Võtan aluselt libeda tõrvaseebi ning hõõrun selle märgade peopesade vahel vahutama. Mullaste jalgade alt voolab tumedat vett. Vanaema hüüab vannitoa ukse tagant, kas ma kotitäie kartuleid tahan kaasa võtta. Vastus on alati sama. Ma ei jaksa neid täna tassida. Aga rabarberikooki? Nõustun, sest paar koogitükki ei tee kotti eriti palju raskemaks. Talumune? Kott on täis.
Ukse kohal heliseb kelluke. Vanaema jääb uksele seisma, lastes majast kogu värskelt küpsetatud rabarberikoogi lõhna välja. Ta lehvitab, kui üle põllu minema hakkan. Muru on veel kastene. Vanaisa on paksu rohu sisse väikese raja niitnud, aga rohi on siiski piisavalt kõrrene, et paljaid sääri kõditada.
Edasi tuleb kruusatee. Varasuve kohta optimistliku T-särgiga hakkab jahe, sest ühele poole teed kasvanud võsa ei pea veel tuult kinni. Tõstan seljakoti teeäärsesse rohtu, võtan sealt pusa ning asun pead kitsast kaelusest läbi ajama. Pea jääb kinni. Pusin mõne sekundi ja kui uuesti ilmavalgust näen, vaatab mulle võsast vastu kits. Vahime mõne sekundi tõtt, noogutan mõistvalt, tema noogutab vastu. Alles siis meenub talle, et mina, inimesena, olen ohtlik. Ta pistab võsa sisse jooksu. Näen üksnes lehvivat sabatutti, mille all on kleeps sõnadega „Kui on must, näita ust”. Mulle jääb arusaamatuks, miks. Imelik kits. Lapsepõlvest mäletan normaalseid, apoliitilisi kitsi.
Upitan rabarberikooki, läpakat ja veepudelit täis koti uuesti selga, pooleldi nagu leppides sellega, kuidas maailm olla tahab. Äkitselt lendab üks musta värvi lind suure hooga lopsakasrohelisse põõsasse. Mõne sekundi möödudes järgneb talle orav. Ehmatasin neid vist. Kuigi tahaksin neile sõbralikult kinnitada, et minu poolest on nende armastus igati normaalne, mõistan, et neile oleks minu tunnustus nonsenss. Miks ma üldse arvan, et nad seda minult vajavad? Kui olen sündmuspaigast veidi edasi jalutanud, saan aru, et võib-olla tahtis orav lindu ära süüa. See on jällegi mulle, inimesele, nonsenss.
Jõuan auklikule asfaltteele, mis viib läbi esimese vabariigi aegse suvituslinna. Keti- ja niisama aiakoerad kogunevad tänava äärde haukuma, olles märganud ilmselget võõrkeha. Ma ei ole põline kohalik, aga sinna oleks ka keeruline midagi parata. Siit läbi kõndides ei ole ma end kunagi koduselt tundnud. Alati on tunne, et kohalikud peidavad end lopsakate marjapõõsaste taga ning ootavad mu kadumist rongile, tagasi linna – kaubanduskeskustesse ja hoolikalt niidetud parkidesse. Astun kitsale teerajale, mis plastpudelitest ümbritsetuna viib perroonini, ning pääsen sel viisil haukuvate koerte halvakspanust. Ronin üle rööbaste ja upitan ennast betoonperroonile.
Istun sellele külmale metalsele istmele, mis igas raudteejaamas on. Naudin üksindust. Saaksin siin end isegi koduselt tunda, kui minu kõrvalpingil ei istuks sinises kilejopes mees. Sinise kilejopega mehest umbes pooleteise meetri kaugusel toetub kulunud jalgrattale teine … aga kollases kilejopes mees. Nad silmitsevad üksteist häbelikult, märkamata, et minagi neid silmanurgast jälgin.
„Ma ütlen, puhas eestlane sina, poiss, küll pole,” lausub kollases kilejopes mees teisele, kui on teda veidi aega pingsamalt vaadanud, otsides nüüd võimalust vestluse alustamiseks.
Ma ei mõista, kas tema järeldus põhineb kilejopel või millelgi muul. Kilejopet kannavad, ma kordan, nad mõlemad, seega pigem mitte. Mõlemad mehed on kiilakad. Ühel vist sinakad, teisel pigem rohelised silmad. Raske öelda, milles see mittepuhas eestlus väljendub.
„Lõuna-Eestist olen, Jõgevamaalt,” vastab sinises kilejopes mees.
„Rõuge ütleb sulle midagi?”
„Ei, see on ikka kaugel.”
„Aga sa seda … Aarniste Ainut ei tea?”
Sinises kilejopes mees raputab häbelikult naeratades pead. Rong laseb juba kaugelt signaali ning sõidab siis raudteejaama. Rivistume meestega ukse ette, et helkivat nuppu vajutada. Piiiiiks.
„Ma pean siit kuidagi Paldiskisse saama. Ma ei tea, kuidas küll,” ohkab sinises kilejopes mees pärast mõnekümnesekundilist vaikust.
„Kuidagi ikka saad. Õhtu on veel noor.”
„Ma läksin vist vale rongi peale.”
„Ei läinud.”
„Sa ei mõista. Ma tahan Paldiski saada.”
„Ei, sa pead Keilasse minema.”
„Ei, ma pean täna koju jõudma!”
„Keilas istud ümber.”
„Paldiskisse on vaja!”
„Keilas lähed maha …”
„Siis ma sõidan jälle neli tundi!”
„Võta vabalt, rahune maha.”
Kollase kilejopega mees asetab käe rahustavalt uue sõbra põlvele. Jälgin neid ohutust kaugusest. Olen tänulik, et vestluses osalemata sellest siiski osa saan. Kriban kuuldut poolsalaja läpakasse. Kuigi õigupoolest pole selles, mida kirjutan, ei narratiivset järjepidevust ega erilist – kuidas seda öeldaksegi – loogikat. Aga tundub, et vahet ei ole, millest räägitakse, vaid see, kuidas räägitakse. Nii siiralt.
„Jälle läks sassi. Kogu aeg läheb kõik perse. Oleksin pidanud otse Paldiskisse minema,” räägib üks meestest mahedalt suitsuse häälega, varjates ilmselget ärevust hääletoonis.
„Kõik on hästi.”
„Millegagi panin jälle mööda.”
„Keilas pead kindlasti maha minema. Paldiskisse ei saa otse.”
„Järgmine on Keila.”
„Jah,” lohutab kollases kilejopes mees.
„Järgmine peab Keila olema. Ma ei tea, millal see järgmine rong üldse läheb.”
„Läheb millal läheb. Kohe läheb.”
„Eile ma istusin ja ootasin rongi 40 tundi! Mis ma siis seal Keilas tegema pean? Puu otsa ronima või?”
Kollases kilejopes mees püüab meeleheitlikult vestlusesse rõõmsamat tooni tuua, lausudes:
„Ükskord, kui lehed olid rohelised, siis ma ronisin puu otsa ja hakkasin kukkuma. Keilas ei olegi muud teha.”
„Mnjah … huvitav, et siin piletimüüjat pole.”
„Ei, siin ei olegi.”
„Ahah, noh, nii vist ongi õige.”
„KEILA,” ütleb rongikõlar kergelt passiiv-agressiivselt, justkui oodates kilejopede lahkumist.
„Mine siit uksest välja! Mine siit uksest välja!”
„Ma lähengi!” kilkab sinise jopega mees õnnelikult.
Mehed lehvitavad läbi aknaklaasi ega näe teineteist enam kunagi. Kollases kilejopes mees jääb rongi ning vajub üle kolmese istmerea tukkuma.
Rong läheb Keilast edasi. Vaatan aknast välja ja jälgin muru, mis ei ole muud kui üks uduselt roheline mass. Püüan silmadega üksikuid rohukõrsi püüda, mistõttu tekib õõnes tunne. Nagu hakkaks lendu tõusma.
Põllul, millest möödun, olevat kunagi karu nähtud. Alati, kui siitkaudu sõidan, otsin teda pingsalt. Kunagi pole näinud. Ju on see karu vist juba surnud. Või siis linna kolinud. Ükski normaalne inimene, loom ega lind ei ela maal. Tallinnani on veel 20 minutit sõita.
„Vabandage, kas te olete hipi?”
Võpatan. Suure musta habemega mees, kes minu vastas istub, vaatab pungil silmadega mulle otsa, oodates vastust. Midagi läheb katki. Kerge närv tuleb sisse, justkui oleks mind kuriteolt tabatud. Mitte hipiks olemiselt siis, pigem nagu omaette olemiselt.
„Eee, eks see oleneb, mida te hipi all mõtlete,” vastan kogelevalt. Vaatan seejärel aknast välja lootuses, et mees vestlust ei jätka. Üritan silmadega uuesti rohukõrsi püüda. Ei saa. Hägune mass.
„Teil on eri paarist sokid,” täheldab mees, kammides sõrmedega oma takust habet. Hipiks on mind varemgi nimetatud, kuid praegu tunnen end haavatuna, et seda sel korral ainuüksi sokkide põhjal tehti. Sisimas kardan alati, et keegi minu erinevates sokkides originaalsuspüüet näeb.
„Ei, nad on paar. Nad on lihtsalt erinevad,” püüan selgitada.
„Nii ei saa.”
Oma nooruslikus nipsakuses, mida küll visalt välja treenida püüan, jään mehele jäise pilguga otsa vaatama. Kulm läheb vanainimeselikult kortsu.
Uurin meest. Märkan, et kuigi tema habe on mustjaspruun, on ta kulmud peaaegu blondid. Püüab siis temagi hipi olla? Selle asemel et sobimatult jõllitada, võtan tennised jalast ning lükkan need istme alla. Tirin jalast ühe sinivalgepunase ning teise punakollase soki. Ulatan need seejärel mehele.
„No aga vaadake ise. Kuidas ei saa siis?”
Naeratan lahkelt, siirusega isegi, võtan istmelt seljakoti ja kõnnin paljajalu ukse poole. Nii ongi parem, kuigi rongi põrand on jahe ja kleepub veidi. Tunnetan külma jalge all ja hingan rahulikumalt. Olen elevil. Kui Tallinna kirikutornid paistma hakkavad, väljun rongist esimesena. Mitte et plaaniksin kirikusse minna. Need on rohkem nagu teeviitadeks. Kodu on nende tornide taga. Mõtlen unistavalt sellele, kuidas poole tunni pärast pehmel diivanil Netflixist „Sõpru” vaatan. Ma ei esita mõttetööle mingisuguseid ootusi.
Kui Balti jaama tunnelist tagasi tänavale jõuan, üritan võtta suuna kodu poole, ent müür on ees. Jah, veidral kombel ümbritseb mind nii vasakult kui paremalt linnamüür. See müür ei tohiks siin olla … seda pole olnud, vähemalt tavaliselt. Müür asub ühel hetkel minust vasakul, siis paremal, ees, taga … Sitt ehitustöö, järjekordne odav hange. Jalakäijast ei hooli Tallinnas keegi. Ainuke suund, mida linnamüür ei piira, on tee Raekoja platsini. Võtan suuna sinnapoole, hüpates paljajalu ühelt munakivilt teisele.
Keegi mind ümbritsevatest inimestest ei paista ebaharilikult laialivalguvast linnamüürist välja tegevat, ega ka sellest, et üks paljasjalgne inimene kordamööda paremale-vasemale vahtides aru ei saa, mis suunas edasi kõndida. Kõik talitavad oma igapäevaseid toimetusi. Keegi mängib akordionit, mõni tantsib, kaks teismelist vaidlevad selle üle, kumma vanaema teeb paremat kartulisalatit … Jeesuse kostüümis mees grillib pimedal kõrvaltänaval lammast, keerutades teda ümber tema enda telje. On tavaline päev vanalinnas. Ei mingit originaalsuspüüet. Tunnen pahurat ilmet oma näol, aga ei vaevu seda kuidagi parandama. On siis normaalne linnaplaneerimine nii raske?
Turistid on suunatud Raekoja platsile, kus keskaegsed tegelased neid ingliskeelsete reklaamlipikutega ülehinnatud õlut jooma kutsuvad. Rahvarohkele päevale vaatamata kükitab Raekoja platsil kümmekond teetöölist. Nad lasevad kivide vahele silikooni. See Unesco-värk ei ole praegu enam moes. Kontskingade, loomuliku rumaluse ja/või purjus peaga on vanalinna tänavatel ohtlik liigelda ning see on see, mis loeb. Keegi ei tea seda veel, aga järgmisel aastal valitakse Tallinn tänu sellele sammule Euroopa kõige jalakäijasõbralikumaks linnaks. Promoklipis rulluisutab Kõlvart mööda Pikka tänavat ja lehvitab mangojäätist söövatele lastele.
Värske silikoon kleepub mu paljaste varvaste külge. Sellega mitteseotult tunnen ninas kõditunnet. Aevastan. Unustan seejuures, et oleme jälle ajastus, kus keegi ei usu aevastuse süütusesse. Kõik kümmekond silikoonitöölist tõstavad ärevalt pea. Löön silmad maha ja torman tundmatus suunas edasi. Kuidas müüri kerkimine kedagi teist segadusse ei aja?
Teen vanalinnas juba kolmandat tiiru, sitsides ümber iseenda varju. Linnamüür on endiselt igas ilmakaares ees. Balti jaama tunnelit ei leia enam üldsegi üles ning iga väiksemgi auk müüris on täidetud mõne modernselt steriilse munakarbiga. Olen alati arvanud, et kui põrgu on olemas, asub see Tallinna vanalinnas.
Seisatan keset tänavat ja luban valjuhäälselt, et ei naera enam kunagi koera üle, kes omaenda saba taga ajab, lootes seeläbi kõigekõrgemalt karmaisandalt armu paluda. Kuid kivine linnamüür ei kao kuhugi. Olgu, purgatoorium, olgu.
Viimaks jõuan Vabaduse väljakule, mis kubiseb tuvidest. Tuvid, hoolimata sellest, et keegi on nad saiaga paksuks söötnud, suudaksid üle müüri lennata, ent miskipärast ei tee seda. Nad paterdavad uhkelt mööda Vabaduse väljakut ega tee väljagi müürist, mis eraldab vanalinna ülejäänud maailmast. Tänini pole ma ühtegi tuvi kadestanud, aga nüüd on see hetk käes. Ma ei ole eriline minataju fänn. See on imeline küll, kuidas iga inimene end maailmas erinevat moodi tunnetab, aga kas minataju nagu … tuvitaju vastu ei saa vahetada? Jalutaks, sööks saia, hängiks sõpradega Balti jaamas.
Pea hakkab mõtlemisest huugama. Otsin kotist valuvaigistit, kuid ei leia ühtegi sobivat tabletti. Nägemine muutub kergelt häguseks ja väsimus tuleb peale.
Istun nõutult pargipingile, mis keset väljakut asub. Olen seejuures sunnitud paar tuvi eemale nügima. Jään silmitsema elegantset Haapsalu salliga vanadaami, kes vastaspingil istub. Temagi igapäevas ei paista midagi teisiti olevat. Näoilmest, mis on ühtaegu nii asjalik kui rahulik, paistab, et sellest müürist pole tal ei sooja ega külma. Temas on midagi kodust ja püsivat, midagi sellist, mida endassegi igatsenud olen.
Daam toksib aeglaselt oma telliskivikujulisse telefoni numbreid. Iga numbriga teeb masin teistmoodi piuksu. Naise põlvedel on suur ja paks raamat, mida ma ei oska pidada muuks kui kas telefoniraamatuks või piibliks. Telefoni toksimise põhjal otsustades eeldan siiski, et tegemist on esimesega. Kui ta just … Ühel hetkel lõpetab naine telefoni toksimise ja tõstab selle kõrva äärde. Ootame mõne sekundi vaikuses, mille tuvid oma kulu-kulutamisega häbematult katkestavad.
„Jaa, halloo, tere! On teil hetk aega rääkida?”
Naise näol on siiras naeratus. Ta ootab vastust, noogutab siis sõbralikult.
„Väga tore! Ma tahaksin teile ühte lugu jutustada. Kuidas on teie nimi? Kati, väga meeldiv tutvuda. Minu nimi on Alma. Kuidas oleks ühe muinasjutuga, näiteks kuldkalakesest?”
Naine alustab muinasjutuga väikesest kuldkalakesest, kel pole teiste kalade seas sõpru. Kortsus käsi, mida ta enne rusikas hoidis, muutub nüüd lõdvaks ja hakkab jutuga kaasa liikuma. Kala saab sõbraks hoopis inimlapsega, aga ühel päeval, kui inimlaps kala jõe ääres ootab, teda ei tulegi. Õhtuks läheb laps koju, kus tema isa kala puhastab. Lapse suureks üllatuseks ujub suure kala kõhust välja tema sõber kuldkala. Laps viib kalakese tagasi jõkke ja kõik on jälle hästi.
Vanaema on mulle seda lugu jutustanud, kui veel väike olin. Kujutluspilt on tolmunud mälusahtlis olemas ning tunnen kergendust, kui kohtan jälle midagi nii tuttavat.
Loo lõppedes naasen müüriga maailma ja näen, et see on vahepeal kõrgemakski kasvanud. Ohkan väsinult. Daam hakkab uuesti nimetissõrmega telefonil numbreid vajutama. Kaheksa piiksu järel tõstab ta selle jälle kõrva äärde ja ootab. Sel hetkel vaatab ta mulle otsa. Hakkan ebamugavusest nihelema, kuigi naist jälgides on ta kuidagi tuttavaks saanud. Siis heliseb mu telefon, katkestades rahutu nihelemise. Telefon näitab tundmatut numbrit. Ma ei võta kunagi tundmatut numbrit vastu, vaid ootan, et uuesti helistataks, ja kui seda ei tehta, eeldan, et järelikult polnudki midagi olulist.
Nüüd aga libistan sõrme üle ekraani ja kuulan, mis helistajal öelda on. Vana naine vaatab mulle otsa, samal ajal telefoni rääkides, ja küsib:
„Tere! Vabandage, et sellisel kiirel töötunnil tülitan, aga kas te tahaksite üht muinasjuttu kuulda?”
Igal teisel päeval oleks see minus kõhedust tekitanud, ent täna vastan mingi sisemise kurbuse ajendil: „Jah, see oleks väga tore.”
Hingan sügavalt sisse, siis välja. Minus tõstab pead tunne, et võib-olla ma ei tahagi koju minna. Võib-olla ei taha ma minna koju, mille võin iseenda võõristamisega silmapilkselt tundmatuks paigaks muuta. Mulle meeldib istuda sellel tuvide vallutatud pingil, siin ja praegu. Mul on tuvidega, kes samuti kunagi ammu maalt tulid, midagi ühist. Äkki see ongi kodutunne, kogukonnatunne?
Just siis, kui minu närviline hingamismuster on rahunenud, hakkab tibutama. Vihmapiisad, mis täna kuidagi soolaselt maitsevad, langevad kiiresti näole ja voolavad suhu, nirisevad nagu ninaloputusvesi kurguseina mööda kõhtu. Kui olen tabanud vihmapiiskade soolasuse, hakkab taevast räimekalu alla sadama. Kõigepealt üks, siis juba mitu ja lõpuks loendamatult palju. Ma ei tee küll räimel ja kilul vahet. Mul ükspuha, aga eelistan siiski räime. Tuvid, kellega just sõbruneda jõudsin, lendavad paanikas laiali, räimed laperdavad üles-alla hüpeldes Vabaduse väljakul. Vist igatsusest tõelise vabaduse järele. Mu vanavanaisa ütles alati, et inimesele on vabadus monumentides, kalale aga meres. Ja mina saan alles nüüd aru, millest mees rääkis.
Peenelt riietatud vanadaam paneb telefoni hetkeks sülle ja võtab ohates kotist lumivalge vihmavarju. Kui ta on selle pea kohale tõstnud, on ta valmis mulle lugu jutustama. Daami päevas ei paista endiselt midagi ebatavalist olevat. Ta käib etteheitva pilguga iga pilve eraldi läbi, otsides neist räimesaju lõppu. Kõigest argine tüütus. Mõne minuti järel kattub Vabadussõja võidusammas läikivate soomustega. Eestlastele pole see tšehhide ehitatud klaasmõõk aga kunagi meeldinud, seega ei ole kellelgi eriliselt kahju. Küll aga langeb Raekoja platsi väliterrasside käive ning Jeesuseks riietatud mehe lambale jääb kalamaik külge. Silikooniga on kõik korras, see on loodud kestma.
Libedad soomused katavad mu tinglikult veekindlat kotti. Üritan mingit varju leida, sest mind jälgiva vanadaami rahulikkus teeb mu, vastupidi, kuidagi püsimatuks ja noh, jälgitavaks. Kiirel sammul kõndides jätan Vabaduse väljaku sinnapaika. Näen potentsiaalse varjualusena Sõpruse kino hoonet, mis ei ole kusjuures enam stalinistlik ehitis. Mitte põhjusel, et see arhitektuuriliselt muutunud oleks, vaid ühel hetkel lihtsalt jõuti selgusele, et kõik sammastega hooned on klassitsistlikud. Kuigi vahel tahaksin, ei sea ma seda peaaegu kunagi kahtluse alla. Samamoodi on mul sisimas tunne, et Tõnu Õnnepalu ja Andrus Vaarik võivad olla üks ja sama inimene. Aga kui tuleb välja, et nad on ikkagi eri inimesed, ei kavatse ma eriti haavuda. On nagu on.
Kogu tee läigib libedatest soomustest. Sellest pole hullu, sest Tallinnal on Talvo. Kõik saab korda. Poen sammaste vahele olukorra peatset lahenemist ootama. Raputan üleliigsed soomused riietelt maha ja värisen ebamugavusest. Tänu räimesajule ei ole müüri enam näha. Ei tea, kas räimed võtavad enda alla kogu vaatevälja või on linnamüür tõesti taandunud. Kissitan silmi, et selgemini näha, aga ei näe endiselt midagi. Pühin prilliklaasidelt soomused pusa sisse, kuid see ei tee asja paremaks.
Ehmun jällegi, sest keegi koputab sõrmega mulle õlale.
„Vabandage,” köhatab valge pearätiga naisterahvas. Ta kannab rahvariideid, aga ma ei oska seeliku päritolu tuvastada. Kollaste triipude järgi võiks oletada, et võib-olla Muhu. See saar on mulle alati meeldinud.
„Jah,” vastan viisakalt, olles esmasest ehmatusest toibunud. Isekas oleks olla ainus, kes räimevihma eest varju otsib.
„Ega teil pole mulle natuke raha laenata? Viis eurot või kümme…”
„Mul sularaha praegu ei ole, aga …”
„… aga siit saab võtta,” ütleb naine, osutades nimetissõrmega Sõpruse kino kassa poole. Ja ennäe, Sõpruse kino kassa on nüüd hoopis suure punase sildiga sularahaautomaat. Arvan, et väärtfilmid, nagu see kedagi ei üllata, ei too raha sisse. Või arvas seda keegi teine …? Ei mäleta enam. Otstarbekam on mõelda millelegi, mis loomupäraselt peabki raha välja andma. Igal juhul – Sõpruse hilishilisklassitsistlik sularahaautomaat. Mõtlen, et mis seal ikka. Libistan rahakoti vahelt pangakaardi välja, lükkan selle klaasi alt sisse ja ootan.
Mõne sekundi möödudes libiseb samast pilust mulle kätte kaks sularahatähte … aga kindlasti pole need eurod. Neil on peal number viis, üks rahatähtedest on sinine, teine roosa. Nad on tavalisest rahast paksemad, pehmemad ja ka suuremad.
Rahvariietes naine ulatab käe minu poole. Vaatan talle küll natuke hämmeldunult otsa, ent annan rahatähed edasi. Ta võtab vaid roosa.
„Jäta teine endale.”
Naine sätib end külmale kivipõrandale istuma. Teen sedasama, olles üllatunud, et keegi niiviisi elab. Võin siin küll veidi aega kivipõrandal istuda. Kodus on nagunii diivan. Naine tõmbab rahvusliku vöö vahelt välja pudeli Felixi ketšupit, mis sinna imekombel mahtus, raputab seda ning katab viiese rahatähe ketšupikihiga. Ta limpsib puhtaks sõrmed, mis olid rahatähe hoidmise käigus kastmeseks saanud, ja ulatab siis pudeli küsivalt mulle.
„… aitäh.”
Võtan pudeli vastu ja kordan rituaali. Raputan endagi rahatähele veidi ketšupit, hea maitse piires küll. Istume temaga kahekesi vaikuses ja sööme rahatähti. See on nagu indulgents, ainult et parem. Kuidagi käegakatsutav. Ajapikku vaibub räimesadu, mõni üksik räim jääb lootusetult tänavale säbelema. Naine hõõrub käsi üksteise vastu, pühib suunurgad elegantsete liigutuste saatel puhtaks, surub minu kätt ning lahkub, vaikides endiselt. Nii sihikindlalt.
Tõusen isegi. Kissitan uuesti silmi, kuid linnamüüri ei näe enam kusagil. Jah, kui Unesco-värk endiselt moes oleks, tekitaks see ehk muretki, aga kuna see on „nii eilne päev”, ei oska ma tunda muud kui rõõmu. Rõõmuga kaasneb mingisugune nukrus, sest naise kadumine sunnib ka mind edasi liikuma. Jälle see „kiireminikõrgemalekaugemale”. Upitan seljakoti uuesti selga ja lähen veidi kaheldes Solarise keskuse poole. Vaatan, et viie minuti pärast tuleb buss, mida olen alati arvanud end koju viivat.
Nagu täna seda juba paar korda juhtunud on, läheneb keegi võõras mulle selja tagant. Sel korral ei alustata häbelikult „Vabandage …”, vaid küsitakse otse:
„Kust kandist teie siis olete?”
Sel korral ei viitsi ma enam ehmudagi. Saan isegi aru, et elan oma elu veidi brechtilikult. Tean, et ma pole päris. Mis siin ikka enam ehmuda. Saite juba ammu aru, et olen ehmuja tüüpi.
Naine, kelle sinisel nokamütsil ilutseb valge kiri „Make America Good Again”, vaatab mulle naerulsui otsa. Tema krobelise nahktagi õlal istub valge kana, keda ta mulle kukena tutvustab ja kes oma karvkattega tegelikult hoopis lammast või pilve meenutab.
„Keilast,” vastan, kuigi ei ole kunagi seal elanud. Kukk vaatab mulle otsa sellise näoga, nagu teaks ta, et tegelikult ikkagi Tallinnas elan.
„Kuidas seal Keilas kurepesadega lood on?”
„Neid ei ole vist …”
„Kindlasti on,” vastab naine, võttes kõhukotist kulunud märkmiku välja. Ta lappab selle kortsus lehti, kuni: „Ahhaa, üks asustatud kurepesa peaks olema Geoloogide tänaval!”
„Ahah, see on küll tore!”
Ma ei tea, kus see Geoloogide tänav asub. Imelik tänavanimi. Olen harjunud Pargi, Tiigi, Pärna ja teiste selliste tänavatega. Näen, et nurga tagant läheb minu buss. Olen valmis kõnnitee äärde kõndima, kui naine rapsima hakkab.
„See on minu buss, ma pean jooksma, ma tõesti …! Võtke see,” purskab ta sõnad kiiresti suust välja ning ulatab (peaaegu viskab) mulle oma kuke sülle. Ta jookseb bussile, mille uksed sulguvad napilt pärast tema sisenemist.
Seisan, valge lambalaadne kukk süles, Solarise keskuse kõrval ning vahin eemalduvat bussi.
„Valetaja,” lausub ninatark kukk etteheitvalt. Vaatan talle otsa pilguga, mis võtab süü omaks. Rahulik on olla. Seest on tühi. Mul tuleb iseendale tunnistada, et ma ei oota vist kunagi koju jõudmist. Ootan lihtsalt kuhugi mujale jõudmist.
Seepeale avab kukk noka ja hammustab mind tugevasti randmest.
„Ai!”
Karjatan. Teen silmad lahti poolpimedas toas, mille diivanil end suitsuvinesse kerra olen tõmmanud. Süda puperdab endiselt kukehammustusest. Krahman väsinud silmadega ümbrust, mida täidab inimmass. Taastun vaikselt, naasen oletatavasse reaalsusesse, selles siiski veidi kaheldes. Muusika põrkab betoonseintelt tagasi ja inimesed jutustavad omavahel. Mõni teeb suitsu, kõik õõtsuvad veidi muusika taktis.
„Oli hea uni?” küsib keegi tuttav, pannes käe sõbralikult mu õlale. Tegelikult pole ta tuttav, tal on lihtsalt tuttav nägu.
„Mhmh,” vastan uniselt, jälgides siinseid inimesi. Neil kõigil on tuttavad näod. Siin on boheemlasdepressiivikud, kirglikud komposteerijad, narkodebütandid, salareivijad … need, kes keerutavad öösiti plaate, ja need, kes rullivad alati teistele suitsu.
Kukenaisega ära sõitnud buss ei võtnud siiski minult liikumisigatsust, mis nüüd üha enam tugevneb. Tunnen, et tahan kohe minna. Et on aeg.
KARL RISTIKIVI (hääl, mida ma muidugi kunagi päriselt kuulnud pole, aga mille mu ala- või ajalooteadvus taaselustada suudab):
Kojuigatsus – kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija – tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
Sünnihirm – surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine – mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi.
Pimedust kompides koperdan mööda kivist treppi õue. Värske õhk lendab millegi üllatuslikuna mulle näkku ja läheb hetk, et sellega uuesti harjuda. Õues istub sama liiki seltskond inimesi (boheemlased, DJ-d, suitsetajad jne). Neil on päikeseprillid ees ja nad vahivad kambakesi kuud. Minust ei tee nad välja. Ma ei pane seda neile sugugi pahaks, vaid võtan maja eest ühe Bolti elektritõuksi ja lähen liikumisse. Sõidan lihtsalt linnas ringi, tuul juukseid sasimas. Nagu tõuksiga tuvi.
