Eia Uus
„Tüdrukune”
Postimees Kirjastus, 2019
Eia Uusi romaan „Tüdrukune” on mitme näoga raamat. Selle tagakaanel öeldakse, et teost peaksid lugema kõik mehed, mina aga laiendaksin seda soovitust – raamatut peaksid lugema igas vanuses inimesed soost hoolimata. Uus käsitleb eriilmelisi teemasid: poliitikat, eneseavastamist, traumaatilisi minevikukogemusi, perekonda, ühiskondlikke teemasid ning töö ja eraelu ühitamist.
„Tüdrukune” puudutab ja kõnetab peaaegu kõiki naisi ja tüdrukuid. Esimesel leheküljel on lõik Emily Nagoski raamatust „Leia oma kirg. Teaduslik tee parema seksini”: „„Meediasõnum: „Sa oled ebapiisav.” Laksud, toidumängud, kolmekas… Oled kogenud vähemalt kliitoriorgasme, tupeorgasme, kusitiorgasme. [—] Kui sa kõike seda ei proovi, oled frigiidne. [—] Ühtlasi: oled liiga paks ja liiga peenike. [—] Su keha on vale. [—] Ja kui julged endale meeldida, oled ennasttäis mõrd. Lühidalt, sa teed valesti.”” (lk 5) Ebapiisavus, häbi, tunne, et oled üdini vale – seda sõnumit söödavad sisse (sotsiaal)meedia, mehed, teised naised ning kokkuvõttes kogu ühiskond. Peale selle mängib rolli ka alateadvuslik kriitika selle pihta, kuidas olla piisav või lihtsalt „õige”. Magusvalus äratundmine haaras mind enam-vähem terve raamatu lugemise aja. Enda olemuse alandamine on nagu sissekodeeritud ühiskondlik norm, mis omandatakse iseenesest. Teisalt ei ole negatiivsetel emotsioonidel ega valul raamatus läbiv osa – kirjutades rasketest teemadest, lükkab Uus ümber stereotüüpseid tõekspidamisi nii peategelase minapildi kui ka üldiselt naise identiteedi kohta.
Uus annab hääle mitmele osalisele. Teose peategelane Lilian on üles kasvanud nõukogude ajal. Ta on iseseisev ja tugev tööinimene, kes on kinni mõttemallides. Liliani minapilt on dünaamiline ning karakteri arengut on huvitav jälgida: ta õpib ennast tundma ja areneb mitmel moel, mis päädib lõpuks jäikadele põhimõtetele järeleandmisega. 20-aastane Mona on noor ja eneseteadlik naine, kes on kasvanud vabas Eestis ning kelle identiteet ja minapilt on kujunenud samuti vabana. Teosest leiab ka mehi, kes on muidu „täitsa normaalsed”, aga ei mõista kampaaniaid nagu #MeToo ning arvavad, et see on ülereklaamitud väljamõeldis.
„„Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et äkitselt kõiki naisi ahistatakse?” nõuab Martin. „See ei ole äkitselt!” [—] „Saa aru, see [ahistamine] algab tüdrukuna hiljemalt siis, kui oled mingi 13-aastane. Kui sul veab, et enne midagi õudset ei juhtu, eks ole. Sugulaste seksuaalkuriteod on üle mõistuse levinud. [—] Saa ka aru sellest, et kõik mehed ei ole sina, see ei ole vendeta kõigi meeste vastu! Vaid julgus mädaõunte vastu suu lahti teha. Ütleme, et ei ole lapsena seksuaalselt väärkoheldud naine, on vedanud, siis kusagil kolmeteistkümnendast eluaastast hakkad sa kogu aeg kuulma kommentaare oma arengu kohta, on sul seda siis piisavalt või ebapiisavalt. Oled kuusteist, kui ei jõua enam kokku lugeda, paljud võõrad mehed su „saiu” või „kanni” on kommenteerinud. Üksjagu katsutud. Kahekümne teiseks eluaastaks on kindlasti mõni sõbralik tropp töö juures öelnud: „Tule istu onu Arturi sülle!”, mõni on kontoripeol musitama kippunud, paljud käed on sind katsunud trammis või kontserdil.” (lk 199)
Tahaksin need laused välja printida ja iga kord, kui kellegagi sarnasesse vestlusesse satun, paluda need läbi lugeda. Ma ei jaksa lõpmatuseni argumenteerida, miks naiste ahistamine ei ole mitte üheski olukorras õigustatud. Eia Uusi käsitlus ahistamisest võib aidata mõista, mis seisab näiteks #MeToo liikumise taga, ja selgitab selle ühiskondlikku olulisust. „Aga te küsite, mehed muudkui küsivad juba kuude ja aastate viisi, miks on vaja võrdõiguslikkust, millega me rahul ei ole. Aga keegi ei kuula vastust ära, see on nagu retooriline küsimus teil. Ei saa aru, miks palgalõhe on probleem ja et ahistamine pole moesõna, vaid naiste argipäev.” (lk 203)
Lilian asub pärast mõnda aega kestnud tööelulist mõõna tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, potentsiaalsele Eesti esimesele naispeaministrile. Sukeldumine poliitikasse ja selle telgitagustesse tutvustab naispoliitiku katsumusi „adekvaatsena mõjuda” ning sellega kaasnevat ühiskondlikku suhtumist. Uus kirjeldab poliitika- ja PR-maailma täpselt ja tabavalt, Tuhala aga tekitab ilmse seose Kaja Kallasega. Mulle meenus seik pärast viimaseid riigikogu valimisi, kui president Kersti Kaljulaidilt küsiti, mis juhtub, kui riiki juhivad kaks naist, ning sellele järgnenud presidendi terav vastus: „Millal küsiti viimati, mis juhtub siis, kui riiki juhivad kaks meest?” Kaljulaid tõi esile, et ühiskondlike väärtuste ja soorollide muutumise tõttu ei pea uus põlvkond sellist küsimust tulevikus enam vajalikuks ega asjakohaseks. Praegu aga tekitavad naisjuhid ühiskonnas siiski furoori ja naissooga seotud küsimused on tihti tähelepanu all.
Ka „Tüdrukuses” mainitakse teemasid või valdkondi, mis on seotud pigem naispoliitikutega, näiteks Tuhala noorusaegset söömishäiret, mis kolm kuud enne valimisi äkitselt meediasse jõuab. „Hulluks teeb selle asjaolu, et see on nii naiselik asi, millega vaimuhaiglasse sattuda. [—] „Miks sa mulle ei öelnud?!” nõuan Triinult. – „Ausõna, Lilian, see tundus sama tühine kui öelda, et esimene poiss, kes mulle musi tegi, kandis nime Jaak. [—] Jumal küll, toitumishäire! Kellel neid poleks?” „Meestel. Su rivaalidel,” vastan tuimalt.” (lk 125-126) Naiselikkuse või naistele omistavate väärtuste näitamine on justkui nõrkus, mis tekitab dissonantsi – mehed on nagu tuimad kivitükid, kes ei mõista inimlikku emotsionaalsust. Seda ilmestab näiteks avalikkuse suurenenud huvi naispoliitikute pereelu vastu ja sellega kaasnev hukkamõist, kui naine tegeleb laste kasvatamise asemel poliitikaga. Tihti kutsutakse perega naispoliitikuid rongaemadeks, samal ajal kui meeste eraelu on pigem tagaplaanil. Tihti kasutatakse poliitikas sõna „emotsionaalne” naiste alavääristamiseks, seda ilmestab hästi Mart Helme ütlus Kersti Kaljulaidi kohta, kui ta nimetas presidenti emotsionaalselt ülesköetud naiseks. Selline mentaliteet vihjab, et tundelisus on ainult naistele omane ning tähendab nõrkust – see ei vasta aga tõele. Lisaks on teaduslikud uuringud näidanud, et rühmasisesed erinevused võivad olla suuremad kui eri rühmade erinevused.
Raamatus on kandev osa feministlikul lähenemisviisil, mis on kohati nii kavalalt ja loomulikult teksti põimitud, et seda ei pruugi esmapilgul märgatagi. Feministlikke elemente leiab nii peategelase sisemonoloogidest, vestlustest teistega, eraelulistest küsimustest kui ka tööelust. Samuti seletab Uus selgesti ja ratsionaalselt võrdõiguslikke vaatenurki eri olukordades. Võrdõiguslikkus on raamatu läbiv narratiiv ja sündmuste vundament ning algatab erisuguseid diskussioone.
Peale selle kirjeldab Uus Liliani identiteedi ja minaküsimust puudutavate sisemonoloogide kaudu seksuaalsuse ja seksiga seotud tabusid. Näiteks kuidas on naistele maast madalast õpetatud, et seks ei seostu mitte naudingu, vaid suguhaiguste ja soovimatu rasedusega. Või kuidas seks on pigem nagu relv või tööriist, et midagi saavutada, või vahetuskaup millegi elementaarse või materiaalse vastu nagu viisakas kohtlemine või joogi väljategemine. Seksiga kaasneb tihti oma emotsioonide mahasurumine, sest olukord soosib seda. Seks ei ole nauding, lõbu ega eneseavastamine. Lilian, kes on üles kasvanud ajupestud põlvkonnas, mis usub, et ise oled süüdi, kui ära vägistatakse, kirjeldab äkitselt enda sees toimunud seksuaalrevolutsiooni ning tabusid, millest ta üle saab. Kui varem seostus seks tema jaoks aidsi ja muu ebameeldivaga, siis nüüd seostub see naudinguga. Teos asetab kahtluse alla ka naiselikkuse definitsiooni, ühiskondlikud normid ja võimusuhted.
Seksuaalne eneseavastamine ning iseenda tundmaõppimine on Lilianile väga olulised. Olles terve elu üksnes meestega seksinud, kohtub Lilian Monaga, tänu kellele tunneb ta äkitselt midagi uut. Liliani ja Mona vanusevahe loob suhtele omanäolise dünaamika – see on ühtaegu seksuaalne ja romantiline, emalik ja sõbralik. Lilian suhtub Monasse kohati kui kutsikasse, keda on vaja maailma julmuse – pervertide, vanameeste ja tiiraste tüüpide, keda Mona justkui meelega oma väljakutsuva käitumise ja välimusega ligi meelitaks – eest kaitsta. Liliani ettekujutus naiseks olemisest ja sellega kaasnevatest ohtudest kajastub tugevalt selles, kuidas ta Monasse suhtub. Sellega haakub ka paratamatus hirmu ja soovi vahel, milline ühiskond võiks olla – et naisel ei peaks olema hirmus üksinda tänaval käia, sest äkki keegi tahab tema keha üle ise otsustada.
Soov Monat voolida, instinkt endast nõrgemat kaitsta, annab nende suhtlusele võimudimensiooni, mille vastuolulisust Uus peategelase sisemonoloogide kaudu edasi annab: „Küsin ta vanust. „Kakskend.” – „Ei!” prahvatan. – „Mis mõttes? Jaa. Märtsis sain.” Persse. Esiteks tunnen ennast nagu räpane vanamees, et teda üldse erutusega vaadanud olin, inimene on laps, hiljuti oli veel teismeline, seejärel tunnen vajadust teda kaitsta.” (lk 17) Naistegelase vaatepunkt lisab uue lähenemisviisi – tavaliselt kujutatakse ilukirjanduses vanema mehe ja noorema naise küllaltki ilustatud romantilist suhet. Samas on sellise vahekorra motiivid kaheldavad ning suhe verinoore neiuga mõjub isegi perversselt või kohati pedofiilselt. Kuna Liliani tegelaskuju on ebastereotüüpne, tekitab see vastuolu – kas see on tavapärane täiskasvanute suhe või on taustal seesama räpane vanamehelikkus ja võimuiha? Rollid muutuvad raamatus pidevalt, ent lõpuks on Mona ja Lilian suhtes võrdsed. Mona kasvab raamatu vältel eneseteadlikumaks ning Liliani kontrollisoov asendub mõistmisega. Mona: „Kui sa tahad mind enda ellu, siis pead sa võtma päris minu. Mitte mingisuguse ettekujutuse sellest, kelleks ma võiksin kunagi saada, kui ma kõigile su painutamistele allun ja muutun.” (lk 271)
Uus kirjeldab ka seikasid lapsepõlvest ja olevikust, mis mõjuvad äratuntavana ka siis, kui ise seksuaalset ahistamist läbi ei ole elanud – sest igaüks teab kedagi, kes on. Paraku tuleb neid inimesi iga päevaga juurde. Ühiskondlik suhtumine naise kehasse ja isikuõigustesse on tihti vaenulik ja süüdistav. Seik, kus Lilian kirjeldab psühholoogile oma ahistamistraumat ning psühholoog väidab, et mehed ei suuda instinkte kontrollida ja naine peab ohtlikke olukordi ise vältima, tekitas abituks tegevat viha. „„Lilian,” ütleb terapeut .. „Esiteks, sa pead välja saama sellest ohvrimentaliteedist, leidma enda minevikunarratiivis kontrolli.”” (lk 114) Mõned leheküljed hiljem vastab Lilian: „Mind ei ole klubis ära droogitud ja kusagil keldris ära vägistatud nagu mu sõbranna, kelle seest leiti pärast mitme mehe DNA-d. [—] Kõik asjad ei lähe ära, kui sa ütled inimesele: aga ära mõtle selle peale või mõtle sellest teistmoodi. „Mõtle, et sul oli selles olukorras kontroll.” No davai. Mõtlen.”” (lk 117) Ise-oled-süüdi-mentaliteet kehtib paraku eelkõige seksuaal-kuritegude puhul. Teema on valus, aga sellest peab rääkima, neid lugusid on palju. Paraku normaliseerivad ja õigustavad naistevastast vägivalda nii mehed kui ka naised. Ehk aitab lugude jagamine ja ühiskondliku diskussiooni algatamine müüte lõhkuda? Selle eesmärgi on Uus igal juhul täitnud.
„Tüdrukune” on ühel ajal tabav, humoorikas, valus, võimestav, erootiline, intiimne, hariv ja meelt lahutav. Uus käsitleb raamatus erisuguseid valupunkte, mis puudutavad paljusid, kuid aitab teemade olulisust mõista nendelgi, kes selliste kogemustega (õnneks) kokku puutunud ei ole. Teemad on äratuntavalt valusad ja isiklikud, aga nendest rääkimine aitab ebameeldivad olukorrad enda kontrolli alla tagasi saada. „Tüdrukune” on oluline ja vajalik raamat ning mina tundsin pärast selle läbilugemist ennast eneseteadlikult ja võimestatult. Lisaks oli väga pikka aega mu lemmiklugu Tanel Padari „Tüdrukune”, mida kell viis hommikul peolt koju minnes kuulasin. Tundsin ka ennast tüdrukusena.
