J. G. Ballard
„Koleduste väljapanek“
Kirjastus Salv, 2021
Tõlkinud Jan Kaus
Miski on valesti. Sellel pildil asetsevat kujutist on keeruline tabada. Tunnen, et mul on käes binokkel ja üritan sellega vaadelda lähedalasuvat objekti, et näha üldpilti. See ebaõnnestub. Jääb vaid üle otsustada, kas (a) nihutada uuritav kujutis binoklist kaugemale, et läbi okulaari joonistuks silma vikerkestale üheselt tajutav terviklik kujutis; või (b) jätta kujutis oma kohale ning loobuda binoklist lootuses, et kujutis pole liiga kaugel, et sellest aru saada. „Koleduste väljapanekut“ lugedes tunnen, et mu fookus on suunatud Ballardi maalitud üksikutele objektidele; et ma kaon nendesse ära; et geomeetriamerelained löövad üle pea kokku ja ma ei suuda pinnal püsida. Sean hüpoteesi, et asi võib olla lugemise kiiruses. Katsetan tempovaheldustega. Aeglaselt lugedes on (mõtte)liigutused liialt loiud, et pinnal püsida, ning ma upun. Tõstan tempot. Kas äkki on see flip-book ning pean geomeetrilistest illusioonidest üle ujuma mõõduka kiirusega, et püsida pinnal ning tabada Ballardi kineograafilist animatsiooni? Hetkeks näikse toimivat, ent siiski mitte täielikult.
Õige võti avab ukse. Ühtäkki mõistan, et olin terve aja üritanud ballardlikku lukku avada vale võtmega. Kirjanik ei soovigi mulle kirjeldada seda, mis juhtub, vaid seda, kuidas see juhtub. Tema jaoks ei ole oluline edasi anda mitte tegevust, vaid suhestumist.
Reaalsusesulam. „Koleduste väljapanek“ on kõige visuaalsem kirjatükk, mis mulle tükil ajal kätte on sattunud. Ballard on teinud sõnaga seda, mille jaoks kasutas pintslit ning lõuendit Salvador Dalí. Kui peaksin üritama silme ette manada Ballardi vormi (ning mitte sisu), siis sobiks selleks kenasti näiteks Dalí maal „Mälu püsivus“. Inimene ning teda ümbritsev olustik sulavad ning kohati lausa vajuvad laiali, kaotades algse vormi, eesmärgiga läbida mingit laadi metamorfoos. Ballard teeb oma laboratooriumis kliinilise operatsiooni, eraldades inimkehast taju- ja närvisüsteemi ning asendades selle välisilmas toimuvaga nii, et sisemisest saab välimine ja vastupidi. Nii kriiskavad „sireeni huilgel Trabertist mööda valgete ustega patrullautod, neuronaalsed ikoonid seljaaju kiirteel“ (lk 71) ja „laskuvad helikopterid Talboti nähtamatule maandumisplatsile tema teadvuse äärealal“ (lk 24). Operatsioon on sellega lõpule viidud – mõtte liikumine läbi kesknärvisüsteemi mööda ühe neuroni aksoni ning teise neuroni dendriidi ühendust on inimkehast eemaldatud. Seda asendab helikopter, mille last on retseptorites tekkiv reaktsioon, mida transporditakse mööda kiirteid edasi logistikakeskusesse, kust omakorda toimub vajalik sünapside distributsioon.
Kontseptuaalne inimgeomeetria. Teoses kasutatavad kujundid ei ole tähenduslikud iseenesest – need saavad tähenduse läbi suhestumiste. Ballard ei huvitu mitte niivõrd sellest, kuidas suhestub üks inimene teisega, vaid sellest, millises vahekorras on ta ümbritsevaga (tõsi, ka see näitab suhestumist teise inimesega). Selle tulipunkti keskmes kirjeldab autor matemaatikule iseloomulikult aegruumis leiduvate objektide ruumilist vahekorda ning vorme. Välisilmas leiduvat geomeetrilist tõde on võimalik importida sisemaailma nii, et „platsi perspektiivides, valli ja tunneli ühenduskohtades tundis Talbot lõpuks ära suhte, mida oli võimalik paljundada tema teadvuse maastikule. Väljaku laskuv kolmnurk kordus noore naise näo geomeetrias.“ (lk 29)
Ballardliku tõeotsingu kvintessents on tabada inimese ja maailma vahekorra mingi sümmeetria – midagi, mis aitaks elamise ebaloogilisusse luua korrapära. Ajendatuna korraulmast ning äratundmisihast kurnavad teksti ohtrad kordused, seda nii situatsioonides kui kujundites. Näiteks tundub ühele tegelastest, et „suuresti juhuslik aatomite konfiguratsioon universumis ükskõik millisel ajamomendil; miski mis kunagi enam ei kordu, on oma unikaalse eneseidentsuse tõttu täiesti absurdne“ (lk 49). Seepeale seisatas tegelane päikesevalguses, „kergitades ja langetades käsi ja jalgu, ning kordas seda privaatset gümnastilist vaatepilti üha uuesti (kõigi eelduste kohaselt oli tegu katsega kurnata dubleerimise abil ajast ja sündmustest välja kogu tähendust?)“ (lk 50). Ka korduseid kasutab Ballard selleks, et tegelastele tundmatut maailma äratuntavamaks muuta, nentides samal ajal, et iga kordus rüüstab momendi originaalsust.
Korra loomist takistavad seevastu absurdsuse meistriklassi küündivad barjäärid, mis päädivad umbteedega, kust pole võimalik edasi saada. Kuidas näiteks mõista tegelase, kelle „ema oli 65-aastane Broadmooris elav terminaalses faasis psühhopaat, tema isa ikka veel sündimata laps Dallase sünnituskliinikus“ (lk 133) tausta ning sugupuud? Tupik. Muuhulgas käib Ballard terve teose vältel ajaga ringi küllaltki fantaasiaküllaselt, voolides seda nagu plastiliini. Mõnel puhul kasutab ta ajaliste koordinaatide hajutamiseks suisa kustukummi ning seda üpris vägivaldselt. Nii leiab teosest näiteks mitmeid aastaarve (nt lk 135), mille viimane number on asendatud kolme punktiga, markeerimaks unustamist ning ükskõiksust, et mitte seda järele uurida. Samasugust ignorantsust heidab ta hiljem pilkavalt ette ka massimeediale.
Ajalised iseärasused. Kuigi „Koleduste väljapanek“ nägi esimest korda ilmavalgust 1970. aastal ega püüa tulevikumaailma sellises terviklikkuses hoomata nagu Orwell või Bradbury, leiab teosest huvitaval kombel mitmeidki hiromantlikke diagnoose – selliseid, mis on muutunud tõeliselt aktuaalseks alles möödunud kümnendi lõppakordide kontekstis. Noist kõige põletavamalt uurib Ballard meedia mõju inimpsüühikale. Raamatu peategelased veedavad arvestatava koguse ajast reklaamplakatite džunglis, millest väljapääsemiseks tuleb matšeetega teed rajada: „Saigoni tänavahukkamist kujutava kompositsiooni vastas seisis reklaamfoto paneelidest kokku seatud labürint“ (lk 48). Klantspiltidele jäädvustatud sireenide käest võib tegelasi päästa üksnes Ariadne lõng.
Ballard näeb terve teose vältel vaeva kõiksuguste kompositsioonide koostamisega, millega soovib taas kord anda ninanipsu massimeedia salakavalusele. Reklaamfotode või -filmide montaažilaual saavad kokku Madame Ky, Jeanne Moreau ja Jacqueline Kennedy nägu, mille „stroboskoopilise efekti kasutamine [—] kulmineerus psühhomotoorsete häiretega“ (lk 143). Võibolla just massimeedias levivate väärastunud inimkollaažide tõttu on peategelane (koos oma kõikide alateadvuses elavate kulleritega, kes end aina sagedamini ilmutavad) olukorras, kus ta peab mahajäetud barakis endale mingisuguse eksistentsi kokku keevitama. Kuigi esmapilgul jääb mulje, et teoses esinevad tegelased on näotud ning iseloomutud, on see üksnes illusioon – nende näod on kompileeritud mitmetest reklaamplakatitelt nähtud lõustadest ja iseloomud filmides kohatud karakteritest, kusjuures need näod ja iseloomud on üksteise peale asetatud lohakalt. Seetõttu on võimatu aru saada, kust algab suu ning kus lõpeb kõrv. Kust algab Jacqueline Kennedy ning kus lõpeb Elizabeth Taylor. Üks Ballardi frankensteinidest loob endale barakis vedelevate psühholoogiliste testide komplekti abil eksistentsi. Pärast iseloomugeneesi läheb tegelane pahaaimamatult toidumoona koguma. Barakki naaseb ta kokakoolapudeliga. Kuigi tegelane oleks barakki võinud naasta ka veepudeliga, ei võimaldanud tema massimeedia labürinti lukustatud tarbimisharjumused seda teha.
Iroonilisel toonil käib kirjanik ringi ka massimeedia vastutustunde problemaatikaga. Kirjanik ühendab vägivalla- ning sõjakoledused meediaprisma kaudu maksimaalseks seksuaalseks erutuseks. Massimeedia ei tegele ballardlikus universumis tõe vahendamisega, vaid vastutustundetult ning kõrgilt „õige“ maailmapildi eksportimisega paganlikesse perifeeriatesse. C’est moi la vérité.[1] Massimeedia naeruvääristamise kulminatsiooni kannab selles üha valjenevas šaržis ette doktor Nathan, sõnades: „[F]akt, et juhtum leidis aset, ei tõesta mingil juhul juhtunu tegelikku toimumist“ (lk 50).
Finišilipp. Ballard kasutab „Koleduste väljapanekus“ mitmeid võtteid, mis muudavad teose lugemise keeruliseks. Tegelaste nimed vahetuvad ilma ühegi selgitava põhjenduseta suvalistel ajahetkedel, nad saavad surma ning tulevad hiljem uuesti elavana tagasi (kuid võibolla teise nimega). Olukorrad korduvad, ent Ballard kirjeldab neid üha uuesti. Olgugi et erinevate rakursside alt, on nende kogemine ikka ja jälle äärmiselt väsitav. Peale kõige muu ilmestavad teksti perversioonide ja transgressioonide hordid, mis teevad lugemise tõeliselt emotsionaalseks. Ometi olen ka kokkuvõtte kirjutamise ajal endiselt seisukohal, et see on üks omanäolisemaid kirjatükke, mis minu raamaturiiulil koha on leidnud. Kas mul on hea meel, et seda lugesin? Jah, aga pean nüüd ennast sellest korralikult välja puhkama.
[1] Tõde, see olen mina (pr).
Lühidalt: OLIVER ÄMARIK (28)
Oled õppinud õigusteadust ning töötad praegugi õigusnõustajana, aga sul on ka raamatublogi In Libris Libertas, mille eesmärk on populariseerida kirjandust ja lugemisharjumusi. Milline oli sinu tee kirjanduse mõtestamise juurde? Kas ja kuidas sinu igapäevatöö ja kirjanduslikud huvid üksteist mõjutavad?
Minu huvi kirjanduse mõtestamise vastu sai alguse peaasjalikult tänu heale sõbrale, kellega me loetu üle lihtsalt jutustasime ning ühel hetkel jõudsime selgusele, et mõtted loetust võiks talletada ka püsivamasse vormi kui inimese mälu.
Praktiseeriva juristi roll ei erine kirjanduse mõtestaja omast nii palju, kui esmapilgul tunduda võib. Mõlemad huvituvad eelkõige kirjasõnast, tegelevad kirjapandud tekstide tõlgendamisega. Mõlema jaoks on oluline tabada uuritava teksti tegelik sisu. Kuna mu peamine huvi on ilukirjandus, siis praegu annab see mulle vaheldust tööst tihti väga tehniliste ning kantseliitlike tekstidega (tõsi, mille mõjud esinevad sageli ka mu enda kirjutistes).
Kuidas näeb sul välja teosega tutvumise ja selle arvustamise protsess?
Kui ma tegelen autoriga, kellega mul varasem kokkupuude puudub, siis lugemise vältel sõbrunen temaga ka. Ikka nii, et töötan läbi temast kirjutet pikemad lood. Kuigi see ei pruugi alati peegeldada täielikku tõde, siis mulle meeldib teada kasvõi ligikaudu, kust autor tuleb ja milline on tema elukäik – võngete kalibreerimine.
Teiseks otsustan kohe alguses ära, kas joonin raamatus olulised kohad alla või kirjutan need märkmikusse. Viimasel ajal pigem teist. Puhtalt aja kokkuhoiu mõttes pean seda märkmikku elektrooniliselt ning mul on teoste kohta failid, kus on väljavõtted intervjuudest autoriga, tsitaadid teosest ning skemaatilised tunde- ja mõttearendused seoses tekstiga. Viimastest kasvab tihti välja ka kogu arvustuse enda luustik.
Üks raamatusoovitus peagi algavaks pooleaastaseks kaamoseks?
Pooleaastane periood nõuab triloogiat. Selleks on hiina ulmekirjaniku Cixin Liu kolmikteos „Mälestus Maa minevikust“, mis ilmus hiljuti eestikeelses tõlkes, aga millega ma veel tutvunud ei ole, ehkki selle ingliskeelseid – eriti Ken Liu – tõlkeid julgen soovitada.
