem kuulda võetaks? Arvatakse, et lõõbin, aga tegelikult tean päris hästi, et Kommunaalametis kestab töö kuue-seitsmeni ning ületundide eest ei maksta. Kuradi riigiasutustes käivad asjad teistmoodi. Reisid ja lähetused ja jumal teab.
kaljukits
Vaidlused tõesti. Linn tahab hinda alla saada ja siis peame hakkama põhjendama, et see pole võimalik. Mul on ausalt öeldes ükspuha, kust need torud jooksevad. Võin öelda, kuidas oleks kõige mõistlikum, kõige jätkusuutlikum, kõige parema juurdepääsuga, aga tegelikult on mul torudest kama kaks.
spetsialist
Eino muidugi tahavad hinda alla, kes ei tahaks, siis projekteerivad ümber ja lükkavad pikema aja peale. Pead ju lükkama. Pronksi tänav ootas mitu aastat uut lahendust. Ega head aega polegi.
sääsk
See Pronksi remont on ikka jumala perses. Jumala perses.
spetsialist
Aga millal sa teed siis?
sääsk
Kuradi liiklus on jumala perses. See Pronksi remont on jumala perses.
kaljukits
Edasilükkamist on palju. Nüüd on valimised. Siis tuleb suvi. Suvel saab puhata. Suvel lähevad projektid käiku ja sügisel saab jälle planeerida. Ühed süsteemid saavad valmis ja teised aeguvad. Tulevad kaasaegsemad. Nii läheb edasi.
vabakutseline
Kolisin just Liivamäele, Keskturu juurde, seal on pidevalt sooja veega jamad. Millest see tuleb? Kas torud on vanad? Kord on, kord pole. Hommikul ilgelt rõve külma veega pesta, mõni ütleb, et äratab üles, aga mind ei ärata. Äkki viisteist minutit, siis on otsas. Ja ma ei keera kunagi maksimumi. Pärast siuke tunne, et juuksed seebised.
spetsialist
Eino torudes küll asi ei ole, kindlasti, pigem boileris, see ei jõua vett soojendada, vana boiler tuleb välja vahetada, torudes ei saa olla, päris kindlasti. Eramajas on võimalus vett eelsoojendada, siis boileril vähem tööd, aga korteris keeruline, ma ei tea. Peaks boilerit nägema.
sääsk
Viisteist minutit on kuradi vann juba.
spetsialist
Millal boileri ostsid? Mis firma?
vabakutseline
Üürikorter. Ei tea. Boiler oli seal enne mind ja on ka pärast mind.
kaljukits
Torutööd võivad olla küll, aga Kommunaalamet saadab alati teavituse.
vabakutseline
Ühtegi teavitust pole tulnud.
spetsialist
Eino boiler on vana, tuleb uus osta, või suurem, ma räägin, nägema peaks, ma ei oska muidu öelda, milles asi on, kuidas sa oskad. Hooldusesse saab ka viia, aga targem juba uus võtta, aga nägema peaks.
vabakutseline
Nähtud juba küll! Avastasin, et kui enne pesu juua pokaal veini, suudan paremini külma vett taluda. Kui joon kaks, suudan veel rohkem. Kolme pokaaliga võin karastust isegi nautida ning neljaga tundub pesu juba ebavajalik. Mul on alkoholiga sõna otseses mõttes praktiline suhe.
võlgnik
Joon siis, kui tahan. Probleemi ei ole. Minu joomine pole kunagi kedagi seganud ja mingis mõttes ongi au küsimus. Vahel joon nimme, et enda vaba voli kehtestada. Ma olen vaba inimene vabal maal. Nagu sinagi. Tahan – joon. Tahan – ei joo. Ma ei sunni teisi jooma, aga kui keegi peaks mind sundima mitte jooma, võtaksin seda rünnakuna enese au pihta. Au on kõige olulisem, sest lõppkokkuvõttes on see ainus, mis jääb.
vabakutseline
Ükspäev nägin, kuidas üks mees palus poes enda naiselt, või emalt, et too lubaks tal viina osta. Palus ja anus ja kükitas viinapudeliga alkoholileti kõrval. Naine ütles resoluutselt, et ei. Mees soovis siis väiksemat pudelit ja lõpuks hakkas end eiteamillega õigustama. Mõtlesin, et kuidas neil piinlik ei ole. Nii kõva häälega vaielda. Aga naise seisukoht on arusaadav. „Ei“ tulebki öelda kõva häälega.
võlgnik
Südamed on külmad. Südamed on jääs. Inimesed pole enam avatud ja siis kipuvad teiste elu kallale. Kui ma jooma hakkan, panen korteriukse lukku, kardinad ette, laualambi põlema, ei lase ennast segada. Joon nii palju kui vaja. Jään magama. Vahel joon hommikul edasi, aga enne loen igaks juhuks lehte. Leian joomiseks põhjuse. Teised tehku, mis tahavad.
kaljukits
Mees palub naisel viina osta. Naine ütleb, et kodus on viina. Mees ei usu. Kell saab kohe kümme. Mehel pole raha. Naine korrutab, et kodus on viina, sest vahel on valetada lihtsam kui põhjendada midagi, mis pole põhjendamist väärt. Mees juba peaaegu usub, aga küsib, kus see viin on, sest tema jõi enda oma ära. Naine käib psühholoogi juures. Mehel pole raha.
sääsk
Palju on palju, kes ütleb, aga napsu tuleb ikka võtta.
vabakutseline
Alguses kaks õlut, siis kaks pokaali valget veini, vahepeal üks õlu, siis kaks gin toonikut, kaks skinny bitchi ja lõpus punast. Õnneks on mu keha nii tark, et hakkab alati oksele. Oksendamine pole vastumeelne. Paljud ei suuda. Neist on kahju. Ma tihti ei joo, aga kui jooma hakkan, läheb lauluga.
võlgnik
Oksendamine käib mulle au pihta. Kui jood, siis jood, aga oksendada pole mõtet.
kaljukits
Ta ütles, et tegeleb oma probleemiga, aga ei tegelenud. Ta ütles, et tuleb koju, aga ei tulnud. Ta lubas helistada kohe, aga helistas tunni aja pärast. Ta lubas aidata, aga unustas ära. Pidime täna kinno minema, aga ta ei jaksa. Saaks veel paar tundi magada. Saaks veel veidi puhata. Käisin poes ja ostsin Värskat. Pood oli täpselt samasugune nagu alati. Selveris on laadapäevad.
spetsialist
Juba põhimõtte pärast ei istu purjus peaga rooli, aga eks kõik on vast ühe korra purjus peaga sõitnud. Sain litaka kätte ja mulle sellest piisab. Tegelikult on kiirused ikka suured ja kui maanteel pauku panna, siis mine tea, mis tagajärjed on. Võib vedada, aga kus ta siis veab.
võlgnik
Inimesed ei oska enam kuulata. Pärisprobleemidele pakutakse jaburaid lahendusi. Kui juua ei oska, pole mõtet juua. Autod ei puutu üldse asjasse. Omas kodus tee, mida tahad. Töö juures joomine on jälle teine asi.
Ivana
Töö juures ei tule mul ühtegi otsust langetada, sest kõik on minu eest juba otsustatud. See on kummaline. Aga pärast tööd, kui vaatan oma profiilisid, on ainult küsimus küsimuse otsa. Kas Dima või Aleksandr? Dima või Aleksandr? No kuidas sa ütled? Mõlemad ju kompud mehed. Dimal on nii lahked silmad. Oi. Nii pikad ripsmed. Vaatab nagu rotipoeg mulle ekraani kaudu otsa ja küll ta mahuks mulle kaissu, küll mahuks. Aga Aleksandr. Nii enesekindla rühiga. Oi. Tugevate õlgadega. Selge sihiga! Küll ta võtaks mind kaissu, küll võtaks. Aga kuidas sa ühe pildi põhjal otsustad? Värvidest ei saa aru. Tuleb pildid välja printida. Kõrvutada. Dima või Aleksandr? Dima või Aleksandr? Mis teie ütlete?
kaljukits
Üks päev kuulsin, et siit lähedalt, kujutate ette, minu kodu lähedalt leiti ürgse inimese kont. Mis kont täpsemalt, pole teada, aga arheoloog arvab, et luu kuulus noorele naisele. Kusjuures, sama mees on varemgi noorte naiste luid leidnud, aga mõelge, nii ilus oleks armuda inimesse, kes elas mitu tuhat aastat tagasi. Ja valus ka. Võibolla minu armastuslugu tuleb ka selline. Pean kaks tuhat aastat surnud olema, et keegi mind hindama hakkaks. Raadios lauldakse pidevalt, et Me and You, You and Me, Love Hurts. Kas teile tundub ka, et kõik armastuslaulud on just meile suunatud? Ja siis on tunne, et minu suu märgib, kus on põrand. Minu käed märgivad, kus on lagi. Jalad märgivad, kus on uks, mitte ei jookse. Armastust ei saa taga ajada, see tuleb ise õigel hetkel minuni ja isegi kui armastus paneb luuletama, siis argipäev on hoopis teistsugune.
Ivana
Aleksandr on autoomanik. Dima on korteriomanik. Aleksandr on nägusa pintsaku omanik. Dima on mugava diivani omanik. Aleksandr on restoraniomanik. Dima on kohvikuomanik. Aleksandr on reisibüroo-omanik. Dima on veinipoeomanik. Aleksandr on juveeliäriomanik. Dima on raamatupoeomanik. Aleksandr on äkiseomanik. Dima on moosipalliomanik. Aleksandr on hallipassiomanik. Dimal on Eesti pass. Peaksin ikka moosipalli valima?
vabakutseline
Armukeste teemasse olen alati väga skeptiliselt suhtunud. See pole ju päris, või kui on, siis palun näidake mulle ühte päris armukest ja ühte päris inimest koos seadusliku elukaaslasega. Tundub nagu oleks armukesed reaalsed ainult Lääne-Euroopas, aga Eestis – kõik need lõputud laulud ja anekdoodid armukestest riidekappides ja kardinate taga tunduvad mulle välja mõeldud. Mul seitse pruuti on, neid kõiki armastan, ja iga päev ma ühte neist külastan – kus need inimesed elavad? Võibolla mõni üksik elab, aga lademetes?
Ivana
Kui valin Dima, ei saa kunagi teada, kuidas Aleksandr on. Kui valin Aleksandri, ei saa kunagi teada, kuidas Dima on. Võibolla peaksin end tööga tapma? End tööga ära lämmatama ja sussid püsti viskama? Või puhkusele minema? Kas ma läheksin pigem Aleksandri või Dimaga? Aleksandr tahaks minna soojale maale, Dima Pariisi või Viini. Oi. Kas päikesekreem ja arbuus või romantiline rõdu ja pillimäng. Kas ma olen üldse armastust väärt? No mida teie ütlete?
sääsk
Tänapäeval on nii lihtne keppi saada. Kõik saavad keppi! Isegi need, kes ei saa keppi, saavad keppi. Isegi siis, kui sa arvad, et sa ei saa keppi, saad sa keppi. Kõik saavad keppi! Isegi kui kepp tundub kõige ebatõenäolisem asi, mida saada, saad sa keppi. Sportlased saavad keppi, poliitikud saavad keppi, õpetajad saavad keppi, isegi kultuuriinimesed saavad keppi. Võibolla ainult see ei saa keppi, kes arvab, et kindlasti saab keppi. Nii oli muidugi juba omal ajal, aga siis ei saanud keegi keppi. Tänapäeval on nii lihtne keppi saada.
vabakutseline
Ja siis inimesed uhkustavad oma armukestega! Igal pool! Lauludes ja anekdootides ülistatakse armukest ja armukese pidajat. Neile elatakse kaasa ja lõpuks on armukesega vahele jäämine naljakas, sest see, kes komandeeringust liiga vara tagasi tuleb, on täielik oinas, tropp ja pime. Tuled uksest sisse ja saad kurikaga kõhtu. Kuidas sa nii loll oled? Sina olid tööl, aga mul oli samal ajal armuke külas. Istusid lamba näoga oma koosolekul ja mul oli armuke voodis. Aga ta ei ole ju loll. Kus ta teab, et armuke on riidekapis. Ma ei vaata ka esimese asjana kappi, kui koju lähen, ega kardina taha, ega voodi alla. Haiget teeb.
sääsk
Aga seda lugu tead? Mees sõitis komandeeringusse ning teades, et naine kutsub nii või naa armukese, lubas mees tal teda kaks korda petta. Naine tegigi seda. Esimene kord jalgpallimeeskonnaga ja teine kord puhkpilliorkestriga.
Ivana
Mul tuli plaan. Ärge teie öelge, kas Dima või Aleksandr, öelge lihtsalt, kas D või A. Küll ma ise nuputan.
vabakutseline
Ja vaata, kui halba valgusse see anekdoot kõik osapooled paneb. Jalgpallurid veel, aga puhkpilliorkestrimehed peaksid küll peeglisse vaatama. Ptüi. Miks ei võiks olla normaalseid nalju? Miks peab pühapäeval paksu Pauliinekese juurde minema?
tipuründaja
Kui nüüd profikarjäärist rääkida, siis esmalt mängisin Tammekas, siis Vapruses, edasi Tulevikus, siis Legionis kaks aastat, edasi Kaljus, siis Levadias, lõpuks Flooras ja siis Poolas. Muidu olen läbi paksu ja vedela Tabasalu poiss.
Ivana
Kirjutasin mõlemale. Ei tea, kumb enne vastab? Dima tundub vabama graafikuga, aga tundub, et Aleksandr vaatab rohkem profiilisid. Oi. Äkki vaatab liiga palju profiilisid? Äkki Dima ei vaata üldse? Äkki Dimal nuputelefon? Võib-olla Dima ja Aleksandr on sõbrad ja juba arutavad minu kohta. Arvavad, et mina kopeerin sõnumit, aga tegelikult lihtsalt kirjutasin mõlemale eraldi sama teksti. No öelge nüüd ometi!
tipuründaja
Jalgpallis on otsustamiseks täpselt üks sekund aega. Kas söödan Dimale vasakule või Aleksandrile paremale äärele. Täpselt üks sekund ja selle sekundi sisse mahub aastatepikkune kogemus. Ma näen, Dimal on mängija peal, söödan Aleksandrile, aga kui näen, et Sass on kinni, söödan Dimale. Tabasalus oleme alati öelnud, et usalda, aga kontrolli.
võlgnik
Kuradi lollid, ei tea, mida mingi lause tähendab, kuradi lollid, ei oska midagi valida. Eputavad siin ja liputavad seal. Mind ei huvita hobid, mind ei huvita haridus. Elukaaslane peab olema truu ja avatud seltskonnale. Profiilid tuleks üldse ära unustada! Öeldakse küll, et armastus on hoomamatult suur, aga kuulake vahel, mida spetsialistid räägivad.
spetsialist
Inimene vajab endale kedagi, kes teda mõistab, ja mõnda ongi väga keeruline mõista. Mida lihtsam inimene, seda lihtsam partnerit leida, aga iga inimese jaoks on kuskil keegi, miks ta siis pole. Vali Dima!
IMRE PANN
Imre pann peatub Märjamaal. Circle-K. Ilus. WC-paus. Imre teeb viie minuti jooksul kaks suitsu. Hall Kent. Tankla ees on kolm lumist autot, millest kahes süüakse wrappi ja kolmandas istub esiistmel hundikoer. Tavaline värk. Ei söö wrappi. Eesti on sedavõrd maagiline paik, kus isegi koerad sõidavad kahekesi autot tankima ja pargivad viisteist sentimeetrit äärekivist. Varesed matsutavad tankla kõrval burxijäänuseid ja lõikav tuul puhub metsarahvale bensukast head ja paremat, Snickersit, Laysi ja Tuplat, mis peab paratamatult kassapidaja palgast maha minema, jälle üks hea näide inimese kängumisest looduse ees. Väike võimetu tanklatädi versus Eestimaa tuul. Ning ise olete rumalad oma liikumisanduritega – Circle-K uksed avanevad suisa iseenesest ja tuul liigub edasi-tagasi, haarab riiulitelt kallist toidukraami ja ei kavatse üldse maksta. Tuulel ei olegi raha. Tuul on vaene, aga tuul on kaval.
Sixpack Sassi lendab kui tuulispask tankla kohale ja kandub leebe tuulega kaugele Märjamaa metsa. Maandub hellalt samblale ja peatselt tulevad rebased, kitsed ja mägrad mõnusat külma Tartumaa sanga nautima. Vot kuidas loodus hoiab, vot kuidas tuul oskab tõmmata!
„Pange endale korralik uks ette,“ soovitab Imre ning astub otsustavalt Battery telgi alla. Parema käega kimub, vasak on no nii mõnusalt poolele persele vajunud teksade taskus, et seda tahaks isegi proovida. Tahan Imrelt pükse laenata ja mulle tundub, et Imre on selles mõttes täitsa ladna mees. Arvan, et laenaks. Ja täitsa kindlasti on Imrel sõpru, kellega nad teevad noid kastiväliseid semude asju, mis on sõpruse kõige suuremaks nurgakiviks. Panevad vundamendi paika, teadmisega, et selle tüübiga võib hästi väikeses vannis teineteist küürida või sõnagi kokku leppimata vahetada jooksvalt identiteeti ning isegi kui seltskond ei mõista, pole Imrel põhjust lõpetada.
Tal tundub taolistele asjadele soodumus olevat, sest kuidas muidu mina tema autos istuks, kuidas muidu ta minusugust kontvõõrast usaldaks kui mitte üldisest heatahtlikkusest inimeste vastu, mis sunnib märksa tõenäolisemalt ebaratsionaalselt käituma ja häälekalt elu nautima. Mitte et too häälekus peaks Imre seltskonnast kaugemale jõudma. Asi pole ringi suuruses, vaid sügavuses.
Imre seisab Battery varju all justkui turvalises kauguses kõikidest ebaloomulikest jõududest, mis tanklat ümbritsevad, aga loomulikult ei saa me selles kindlad olla. Vabalt võib mõni reka otse bensukasse tuhiseda või Imre konileegist alata lakkamatu tulemöll, mille tuuma jääb kaunistama vaid aimdus kunagisest elujõulisest mehest. Tema taustal hõljub tumeroheline kuusekontuur ja põllult taevasse tõusvad kristalsed jääsädemed. Imre on mõnusalt paks ja sümpaatne. See poos on sümpaatne. See tegevus on sümpaatne. Imrele ma usaldaksin saladuse. Ning kui teda poleks, tunneksin end siin märksa ebakindlamalt. Veider. Olen tema olemasolust teadlik täpselt 47 minutit kauem kui Circle-K kassapidaja olemasolust. Miks ma valin Imre? Sama nende wrappi söövate kaastankijatega. Miks Imre? Ilmselt seepärast, et Imre Audil on unikaalne omadus jõuda õigel ajal kõige ebatavalisemate sündmuste keerisesse.
Kohalik külamees ehitas kahuri ning suurest õnnestumisest vaimustuses vedas kolaka juba samal õhtul kohalikku tanklasse ja veidike eemal, ohutus kauguses, pani kahurisse paki krõpsu. KÕMM! tuhises krõpsupakk üle Märjamaa metsade ja maandus kaugel eemal soises kaasikus.
„Mis sa, kurat, jamad siin! Loll oled peast?“
Külamees ronis ise kahurisse ning suunas toru tankla poole. KÕMM! lendas mees läbi Circle-K ja haaras kaenlasse nii, kuis mahtus. Lendas paralleelselt maaga veel oma paarsada meetrit ning kui lõpuks seisma jäi, jõi rahulikult purgi Cocat ja hammustas pähklit peale. Eesti on maagiline!
Olen küll detailidele orienteeritud, aga vahel vaatan üldist ka. Imre pann peatub Raplamaal. Maakonna pealinnas. Coopi parklas. Mina jään panni valvama ning Imre võtab väikese ampsu, sest väikese ampsu tarvis too Coop ju üldiselt ehitatigi. Sealt saab muidugi muud hädavajalikku ka osta, isegi lilli, meeldetuletuseks saabuva naistepäeva eel, aga Imre tahab viineripirukat. Ta ei söö lilli. Viineripirukat ostab ta viineri pärast, nagu šokolaadimuna ostetakse üllatuse pärast ja moosipalli moosi pärast. Välimus pole oluline, sisu loeb. Ka Rapla Coopil, mida ei ehitatud mõttega võita arhitektuuripreemiaid, vaid et mahutada võimalikult vahva kogus söögikraami. Võidelda raplalaste koriseva kõhuga, mille heli täidab kohaliku supermarketi ja kõlab siiski meloodiliselt, arvestades kohalike soodumust musikaalsusele. Näiteks Anne Veski kõht koriseb harmoonilises mažooris. Siiski, Rapla Coopi välisilme on Tallinna Maximate ja Rimidega võrreldes igati tervitatav. Näiteks Telliskivi Rimi fassaadi kaunistavad mitmekümne meetri ulatuses suured maasikaprindiga postrid. Milleks? Nagu mujal maasikaid ei müüdaks. Rapla Coopi seinad on puhtad ning räästa all ripub armas sinine Coopi logo. See on kindlalt kinni. Ei kuku kaela. Eemalt saab lugeda, et Coop paneb raha kasvama ja teeb õnnelikuks. No täpselt see, mida vaja! Imre läks sisse ning enam välja ei tulnudki. Tähendab, tuli, aga mitte Coopist. Imre ilmus välja täiesti teisest kohast.
Rapla Coopis tuleb uks ise lahti tõmmata. Tekib ilus paralleel eluga. Imre tõmbas ukse lahti ja sisenes supermarketi helesinisesse valgusvihku. Edasist on keeruline kirjeldada, kuna ma passisin autos. Ei tea. Kas oleksin pidanud luurama minema? Vähemasti parklas jalgu sirutama? Vot, mis Eestis puudu on – tanklate parklates võiks olla võimlemise ABC plakatid. Rekameestele ja teistele pikamaasõitjatele. Imrele, kes ilmselt pole elus kordagi korralikult venitanud. Lihtsalt kolm harjutust, mis ragistaks selja paika ja jalad kaela tagant välja. Patent! Aga siin parklas pole vaat et kedagi peale minu. Ning miks ma üldse siin olen? Kuhu me Imrega sõidame? Liikuvas autos jään alati magama ning peatustel teeb tema suitsu või ostab ampsu ja magusjooki. Jälle ei saa küsida. Võiks ju kohe peale lennata, kui mees autosse istub, aga ei söanda. Iga asi elus vajab veidi liimi, või väga palju liimi, olenevalt teema raskusest. Näiteks kui tuleb tunnetest rääkida, panen kohe 7 kihti liimi ja kõige otsa ühe väikese metsmaasika. Kui tuleb niisama möliseda, siis ilma liimita, veeren nagu diskokuul. Päris totter lugu. Umbes sama totter, et ma proovin autos olevate esemete järgi ennustada, kuhu me sõidame. Siin on lõhnakuusk ja Bee Geesi plaat. Ülejäänud nodi on minu oma. No selge. Sõidame vist Bee Geesi kontserdile mitte heli ega valgust, vaid lõhna tegema. (Jälle patent! Miks pole Eesti teatrites eraldi lõhnainimest. Heli, valgus, lõhn, aplaus.)
Rapla Coopis on palju pikkade jalgadega naisi, kes kõnnivad kiiresti ja haihtuvad silmapiiri taha. Kaovad lettide vahele ning Imre neid kinni ei püüa. Igas väikeses maakonnakaupluses on samamoodi. Pikkade peenikeste jalgadega naised jooksevad ringi ning pirukaleti tagant läheb salajane käik otse Hufu püramiidi alla. Sealt saab tasuta lõunamaale. Toimub müstiline teleportatsioon, tihtilugu tõmmatakse ilusaid tõmmusid poisse hoopis siiapoole. Sulpsti Dubaisse ja punasena tagasi. Coopis on hapukooresoodukas! Imret aga lõunamaa ei huvita, vähemasti senikaua, kuni pole naist, kellega minna. Minuga ju pole pointi. Mida me kahekesi Balil või Sansibaril teeksime? Ilmselt ikka tiksuks autos ja võtaks aeg-ajalt kohalikust Coopist ampsu. Mõttetu. Imre isegi ei pane letialust auku tähele ning kui poemüüja Tenerifelt tagasi potsatab, lausub:
„Võtaks selle viineripiruka.“
„Üks?“
„Jap.“
Kõrvale üks toredasti läbipaistev Sprite ning kui Imre Rapla Coopi välisukse lahti lükkab, vaatab vastu tihke kuusemets. Pood on selja tagant juba kadunud ning Imre seisab pirukaga üksi keset metsa nagu Fred Jüssi mägra peeru lindistamas. Imre pann ei hüüa tulles, aga selle poole hüütakse. „AEE!“
Imre pann seisab Estonia teatri ees, Solarise ja endise EKA disainiteaduskonna õppehoone vahel. Seal tibatillukesel parklaks asfalteeritud ristkülikul, mida Ülemiste vanake juba aastatuhandeid vee alla matta on üritanud. Paraku edutult. Kõlvarti muskel on suurem. Austatud linnaisa sööb kohusetundlikumalt proteiini ning isegi kui Vanake ja Kõlvart käivad sama palju jõusaalis, loeb ennekõike see, mida muul ajal tehakse. Mis on ju ka loogiline? Iga inimene on selle nägu, millele suurima protsendi oma ööpäevast kulutab. Mida teeb, mida sööb, mida joob. Seetõttu näeb Misha välja nagu dattel, Vanake nagu vetikas ja mina nagu Imre auto – kohmetu, 25 aastat vana, natuke unine, ja Tallinn-Tartu ots nõuab tingimata kütsipausi. Ka praegu magan panni kõrvalistmel ja näen unes pealinnas puhkevat paanikat. Nagu teada, jõuab Imre pann sinna, kus peatselt toimub midagi äärmiselt saladuslikku, ja veereb seejärel kurjakuulutavalt nagu Trooja hobune suurte kahjudega järgmisesse asupaika. Me räägime miljonitest, aga, kurat, kas tõesti Estonias? Imre pann on nagu hüljatud spordikott Solarise parklas. Seda nähes kutsutakse pommirühm koos robotite ja värisevate kätega kohale.
„Kas sinine või punane juhe?“
„Alati mõlemad!“
Sõber jättis Estonia valvelauda Imrelt laenatud musta kikilipsu. Tüüpiline orkestrant. Metsasarv alati olemas, aga proovi saabub lipsu ja viigipüksteta. Hea, et meil on Imre ja tema avatud garderoob. Nüüd on vaja vaid sõidutee turvaliselt ületada, valvekaprouaga ühine keel leida ja lips tasku pista. No problem. Imre jaoks pole need erilised väljakutsed. Ta pole tavaline lihtsurelik äpard, kes suudaks frakisabaga prilllaua vahele kinni jääda või kartulit koorides pool näppu küljest saagida. Ta pole selline. Sellistele on iga ettevõtmine kui surmasuust pääsemine. Iga hommik nagu uus elu. Aga sadagu taevast või pussnuge, Imre teeb mõistlikul ilmel parklas suitsu ning ületab Estonia puiesteed ka siis, kui parasjagu toimub kahekümnene ahelkokkupõrge. Ikka juhtub. Ühe korra. Juhtuks teise, vaevuks ka Imre asjale pilku heitma. Imre teab, et ühe korra peab maailmas kõike juhtuma ning selles pole midagi ebatavalist. Kui Solaris lendaks teist korda õhku, no vot, siis oleks asi pisut kummaline. Ühe korra sai Trump presidendiks, ühe korra kõndis Kristjan Jaak Peterson Tartust jala Riiga, ühe korra võitis Uku Suviste Eesti Laulu… Teine kord on alati viga ja kui tuleb teine, milleks siis juba kolmandat ära hoida? Nii edasi. Kõik asjad, mis ületavad ainujuhtumi staatuse, muutuvad seeriaks, aga elu ju seda ei ületa. Imre näeb ennast eluga võrdsel positsioonil. Teda on üks. Mitte mitu. Niisamuti kõiki nähtuseid. Päris ohtlik oleks end elust kõrgemale seada. Elu on inimese paralleel.
Küsisin Imrelt: millisel viisil võiks sinu auto hävida? Kõige põnevam viis? Olen enda korterist näiteks sama mõelnud ja mulle meeldiks plahvatus. Selline, et istun diivanil ja terve korter plahvatab minu ümbert minema. Viliseb paugu ja leekide saatel mustmiljoniks jupiks. Imre vastas, et müstiline haihtumine. Mida oligi oodata. Ta suudab isegi siis salapäraseks jääda, kui arvan teda läbinisti tundvat. Alati jääb üks ots õhku nagu kõikidel maailma majadel ja puudel ja inimpeadel. Uskumatu kiviaeg, mille tõestuseks sammub Imre kahel jalal Estoniast auto poole. Teeb ei-tea-mitmendat suitsu ja nurga tagant saabub kohalik külamees kahuriga. Seekord väikse ja ümmargusega. Veab kolaka Solarise ette. Annab süütenöörile tuld ja kükitab, näpud kõrvades. KÕMM! tuhiseb kuul läbi vanalinna otse Koplisse ja haarab kaasa rahakotte ja päikeseprille. Siis ronib külamees ise kahurisse. KÕMM! lendab mees kauge kaarega üle Tallinna tornide ja unistab, nagu silmad valetaksid. Kujutab ette hoopis teistsugust vaatepilti. Kujutab ette, et Tallinna planeerimata linnaruumi tabab müstiline haihtumine.
Avasin silmad vahetult pärast Riisalut, kus Imre pann sõitis samuti ringi ilma riskita, aga Puuluubil uusi saapaid ei saanud. Küll aga hot dogi ja hääletaja. Pikkade tõrvavärvi juustega kleenukese mehe. Noogutas mulle tagaistmelt, päikeseprillid peas. Autos mängis linnuhäälte plaat ja äkki ainult mulle paistis, et Imre üritab salaja kägu imiteerida. Ärkamine käib ruttu ja siis tundub kõik väga kukuu.
Mees ütles enese nimeks Ramones. Meeldiv tutvuda! Olen alati unistanud, et saaksin koos Ramonesega mööda Eestimaad sõita. Külastada poode ja bensukaid. Lebada rannas ja nii edasi. Lastel oleks kindlasti väga põnev ja mis saaks olla ilusam kui Ramones mängimas Võsu rannas kohalike vastu võrkpalli. Võibolla ainult Imre nägu, kui linnuhääleplaat hüppab järsult Lahemaa sookurelt Matsalu rääkspardile. See on vapustav!
Ramones ütles, et sõidab kalmistule, mis kõlas täpselt nii, nagu sõidaks ta surma suhu. Imre vähendas kaastundest kiirust ja andis kehahoiakuga meie selgetest plaanidest märku. Pöörasime vasakule. Pilk venis mööda otsatut sirget ja peatus. Mehed tegid surnuaia väravas suitsu. Ilus ilm. Kuulasid metsvintide vestlemist ja muigasid, et kas EKRE punt ikka teab, et metsvint tuleb Eestisse ainult mõneks kuuks peavarju otsima? Mina mõtlesin Ülemiste ummikutest ja sellest, kuidas vanad kalmistud panevad inimese suuruse paika. Igale hauaplaadile on kirjutatud üks nimi ning Ülemiste ummikus on igas autos üks inimene. Vanad kalmistud toovad kahe jalaga maa peale ja suunavad pragmaatilisemalt unistama. Suruvad ego alla. Ja mul on hea meel, et kõik need maetud on kuhugi jõudnud, või vähemasti oli neil inimene, kes teadis hauaplaadile aastanumbrid graveerida, vahest ühe tsitaadigi. Pole ühtegi X või Y märki. Pole ühtegi päris vastuseta elu.
Raske raudse ristiga rohtunud platsil puhkab mulle tundmatu Evald Prikk. Sündinud 1920, surnud 2006. No vot. Elas vanaks. Ilmselt ei käinud kuigi palju Tallinnas ning toimetas siinsamas ja ilmselt on hoopis Evaldi lapselapsed need, kes Ülemistes ummikuid tekitavad. Mis tast vanamehest ikka. Tema ajal oli maailm teistsugune ning kindlasti oleks taat samuti autoga viissada meetrit poodi käinud ja nädalas kaks pakki Indoneesiast saabunud pikateralist riisi söönud. Ta lihtsalt elas valel ajal. Nüüd saab vaid hauas oma järglaste üle uhkust tunda ja mõelda, kuidas tema vahvad mehepojad põletavad maailma ja näpistavad naisi tagumikust. Aih! Eih! Uhke tunne! Evald andis poistele rihma ja nüüd annavad nemad edasi. Pojad sõimavad laste ees oma naisel näo täis ja siis sõimavad pojad edasi.
„Kas kana on uhke, kui ta ära muneb?“
„Ma arvan, et see on tema jaoks loomulik ja pärast munemist on ta lihtsalt kana edasi.“
„Davai. Aga muna on uhke, et ta muneti?“
„Ma arvan, et ta ei mõtle sellele üldse.“
„Davai, okei.“
Enesekaitseks saab alati öelda, et väikeste tegude põhjal ei saa teha järeldusi. Või ikka saab? „Kuule, see tagumikust näpistamine oli nii väike asi…“ Väikesed asjad ei maksa midagi. Siin kalmistul käib nädalas paar-kolm hinge, ehk järelikult pole seda kalmistut enam vaja? Järvakandi ühissauna kliente loeb kahe käe sõrmedel, milleks ülal pidada? Väikestest asjadest pole mõtet kirjutada. Väike tähendab, et igaüks saab hakkama.
Ramones asetas vanaema hauale küünla ning süütas tahist järgmise sigareti. Imre hoidis vasakut kätt seljal ja valutas. Kohutavalt valutas. Ilmselt istub vales asendis? Või tõmbas ära? Selg võis külma saada. Auto konditsioneer on 24/7 põhjas ning kui korraks istmele nõjatud, jalutab kont üle selgroo. Äkki magas imelikult või on närvid läbi? Täitsa kahju Imrest. Tahaksin lahendusi pakkuda, aga tundub liiga tõsine asi. Ei julge vastutada.
„A see nii väike asi.“
„Fastum geeliga, ah.“
„Ma proovin Fastum geeliga, jah.“
Imre pann ajas hääled sisse ning Ramones otsustas jala edasi minna. Kuhu? Eks elu näitab. Autos panin silmad kinni ning kui avasin, seisime Nautica keskuse ees laiuval triibulisel asfaltpõllul. Ei tea, mida nad siin kasvatavad? Tallinnas on suured põllud, aga väikesed keldrid. Kelle jaoks me seda kõike teeme?
Andreas Kübar (25): „Minul on ainult suu täis kurki ja ei midagi muud olulist. Ma ei mäleta, et oleksin seda söönud, aga suu oli kurki täis küll.”
