Jelena Tšizova, „Naiste aeg“
Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 21–23
Tõlkinud Ilona Martson
Vähesed ütleksid, et kahekümnes sajand oli kerge sajand. Arvatavasti ei saa seda ühegi sajandi kohta öelda, aga kindlasti polnud ta kerge 1950-60ndatel Leningradis üles kasvanud noorele üksikemale, kellega tutvume Jelena Tšižova 2009. aastal Vene Bookeri preemia pälvinud romaanis „Naiste aeg“.
Blokaadist on möödas pea kümme aastat, mälestus sõjaõudustest vaikselt lahtub, aga linlaste meel on hirmu täis, isegi kui sellest rääkida ei saa või ei tohi. Nälga inimene enam ei sure, aga kommunismi suunas liikuva ühiskonna kohal varitseb tume eelaimdus: majade raskust kandvate atlantide nägudel, pealekaebajatest-susserdajatest naiskomiteede tagatubades, sõnumite salakeeles või üldisemalt indiviidi valikuvabaduse puudumises. Kahekümne aasta pärast ehk 1970ndatel peaks kommunism pärale jõudma.
Sellisel foonil asub sünnist saati vaikivat tütart üles kasvatama Antonina, üks teose kandvaid naisfiguure. Saatus viib ta kommunalkasse koos elama kolme antiikse memmega: ühes toas elab preilikommetega ja prantsuse keelt kõnelev Ariadna (kes tõepoolest koob ja heegeldab kuusekese kaunistuseks lõngakerasid, arvatavasti mitte meeskangelaste labürindist päästmiseks, aga kes teab), teises mehe ja pojad maha matnud, kuid seniajani krapsakas Glikeria, kolmandas aga terava ütlemisega Jevdokia, kes näiteks progressi ja kõiksugu telekate ja Ameerikate osas poriseb: „Ajalehed, raadio – neile ei saa ikka küll. Nüüd on televiisori leiutanud. Varsti poevad kanamuna sisse kah.“ (lk 39)
Need kolm memme aitavad üksikemal last kasvatada. Daamide õpetus on kõike muud kui nõukogulik ja nii avaneb lugejal võimalus süüvida sõjajärgse Leningradi kasinasse eluollu. Väga sümpaatne, et seda tehakse naiste perspektiivist, kuna just nemad pidid katkist maad sõja järel üles ehitama. Kas vabatahtlikult või mitte, on omaette küsimus. Aga naiste kannatamist ja õudset saatust Tšižova otsesõnu ei rõhuta, pigem näitab ta memmede, Tonka ja tema tütre käekäiku väikeste igapäevaste tegemiste kaudu. Küll istutakse teed jooma, meenutatakse samovare, loetakse muinasjuttu. Juuakse jälle teed, mida peab õigesti valmistama, kuna näiteks pliidi peal pole see: „Keeduvesi saab hõre, maitsetu. Samovaris keeb vesi tihedalt.“ (lk 18) Ja juba tuleb järgmine poslamasla (paastu- või üldisemalt taimse õli) ring kartulitele valada. Samal ajal kui autor traagilisi elusaatusi ootamatu kergusega jutustab, ahmib lugeja rammusat sõnavara (ja rahvatarkust). Näiteks koguneb täiskasvanute mustus pesusse ja seda pesu ei tasu koos laste riietega pesta, jahu säilimiseks tuleb kotti naelad sisse panna, katkist näppu tuleb joodiga määrida või tripperililla lahusesse likku panna. Raseduse katkestamise õudust ei hakkaks ümber jutustama, aga vastava meetodi detailse kirjelduse leiab leheküljelt viiskümmend kaks.
Taustsüsteem
Jelena Tšižova on sündinud aastal 1957, nagu teose vaikiv kangelane, Antonina tütar Susannagi.[1] Tšižova on avaldanud kümme romaani ja lühijutte, sekka näidendeid ja esseistikat. Ta õppis Peterburi Ülikooli majandusteaduskonnas ning töötas 1990ndatel äri- ja reklaamimaailmas. Pärast laevaõnnetuse üleelamist otsustas ta pühenduda täielikult kirjutamisele. 2014. aastal kirjutas ta alla kultuuriinimeste petitsioonile Vene agressiooni vastu Krimmi poolsaarel, hiljem on ta näiteks Šveitsi ajakirjanduses kritiseerinud Leningradi blokaadi ametlikke käsitlusi[2] ning põhjustanud oma väljaütlemistega Venemaal poleemikat[3].
Soovigu tsensorid mida tahes, aga ilukirjandus võimaldab minevikule üksikinimese perspektiivist, sh emotsionaalselt, tagasi vaadata (kuniks mineviku tõlgendamisele piire ei seata ega mingeid „õigeid versioone“ ei juurutata). „Naiste ajas“ on ajalugu vihjamisi kogu aeg kohal (nt arst Zahharovitši hirmus juutidevastase arstide protsessi ajast, Stalini surma järel GULAG-ist naasvate vangide kojujõudmisteadetes või Gagarini kosmosesse lennutamises). Samas leiab raamatust ka lihtsaid äratundmismomente. Kes poleks mõelnud sadat asja korraga või siis istunud aovalguses, päevateekond veel ees: „Varahommikuti koguneti kööki teed jooma. Kuni laps polnud veel ärganud, otsustati kõige tähtsamad asjad – pandi plaanid paika. Päev algas pimedas, pikk nagu sajand.“ (lk 15) Teoses avaldub see aja erinevalt tajutud (kuigi sünkroonne) möödumine põnevas vormivõttes – Antonina ja tema tütre, teose teises pooles ka teiste tegelaste perspektiivist kirjeldatud ülestähendustes. Selline võte annab lugejale võimaluse loole mitme nurga alt läheneda: peatükkide pealkirjad viitavad aktiivselt vaatlevale tegelasele, kelleks enamiku ajast on igapäevatoimetuste juures mõtisklev Antonina. Kursiivis eristab autor lapse, kes elab, nii nagu järelsõnast saab lugeda, „kahe maailma piiril“: üks pool juba teises ilmas, kus surnud elavad õnnelikult, teine olevikus, küll kitsas toas, aga armsate memmede ja emmega. Ühel hetkel peaks need reaalsused üheks saama ja kõik oleksid rõõmsad.
Tšižova prantsuse tõlkija Marianne Gourg-Antuszewicz sõnab, et autor esindab vene postmodernismi, kuid on kriitiline voolu nende autorite suhtes, kes oma teostes ajaloosündmusi üldse ei käsitle.[4] Tšižova kirjeldab (küll vihjete abil) oma teostes suuri ajaloolisi sündmusi ja kasutab suures plaanis lineaarset narratiivi, olgugi et „Naiste aeg“ ise mõjub fragmentaarselt. Hakitud muljet tugevdavad ka kirjavahemärgid: mõttekriips jagab laused veel väiksemateks üksusteks, ja needki laused pole teab mis pikad: „Raadio on suur must – ripub Jevdokia toas.“ (lk 20) Selline „hakitus“ võiks lugemist häirida, aga ometi ei tee seda. Lihtsalt kurvalt leplik tunne jääb, nii nagu eluski.
Teose sündmustik võib tekitada küsimusi, mistõttu peab lugeja ajaloo kohta ise juurde uurima. Romaani põhjal on tehtud ka lavastus, mis on vene publiku seas väga armastatud. Võib-olla aitab lavastus lugejal-vaatajal teose ülesehitusest ja tegevusliinidest paremini aru saada? Eestikeelne lugeja peab aga hetkel teksti abil pildi kokku panema.
Siin aitab Ilona Martsoni nauditav tõlge: näiteks originaalis снежок on tõlkes „lumepihu“ lk 36, lurrise supi juurde oleks aga tore süüa „heeringapoissi“ (селедочки-то). Tööd tuleb „vuhkida“, aga piim võib tükki minemise või tilgastumise asemel ka „müre“ olla (скисло ehk „läks hapuks“), mis mõjub hapu asemel küll värskendavalt. Vene keeles verbi lauses sageli pole, aga eesti keeles saab tõlkija emotsiooni edastamiseks tegusõnadele toetuda.
Kurba ja natuke segast jutustust leevendab kirka sõnavara najal memmede üldine lõbusus, näiteks kui kasvatusest räägitakse: „Mis sündis, see ka ülesse kasvab. Tuleb ette, et kuuse külge kasvab õun, aga tuleb ette, et õunapuu külge käbi.“ (lk 30) Ja kuigi käbist õuna ei kasva, tuleb hoolikas olla, et kui juhtub õun olema, saagu mahlane ja hea.
Kas kõik see tuleb natuke tuttav ette?
Kommunism peaks „Naiste ajas“ kohale jõudma kahekümne aasta pärast, nagu arvustuse alguses mainitud. Tsehhis töötav Antonina tõepoolest usub kommunismi-ideesse. Millegipärast on need uskujad mulle alati kõige traagilisemad tundunud. Samasuguseid lugusid võib leida ka DDR-ist.[5] Usud ja ehitad üles süsteemi, mis on määratud hukule. Isegi irooniliselt naerda ei oska või ei taha. Kui nii tugevasti uskuda, siis ei pane tähele, et kõhus on pahaloomuline kasvaja või ligitükkival härrasmehel soov fiktiivabielu teel ühiskorterit omandada (mõlemad „Naiste ajas“ esinevad motiivid). Usud ja elad oma elukese ära. Režiimi lagunemise järel on tõsimeelsetel uskujatel kõige raskem uue süsteemiga (sh ka vabadusega!) harjuda, olgugi selles süsteemis reaalselt eksisteeriv korteriturg või poelettidel ilusad kollased banaanid. Kui inimeselt usk võtta, siis ei jää nagu midagi alles. Teisalt aga võib uus süsteem kiiresti muutuda rõhuvaks. Meenuvad ühe idasaksa punkari, praegu Berliini Gorki teatris pedagoogina töötava Jana Schlosseri sõnad kapitalismi algaastatest: lõpuks on kõrini sellest, et lettidel on üha uued ja uued tooted![6] Kui midagi sotsialismist üldse igatseda, siis seda, et tarbimine pole igapäevaelu ümbritsev kõikvõimas automaatrežiim. Rõhuvat süsteemi, hirmu ja vales elamist ei igatse aga arvatavasti keegi. Ja kui alternatiiviks on igavus ja tooteuputus, siis vast on elu ikka parem?
Tšižova romaan lõpeb muinasjutulise looga vürst Vladimirist ja tema unenäost, kus võitlevad kaks elajast, Hea ja Kuri. Tark kuningas Taavet selgitab unenäos vürstile, et Hea jääb peale ja tõuseb taevasse Issanda paremale käele Kristuse kujul istuma, Kuri aga jääb patust inimkonda maises ilmas saatma. Inimesed teavad, et Tõde on olemas, aga selleni on raske jõuda. Inimese (venelase?) ülesanne on ägiseda ja ära kannatada, sest Tõde istub taevas Kristuse kujul ja ei soovi maale pattude keskele tulla.
Ma ei tea, kas Jelena Tšižova tegelastel on kindel siht. Kommunalka memmed on õnnelikud, et on elus, ja vaikivad seal, kus vaja. Nende vanaaegne südikus on eesmärk omaette. Kui Antonina nende juurde kolib, on eesmärk laps üles kasvatada. Ka Antonina eesmärk on lapse turvalisus ja õnn, nagu emadel ikka. Ühiselt kasvatatud Susannast saab kunstnik ja tema ainuke väljendusvahend ja pääsetee on kujutada Tõde ehk maalida. Nii näib, et Tõde satub vahepeal maa peale ja maalikunsti siiski ekslema.
Arvustus pälvis Värske Rõhu kriitikakonkursil eripreemia.
[1] Eluloolised andmed pärinevad Vikipeediast ja „Naiste aja“ prantsuskeelse väljaande tõlkija Marianne Gourg-Antuszewiczi eessõnast: Elena Tchijova, „Le temps des femmes“ – Les Éditions Noir sur Blanc, 2014, lk 7–17.
[2] Vt www.nzz.ch/meinung/tabuisierte-blockade-leningrads-das-gedaechtnis-meiner-familie-doppelt-verriegelt-war-von-innen-und-von-aussen-ld.1466171. Tšizova teeb blokaadi eest võrdselt vastutavaks Hitlerit ja Stalinit, süüdistades viimast Leningradi tahtlikus hävitamissoovis. Ajaloolased kirjaniku väiteid kinnitanud pole. Kel huvi, siis leiab Neue Zürcher Zeitungist Elena Chizhova nime alt rea artikleid, milles avaldatud seisukohad (nt Vene majanduse madalseisu, provintsi vaesumise ja üha suureneva lõhe kohta 100 000-pealise eliidi ja ülejäänud rahva vahel) ametlikku retoorikasse kindlasti ei kuulu. Eestikeelsele lugejale on Putini reziimi kriitika muidugi tuttav.
[3] Peterburi PEN-klubi astus siiski autori kaitseks välja.
[4] Le temps des femmes“, lk 9–10. Samast lõigust leiab etteheite ka lääne postmodernismile, mis vaid imiteerib, kuid ei loo midagi tähelepanuväärselt uut.
[5] Hea näide on Eugen Ruge romaan „Kahaneva valguse aegu“ (2011, e.k 2018), milles autor jutustab ühe idasaksa kommunistiperekonna näitel loo sotsialismi-idee järk-järgulisest kokkuvarisemisest.
[6] Vt wiewardasimosten.podigee.io/3-neue-episode.
Elsbeth Hanna Aarsalu (28): „Mõnikord juhtub nii, et hakkad hallil päeval Vikerkaart lugema, aga lõpuks oled 1928. aasta New Orleansis. On soe juunikuuõhtu, allkorruselt kostub inimeste hääli ja muusikat. Tantsid vaikselt kaasa…“
