Mudlum
„SIKAOSÄK”
Strata, 2022
Iga teos ei pea olema magnum opus, põlvkonda või ajajärku defineeriv Eesti Romaan. Mõni raamat võib olla ka pelgalt… raamat. Vaevalt küll asus Mudlum oma eelmist raamatut kirjutama mõttega, et see osutub auhinnatud klassikuks, mis toob autorile koha kirjanduskaanonis, aga ometi nii läks. Ka tema üle-eelmine raamat „Poola poisid” kogus kriitikute seas kiitust ja lugejaid, aga ometigi sai just „Mitte ainult minu tädi Ellenist” Mudlumi tuntuim teos. Lisaks eesti kirjanduse püsilugejatele leidis see armastust ja valu täis valgete kaantega raamat koha ka pühapäevalugejate riiulis.
Nii isiklikust ja edukast edasi liikumine on paras väljakutse, seega ei saa Mudlumile ette heita, et ta otsustas järgmisena avaldada hoopis midagi sellist nagu „SIKAOSÄK”. Väga kitsa määratluse järgi on „SIKAOSÄK” lasteraamat, kuigi lapse mõiste vajab mõningast defineerimist. Ainuüksi selle pealkiri on paras rudiment. Nii, nagu kunagi minu ema pidi mulle selgitama, mis olid erastamisväärtpaberid ehk EVPd (ausalt öeldes ei saa sellest siiani aru) ja telegrammid, peab nullindate alguses kasvanud põlvkond järeltulijatele lapsepõlvelugusid rääkides selgitama, mis asjad olid Limewire ja rate.ee. Raamat saigi nime rate.ee isiksusetesti ühest tulemusest: „SIKAOSÄK – See Inimene Kes Aitab Otsida Sinu Ärajooksnud Kassi (alluv, introvertne, realistliku mõtteviisiga tunneteinimene)”. „SIKAOSÄK” on lasteraamat, aga lastele, kes on varem SIKAOSÄKist kuulnud. Mis sellest, et nad võivad praeguseks juba 30. eluaasta kanti olla, paar aastat siia-sinna. Räägitakse ju palju, et millennial’id ega Z-generatsioon ei tahagi hästi suureks kasvada, vastutust võtta ja „päris” täiskasvanuelu elama hakata. Ei saa lapsi, ei soeta kinnisvara, kulutavad raha ainult avokaadode ja flat white’ide peale. Miks siis ei võiks neile veel tänaseni lasteraamatuid kirjutada? Või siis lihtsalt raamatuid?
„SIKAOSÄKi” peategelane on 2000ndate esimeses pooles algkooliealine Mirjam, omadele Mirku, kelle elu täidab kool, MSN ja vanema venna hüpergigamegalahedad sõbrad. Mirjam elab koos emaga, vahelduva eduga on pildil ka 18-aastane vend Markus. Unustada ei saa rotti, kassi ega koera, kellest esimesed kaks Mirjamile meeldivad, viimane mitte niivõrd. Isaga ta enam koos ei ela, aga seda mainitakse vaid möödaminnes: „Meie klassis on üks poiss, kelle isa on itaallane, selline pisemat kasvu, tumeda peaga, ta nimi on Matteo. [—] Matteo ema töötab minu isaga samas asutuses ja siis nad hakkasid koos elama. Kui ma Matteol külas käin, siis ma näen mõnikord isa ka.” (lk 31) Kuigi see, et Matteo käib Mirjamiga samas klassis, muudab tema ema veidi närviliseks, ei saa Mirjam sellest murest eriti aru ega lase end sellest häirida. Mulle meenub mu enda päevikusissekanne ajast, mil olin umbes Mirjami-vanune: „EMA TÖÖKOHT PÕLES MAHA. SAIN UUED VILDIKAD.” Mõlemal sündmusel oligi minu jaoks võrdne kaal. Või keda ma petan, vildikad olid märksa tähtsamad. Täiskasvanute traagika ei ole eriti traagiline, kui su enda elus toimuvad tähtsamad asjad.
„SIKAOSÄKi” suurim pluss on see, et Mudlum laseb küll vahepeal kardina tagant traagikal või draamal õrnalt välja paista, aga jutustab siis lapse jaoks elulisematest ja olulisematest teemadest jälle edasi. Mõnes teises noorteraamatus oleks traagilises võtmes kirjeldatud seda, mis tunne on käia oma isa uue naise lapsega samas klassis, aga Mirjam jätab selle teema kiiresti kõrvale ja hakkab rääkima oma 8. sünnipäeva peost. Juba raamatu teises peatükis lõhkab Mirjam uudispommi: „Ma võtan kogu aeg rohtu ka, iga päev terve peotäie, üks rohi, mille nimi on Trexan, on eriti vastik, seda peab võtma kuus tükki korraga ja see ajab mul südame nii pahaks, et ma lihtsalt seisan, rohud peos, ja ei suuda neid võtta, sest sees kõik keerab.” (lk 27) Selle peale hakkavad loole vähegi kaasa elaval lugejal peas häirekellad põlema: oh appi, see väike armas tüdruk on haige! Kas ta raamatu lõpus üleüldse elus on? Hirm läheb aina suuremaks, kui rohtude nimesid uurida – kerge on diagnoosida peategelasel mingi autoimmuunsushaigus. Kuigi põletikuline põlv ja muud mured viivad Mirjami homöopaadi juurde ja lõpuks isegi operatsioonile, piirduvad haiguslooga seonduvad mured peamiselt ühe peatükiga, raamatu üldist meelsust või lõpplahendust need ei muuda. „SIKAOSÄK” on isegi haigustest rääkides läbinisti helge, kandmata endas muud eesmärki kui rääkida elust väikese uudishimuliku tüdruku pilgu läbi. See on kergendus, sest lapsepõlvest kirjutatakse sageli nukras võtmes, isegi siis, kui selle kohal ei ole raske haiguse varju.
Kuna suur osa Mirku suhtlusest välismaailmaga toimub arvutis (mõistagi laua-!), siis on mitmed leheküljed täidetud klassikalise MSNi-dialoogiga. Raamatulehekülgedelt netisuhtlust lugeda on sageli üpriski raske, aga kui dialoogi üheks pooleks on laps kasutajanimega „Ma ärkan alati homikuti kõige varem”, on lugemine märksa lõbusam:
„Ma ärkan alati homikuti kõige varem: ota ma KÄIN WC-ES ära
Kadri: okih
Ma ärkan alati homikuti kõige varem: oeh marku on seal Kadri: irwww järjekord :D
Ma ärkan alati homikuti kõige varem: ma otan kuita sealt ära lähep!!!!
Kadri: küll ta millaski ikka läheb :P
Ma ärkan alati homikuti kõige varem: mhmh
Ma ärkan alati homikuti kõige varem: jajah küllta lähep ekata sina ju ei jä” (lk 124)
Mudlum on sellistes dialoogides üsna hästi kokku võtnud nii selle, kuidas käis MSNis suhtlemine, kui ka selle, kuidas lapsed räägivad vahepeal nagu väikesed vanainimesed, kellele peab netikasutust õpetama samamoodi nagu vanaemadele. Üks Mirjami vestlus Markuse sõbranna Kadriga keskendub sellele, kuidas Kadri talle erinevate staatuste nagu „out to lunch” ja „busy” tähendusi õpetab – tõeline jäänuk ajast, mil nutitelefone veel taskus ei olnud ja inimesed tõesti vahepeal offline olid ning viisakalt vestluse lõpetamiseks teatasid, et lähevad nüüd arvuti tagant ära.
Kui vestluste ümberjutustused kõlavad omamoodi tüütult, siis eks nad seda veidi ka on. Õnneks on 2000ndate aastate chat’e raamatus siiski vähe, muidu saab aga nautida Mudlumi kaunist kõne- ja kirjakeelt. Kes varem Mudlumit lugenud, teab, kui väga meeldivad talle kirjeldused ja igasugused nimistud ajastutruudest interjööridest ja riietustest. Ka Mirjam on suur kirjeldaja, tema ülevaade rotile sobivast toidust võiks olla mõnes algaja rotipidaja õpikus: „oma rotile ma ikka ostan loomapoest näriliste toitu. Ja päikesekuivatatud pressimata mägede heina kummeliga. Vahel annan talle porgandit või kurki, kapsast ei tohi neile anda, ega herneid, nad ei saa puuksutada ja siis on neil väga valus.” (lk 157) Ega „SIKAOSÄKis” tegelikult midagi põrutavat ei juhtu, mida Mudlumi austajad talle ilmselt ette ei heidagi.
Ühes intervjuus avaldab Mudlum lootust, et „SIKAOSÄK” ei tundu tänapäeva lapsele liialt vanamoodne.[1] Eks minagi mõtlesin lapsena „Kevadet” lugedes, et küll neil ammusel ajal olid imelikud kombed, igavad huvid ja naeruväärne tehnoloogia. Aga see ei muutnud lugemiskogemust vähem huvitavaks, pigem vastupidi. Seega on „SIKAOSÄKi” vanamoelisus paratamatu nagu ajalooürikute puhul ikka. Ajatut teost kirjutama asudes on läbikukkumine kindel, aga see raamat on portreteeritava aja vili, kaante vahele pandud nullindate nostalgia, mida kaunistavad Maria-Kristiina Ulase imeilusad illustratsioonid. Mood on tsükliline ning linnapilt näeb aina enam välja samasugune kui aastal 2000 (ainult et nüüd on vähem puid ja rohkem autosid). Maailmas, kus teismelistel on jälle seljas veluurdressid ja kleidid teksade peal, on „SIKAOSÄK” ilmunud õigel ajal. Olgu siis tegu kiire lugemisega kõigile, kes igatsevad Mängukoobast ja Vanilla Ninja esimest koosseisu, või selgitava ja meelelahutusliku teosega Mirjami põlvkonnakaaslaste lastele, kes oma vanemaid paremini mõista tahavad ning kes loodetavasti pärast raamatu lõpetamist šokeeritult tõdevad: „Ka minu ema oli kunagi inimene!” Mudlumi senise loomingule austajatele võib „SIKAOSÄK” jääda küll liiga kergeks ja lahjaks, aga lasteraamatut „Elleni” või „Poola poistega” samal skaalal hinnata ei olegi aus.
PS: Mudlumit tundmata julgen õhku visata hüpoteesi, et raamatut saab lugeda ka ema austusavaldusena tütre lapsepõlvele ja sellele, mida ta umbes 20 aastat tagasi mõelda võis. Nii tundub „SIKAOSÄK” kui katse oma last mõista veel eriti armas.
„Ükskord ma kuulsin, kuidas ema telefonis mingi oma sõbrannaga rääkis. Ta ütles:
„See laps on mõistatus.”
Ma ei saa aru, millest ta aru saa.” (lk 204)
[1] Vt kultuur.err.ee/1608802634/mudlum-loodan-et-sikaosak-ei-tundu-lastele-vaga-vanamoodne.
Silvia Urgas (30) on endine laps, kes otsustas hiljaaegu võtta endale kohustuse kirjutada iganädalast uudiskirja popkultuurist ja muust huvitavast: silviau.substack.com. Paraku kukkus jälle nii välja, et peamiselt kirjutab ta ikka vaid iseendast.
