„[I]ga Eestis sündinud inimene sai hulgikeelsuse kogemuse ammu enne globaliseerumisepohhi algust.“[1] Nii kirjeldab Ljubov Kisseljova oma monograafia „Eesti-vene kultuuriruum“ sissejuhatuses Eesti ajaloolist keelelis-kultuurilist olukorda. Kirjandust on siinmail alati loodud korraga erinevates keeltes, ehkki puhuti on ükskeelset loomingut rahvusliku vastupanumehhanismina rohkem väärtustatud. Igor Kotjuh on märkinud, et Eesti kirjandusteadus on pikalt näinud eesti kirjandust eestikeelsena,[2] kuigi praegu avaldatakse palju ka teistes keeltes kirjutatut – ning mõnel juhul on just eesti keel teine keel, mitte esimene. Praeguses Eestis nõuavad tasakaalustamist globaliseerunud maailma mitmekeelne õhustik ning eestikeelse ja siinsete vähemusrahvuste erikeelse kultuuri samaaegne edenemine ja säilimine. Nende keerukate suundumuste taustal tasub vaadelda, kuidas mõtestatakse kirjandusvälja järjest raskemini eiratavat mitmekeelsust. Essees tuleb juttu kahe luulekogu retseptsioonist ja sellest, millised hoiakud ja hinnangud kerkivad esile Eesti kriitikas, kui see seisab silmitsi tekstidega, mis pole kirjutatud luuletaja emakeeles.
Teoreetilised kangasteljed
Valisin välja just need teiskeelsed teosed, mis on enim kriitilist tähelepanu pälvinud: Igor Kotjuhi „Teises keeles“ (2007) ja Jan Kaplinski „Белые бабочки ночи“ (2014, ilmus eesti keeles kogumikus „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“, 2018). Analüüsin ennekõike teoste järelsõnu ning ajakirjanduses ilmunud arvustusi, sest need hõlmavad ühtaegu vahetut ja samas läbimõeldud vastukaja, kus toore esmamulje põhjal arendatakse välja pikemad arutlused.
Otsin vastuseid kahele uurimisküsimusele. Kuidas mõtestatakse luulekogu teiskeelsust? Kuidas teiskeelset luulekogu kontekstualiseeritakse?
Näib, et nendele küsimustele on mõttekas vastata mõnevõrra konkreetsemas raamistikus. Kriitikatekstide kangajuppidest mitmekeelsusmustrilise kaltsuvaiba kudumiseks on esmalt vaja kangastelgi. Olles kangajupid üle vaadanud, ehitasin asjakohase teljestiku: teiskeelsust mõtestatakse enamjaolt empiirilise autori, teksti või vastuvõtja tasandil ning sealjuures võib arvustuse modaalsus olla poliitiline, kultuuriline või individualistlik. Teiskeelsete luulekogude kontekstualiseerimine toimib kahel teljel, millest üks on kirjanduslik kontekst (rahvuskirjandus või maailmakirjandus), teine aga kaugus arvustaja enese lähtekultuurist (arvustuse hoiak on omaksvõttev või distantseeritud). Selline teoreetiline raamistik on suhteliselt visandlik ning välja kootud uurimismaterjali põhjal, mistõttu selgitan lühidalt ka essees kasutatavaid mõisteid.
Teiskeelne luulekogu – kogu, mille autor avaldab oma teises keeles (mitte emakeel(t)es).
Poliitiline modaalsus – kriitikateksti rõhuasetus on luuletaja/luulekogu ühiskondlik–poliitilisel rollil (nt tõlgendatakse tekste empiirilise autori rahvusest lähtudes).
Kultuuriline modaalsus – kriitikateksti rõhuasetus on luuletaja/luulekogu suhetel laiema kunsti ja kultuuriga (nt otsitakse kirjanduslikke võrdkujusid).
Individualistlik modaalsus – rõhuasetus on luulekogu/luuletaja eripäradel, eraldiseisvusel poliitikast ja/või muust kirjandusest.
Omaksvõttev hoiak – vastuvõtja tunnustab teiskeelset luuletajat selle keele rahvuskirjanduse osana.
Distantseeritud hoiak – teiskeelset luuletajat ei võeta vastu ega tõugata ära, nt paigutatakse rahvuskirjanduse äärealadele või maailmakirjanduse hulka.
Muuhulgas pööran eritähelepanu sellele, kas retseptsioonis räägitakse Eesti kirjandusest või eesti kirjandusest. Esimesega peetakse silmas Eesti riigis ilmunud/loodud või Eesti maiskondliku mõistega seotud kirjandust, teisel juhul käib jutt rahvusest ja keelest.
Igor Kotjuh teises keeles
Igor Kotjuhi esimeses eestikeelses luulekogus „Teises keeles“ ilmus selline luuletus: „Inimene võib vallata / teist keelt // elus või luules, // kas sünnist saadik / või selle järel. // Ikkagi on see keel / talle alatiseks teine.“[3] Üks „Teise keele“ arvustus kannab pealkirja „Teine keel ja teised mõtted“, teine ütleb – „Teises keeles, aga mitte teises meeles“. Nagu Kotjuhi looming lipsab mitmesse eri keelde-keelsusesse, jaotub ka retseptsioon mitmesse meelde-meelsusesse. Mõni rõhutab, et teos on eesti keeles kirjutatud, teine, et eesti keelde tõlgitud. Ehkki luulekogu koondab tõesti juba varem vene keeles ilmunud tekstide tõlkeid, on teoses viidatud autori enese otsusele avaldada see just eesti keeles ning astuda üle keelepiiri. Näiteks sisukorras eristatakse Kotjuhi tõlgitud tekstid, mis moodustavad mahust üle kahe kolmandiku, Aare Pilve tõlgitud tekstidest, mis on ära märgitud tärniga.
Retseptsioonis leidub siiski märgatavaid ühisjooni. Kotjuhi luulekogu teiskeelsust mõtestatakse peamiselt autori ja teksti tasandil. Need tasandid on retseptsioonis läbi põimunud, kuna luuletusi tõlgendatakse autori otsesõnaliste enesemääratlustena. Nii nagu alustas Kotjuh oma luulekogu reflektiivse esseega „Ühe eesti venelase lugu“, alustavad ka viis kriitikut kuuest arvustust autori keelelise ja kultuurilise identiteedi määratlemisega. See jutustatakse suurel määral luulekogu avaesseest ümber (Eesti venelane; vene keel on emakeel, kasvanud üles vene-eesti-
võrukeelses keskkonnas jne).
Identiteeti käsitletakse poliitiliselt: Kotjuhis nähakse justkui päästvat õlekõrt, head eeskuju, kes vastandus eestivenelaste (tolleaegsele) halvale kuvandile. 2007. aastal, kui luulekogu ilmus, plahvatas juba ammu vindunud eesti-vene-eestivene pinged kajastuvad tugevasti ka kriitikas. Ent kui Andra Teede, Rasmus Miller ja Ivar Sild seovad oma teksti pronksiööga, siis teised väljenduvad kaudsemalt: näiteks Peeter Helme vastandab Kotjuhit „tavalisele Eesti vene noorele“[4]. Selle poliitilise eelhäälestuse järel muutub arvustuste modaalsus individualistlikumaks ja ka kultuurilisemaks, rõhutades luulekogu inimlikkust või mõttemängulisust. See näib olevat vastutulek luuletaja vastumeelsusele olla „lepitusettur“, nagu kirjutab Jürgen Rooste,[5] ent rahvuspoliitikast pole siiski pääsu: Rooste kehtestab oma arvustuses läbivalt Kotjuhi kuvandi „aristokraatliku vene euroopluse“[6] prismas, Sild ütleb otse, et autori sotsiaalne roll on eestikeelsele lugejale „väga intrigeeriv ja huvitav“[7]. Niisiis käsitletakse luulekogu teiskeelsust peamiselt autoritasandit poliitiliselt esile tõstes. Hoolimata kriitikute ponnistustest rahvusproblemaatikat kõrvale jätta, joonistatakse Kotjuhist omamoodi lohutav kuvand konfliktse ühiskondliku olukorra taustal.
Ent arvustused mõtestavad teiskeelsust ka tekstitasandil. Esile tuuakse näiteks luule tõlkimise eripärasid: Sild paistab käsitlevat luuletõlget uute tekstide loomisena, paigutades seega implitsiitselt Kotjuhi eestikeelsete luuletajate hulka. Ent Helme ja Miller toovad esile luuletõlgete problemaatika: esimene räägib tõlkelisusest kui (segavast?) filtrist lugeja ning autori vahel, teine viitab tõsiasjale, et eestikeelsetesse tõlgetesse pole kaasa võetud venekeelsete tekstide riimi ja rütmi. Epp Annus aga mõtestab kakskeelset identiteeti tekstitasandi kaudu, jättes kõrvale autoritasandi. Annuse lähtepunkt vastandub pea otseselt neile, kes alustavad autori identiteedist: kui Ivar Sild kirjutab, et „[p]ole tarvis vahest meeletut empaatiavõimet, et mõista [Kotjuhi] segaseid tundeid Eesti venelasena Vene venelaste juures“,[8] siis Annus ütleb: „„Tuleb olla lihtsalt inimene,“ ütleb autor, sest ei jõua ju kogu aeg keeltega võidelda. Kas seda mõistetakse? Ei mõisteta. Või kui mõistetakse, siis laiskusest.“[9]
Tekstis esinevaid konflikte analüüsides kajastab Annus empaatilist kimbatust, viies arvustuse nõnda ka vastuvõtjale lähemale. Ta toob esile teoses väljenduva keeruka identiteedi, mille vastuolulisus tuleb ühest küljest välja tugevalt kehtestatud autoripositsioonist, teisalt vahepealsust otsivast ja sedastavast luulest. Seda vahepealsust on „väljaspoolseisjana“ raske, peaaegu võimatu mõista, ja nõnda kutsub Annus Eesti venelasi üles oma ühiskondlikku ja keelelist kogemust sõnastama ning analüüsima. Erinevalt teistest ei näe Annus Kotjuhi positsiooni ainulaadsena, vaid ühe näitena eestivene identiteedi sõnastamisest. Hoolimata selle üleskutse poliitilisusest on Annuse arvustus peamiselt kultuurilise modaalsusega, sest ta võrdleb Kotjuhi mõtteid prantsuse filosoofidega ning analüüsib luulekogu kirjanduslikku mängulisust.
Kotjuhile eesti luules sobiva koha leidmisega suuremaid probleeme ei teki, tema luuletusi võrreldakse kõige rohkem Aare Pilve, fs-i ja Jaan Kaplinskiga. Kotjuh võetakse enamasti omaks, ehkki Rooste jaoks paikneb ta siiski eesti luule serval: sarnaneb, suhestub, aga ei samastu läbinisti. Samasugust ambivalentset segu omaksvõtust ja distantsist väljendab ka Annus: ühelt poolt empaatiline püüd identiteeti mõista, teisalt enda ja Kotjuhi positsioonide kattumatuse kehtestamine. Distantseeruvamalt positsioonilt kirjutab Helme. On huvitav, et kui Helme näeb Kotjuhi kuuluvat „Eesti kirjanduspildi noorema põlve kirjanike sekka“,[10] siis Sild paigutab Kotjuhi „noorema põlve eesti luule konteksti“[11] .
Jaan Kaplinskist sai Ян Каплинский, eesti kirjanikust vene kirjanik?
„Thus I feel I have been an Estonian writer for half of a century, but I am no more an Estonian writer.“[12] Nõnda kirjutas Jaan Kaplinski 2010. aastal blogipostituses „Goodbye my Estonian“. Kaks aastat hiljem avaldas Kaplinski lõunaeestikeelse luulekogu „Taivahe heidet tsirk“. Ja veel kahe aasta möödudes pani kaante vahele oma esimese täielikult venekeelse luulekogu „Белые бабочки ночи“. Ometi ei olnud kriitikud kuni Kaplinski lahkumiseni valmis uskuma, et luuletaja tõesti loobub eesti keeles kirjutamisest: kui 2018. aastal ilmus Kaplinski venekeelse loomingu eesti tõlkekogu „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“, avaldasid kriitikud lootust, et ehk hakkab klassik taas ka eesti keeles kirjutama.
Blogipostituses avaldas Kaplinski muret, et eesti keelt normeeritakse liiga autoritaarselt. Tema arvates tuleb keelt uuendada selle ajaloost ja keelekasutajatest lähtudes. Grupp spetsialiste ei tohiks keelereegleid ette kirjutada, keel peaks olema hoopis kollektiivne, demokraatlik. Olles väsinud pikaajalisest võitlusest nende suundumuste vastu, lubas Kaplinski loobuda eesti keelest ja hakata kirjutama võru, inglise ja vene keeles. Näib, et Kaplinski mõtestab teiskeelsust poliitiliselt: keelekorralduse rõhuva võimustruktuuri eest pääsemiseks tuleb põgeneda keelepagulusse. Eespool tsiteeritud ingliskeelse fraasi Estonian writer mitmetimõistetavus (eestikeelne või eesti rahvusest kirjanik) annab võimaluse tõlgendada teksti sammuna üle rahvuskirjanduse läve – maailmakirjandusse.[13] Hüvastijätuepisoodi on oluline mainida, kuna ilmselt just selle sündmuse pärast tõlgendatakse eestikeelses retseptsioonis Kaplinski uuemate luulekogude teiskeelsust tahtliku otsusena. Siinsetes väljaannetes vahendatud Vene kriitika seevastu teiskeelsuse aspekti kuigi palju ei mõtesta – suuremat tähelepanu pööratakse Kaplinski luule temaatilistele ja vormilistele omadustele ning nende suhtele vene ja maailmakirjandusega.
Kaplinski luulekogu kajastati Eesti retseptsioonis kahe lainena. Esimene algas luulekogu ilmumisega ning koosnes Sergei Zavjalovi kirjutatud järelsõnast ning seitsmest arvustusest. Eestikeelne oli neist vaid Mihhail Trunini arvustus Sirbis, ülejäänud kuus ilmusid vene keeles. Esimesele lainele pani mõttelise punkti Alvar Loogi märkus Loomingu 2014. aasta luuleülevaates: „Erinevatel põhjustel ei käsitle ma siin ka eesti autorite kogusid teistes keeltes.“[14] Eestikeelne kriitika pööras niisiis venekeelsele Kaplinskile selja ning vaatas üle õla alles siis, kui Katrin Väli ja Aare Pilv tõlkisid teose ka eesti keelde. Teine laine sai alguse kogumiku „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“ ilmumisega ning koondas Aare Pilve järelsõna ja neli eestikeelset arvustust.
Kaplinski luulekogu teiskeelsust käsitletakse enamasti kultuurilises modaalsuses, ehkki leidub paar märkimisväärset erandit. Näiteks Zavjalovi järelsõna on pigem individualistliku modaalsusega, sest selles omistatakse luulekogule erandlik, kosmopoliitne kallak, mis ei suhestu eriti vene kirjandustraditsiooniga, eristudes seekaudu nüüdisaegsest vene luulest.[15] Aarne Rubeni arvustus on aga tugeva poliitilise noodiga, sest kriitik leiab luulekogust „poliitpropagandat Krõm-naš-stiilis“.[16] Mõlemale käsitlusele vaieldakse mujal kriitikas vastu. Zavjalovi väide, nagu ei seostaks Kaplinski tekstid end vene kirjandusega, satub kahtluse alla, kuna suur osa teistest arvustajatest märkab just väga aktiivset suhestumist vene traditsiooniga, ning Aare Pilvgi ütleb tõlke järelsõnas Venemaa kriitikat reflekteerides, „et vene luule kontekstis tajutuna on Kaplinski tekstidel rohkem „korruseid“ kui eesti kontekstis, ta aktualiseerib vene kultuuriruumis elava lugeja kogemuses rohkem tähenduslikke kihte, on rohkemal määral markeeritud.“[17] Rubeni poliitilist lähenemist arvustab Julius Ürt, vastates sellele lakooniliselt: „Me ei oska enam vene keelt ja metafoore lugeda.“[18] Eesti kriitika balansseerib kultuurilise ja poliitilise modaalsuse vahel. Lähtutakse rohkem autoritasandist: mainitakse Kaplinski kurikuulsat blogipostitust või räägitakse kaplinskilikkusest, samas on ka tekst ise esil. Kõige süvenenumalt mõtestab luulekogu teiskeelsust Mihhail Trunin, kelle seisukoht on järgmine: Kaplinski keelevalik ei ole poliitiline, vaid poeetiline otsus. Kriitik peab otsust „hea kultuuri mitmekeelsuse“ tunnuseks: Kaplinski otsib vene keelest uut poeetilist, mitte esseistlikku või proosalist väljendusvahendit. Trunin tuletab ka meelde, et keelevahetuse järel on Kaplinski avaldanud palju eestikeelset publitsistikat ja proosat.[19] Kuid juba sellise seisukoha sõnastamisega viidatakse kriitika kalduvusele ja niisiis ka võimalusele näha Kaplinski luule teiskeelsust poliitilisena. Ning sama problemaatikat on näha ka eespool mainitud Rubeni-Ürdi pinges.
Kaplinskit paigutatakse eri kontekstidesse. Esiteks kerkib esile variant paigutada ta kosmopoliidina venekeelsesse maailmakirjandusse, näha teda Euroopa poeedina. See suundumus iseloomustab Pilve sõnul kogu vene retseptsiooni. Kosmopoliitilisus väljendub ka eestikeelsete kriitikute võrdlustes teiste teiskeelsete poeetidega: Väljataga võrdleb Kaplinskit Jossif Brodskiga, Ürt Gennadi Aigiga, Trunin Igor Kotjuhiga. Teine võimalus on paigutada Kaplinski eesti luule konteksti: Kaplinski kohta öeldakse vene kriitikas eesti luule klassik, „eesti kirjanik, kes kirjutab muuhulgas ka vene keeles“[20], „eesti luule patriarh“[21]. Kolmandaks paigutatakse ta vene kirjandusse: näiteks Väljataga näeb Kaplinski venekeelses luules püüdu „ennast tänapäeva vene luulesse sisse kirjutada“[22]. Nagu näha, ühendab kõiki arvustusi distantseeritus: justkui ei suudaks eesti ega vene kirjandusvälja esindajad Kaplinskit „omade“ sekka lugeda.
Aare Pilv pakub välja, et kirjaniku kuuluvust võiks määratleda lugejaskonna järgi: „Üks autor saab eestivene kirjanikuks päriselt mu meelest juhul, kui tema retseptsioonikogukond koosneb nii vene- kui eestikeelsetest lugejatest.“[23] Ka Julius Ürt mainib, et kuna venekeelse kirjanduse lugemise harjumust Eesti praegusel lugejaskonnal ei ole, saab siinne publik alles „tagasitõlke“(!) kaudu osa Kaplinski „venekeelsest maailmast“[24]. Selline määratlus toob selgesti välja teiskeelse kirjanduse konteksti fundamentaalse dünaamilisuse, pideva muutlikkuse, eriti kuna Kaplinski tõlkimine on Pilve sõnul „võimalus muuta Jan Kaplinski eestivene või lihtsalt eesti luuletajaks“[25] – mõte, mida ei saaks kuidagi kohandada n-ö tavapärasele tõlkekirjandusele.
Kokkuvõtteks
Milline on siis selle mitmekeelsusvärvilise kriitikavaiba muster? Nii Kaplinski kui Kotjuhi retseptsioonis tulid esile huvitavaid ühisjooned. Teiskeelset loometööd nähakse tugeva žestina, mitte neutraalse „tööriistavahetusena“. Võib-olla just seepärast on teiskeelse luule arvustused tihti ärgitava tooniga: Epp Annus kutsub eestivenelasi üles oma kogemusi sõnastama, Mihhail Trunin tõukab Kaplinski teiskeelsust poeetilisena tõlgendama. Et teiskeelsust ei tajuta neutraalsena, väljendub selleski, et luulekogude retseptsiooni raputab pidevalt poliitiline laeng, mis nõuab maandamist. See joonistub selgelt välja nii Kotjuhi kui Kaplinski kriitikas, kus põimuvad kultuuriline ja poliitiline modaalsus, ent viimast püütakse eitada ja vältida – tulemuseta.
Lisaks ilmnes mõlema luulekogu retseptsioonis katkestus erikeelsete lugejaskondade vahel: teises keeles ilmunud loomingu kriitikud räägivad vähe autori emakeelsest loomingust. Kotjuhi eestikeelne kriitika ei loo enamjaolt seoseid autori venekeelse loominguga, Kaplinski eestikeelne kriitik poleks justkui lugenud tema vene luulet. Kirjandusvälja mitmekeelsus ei kandu samal kujul üle kriitikavälja mitmekeelsuseks ning venekeelne kriitik arvustab enamjaolt venekeelset teksti, eestikeelne ikka eestikeelset.
[1] Ljubov Kisseljova. „Eesti-vene kultuuriruum“ – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 8.
[2] Vt Igor Kotjuh. „Eesti venekeelse kirjanduse nullindate põlvkond: vastuvõtt ja tõrked omaks tunnistamisel“ – Methis, nr 11, 2013, lk 71.
[3] Igor Kotjuh. „Teises keeles. Essee, luuletused ja esseemid 2000–2007“ – Tallinn: Tuum, lk 33.
[4] Peeter Helme. „Teine keel ja teised mõtted“ – Sirp, 30.11.2007.
[5] Jürgen Rooste. „Missioonitundega poeet eesti luule serval“ – Looming, nr 12, 2007, lk 1891.
[6] Jürgen Rooste. „Missioonitundega poeet eesti luule serval“.
[7] Ivar Sild. „Liikumine üksikult üldisele“ – Sirp, 14.09.2007.
[8] Ivar Sild. „Liikumine üksikult üldisele“.
[9] Epp Annus. „Keelest ja moosist“ – Vikerkaar, nr 12, 2007, lk 109.
[10] Peeter Helme. „Teine keel ja teised mõtted“.
[11] Minu rõhutus.
[12] „Nii ma tunnengi, et pool sajandit olen olnud eesti kirjanik, aga praegu ma enam eesti kirjanik ei ole.“ Vt http://jaankaplinski.blogspot.com/2010/12/goodbye-my-estonian.html.
[13] Ehkki nagu hiljem jutuks tuleb, polnud tegu täiesti üheseltmõistetava sündmusega, sest Kaplinski jätkas eestikeelse proosa avaldamist, loobudes üksnes eestikeelsest luuleloomest.
[14] Alvar Loog. „Eesti luuleaasta 2014. 62 lühiarvustust“ – Looming, nr 3, 2015, lk 393.
[15] Сергей Завялов. „Русские стихи Яна Каплинского: возможно ли такое?“ – „Белые бабочки ночи“, Tallinn: Kite, 2014, lk 87–91.
[16] Aarne Ruben. „Hüvasti ja tere, eesti keel!“ – Postimees, 13.04.2018.
[17] Aare Pilv. „Saatesõna“ – „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“ – Luige: Verb, 2018, lk 139.
[18] Julius Ürt. „Tõeluse servakesel“ – Looming, nr 6, 2018, lk 880.
[19] Mihhail Trunin. „Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta“ – Sirp, 09.07.2014.
[20] Юлия Подлубнова. „Между нулем и бесконечностью. Реценция на книгу: Ян Каплинский „Белые бабочки ночи““ – Новые oблака, nr 3–4, 2014.
[21] Наталия Черных. „О книге Я. Каплинского „Белые бабочки ночи“ – Новые oблака, nr 1–2, 2015.
[22] Märt Väljataga. „Vikerkaar loeb. Kaks suurt“ – Postimees, 13.04.2018.
[23] Aare Pilv.„Saatesõna“, lk 139.
[24] Julius Ürt. „Tõeluse servakesel“, lk 881.
[25] Aare Pilv. „Saatesõna“, lk 139.
_______________________________________________________________________
Saara Lotta Linno (22): “Loen, kirjutan ja püüan mitte muretseda.” 
