Tõnis Vilu
„Kõik linnud valgusele“
Loomingu Raamatukogu nr 10, 2022
„Süvaluule edasijõudnutele,“ ütleb Merle Goodreadsis.[1] „Hüva,“ mõtlen ma, „võib ju küll,“ ja ootan, et „Kõik linnud valgusele“ avaks akna ajatusse valgusküllasesse luuleilma. Noh, et „valgus ei saagi vanaks“ ja muu selline. Kuid otse vastuoksa – valgus on kogus perifeerne kujund – juba luulekogu kaanel paiknevast siniseks toonitud autori portreefotost saab alguse põhjatu tundemeri. Meri, mis sõidutab üle õnnetu mälestustevoo, mille kohal kahiseb igavese tagasituleku kohutav vari. Erinevalt Vilu eelmisest luulekogust ei moodusta „Kõik linnud valgusele“ ühtset lugu, ometi on selles korduvad kujundid ja episoodid, mis tekitavad sidusa terviku.
Ühe lugemisfookusena torkab silma eriline ajakasutus, millele on Vilu varasemat loomingut uurides osutanud juba Jaak Tomberg, kelle järgi on „Ilmas“ esil „olevikuline hangumus ja sündmusetus“[2], ka Hasso Krull väidab, et „Ilma“ aeg erineb harjumuspärasest lüürilisest ajast: „Lüüriline aeg koondab endasse minevikku ja tulevikku, esitades seda mälestuse, igatsuse, lootuse või ängistuse vormis, nii et sünnib teatav igavikuline seisund; modernistlik antilüürika võib seda küll eitada, aga ta on ikka seotud sama ajakäsitusega, taandades mineviku ja tuleviku lihtsalt subjekti funktsioonideks. Vilu teoses aga ilmub teistsugune aeg, mis pole päriselt lüüriline ega antilüüriline, ehkki kannab mõlema jälgi; kokkusurutud vorm tekitab tunde, et see võib olla hoopis jutustuse aeg, siia on peidetud mingi jutustus. Ja miks mitte? Miks ei peaks me sellist jutustust oletama?“[3] Ka „Kõik linnud valgusele“ põhiline tonaalsus on aina tagasitulev seisund, kuid sellest kõlab läbi helgemaid noote ja puhastumislootust, mis kogu lõpupoole saab lausa taassünni nimetuse. Kui selles teoses on mingi lugu, siis on see toimunud ammu enne jutustuse aega.
„Kõik linnud valgusele“ lausujahääl küsib: „kas minusugune üldse võibki midagi / öelda aja kohta või ajataguse et tegelikult polegi miskit / juhtunud vaid et juhtumine ise on miski liiga vara on miski / liiga vara on mõõnaga paljastunud tume veepiir mererahnu / servas sa läksid liiga vara“ (lk 49). Kogu läbiva kirjavahemärgistamata, suurtähestamata ja siirdelise stiili kõrval märkame katkendis veel midagi – see osutab sündmusele minevikus. Samas muudab täpsete lausepiiride puudumine sõnade voo ebakindlaks ja pidetuks. Kes läks, kuhu läks? Selget vastust luulekogu ei anna, ometi hakkavad mingid niidid hargnema. Lausuja kõrval on kogus ka „teine“, kellest mina suuremat sorti puudust tunneb. Kogu teine luuletus lausub: „seisin siinsamas rannas kümme / aastat tagasi“ (lk 6) ning ka lehekülg 18 sõnab „juba kümme aastat“, seega paikneb käsitletav sündmus just selles kauguses lausumishetkest. SEE tabas lausujat kuskil alevikuserval koolipingis, kuhu saabus uudis Sina enesetapust: „õpetaja ei mõelnud midagi halba mis üldse viib inimese selleni / argus või julgus seisis tahvlil kirjas klass oli läbilaskmatult / vaikne surm lõikas esimese pingi tüdruku juukseid“ (lk 53).
Ometi on kangastuvast sündmusest võimalik ka teine versioon, kus „mees tumerohelises villises valvab et kõik pilved / saaksid kivideks“(lk 44), kus tiksub kuum autometall, kus on „mustal peegelsiledal kivil ühe poisi nimi kriimuliseks riisutud / liiv ja õide puhkenud plastlilled just täpselt emadepäevaks“. Too „pikk näotu mees“ seisab villise kõrval ka leheküljel 34 ja „sõidab mööda lumevallist“ leheküljel 70. Viiteid surmaga lõppenud autoõnnetusele leidub ka mujal, näiteks „öisel maanteel koju / tuigerdav noor isa käsi tõstetud otse tema suunas kihutava auto / esitulede vastu“ (lk 75), kuid oli, mis ta oli – kindel on see, et „alles nüüd näeme seda justkui esiistmelt rool / on auk peegel on auk inimene meie kõrval on auk“ (samas). Kohati lausuja justkui sukelduks mälestusse: „poisid kimavad vana jawaga tagaküla tolmuvalgel teel otse / musta auku sinna saab ainult tulla õnne kese on alati olnud / seal“ (lk 21).
Luulekogu läbiv teema ongi õnneotsing, mida takistab möödunud aeg. Ikka ja jälle naaseb sõnadesse häire, takistus – olgu see siis pilve, vareste või raagus puu kujul. Näiteks: „et endasse pääseda pean nüüd ikka ja / jälle olema selline“ (lk 11), „alustan ikka sellesama häirega sama / varesega nendesamade pilvede ja raagus puuvõradega“ (lk 15), „iga päev mustad kobrutavad pilved [—] näed seda juhtumas ikka ja jälle“ (lk 33), „ei pääse jälle / kohtumast selle oksteta surnud männiga“ (lk 50), „ei pääse kõrgemale kui eelmise kevade tagasitulek“ (lk 54) ning „illi jõkke visatud teise jõe ringjas vari“ (lk 55). Nendes näidetes on lüürilisse aega sekkunud kujunditesse pakitud jutustus. Lausuja hääl on olekus, kus „kurbuse / eest tuleb olla tänulik ja õnn on trauma“ (lk 74).
Ometi ei jää minahääl täiesti trööstitusse seisundisse. Lehekülg 74 jätkub: „et oma haigust / mõista libastun libastumise sees imekombel väikestviisi / õigetpidi“ ning teisal „on ring ja ringi kohal on ring on spiraal“ (lk 57). Ringist loksutab välja ka vanaema, kes lausujat tervikuna armastab, kuni too lausa lauriräpiliku pehmusega nendib „kui sa / ei saa olla õnnelik siis ole vähemalt leebe“ (lk 46).
Teisal nimetatakse puhastumist ka taassünniks, mis loob pääsemisele juba religioosse värvingu. Usku on mainitud vaid ühes tekstis, kuid see on tähtis, sest loob ühenduse rohelises villises mehega, kes (tuletan meelde) „valvab et kõik pilved / saaksid kivideks“ (lk 44). Teose lõpupoole aga „üks hetk on kätes linnud siis / aga kivid okstel istuvad kivid ja linnud on maa sees suurel / reedel olen taas silmitsi usuga“ (lk 68). (Haua)kivide ja (hinge)lindude vastandamine toob esile teoses pidevalt pakitseva surma kohalolu, sest ennekõike tegeleb luulekogu siiski leinakogemusega. Ka nimiluuletus sõnab „olen linnumaja vari [—] olen sama / kerge kui on kaotada kõik kõik linnud valgusele“ (lk 73). Teoses nii vähe aimatav valgus annab ometi lootuse taassünnile.
Lisaks valgusele seostub puhastumine ka muusikaga: „põrandal on mustad ketsijooned osa puhastumisest on minu / eest juba ära tehtud kuulen muusikat neis joontes nagu oleks / keegi tõmmanud ennast kui suurt ja rasket klaverit läbi ühe / lihtsa kodu aleviku serval“ (lk 29). Just musikaalsus ehk rütm on see, mis hoiab kogu koos ja takistab lausujat merepõhja vajumast.
Minahääle seotust muusikaga iseloomustab ka soov „olla nähtamatu rahmaninovi teine .. kõige ilusam lugu maailmas üldse“ (lk 76), mis toob sisse luulekogu järgmise olulise omaduse. Kogu on seotud konkreetsete kohtade ja nimedega. Kord on mina Soome lahe ääres, kord Hurda pargi tiigi ääres, rongis Tartu ja Kiltsi vahel, Kassitoomel, Ungari veinikeldris, Pauluse kiriku juures, Strasbourgis ja Illi jõe ääres, Lahemaal, Äntus ja Lurichi kevadjooksul. Kõik need väiketähtedes vahelepikitud paigad toovad kogu mõttelise keskme siiski Tartu lähedale ja kui seda kogemust võtta
kuidagi kaante vahele paistavad linnud mu
kammitud peas veel kuskilt pihelga varjust mihkelsoni
tagant valgusest kividest iseenesest
omanäolise läikega
[1] Vt www.goodreads.com/review/show/46641-72076.
[2] Jaak Tomberg. „Keel pärast ilma“ – Vikerkaar, nr 10–11, 2014, lk 176–178.
[3] Hasso Krull. „Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg.“ – Vikerkaar, nr 9, 2016, lk 100–108.
Lisanna Lajal (23) luges suvel veits liiga palju Vilu.
