Arvustus

Kutse avastada

Melani Mägi 9.02.2024

Kätlin Kaldmaa
„Mu tiivad on mu juured“
Kirjastus Hunt, 2023

Kätlin Kaldmaa viimast luulekogu kätte võttes võivad selle elegantne kaanekujundus ja mahedad roosakad toonid jätta esialgu mulje pigem ürgnaiselikust kogumikust. Ka kogumiku pealkiri kõlab nõnda kaunilt ja poeetiliselt, andes mõista pigem millestki õrnast ja loodusekesksest. Mõneti võiks sellist esmamuljet õigustatuks pidada: teos pakub ainulaadset sissevaadet ühe naise ellu, samal ajal vaidlustades ka traditsioonilist naiselikkuse mõistet. Tekstid on stiililiselt muutlikud nagu autori rändlev elu ise – raamatusse on kokku köidetud erinevates paikades ja erinevatel eluetappidel kirja pandud tekste juba alates aastast 2007.

Sukeldun maailmarändurist Kätlin Kaldmaa luulekogusse võrkkiiges, asukohaga Võrumaal, dokumenteerin oma mõtisklusi teose temaatikaga vägagi sobivate abivahenditega: suveniiriks kingitud märkmik Londonist ja pastakas Amsterdamist. Kaldmaa raamat viib mind suletud uste taha ja oma südamesse, võtab kaasa reisile läbi teise inimese elu, aga ka kõigile ligipääsetavatesse kohtadesse – Islandile, Kanadasse, Kreekasse. Tema tekstid sütitavad ka minus sügava reisiigatsuse, äratavad soovi maailma uurida ja avastada ka enda tiivad, ajada juured teistesse muldadesse, rännata kodutu rändurina.

Väga hästi võtab luulekogu olemuse kokku üks Kaldmaa enda lause: „kui loomise uksed on valla, siis tahavad ka kõiksugu teised tekstid välja pääseda“ (lk 78). Nõnda leiab kogumiku 192 leheküljel nii luulet kui proosat (seejuures on tihti üks teisega läbipõimunud), päevikulaadseid sissekandeid, miniatuurseid mõtisklushetki – mõnus segapudru. Vahelduvad nii tekstide keel kui ainestik: saab lugeda eesti-, inglise- ja muukeelsete fraasidega pikitud humoorikaid vahepalasid, sisekaemuslikke mõtisklusi, filosoofilisi küsimusi, ning kohtab ka mõneti ebamugavaid teemasid ja ühiskonnakriitikat.

Kaldmaa üks eripära on oskus navigeerida universaalse ja isikliku ning mugava ja ebamugava vahel. See duaalsus ilmneb juba luulekogu sissejuhatavas ja eraldiseisvana näivas luuletuses „Ma mõtlen kogu aeg Ukrainast“. Emotsionaalselt laetud ridades „Mõtlen kogu aeg Ukrainast / ja et kuigi ribadeks kisub mu hing, / ei ole minul õigust kirjutada Ukraina sõjast. / Rohkem kui see üks luuletus siin.“ (lk 11) tuletatakse teravalt meelde ukrainlaste valu ja ühiskondlikku taaka, tekst näitab autori tugevat seotust teemaga. Samas annab see edasi ka luuletaja eetilist dilemmat, mis võib kellegi teise valu ja kannatuste kujutamisel tekkida. Kaldmaa läheneb teemale taktitundeliselt, rõhutades, et kannatanute valu on olulisem kui tema enda oma. Katkend ilmestab ka luule ilu segunemist inimliku haavatavusega ning peegeldab oskust käsitleda sotsiaalselt teravaid ja laia kõlapinnaga teemasid tundlikult ja empaatiliselt.

Selle oskuse tunnistajaks on ka luuletus „Mind ei ole kunagi vägistatud“. Varasem õrnus raske teema käsitlemisel asendub heidutava ja valju tooniga: „Mind ei ole kunagi vägistatud, / ent on nii, nagu oleks. / On nii, nagu oleks ühekorraga / jäänud vaikseks kõik tuuleõhk / ja ma oleks andnud oma väikese sõrme / ühe õhuliikumise eest. / On nii, nagu oleks ühekorraga / pannud koivad seisma kõik ritsikad / ja ma oleks andnud oma suure varba / üheainsagi sirina eest. / On nii, nagu oleks ühekorraga / jäänud tummaks vaikuski / ja ma oleks andnud oma mõttetu elu / ühe vaikusheli eest.“ (lk 167) Luuletus annab edasi võimsa emotsionaalse kogemuse, kasutades keeruliste tunnete uurimiseks elavaid ja meeldejäävaid kujundeid. Rääkija kinnitus, et ta ei ole kunagi kogenud vägistamist, oleks justkui vastuolus kohati sõnades tajutava haavatavuse ja rikutuse tundega. „On nii, nagu oleks“ kordub kummituslikult, rõhutades seotust tegeliku kogemuse ja selle sügava mõju vahel kõneleja psüühikale. Ridades on võimendatud näiliselt väikeste žestide tähtsust, justkui oleks nendel kogu maailma kaal. See argise ja monumentaalse kõrvutamine rõhutab sisemist segadust ja kulmineerub mõtisklusega elu väärtuse üle. Mõte oma elu ohverdamisest ühe hetke vaikuse eest tabab ja väljendab südantlõhestavat meeleheidet ja jätab lugejale püsiva mälestuse.

Kuigi Kaldmaa lood kutsuvad lugejat peatuma ja mõtlema tõsisematele teemadele, on luulekogus nende vastukaaluks esindatud ka humoorikamad ja helgemad kirjutised. Autor jagab muhedaid ja värvikaid kilde oma argielust, näiteks:

LONDON: PÜHA PAULI KATEDRAAL

„Me oleme kõndinud, kõndinud, kõndinud, rääkinud, rääkinud, rääkinud, keskaegses surnuaias istunud, jõe ääres pingil istunud, välikohvikus istunud, sa oled sõidutee pealt laiakssõidetud münti koukides peaaegu kahekorruselise punase bussi alla jäänud, ma olen seeliku peale rohupleki istunud, sa oled oma isasuhte üksipulgi lahti võtnud, ma olen oma ema asemel jutu sinu romaani peale viinud.
Tuleme jõe äärest ja oleme tänaval, mis viib otse Püha Pauli katedraali juurde. See mõjub isegi sinu suurejoonelisest metropolist tulnud inimesele. Ajalugu ikka teeb seda.
Sa jääd seisma, vaatad seda kuldset kuplit, võtad mu käest kinni.
„Kuule, abiellume siin. Mu isa on Briti Impeeriumi Ordu liige, ta saab meile loa.“
Ma vaatan sind.
Ja vaatan.“

(lk 107)

Elav kirjeldus ja ootamatud pöörded teevad kaasaelamise lugejale lihtsaks. Kõndimisest ja rääkimisest erinevates kohtades istumiseni saab lugeja kohtumist ka ise kogeda. Keskkonna tähtsust loo jaoks annab autor oskuslikult edasi ülemineku kaudu argipäevatoimetustelt Püha Pauli katedraali aukartustäratavale kohalolule. Katedraalist saab hetkeks fookuspunkt, mis sümboliseerib ajaloo püsivat mõju üksikisikutele, olenemata nende igapäevastest tegemistest või elukäigust. Autor võib sellega soovida väljendada, et ajaloolised paigad ja sündmused on olulised mitte ainult mineviku mõistmiseks, vaid ka selleks, et luua sidemeid ja jagada emotsioone oleviku ja tuleviku põlvkondadega. Abieluettepanek võiks olla loo kulminatsioonihetk, ühtaegu romantiline ja ootamatu, kuid lugu pole veel läbi: „Ja küsin: „Kuidas sa seda ette kujutad? Sina oled abielus katoliiklane ja mina paadunud ateist.““ Sisse tuuakse uus emotsiooni- ja pingekiht, tekitades küsimusi, vastuseid andmata. Kaldmaa seob kokku äkilisi sündmusi ja spontaanseid hetki, puändid ja järsud teemanihkeid toovad lugemisse mõnusaid situatsioonikoomilisi pause.

Kaldmaa tundubki oma luulekogus eelistavat erinevate teemade ja emotsioonide virvarri. Tekstid on jaotatud seitsmesse mahukamasse osasse, millest mõnes võib leida „klassikalisemas“ vormis luuletusi, mõnes proosaluulet või mõlemat. Iga osa mõjub eraldiseisvalt, tekitades esialgu killustatud efekti. Siiski on selles jaotuses tunda kindlaid temaatilisi niite, mis kirjutised üksteisega seob – näiteks „METSA JUURED“ kätkeb looduslähedasi ja sisututvustuses mainitud „animaalsete nõksudega“ luuletusi, samal ajal kui „MAADE PAOD“ peidab endas proosaluule vormis argiste hetkede kirjeldusi humoristlikus võtmes. Luulekogu üle pikemalt mõtiskledes märkan, et selle narratiivi ja stiili on päris palju mõjutanud autori rändav eluviis. Vormilised iseärasused, näiteks pikk hetkekirjeldus proosaluuletuses „Hommik“ (lk 28–31) või abstraktsem luuletus „elajas“ (lk 43–50) näitavad, kuidas kirjanik on kohanenud uuega, aga ka arenemist ja eksperimenteerimist. Nõnda võtaks luulekogu ülesehituse idee kokku tsitaat Kaldmaa Islandi-aegadest: „Ja nii ma annan endale loa kirjutada nii nagu parasjagu tuleb, sest eks kõik, kes päriselt kirjutavad, teavad, et seda liikumist ei saa takistada ja kui sa seda jõuga tegema hakkad või kirjutades valetama, ei ole kirjutustõrge kaugel.“ (lk 78)

„Mu tiivad on mu juured“ pole pelgalt luulekogu – see on kutse avastada ja tunda. Lugejatel on võimalus liituda intiimse reisiga läbi aja, ruumi ja inimsüdame keerukuse. Kätlin Kaldmaa sõnad toimivad nii akna kui peeglina, peegeldades ka lugeja enda kogemusi. Luulekogu tuletab meelde kirjanduse jõudu ületada piire, põimides endas lugematul hulgal niite ja ühendades meid jagatud inimkogemusega.

 


Melani Mägi (24) on isemoodi tüdruk, kelle pulmas kõlaks vaid Ska Faktor.

eelmine / järgmine artikkel