Lilli Luuk
„Kolhoosi miss”
Saadjärve kunstikeskus, 2023
Kui esimesest lugemisest on möödunud juba natuke aega, on ununema hakanud, mis vahetu mulje raamatust õieti kujundas. Ohtralt tunnustust leidnud „Kolhoosi missi” on iseloomustanud pealkiri „Midagi nii head pole te eesti kirjanduses ammu lugenud!”[1] ning kindel koht kirjandusrahva 2022. aasta edetabelites2. Olgu, erkpunane raamatukaas tahab veel kord avamist.
„Ta ütles, su elu on nagu filmis,” alustab Luuk avanovelli (lk 7). Jah, see oligi see. See, mis tabas esimesel lugemisel ootamatult sügavalt. Võimalik, et mind lugejana ongi võimalik võluda niivõrd lihtsa võtte kordamisega, kirjeldades üht väljapääsmatuna näivat elu läbinisti filmilikuna. Kuid tunnen siiski, et see novell seab oma uudsuses (ma ei ole midagi sellist varem lugenud) ja traagilises sitkuses (nii me siin elame, mis meil üle jääb) raskesti ületatava lati kogu ülejäänud raamatule. Kas ma mõtleksin teisiti, kui raamat algaks mõne teise tekstiga? Väga võimalik. Ja see muudabki „Kolhoosi missi” justkui luulekoguks, mida on targem manustada aeglaselt ja vähehaaval, et säilitada tekstide eraldiseisev mõju, aga ka selleks, et vältida küllastumust ülirikkalikust olustikukirjeldusest.
Esimesel lugemisel tegin vea, ahmides „Kolhoosi missi” kiirelt ja ahnelt, mistõttu ei olnud esmamulje kuigi analüütiline ning paigutas tekstid isiklikku edetabelisse enam-vähem samas järjekorras, kui need olid ka raamatus. Ning tegelikult jõuangi seda mõtet jätkates vastuolulise mõttekäiguni (aga olgu siis noore kirjanduse ajakirja jaoks midagi uljamat ka välja öeldud): ehk on tekst kohati liigagi külluslik? Selgitan oma mõttekäiku: „Pruun jõupaber uute õpikute ümber lõhnab… jõuliselt. Sel on soolakas-magus hõng nagu kuumal, roostes suitsuahjust võetud tahmase kamaraga singil.” („Kolhoosi miss”, lk 25) Või ka: „Poisi silmad on harva veel läbipaistvad nagu varahommikune hall udu kolhoosi põldude kohal.” („Kivi”, lk 149)
Need on filigraanselt kirja pandud võrdlused ja kirjeldatu joonistub selgelt silme ette. Aga kas iga võrdluse, iga kirjelduse erilisus tuleb esile, kui kogu tekst on neist tulvil? Jah, Lilli Luuk on pälvinud tunnustust ka suurepärase oskuse eest maalida täpne pilt Eesti väikeasulatest, kus ühismajandid on jõudmas oma elusügisesse, kuid ütleksin, et püüe kirjeldada iga stseeni nagu filmikaadrit võib lugejat kohati väsitada ning annab aimu, et neis tekstides ei olegi võib-olla sündmustik see, millele autor lugeja tähelepanu soovib. Ligi poole novellikogust moodustavad tekstid, mis kirjeldavad laulva revolutsiooni aegset Eestit, märksõnadeks impregneerkangast joped, Viru punkarid, missivõistlused ja tugevdatud sangadega Marlboro logoga kilekotid ning maailma keskmes olev kolhoos. Sedalaadi detailid täidavad teksti tihedalt. Kindlasti võib öelda, et selline oligi elu just siis ja seda kirjeldamata jätta pole võimalik, kuid viskan siiski õhku mõtte, et ehk ei ole kõik need detailid ilmtingimata vältimatud, et õhkkonda edasi anda. Nii paistab mitme teksti väärtus olevat ennekõike nostalgia äratamine, mis aga tekitab äratundmist eelkõige neis, kelle noorus samuti 1980ndate lõppu ja 1990ndate algusesse jääb (pean ütlema, et nostalgilisuse poolest sarnasena meenus mulle ka üks hoopis teistsugune ja hoopistükkis lõbus romaan, Tauno Vahteri „Hea venelane”). Võib-olla kaitseksin ma teksti isegi tulihingeliselt, kui see kirjeldaks mõnd teist ajajärku, mõnd hilisemat, milles on kulgenud minu enese teismeiga. Sestap loodan, et tähelepanek ei jää kõlama mitte lihtsalt kriitikana, sest Luugile ongi detailitäpne olustikukirjeldus hästi omane – kirjandusmaastikul on sel pärast paariaastast tähelendu juba oma kindel koht, publik ning õigustatud tunnustus.
Olles kirja saanud need read, mille väljaütlemist veidi pelgasin, tabab mind vabanemistunne, ja kordan juba kõlanud mõtet. „Kolhoosi missi” lugemiseks on teisigi viise kui kiivalt sündmusi jälgida (ka luulet lugedes painab mind sageli selline FOMO: mis siis autor ikkagi öelda tahtis ja mis siis lõpus ikkagi juhtus?), sest seda raamatut võib võtta ka õhustikukirjandusena, kus novellid võivad eksisteerida üksteisest lahus. Näiteks novell „Windows 95”: „Selle kasuka olin ostnud eelmisel talvel siitsamast, ülevalt saalist. Kas keegi ütles, või oli lehes või plangul kaltsumüügi kuulutus, ei mäleta enam, kuidagi ma oskasin tulla. Rohkelt rahvast lookles kahes suunas improviseeritud lettide vahel. [—] Terve saal ja lavalagi oli täis laudu, laudadel ja laudade kõrval kottides ja kastides olid kasukad, ehtsaid ja kunstnahast, alt laienevaid pükse igat värvi, peenetriibuline velvet, oli psühhedeelsete mustritega froteehommikumantleid, nahast, kummist ja vinüülist jakke ja eredavärvilisi kahisevaid dresse. Platvormsaapaid. See lõhn! Välismaa pesupulbri, tolmu ja kerge kopituse odöör. Ja see kõik oli isegi minu jaoks odav!” (lk 79)
Just see novellikogu keskel paiknev tekst (vist esimene, mille sündmuste keskmes ei ole enam kolhoosikülad) tuletab taas meelde, miks mõjub Luuk nii värskelt, ning kinnitab, et ega väga vahet ei olegi, millega novellitegelased hõivatud on, ainuüksi rännak 1990ndate Toomemäele on juba suur lugemiselamus. Ka novell „Veneetsia” viib ekslevale jalutuskäigule lugeja, kes on igatsenud biennaali aegu Arsenalele ja Giardinisse tagasi minna. See kõik annab aimu, et võib-olla ei häirigi mind mitte hilisnõukaaegse väikeasula hallide värvide taaselustamine. Pigem tahan vaadata „Kolhoosi missi” mitte raamatu kui tervikuna, vaid lasta igal tekstil elada oma elu ja saavutada soovitud mõju just eraldiseisvalt. Julgeksin koguni pakkuda, et „Kolhoosi missi” ei tulekski ühe korraga kaanest kaaneni läbi lugeda.
Ent kõigi eelnevate tähelepanekute kõrval – olgu kirjeldusi liiga palju või täpselt parasjagu, olgu novelli keskmes miljöö või peategelane – ei ole kahtlustki, et Lilli Luuk kirjutab meisterlikult ning on leidnud täpselt oma hääle. Ehk võib „Kolhoosi missist” võtta kaasa ühe ootamatu järelduse – Lilli Luuk innustab kirjutama, tõestades, et selleks, et väga hästi kirjutada, ei pea olema sündinud sulg pihus. Luugi jõudmine kodumaisele kirjandusmaastikule on sündmus ning jääb vaid loota, et selliseid varjatuid pärle on veel.
On korduvalt küsitud, kes on Lilli Luuk ja kus ta siiani oli. Küllap on salapära lahutamatu osa tema fenomenist. Kui vähemalt pooled novellid, mis moodustavad „Kolhoosi missi”, manavad silme ette „Twin Peaksi” esimese osa, selle erinevusega, et Laura Palmeri vanemad töötavad hoopis Valgjärve kolhoosis, siis ega autorgi vähem saladuslik olla saa.
[1] Sveta Grigorjeva „Midagi nii head pole te eesti kirjanduses ammu lugenud!” – Looming, nr 2, 2023, lk 270–272.
[2] Vt kultuur.err.ee/1608831394/ulevaade-kirjandusaasta-2022.
Anna Linda Varik (26): „Viimasel ajal tegelen ainult meeldivatele asjadele mõtlemisega: Viljandi kohvikud, pojengid, hapupiimapannkoogid, lambatalled, ideaalsed sarvesaiad, linnulauluäpp.”
