„Võtke kasvõi suitsetajad ja mittesuitsetajad. Seal on ka lugu. Et kuidas? Ja et kuidas nad hakkama saavad. Kuidas kohtusid. Igasuguseid tagamaid on seal loos. Kas mittesuitsetaja talub enda kõrval suitsetajat? Või ei talu? Kas halba harjumust talub, toast-tuppa rändavat suitsuhaisu talub? Või on sellega leppinud. Umbes nagu heitgaasidega tänaval.
Ja heitgaasidest tänaval on lugu. Või tegelikult tänavast on lugu. Suitsetajast ja mittesuitsetajast, mehest ja naisest, on see lugu, täpsemalt sellest, kuidas mees köögiaknast välja vaatab, tänavat näeb. Autod, inimesed, ilm, põhiliselt ilm – väljas on alati kõle, tuul puhub, kraade on vähe. Nainegi vaatab samast aknast umbes samasuguse pilguga tänavat. Ainult et tal pole suitsu ees. Ja ta mõtleb teistest asjadest.
Ainult väga-väga lähedalt näeb nende pilgus erinevust. Nende kahe, mehe ja naise pilkude erinevuse saladusest on see lugu. On täiesti lugu ju?” rääkis lugude jutustaja.
„Nende pilkude erinevuse saladusest. Sa ise saad aru, millest sa räägid või? Me teeme suitsu, see on su lugu. See siin küll mingi saladuseni ei jõua. Rahune maha,” hakkas teine kõrval korraks naerma. „Aga nüüd sa ütled niikuinii, et siin on ka lugu, ma tean. Lihtsalt tüüpidest, suitsu tegemas, ilma pilkude saladuseta.”
„Muidugi on ju! Vabalt võib olla. Tüüpidel on täiesti tavalise suitsupausi olek. See pole mingi saladus, ei jõua mingi saladuseni, nagu sa ütlesid. Rutiin, suitsurutiin. Ilma tähenduseta. Aga vahel viskab suitsetades ikkagi sealt välja ka. Imelik mõelda: rutiin viskab rutiinist välja. Vahel nagu välgatab … ikkagi. Jah, lugu ongi vist ühest neist. Sellest, kellel miski peas välgatab. Peen geniaalsus. Ta peab enese argimõtted lämmatama, et seda kuulda. Praegu on seda lihtne teha. Ta sõi enne LSD-d, hahaha.”
Nüüd hakkas lugude jutustaja ise ka naerma. Kõik naersid. Seisid ringis. Suitsetasid.
„Sa oledki ju lugude jutustaja. Jutustad kogu aeg. Kõiges ikka pole lugu, igast jamast ei saa midagi välja imeda, ma ütleks,” rääkis kolmas, musta jakiga mees.
„Absoluutselt kõiges on. On, on! Kui sa kõiges lugu ei näe, ma ütleks, oled detailivaegusega. Näe, detailivaegusega kodanikust – jälle lugu!” vaidles lugude jutustaja. „Vaene inimene oled. Pole aega, lugusid ei näe, detaile ei näe.”
„Sa võid perse pista oma lood,” ütles musta jakiga mees.
„Su persest saab ka loo teha. Kuidas ta persemaal oma perseelu elab. Sellest saab filmi teha ju. Ja persse saab selle filmi keerata. Voh! Persseläinud filmi saab sellest teha!”
Musta jakiga mees näitas lugude jutustajale keskmist sõrme. Kõik naersid jälle. Fuck-you-mees naeris ilmselt siiski vähem.
„Ma võin sul detailivaegusega persest ka kirjutada. Detailivaegusega perse saladusest,” rääkis T-särgis mees (see, kes ennegi sõna võttis) kõrvalt, „või ellis detailivaegusega perse saladusest.”
„Jah. Siin see võlu ongi. See on lugude maailm. Ta on otsatu. Ja kõik võib olla, kõik on võimalik. Kõigele saab piisavalt keskendudes anda tähenduse. Tähenduse tekkimine on muidugi protsess. Ta nõuab nii-öelda settimist. Ja kui palju on lugusid tähenduste settimisest? Ja kas tähendus tekib mälestusest?”
„No rahune maha nüüd. Kas tähendus tekib mälestusest … Vaata, kuhu sa meie suitsupausiga jõuda tahad. Meie tähenduseta suitsupausi tahab tähenduslikuks settida,” pöördus T-särgis mees neljanda suitsetaja poole.
Neljandal mehel tundus lõbus olevat. Ta pühkis WC-paberiga otsaesist. Eks ta oli vähe kogukam ka ja tossas kogukamalt – kolmas järjestikune suits ees. Lugude jutustaja vaatas läbi tossu tema poole.
„Mul on küll lõbus suitsupaus. Rääkige-rääkige … Ma selles suitsupausis küll mingit tähendust ei näe. Aga tähendusetust ka ei näe. Lihtsalt lõbus on. Ja kui te seote palja lõbu mingi tähenduse või tühja tähendusega, siis te, mehed, mõtlete küll liiga palju. Aga ei-ei, minupärast rääkige-rääkige.”
„Fred, jah? Olid Fred vist?” küsis fuck-you-mees.
„Mis Fred, hehe,” naeris paksuke lahkelt, „ma olen Leonhard. Me pole vist tutvunud? Või oleme? Ega ma ei mäleta nii täpselt. Aga ei-jah, Leonhard – mina.”
„Aga miks ma sind Frediks pean siis? No vaata näkku, on ju Fred. Sa olid võib-olla liiga segi, kui me nägime. Või oled siiani, isegi oma nime ei mäleta. Fred mis Fred.”
„Ma tõesti ei kujuta ette. Võis olla küll, tähendab, et ma segi olin. Aga nimi on mul küll Leonhard. Ma ei tea, kust sa selle Fredi võtsid. Nad pole ju isegi sarnased, hehee, Leonhardist ikka Fredi ei tee.”
„No küll on lugu, ma ütleks. Üks mees on samal ajal nii Leonhard kui ka Fred,” jutustas lugude jutustaja. „Või on nad kaksikud. Mängivad inimestega kaksipidiseid mänge. Eks selleski on teatav lõbu. Eriti kui mängu tulevad naised. Voh! Või hoopis kloonid! Vabalt võivad kloonid ka olla. Ainult et ise ei tea. Sellepärast Leonhard Fredi olemasolu eitabki: ta ei tea, et ta on kloon.”
„Mis teeme siis? Lõikame Leonhardi lahti või? Vaatame, kellega tegu? Teised ümber vaatavad, et näe, alles tegid mehed suitsu, seisid niisama, aga nüüd lõikavad kambakesi ühte lahti. Ma ütlen sulle, lugude jutustaja, ära proovi suitsupausist lugusid välja imeda. Võta rahulikult,” ütles T-särgis mees.
„No okei,” jätkas fuck-you-mees koguka mehe poole, „mina kutsun sind igatahes Frediks. Ole kes tahes. Tahtsin sulle tegelikult enne öelda, et ma nõustun sinuga, aga nüüd läks juba meelest, millega nõustusin … Jah, läkski ära mõte …”
„Üks lugu läks,” ütles lugude jutustaja.
„Hehe, ärme mind päris lahti lõika. Aga vaadake sinna. Meid jälgitakse.”
Suitsuseltskonna kõige paksem tegi peaga suunaliigutuse üle lugude jutustaja vasaku õla, kes oli pikk kõhn tüüp. Ta vaatas tõsinedes üle õla. Ja T-särgis mees vaatas sinnapoole. Ja fuck-you-mees ka.
*
„Vaadake seda kõhna meest seal. Märkate teda? Nüüd märkas tema igatahes meid. Saate aru, mida ma mõtlen?”
„Jah, ma saan aru. Teisedki märkasid meid. Jälgivad.”
Doktor Kraavisoo käis pilguga üle ruumi. Üle kogu korruse. See oli avatud ruum, suured betoonsambad seisid siin-seal, pakkusid inimestele tuge. Paljude sammaste kõrval seisid tuhatoosid. Nii umbes käelaba jagu põlvest kõrgemad. Jõle lolli kõrgusega iseenesest – kummardad, kui tuhka raputad. Mõne tuhapuki – neid võiks pigem nii nimetada – ümber olidki tekkinud tooliringid. Inimesed suitsetasid mugavalt, jalg üle põlve. Suitsetajaid näis üldse palju olevat. Õhk nagu auras sinakalt.
Akendest avanes linnavaade. Nad pidid päris kõrgel olema, paariteistkümnendal äkki. Korruse vasakusse nurka jäi baari meenutav moodustis. Lett oli, riiulid olid, isegi baarmen justkui … oli. Veidra valge kostüümiga, jah, aga oli. Ainult alkoholi polnud. Riiulitel seisid pildid. Mõned raamitud, mõned mitte, mõned fotod, millelt näisid vastu vaatavat juba ammu surnud inimesed. Maale leidus, peamiselt loodusvaateid, ja mõned pildid tundusid suvaliste laste suvalised kritseldused.
„Doktor Reinhold, ma ei saa päris täpselt aru … Kes teised?”
„Doktor Kraavisoo, vaadake ise,” liigutas Reinhold lõuga kamba poole.
„Jah, temast ma teile rääkisingi. See on lugude jutustaja. Märkasite tema žestikuleerimist ja üleüldist olekut? Aga … mis mind veel rohkem huvitab, doktor, kes meid peale tema jälgib?”
„Te tahate öelda, et te ei märganud, kuidas teised ka meid vaatasid? Paksuke nägi meid, must jakk nägi, isegi see, kes seljaga siiapoole on, keeras korra ümber. Me oleme täielikult paljastatud.”
„Vabandage võib-olla mu otsekohene küsimus, aga kui mitut inimest te lugude jutustaja ümber täpsemalt näete?”
„Kolme. Kui mitut teie siis näete?”
„Vabandage, kas te võiksite neid ka kirjeldada?”
„Doktor Kraavisoo, milleks, öelge? Vaadake ometi ise.”
„See on nii lihtsalt … veendumaks, kas märkasime vaatluse käigus samu aspekte.”
„Kas te teete mingit nalja, doktor? Miks te ei vasta, kui mitut inimest te lugude jutustaja ümber näete? Kas sellised naljad on tõesti vajalikud, doktor? Te tahate mulle öelda, et ei näe seda tossajate kampa, paksukest vanameest ja T-särgis meest ja mustas jakis meest ei näe?”
„Rahunege, doktor Reinhold …”
„Mida te õieti väita üritate, ah?”
„Mitte midagi! Rahunege … Ma ei väida veel midagi. Nii, vanameest, mustas jakis meest, te ütlete …”
Kraavisoo keerutas pilku ja vaatas lugude jutustajast natuke liiga mööda. Ta manas näole mõtliku ilme. Reinhold jälgis teda ärritunult, aga muigas siis äkki.
„Selge-selge, doktor. Üritate teeselda, et te ei näe kedagi, on mul õigus? Vahite ringi nagu lollakas, on mul õigus? Ma tahaks … teate … teie käest ka midagi küsida, tohib?”
„Aga olge lahke, doktor.”
„Miks te iga kord naersite, kui seal seltskonnas naerdi? Oskate põhjendada?”
Kraavisoo tegi suuri silmi.
„Arvasite, et ma ei märganud, jah?”
„Tähendab, doktor, nüüd tundub omakorda mulle, et teie midagi väita üritate. Ja pealegi midagi täiesti irreaalset.”
*
Märkamatult oli vaidlevate doktorite ette ilmunud lugude jutustaja, suu äsja kustutatud sigaretist veel suitsemas. Kraavisoo ehmus hetkeks, nii ootamatult ilmus võõras. Ootamatult ja vaikselt, sest kogu korrust kattis vaip, beež ja pehme, mistõttu polnud astujate samme kuulda.
„Tere, Rein! Kellega sa siin nõnda kõvasti vaidled?” küsis lugude jutustaja.
„Ahsoo, tere-tere. Teist me just rääkisimegi. Tema on doktor Kraavisoo,” osutas doktor Reinhold enda vasakule käele, aga lugude jutustaja ei pööranud pilku kaasa, „ja tema üritas – vähemalt nii tundus – mind nüüdsama mingi diagnoosiga õnnistada. Äkki tutvustaksite talle oma suitsuseltskonda, kes teist maha jäid.”
„Tere. Jah, äkki tõesti tutvustate meile oma sõpru, lugupeetud lugude jutustaja. Te isegi näisite seal kellegagi vaidlevat. Väga elavalt pealegi …”
„Aga ometi peaksite ju selle vaidluse sisuga kursis olema, doktor Kraavisoo. Kui te nendega niimoodi kaasa naersite. Niimoodi, väga elavalt …”
„Laske tal ometi enda eest kõnelda, doktor Reinhold! Tema ju sai meie vestluse põhjuseks, nõustute? Ja ainuüksi tema võib teema lahendada. Kui te just seda niinimetatud suitsuseltskonda siia ei taha kutsuda,” irvitas Kraavisoo.
Lugude jutustaja koukis rinnataskust uue sigareti. Kusagilt oli tema kätte ilmunud ka väike märkmik. Ta süütas suitsu ja hakkas märkmikusse midagi üles märkima.
„Rein, sinu juhtumit ei saa nimetada looks, vaid haiguslooks. Kuigi eks lood ole nad kõik. Nii pean minagi lugude jutustaja rolli asemel võtma haiguslugude jutustaja rolli kanda. Näed, mine sinna,” näitas ta baarileti poole ning ulatas märkmikust välja rebitud paberi, „ja ütle, et mina saatsin. Küll sa siis … küll te siis saate selgust.”
„Aga haiguslugude jutustaja on ju doktor. Tähendab, me oleme ametivennad, meie ja teie.”
„Jajaa, sellest doktorist on lugu. Meist ja teist ka. Ja isegi selles, kuidas sa sinna lähed, võib peituda lugu. Mine, mine nüüd. Ütle, et mina saatsin.”
*
Baarilett oli ilmatu pikk lahmakas. Veidras valges kostüümis, kurguni kinni nööbitud jaki – nööbiridu jooksis üle rinnaesise suisa kaks – ja lumivalgete viigipükstega mees liikus leti teisest otsast siiapoole. Ta tuli mänglevalt: liigutas käsi justkui jooksusammus, nõkutas peaga, astus vahepeal paar korda tagasi, et siis jälle rütmikalt edasi liikuda. Kõrvuni naeratus pealekauba näol. Kuidagi liiga kõrvuni isegi.
„Mida läheb?” küsis mees hingeldades, kusjuures ta rääkideski täielikult paigal ei püsinud.
„Tema seal saatis meid, lugude jutustaja,” ütles doktor Reinhold, pani letile paberilipaka ja uuris veiderdavat baarmeni. Alles nüüd sähvatas, et ta isegi oleks võinud lugeda, mis seal kirjas.
„Nii. Rein Kraav, jah? Kohe vaatame.”
„Tähendab, mis Kraav? Meie oleme doktorid Reinhold ja …”
Enne kui Reinhold midagi seletada jõudis, kadus baarmeni peanupp leti alla.
Sekundi pärast ilmus see uuesti. Ja ilmus ka ettesirutatud käsi. Üks sinine, üks punane tabletike peopesal. Kraavisoo vaatas küsivalt Reinholdi poole. Too kehitas õlgu.
„Mis need siis on? Tähendab, meile?”
„Aga kellele siis veel.”
„Ja ei tea, millise mina peaks võtma?”
„Mis sa ikka valid, võta mõlemad. Mõlemad on sulle.”
„Aga doktor Reinholdile? Kas temale pole midagi mõeldud?”
Baarmeni naeratus otsekui venis ja venis. Huuled pinguldusid, igemed paljastusid. Ikka veel polnud ta päris paigale jäänud. Kätt hoidis leti kohal küll enam-vähem stabiilselt, kuid kõik muu, puusad ja õlad ja pea, nõtkus.
„Võta esialgu need. Hiljem saab ju juurde. Kui vaja. Ära muretse. Võta-võta.”
Kraavisoo võttiski, sest leti äärde ilmus teisigi, kes teenindamist ootasid. Baarmen ujus minema.
„Mida see lugude jutustaja endast arvab? Mulle kirjutab mingeid ravimeid välja. Mulle! Doktor Reinhold, ma arvan, et peaksime need siiski ära jagama. Kas te ei leia?”
„Ütleme, et ma teiega nõustun. Aga ainult juhul, kui ma ise saan valida, millise võtan.”
„Doktor, on sel tähtsust? Te teate isegi, millise mõjuga need rohud on. Kirjutate ju isegi neid välja. Kirevalt eri värvidesse maskeerunud, aga mõjult umbkaudu samad. Ühed ja samad … aga kui see teile meelehead teeb, siis palun, valige.”
Reinhold võttis sinise tableti. Kraavisoo punase. Leti tagaseinas asuval riiulil jäi talle teiste piltide seast silma hoiatav silt. Välimuselt meenutas see liiklusmärki, kuigi hoopis iselaadi kujutistega. Kingakujutise juurde oli trükitud „Personal” ning sussi juurde „Patsiendid”. Ta vaatas tagasi, lugude jutustaja oli uues seltskonnas, sigaret ees, märkmik käes. Kaugelt võis tõesti sassi ajada, aga lähemal vaatlusel polnud kahtlust, et jutustajal olid jalas suured koeraninadega sussid, kõrvad tilpnemas. Kraavisoo hüppas kõhuga letile ja küünitas baarmeni jalgu vaatama. Ka sussid! Ta vaatas maha ja nägi enda beežiks kulunud valgeid susse.
Jalataldu kõditas õrn vibratsioon; värises pehmelt-pehmelt vaibas.
Tump-tump-tump-tump, tump-tump-tump-tump.
Muusika. Ta polnud seda enne nagu tähelegi pannud. Muusika tümpsus, värises, vibreeris. Kaugemal, päris akende juures hüppas plaadimängijate taga olev naine rütmiga energiliselt kaasa. Tal polnud üldse midagi jalas. Või seljas. Ta läikis alastuses, väikesed rinnad üles-alla, küljelt küljele tantsimas. Pikad punased juuksed lehvimas.
