Mario Pulver
„Lokomotiiv”
Postimees Kirjastus, 2022
Mario Pulver on eesti kirjandusmaastikul tegutsenud peamiselt tõlkija ja luuletajana. Viimastel aastatel on ta proovinud kirjutada ka pikemaid tekste – 2019. aastal ilmus novell „Bulgarini karjamaa”[1], millega autor pälvis Loomingu aasta debütandi auhinna, samuti on tema tekst esindatud novellikogus „Armastus pärast ja teisi lugusid”. Romaani üritas ta enda sõnul esimest korda kirjutada juba 13-aastaselt, kuid see ettevõtmine õnnestus alles pea kolmkümmend aastat hiljem.[2] Jääb mulje, et viivitus tasus end ära – „Lokomotiiv” pälvis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärkimise.
Pulveril on tugev keeleline vaist ja laialdane sõnavara, mis väljendub meisterlikult komponeeritud dialoogides. Ajal, mil enda tekste saab kirjastada sisuliselt igaüks, kellel selleks vähegi tahtmist ja rahalisi vahendeid, on ütlemata rõõmustav sattuda lugema teost, mille autor oskab ennast emakeeles nõnda selgelt ja poeetiliselt väljendada. Kindlasti tasub siinkohal tunnustada raamatu toimetajaid Jan Kausi ja Katrin Kerni.
Kohati meenutab „Lokomotiiv” romaani asemel hoopis novellikogu, kuhu on kirja pandud erinevate tegelaskujudega juhtunud lood. Siduvaks lüliks tegelaste vahel näib olevat lokomotiiv ehk vedur, mis ühendab omavahel Tartut ja Kiviõli. Lokomotiiv on nagu müstiline ajamasin, mis seob olevikku ja minevikku – romaani ainuke püsiv pidepunkt, mille ümber sündmustik oma elu elab. Aeg, mil tegevus aset leiab, jääb ähmaseks – lugeja peab selle ise ridade vahelt välja lugema. Kui romaani algul kujutatakse tänapäeva, siis hiljem liigub narratiiv ajas tagasi, kirjeldades elu Nõukogude Eestis enne 1941. aasta juuniküüditamist: „Arutatakse Saksamaa hiljutist käiku Poolamaale ja sellele järgnenud inglaste ja prantslaste sõjakuulutust, spekuleeritakse selle üle, kas Saksa suur sõber Nõukogude Liit aitab neid poola-prantsuse aadlikke ja briti suurtööstureid ohjata.” (lk 112) Ajamääratlust raskendab tegelaste hüplemine mineviku ja oleviku vahel, mis viitab muuhulgas mälu kummalisele fenomenile – me kanname möödanikku alati kaasas ja saame sinna igal hetkel oma mälestustes tagasi pöörduda.
Romaan algab jutustaja minavormis heietusega, mis on suunatud nooruspõlve armastusele ja püüab otsekui minevikuga veidral kombel rahu teha. Siiski jääb mulje, et lepituse otsimisest on asi kaugel, pigem üritab mees adressaati veenda, et ta teda kunagi ei armastanudki, oli temaga koos ainult kaastundest: „Ma ei armastanud sind, aga ma tahtsin sind aidata.” (lk 1) Jutustaja meenutab kahekümne aasta tagust aega, kui sattus jalgrattaõnnetusse ning elas läbi surmalähedase kogemuse, mis teda tugevalt mõjutas ja sai ühtlasi lahkumineku ajendiks. Sellest hetkest alates mõtleb ta surmale pidevalt ning tunnetab seda igal pool enda ümber: „Silmitsen argise linna kohal vaikivat kuud ja tajun nii enda kui kogu selle maailma tühisust – pärast seda esmakohtumist ilmutab surm end kõikjal ja alalõpmata.” (lk 4)
Surm on teose keskne teema, millega tegelased ühel või teisel moel kokku puutuvad – kui alguses ilmub see aeg-ajalt jutustaja mõttekäikudesse, siis hiljem muutub lihtsalt paratamatuks tõsiasjaks: „Enamik vaatab mujale, ehkki laip on sealsamas. Algul ei tuntud äragi, kes see oli. Siis ohkas keegi, et näe, kurat, Volodja ei jõudnud pensileminekut ära oodata.” (lk 28) Pulveri tekst on voolav ja käänuline, sisaldades poeetilisi, filosoofilisi mõtisklusi: „Ma ei näe elu, kosmost, kõiksust mingite kõrgemal tasandil seadistatud seostena. Ometi tunnetan ma elu teataval määral passiivse kulgemisena – ma kulgen ette seatud rööbastel ja mul pole aimugi, kuhu need järgmisena käänavad.” (lk 3) Kui alguses on lootus, et jutustaja üritab kujundliku mõttevooga sügavama tähenduse või koguni lepituseni jõuda, siis lõpuks jääb terve esimene peatükk natukene segaseks ja ebaküpseks soigumiseks, mis kruvib lugeja küll üles, kuid mitte kuskile ei jõua. Tekst valgub laiali, jäädes kinni ebaolulistesse nüanssidesse, mida on küll kahtlemata huvitav lugeda, kuid mis tekitavad ikkagi küsimuse – miks?
Teises peatükis „Pöörmed” liigub sündmustik sujuvalt mööda raudteerööpaid Tartust Kiviõlisse ning minavorm asendub kõiketeadva jutustajaga. Selline võte toob sisse toreda üllatusmomendi – lugeja satub segadusse, ta ei tea, mida oodata, ja see muudab teksti kaasahaaravaks. Mäng lugeja ootuste ja eeldustega sobib hästi saksa kirjandusteadlase Wolfgang Iseri mõtetega kirjutamisest: „Kui lugu tervenisti lugejale kätte anda, nii et talle endale midagi teha ei jää, siis tema kujutlusvõime ei tule kunagi mänguplatsile, ja tagajärjeks on tüdimus, mis paratamatult tekib, kui kõik on puust ette tehtud. Sellepärast tuleb kirjandustekst luua sellisel viisil, et ta rakendaks tegevusse lugeja kujutlusvõime, tehes talle ülesandeks kõik ise välja töötada, sest lugemine on nauding ainult siis, kui ta on aktiivne ja loov.”[3] Pulver on sellega hästi hakkama saanud – siin kulgeb narratiiv mängleva kergusega ja etteaimamatult. Samuti esineb romaanis jutustaja märkusi, mis tõmbavad viivuks lugemisvoost välja: „Jah, tegelikult ei pruukinud sellises vagunis olla ühtki sõdurit, aga nagu ma ütlesin, sean rööpaid siin mina.” (lk 71) Seeläbi antakse lugejale näiline võimalus võtta osa tekstiloome protsessist, pannes ta muuseas moraalselt keerulisse olukorda – keda romaanitegelastest oleks õiglasem tappa?
„Pöörmed” mõjub mõneti eraldiseisva teosena, millel on hoogne tegevustik ja rohkelt tegelasi. See ei muuda teksti sugugi pinnapealseks, vaid pinget hoitakse üleval, tänu millele lugejal kordagi igav ei hakka. Ehkki tegelasi on palju, oskab kirjanik neid esitada sujuvalt ja loomulikult, sidudes nad justkui nähtamatu lõnga abil. Pulver näib rõhuvat inimeste omavahelisele vastastikmõjule, mis väikelinnas eriti silma paistab. Kohati tekib tundmus, nagu mängiks lugeja Simsi arvutimängu: erinevate tegelaste vaatepunktide vahel hüplemine muudab lugemiskogemuse tõeliselt mitmepalgeliseks. Romaani pealkiri „Lokomotiiv” (ld locomotivus) vihjab samuti liikumisele: „Alles hiljem, kui poiss on palju suurem, saab ta teada, et see tähendab paigalt liigutamist.” (lk 27) Jääb mulje, et ainuke kindel asi siin elus on vankumatu rühkimine surma poole.
Pärast lühikest viibimist Ida-Virumaal naaseb tegevus Tartusse ning rambivalgusesse pääsevad tegelaskujud, kes elutsevad II maailmasõja eelsel perioodil. Tempo aeglustub justkui rong, mis hakkab jaama jõudma. See võib mõjuda natukene muserdavalt – täpselt nagu pärast maanteel kihutamist tundub linnasisene piirkiirus esialgu kohutava venimisena. Teemad, mida teoses käsitletakse, on eesti kirjandusele loomuomaselt sünged, rasked või tundlikud: abort, enesetapp, mõrv ja küüditamine. Samas ei ole tegemist otseselt ühiskonnakriitilise teosega, pigem on võetud erapooletu vaatleja positsioon. Tegelaste siseelu kujutab Pulver elavamalt kui ümbritsevat olustikku. Ajastut on esitatud usutavalt, kasutamata sealjuures arhailist sõnavara.
Ehkki „Lokomotiivi” tegelased on veenvad ja isikupärased ning kannavad endaga kaasas inimhinge soppidesse maetud saladusi, jääb tegelaskonna ja lugude valik siiski segaseks, sest need ei moodusta mingisugust tervikut. Tundub, et autoril polnud romaani kirjutamiseks küllaldaselt ainest, lugu saab otsa, mistõttu tuleb võtta ette uued tegelased, uus süžee. Iga uus lugu on iseenesest tugev, kuid eri süžeeliinide vahel puudub harmoonia ning seetõttu ei anna teos romaani mõõtu välja. Lõpuks hoiab kogu kompotti koos seesama rongimotiiv, mida on vägagi oskuslikult teksti põimitud – lokomotiiv.
Romaani lõpp(jaam) viib meid otsapidi tagasi algusesse sellesama purunenud armastusloo juurde, kust lugeja vägisi ära kisti ning mis võib-olla annab vastuse ka sellele, mis ennist segaseks jäi. Lõpuks saabub mingisugune taipamine, arusaam. Äkki sümboliseerib see raudtee hoopis kahe inimese lahkuminekut, justkui hargnevad rööpad, mis viivad nad üksteisest eemale?
„Lokomotiiv” käsitleb ühiskondlikult valusaid teemasid, olemata seejuures liialt pessimistlik. Romaan on kaasakiskuv ning kergesti seeditav, mis muudab selle suurepäraseks kaaslaseks näiteks suvisesse Kauksi randa. Kindlasti on Mario Pulveril veel kirjanikuna kasvamisruumi, kuid „Lokomotiiv” näitab temas peituvat tugevat potentsiaali.
[1] Mario Pulver. „Bulgarini karjamaa” – Looming, nr 5, 2019, lk 620–627.
[2] „RIDADE VAHEL: Mario Pulver: olen Tartu Linnaraamatukogu püsiklient, kui mitte juba kuld- klient” – Postimehe raamatuportaal, 16.06.2022.
[3] Wolfgang Iser. „Lugemine: Fenomenoloogiline lähenemisviis” – Akadeemia, nr 10, 1990, lk 2091–2092. Tõlkinud Toomas Rosin.
Kreete Alasoo (29) on rongisõidust tüdinud.
