Mart Aas
„Kaksindus”
2021. aasta näidendivõistluse viis parimat
Eesti Teatri Agentuur, 2022
Parim viis loomingut müüa on vajutada tänapäeva inimese ihale olla diip, hirmule pealiskaudseks tembeldamise ees. Palavikuline eksistentsiaalsete või igavikulise maiguga küsimuste jälitamine meenutab toidupoodide kleepsukampaaniaid, kus auhinna võidab see, kes täidab lüngad kõige kiiremini. Nii saavad ikka ja jälle klassikaks olla-või-mitte-olla tüüpi mõtisklused, hittideks armastan-ei-armasta stiilis värsiread. Ka Mart Aasal on õnnestunud muuta oma pealtnäha argipäevalise sisuga näidend „Kaksindus” pingeliseks ja köitvaks, kasutades selleks filosoofilise alatooniga probleemipüstitusi. Mis üldse on päris ja mis pelgalt väljamõeldis? Kust läheb piir fantaasiamaailma ja tegelikkuse vahel? „Kust mina tean. Oma tehnilise haridusega.” (lk 50) Näib, et vähemalt oma ala professionaalide mõtisklemisjanu on „Kaksindus” suutnud edukalt kustutada, sest tükk hinnati 2021. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel II preemia vääriliseks.
Teoses lahatakse suuri küsimusi sõna otseses mõttes maa ja taeva vahel ehk Õismäe tornmaja kolmeteistkümnenda korruse rõdul. Läinud aegu meenutades ja oma kujutelmade üle arutledes kõõluvad selle piiretel kaks poissi, kel on piiritus igati veres, nii ebaharilike mõtete kui ka brändi näol. Kindlad on nad vaid selles, et milleski ei saa ega tohi kindel olla, isegi mitte omaenda perekonna olemasolus. „Kui ma seda kõike muidugi välja ei mõelnud. Ka oma vanemaid. Ma ei imestaks.” (lk 53) Lugejalegi ei anta selles näidendis kõiketeadja rolli: loo lõpuni jääb ebamääraseks, kas rõdul istuvaid poisse on füüsiliselt kaks või on tegu lihtsalt ühe lõhestunud isiksusega. Intriigi külvab ka teose omapärasest sõnamängust koosnev pealkiri, mis kinnitab mitmekesi üksinduses olemise võimalikkust: „you are never alone / even if you are / you are never alone / even if you are” (lk 85).
Üsna pea selgub aga näidendi vormile iseloomulikest ajahüpetest oleviku ja mineviku vahel, et poisid pole alati „kaksinda” olnud. Lapsena elasid nad koos muusikust isa ja kunstnikust emaga, kes kasutasid fantaasiat alternatiivmaailmana, kuhu põgeneda ebameeldiva tegelikkuse eest. „Vaata, Poiss, on kaks paralleelselt sõitvat rongi. Ühes on argielu: arved, ehitusmaterjalid, poeskäimised… kõik see… Ja teine on see… kujutluse rong. Kuhu meie emmega… ja sinu kunstiõpetajad… sind reisijaks kutsume.” (lk 64) Kuigi rapuntsellikuks kapseldumiseks päris maailma ohtude eest sobis kõrge Õismäe paneelloss nagu valatult, ei kandnud vanemate kasvatusmeetodid vilja: poistes tõstis pead tahe teha päris asju, näiteks õppida mehaanikuks. Loo puänt on aga üsna etteaimatav: käbi on naiivne, kui loodab oma kännust kaugemale kukkuda.
Esialgu võib „Kaksinduse” peresuhete psühholoogiline teravus tunduda pealiskaudne ja tehislik, pelgalt tööriist, mis muudab süžee võimalikult intrigeerivaks. Loo arenedes rulluvad aga lahti küllaltki mitmekihilised ja keerukad suhete sasipuntrad ning tundub võimatu, et autor on need välja mõelnud ilma düsfunktsionaalsete peremudelite (mitte)toimimise mustritesse süvenemata või isiklikesse kogemustesse kaevumata. Näidendis leidub rohkesti halastamatuid, ent realistlikke stseene, mille eesmärgiks näib olevat tekitada kibedat äratundmisrõõmu, mis sillutaks loo sõnumile otsetee sügavale lugeja naha vahele. Näiteks suudab Aas ühte lausesse koondada kogu valu, mida üks nooruk võib vanematest irdumisel tunda: „Mu isa on kopter, kes tuleb ja läheb, kõhu all rippumas poekott…” (lk 77) Just sääraste tabavate torgete lapselik sõnastus muudab need tõeliselt puudutavaks, mõtte selgus ja lihtsus teeb oma töö. Teose läbiv motiiv on põlvkondadevaheline konflikt, kus mõlemad pooled näevad üksteist negatiivsete stereotüüpide valguses: „Segilugenud põlvkond. Liiga palju raamatuid ja igasugu keerulist pahna endasse tõmmanud. Liiga palju suitsetanud ja teoretiseerinud kuskil klubinurgas koos omasugustega. Teist ei saada lihtsalt aru.” (lk 77) Üle võlli keeratud eelarvamused lisavad aga sündmustele vürtsi ja muudavad tüki vähem traagiliseks.
Aasa keelekasutus on sisule kohaselt lennukas ja piire trotsiv. Ta on võtnud keeleuuenduse ohjad enda kätte ning loonud rohkelt värvikaid väljendeid, mis sobiksid hästi mõnele uudissõnade konkursile. Mäng keelenditega paistab kestvat seni, kuni tulemuseks on täpselt see, mida parajasti teksti sõnumi efektseks edasiandmiseks vaja. Tema sulest sünnivad ennenägematud tiitlid: hipsteroloog, pillkottlane, bassöör, mehhanisaator ehk mehhist, suusaninapainutaja, rallipaks, kriitiklind, titt-rauk, zombie-kauboi. Ka nimekombinatsioonid annavad tunnistust sellest, et autoril on loomepalavikus üsna lõbus olnud: Imbi-Wallenius von Kirkenhorm, Fägo Pojeng, Maimu Taljeste, Torpeda Ivanovna, Räniants jpt. Teisest küljest võib märgata selgeid püüdlusi selle poole, et tegelased ja nendevahelised dialoogid oleksid võimalikult realistlikud ja usutavad, selle tarvis on appi võetud argikeel, sh släng, roppused ja estonglish: „Lasksin end lihtsalt vabasse draivi ja lõpetasin selle tulevikuplaanitsemise ära” (lk 69). Kõne on läbivalt üsna hakitud ja sisaldab palju lühilauseid, pause ja juhusliku moega kirjavahemärke. Kasutatakse ka grammatiliselt ebatavalisi keelendeid (nt „meelest läinud” asemel „meelest väljas”). Tekkinud robotlikud või tehisintellekti meenutavad maneerid ilmestavad tabavalt tegelaste omavahelisi suhtlemisraskusi ja läbisaamise puisust.
„Kaksindus” on tõeline ajastu kroonika või kriisiaegade protokoll, mis kirjeldab tänast päeva ilustamata. Autor on osanud ümbritsevat märgata ning praeguse muutusterohke perioodi loomingu heaks tööle panna: iga teine kild tekitab mõrkjat déjà-vu tunnet. Spekuleerin, et omaenda kujutlusmaailmadesse ära kadumise ja lähedastest irdumise teema on inspireeritud just koroonaajast, mil sage vajadus ennast ümbritsevast ära lõigata pani aluse üksinduse ja vaimse tervise probleemide kasvule. Magusat võimalust samastumiseks pakub ka stseen, kus tuleb juttu elektrihinnast: „Ma ei taha neile tõbrastele pennigi anda. Energiafirmal on juba sada miljardit.” (lk 57) Loo aktuaalsuse etaloniks on mitmete silmatorkavate inimtüüpide kasutamine, kelle tegemistele on viimasel ajal meedias palju tähelepanu pööratud: kõrvaltegelaste seas leidub terapeute, russofoobe, vandenõuteoreetikuid, kaklevaid noorukeid ja väsimatult valimisreklaami tegevaid poliitikuid. On tänuväärne, et näidend aitab talletada niivõrd märgilist etappi ka teatritekstidesse. Võib-olla kuulub „Kaksindus” saja aasta pärast juba „ajastu draama” kategooriasse.
Tundlikke teemasid serveeritakse lugejale ohtra huumori ja absurdi kastmes. Paljud stseenid on justkui palavalt armastatud „Tujurikkuja” sketšid, mis heidavad valgust luukeredele eestlaste kappides. Ka „Kaksindus” asetab ühiskonna ette kõverpeegli ning sunnib iseenda ja kaaskodanike tegemisi kriitilise pilguga (ümber) hindama. Üks päevakohasematest seikadest räägib sellest, kuidas Õismäe tornmajas elava pere suhtlusprobleemid on jõudnud sellisesse faasi, kus üksteisega info vahetamiseks on korraldatud riigikogulikult formaalne infotund: „Aitäh. Kõigepealt. Paluks infotunnis mitte sinatada. See on siiski perekriisi ametlik üritus. [—] Aitäh. Hea küsija, siin tuleks nüüd vaadata suuremat pilti.” (lk 72) Omaette farss on ka näitemängu lõpus ette kantav sõnalis-muusikaline teos „Isa läkitus”, mis täidab ühtlasi puändi funktsiooni ja on otsekui kompositsioon erinevatest juurikalikest anekdootidest: „Ta sõitis jeebile järgi, / blokeeris tal tee / ja karjus: „Võhadi odin!” Sest arvas et juht on venelane.” (lk 82)
„Kaksindus” on hot mess, mida hoiavad koos läbivad ja kõnekad sümbolid. Tundub, et autor pole jätnud midagi juhuse hooleks, sest igal kujundil on eesmärk tekitada lugejas teatud emotsiooni või luua õiget õhkkonda. Kahtlemata on üheks sõna otseses mõttes kõige massiivsemaks sümboliks näidendi sündmuspaik ise – Väike-Õismäe oma täies hiilguses või tuhmuses. Tegevuspaiga kirjeldusi lugedes kangastub mulle eesti kullafondi kuuluv film „Sügisball”. Mõlemas teoses on kasutatud magalarajooni ja tornmaju rõhutuse, üksilduse, sassis suhete ja väikesesse kasti surutuse võrdkujuna, sest need sümbolid loovad inimeste endi stereotüüpsete seostega manipuleerides usutavalt kõleda atmosfääri. Teine tabav ning ühtlasi poeetiline motiiv on rõdu, mis sümboliseerib valitsejalikku ülalt alla vaatavat mõtteviisi, taevale lähedal olemise tõttu jumalikkust ja vaimset üleolekut, mis ühtib igati „Kaksinduse” fantaasiateemaga. Rõdul olles viibid otsekui kahe maailma vahel – oled õues, aga samas ei ole ka. Samuti on see „konstruktsioon” oma olemuselt ka üsna lavalik koht: sinna astudes on naabrite pilkudel hinnangute andmiseks vaba voli, kaob nelja seina kaitsev anonüümsus. Koroonaaja piirangute tõttu kanti Tartu Uue Teatri lavastuse „Anne lahkub Annelinnast” virtuaalversiooni üle otse ühest Annelinna korterist. Miks mitte etendada „Kaksindust” otse magalarajooni kuueteistkümnekorruselise tornmaja rõdu(de)l? Arvestades Väike-Õismäe haruldast planeeringut ning linnaosa keskel asuvat tiiki koos haljasalaga, oleks see üsna eksootiline või lausa romantiline paik suvelavastuseks.
On veider kritiseerida teost, mis pole saavutanud oma vormitäiust. Kui näidendist pole veel saanud lavastus, siis võib ainult oletada, kas teos ka lavalaudadel tööle hakkab. Minu hinnangul pakatab „Kaksindus” potentsiaalist oma uudsuse, psühholoogilise sügavuse, erilise vormi, ühiskonnakriitilisuse ja humoristliku lähenemise poolest. Siiski võib tulla raskusi sellega, kuidas hoida tükki nii publiku kui ka näitlejate jaoks huvitavana, kaotamata algupärast mõtet. Lavapilt on remarkide järgi otsustades üsna staatiline: isegi olevikustseenides tegeletakse suuliselt mineviku meenutamisega, paljud neist ilmuvad lavale videosilla vahendusel, kõik tegelased on kogu aeg korraga laval ning neile on ette nähtud apaatselt liikumatud positsioonid, sest näidendi sisust lähtuvalt toimub vilgas tegevus vaid fantaasiamaailmades. „On see normaalne, et keha on siin, aga mõtted on mujal?” (lk 85) Seni on „Kaksindust” esitatud vaid ühe korra ettelugemise formaadis Linnateatris, seega jääb vaid loota, et see on alles algus ning peagi täidavad fantaasia-fanaatikud mitte ainult Õismäe kolmeteistkümnenda korruse rõdusid.
Maara Parhomenko (18): „māra teeb aktiivselt oma sokki ruumi kuuendale varbale ja meelele”
