Hasso Krull
„Imelihtne tulevik”
Vabamõtleja, 2020
1.
Hasso Krull istub oksa peal ja punub pesa, mille iga oks on teistega tihedasti seotud. Nüüd on Krulli pesa põimingusse lisandunud üks värske ja eriti roheliste lehtedega raoke, mille ühes otsas on kena punane õis, ent lehtede all on peidus ka teravad rohelised okkad.
„Imelihtne tulevik” koosneb Krulli ühiskonnakriitilisematest tekstidest aastaist 1995–2019 ning on jaotatud kolme ossa: monokkel, kuhu on koondatud pikemad esseed; binokkel, kus on lühemad, enamasti Eesti Ekspressis ja Sirbis avaldatud artiklid; ning pumpernikkel, milles on nimeloend, ilmumisandmed ja raamatu koostaja Leo Luksi intervjuu autoriga, mis võtab esseekogu tõhusalt kokku.
Esseekogul on väga lai haare: tekstid tegelevad muu hulgas anarhismi, kommunismi, vanglasüsteemi ja vägivallaga, aga selle kesksed teemad on seotud keskkonnaga – looduskaitse, metsade lageraie, loomade väärkohtlemine ning maailma lõpp. „Imelihtsa tuleviku” nimitekstis ja essees „Varsti” paljastab Krull lugejale muret tekitava tõsiasja: maailma lõpp ei ole mitte ees, vaid juba kohal.
2.
Kujutlegem üht meie rahvalauludest tuntud[1] müütilist mäge. Selle mäe otsas oli üks õunapuu, sellel õunapuul oli üks oks ja õunapuu all vedeles kelk. Kelk oli tore ja punane nagu õun. Ja selle sees oli kogu meie maailma loodus: taimed, kivid, muld, vesi ja loomad, inimesed. Ühel hetkel tuli suur tuul ja puhus kelgu libisema mäest alla, mere poole, kus meie koos kelguga kunagi kauges tulevikus uppunuks. Mäest alla liikudes kogus kelk tasakesti hoogu.
Esialgu libises kelk mäest alla rahulikul kiirusel ning meie kõik istusime seal sees ja nautisime sõitu. Siis tuli inimestel kaval mõte lükata kelgule hoogu juurde. Kõigepealt lükkasime kätega, siis aerutasime puust ja kivist riistadega. Puitu ja kive võtsime sealtsamast, kelgu seest. Ja meil oli tõesti lõbus kiiremini mäest alla lasta. Andsime aina hoogu juurde. Praegu oleme jõudnud olukorda, kus oleme ehitanud kelgu taha mootori, kuhu viskame kütteks kõike ettejuhtuvat, et üha kiiremini ja vahvamalt liugu lasta. Ja juba on kõrvus üha valjemini kuulda merekohinat, aga meie oleme silmad kinni surunud.
Valleraa.
Looduse hävimine on alati olnud paratamatu, kuid seni arvati, et lõpp tuleb alles mõne ennustamatu ja kauge kosmilise katastroofi tagajärjel – asteroidi, päikese paisumise, supernoova, universumi soojussurma vms. Nüüd oleme toonud maailma lõpu kohale omal käel. Inimesed ongi ennustamatu kosmiline katastroof.
Krull leiab, et praeguse olukorrani jõuti arusaama tõttu, et „inimene seisab muust loodusest eraldi” (lk 44) ning et loodus on lõputu ressurss meie vajaduste rahuldamiseks. Need arusaamad on loonud kujutelma piiramatust majanduskasvust ja kaasa toonud ka kasvu fetišeerimise. Artiklis „Püha majanduskasvaja” esitab Krull muu hulgas mõttearenduse: „[T]ekib tahtmine küsida, kuidas saab miski lakkamatult kasvada? Kas tõesti on nii, et selsamal ajal kuskil mujal mitte miski ei vähene?” (lk 135)
Küsimus on selgelt kallutatud ja selge vastusega. Essees „Varsti” ning artiklis „Haabersti paju ja Eesti tulevik” kasutab Krull majandusteadlase Dieter Helmi loodusliku kapitali mõistet: „Loodusliku kapitali moodustavad looduslikud elemendid, mis otseselt või kaudselt inimeste jaoks väärtusi toodavad” (lk 157), ning tõstab esile, et loodusliku kapitaliga ei ole majanduskasvu arvutustes seni arvestatud, sest majanduskasvu idee põhineb keskkonnalt võla võtmisel kavatsuseta seda kunagi tagasi maksta.
Seega – meie maailmavaated ja arusaamad on rängas vastuolus reaalsusega, mistõttu on keskkonna säästmiseks vaja moraalset nihet, päästku see meid ennast või mitte. Lühinägelikku laenu raisates olemegi jõudnud hetke, mil võlanõudja uksele koputab. Laristada oli lõbus, aga nüüd teeskleme, higi laubal, et meid pole kodus.
3.
2009. aastal tutvustas Krull essees „Elusus ja süvaökoloogia”[2] Arne Næssi mõistepaari „lameökoloogia” ja „süvaökoloogia”. Esimene neist joonistab inimese ja muu looduse vahele piiri: inimene on elusolend, kes elab looduse sees, ning seetõttu tuleb loodust kaitsta, tema väärtus seisneb kasus inimkonnale. Süvaökoloogia aga sellist vahet ei tee: inimene on looduse osa ja kogu loodus ühtmoodi väärtuslik.
Näiteks pakub Krull essees „Haabersti paju” välja, et looduslikule kapitalile tuleks hakata määrama väärtust ka enne tema rakendamist meie eluviisi toitmiseks. Mets on väärtuslik juba enne raiumist ja ahju pistmist, loom on väärtuslik ka lüpsmata või küpsetamata, voolav vesi on väärtuslik veskita. Ja neid praegu veel abstraktseid väärtusi tuleks määrata arvuliselt, nõnda saaksid majandusteadlased võrrelda loodusliku kapitali väärtust enne ja pärast tema rakendamist ning otsustada, kas näiteks lageraie on väärt metsa kaotamist. See lahendus esindab nii süvaökoloogilist kui ka lameökoloogilist mõtlemist. Krull kaalub essees „Varsti” veel nullkasvu ideedki. Ent süvaökoloogiline mõtlemine on siiski mõlema lahenduse eeldus, mitte tulemus.
„Haabersti pajuga” huvitavalt sarnase mõttearenduseni jõudis 1972. aastal Jaan Kaplinski essees „Ökoloogia ja ökonoomika”. Seal pakkus temagi, et moraaliväärtuste laiahaardelise ümberseadistamisega võiksid tegeleda majandusteadlased:
Inimeste sihid on muutunud hoopis vähem kui vahendid sihtidele jõudmiseks. Ja see ebakõla kolossaalsete vahendite ja vanade irratsionaalsete sihtide vahel on muutunud ohtlikuks. Auto- ja tekstiilitööstus rahuldab suuresti meie inimlikku edevust – nüüd on see edevus pöördumatult rikkumas ja hävitamas loodust ja linnu, muutmas meie keskkonda elamiskõlbmatuks. [—] Naiivselt pretensioonikas oleks praegu kellelgi väita, et ta teab inimsoo arengu kõige õigemat sihti, arengustsenaariumi. Seda ei tea veel keegi. Kuid ma mõtlen, et kui selle sihi otsimiseks kulutataks sel määral vahendeid, kui kulub automarkide või pommide loomiseks, saaksime kindlasti talle lähemale.[3]
„Ökoloogiast ja ökonoomikast” võib leida palju seoseid „Imelihtsa tulevikuga”, sealhulgas süvaökoloogilist mõtlemist: „Elame piiratud maailmas, osana maailmast, osana oma keskkondadest, mis põimuvad ühes kõigi teiste .. olendite keskkondadega.”[4] Süvaökoloogilist mõtlemist näib Kaplinski omistavat loodusrahvastele ja traditsioonilistele ühiskondadele, kelle keskkonnaga arvestav eluviis põhines pärimusel, aga kelle eluviisi on praegune maailm niivõrd palju mõjutanud, et Kaplinski ei paista enam moraalse nihke saavutamiseks lootvat nendele pärimuslikele teadmistele.
Siitki ilmneb seos Krulli mõttemaailmaga – esseekogu „Mõistatuse sild” (2016) avatekstis „Mõista, mõista, mis see on?” tsiteerib Krull Fritjof Caprat, kes kirjutas, et süvaökoloogiline mõtlemine eeldab mingil määral spirituaalsust, mis on omane kristlusele, budismile, aga ka näiteks põlisameerika pärimusele.[5] Kuid vastupidi Kaplinskile ei aseta Krull eelajaloolist pärimust ega traditsioonilisi ühiskondi ajalukku, pigem vastupidi.
4.
Krull soovib äratada kosmilist, müütilist mõtteviisi. Ka „Imelihtsas tulevikus” toob ta põletavate keskkonnaprobleemide ja poliitiliste küsimuste lahendamiseks ideid pärimuslikust traditsioonist – muu hulgas mainib ta seost animismi ja looma- või metsakaitse vahel. Usk kõikide elusolendite ja elutute esemete hingestatusse tooks endaga kaasa austuse looduse ja loomade vastu, suhtumise neisse kui võrdseisse. Krull märgib essees „Mida teevad inimesed loomadele?”, et paljudes kultuurides levivad müüdid loomade ja inimeste vahelistest lepetest, mis annavad juhised tasakaalukaks ja lugupidavaks kooseluks loomadega. Seega, ehk tekitakski müütiline ärkamine laiahaardelise moraalse nihke, millest võib loota tõuget süvaökoloogilise maailmavaate ja ühiskonnakorralduse poole?
Kuigi Krull väidab intervjuus Leo Luksiga, et praegu kasvaval ökoaktivismil ei ole usuga mitte midagi pistmist, sest aktivistid tegutsevad tema sõnul igasugustest hoiakutest ja veendumustest sõltumata (lk 184), julgen vastu vaielda, lähtudes taas ülaltsiteeritud „Ökoloogiast ja ökonoomiast”:
Maailmavaadet käsitledes tuleks peatuda ka tema integreeritusel. Integreeritud on maailmavaade, milles on võimalikult vähe vasturääkivusi ja mis moodustab sidusa terviku. Maailmavaade võib integreeritud olla kahes mõttes – loogiliselt ja emotsionaalselt.[6]
Kaplinski seletuse põhjal lähtub loogiline integreeritus teadusest ja filosoofiast, põhjuste ahelaist ja külmast kalkulatsioonist – loogikast. Emotsionaalne integreeritus seevastu tegeleb subjektiivsete väärtuste ja nende omavaheliste suhetega – hea-halb, õiglus-ebaõiglus – ning Kaplinski lisab, et emotsionaalset integratsiooni on varem saavutanud rahvalaulud, müüdid ja usk. Süvaökoloogilise maailmavaate kehtestamiseks on tarvis ümber kodeerida kehtivaid väärtusi ja selleks peab keskenduma ka emotsionaalse integratsiooni rahuldamisele, sest „[l]oogika ise ei suuda meid selle kaldus maailmaga lepitada”[7].
Kindlasti on olukorraga toimetulekuks vaja ka loogilist mõtlemist, ent see ei välista, et Krulli pärimusest lähtuval loomingul on tohutu potentsiaal äratada lugejais tasapisi mõtteviis, mis aitab maailma parandada. Selleks läheb tarvis nii skeptilist mõistust kui ka siirast usku – ja „Imelihtne tulevik” pakub mõlemat. Võime ainult loota, et kui Krulli müütiline mõtlemine kohale jõuab, meie koppelie kukub ja otsib kohta, kuhu pesa teha, on siin veel järel mõni põõsas, mida pole jõutud maha võtta.
[1] Pean silmas Haljala varianti eesti loomislaulust pesaotsijast linnust, mis algab reaga „Üks on oksa õunapuulla” ning mida Krull on „Jumalanna pesas” ning „Loomise mõnus ja kirjas” korduvalt maininud. Vt http://www.folklore.ee/laulud/erla/e1.htm (tekst 1.1).
[2] Hasso Krull. „Elusus ja süvaökoloogia” – Sirp, 03.09.2009.
[3] Jaan Kaplinski. „See ja teine” – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996, lk 68–69.
[4] Samas, lk 66.
[5] Hasso Krull. „Mõistatuse sild” – Tartu: Kaksikhammas, 2016, lk 12.
[6] Jaan Kaplinski. „See ja teine”, lk 49.
[7] „See ja teine”, lk 53.
