Virginie Despentes
„King Kongi teooria“
Tõlkinud Maria Esko
Salv, 2023
0
Tšau, tüdrukud! Me kirjutame teile, kes te lugesite Despentes’i „King Kongi teooriat“ ja loetu jäi kuidagi kripeldama. Ja teile, kes te lugesite ja loetu kiirelt unustasite. Ja kõigile, kes ei lugenud, aga mõtlesid, et kunagi kindlasti peaks. Kindlasti ka kõigile teile, kes te esimest korda sellest raamatust kuulete. Kõigile teile, kes te saite Despentes’i ägedusest aru, aga mõtlesite, et kas ta natuke liiga palju ei lahmi. Kõigile teile, kelle jaoks oli see esimene loetud feministlik manifest ja te tundsite siin ära enda mõtteid. Kõigile teile, keda teeb nõutuks see, et maailm on ikka veel nõnda persses. Ja kindlasti ka sulle, kes sa enam edasi ei viitsi lugeda.
Eesti lugeja on Virginie Despentes’iga tuttav tänu Maria Esko tõlgitud Vernon Subutexi triloogiale (2019, 2020, 2021), aga prantsuse kultuuriruum tunneb teda juba üle kahekümne aasta. See enfant terrible sai tuntuks oma romaanil põhineva samanimelise filmiga „Baise-moi“ („Kepi mind“, 2000), mille peategelased Nadine ja Manu maksavad oma vägistajatele vägivaldselt kätte. Film tekitas nõnda palju furoori, et selle näitamine on tänini Prantsusmaal keelatud. „King Kongi teooriaga“ annab Despentes taas hääle neile, keda vaigistatakse, eitatakse, surutakse alla ja tehakse nähtamatuks.
„King Kongi teooria“ on kokteil memuaaridest, kriitilisest teooriast ja manifestist. Seega nimetame teose omaelulooliseks manifestiks, kus isiklikust loost moodustub lõppeks programm. Endise seksitöötajana võimestab Despentes prostituute ja prostitutsiooni ning näeb negatiivsena peaasjalikult seksitöötajatest loodud kuvandit, mitte niivõrd seksitööd ennast. See vastuoluline seksitöö-poleemika on peamine, mis raamatust kummitama jääb ja seepärast võtame ta ka enda programmi keskmeks. Despentes kirjutab „koleda naisena“ „koledatele naistele“. Ja kes on need koledad naised? Kas on ka võimalik, et Despentes kirjutab hoopis kellelegi teisele?
I
Niisiis pühendab Despentes „King Kongi teooria“ koledatele naistele, „eitedele, rekkalesbidele, frigiidsetele, nikunäljastele, nikkumatutele, hüsteerikutele, sõgedikele“ (lk 7). Naistele, kelle suu haiseb. Ja võibolla on üks kannikas suurem kui teine. Ja põsepuna sinine. Ühiskondlik laojääk, kelle saatuseks on olla mittetahetu. Robustne anomaalia keset mimmumaaniat. Hoolimata pikast kirjeldavast loetelust eristub teistest naiskogemustest teose keskne „kole naine“ – see on vägistatud naine.
Despentes’i autorimina sünd leiab aset 1986. aastal, mil teda 17-aastasena Pariisi lähistel vägistatakse: „See lähedus, siiamaani üks kustumatuid mälestusi: mehekehad kinnises ruumis, millesse oleme suletud, nendega koos, aga mitte nagu nemad. Oma naisekehades mitte kunagi nagu nemad. Mitte kunagi kaitstud, mitte samad kui nemad. Me oleme hirmu ja alanduse soost, võõrast soost. Meie kehade välistamisele ehitubki mehelikkus, kuulus meestevaheline solidaarsus, just nendel hetkedel see sõlmitaksegi. Pakt, mis tugineb meie alaväärsusele. Nende naermised, mehed omavahel, tugevama, enamuse naer.“ (lk 23) Klaustrofoobiline rõlgus. Allaneelatus patriarhaalse lihaihaluse maailmas. Paik, milles sünnitakse koledaks naiseks. On tunne, justkui lehkaks kogetu naha all, signaliseerides möödujaile langenu lõhna.
Sellest hetkest alates kuulub Despentes’ile vabadus oma keha kohta mida iganes öelda. Olla vulgaarsem kui tema sugupoolele ette nähtud õrnusele ja viisakusele kohane. Kasvatada endale suutussi asemel vaimne munn, mis annab vabaduse seksuaalsuse teemadel sõna sekka öelda. See hääl paistab olevat prii igasugusest piinlikkustundest ja kõlab tõesõna vabalt. Despentes’i positsioon ei tundu olevat teeseldud. Sealt kiirgab sedasama toorest mässumeelsust, mida enamik inimesi juba varastes kahekümnendates kaotama kipuvad.
II
„Pole võimalik vägistada nii pahelist naist,“ tsiteerib Despentes prantsuse hard rock kollektiivi TRUST (lk 22). Ohvrit süüdistavas mõttemaailmas toetuvad naise seksuaalihad fantaasiatele vägivaldsest penetratsioonist ja ohvrimentaliteet on vaid püüd kaitsta seda perverssust, mis temas alati olemas on olnud. Ja ehk on tõesti parim võimalik strateegia põimvaikimine, sest Püha Isa vagur tall eelistab „pigem olla vägisi võetu kui litsiks peetu“ (lk 35).
Ohvrit süüdistava maailma vastu Despentes võidelda tahabki. Tema maailmas on koledaid naisi, kes end keset represseeritu paratamatust nimme litsiks kuulutavad. „Prostitutsioon oli minu puhul otsustav etapp enda ülesehitamisel pärast vägistamist,“ kirjutab Despentes (lk 48). Sest patriarhaalses vaakumseisundis valib ta teadliku tee strateegilise tegutsejana. Ja teadlikkuse kaudu õpib ta tunnetama kummuli keeratud võimupositsiooni. Ja tõelise litsina kuulub talle võimalus objektistatusest oma mänguväli kujundada. Algsest allasurutusest, tema soo vastu suunatud relvast, tahub ta tööriista teadlikuks tegutsemiseks. Viimaks kuulub naisele võimalus ausaks sugudevaheliseks tehinguks ehk Phetersoni prostitutsioonilise lepingu[1] läbipaistvaks rakendamiseks. Selle järgi on naisel kaks võimalust: kas pakkuda seksi abielulepingu või prostitutsioonilepingu kaudu. Despentes’i kohaselt on viimane neist võimestavam – naine omandab oma raha, keha ja identiteedi üle vaba voli. See on olemasoleva lepingu piires kehtiv paradiis, kus on vabadus töö eest ausat palka nõuda. Kus litsil lastakse südamerahus lits olla ja oma soolisest paratamatusest parim võtta.
Ja siiski võib autorile vastu põtkides küsida, kas valikut kahe võimaliku represseeriva stsenaariumi vahel saab mingilgi määral käsitleda naise valikuvabadusena? Ja kelle huvides see teadliku litsi mänguväli tegelikult rajatakse? Sest üks on selge – falliline süsteem ei huvitu vagiinaomanikust seksitöötaja tunnetuslikust võimestatusest. Seega on hoolimata naise „teadlikust valikust“, ja oletades, et see valik on aset leidnud tema suurima võimaliku sotsiaalmajandusliku vabaduse pinnalt, siiski raske seksitööd käsitleda muu kui patriarhaalsusest läbi imbunud masinavärgina. Sest masinat hoiab töös diskrimineeritud naisliha ja seda õlitab fantaasia munandite hegemooniast. Näib, et Despentes’i kirjeldatavas „paradiisis“ mängime me täna teineteisele „naist“ ja „meest“ ja loodame, et hommikul ärkame kellegi sootuks kolmandana.
Binaarsusest käivituv masin ei soovi tunnustada seksitöötajat suveräänse tegutsejana. Selle masina sihiks pole naise õiguste ja vabaduste siiras edendamine. Selle toimeks ei ole püüdlus seada edasise sugudevahelise revolutsiooni keskpunktiks küsimused ebavõrdsuse represseerivast jõust. Vastupidi, patriarhaalne masinavärk aina taastoodab seksitöötaja näilist võimestatust, et sellega võimudünaamikat enda ohjes hoida. Seksitöötaja tõuseb süsteemis kõrgesse seisusesse, et end järgmisel hommikul taas masina hammasrataste vahelt leida. Tänasest kasust kujuneb uue naise homne hukk. Ja homne hukk aheldas juba eile selle naise, kes tuleb ülehomme.
III
Teose edenedes saab võimalikuks tunnetus, et kirjutades „koledale naisele“ kirjutab Despentes õigupoolest kõigile neile – sõltumata bioloogilisest ja sotsiaalsest soost, vastavusest kultuurilistele ilustandarditele –, kes on valmis möödanikuks kuulutama kujutelma „ideaalnaisest“. Sest tegemist ei ole tõepoolest millegi muu kui kujutelmaga, kultuurilis-ajaloolise konstruktsiooniga, mida iseloomustab leebe kuulekus ja alluvus, mille hääl on vaiki, sest „tal on suu asemel tuss“ (lk 78). Kujutelm, mis on represseerinud miljardeid inimesi. Seega on Despentes’i üks võimalik mudellugeja keegi, keda on liiga palju või vähe, et mahtuda valge naise ideaalkujusse; kõik inimesed, kes ei tahagi sinna kujusse mahtuda ega sellega lävida; kõik need, kes on kaotamas usku sellele piiratud ideaalile vastamise võimalikkusse. Seesugune mudellugeja on pigem King Kong kui Kate Moss.
Aga oletame, et eelkirjeldatud mudellugeja on see, keda Despentes meid konstrueerima sunnib. Äkki ta siiski ei kirjuta „koledate naiste“ jaoks? Ega ka eitede, rekkalesbide, frigiidsete ja nikunäljaste jaoks. Ja samamoodi ei kirjuta ta ka ambitsioonitutele, häbelikele ja kepitud saada tahtvatele meestele. Võibolla kirjutab ta hoopis teismelistele, kes arvavad, et nad on koledad, siia maailma mittesobivad, ja päris kindlasti on nad nikunäljas! Sest nemad on tõelised King Kongid, kes on sõlmpunktiks inimese ja looma, täiskasvanu ja lapse, hea ja kurja, primitiivse ja tsiviliseeritu, valge ja musta vahel. Ainult kehtiva korra vastu võitlev teismeline saab koos Despentes’iga tõsiseltvõetavalt barrikaadidele ronida. Sest kõigil neil koledatel täiskasvanutel tekib tema väidete osas kahtlusi. Feminismiteoreetikute jaoks Despentes lihtsalt lahmib. Ebakõlasid on liiga palju. Argumente napib. Täiskasvanute hääl ei ole enam vali ja vaba. Nemad on osa sellest süsteemist, mis mässumeelsete arvates õhkimist vajab. Kõik need koledad täiskasvanud, paksud täiskasvanud, karvased täiskasvanud. Nad on kõik õpetajad, politseinikud, poliitikud, copywriter’id. Nemad ongi see süsteem, mille suunas Despentes „King Kongi teoorias“ keskmist näppu näitab. Tõelised King Kongid on punkpubekad, kes joovad ennast hämaras parginurgas kooma, sest kogu see maailm on lihtsalt nõnda persses. Ehk annab Despentes justnimelt neile oma raamatuga hääle.
Despentes’i teooria King Kongist põhineb Peter Jacksoni 2005. aasta filmil, kus filmimeeskond avastab saladuslikult saarelt iidse tsivilisatsiooni ja hiigelahvi. Despentes’i järgi kujutavad saar ja seda valitsev ahv patriarhaadita ideaalühiskonda ning sinna saabuvad kapitalistlikult meelestatud filmitegijad asuvad seda puutumata süsteemi hävitama. King Kongi iseloomustab polümorfne seksuaalsus, tal puuduvad sootunnused ning oma hiiglasuures kehas on ta hell ja hoolitsev. Binaarsuseväline kolmas, sugude-eelne kaos, kelle sensuaalsus paikneb väljaspool pornograafilist seksualiseeritust. Kapitalistlikes ahelais saab King Kongist märk tahumatu loomalikkuse üle saavutatud inimvõimust. Tema jõulisuse ees lausa tahetakse väriseda ja hirmu tunda, samal ajal ahelate vastupidavust usaldades. Ahelate purunemisel ootab King Kongi aga igavene häving. Talle kuulunud taltsutamatus ja määratlematus allutatakse vägivaldselt binaarsele masinavärgile.
Aga kas on võimalik, et King Kong ei olegi müütiline ega ürgne? King Kong on seesama teismeline Despentes’i selja taga, kes ei taha naisekehasid seksualiseerida, kes on tahumatu ja jõuline, kes tahab endale rusikaga vastu rinda taguda, möirata ja maailma valitseda. Õigesti valitseda. Jacksoni filmis tunneb näitlejanna ennast ahvis ära. Ta mäletab, et oli ka kunagi niisama jõuline ja teotahteline. Ja tal on hea koos King Kongiga järvejääl liuelda ja tema suures peopesas uinuda. See peopesa hävitab süsteemi. See näib turvalisena. Aga sisimas teab naine, et see ei saa kesta. Tulevad lennukid ja mehed ja riik ja kõik muud kinnistunud süsteemid ning surmavad selle naiivselt märatseva, vabaduse järele ihaleva teismelise. Midagi ei ole teha. Naine peab naasma patriarhaadi rüppe. Ja nii juhtub pea iga teismelisega. Ühel hetkel kaob jaks ja ta kukub pilvelõhkuja otsast peaga vastu asfalti. Ja tõuseb siis täiskasvanuna. Koleda täiskasvanuna, kes enam kunagi endale vastu rindu ei tao. Seda kuni ühe veel sündimata Koleda Naiseni, kes seda tegema hakkab.
0
Niisiis, tüdrukud – armsad, ilusad ja haprad tüdrukud, jõulised, koledad, paksud ja laisad tüdrukud, mimmud ja mamslid, nohikud ja cheer’id: kõik olendid, kellel on jagunud huvi oma silmad üle paberi siiani kanda – see teos on teile! Tasub võtta see aeg, ajada oma vaimne munn kikki ja uhada hääletades mööda Despentes’i maanteed otse horisondi suunas. Kerida aknad alla ja üürata täiest kõrist kaasa kõige kõvemat räpp-proosat, mida viimase aja eestikeelses tõlkekirjanduses leida võib. Teha oma häält, olgu see nii katkine ja kriiskav kui ta on, aga siiski oma hääl. Süüdata suitsud, avada õlled ning lihvida oma vaimset munni, valada patriarhaat sooja jobijoaga üle ja saata ta konkreetselt persse. Sinna, kus on ta koht. Siinkohal: tšau, tüdrukud, ja paremat teed…
[1] Gail Pheterson. „The Prostitution Prism“ – Amsterdam: Amsterdam University Press, 1996.
Lisanna Lajal (24), Morten Made (22) ja Anette Pärn (22): „Oleme südamest tänulikud Aurora Ruusile ja ta emale, kes korraldasid uruMuru suve(-elu-üli-)kooli, kust sai alguse siinolev arvustus.“
