I
Ma olin ju alati kirjutada tahtnud. Igast kraami, mis need ongi, romaane ja luuletusi ja esseistikat ja monograafiaid. Polnud ainult aega. Või siis, kui oli aega, nendel pikkadel-pikkadel jalutuskäikudel, kui kõik on selge, on klaar, neil uitamistel, mil pea on täis lõpmatut potentsiaali, jah, siis ma kirjutasin peas küll, kohe palju, aga kahjuks alati lõpuni. Hiljem paberi või klaviatuuri ette jõudes ei olnud enam tahtmist ega viitsimist, lugu oli räägitud, tegelased läbi tunnetatud. Aeg voolab ju pääs teisiti, alati ei saa sellest aru, üks väike jalutuskäik võib kätkeda terveid ajastuid. Aeg kaotab lineaarsuse, kristliku taaga, ja saab sääraseks nagu unenägu, mis sätib ennast nõnda, et öösel kell neli akna taga kostev kopsimine satub ühele ajale luuüdipoovi andmisega unearstile; nagu unenägu, mis viib sind apokalüpsisemaastikelt lapsepõlverongile, mis lõputult ringiratast sõidab, ei peatu; nagu unenägu, mis ei taha lõppeda, kuigi eelmisest kellavaatamisest on möödunud pelgalt paar minutit.
Siuke sissejuhatus, säärane sõnadevool. Igatahes istusin kohvikus, pärast toda koroonakriisi, mis pani linna kui sellise olemuse kahtluse alla, kui kõik panid maha kartuleid või lootsid, et seekord saab ikka veel oma lemmikrestoranist õlist nõretavat einet tellida. Kohv oli must ja kange, päris mitmes juba. Vaatasin aknast välja, ees taaskasutatud paberist märkmik: A5, 70 lehte, 80 g/m2, Lätis tehtud, delikaatse kiiliga kaanel. Kiil meenutas mulle tol hommikupoolikul miskipärast Félicien Ropsi kaanekujundust Joséphin Péladani romaanile „L’initiation sentimentale” („Tundeinitsiatsioon”). Kaanel on suur perse, mille külge kinnitub üks luider Amor, luustikuni kõdunenud, iharad tuharad miskipärast puutumata jäänud, ühes luukäes vibu, nõrgad tiivad ilmselt kuivanud, teises luukäes õnnetu meesterahva baretiga pea. Diaboli virtus in lumbis est![1]
Eks ma sain aru ka, miks kiil erootilisi mõttelõngu üles keris. Olin nimelt otsustanud lõpuks ometi kirjutama hakata. Esimesed märksõnad olidki juba kirjas. Sellest pidi saama erootilis-poliitiline novell. Põnev seiklus postökoloogilises maailmas, kus anorgaanilised poliitikud teevad oma võikaid toiminguid. Moto oli juba valitud: „Inimene siin, Jumal seal. Nõrkus ja tühisus siin, igavene loov jõud seal. Siin täielik pimedus ja rõske külmus, seal terve Päike.” Leo Metsari tõlkes Jungilt, keda kõik pidasid miskipärast ikka mingiks saksapärase terve mõistuse kehastuseks. Zürichi järve ääres elavad Jungi naabrid teadsid paremini ja kutsusid teda vanaks võluriks. Kamoon, pistke persse oma terve mõistus!
No moto oli olemas ja mingi hägune temaatika: erootika ja poliitika. Mitte küll päris Kati Murutari stiilis, et Õnne 13, bordell ja värgid, pigem siuke peen erootika. Peategelane pidi olema naine, sest mehed on mu meelest koledad, ei ole erootilised. Vaatasin õhtuti Jesús Franco vampiirifilme ja löristasin nutta. Pidid olema kultusfilmid, aga kõik olid halvad. Igatahes sattusin filmidelt kuidagi raamatuni „Flowers of Perversion: The Delirious Cinema of Jesús Franco”. Õieti oli see raamat tellimiseks liiga kallis, aga kaanepilt oli mõjuv.
Sealt ma oma esimese peategelase idee saingi. Siuke saatuslik naine (sic transit gloria mundi), esialgu küll riides, aga eks poliitilised ja erootilised intriigid pidid novelli jooksul pidevalt kerima, lõpp polnud paigas, ei olnud tegelikult ju alguski.
Nõnda kaugel ma siis oma kirjutamisega olin, kui kaks asja seda segasid. Esiteks sain Facebookis sõbrakutse kelleltki Kathryn Mossilt, kes lubas muu hulgas sääraseid asju: „Tere kõik :* Asutasin grupi WhatsApp xxx 18, selles rühmas on palju seksikaid ja ilusaid naisi, kes vajavad seksi ˂3
Kui soovite seksida ilusate seksikate naistega, kellel on suur perse ja suured rinnad, võtke ühendust siin ==> 18 .”
Ja teiseks astus kohvikuuksest sisse naisterahvas, kes oleks justkui Franco raamatust välja kukkunud, ja ma ei mõtle siinkohal Francisco Franco poolautobiograafilist romaani „Raza” („Rass”), ikka seda eespool mainitud raamatut.[2] Igatahes lõi veri keema, hõikasin mõttes nagu Marinetti: „Võtke toikad ja haamrid ja lööge austet linnade vundamendid kõikuma!” Minu vundament kõikus nõnda, et lõin kohvitassi lauale ümber. Enne veel, kui suutsin midagi adekvaatset ette võtta, kuulsin enda kõrval naisterahva häält: „Lubage, ma aitan teid!”
Lummutis ise, lihast ja luust. On liha, on kala ja on seeni, on lapsepõlve hirm, kui naaberpüstaku pimedasse trepikotta vaatasin, kus üks verevil silmade ja vist ka näoga mees mind jõllitas. Küllap oli ta lihtsalt peksa saanud või näo peale kukkunud, kuigi see on rohkem naisterahvaste pärusmaa – joodikuid olid tollal kõik majad täis, meil allkorruselgi olid ühed ingerisoomlased, pussitasid üksteist ja rüüstasid kortereid. Aga tollal mõtlesin, et see on vampiir. Ka nüüd, kas siis liigsetest filmiõhtutest või millestki muust, tundsin nõrka veremaitset huultel ja palge kahvatumist. „Lubage, ma aitan teid,” kordas naisehääl ja pühkis emalikult (miks emalikult?) laualt tilkuva kohvi punasesse salvrätikusse. „Minni,” tutvustas ta ennast ja ma teadsin, et enam pole pääsu, on lõpp.
„Mu ema sai selle nime ühest Mati Undi romaanist, ei mäletagi, millisest. Kas pole kummaline, üks raamat võib nimesid muuta!”
Naise olekus oli midagi kaalutletut, temast kiirgas tahet: tahet koristada kohvi, tahet istuda minu vastu ja alustada vestlust – midagi, mida mina poleks kunagi julenud teha.
Tema vasakul õlal, sest ta kandis käisteta leopardimustrilist särki või kuidas neid riideesemeid nimetataksegi?[3], oli miski tätoveering, mille olemust taipasin kahjuks alles tagantjärele, aga vaevalt oleks see mind järgnevast päästnud. Lisan siia igaks juhuks pildi nii varrukateta särgist kui ka õlapealsest märgist.
II
Olime ööklubi helesinisel diivanil, mis voolas ümber metalse laua. Minni istus vaikides, samal ajal kui mu sõber rääkis erudeeritud nalja, mille siin mälus kobades ära toon:
„See Zeus sai bänni mult, saadab kogu aeg dicpic’e; a eile tuli nii nummi härg mul voodisse, ütles, et ta ei kannata ka seda Zeusi, lohutas mind; nüüd olen jalast rase. Pliis öelge, mis teha!”
Päris humoorikas nali. Rumm koolaga oli soodukaga, seitse eurot, ja eks neid mahtus makku päris mitu tükki. DJ mängis selle suve lugu, mis oli magusvalus ning meenutas eelmist suve ja suvesid enne seda: randu, kus ma ei käinud, olemata jäänud oleskelusid sõprade ja looduse seltsis, metsamajakesi, mida ma polnud näinud, nappe riideid, mida mul oli ebamugav kanda. Valus oli ikka, igapidi on, ükskõik mis sa teed või ei tee. Minni kandis lühikest toppi, mille peal oli miskipärast kole greif. Ta vaatas mu sõpru ja haigutas elegantselt. Jah, igas tema teos ja liigutuses oli elegantsi, ent mitte üleolevat, vaid säärast loomupärast, delikaatset, mis ei pannud mind end tema kõrval ebamugavalt tundma, kui ma ei osanud kohmakusest sõnu valida või käisin oma tavapärast taaruvat sammu. Sellest unenäolisest kohvikusse sisenemisest oli möödunud juba hea hulk nädalaid. Vahel tögas ta mind lesbivampiiride pärast, kelle esindajaks teda oma tollases meeleseisundis pidasin. Vampiir oli ta tõesti, ent see vampiirlus kuulus õnneks täiesti aktsepteeritavasse subkultuuri.[4]
Paari nädala pärast toovad ta „anonüümseks jääda soovivad” kontaktid kogu vajaliku kraami ja terve maailm saab teiseks, aga enne seda oli aega lihtsalt olla. Mida muud see koroonajärgne maailm lihtsalt olemise all ikka mõtles: tuli juua joomata jäänut, sittuda sittumata jäänut, lennata suvalistesse kohtadesse, tulistada siile ja oravaid, võimaluse korral põristada ATVga mõnes soos või astuda suguühtesse mõne tundmatu noormehega, kes sind pärast tänaval ei tereta. Oluline oli ka hästi palju osta. Veetsime Minniga mõnusaid pärastlõunaid poodides, riiulid ja kapid, toanurgad ja taskud täitusid kõiksugu asjadega, mida kellelgi vaja polnud. Ah, meil oli lihtsalt nii palju aega. Käes oli tiirane suvi, espenbergilik iha haaras noori ja vanu, ei jäänud meiegi sellest puutumata. Ei ole minus jaksu kõike seda hormoonimöllu kirjeldada, olgu vaid öeldud, et usupuritaan Darwin eksis rängalt seksuaalsuse olemuses. Aidaku mind välja tsitaat: „Jessas, missugune eit! Mul hakkas lausa suu vett jooksma. Ja mu väikemees hakkas tasakesi tuksuma.”[5] Jah, see oli meie viimane suvi. Jäägu seda kirjeldama üks kaader Antu ja Tõnu muusikavideost.
III
„Sa kujutad mind nii üheplaaniliselt,” ütles ta mu kohale kummardudes ja tema negližeehõlmadest õhkus hüatsindilõhna, „see on teie, meeste viga, mõni üksik riideese, lause ja erootiline aura ja ongi kõik. Võta näiteks Maria de Naglowska, kellest sa viimasel ajal soninud oled. Näikse, et temas polegi muud kui mõned poomismängudeks üles säätud köied ja suitsune kohvik, kus „musta maagia” printsess oma jüngreid võlus. Kui palju mitmekesisem on ta elu, põgenemine oma ettesäätud tuleviku eest Venemaal (stabiilsus, pere, sotsiaalsed kohustused), üksikema heitlused, seksuaalmaagia ja kolmainuõpetuse mitmepalgelised tahud, sümbolid, too läbilõikav intelligents, mis lõhkus kildudeks nii mõnegi tollase mõttehiiglasest mehe ajukurrud ja südame. Ja mitte ainult naised. Kõik su tegelased on paberil nõnda plassid. See nimetu poiss, kes endale mantli alla žiletiterad monteeris, et nõnda kordnike vastu meelsust avaldada. Kõik need õnnetud sürrealistid, kes sisutühjade loosungite eest surma jooksid: Vaché, kes otsustaski oma oopiumiunelmate maailmadesse seiklema jääda; Crevel, kes ei osanud muud teha kui ekstaatiliselt jah! karjudes oma surmale varakult vastu joosta; või too Rigaut, kes joonlauaga kuuli teekonna südamesse välja mõõtis. Kui üheplaanilised nad su paberil kirjapanduna paistavad. Läbipaistvad narrid. Kasvata nende ümber liha. Kasvata minu ümber liha!”
„Ma ei oska,” ütlesin ja suudlesin tõustes ta läikvel huuli.
Kui ärkasin, seisis Minni mu ees ja nägi välja, nagu oleks ta maha astunud mõnelt 1920. aastate Berliini lesbibaari reklaamplakatilt. Must smokingkleit või mis iganes asi see tal seljas oli, monokkel oli küll puudu, aga see-eest oli ta käes relvataoline ese, mis tähendas, et laadung oli kohal ja aeg oli mesinädalatelt naasta.
„Tempel on avatud, mu kallis,” sosistas ta rahulolevalt naeratades.
Meie plaan oli imelihtne. Pidime seisma täpsel kellaajal täpses kohas ühe maantee ääres, kust pidi mööduma üks Riigimetsa Majandamise Keskuse keskmise tähtsusega ametnik. Pidime teda tulistama ja see pidi muutma kogu maailma käiku. Ühe liblika tiivalöök ja kõik see muu. Mingil kummalisel kombel, ühel neist eerosest ja parfüümist läbi imbunud, peaaegu hallutsinogeensel ööl, oli Minni mind selles veennud. Õieti ilmus mu ette üks Minni-häälne sokupää, rääkides midagi kaosest ja korrast, näidates mulle tolle metsamajandamise ametniku fotot, mis oli küllaltki udune ja halva nurga alt tehtud. Hiljem tundsin selle sokupea ära ühelt Austin Osman Spare’i pildilt, mille muuseas olevat endale ostnud Jimmy Page.
Minni väitis küll, et mingit sokupead tol õhtul meie armurõõmu küllastamas polnud, ent naise sõna on alati heitlik ja ma jään enda arvamuse juurde.
Igatahes ootasime ühel kaunil suvehommikul maantee ääres, mõlemal käes relvataoline ese, millest laskmist olin küll varem ainult televusserikastist näinud. Sõjaväes ma käinud polnud, eri põhjustel, aga üldiselt on raske mõista, kuidas saab masin teha poisist mehe ja tüdrukust naise. Ja masinaid on sääl sõjatandril igasuguseid, alates köögipliidist ja lõpetades uhkete tuldpurskavate sugumürskudega. Mõõgavõitlust aga kahjuks tänapäeval ei õpetatud. Küllap oleks see minust mehe kasvatanud. Õnnetult lehitsen vahel Gérard Thibault d’Anversi mõõgakunstiraamatut ja mõtlen sellest, kes minust oleks võinud välja tahutud saada.
Keskpärase ametniku saabudes vajutasin päästikule ja märkasin oma õnnetuseks, et tabasin auto asemel Minnit, purustades sellega igasuguse lootuse inimkonna pääsemiseks ja viies ühtlasi korda täiusliku sürrealismiakti. Oli 21. juuli ja 60 musta varju langesid me pääle, kui metsaametnik rahumeeli edasi oma koosolekule kulges ja Minni alasti keha vaikselt varjude najal õhku tõusis. Ta oli väga ilus.
IV
Tagantjärele mõeldes tundub see kõik tobe. Minnist maha jäänud paberitest selgus, et ta nimi oli hoopis Sitri, aga kust ta tuli ja kes ta oli, ma ei tea. Vähemalt sain oma novelli valmis. Ja üldiselt läheb elu hästi, olen üritanud veel mõned kirjatööd lõpetada, aga siiani olen saanud avaldamispalvetele ainult eitavaid vastuseid. Tühja kah, pärlid hambututele koertele, austrid kodututele lastele, ma saan hakkama. Kõik on hästi! Ainult mõnel suveõhtul, siis kui päike värvib pilved eri toonides roosadesse ja lilladesse varjunditesse ja kui olen ära joonud mõned klaasid liiga palju mõnda hääd Nero d’Avolat, natukene kusagil nagu tuikab. Aga mis täpselt, sellest ei saa aru. Ja vahel, kui klaasi on täidetud juba sobimatult palju, sosistan endale vaikselt Heibergi ridu:
Võid petta end, et päike rinnas põleb
ja eeter sätendab mu silmades –
kui kustunud on viimsed sihituled,
kõik tähed kadunud öös pilkases.
Küllap see on lihtsalt arusaamine, et selles ühes tillukeses terroriaktis kajastus kogu maailma viimane püüe kurssi muuta, et selles ühes juhuslikus hetkes peitus võimalus muuta kõike. Ja ma ebaõnnestusin. See vist panebki tuikama. Factum est illud, fieri infectum non potest.[6]
[1] Saatana tugevus on tema niuetes (lad).
[2] Huvitaval kombel on neid kahte Francot ka võrreldud. Lugeja võib küll pahandada, ent tunnen end akadeemilises maailmas kodus ja lisan siia sestap mõningaid viiteid ja vihjeid, mis aitavad pimedas hingeöös leida tulukesi: „Mitmel moel paistab Jesús Franco olevat oma nimekaimu, generalísimo Francisco Franco peapeale pööratud irooniline vastand. Diktaatori filmihuvi on teada-tuntud, see viis isegi autobiograafilise filmi „Raza” valmimiseni. Jesús Franco huvi õuduse, pornograafia ning superspioonide ja musklimeeste pulp-kujundite vastu võib näha püüuna kujutada kõike seda, mille fašistlik valitsus oli ametlikult maha surunud. Tema eneseportreteeringuid, näiteks hullumeelse katoliku preestri tegelaskujuna, võib näha nende Francisco Franco eluseikade väljamänguna, mida ametlik ajupestud kinolik versioon teadlikult välja jättis.” (Tatjana Pavlovic. „Despotic bodies and transgressive bodies: Spanish culture from Francisco Franco to Jesús Franco” – Albany, NY: State University of New York Press, 2003, lk 120.)
[3] André Breton muidugi protestiks: „Ja kirjeldused! Nende tühisusele ei leidu võrdset; see pole muud kui kataloogipiltide asetamine üksteise peale, autor käib nendega ringi üha vabamalt, ta haarab kinni võimalusest mulle oma postkaarte nina alla toppida, üritab veenda mind oma klišeedega nõustuma …” (André Breton. „Sürrealismi manifestid” – Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2019, lk 18. Tlk Kristjan Haljak.) Pean siinkohal ütlema, et kui dadaistides on midagi veenvat, siis sürrealism oma automaatkirjutamisega on pelk spiritismi värdvorm, mis teeb temast seega ühe värdvormi värdvormi, halleluuja: nagu Freudki ei osanud nad esmastest sibularingidest kaugemale piiluda. Nii et, Breton, siin sa mind ei veena! Leopardimustrilise särgi teksti sissetoomine on õigustatud ning kannab esteetilist ja sümboolset rolli, mida sa mult võtta ei saa! Õnneks nõustub minuga siinkohal ka parun Evola: „Dadaismile järgnes peagi sürrealism, mis minu arvates andis tunnistust taandarengust.” (Julius Evola. „The Path of Cinnabar: An Intellectual Autobiography of Julius Evola” – London: Arktos, 2009, lk 22. Tlk Sergio Knipe.)
[4] Vt nt Emyr Williams. „A Quantitative Investigation into the Paranormal Beliefs of the Contemporary Vampire Subculture” – Paranthropology: Journal of Anthropological Approaches to the Paranormal, nr 7(1), 2016, lk 33–39.
[5] Vt https://maaja.ee/sex-must-go-on/.
[6] Mis tehtud, see tehtud (lad).
