Proosa

Verilehik

Caspar Vega 28.10.2023

Kui te seda loete, siis olen ma juba surnud. Sellest pole midagi – keegi ei pääse. Tõsi küll, ma ei plaaninud enne oma neljakümnendat sünnipäeva surra, aga mis teha. Siin pole midagi karta.

Ja kui te seda loete, siis see tähendab, et Kristjan on üks õige mees ja tegi selle kirja tõesti avalikuks, nagu ma palusin. Teisest küljest polegi see võib-olla nii suur teene. Vaevalt et meie kolkaküla kohaliku ajalehe peatoimetajalt tihti midagi sellist palutakse. Nii et võib-olla tegin hoopis mina talle teene.

Kindlasti on tänuväärt, et Kristjanil õnnestus minu tekst ümber trükkida, sest see tähendab, et ta suutis mu käekirja välja lugeda.

Kirjutan käsitsi, sest olen uhkelt vanakool. See minu iseärasus ongi liimiks, mis kogu seda väikest kohalikku tragöödiat koos hoiab.

Mu käekiri on ebakindel ja laialivalguv. Kujutage ette, et köögikombainist läbi käinud ämblikujalad on paksu raamatu lehtede vahele laiaks löödud. Sõnade vahel on veel palju kritseldamist ja mahatõmbamist, alustamist ja lõpetamist.

Kõik algas siis, kui ma pidin kaheks aastaks Tallinnasse tagasi kolima, et täiendusõppele minna. Ma elasin esimesed kaksteist aastat oma elust pealinnas, aga pole ennast kunagi tallinlaseks pidanud ja isegi parimatel päevadel on mu suhe selle paigaga keeruline. Halvimatel on tegu jälestusega, mis täidab kõik keharakud.

Nende kahe kümnendi jooksul, mis ma maal veetsin, on asi ainult hullemaks läinud. Liiga palju on inimesi. Autosid, lõugamist, võõrkeeli. Koledaid hooneid, nii uusi kui vanu. Ma saan aru, et nõukaaegsete hoonete ilgus ei ole eestlaste süü, aga uutega võiks natukenegi vaeva näha. Ainult need punased telliskivimajad Noblessneris on õnnestunud. Üks punkt Tallinnale. Kogu linn võiks selline välja näha.

Varem suutsin ma oma antisotsiaalsust kontrolli all hoida, kui suuremates kohtades pidin käima. Seda seepärast, et ma teadsin, et tegu on ajutise vahepeatusega. Aga kaks aastat on väga pikk aeg elada kohas, mida sa vihkad.

Kuskil taustal olid mul alati mingid eelistused ja esteetikateemalised arvamused olemas, aga see polnud miski, mida ma endale väga oleksin teadvustanud. Näiteks sain ma alati kohe aru, kui mõni film, mida vaatasin, oli vändatud filmilindile. See on lihtsalt parem ja ilusam kui digitaalne. Nutimaailma patrioodid oma hõredate punaste habemete, õllekõhtude ja kapuutsiga pusadega võivad ükskõik kui valjult röökida sellest, kui äge see on, et sul on kõik vajalik taskus olemas, aga mina teie sektiga ei liitu.

Ülikooli ajal läksime sõpradega neljaks päevaks Rooma. Mu linnaviha polnud tollal veel nii sügav ja isegi kui oleks olnud, siis tegu oli Rooma, mitte mingi suvalinnaga. Pole lihtsalt võimalik kirjeldada neid emotsioone, mida sealne arhitektuur ja õhkkond minus tekitasid. Mul puuduks selleks niikuinii sõnavara, aga isegi parim kirjanik ei suuda teatud asju edasi anda.

Ma ei saa sellel teemal eriti pikalt peatuda, sest pisarad tulevad silma. Ma tunnen juba praegu kerget pearinglust ja mu imeilus türkiissinine tugitool on vaikselt punakaks tõmbumas, nii et liigun jutuga edasi.

Hambad ristis tegin täiendusõppe ära ja tormasin kiirelt maale tagasi. Just nende kahe aasta jooksul hakkasingi kõiki selliseid asju aktiivsemalt tähele panema. Majaplaane, värvikombinatsioone, rõivalõikeid.

Miks teatud asjad kokku sobivad ja teatud asjad mitte? Miks teatud asjad mus teatud emotsioone tekitavad ja teised täiesti külmaks jätavad? Vahel väga harilikul viisil, vahel jälle täpselt tavareeglitele vastupidiselt.

Ja kui ma maaeluga uuesti harjunud olin, tuli tahtmine seda kõike kuidagi ise väljendada. Ma ei pea ennast eriti loominguliseks inimeseks, aga idee oli kohe väga selge ja loogiline – lilleaed. Ma olin vanaema kasvuhoonel lasknud niikuinii koost laguneda ja nende juurviljapeenardega polnud ka midagi ette võtta, nii et otsustasin kõik enda järgi ümber teha.

Ma olen alati öelnud, et ei ela maal sellepärast, et ma puude lõhkumist, ahju kütmist, piiratud võimalusi ja rõvedat lumist talve naudiks, vaid sellepärast, et kui ma liiga kaua peaksin linnas olema, siis tapaksin lõpuks kellegi ära.

Kui irooniline…

Poisid tulid juba esimesel päeval kommenteerima. Naabrimehe tüütud pojad, kellel üksteist kuud vanusevahet. Kommenteerisin vastu ja nad läksid muiates minema. Olin varemgi pidanud naabrimehele ütlema, et ta poistel on midagi viga.

Teismelised on vastikud olevused. Tunnevad ennast võitmatute ja surematutena. Samas ei saa neile eriti midagi teha ka, sest siis lähed paragrahvi alla, et tegid lastele haiget.

Punased telliskivid uute lillepeenarde kaitseks. Lillevalik ise pidi olema lihtne, aga efektne. Midagi, mis on lihtsalt kättesaadav, mitte liiga keeruline istutada ja mis paari kuuga ilusti õide puhkeb. Kui telliskivid laotud olid ja ma parajasti mullaga tegelesin, tulid poisid uuesti.

Mis istutad?

Lilli.

Naised istutavad lilli.

Seda, kuidas mu labidas välkkiirusel vanema poisi rattakodarate vahele lendas, ei osanud kumbki neist ette näha. Noorem poiss hakkas naerma, vanem läks näost tulipunaseks ja ropendas. Sõitsid koos minema, vanema poisi ratas nüüd pisut logises.

Jätkasin.

Vanad verilehikud, mis asjatult ruumi võtsid, tõmbasin välja ja panin uued lilled kasvama.

Kukekannused, roosad päevaliiliad ja violetsed tokkroosid.

Kujutasin igal öösel enne magamaminekut ette, kuidas see kõik välja hakkab nägema. Olin juba Tallinnas tulnud heale mõttele lõpuks autentne polaroidkaamera muretseda. Ei jõudnud ära oodata, millal seda kõike lõpuks näha ja kindlasti ka jäädvustada saab.

Mitte mälupulgale.

Fotopaberile.

Kaks ja pool kuud hiljem oli kõik täiuslik. Nüüd tagantjärele mõeldes tundub mulle, et tajusin seletamatul kombel, et toimumas on midagi imelikku, sest ma polnud kunagi millegi üle nii uhke olnud.

Enamiku inimeste jaoks on tegu võib-olla suvalise lillepeenraga keset räsitud aeda kellegi päritud maamajas, kus mingi poolvurle sees elab ja ürgmeest mängib. Aga lilli esimest korda vaadates sain ma aru, et mingil moel on see peenar mu elu suurim saavutus.

Polaroidid panen kirjaga kaasa.

Pühkisin pisarad ära ja läksin tuppa kohvi tegema. Aiatool oli juba valmis pandud, et saaksin, kohvitass käes, päikeseloojanguni oma uut vaadet nautida.

„One is nearer God’s heart in a garden than anywhere else on earth.“ Dorothy Frances Gurney.

Hea tsitaat.

Kui tagasi õue jõudsin, oli kõik juba hävitatud. Iga viimne kui lill välja rebitud, punased telliskivid üles kistud, kõik õied mulda trambitud ja isegi mu aiatool ümber lükatud. Poisid olid veel seal ja imetlesid oma kätetööd.

Eesti keel on tavaliselt tugevate emotsioonide väljendamiseks hea, aga teatud tunneteni ei küüni mitte ükski väljend. „Ahastus“ kirjeldab võib-olla poolt protsenti sellest, mida ma tol hetkel tundsin.

Noh, vanamees. Mis nüüd teed?

Olenemata sellest, kui väga füüsiline vorm aastate jooksul kannatada või keha vigastada on saanud või liigesed haiget teinud, endine poksija ei kaota kunagi oma paremsirget. Noorema poisi neli hammast tulid ühe korraga välja ja lendasid aia eri nurkadesse laiali.

Ma ei osanud aga ette näha, et ta täpselt mu istutuskühvli otsa lendab, et tera võiks tungida täpselt sinna pehmesse kohta kaela ja kolba vahel. Silmad jäid lahti, aga surm oli kiire. Vanem poiss jõudis vaevu reageerida, kui nägi, et mul vikat käes on.

Pani metsa poole jooksu, tegi üle oja kolmikhüppe ja hingeldas nagu hüään. Aga sellest polnud tolku. Kuueteistaastane poiss võib küll tuulekiirusel joosta, aga sellel hetkel oli mu adrenaliinilaeng selline, et ükski Jamaika sprinter poleks ka mu käest pääsenud.

Jõudsin talle juba kasesalu veerel järele. Esimene vikatitõmme lõikas ilusti ta vasaku Achilleuse kõõluse läbi. Röökimine kajas nagu ooperimajas. Kui ta juba pikali oli ja märgade silmadega armu palus, ei nõudnud poisi pea eemaldamine mult erilist pingutust.

Laibad on koos verilehikutega kompostihunnikus. Viisin nad igaks juhuks silma alt ära, sest ma tahtsin kindel olla, et jõuan kirja valmis kirjutada ja Kristjanile adresseerida.

Noatorget alguses ei tundnudki, aga nüüd mõnda aega paigal istudes on päris valus hakanud. Võib-olla valisin vale nurga. Pea käib ka ringi ja märkmikul on mõned punased plekid. Fotod on ümbrikus ja need viga ei saanud.

Jätke fotod alles.

 


Caspar Vega (32): „@princeofpulp”

eelmine / järgmine artikkel