Proosa

Teisel pool silda

Gabi Csutak / Kadri Pärtel 23.08.2019

ungari keelest Kadri Pärtel


Kool, kus korraldati geograafiaolümpiaadi, asus sellises linnaosas, kus ma polnud kunagi varem käinud. Meie elasime vanas osas, kus peale kiriku, hotelli ja mõne kortermaja olid ainult aiaga eramajad. Paneelmaju, mis seisid teisel pool jõge rivis, nägime üksnes suvel, kui läksime jõe kaldale mängima. Sellegipoolest mõõtsid need ligipääsmatud monstrumid meie aega, sest pidime just siis koju minema, kui esimesed lambid põlema pandi. Teisel pool oli rannas liivaribagi palju laiem ja alati mürgeldas vees terve hulk lapsi. Nad olid metsikud ja tugevad, nad ei läinud koju õhtust sööma ega maganud kunagi.

Ööl enne olümpiaadi suutsin minagi vaevu magama jääda. Kui mul õnnestus lõpuks uinuda, nägin unes jälle linde. Meil oli varem kaks sebravinti. Aga ükskord jõudsin ma koju lubatust hiljem ja karistuseks lasi isa nad aknast välja. Pärast seda nägin korduvalt unes, et nad tulid tagasi. Lendasid läbi kinnise akna otse minu juurde ja haarasid oranžide nokkadega mu silmalaugudest. Mu nahk järjest vajus ja venis nende raskuse all, külmad küünised tallasid mu suu peal. Mu käed ei liikunud millegipärast. Kartsin, et nad rebivad mu silmalaud katki ja ma ei ärka enam kunagi üles.

Hommikul tuli selga panna pioneeri vormiriided: valge nailonsärk ja plisseerseelik, mille peale käis vapiga püksirihm. Vormi peale ei tohtinud tsiviilriideid panna, sellepärast pidi talvel muud riided alla panema: polo, villane pullover ja kõige peale särk. Sellise piduliku sündmuse puhul ei pidanud mitte ainult plastmassist rõngaga kokku tõmmatud punast kaelarätti kandma, vaid ka kõiki eraldus- ja rinnamärke. Kõige hullem oli peavõru: robustne valatud plastmass hõõrus mu oimukohad marraskile. Mul ei jätkunud jõudu vastu vaielda, kui ema selle otsa veel ka kaks valget tüllroosi kinnitas – nägin välja, nagu oleks mulle sarved pähe kasvanud. Kuigi see ei kuulunud isegi kohustusliku varustuse juurde.

Panin selga uue lillakasroosa mantli ja hakkasin minema. Ema viis mind autoga kohale, hea meelega ei oleks ta mind üksi teisele poole üldse lubanudki. Kui üle silla sõitsime, hakkas mu oimukoht peavõru all veelgi kiiremini tukslema, oleksin justkui jääkuubiku alla neelanud. Nii palju kui autoaknast võis näha, oli teisel pool tõesti täiesti teistsugune maailm. Kõik majad tundusid ühesugused, puha hallid klotsid, aga nende keskel särasid rahvusvärvides kirevad mänguväljakud. Kool, kuhu läksime, erines veidi teistest kuubikutest: see oli kollane ja suurte akendega.

Seest tundus hoone hiiglaslik. Koridoride seintel oli tohutul hulgal nagisid, sinna pidi panema mantlid. Riputasin ka enda oma ühe tühja konksu otsa, siis hakkasin otsima klassiruumi, kuhu olin määratud. Enamikul ustel ei olnud numbrit, samuti ei aidanud kaasa, et üksteise kõrval ilmusid äkki 71, 14, 26 ja siis jälle mitte midagi. Sellegipoolest tundus, et ülejäänud vormiriides lapsed liiguvad väga sihikindlalt. Peatasin neist ühe ja küsisin, kus on ruum number 41, aga ta lihtsalt raputas pead ja juba kiirustaski edasi. Proovisin veel paar korda, aga asjatult. Mida aeg edasi, seda vähem jäi koridoridesse inimesi, viimaks ühe nurga taha keerates taipasin, et nüüd kajasid vastu üksnes minu enda sammud. Hakkasin jooksma, äkki leian klassiruumi veel viimasel hetkel üles. Ühest klassist tuli välja õpetaja, aga enne kui jõudsin midagi öelda, käskis ta mul otsekohe koolist lahkuda, sest olümpiaad oli juba ammu pihta hakanud.

Mõne minutiga sain aru, et sealt ei olegi nii lihtne ära minna. Koridori äärtes seisid mantleid täis nagid ja peaaegu kõik olid samasugused lillakasroosad nagu minu oma. Kaubamajas oli saada ainult kahte sorti: selliseid nagu minul ja tumedat värvi, aga ema ütles, et tume ei sobi väikestele tüdrukutele.

Proovisin mõelda, kuhu ma oma mantli panin, aga suutsin meenutada üksnes seda, et pärast mantli nagisse riputamist keerasin ümber ja täpselt minu vastas oli üks uks. Aga uksed olid igal pool. Mõistsin, et isegi kui jätta ustevahelised alad välja, jääb ikkagi tohutult palju võimalusi. Vaatasin mantleid lähemalt. Mõne puhul märkasin kohe, et see on suurem, väiksem või veidi kulunum kui minu oma, aga enamik tundusid ikkagi täpselt ühesugused.

Siis hakkasin neid nuusutama. Nii õnnestus välistada mantlid, millel oli hallituse-, vanilje-, magus, kibe higi-, suitsu-, pannkoogi- või kassilõhn. Aga ka see meetod polnud parim, sest paljudel mantlitel polnud tuntavat lõhna. Hakkasin taskuid järjest läbi katsuma. Mäletasin, et mul oli ümmarguses valges topsis huulepalsam ja natuke peenraha. Otsisin järjest masinlikumalt, ainult see virgutas mind hetkeks, kui pistsin käe millessegi kleepuvasse või tundsin sõrmeotste all saiapuru. Hakkasin lugema, kui mitmenda juures juba olen, aga nii tundus olukord veelgi lootusetum. Peale viiekümnendat küünte alla kogunenud mustus karjus juba põhimõtteliselt mulle näkku.

Siis sai mul villand. Panin ühe juhusliku mantli selga, aga sobrasin taskutes edasi ja pistsin taskusse kogu peenraha ja kõik huulepalsamid, mille leidsin. Samal ajal tagus mu süda metsikult ja vaatasin kogu aeg selja taha, sest keegi võis mind näha. Hakkasin alles siis minema, kui taskud olid ääreni täis. Imestasin, kui kergesti väljapääsu leidsin. Läksin värisedes väravani, siis hakkasin jooksma. Tohutu hulk münte kõlises valjusti. Teadsin, et võin niimoodi kergesti vahele jääda, aga ma ei suutnud peatuda, hoog oli sees. Nägin silmanurgast, et tänaval oli väga palju lapsi. Kõik vaatasid mind oma kapuutsi varjust põlastavalt. Nad said aru, millega olin hakkama saanud, ja hakkasid mind taga ajama. Selleks ajaks jooksin juba nii kiiresti, kui suutsin. Ma ei tahtnud tagasivaatamise peale aega raisata, aga teadsin, et mitusada lillakasroosa mantliga last ajab mind taga.

Asjatult proovisin rütmi hoida, hingeldasin järjest hullemini. Mõne aja pärast hakkasin hingama ainult suu kaudu, aga nii ei saanud ma enam isegi neelatada, kuiv tolm kleepus kurku. Süda peksles juba pealuu sees, nagu tahaks sealt iga hinna eest välja pääseda. Mul läks süda pahaks, iiveldus levis mööda kõhtu laiali. Proovisin võimalikult ootamatult suunda vahetada, et tagaajajaid eksitada. Korraga läks kõik pimedaks, võtsin viimase jõuraasu kokku ja põikasin ühe maja sisehoovi. Toetasin otsaesise vastu seina. Ootasin, et nad mu kätte saaks.

Kuum klaasvatt tuksles otsaees. Julgesin alles siis ringi vaadata, kui pistmine muutus väljakannatatavaks ja suutsin kinnise suuga hingata. Ma ei näinud mitte kedagi. Ootasin veel veidi, et mu jalad nii väga ei väriseks, seejärel jooksin pukspuude juurde, et mind kõnniteelt näha ei oleks. Iga minu liigutus, iga hingetõmme kajas seintelt võimendunult vastu. Tõmbasin ruttu kopsud õhku täis ja hoidsin hinge kinni. Nüüd aga tekkis nii ebareaalne vaikus, nagu oleksin sattunud keset külmunud järve.

Astusin tänavale. Üle tee oli täpselt samasugune mänguväljak nagu kooli kõrvalgi, aga ma ei näinud ühtki kollast seina. Läksin otsejoones liivakasti. Uuristasin näppudega kõva liiva sisse augu ja puistasin sinna kogu taskute sisu. Hunnik peenraha ja huulepalsamid täitsid augu hetkega. Kraapisin koera kombel liiva peale. Proovisin koha ilusti ära tasandada, aga sinna jäi ikkagi väike küngas nagu värske haud.

Siis ilmus välja kolm last. Arvasin, et nüüd said nad mu tõesti kätte, aga nood isegi ei vaadanud minu poole. Nad tormasid väljaku keskele kerakujulise turnika juurde. Kui nad selle otsa ronisid, lõi metallkonstruktsioon kõikuma ja veeres siis kergelt betoonaluselt maha. Kõige väiksem ronis kera keskele, teised kaks hakkasid seda veeretama. Poiss, kes oli kera sees, liikus uskumatult kiiresti, ta proovis kogu aeg hoida kinni torust, mis jäi maapinnast kõige kaugemale. Ainult et teised kaks veeretasid turnikat järjest suurema hooga, aeg-ajalt ootamatult suunda muutes. Väike poiss hakkas aeglasemaks jääma, lendas kerakujulises puuris siia-sinna ja oli vahepeal väga maapinna lähedal. Sekund jäi puudu, et ta sõrmed oleksid metallkera alla jäänud. Ta isegi karjus teistele midagi, aga need lihtsalt veeretasid veel metsikumalt edasi. Oleksin peaaegu karjatanud, et nad järele jätaks. Lõpuks hakkasin pigem aeglaste, ühtlaste sammudega ära minema, samal ajal silmatorkamatult neid edasi jälgides. Ema ütles ükskord, et niimoodi tuleb käituda hulkuvate koertega kohtudes.

Selleks ajaks, kui järgmise mänguväljakuni jõudsin, oli juba pime. Kõikjal sagisid tumedad varjud ja oli tunda magusavõitu kärsahaisu. Liivakastis kummardusid rättidesse mähitud kujud triiki täis ämbrite ja pesukausside kohal. Pikkade pulkadega segati verd. Mõned seisid libeda musta kummipõllega ja küünarnukkideni üles kääritud särgikäistega betoonist lauatennise laua ümber ja sonkisid pooleks lõigatud sea sees. Hakkasin just ära jooksma, kui üks kujudest korraga ümber keeras ja pealambiga mulle otse silma valgust lasi. Ta küsis, mida ma sealt otsin, mille peale mina vastu, et silda. Ta haaras mu käest ja kummardus üsna näo ligi. Küsis, kas ma olen oma isa tütar. Jälle reetsid mind mu silmad, isa haski silmad, mille järgi tunnevad mind ära ka need, kes pole mind kunagi varem näinud. Kummipõllega mees ei oodanudki mu vastust ära, lõikas seakintsust ühe tüki, pakkis ajalehepaberisse ja surus mulle kätte veel aurava liha. „Ütle doktorihärrale, et see on Csabika Lupescu isalt,” lausus ta ja viipas galantse liigutusega ühele lähedalasuvale tänavale, mille lõpus paistis silla tuttav valgus.

eelmine / järgmine artikkel