Seis on 1:0 Austria kasuks, tiksub kaheksakümne neljas minut. Portugal pole viimastel minutitel palli enda kastist välja saanud. Cristiano Ronaldo sörgib frustratsiooni tagasi hoides keskringi lähistel, oodates oma võimalust. Aeg-ajalt kiikab ta treeneri poole ning kuvab ette grimassi, mis võib tähendada vaid üht. On vaja Jokkerit.
Treener viipab sinu suunas, sa paned säärekaitsmed peale ning tõused püsti, et mänguplaani kuulata. „Precisamos de um gol!“ röögib vanamees sulle kõrva. Sa ei saa sõnagi aru. Segaduses vaatad talle otsa ning mõistad, et sa näed teda esimest korda elus. Või kui hoolikalt mõelda, siis meenutab treener sulle sinu kõrgema matemaatika õppejõudu. Aga mida ta siin teeb?
Ja siis jõuab kohale, et sul pole aimugi, mida sina siin teed. Sa oled lihtne veebiarendaja, pead seda peatreenerile ütlema, kuid too räägib juba neljanda kohtunikuga… Sinu peal on lootused, külm higikiht tekib seljale. Parem oleks üles ärgata.
Joseph K ärkas. Ärkas täpselt nõnda, nagu ta oli eelmised kakskümmend neli hommikut siin idüllilises Portugali sadamalinnas ärganud. Valgete linade vahel, valgete seinade vahel. Rõduuks oli lahti, tänaval asuvatest lokaalidest kostus jalgpallikohtumisest inspireeritud melu, Portugal oli vastamisi vist Austraaliaga, või siis Austriaga.
Joseph K käis duši all. Käis duši all täpselt nõnda nagu ta oli ka eelmised kakskümmend neli hommikut käinud. Sõi müslit piimaga, täpselt nagu eelmised kakskümmend neli hommikut. Avas arvuti, et klientide meilid üle vaadata ning tööle asuda, täpselt nagu eelmised kakskümmend neli hommikut.
Aga meilid olid iga kord erinevad ning see Joseph K-le meeldiski – kes soovib teksti fonti muuta, kes soovib tellimuse tühistada, kes palub arvet PDF-kujul… Kuid sellel, kahekümne viiendal hommikul, leidis K postkastist kirja, millel ei leidunud ühtegi sarnasust kõikide eelmisel kahekümne neljal hommikul saadud kirjadega.
„Tervist, Joseph K!
Soovime teiega viivitamatult kohtuda. Liituge videokõnega esimesel võimalusel, meie ootame teid.
Veebikohtumine: www.meet.google.com/fvy-sryz-xit Parimat soovides
Tiiu Tiie, e-riigi inspektsioonijuhi sekretär“
Esiti uskus Joseph K, et tema kulul on tehtud lolli nalja, ning oli valmis meili arhiveerima, kuid mõtles siiski ümber. Ehk ongi ta ühemehefirmal maksudega mingi jama? Või on rahulolematu klient kuhugi pöördunud?
Peale kiiret mõttepausi ning värskete uudiste lugemist otsustas ta videokõnega liituda. Kaks kasutajat olid juba ühendatud, margus@eriik.ee ning tonis@eriik.ee, mõlemal kaamerad välja lülitatud. K otsustas fooni järgida ning muutis ka enda pildi K-tähe kujuliseks avatariks.
„Tervist. Palun lülitage oma kaamera ning mikrofon sisse,“ ütles margus@eriik.ee seepeale selge emotsioonitu häälega.
„Kas saaksin siis ka teie nägusid näha?“ sõnas K tarmukalt vastu.
„Me oleme hetkel tööarvutites ning siin ei ole kahjuks kaameraid. Teie kaamera on vajalik vaid selleks, et käesolev kõne vastaks meie nõuetele,“ kostis margus@eriik.ee.
K ei osanud midagi kosta, kammis käega juuksed ning lülitas kaamera sisse, paljastades enda näo ning magamistoa.
„Super. Kas hakkame pihta?“ küsis toosama margus@eriik.ee.
„Hakkame millega pihta?“ oli K segaduses.
„Toimingutega.“
„Mis toimingutega?“
„Kohe näete. Peate vastama „jah“. Kas hakkame pihta?“
„Mis juhtub, kui ma vastan näiteks „ei“?“ pareeris K.
„Siis hakkame ikkagi pihta. Kas hakkame pihta?“
„Jah.“
margus@eriik.ee köhatas tagasihoidlikult ning hakkas rääkima: „Margus-Martin Mart, käesoleva videokõne protokollija. Siinkohal annan süüdistatavale etteruttavalt teada, et nüüdsest alates on videokõnest lahkumine ja kaamera, mikrofoni või kaamera ja mikrofoni väljalülitamine rangelt keelatud. Nagu näeb ette E-riigi Sisemise Dokumentatsiooni Osakonna poolt koostatud protokolli kolmanda punkti seitsmes alapunkt, siis eelnevalt loetletud keelatud tegevuste nimekirjas tegude, nimelt videokõnest lahkumise ja kaamera, mikrofoni või kaamera ja mikrofoni väljalülitamise toimepanemise korral annab e-riik, keda esindame hetkel meie, Margus-Martin Mart ja Tõnis Tõll, kohtumise andmed ning süüteo informatsiooni edasi Riigikohtule, kes süüalust istungi kuupäevadest ja täpsematest asjaoludest teavitab.“
K oli löödud. Ta ei saanud kuigi palju aru, tegu oli sõnavahulainega, kuid sõnad „süütegu“ ja „Riigikohus“ tõusid vahu seest ähvardavalt nagu Godzillad Vaiksest Ookeanist. Enne oli K asja ladnalt võtnud – mingi protseduur, mis seal ikka –, kuid nüüd tabas teda hirm. Suu muutus kuivaks, ta tahtnuks küsimusi esitada, kuid midagi asjalikku ei tulnud pähe. Godzillad olid valmis teda, väikest avamerele eksinud kaluripaati, ründama, ta peab selle videokõne väga hästi välja mängima, et midagi ei juhtuks, mõtles ta. Normaalselt, noh. Küsima mõne küsimuse, tegema nii, nagu öeldakse. Küll laabub, kinnitas ta endale, süda tagumas. Küll laabub.
tonis@eriik.ee avas mikrofoni ning hakkas rääkima: „Joseph K, süüdistatav, kaamera sees, on videokõnega liitunud. Käesolevas videokõnes anname süüdistatavale teada, et teda on süüdistatud ning valgustame teda protsessi edaspidise käigu kohta. Videokõne protokolli koostab Margus-Martin Mart.“
„Oot-oot, milles mind süüdistatakse? Kes süüdistab? Ja kes teie täpsemalt olete?“ K mõtles, et see oleks mõistlik asi, mida küsida.
„Süüdistatav on kasutanud õigust kõnelda, paludes lisainformatsiooni. Järgneb minu, Tõnis Tõlla vastus. Joseph K, teid on süüdistatud. Kahjuks ei tohi me hetkel avalikustada ei süüdistaja nime ega ka informatsiooni süüasja olemuse kohta, põhjuseks süüdistaja kaitsmine.“
„Kaitsmine? Mille eest?“
„Kahjuks ei tohi me seda hetkel avalikustada. Kas liigume edasi?“ K oli segaduses, jõudmata kohaneda. Mida, vabandust väljenduse pärast, türa, siin toimus? Tulid kaks meest ja nüüd ajavad mingit täielikku jama suust välja.
„Kas te teete mingit nalja? Kui jah, siis hea nali – kes organiseeris?“ küsis K, proovides kõlada enesekindlalt. Kui ta võtab veidi ründava positsiooni, võivad mehed ise ehmuda ning tahtes asjaga kiiremini ühele poole saada, rääkida tegelikud asjaolud ruttu ära ja lasta tal rahus minna. Nii ta arvas.
„Süüdistatav kahtleb meie tõsiseltvõetavuses. Siinkohal annan märku, et meie tõsisuses ei ole mingit mõtet kahelda ning ausalt öeldes on selline kommentaar minu jaoks ka veidi solvav,“ sõnas Tõnis Tõll, tõepoolest veidike nördinud häälega.
…
K ei osanud midagi vastata. Ta tahtnuks kaamera välja lülitada, kõne kinni panna, mõned kätekõverdused teha ning siis hakata tööd tegema. Aga ei saanud. Kindlasti mitte.
Peale mõnekümnesekundilist pausi hakkas Tõll jälle rääkima:
„Kas süüdistatav soovib liikuda edasi ning saada teada edasiste toimingute kohta?“
„No rääkige siis,“ üritas K taas resoluutset häält teha, kuid välja tuli ikkagi murduv piuks.
„Selge, süüdistatav soovib edasi liikuda ning saada teada edasiste toimingute kohta. Annan ülevaate asjade edasisest käigust. Kõigepealt lisame teid, Joseph K, riiklikku e-süütegude toimepanijate registrisse ning seejärel, kui olete trahvi maksnud, võime teid sealt eemaldada.“
„Kuhu te mind lisate?! Mis registrisse?“ oli K nüüd päriselt ka vihane.
„Lisame teid e-süütegude toimepanijate registrisse. Kuid olge mureta, kohe, kui olete trahvi maksnud, eemaldame teid sealt ning saate enda igapäevaste toimingutega jätkata.“
Ega K loll ei olnud, võttis kohe oma suurima sõbra ja teravaima mõõga, Google’i, appi ning lõi otsingusse „e-süüteod“. Ette tulid Vikipeedia artikkel, üks kirjeldusega leht ning siis, tõepoolest, mingi register. Asi näis – kahjuks – igati legitiimne.
„Nii, süüdistatav on lisatud registrisse,“ ütles Margus-Martin Mart, oodates, et Tõll, kes oli ilmselt tema ülemus, jätkaks.
„Jah, siinkohal edastan süüdistatavale, Joseph K-le, pangakonto numbri ja summa, et nimetatu saaks trahvi tasuda.“
Ja potsataski vestlusaknasse IBAN ning number – 134€.
„Palume süüdistataval koheselt makse sooritada järgmise lingi kaudu, et e-riigi büroo trahvi maksmises kindel saaks olla,“ ütles Tõll ning lisas vestlusesse veel ühe sõnumi, lühendatud lingi, bit.ly formaadis.
Nüüd maksab ta trahvi rahus ära, äkki paneb isegi veidi rohkem ja ongi asjaga ühelpool, mõtles K ning avas lingi, mis suunas ta ennast identifitseerima. Õnneks oli tal Smart-IDga seda lihtne teha. Paar sekundit ning makse oligi tehtud. 134 eurot on küll arvestatav summa, mõtles K, kuid rahalistesse raskustesse see teda ei heida ning äri õitseb kindlasti paremini, kui ta nime seal pagana registris ei ole.
„Tegin makse ära,“ ütles K.
„Süüdistatav on makse etteantud summas sooritanud. Niisiis eemaldame süüdistatava registrist. Teie, Joseph K, võite seega videokõnest lahkuda. Täname teid meiega liitumast ning asja professionaalselt lahendamast.“
„Ma pigem vaataks, et teie mind sealt ikka kindlasti maha võtate,“ sõnas ta trotsiga. Äkki jätavad ta nime sinna alles, sest tahavad lõunale minna ja kuskilt tuleb ikka see Riigikohus välja? Riigipalgalisi bürokraate ei tohi usaldada.
„Selge pilt, teil on selleks igasugune õigus,“ ütles Tõll ning K-le tundus, et kuulis väikest itsitust. Suure tõenäosusega oli ta esimene, kellele on see asi nii oluline, sest mõjutab otseselt sissetulekut. Enamik seal registris on ilmselt netipedofiilid, kes töötavad kuskil kombinaadis.
Kostis klahvide klõbinat ning Tõll ütles, et K on registrist eemaldatud ning võib minna, tänas veelkord aja ja hea suhtumise eest.
Oh jah, mõtles K, selline asi siis. Ausalt öeldes oli ta nüüd veidi pahur, tööisu ei olnud enam absoluutselt. Igaks juhuks vaatas ta internetis registrit, tema nime seal tõepoolest ei olnud. Ainult Juhanid, Karlid, Kaidod, keda guugeldades ei tulnud midagi ette.
Vot, tal oli õigus – tegu oli päris kindlalt netivõhiklike pedofiilidega. K otsustas minna jäätist ostma. Pani valged tossud jalga ning tundis välja astudes, et ta on väga õige otsuse teinud, just diginomaadiks hakkamise koha pealt. Lörtsises Eestis ei suudaks hetkel küll vastu pidada, peaks hakkama hero panema või kirvega mööda poode käima. Ta läks kohalikku supermarketisse, et osta üks kosutav maasikamaitseline vanillijäätis, kuid kaart ei töötanud. Müüja üritas vigases inglise keeles väita, et raha napib, kuid K teadis, et nii see olla ei saa. Ta heitis jäätisemõtte peast ning läks korterisse tagasi, arvutisse tagasi. Oli vaja logida sisse panka, et vaadata, mis värk selle kaardiga siis ikkagi oli. K oli mures, sest siia oleks päris raske olnud uut kaarti tellida, juhul kui vanal midagi fundamentaalselt viga oleks.
Panka logides tabas teda aga tõeline pomm. Tõesti, müüjal oli õigus – raha ei olnud. K asus asja uurima. Väljavõttest ja pisukesest netiotsingust selgus, et tema raha, kogu raha, on kantud mingile Prantsuse Uus-Guinea kontole. K mõtles kohe panka meilida, kuid siis ta mõistis. Riik oli teda petnud. Oma riik! Oma riik petab korralikku maksumaksjat! Lihtsalt võtab raha ära! Need ametnikud veel saavad! K tagus kohe nende nimed otsingumootorisse, et kelmide kohta lisainfot saada, kuid vastu vaatas vaid kasutaja känguru_334 postitus Naisteka foorumis, mis külma higi taaskord ta seljale tõi.
„Hoiduda petturitest, kes esinevad e-riigi ametnikena, kasutades nimesid Tõnis Tõll ja Margus-Martin Mart. Nad ei ole kuidagi seotud ei Eestiga ega ühegi lugupeetava organisatsiooniga…“
Hoiatus jätkus, vanaemalt olid säästud välja petetud, kuid K ei suutnud seda uskuda. Vanaema vanaemaks, aga tema, kelle erialaks on internet? Kuidas sai ta nii loll olla? Kõik loksus järsku paika, tobedad nimed, kaamerad…
Joseph K vajus voodile. Sulges silmad ning kujutas ette, et ta ei ole Joseph K, maailma kõige lollim inimene, kelmide ohver, rahast tühjaks tõmmatud rattakumm. Ta tahtnuks tol hetkel olla ükskõik mis muu kui Joseph K – tiiger, raamatuleht, tool, arvutimäng, surfilaud, ookeanisool, kollane kardin… jah, ta oleks parema meelega olnud isegi prussakas.
Joonas Väli (19) on Tallinna Ülikooli sotsioloogiatudeng ja lapsehoidja.
