Riste Lehari
„Kafe“
Tuum, 2022
Riste Lehari suleõied on viimastel aastatel siin-seal tärganud: kogumikusarjas Eesti Novell, Vikerkaares ning Värske Rõhu alt nii YouTube’is kui paberil. Nood üksikud turgatused on pälvinud pigem positiivset huvi ning nüüd on enamik avaldatud tekste koos trobikonna uutega ühiste kaante vahel. Aasta alul füüsilise kuju saanud Riste Lehari debüütkogu „Kafe“ hõlmab kahtteist ilma ja ulma vahel ekslevat loojuppi. Raamatutegelased piinlevad hämuses maailmas armuvaeguse ja ebatervisliku siseelu küüsis.
Lehari novellid on sihilikult unenäolised, kalgendudes lugeja ees müstiliste ja hajusatena. Vaid üksikud lood langevad küsimuseta siiapoole ilma („Colonia del Sacramento“, „Unistus“), teised põimivad maise ebamaisega, misjuures tõelus küll domineerib („Kookon“), ent vahel jäävad unenäo õiepunga viljad (otseses mõttes) hommikuni pihku („Särav linn“). Unenäod pakuvad eri stsenaariume, mis ühelt kämblalt Freudist lähtudes võivad osutuda ülitähenduslikeks sügavateks metafoorideks, teisalt pakkuda meelelahutust, kujutades tähendusetuid ajurände.
12EEK Monkey loos „Ära söö küpsiseid voodis“ küsib Genka laulu nimifraasi kohta: „„Ära söö küpsiseid voodis“ on või ei ole metafoor?“ Samal viisil ärgitavad Riste Lehari novellide sündmused enda üle juurdlema: kus paikneb metafoor? Kogumiku autor ise teab oma lugude nüansside tähendusi ning lugudes nagu „Piiril“ on piir kirjutatu ja ülekantu vahel ka lugejale selge. Novellis üritab minategelane end enesesiunamishoos matta, loopides endale mulda näkku: „Vaikus, jahe ja märg lörtsisegune maamuld. Vaatan ühtlaselt halli taevast. Kui rahulik on siin peidus. Tõmban käega ühe sahmaka mulda enda peale. Seejärel teise. [—] Raske on juba hingata, tõmban kõike hooga ninna, suhu, hakkan köhima ja aina enam mulda vajub mu avatud kurku.“ (lk 79) Novelli lõpus, kui peategelase vaimne seisukord paraneb, oksendab ta mulda, mis kroonib loo sümboolse puhastusena. Ebaselgem on aga „Nupp“, kus minategelasel ei õnnestu liftiga sõita, kuigi talle lubati nii lifti kindlat töötamist kui selle igavest katkiolekut: „Ära ole nii lihtsameelne. Mõnes kohas on liftinupp lifti kutsumiseks, teises, näiteks siin, ilu pärast!“ (lk 35) Nii pakub Lehari lugejale mõnikord selgeid metafoore, teinekord aga loob olukorra, kus lugeja peab endalt küsima: kas siit üldse on vaja metafoori otsida?
Made Luiga on Loomingu lühiproosa-aasta ülevaates Riste Leharist kirjutades märkinud, et „pealiskaudsel lugemisel võib Lehari tunduda Heinsaare kiiluvees kulgejana“.[1] Samuti märkas Luiga Lehari borgeslikkust, mis mõne konkreetse linnukese täitmisel on loomulik mõttekäik: (1) autor tihti peategelane? Check! (2) Ilma ja ulme palmiknovellid? Check. Borgese loomingu armastajana tajun ka põhimõttelist erinevust kahe vahel: kui Borges paneb kõnelema ammuste kultuuride projektsioonid, kultuuriteooriad ja filosoofilised kontseptsioonid, siis Lehari mõtterännakud ekslevad impressionistlikult, keskendudes enese tunnetele ja ihadele. Novellides „Kafe“ ja „Kookon“ pesitseb ka sürr toon, kuid enamasti on unenäolise segunemised ilmaga ulmselged. Huvitav paralleel tekib ka Carlo Levi romaaniga „Kristus jäi pidama Ebolis“[2], mille paganlikes külades ei eristatud üleloomulikku loomulikust ning talupojad ei imestanuks näiteks lohe väljailmumise üle, kuigi nad elasid maailmas, kus polnud kunagi lohesid olnud. Lehari tegelased elavad seevastu maailmades, kus müstikat ei peeta loomulikuks, pigem eeldatakse selle võimatust. Kuid unenäo ja tavamaailma terava piiri puudumise tõttu toimub aeg-ajalt ikkagi midagi müstilist.
Novellis „Kookon“ ilmub lugeja ette räsitud peategelane (-lanna?) Efe, kelle eluarmu tiitli vääriline ekspruut on hukkunud. Efe kannatused on röövinud talt armastava kontakti maailmaga. Küüniliselt endassetõmbununa leiame ta leinalaagrist, kulistamas keelatud rummi. Lugu leiab jatku Leharile iseloomulikult maagia ja erootilise pingega, kui Efe avastab põõsast müstilise alasti naise. Ta pakub neiule ulualust, millele too tasub võimalusega oma rinnast rummi lutsida. Naise kadudes pageb ahastuses Efe rummi jooma kõrtsi, mille sildilt leiab ta kadunud naisterahva: „Seal ta on, pudelisildil peenikeste käte ja jalgadega tõmmu imekaunis naine, must kuhi lokkis juukseid kosmosena mööda keha alla voolamas, esindamas võimatu unistusena odavat rummibrändi.“ (lk 67)
Lugeja on alati kirjanikust eraldatud ning see nõuab autorilt pingutust, et stseene ja tegelasi lugeja peas elavdada. Kui autoril õnnestub vormida sobiv kehand, siis leiab mõni hing seal ikka kodu. Efe on kindlasti päris tegelane – vaid põgusast kokkupuutest piisab, et märgata tema minevikuvalusid täis siseelu. Samuti tekitab Efe lugejas posu küsimusi: millest need valud? Mis juhtus? Mis tõi Efe sellesse olukorda? Lehari jätab nendele küsimustele vastamata ning kirjeldab hukkunud kallimat vaid läbi üksikute kildude. Aga ehk saab Efe ühel päeval paberil jatku ning teda murdnud valud pälvivad lugejailt mõistmist ja kaastunnet.
Kuigi tegu on novellikoguga, leiab mitmetest lugudest püsiva minategelase („Särav linn“, „Kafe“ jt). Piir kirjaniku eluloolise mina ja novellide kirjandusliku mina vahel on hajus. Isiklik lähenemine on osa Lehari meetodist: kirjandussaates „Gogol“ mainis autor, et innustub tihti oma unenägudest.[3] Nii tekib paradoks – novellikogus, kus iga tekst püüab iseseisev olla, moodustub kild killu haaval hüplik narratiiv ühe tegelase seiklustest. Samas ei sobi tollesse valikusse novellid „Unistus“ ja „Nähtamatud“. Minategelast ei leia ka lugudest „Bassein“ ja „Ahin“, kuid neis ei joonistu välja iseseisvat karakterit, kes ei sobiks teiste novellide tegelastega. Vaieldavamalt on eraldiseisev tegelane „Kookoni“ Efe. Praegusel kujul on teos justkui aia vahel kinni: enamik lugudest on küll osa ühest Lehari kaanonist, kuid teised jälle irduvad sellest. Tekstidevahelise dialoogi arendamiseks võinuks autor avaldada sama peategelasega lood ning eraldiseisvad novellid omaette kimpudena samas raamatus või hoopis mõned järgmises teoses.
Sama autori võib ära tunda kõigis novellides, kuid ühtset stiilijoont teosel pole. Avalugu „Bassein“ juhatab raamatu sisse voolava rütmiga, millele annavad lisavõnke algriimid. Sarnaseid hetki on ka teistes lugudes („Nupp“, „Kafe“ jne.), kuid mitte nii läbivalt. Kahjuks tükivad siin-seal esile külmad ja konstrueeritud laused nagu „Indrek silmab möödaminnes kaubanduskeskuse uksel oma peegeldust. Talle vaatab vastu pikka kasvu nägus mees, kes on pohmellis.“ (lk 46) Ka mõned kirjeldused üllatavad, näiteks rinnast rummi imemise stseen „Kookonis“, mis kummastaval kombel meenutas hiljutist internetitrendi, kus irvitati meesautorite äärmiste ebaõnnestumiste üle naistegelaste kirjutamisel. Keeleline ebaühtlus jätab mulje, et autor alles töötab oma keelt välja ning edasistes töödes võib oodata kindlamat ja äratuntavamat kätt.
Kvaliteedikõikumisi leiab stiili kõrval ka sisulistes võtetes: „Särava linna“ lõpus avastab peategelane ärgates enda käes õuna, mis jäi kaasa unenäost. Äärmiselt paeluv mõttekäik, ent kuna Coleridge kirjutas selle kuulsaks juba kaks sajandit tagasi,[4] siis praegu ainuüksi sellest teksti peaideeks ei piisa. Hea näide sellest, et ka klassikaliste ideedega on võimalik mängida, on Christopher Nolani film „Algus“ („Inception“, 2010), kus esemetel unenägudes ja unenägudest väljas on võtmeline tähendus. Sellise võtte mõtteliseks eelkäijaks saab pidada just Coleridge’i. „Kafe“ vajakajäämisi kokku lugedes tekib kahtlus, et need on paljuski kiirustamise tõttu raamatusse jõudnud. Tekib mulje, et raamatusse on koondatud täpselt nii palju tekste, et saaks teose kiiresti välja anda. Samas vajab mõni novell küpsemist ja mõni üldse asendamist. Alust kõhklusteks selle üle, kui palju on teost viimistletud, annab raamat ka (must)valgelt: raamatu alguses pole märgitud, et teosel olnuks toimetaja.
„Kafe“ on hinguselt debüütteos: autori sulg on kantud olnud meeletult paljudest ideedest, mis on kirglikult paberile jõudnud, kuid tervikuna pole raamat veel küps. Unenägude, erootika ja traumaga joonistub Lehari autorina välja ning kogumikus pakutavad rännakud leiavad kindlasti õnneliku lugejaskonna. Viimaseks soovitus neile, kes Lehari tekstiridadeni avasilmi pole veel jõudnud: poe põhku, sulge silmad ja ehk avab mõni novell end ise.
[1] Made Luiga. „Märkmeid 2019. aasta lühiproosast“ – Looming, nr 3, 2020, lk 425.
[2] Carlo Levi. „Kristus jäi pidama Ebolis” – Loomingu Raamatukogu, nr 3-6, 2022. Tõlkinud Heete Sahkai.
[3] „Gogol“, 02.04.2022.
[4] „Kui inimene võiks unes kõndida läbi paradiisi ja talle kingitaks lill, tõenduseks, et ta hing on seal tõepoolest olnud – ja kui ta ärgates leiaks selle lille oma käest – Ojaa, mis oleks?” – Tõlkinud Uku Masing („Pessimismi põhjendus“ – Tartu: Ilmamaa, 1995, lk 430.)
Nicolas Lotman (21): „Tšau, kallis! Oled mu lemmik!“
