Intervjuu

Lühiintervjuu kriitikakonkursi võitjatega

Anette Pärn / Riste Sofie Käär Henri Otsing Maara Parhomenko 22.03.2024

Anette Pärn (22), Riste Sofie Käär (21), Henri Otsing (29), Maara Parhomenko (19)

 

Tutvustage oma (kirjanduskriitikat) kirjutavat mina! Milline ta välja näeb? Miks ja kuidas ta mõtleb ja tegutseb?

Riste: Kõik, mida kirjutan, põhineb raamatutel, mida algklassides lugesin (mõtlesin kõik oma mõtted ilmselt viieteistkümnendaks eluaastaks ära) ja haiglasel veendumusel, et esindan kõiges, mida ütlen, üldinimlikku-universaalset arvamust ning esoteerilist tõde.

Anette: Ma ei arva, et kirjutav mina erineks näiteks porgandit koorivast minust. See miski… tundlikkus on kõikjal läbiv. Üks mu sõber kirjeldas seda kord nii: „Sul on seljas valge… ei, mitte vist valge ja pigem ka mitte kleit, aga… mingisugune kummaline rüü. Ja päikesetõusul sa õhkad põllul, aga see põld pole otseselt… ilus. Maapind on täis mingeid veidraid tükke ja 30 aastat vanade viinapudelite klaasikilde. Kaugusest kostub korraga idamaiseid gonge ja katoliku kiriku kellasid ja reivi-muusikat. Ja sa tantsid paljajalu eklektilist tantsu. Kuskil on ka keegi Lotmanite kauge sugulane, kes hõikab arütmiliselt sekka: „Biosfäär!““

Henri: Kirjanduskriitikat saab kirjutada ka ilma mingi käsituseta kirjandusest üldisemalt. Ja tihtipeale tulebki oma eelnev käsitus ukse taha jätta. Hea teos ei kuulu teatud mõttes talle määratud žanrisse, st tal on omaenda reeglid ja kategooriad – hea teos on oma žanrist või isegi kirjandusruumist üle. Ja sellised teosed nõuavad, et ka minusugused kirjanduskauged tüübid end kohale veaksid ja oma n-ö kodanikukohust täidaksid. Mõnikord seisneb viimane lugemises, mõnikord lihtsalt raamatu ostmises ja harvem ka arvustuse kirjutamises.

Maara: (Kirjanduskriitikat) kirjutav Maara:

  • Ostab ise (!) arvustatava teose (21,99 €) Tudengi Teisipäeval (-12%) Rahva Raamatust, hellitab lootust, et auhinnaraha on suurem (oli!).
  • Kirjutab poole viieni (2,5) hommikul, nädala ainsasse (1) asjalikku loengusse ei jõua.
  • Koostab kõikidest teoses mainitud asukohtadest Google Mapsis kaardi, tulevikus teeb selle järgi palverännaku. Samas saadab hindamiseks arvustuse, mille esimeses lauses on autori nimi vigane.
  • Läheb teose esitlusele (kuu aega pärast arvustuse valmimist), sunnib autorit kirjutama oma eksemplari kaanele kriitikuid ülistava pühenduse.

 

Soovitage üht raamatut, lavastust, filmi või muud kultuurielamust, mis on teid viimasel ajal õhku tõstnud (ja seal mõnda aega hoidnud).

Riste: Lugesin sel suvel Astrid Reinla (see tšikk, kes „Õnne 13“ alustas!) novelle ja sain aru, et maailmas on vähemalt üks inimene veel, kes teab, kuidas asjad päriselt toimivad. „Inimestega“ ja „Plekk-katus“, mõlemad uskumatult head kogumikud, teemadelt-stiililt umbes nagu Valton, kui ta ei oleks tüütu vanamees.

Anette: Sattusin eelmisel kevadel Londonis olles USAst pärit eksperimentaalmuusiku ja -kunstniku Lonnie Holley kontserdile ja see tühistas hetkeks igasuguse mälestuse gravitatsiooni kunagisest olemasolust. Minu jaoks on väärt kunsti tunnus see, kui see suudab kogeja sellise piirini viia, et on tunne, nagu tahaks justkui minestada. Jagelesin kontserdi vältel oma silmadega, mis end pidevalt sulgeda tahtsid, sest Lonnie ausus oli lihtsalt nii ere, et tundus pimestav sellesse otse vaadata. Ma pole kunagi varem ega hiljem kelleski niivõrd puhast inimlikkust kogenud. Katarsis.

Henri: Vanamuusika ansambel Graindelavoix. Kui puudub eelnev kontakt vanamuusikaga (nagu mul), siis tasub kuulata „läbi“ millegi tuttava: kuulata neid nagu aegluubis dubstep‘i või oma lemmikhoone arhitektuuri muusikavormis vms.

Maara: „Ikonostaas Ene-Liis Semperiga“ Fotografiskas!

eelmine / järgmine artikkel