Berit Kaschan
„Täna piisab vähesest“
Puänt, 2022
1. Üks lemmikumaid mõtteid: Walter Benjamin kirjutas Goethe teose „Die Wahlverwandtschaften“ („Hingesugulased“) kohta, et on tuulde visatud püüe proovida mõista teose sisu autori enda sõnade kaudu, sest autori eesmärgiks on takistada kriitiline juurdepääs teosele.
2. On raske. Eriti praegusel hetkel, mil loen Berit Kaschani luulekogu „Täna piisab vähesest“, ning pealkiri käib läbi kõige, läbi minu, ja ma ei oota palju, ma olen ette häälestatud vahepealsetele toonidele, mis pole ei see ega teine. Kirjeldused, olekud, mõtted, mälestused.
3. Juhan Viiding kummitab mind. Ma mõtlen enne kirjutamist, mis on see luuletaja luule, ning mu mõtetesse kõrkub vastu minu tahtmist, et „see on: kui mõtled elule ja millelegi muule“. Ja tõsi, luuletaja luulest ajab mind hulluks kõige enam see, mis tekitab eksistentsiaalset – Sartre’ile viidates – iiveldust. Kus sa istud bussis ja märkad, et tool on nii tool, et see ajab iiveldama. Kus luule on nii luule, et tekitab võõristust, eraldab end elust ja – suurelt öeldes, tehes kniksu veel ühele mõtlejale, Juri Lotmanile – ei hakka elu imiteerima, vaid seda oma teisesuses teadvustama.
4. Kehastunud sõnad: ma kujutan ette Beritit jooksmas öö pimedusse kriimulise alasti kehaga, kriimud on nagu tähed ja sõnad ta nahal püüdlemas punase liha poole; kriimud, mille on teinud helmed kleidil, millest igaüks tähistab „üht unustamatut // kristalliseerunud kurbust, // üht lõpmata lugu“, kleidil, kuhu on „õmmeldud kõigi nende pärandus, kes surmatunnil // ei uskunud õigluse võimalikkust“.
5. Kehastunud vaikused.
6. …
7. Mind kummitab Juhan Viiding. Eriti siis, kui mõtlen, et kuidas ikka luule on intensiivne keelekasutus, kus kõikide sõnade koosluses tekib mingisugune muu asi; nagu nõiakunst, kus erinevate taimede kooslusest tuleb välja näiteks murtud südame rohi. Ja siis tuleb see Juhan Viiding ja ütleb: muidugi on kordi, kus on mahe, lahe… Ja nii ma tunnen, kuidas keset sõnade sõnu tuleb samm kuskile mujale, kus on mahe ja lahe…
8. Vaikus, kimbutus „sõnadest sügavamal“. Meenutades, et „iga sõna sisim soov on vaikusele meeldida“, mõtlen sellele, kuidas see luulekogu on vaikusest. Ma mõtlen Arvo Pärdile, kes räägib vaikusest nootide vahel, ja mõtlen sellele, kuidas luulel on veel intiimsem suhe vaikusega. See pea et ongi vaikus, ja siiski pole seda. Vähemalt siinse luulekogu luuletused jätavad jälje vaikuse kõrvale, paar korda isegi sõnastavad selle vaikuse – olles ise nii tasased. (Ja aeglased.)
9. Teatud hetkedel meenub, et alustasin maalimist nendest fotodest perekonnaalbumis, mis mulle meeldisid. Kus keegi nägi välja nii poeetiline ja eeterlik, et tundus, et tahan ka ennast nii tunda. Kellegi ilme oli natuke eemalevaatav, või vaatas just otse kaamerasse sellise ilmega, kus ei ole ei rõõmu, kurbust, igavust ega miskit muud. Selline ilme, mis on Buddha-kujudel ja maalidel Kristusest. Keskkoolis kirjutasin ainult seesugustest hetkedest. Mulle tundus, et luules näiteks on nii palju seda, mis kõlab nii kohutavalt hästi, et tahaks igale vastutulijale deklareerida: „iga sõna sisim soov on vaikusele meeldida“.
10. On hääl… Aga siin on kõik luuletused natuke erineva omailmaga.
Igaüks justkui maailm omaette.
11. Ma mainisin neid poeedi sõnu, mida tahaks ettejäävatele karjuda. Ma pole laulmises kuigi hea, kuid kui ma püüaksin laulda siin ühe väikese laulu Berit Kaschanile, oleks see Suzanne Vega „Tom’s Diner“. Suzanne kirjeldab sööklas olevat ja toimuvat: on hommik, ta istub nurgapoolses lauas, kelner valab talle vaid pool tassitäit kohvi ning enne kui ta jõuab midagi öelda, vaatab kelner sissetulijat ning letitagune töötaja ütleb „sind on alati tore näha“… Suzanne tunneb endal kellegi pilku ja näeb, et teisel pool klaasi seisab naine, kes vaatab hoopis enda peegeldust, naine kohendab oma sukkpükse ning tema juuksed on märjaks saanud. See vihm sajab hommikuni. Suzanne kuulab katedraali kellasid ning mõtleb… tema häälele.
12. Sinu hääl. Vaikne. (Aeglane.)
13. Vaiksed hetked – nendest (nendes) kirjutab Berit ja ma tunnen need hetked ära. Päeva esimesed pooled, päikesejänkud ja tühjus.
14. Kelle omad on vaiksed hetked? Kellele kuuluvad need vaiksed hetked? Ma mõtlen sellele, kuidas ma olin puberteedieas poeetiliste kalduvustega tüdruk. Ma ei näe end nüüd naisena, kuid minu keha on andnud mulle naise kogemuse maailmas. Luule on üks parimaid viise endale psühhoanalüüsi rakendada, eriti selline luule, mis meenutab mulle nooremat mina, kellest minu ühiskonna poolt informeeritud ego suuremat ei arva. Puberteedieas tüdrukud on teatavasti kõige halvema muusikamaitsega, kõige edevamad, kurjemad, kõige enam tähelepanu vajavad jne. Aga just need luuletused lähevad korda sellele minale, kes püüab tasa teha aega, mil ma end hilises pubeka-eas vihkasin (võib-olla sellepärast, et ma ei olnud sündinud mehe kehasse).
15. Ma ei taha öelda, et need luuletused oleksid eriliselt naiselikud – ma ei usu binaarsusesse. Ja loomulikult pole teatud olemiseviis seotud niivõrd sellega, millisesse kehasse keegi sündinud on, vaid millisesse ühiskonda. Viidates Andrea Long Chule, esimene inimene Kuul oli naissoost. Ja nii nagu mina olen naissoost, oled seda ka sina, kallis lugeja. Naissugu pole sugu, vaid kogum omadustest, mida patriarhaadis peetakse teise-, kolmanda-, kaheksanda-… sajakahekümneteise-järguliseks. Me kõik oleme naissoost ja me kõik vihkame seda.
16. Nii saan öelda, et üks osa minust vihkab seda luulekogu, mis on pigem vaikne ja siiras. See kujutab endast seda osa minust, keda inimesed minu ümber on pidanud vähemaks, alamaks, mitte nii kõrgkultuurseks või huvitavaks. Aga nagu Karol G laulab:
17. „DÉJALOS QUE MIREN“.
18. Mind kummitab Juhan Viiding. Mitte et Viidingul ja Kaschanil palju ühist oleks, kuid Viiding oli minu tee luuleni. Ja ma mõtlen sellele, et Viiding on paljuski just selline luuletaja, mida Berit ei ole. Natuke külmem ja… mai teagi kohe… Kaugem ehk…
19. Aga siiski. Juhan Viiding. Mulle tähendab palju luuletus, kus ta ütleb, et: „kõik läheb omasoodu. Nii on määratud. Me sees on võimalused – nad on määratud.“ See on küll väike trikk, lihtsalt ühe sõna kahetine tähendus, aga need tähendused on nii ilusad ja kurvad!!! Ja ma ei oska kohe sõnadesse panna, mida ma tundsin, kui nägin sõnu „täna piisab vähesest“. See pole see, et see luulekogu oleks mulle vähene, et sellest mulle piisaks, aga selles on see hetk, see mahe ja lahe hetk, kus luule põgeneb oma keelde kuuluvusest ja hüppab otse kuskile mujale, näiteks ellu, näiteks sõnastab mingi sisemise valu või niisama tunde.
20. Eriti meeldivad mulle lõpud.
Arvustus pälvis Värske Rõhu kriitikakonkursil peapreemia.
Liisa Mudist (28)
Värske Rõhu kriitikakonkursil esikoha pälvinud arvustus Berit Kaschani luulekogule ”Täna piisab vähesest“ on sinu kriitikudebüüt, varem oled avaldanud luuletusi. Kuidas võrdleksid luuletuste ja arvustuse kirjutamise loomemeetodeid?
Minu jaoks on luuletuse ja arvustuse kirjutamine algtasandil samasugune. Aluseks on ikka mingi tunne, mis on tekkinud ning mida tuleb sõnadega väljendada. Arvustuse puhul on selge, et tunde tekitas teos, mida kavatsen arvustada; luule puhul on natuke ebaselgem, kust see tõuge tuleb…
Kuidas leida endas julgus kirjutada ebastandardse vormiga raamatuarvustus?
Minu jaoks ei olnud arvustust kirjutades ühelgi hetkel küsimus julguses. Kuigi ma väga hindan standardseid arvustusi, tundub mulle, et hoopis traditsioonilise vormiga teksti kirjutamine nõuaks minult julgust, sest see võib tekitada ülalt-alla dünaamika autori ja ülejäänud lugejate suhtes. Muidugi võtan ma oma tekstiga ruumi, olgu see kirjutatud kuitahes ebatraditsiooniliselt, kuid ebaharilik vorm mõjub (vähemalt mulle) kuidagi pehmemalt ja ilma minevikutaagata, nii et arvustuse autor ja arvustatava teose autor väljendavad end võrdsetelt ning subjektiivsetelt positsioonidelt.
Üks kultuurisoovitus!
Mu enda viimaste aastate lemmik esseekogu on Rebecca Tamási ”Strangers: Essays on the Human and Nonhuman“.
