Maarja Kangro
„Minu auhinnad”
Nähtamatu Ahv, 2018
Pakkisin Maarja Kangro „Minu auhinnad” koos Anton Hansen Tammsaare romaaniga „Ma armastasin sakslast” kaasa ühele reisile. Reisikaaslane lisas kirjastuse Petrone Print Minu-sarja raamatu meie reisisihtkoha teemal. Kokku tuli reisilektüür, mis lausa karjus: „Mina! Mina! Mina!” Lugesin kõik kolm raamatut nädala jooksul läbi ning mõtlesin pidevalt sellele, mida minavormis kirjutamine ja enesekeskselt elamine tähendab. Anneli Kõvamees on Petrone Prindi Minu-sarja pidanud selfie–ajastu kirjanduseks, sealjuures tsiteeris ta lauset „Ma armastasin sakslasest”: „Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest.”[1]
Kuigi iga vähegi keskendumisvõimeline inimene võib kirjutada romaani iseendast ning ka välismaal elamisest raamatu vorpimine ei ole vähemalt teoreetiliselt raske – mine ja koli ära, kes sind ikka takistab –, ei saa mitte igaüks kirjutada romaani oma auhindadest. Kangro tõdeb, et on sellise raamatu kirjutamiseks täpselt õigel positsioonil: „Õnneks ei ole ma Eesti kõige auhinnatum kirjanik, sest sel juhul ei sobiks mul moraalsetel kaalutlustel niisugust raamatut kirjutada. See oleks ju teiste rõõmu rikkumine, kui auhinna rekordiomanik laseks institutsioonist õhku välja. Ma ei ole ka kõige auhinnavaesem kirjanik, sest sel juhul ei saaks ma samuti seda raamatut kirjutada, vähemalt mitte niisugusel kujul.” (lk 14) Kangro Vikipeedia lehel on tunnustuste loetelu peaaegu sama pikk kui tema teoste oma. Vastupidi kõikidele õpetajatele ja õppejõududele, kes on mulle kunagi tarkust jaganud, arvan ma, et Vikipeedia artikli põhjal saab siiski mõningaid järeldusi teha.
Kuidas eristada lihtlabasest kirjatsurast õiget kirjanikku, kellele kirjanik olemine pole pelgalt amet teiste seas? Kangro tegeleb „Minu auhindades” ka selle teemaga; täpsemalt küll ivaga, mis teeb kunstist kunsti: „Ja ikkagi, kuna looming, kunst on avalik asi, annab sellele legitiimsuse keegi teine” (lk 12). Seega peab keegi ütlema, et kunstiteos on legitiimne ja päris, et teoses on midagi, millest võib piinlikkustundeta teistele rääkida. Kuidas ma tean, et Maarja Kangro on õige kirjanik? Võin vaadata tema Vikipeedia lehelt tunnustuste sektsiooni või kontrollida kirjanikupalga saajate nimistut. Aga kirjanikupalk on samuti omaette auhind, lisaks veel selline, mida ilma ühegi auhinnata on ilmselt päris raske saada.
Legitiimsuse kindlakstegemiseks saab kontrollida ka autori raamatutele antud hindeid Goodreadsis – nagu Kangro avastas, ei jää ühegi Eestis enim pärjatud kirjaniku populaarseima raamatu hinne alla nelja tärni viiest. See kehtib ka „Klaaslapse” puhul, mida on sel veebilehel Kangro teostest kõige rohkem arvustatud. Paistab, et isegi pealtnäha populistlik meedium Goodreads on institutsionaalsete auhindadega lahutamatult seotud. Kangro tsiteerib kasutaja Marca arvustust Paavo Matsini „Gogoli diskole”: „Raske on tunnistada, et sulle ei meeldi ja sa ei suuda lõpuni lugeda raamatut, mis on saanud Kulka aastapreemia + EL-i kirjandusauhinna” (lk 215). Kangro raamatute hindajad mõtisklevad samuti tema auhindade üle, näiteks kommenteerija Britt arutleb „Minu auhindadele” neli tärni andnud arvustuses: „Üllatust ja peamurdmist pakkus mulle aga hoopis asjaolu, et paljukiidetud „Klaaslapse” eest polnudki Kangrole raamatu kirjutamise ajaks auhinda antud.”[2]
Seega mõjutavad auhinnad tahes-tahtmata seda, kuhu autorit kirjandusväljal paigutada. Siiski ei käi tunnustused ühte sammu müügiedu või populaarsusega. Kangro on Apollo ja Rahva Raamatu töötajatelt kuulnud, et kulka kandidaadi kleeps raamatul elavdab huvi nädalakeseks; rohkem on kasu aga sellest, kui raamat on eraldi lauale välja pandud. Kleepsul on aga ikkagi suur sümboolne võim: näiteks varastas keegi 2017. aastal kulka nominatsiooni saanud raamatutelt kleepsud ära, kleepis need rahvale tundmatu ja toetuseta jäetud autori Kalle Mälbergi teostele, mille seejärel kandidaatide lauale tõstis (lk 97). Kahjuks pole Eestis auhinnad „kübetki nii võimas müügiinstrument kui Booker või Goncourt” (lk 212). Ehk peaks müügiedu suurendamiseks andma laureaatidele diplomi asemel hoopis nädalase ligipääsu Rahva Raamatu Instagrami kontole?
„Minu auhinnad” on jaotatud kaheks osaks: esiteks isiklikud ja kronoloogilises järjekorras kirjutatud mahlakad ja intiimsed seigad Kangrole antud auhindade või žüriitöö kohta ning teiseks uurimus kirjandusauhindadest ja auhinnakultuurist üldisemalt. Paratamatult on huvitavam lugeda raamatu esimest osa, sest see rahuldab sama kohta inimese hinges, mis krabab kõmuajakirjade ja Äripäeva rikaste edetabeli järele: kes kellega käib ja kui palju teenib. Kangro on avameelne, saladust ei tehta ei peigmeeste nimedest ega preemia suurusest või keskmisest sissetulekust. Nagu seltskonnakroonikat ikka, on ka „Minu auhindade” esimest osa kerge lugeda, ainult et tavaliselt ei kirjuta Elu24 inimeste eraelust ega tööelu kuluaaridest nõnda teravalt ja hästi. Kangro on kaasahaarav ja järgmise auhinnapeatükini jõudes mõtlesin tahes-tahtmata, mis küll sai Itaalia peigmehest, kes tal eelmise auhinna saamise ajal oli. Kui statistilised andmed ja kronoloogiline järjestus teost pidevalt tagasi maa peale ei tooks, võiks „Minu auhindasid” lugeda ka ilukirjanduslike elementidega elulooraamatuna, mis on teinekord fiktsionaalsest teosest isegi põnevam. Autobiograafilisust või minavormis jutustamist tunduks aga imelik ette heita, need on ju tema auhinnad, mitte kellegi teise omad.
Nii mõnigi „Minu auhindades” kirjeldatud juhtum on kas otseselt naljakas või muigama ajavalt absurdne. Näiteks kurikuulus seik, kus pärast AK-d lasti eetrisse Kangro luuletus, milles kõlas sõna „türa” – see pahandas muidugi netikommentaatoreid, kes keeldusid luuleks pidamast midagi, mis on hilisem kui Visnapuu (lk 79). „Minu auhindade” tipphetked on vahepalad Kangro kogemustest Balti Assamblee žürii liikmena. Kuna mina pole Balti Assamblee auhindadest kunagi varem kuulnudki, kulub siinkohal marjaks ära Kangro selgitus selle toimimispõhimõtetest: „Olime kirjade ja lepingute järgi „eksperdid” (mina olin lisaks veel šoferis) ja pidime valima välja kolm laureaati: kirjanduses, kunstis ja teaduses. See oli üks veidramaid žüriisid, mida võib ette kujutada. Baleriin, kirjanik, produtsent, majandusteadlane, rahvaluuleinimene peavad langetama otsuse orgaanilisi pooljuhte käsitleva teadustöö, nägemata jäänud filmi ja neile arusaamatus keeles kirjutatud luule kohta.” (lk 131) Nagu sellest veel vähe oleks: „Kirjutamata seadus on seni olnud, et iga Balti riik peab igal aastal preemia saama. Ja kui ühes kategoorias karikas käes, siis teises enam ei saa.” (lk 132) Balti Assamblee tundub kui kõikide mõttetute žüriide lõpuboss, sisutühi onupojapoliitika kõige puhtamal kujul. Kuigi Kangro kasutab inimeste pärisnimesid, ei ole ilmselt kellelgi põhjust solvuda või ennast paljastatult tunda, sest kedagi ei valata poriga üle. Kui, siis üksnes mõnda Balti Assamblee žürii liiget.
„Minu auhindade” teine osa (alapealkirjaga „Meie auhinnad”) langetab esimese läbinisti isikliku osa järel paratamatult pinget ja pinevust. Siiski on Kangro tänuväärselt tegelenud statistikaga, mis on hea uudis inimestele, kellele meeldivad teiste rahakotti vaatamise kõrval ka arvud – nagu oleks Kroonika, Äripäev ja Statistikaameti blogi ühtede kaante vahele pandud. Enim pärjatud autorite nimekiri küll ei üllata, aga nüüd leiduvad vähemalt värsked ja süstematiseeritud andmed, millele toetudes saab kirjanikke edukaks või heaks lahterdada. Kirjandusauhindade vähesuse üle Kangro andmete järgi Eestis just kurta ei saa – nagu Dodo „Alice’is Imedemaal” kuulutas: „Igaüks on võitnud ja peab saama auhinna” (lk 188). Tuleb välja, et tahtlikke tapmisi on ühes aastas keskmiselt vähem kui kirjandusauhindu, aga vange on kirjandusauhinna kandidaatidest palju rohkem (lk 200). Eks ütlevad need numbrid Eesti elu kohta nii head kui ka halba. Võib-olla ei ütle need midagi, sest statistikast võib igaüks endale meeldivaid järeldusi teha. See, et Eesti vangide arv on murettekitavalt suur, ei tähenda ilmselt samal ajal seda, et Eestis oleks tunnustatud kirjanikke vähe. Peale selle võib tunnustatud kirjanik mingil hetkel olla ka vang (meenub räppar Beebilõust, kelle tekste on Vikerkaares avaldatud).
Loorberipärgade alla mattuvate ja kulka auhinnakirja ära kaotanud kirjanike kõrval (lk 324) on aga palju selliseid autoreid, keda kunagi isegi ei nomineerita. „Ülaosas on väike hulk neid, kel auhindu on palju, ja allosas suur hulk neid, kel auhindu pole, aga kellele need tähendaksid palju” (lk 206). Autor, kes on mõne auhinna juba võitnud, tundub ka järgmise žürii jaoks turvaline valik. Raamatu tagakaanel on sõna võtnud Eero Epner, Tõnu Kõrvits ja teised kultuuritegelased, kes on nõnda tunnustatud, et ruumi kokkuhoiu ja väikese krutski eesmärgil lõppevad nende laureaaditiitlite nimekirjad kolme punktiga. Oleks huvitav lugeda tagakaanelt hinnanguid inimestelt, keda pole kunagi kõrgemal tasandil tunnustatud. Kuigi nad seda nii väga tahaksid …
Ma ei kujuta ette, milliste tunnetega loeb „Minu auhindu” inimene, kel puudub igasugune kokkupuutepunkt kirjandus– või muu analoogse kultuuriauhinnaga. Ehk piisab teosega suhestumiseks ja lugemishasardi tekkimiseks ka keskmisest suuremast tunnustusvajadusest? „Minu auhinnad” pani mind mõistma seda, mida mõni sõber oleks võinud mulle ilmselt väiksema vaevata ammu öelda: ma sõltun täielikult tunnustusest. Arvatavasti sõltub igaüks, eriti aga selline inimene, kes vahepeal oma mõtteid teistele lugeda annab ja seeläbi end haavatavaks muudab. Kui kirjutatut teistele ei näita, ei tule ka tunnustust, ent vähemalt pääseb kindlapeale kriitikast – või veelgi hullem, ükskõiksusest.
Tundsin end terve eelmise aasta professionaalses mõttes üsna nirult: tajusin, et olen loll ja läbikukkunud. Kui vahepeal küsitakse, kuhu viimati kirjutasin või millal on uut raamatut oodata, palun end köhahooga vabandada ja põgenen sündmuspaigalt ning soovitatavalt ka linnast, kus vestlus toimus. Palgatöös olen enda hinnangul samuti läbinisti keskpärane. On nagu on, palk tuleb iga kuu kontole ja ülima ebakompetentsuse eest kohtusse veel kaevatud pole. Ikka vaikselt unustuse ja lõpu poole.
Nõnda mõtlesin umbes aasta aega igal jumala keskpärasel päeval, kuni sain „Minu auhindu” lugedes aru, et olen end selliselt tundma hakanud pärast ülikooli lõppu. Kui maailmas on midagi, milles ma olen hea, on see standardiseeritud testide lahendamine – ma lihtsalt oskan seda teha, selle eest antakse mulle häid hindeid ja jagatakse kiitust. Olen haridussüsteemi ootustele vastanud samamoodi, nagu Kangro peab Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani” viimase aja üheks kavalaimaks žüriiootuste kalkulatsiooniks eri põlvkondade, ajaloo ning eksootiliseks tehtud rahvus– ja usuvähemuse kombinatsiooni pärast (lk 269). Iga õppeveerandi lõpus saadud kiituskiri on mu ajus midagi lõplikult rikkunud: kui mind regulaarsete intervallide tagant ei kiideta, vajun musta masendusse. Rikutud refleksid muidugi ei välista seda, et kõik, mida ma edaspidises elus teen, ongi lõputult mõttetu. Aga siis võiksin elada oma keskpärast elu vähemalt rahus, ilma pideva kiitusenäljata. „Minu auhindadest” selgub minust targemate inimeste näitel, et kuigi auhindadel on teatav tähendus, ei ole ärakulutatud auhinnaraha, varastatud kleepsud ega kaotatud diplomid siiski nii olulised, kui võiks arvata.
Nii et lugege Maarja Kangro „Minu auhindu”, kui tahate piiluda eesti kirjanike eraeludesse ja rahakottidesse, kui teile meeldib statistika või kui mõtisklete tunnustusvajaduse tähenduse üle. Ärge seda raamatut avage, kui kuulute autobiograafiline-kirjandus-pole-kirjandus-koolkonda – siis te ainult ärritute.
[1] Anneli Kõvamees. „Petrone Prindi „Minu” sari: selfie–ajastu kirjanduse kaardistusi” – Philologia Estonica Tallinnensis, nr 2, 2017.
[2] Vt https://www.goodreads.com/review/show/2579134704?book_show_action=true.
