I hommik tühja paberilehega
mõistus ja tunded
Ta hakkas sigaretti vastu kulunud lauaplaati kustutama. Lauaplaadi vasak nurk oli tillukestest mustadest ringidest juba kirju, ent seekord Ada peatus – meenusid pehme üllatusega hüüatatud „Miks sa nii teed?” ja Sonja soe käsi, mis tema lõpunipõlenud koni kümme sentimeetrit edasi alustassi juurde juhtis – ja ta kordas seda liigutust vaikse naeratusega. Sonja. Sonjaga meenus ka põhjus, miks ta laua taha istus. See kiri. Enne klaasistunud pilgul aknast välja vahtimist ja neljanda sigareti süütamist oli tal ju plaanis Sonjale kirjutada. Kunagi ühel konverentsil vestlusringis lobisedes viskasid mingid keskealised akadeemikud õhku justkui kerge ja aksiomaatilise tõe: „Armastusest ei tasu küll kunagi kirjutada!” Aga armastuskiri – see A4-suurune klišee, juba miljoneid kordi kirjutatud ja sellisena ebaisiklik – lebas ta ees laual ning lausa nõudis lõpetamist. Ja alustamist. Kes teab, võib-olla oli neil targutajatel õiguski. Võib-olla ei ole armastus miski, millest kirjutatakse. Kaob ju sõnal mõte, kui teda piisavalt palju korrutada.
Ent ei – selle kirja peab ta ära kirjutama. Tal on vaja oma tunded kuidagi Sonjale edastada. Enne kui … Kui mis? mõtles Ada irooniliselt. Enne kui maailma lõpp tuleb? Enne kui viimne kohtupäev koidab? Enne kui tolerastist puusepapoeg istub troonil ning saadab hingi vasakule ja paremale? Või enne kui saabub päev, mil indiviidi alati olemasolev valik langeb lõpuks vabasurma kasuks, sest elu on elamisväärne üksnes 1% inimeste jaoks? Või enne kui mõni vanemas keskeas võimust pime mees vajutab punast nuppu oma kontori tagaruumis? Või enne kui õhk saab otsa või enne kui vesi saab otsa või … Apokalüptilises mõtteviisis pole midagi uut, tõdes Ada. Midagi uut oli hoopis viirusepandeemia, milles mitu kümmekond aastat stabiilselt töötanud „süsteemi” ütleb võib-olla lõpuks ometi üles. Päris tõeline väike maailma lõpp, mis tooks pisikesele sotsialistile ta sisimas küll palju õnne, ühiskonna kodanikuna aga tekitaks pigem halvavat hirmu.
Ja muidugi see, et nad ei saa kohtuda. Sonja saadeti koju, riigipiiri taha. Tema aga on kodus, riigipiiri sees. Nende viimane kohtumine oli rutakas, lõppedes kahe peidetud pisara (tema) ning ühe sooja ja niiske põsesuudlusega (Sonja).
Tõtt-öelda ei teadnud Ada, kust kirjaga pihta hakata. Tal oli tunne, et mõtted hõljuvad pea ümber ja kohal, põrgates katusekorteri viltuse lae vastu, õrritades lendlevalt. Ajukeerdude vahelt välja keeranud, lauba tagant minema lupsanud. Kättesaamatud, hoomamatud. Sest tunda, et kedagi armastad, on lihtne, aga kirjutada? Kuidas tabada tundeid, mida julged vaevu endalegi tunnistada? Ja kui see ainus inimene, keda sa tahad iga päev kogu oma ülejäänud elu näha, on kaugel ja sa ei pruugi teda eales enam kohata? Millest armastus üldse koosneb? Äkki koidab päev, mil meile armastusest aitab? Või paneb ta meid paika? Või kuidas see Eplik lauliski?
Ada lükkas tusaselt pliiatsi seina poole veerema. Aknast piilus sisse hommikupäike, kes tõmbas kiirega pliiatsi helkima ning küttis toa vaikselt ja salaja soojaks. Ada tõusis laua tagant ja avas akna. Ta peaaegu nägi, kuidas täpsed ja kättesaamatud sõnad sealt sooja vabadusse sööstavad. Paberileht laual ei tundunudki enam väga kutsuv. Pealegi, kes kirjutab armastuskirja hommikuvalguses? Püüda helendavas toas oma hingehämarusi paberile panna … Ada asus mööda tuba edasi-tagasi kõndima, tundes, kuidas põskedele ilmuvad punased varjud. Tunded Sonja vastu tekitasid temas alati mingit seletamatut piinlikkust. Tal hakkas iga kord häbi, kui ta pisut kauemaks Sonjale otsa vaatama jäi. Justkui näinuks Sonja ta sisse, näinuks, kuidas ta süda taob ja kõht keerdub tagurpidi. Kuidas ta tahaks Sonja sooja embusesse haarata ja talle igal hommikul pannkooke küpsetada. Või kohvi keeta.
Ada pikk kuju heitis hommikupäikese käes maha rahutu varju. Sasipäine vari seisatas pärast mõningast ringitammumist ukse juures ja ringutas. Kell oli seitse. Ta otsustas kodust lahkuda, sest kell seitse pole inimesed veel hakanud kartma, et nad jäävad millestki maha; isegi nüüd, valitsuse kehtestatud eriolukorra ajal, mil kõigil palutakse kodus püsida, tormavad inimesed, kui vähegi võimalik, asjalike nägudega tänavail ringi. Nagu nad saaksid midagi päästa, midagi muuta, vältimatu katastroofi saabumist peatada oma lihakonservide ja oapurkidega. Ka Ada püüdis kodus püsida – tema peatas katastroofi oma tindiplekilistes joonistustes, nagu ta endale pooleldi naljaga, pooleldi kurvalt tunnistas –, ent lubas endal kümne-
ruutmeetrise katusekorteri seinte vahelt välja pääsemiseks paar korda nädalas jalutamas käia. Ja kell seitse on jalutamiseks hea aeg. Ada suundus läbi pisikese korteri toolile kuhjatud riieteni, pani mantli selga ja keeras salli kaela, komistas teel ukseni ühe paberirulli otsa, astus jahedasse koridori ja suundus välja.
Kui Sonja veel siin oli, käisid nad tihti jalutamas. Nurgakohvikutesse kohvi järele või niisama, mõtteid selgitamas. Sonja rääkis siis kohvitassi taga mõnikord oma uurimistööst, milleks ta tollel sügisel siia oli sõitnud. Sonja päevad koosnesid arhiivis istumisest ja Kirjanikuhärra paberite uurimisest. Ja neist algul harvadest, hiljem järjest sagedamatest jalutuskäikudest. Sonja kirjutas mingil põhjusel seni kirjutamata jäänud monograafiat Kirjanikuhärrast, kes oli küll Sonja kodumaalt pärit, ent elas suure osa oma elust Ada kodumaal. Tihti ütles Sonja Adaga kohtudes naljaga pooleks, et Ada on ainus pärisinimene, kellega ta veel suhtleb. Päevi arhiivis mööda saates ei olnud Sonjal just palju võimalusi uurimistöös pausi teha ja end Kirjanikuhärra mõttemaailmast välja elada.
Mõnikord oligi Sonja nõnda oma uurimuses, et suutis ka Adaga kohtudes vaevu muule tähelepanu pöörata. Adat ei morjendanud see vähimalgi määral, kuna Sonja rääkis oma tööst alati elavalt ja huvitavalt. Tänu temale oli Adal Kirjanikuhärrast juba üsna selge kujutluspilt: patriarhaalne härrasmees, kes kirjutas intellektuaalseid ja elufilosoofilisi teoseid, millesse kahjuks tema mehekeskne maailmapilt samuti tugevasti üle kandus. Noh, kui aus olla, siis mis elufilosoofiast saab tegelikult juttu olla, kui su maailmapildi vundamendiks on üksnes kolm sugu: mees ehk inimene, naine ehk müsteerium ja naine ehk abikaasa. Sellegipoolest oli mehel mingisugune omapärane oskus püüda kirjutistesse osavalt mõistuse ja tunnete vaheline iroonia, mistõttu teda ikka ja jälle loeti ning kirjanduses esile tõsteti. Ka Ada oli tema teoseid lugenud, ning ehkki mõistuse ja tunnete vastandamine ei olnud talle kuigi sümpaatne – maailma jaotamine kahesteks vastandusteks, millest üks tähistab selgust ja teine hägu, on liialt lihtne mudel –, pidi ka tema tõdema, et Kirjanikuhärra töödes oli midagi võluvat. Nad olid Sonjaga vaielnud, kas ebameeldiva maailmapildiga kunstnike töid tuleks kiita ja levitada. Sonja väitis, et kui see varustada asjakohase kriitikaga, rikastab igasugune kunst inimese maailmapilti ja on seepärast fundamentaalselt vajalik; Ada aga leidis, et on nõnda palju kunstnikke, kes pole teiste seas esile pääsenud oma arbitraarselt allasurutud ühiskondliku kuuluvuse tõttu, et on ebakohane tõsta veel kõrgemale pjedestaalile neid, kes juba niigi minevikus sinna roninud on. Ent Sonjaga vaidlemises oli üks magusvalus külg – nad mõistsid alati üksteist liialt hästi, et täielikult vaidlusse laskuda. Ta nõustus Sonjaga, Sonja nõustus temaga, ning nad jõudsid igal korral kuldsele ja hallile keskteele oma vastakate arvamuste vahel. See oli ka üks põhjus, miks ta ei usaldanud vanamehi, kes jaotasid maailma neile sobivalt mõistuse ja tunnete vahel: mõistus ja tunded kohtuvad selsamal tuhmkuldsel alal, mis nende vahele jääb, nende loomuses on põimuda ja üksteist emmata; neid lahutades ei ole kuidagi võimalik Tõeni jõuda. Nõnda Ada uskus.
I öö tühja paberilehega
isolatsioon
Ada pani sulepea lauale ja raputas väsinult kätt. Pärast hommikust jalutuskäiku oli ta terve päeva – mõned sigaretid, kaks kohvitassi, kaks paberilehte ja viissada tindiplekki – tegelenud järgmiseks kuuks tellitud töödega. Tolle hommikuse paberilehe oli ta asetanud eemale, raamatuvirna otsa, ootama inspiratsiooni ja paremaid sõnu. Pilte on paberile manada võrratult lihtsam kui sõnu. Ent kui avaldada armastust inimesele, kelle jaoks keel ongi armastus, tundub just see tee kõige otsemalt tema südamesse viivat. Omavahel suhtlesid Sonja ja Ada inglise keele põhjal sündinud segakeeles, milles oli elemente nii Ada eesti keelest (Sonja mõistis seda küll enam-vähem lugeda, aga mitte kõnelda) kui ka Sonja vene keelest (Ada põhikooliaegne vene keel jättis tugevasti soovida). Ada oleks seega võinud kirjutada eesti keeles, ta oleks võinud ka vene keeles purssida, aga kuna nad omavahel neis keeltes ei suhelnud, tundus see talle ka kaugeks jäävat. Sonja oli ühel veinisel sügisõhtul – nende esimesel – talle pidanud hingestatud kõne sellest, kui oluline ja rikastav on tunda eri keeli, kui eriline on inimeste omavaheline suhtlusviis, mida saab tõlgendada nii visuaalselt kui ka foneetiliselt. Kas ei võiks Sonja veendumused nüüd ka tema omad olla?
Ada põrnitses tühja lehte raamatuvirna otsas. Lehe alt piilus Tove Janssoni kelmikas naeratus, Tove Janssoni all vahtis Adat Dostojevski „Kuritöö ja karistus”; ülejäänud raamatud hajusid videvasse hämarusse. Ada sirutas käe raamatuvirna poole, tõmbas Janssoni naeratuse tühja lehe alt välja ja sirvis seda süvenemiseni.
Ta ärkas raamatust uuesti alles siis, kui tundis, et on selle silmile ohtlikult lähedale tõstnud. Tuppa oli langenud pimedus, küünal laual lõpuni põlenud. Ada tundis, et varbad külmetavad, ning otsustas puid tuua ja pliiti kütta. Ja õhtusööki valmistada. Kõht oli vahepeal tühjaks läinud.
Kui eriolukorra väljakuulutamisest oli möödunud nädal, andis üksindus end lõpuks tunda. Nüüdseks oli aga eriolukord kestnud juba kuu aega ega ilmutanud lahkumise märke, pigem näis, et see ootamatu kevadkülaline kasutab külalislahkust veel seni, kuni viisakusreeglid vähegi lubavad. Ja ilmselt kauemgi veel. Keegi ei osanud seda täpselt öelda, nakatunute ja juba ka surnute arv kasvas päev-päevalt. Kui eriolukorda veel ei olnud, oli Ada harjunud päeval kitsukese korteri seinte vahelt välja minema ja mõnes odavamas kohvikus istuma. Nõnda nägi ta oma sõpru enamasti pooljuhuslikult näost näkku, kuna ka neil olid sarnased harjumused. Nüüd aga oli kogu suhtlus järsku kolinud valevate ekraanide taha. Ühelt poolt tundus Adale, et see on kaasa toonud mingi seninägematu siiruslaine internetisuhtluses. Sõbrad kirjutasid üksteisele, küsisid retsepte ja toimetulekunippe, tundsid huvi üksteise tunnete ja mõtiskluste vastu. Sotsiaalmeedias jagati pilte loetud raamatutest või lemmikloomade vempudest, nüüd järsku ei mõjunud lõputu koerapiltide vool enam tüütu eputamisena, vaid teretulnud sissevaatena ligimeste isoleeritud ellu.
Teisalt jäi internetisuhtlus ikkagi internetisuhtluseks – kõrvaliseks paralleeltegevuseks, ei iial prioriteediks muude toimetuste kõrval. Ja noh, teisejärguline suhtlus ainult rõhutab fakti, et pisikese helendava ekraanita oled teadmata ajaks ikkagi pöördumatult üksi. Adal ei olnud ka lemmikloomi, ta mahtus vaevu ise oma korterisse ära. Vanemate juurde pöördumist takistas asjaolu, et nad elasid lahutatuna omi elusid, uute peredega. Ehkki Ada suhtles sõbralikult nii ema kui ka isaga, pidi ta tõdema: kui su vanemad on leidnud uue armastuse ja sünnitanud uued lapsed, ei tunne sa pandeemia saabudes, et saaksid koju tagasi pöörduda. Sest kodu on minevikus, mälestustes, kodu on kaotanud materiaalse kuju ja elab edasi metafüüsikas. Nõnda nähtub järjest enam, et see kunagine kodu tähendas sinu, su ema ja su isa jaoks täiesti erinevaid asju. Mälestus ja kontseptsioon kodust laguneb täpselt nagu siis, kui vanemad su köögilaua taha istuma kutsusid ja ütlesid, et kolivad lahku.
Ada tassis sületäie puid korterisse, lasi neil pliidi kõrvale maha vajuda, tõmbas siibrid lahti ja ladus puud harjunud liigutusega koldesse. Taevas oli veel heleda varjundiga, ent ei peegeldanud enam tuppa valgust. Videvik langes üle toa. See meenutas Adale lugusid vanaemadest, kes videviku ajal lapselastele lugusid jutustavad. Ta pani pliidi all tule põlema, asetas maha matsaka küünla, süütas ka selle; kuldne ja soe kuma valgustas põrandat ja voodiraami puidust nurka. Ada ajas end püsti, tõi laualt poolelijäänud eluloo, istus pliidi ette kägarasse ja asus lugema, pidades omaette videvikutundi. Eks üksindusel ole ka toredaid külgi: keegi ei saa manitseda, et küünlavalgel lugemine rikub silmi.
Enne eriolukorda meeldis Adale öö. Seda piiripealset perioodi kahe päeva, kahe toimetuspuntra ja kohtumisahela vahel. Kui autod ei sõida, kui sigaret pillab pimedas helendavat tuhka, kui tema kööginurgas peidavad end iidsed nägematud vaimud, ahjus võib-olla mõned kesköised küpsised ja pliidi alla poeb salaja karvane esivanem. Kui valitseb näiline üksindus. Ta tundis nüüdki, et öö on talle kallim kui edev ja ere keskpäev või ennast täis unine pärastlõuna, ent nüüd, sunniviisiliselt kodus istudes, oli üksindus kogu aeg kohal, mitte ainult öösel. Üksindus oli nõnda raskelt kogu maailma peale vajunud, et oli mingil hetkel märkamatult üksilduseks üle läinud. Ada teadis, et varsti muutub üksilduse paks vatitekk lämmatavaks; teadmises, et ta ei näe päev läbi kedagi tuttavat, mitte kedagi peale enda, oli midagi heidutavat. Eriti kuna nüüd oleks ta andnud palju, et ühe kindla inimesega kas või kordki nädalas kohtuda. Teisel pool tuba lösutas seina najal katkise nurgaga suur kandiline peegel, kust Ada võis oma kössitavat kuju hämaras küünlavalguses piielda. Sellega enamasti tema kontakt inimestega piirduski.
Ada sulges raamatu ja süütas sigareti. Ta tundis, kuidas pliit ta külge soojendab, ja vaatas aknast välja. Seal, kust hommikul tulvas sisse värsket kevadõhku, levis nüüd selge kevadöö õrnalt tähitud tume taevas. Talle meenus, kuidas nad Sonjaga kord talve alguses ühe järjekordse jalutuskäiguga Raadile jõudsid. Surnuaias ekseldes tõstis Sonja pilgu korraga laotusele. Kui Ada talle otsa vaatas, nägi ta Sonja pilgus kummalist kurblikku läiget. Ada, hetkeks Sonja niiskeisse silmisse – nii selged, helehallid, pimedas otsekui kiirgavad silmad! – kinni jäänud, rebis pilgu lahti ja vaatas üles. Ta nägi novembritaevast: tähed lõikusid taevasse nagu augud lõuendisse, moodustades muistseid mustreid, kirjates taevast mingis loetamatus, ent tunnetuslikult arusaadavas keeles. Mõnda aega seisid nad seal niimoodi vaikuses, kui Sonja sõnas:
„Ma pole end ammu nii tähtsusetu ja väiksena tundnud. Ja üksildasena. Sügisel tähti vaadates tekib alati selline … elu täieliku mõttetuse tunne. Aga ta on omamoodi ilus, see tunne. Kurb ja ilus.”
„Ma tean täpselt, mida mõtled,” vastas Ada. Ta tundis peale selle kurb-ilusa tunde oma rinnus pesitsevat üht novembriöö pakasega võitlevat kirjeldamatult sooja tunnet. Sonja naeratas ja värises järsku. Ada naeratas talle vastu ja heitis käe hetke ajel ümber Sonja õlgade: „Tule, ma näitan sulle Betti Alveri hauda.”
Nüüd, istudes pliidi kõrval põrandal, sai Ada aru, et tunneb end samamoodi nagu tol sügisel Sonjaga tähti vaadates. Seekord ei sünnitanud seda tunnet öine taevas: elu absurd oli end järjest tugevamini ilmutanud juba pool aastat. Selles võis süüdistada toda imepisikest lõngatuustilaadset objekti, mis usinalt inimkonna ühiselt rajatud süsteeme lammutas. Ja too tunne, mis novembrikülmas Adat soojendas – noh, tollest tundest oli nüüd saanud põletav leek tema rinnus.
Tühi kõht tuletas end valju korinaga meelde. Ada hõõrus veel hetke mõtlikult kõhtu, pööras siis klaasistunud pilgu tähistaevalt kõrvale, tõusis püsti ja pani vee pliidile keema.
II hommik tühja paberilehega
peegeldus
Ada lamas näoga seina poole, padi kägaras pea all. Tekk kurguni. Hommikuvalgus imbus ettevaatlikult aknast sisse, ent ei tekitanud Adas ühtegi emotsiooni. Ta ei tundnud üldse midagi: ei rõõmu, ei kurbust, ei kirge, ei vastikust. Kui Ada oleks pidanud ennast ja oma tundeid iseloomustama, oleks ta kirjeldanud mahajäetud maja, kus imekombel töötab küll endiselt veevärk, aga kraanist jookseb sogast, metallimaitselist ja leiget, kohutavalt keskpäraselt leiget vett. Samasugune veri voolas Ada soontes, samasugused mõtted keerlesid ükshaaval Ada peas nagu laisad kärbsed lämmataval suvepäeval, samasugune tunne istus kuskil sügaval Ada sisemuses. Leige, sogane, metalline. Ja raske.
Ada keeras end voodis aeglaselt näoga toa poole. Tekk põimus ebamugavalt ümber puusade ja jalgade, ent tal polnud jaksu seda kohendada. Padja kõrval vedeles kõhuli raamat, raamatu kõrval helendas rütmiliselt telefoniekraan. Silmi kissitades nägi Ada, et mingis grupivestluses toimub südamete edasi-tagasisaatmine ja igatsushüüded. Ohe vallandus Ada huultelt. Oleme kõik nii tihedas ühenduses, aga kas me oleme üldse sõbrad? Kas me tunneme üksteise vastu midagi paar kraadi soojemat kui see kohutav leigus, mis praegu mu kõhus istub? On see üldse võimalik, kui igaüks püüab endale nii kirglikult isiklikku identiteeti konstrueerida, et ei märkagi, kuidas ta ehitab lihtsalt peeglit, millest paistab aeg?
Ta keeras telefoni ümber, et mitte näha valendavat ekraani. Sonja polnud talle ikka veel kirjutanud. Arusaadav, ilmselt oli tal kojujõudmisega tükk tegemist, võib-olla suhtles Sonja praegu rohkem kodumaiste sõprade-sugulastega. Võib-olla tundis Sonjagi, et internetisuhtlus ei lähendaks teda niikuinii kellegagi. Aga võib-olla Sonja lihtsalt ei tundnud seda, mida Ada … ta tõesti ei teadnud.
Raske ja metalline tunne kõhus muutus tugevamaks. Ada vidutas silmi ning lasi pilgul aeglaselt üle toa rännata. Katuseakna hägusest valgusest peeglini, peeglist vetsuukseni, siis laual valitseva segaduse piirjooni mööda riiulini laua kõrval, välisukse ees vedelevate kevadporiste saabasteni, sealt edasi leige pliidini. Lõpuks jõudis Ada pilk sasipuntrani voodi jalutsis, teki ja jalgade ühtepõimumiseni. Ta ei tahtnud endiselt mõelda suurema liigutamise peale ja pööras pilgu jälle jalgadelt eemale. Ada silmad kohtusid järsku teise tumeda silmapaariga, mis piidles teda lühikese tumeda juuksepahmaka alt. Silme alla oleks keegi nagu kritseldanud kaks tumedat sõõri. Peegeldus.
Ühel talvisel päeval, enne kui viirus Eestisse jõudis, oli Ada viinud Sonja Tartu teaduskeskusesse. Nad tahtsid käia planetaariumis, lamada pehmetel istmetel tähtede ja planeetide vahel. Sonjat, kes polnud planetaariumisse varem sattunud, huvitas, kas projekteeritud tähistaevas suudab alal hoida kauge tumeda taevakanga müstilisust ja mõju. Ta pidi pettuma. Planetaarium oli kitsas ja täis tuubitud kooliealisi jõnglasi. Laele projekteeritud pilt oli hall, mitte läbitungimatult sügavmust, laekonstruktsiooni kruvid tõmbasid rohkem tähelepanu kui Mars ja Veenus. Viimaseid tutvustas venival häälel oma tööst tüdinenud ja laste nihelemisest ilmselgelt häiritud planetaariumitöötaja. Etendus kestis pool tundi, lõppedes tunglesid lapsed (täis elujõudu ja uudishimu kõike muud huvitavat avastada) ümmargusest mängutoalõhnalisest ruumist välja. Lastekarja kohal kõrgusid Ada ja Sonja, kes püüdsid samuti kitsast ruumist kiiresti välja pääseda.
„Noh, kuidas meeldis?” muigas Ada kõveralt.
„Arvestades seda, et ma pole kunagi varem pool tundi järjest kuppellage vaadelnud, olen ilmselt nüüd kuplikonstrueerimisekspert, aga see on ka kõik. Võib-olla inimene ikkagi ei peaks tahtma kõike endale lähedale tuua ja mudeldada. Eriti kui see miski on tegelikult hunnik tühja ruumi.”
„Nojah, kõike võib-olla tõesti mitte. Aga iseenesest on see ju see, millega ka mina iga päev tegelen: mudeldan, üldistan, rõhutan üht, jättes teise tagaplaanile. Joonistus on ju ka omamoodi maailma mudel …?”
„Õigus, seda küll,” Sonja mõtles hetke. „Ju siis on kunstis midagi teistsugust, midagi enamat. Ma ei tea … Kas sa teed joonistades ainult hädavajalikke lihtsustusi? Üritad oma „mudelites” maailma nii täpselt jäljendada kui võimalik?”
„Ega vist. Enamasti püüan esile jätta väikseid endale tähenduslikke detaile. Ja noh, tunnetust püüan ikka edasi anda.”
„Endast lähtudes?”
„Kellest siis veel?”
Arutledes olid nad jõudnud suure konstruktsioonini, mis veikles igas suunas valguskiiri ja peegeldas möödaminejaid.
„Peegellabürint!” hüüatas Sonja rõõmsalt. „Lähme sisse!”
Ja juba kadus tema hele pea – peegeldudes hetkeks kuuest küljest – labürindikeerdude vahele. Ada järgnes talle ja kõndis enda arvates Sonja poole, ent põrkus klirinal vastu väidetavalt nurga taha keeravat teed, mis, nagu välja tuli, oli tegelikult peegel.
„Ai!” kostis pärast vaikset tümpsu labürindist ka Sonja hääl. Ada püüdis hääle poole minna. Teda ümbritsesid igast küljest teised Adad, siin ujus pruun silmapaar, seal üks kõrv, sassis lühikesed tumedad juuksed kordusid laes, paremal, vasakul, ees ja taga. Must T-särk näis olevat end Adalt seljast rebinud ja keksles kuuest küljest nüüd tema ümber. Ada tundis end üsna ebamugavalt. „Hei, Sonja, kus sa oled??”
„Siinsamas,” kostis Sonja hääl teiselt poolt üht peeglit. „Mul on siin hea seltskond.”
Ada kõndis, kokkupõrgete ennetamiseks käed ette sirutatud, veidi vasakule ning pööras ümber nurga. Ta nägi Sonjat, kelle ümbrus paistis olevat veidi tühjem. Labürindi keskpaigas oli ümmargune avar ruum, mida ümbritsesid samuti igast küljest peeglid. Sonja seisis keset seda ruumi ja vaatas teiste Sonjadega tõtt. Märkas siis Adat. Muie.
„Veider ruum, kas pole? Aga milline suurepärane metafoor!”
„Uuh, ma ei jõudnud sellele mõeldagi. Olin liiga häiritud sellest, et nägin end korraga viiest küljest.”
Sonja naeris nukralt: „Jah, minagi. Siin oled nagu mingis valgusprismas lõksus, kõik mitmekordistub ja mitte kuidagi ei saa välja. Aga kui aus olla, tunnen end tavaelus üsna samamoodi. Mõtlen, et leian tee olukorrast välja, pääsen piiravast kitsikusest – aga tegelikult on mu ees peegel, mis varjab väljapääsu ja näitab hoopis midagi kolmandat.”
„Jah, see on küll tõsi, ka mina …” oli Ada nõus. „Ja siis jääd vaatama, mis peegeldub ja kust – ja unustad ära, et tahtsid välja pääseda. Nüüd aga tahaks küll üksi olla. See tähendab, mul pole su seltskonna vastu midagi, ent nõnda mitme enesega aega veeta on väga veider. Oih, see on vist natuke paradoksaalne …?”
„Hm, ei ütleks. Peegelpilt on ju üksnes pealiskaudne mulje, mingi pinna-peegeldus, mis ei anna tegelikult midagi tähenduslikku edasi. Peeglist ei paista ju isegi hääl, su armas naer,” Sonja punastas siin õrnalt, või kujutas Ada seda ainult ette? „rääkimata siis mõtetest ja tunnetest. Eks sellepärast see võõritav tunne tekibki. Sa ei näe seda, kuidas ise maailma tajud, ega tegelikult ka seda, kuidas keegi teine maailma tajub ja sind näeb. Näed mingisugust ümberpööratud pinnapealset peegeldust.”
„Eks ta ole.” Ada vaatas ringi. Kümmekonna Sonjaga koosolemise vastu poleks tal midagi. Sonja oli tol päeval keset peegellabürinti seistes nii ilus, heledad juuksed kergete lainetena õlgadeni langemas, pilgus naer ja soojus, põsed labürindis ekslemisest õrnalt õhetamas. Ja nõnda kümneid, sadu kordi kõikjal Ada ümbruses. Adade pilgud kohtusid peeglis Sonjade hallide silmadega, mis tõmbusid naerul kissi.
Ada pöördus uuesti näoga seina poole. Ta ei tahtnud enam enesega tõtt vahtida.
II öö tühja paberilehega
suhestu, suhestu, suhesta end
Paber paberi peal. Tindikiht tindikihil. Pintslilöök pintslilöögil. Lipp lipi peal, lapp lapi peal; lehed virvendasid Ada silme ees. Need katsid ta laua ühtlase musta-valgekirju vaibana. Ada heitis pilgu kellale: oli pool kaks. Vaikses tindilõhnases öös krabises tema joonistustevaip lärmakalt iga kord, kui Ada mõnd paberit kohendas. Ta oli tellimustöödega järjel. Hommikune tuimus oli õhtuks veidi järele andnud, võimaldades Adal aegamisi voodist välja ronida ja laua taha vajuda. Lõpuks oli ta otsustanud, et parem on tegeleda millegagi, mille juures mõte liiga vabalt lendama ei hakka. Nõnda istus ta laua taga ja püüdis oma joonistuste seas korda luua. Nüüd oli ta sellega viimaks lõpule jõudnud ja tõdenud, et kohustuslikus korras loomine on läbi, kõik tellitud tööd valmis ning vaba aega rohkem kui vaja.
Ainus, mida nüüd karta, oli tellimuste järsk vähenemine. Kes siis ei teaks, et nõudlus ja toetus kaovad esimesena sealt, kus kunstnikud niigi vireledes ja põlve otsas töötades vaevu ots otsaga kokku tulevad. Virelemine oli tõesti pidev. Juba siis, kui kriisiaimdus alles bensiinilõhnaselt õhus hõljus ja polnud veel kunstnike vesivärvilompe õlilaigulise vikerkaarena katnud. Kui ainus värvide mäng, mis paletilt paistis, oli külg külje kõrval lebasklevate õrnalt kokku puutuvate, ent puhaste toonide harmoonia. Juba siis iseloomustas kunstielu pidev kiratsemine. Ada ei olnud alati ainult mustvalgelt joonistanud. Eneselegi märkamatult oli ta alles viimase paari kuu jooksul kõik värvid maha jätnud ja asunud tööle sügavalt öökarva musta tindiga. Tahe sirutada pintsel punase, sinise või kollase järele oli vaikselt kustunud. Kollane oli tahes-tahtmata kättesaamatu, see õige, maagiline, alkeemiline kollane; teda polnud mõtet taga ajadagi.
Tegelikult poleks Ada isegi väga kurb, kui keegi enam ühtki tööd ei telliks. Ta ei saakski seda olla. Ta mõistaks loobujaid liigagi hästi. Mälestus Sonjaga peegellabürindis käimisest ja vestlusest meenutas talle midagi, millele ta polnud pikka aega mõelnud, aga mis mingil veidral moel siiski alati teda kuskil kuklas pakitsedes painas. Painaja ütles talle, et kunst on tahes-tahtmata, paratamatult ja pöördumatult vaid ühe inimese peast välja rebitud elutunnetuse õrn virvendus paberil. Vaid peegeldus, mis pöörab kõik tagurpidi, ent on siiski sügavalt isiklik ja inimesest lahutamatu. Aga mis on inimese elutunnetus? Kas mitte oma kaasaja nukker peegeldus? Kunstnik-geenius oli ju ainult romantikute nukker unelm. Iga kunstnik ütleb ainult seda, mida peab ütlema, näitab ainult seda, mida on sunnitud näitama. Ta peab ilusaks ja näitab ilusana seda, mis peegeldab otse tema enese elukogemust. Kunstniku identiteedi loob tema elu keerdkäik, mis omakorda keerdub seal, kus teised inimesed, raamatud, puuoksad ja päikseloojangud seda riivavad. Miks peaks just tema elu hädine paberile pandud peegeldus kedagi köitma?
Ja vaene kunstikogeja ei otsi ju ka tegelikult kunstist geeniust, vaid iseenda elu, oma mälestusi. Ajavaimu.
Kui Sonja oleks siin … Ada kujutluses istus Sonja tema selja taga, Ada voodi äärel. Laua taga olles näeks Ada teda vasakult peeglist, näeks, kuidas voodi äär vajub Sonja raskuse all kergelt lohku; tema üks jalg oleks voodiservale tõstetud, raamatuga hajameelselt vastu põlve koputades, kulm kergelt kortsus, istuks ja kuulaks, kuidas Ada laguneb, kuidas tema tahted, tõekspidamised kukuvad kolinal põrandale. Sonja näeks, kuidas Ada ainus tõeline armastus, kunst (ha! nii arvaks ainult Sonja, mõtles Ada, ta ei tea, ta ei teadnud, ta ei saa kunagi teada, kuidas ma end tegelikult tunnen; Ada kartis järjest rohkem, et Sonja ei saagi iialgi teada, et ta ei kirjuta seda kirja lõpuni ja leht jääbki alatiseks tühjaks), niisiis kunst lehviks pintslilöökidena mööda tuba laiali ja sulaks ööga ühte.
Kui Sonja oleks seal ja kõike seda kuuleks, küsiks ta Adalt, miks siis on olemas kunst, mis säilib ja mida hinnatakse läbi aegade. Ta küsiks, miks loetakse ikka „Don Quijotet” – poetaks siis ilmselt naerusel häälel, et ega väga ei loetagi, aga küllap Ada mõistab, mida ta öelda tahab –, miks da Vinci maalide õrnad varjundid võluvad inimesi, miks Ateena Parthenoni sammaste vahel seistes jääb hing kinni.
Oh, kui ta oleks siin … Ada teadis, et ta oleks õnnelik, nii kirjeldamatult õnnelik, kui keegi talle käe ulataks, et ta ei peaks üksinda kuristikku kukkuma. Ta suunurgad tõuseks aegamisi, ent kindlalt üles, tema pilk kohtuks peeglis Sonja selgete silmadega.
Ometi ei veennud selle kujuteldava Sonja sõnad teda. Ada vaidles talle mõttes vastu: don Quijote hullused ei huvitagi enam kedagi. Kui huvitavadki, siis ainult sellepärast, et temas on võimalik näha midagi, millega suhestuda, mingit peegeldust. Kõigi teistega on niisamuti. Me nimetame kunsti ajatuks siis, kui ta juhuslikult, kogemata tabab mitut ajavaimu korraga. Don Quijote on huvitav siis, kui Pierre Menard ta 20. sajandi alguses uuesti elama paneb.
Mille peale Sonja ilmselt vastaks … Mida? Mida Sonja talle vastaks? Sonja kuju oli tal nii selgesti silme ees, ent vaikis. Kui Ada üritas oma kujutlusvõimet koondada tedretähnidele Sonja ninal ja põskedel, hajus kujutlus sootuks. Sonja lahkumisest oli möödas kolm nädalat ja Ada kartis, et varsti jalutab Sonja ka tema peast minema. Ada heitis otsiva pilgu peeglisse. Sealt paistis üksnes tühi voodi.
Tundes, et midagi muud ei jää üle, tõmbas Ada aeglaselt paberivirnast tühja lehe välja ja asetas selle ettevaatlikult joonistustevaiba peale. Võttis sulepealt korgi. Pani sulepea jälle lauale, sobras avarate pükste kodustes taskutes, leidis välgumihkli. Tõmbas laualt suitsupakist sigareti ja süütas selle. Tõstis pilgu akna poole. Täna oli aken kinni, täna ei saanud sõnad minema lennata. Sigaretisuits ähmastas pimedas toas asjade piirjooned. Ada hakkas, sigaret suunurgas, sõnu paberile panema. Algul kobamisi, aeglaselt, katsetades, siis järjest kiiremini. Leht kattus vaikselt paisu tagant pääsenud sõnade mäsleva vooga.
Ada lebas avasilmi pimeduses. Vihm rabises katusel, nagu lööks kari tigedaid haldjaid saatanlikku tantsu. Ada tundis, nagu hõljuks ta oma keha ja sassis väikese korteri kohal. Ta nägi oma üksindust, meeleheidet, segadust, mis katsid paksu tolmukihina ta toa. Selle kõige all nägi ta ka väikest sooja leegikest oma rinnus.
Nad ju said Sonjaga üksteisest nii hästi aru. Mõistsid üksteist … suhestusid teineteisega. Aga nüüd järsku ei teadnud ta enam, kes Sonja on. Ta nägi Sonjas ainult ennast – kui ta armastaks päeva, mitte ööd, kalduks eufooriasse, mitte melanhooliasse, loeks raamatuid, mitte ei illustreeriks neid. Kes on Sonja? Ta näeb ju Sonjat ka ainult iseenese silme läbi. Ta näeb Sonja helehallides silmades omaenese tumedate silmade peegeldust. Ada oli oodanud, et kirja valmimisel tunneb ta mingit pääsemist, vabanemist. Aga kellele ta üldse kirjutas?
I hommik armastuskirjaga
allaandmine
Ada puhus auravale teele peale ja rüüpas siis. Kuum tee tegi seest soojaks nagu sügisöine vein. Piparmündihõng tungis ta sõõrmeisse. Ada toetas voodil istudes selja vastu seina. Täna hommikul laotas aknast sissetunginud õrn ja soe päiksekiir end tema ninale ning äratas Ada üles. Ada avas aegamisi silmad ning tundis, et pea on ootamatult selge. Midagi oli selja taha jäänud, eilne leigus ja meeltesegadus olid kuhugi kadunud. Ada tundis end jälle endana – kes iganes see ka oli. Leigus oli asendunud mingi vabanenud leppimistundega.
Vaikselt ja rahulikult tuli Ada voodist välja, tegi pliidi alla tule ja sõi hommikust. Tänane hommik meenutas talle põuajärgset kerget ja jahedat vihmasadu, mis annab kuivetunud taimedele värskuse ning paneb õhu mullaselt ja maiselt lõhnama. Mai pidigi peagi kätte jõudma ja päike, mis peaaegu ebaviisakalt aknast sisse trügis, tuletas seda järsku rõõmsalt meelde.
Nüüd teadis ta, mida Sonja oleks talle eile rahustuseks öelnud: „Ära ometi nii mõtle. Nii mõtlemine aitab teoks saada sellel, mida sa kardad.” Ja seda oleks Ada ilmselt uskumagi jäänud.
Pärast hommikusööki tegi ta tassi teed, haaras laualt ühe A4-formaadis tihedast kirjast mustrilise klišee ja istus voodile. Siin ta nüüd siis oli ja lasi silmil üle armastuskirja ridade rännata. Ta ei tundnud neis sõnades ära ei ennast ega oma tundeid. Selle kirja oli kirjutanud keegi meeleheitel, lootusetu ja piinlikkuseni dramaatiline armunu. Päevavalguses näis kirjutatu lausa mannetu. Ada luges kirja lõpuni, pani ohates kõrvale ja neelas suure sõõmu teed. See kiri kõlbaks vaid siis, kui ta tahaks Sonjat ära hirmutada. Punnitatud ja ebaloomulik.
Rohkem aega viitmata pani Ada tassi kõrvale, libistas end kirjaga voodilt alla ja istus pliidi ette maha. Seal põles vaikse leegiga veel paar tukki. Puhtale paberile väljavalatud hingepiinad söötis Ada nüüd sütele, kes selle peale tänulikult põlema lahvatasid. Ada tõusis püsti, sirutas end ja kiikas aknast välja.
Vastasmaja aknale, kus tavaliselt varjasid vaatevälja tumedad ja rasked kardinad, nõjatus vana hallipäine mees. Tema nägu kirjasid väsinud kanavarbad, laud vajusid silmile. Pikk ja kõhn vanamees nõjatus lahtisele aknale, vaatas ringi ja suitsetas. Mehe nägu oli nukker. Ada kujutas ette, et ilmselt on vanamees üksildane nagu temagi. Võib-olla veel üksildasemgi; võib-olla ei ole tal lapsi või on nad ta lihtsalt unustanud, ja nüüd, kriisiajal, on mees tuppa suletud ega kohtu kellegagi. Ada kujutles, mis tunne on olla 80aastaselt maailmas täiesti üksi. Aknaklaasidel peegeldus mehe kurblik kuju. Vanamees vaatas mõtlikult taevasse ja puhus aeglaselt suitsu suust välja. Ada hõõrus väsinult silmi. Küllap nõjatub temagi viiekümne aasta pärast aknale täpselt samamoodi. Rauges leppinud üksinduses.
Ent siis ilmus vanamehe selja taha keegi: kuldkollases kleidis eakas daam suure lokipahmaka ja kavala naeratusega. Vanamees polnud teda veel märganud, aga juba võttis naine tal hellalt ümbert kinni ja piilus mehe õla tagant õue. Vanamehe näole ilmus ootamatu naeratus, ta kustutas sigareti, viskas koni aknast alla ja pöördus naise poole. Mees sirutas käed ümber naise ja toetas oma põse ta pealaele. Naine ütles midagi, mida Ada ei kuulnud, ja nad kadusid toahämarusse. Mõne hetke pärast tuli naine tagasi aknale, sulges selle ja tõmbas rasked kardinad taas ette. Adale tundus, et enne kardinate ettetõmbamist peatus naine viivuks ja vaatas talle otsa. Ja pilgutas silma.
Ada rinda lõi roideid ja hingetoru kõrvetav tunne. Ta ahmis õhku. Mis vahet sest on, et elu keerdkäikude vastu ei saa, mis vahet sest on, kui elu ongi üks suur kulgemine, põrkumine ja möödumine. Peegelduste ajal elamine ei vähenda ju veel lokilise naise ja tema nukrate näojoontega mehe õnne ega muuda nende rõõmu vähem tähenduslikuks. Miks otsida nägematuid kõrgusi ja hirmutavaid hämaraid sügavikke sealt, kus olulised on väikesed asjad: tedretähn Sonja nina otsas, jagatud veinipudeli puutesoojad kumerused; naer, mis end pidevalt Sonja heledatesse silmadesse peitis ja sealt Ada näolegi peegeldus, samuti nagu kandus lokilise naise kaval naeratus tema kurva kuju rüütli näole. Lõputud jutuajamised, arutlused, sõnad; koos vaadeldud pildid, vaated, värvid. Sügise ühiselt kogetud kuld ja kõdu, talvine külm, mis ninad ja põsed roosatama paneb. Ja poolelijäänud kevad, mil õhus on teadagi mis.
Ada tuulas paberites, leidis sealt viimaks ühe mustvalgelt illustreeritud postkaardi. Ta istus laua taha ja kirjutas postkaardi tagaküljele kolm sõna. Miks raisata sõnu, mõtteid, paberit, kui kogu selle mäsleva lõõma ja põletava igatsuse saab mahutada neisse kolme sõnasse? Väiksed sõnad, väiksed pildid. Suured tunded. Paratamatus.
Ada kleepis postkaardile margi ja kirjutas Sonja koduse aadressi. Sellesama väikese kaardi libistas ta veel samal päeval oranži postkasti embusesse.
