Foto: Maria Obermeier
Võibolla olete ise ka täheldanud, et midagi tõeliselt – no ikka tõeliselt – head lugedes ei tahagi nagu teost väga lugeda – nii on võimalik tekstist saadavat naudingut pikendada. Selliseid raamatuid satub ette suhteliselt harva ning eks igal lugejal on oma „tõeliselt head”. Kuna mind huvitab väga keha(lisus), mõtlesin jagada tekste, mille lähtekohaks ongi just keha, teisalt soovitan ka selliseid raamatuid, mille lugemist olen iseendale peale surutud aeglusega pikemalt nautida tahtnud või saanud, sest need on lihtsalt no niiiii-niiiii head!
Eli Clare
„Exile and Pride: Disability, Queerness, and Liberation”
Duke University Press, 1999
Raamat seob autoetnograafia žanris oskuslikult ja poeetiliselt kokku töölisklassi päritolu, suutmissurvet, kväärsust ja loodushoidu ning tulemuseks on miski, mis on ühtpidi üdini intersektsionaalne, samas ligipääsetav ka neile, kes igapäevaselt akadeemilist kirjandust ei loe. See on vist minu arusaam ideaalsest kirjandusest – korraga hingematvalt isiklik, samas üldistusvõimeline. Raamat, mis ei eputa küll oma erudeeritusega, aga nõuab lugejalt siiski üsna keerulisi mõttetehteid – kuidas elada kehas, milles sa ei tunne end kodus; kuidas elada kodus, kus sa ei tunne end turvaliselt; kuidas elada valgete töölisklassi väikelinnas, olles ise kväär ja puudega? Harva saab lugeda raamatut, mis paneb end tundma korraga palju targema ja palju parema inimesena, aga see siin ometigi on selline.
Luce Irigaray
„Elemental Passions”
Routledge, 1993
Prantsuse keelest inglise keelde tõlkinud Joanne Collie ja Judith Still
Kui olete kunagi tundnud end rohkem taime kui inimesena, siis see raamat võiks olla just teile! Lääne metafüüsikas on taimi tihti seostatud naistega ning sellest seosest on ennekõike räägitud passiivs(us)e mõiste kaudu. Kuid juba aastakümneid tagasi püüdis prantsuse filosoof Luce Irigaray ümber mõelda naiste ja taimede väidetavat sümbioosi, vermides sellele vastu ja vastuseks nn lill-naise (ja uuspassiivsuse) kontseptsiooni. Kuigi teda on tihti süüdistatud essentsialismis, huvitab Irigarayd siiski kehade potentsiaalsus: lill-naine ja selle otsitav passiivsus ei oleks enam osa mehe-naise ja aktiivse- passiivse vastandustest, vaid tähistaks hoopis teistsugust kehalist enesetaju, avatud, voolavat, hajali, lõpetamata ja mitmekordset. Subjektsus, mille otsinguil Irigaray on, tähistab sellise tajumise veel tundmata ja vormumata võrseid, nii et avagem end enda taimsusele, kartmata, et teised võiksid meid koomas juurviljaks sõimata – uus õitsev inim-taim(n)e keha ootab meid!
Monique Wittig
„The Lesbian Body”
William Morrow & Co, 1975
Prantsuse keelest inglise keelde tõlkinud David Le Vay
Kui oskaksid teha keelele keelega keelekat – metafoorselt väljendudes – oleks tulemuseks tõenäoliselt „The Lesbian Body” – see va anatoomilis-poeetilis-erootiline hullus! Inim-, täpsemalt kväärnaise keha kooritakse siin nagu mahlakat apelsini kiht kihi haaval lahti, pugedes kord pehmemalt, siis jälle agressiivsemalt nahapooride kaudu lihaste, närvide, vere ja sidekoeni välja. Otse vitu viljalihani. Aeg võib ju liigestest lahti olla, aga mitte nii lahti nagu seksikas lesbiline keha ses raamatus – Rabelais’ karnevalilik kehagrotesk kohtub siin erinevusfeministide écriture féminine’i ja parler-femme‘iga ning tulemuseks on feministlikult purskavate putside, pehmelt pärani pärade, hoolikalt hammustatud huulte, rangelt reiviva rasvkoe ja õrritavatelt õrnade õnarustega ülicool teksticorpus. Mõnusat kaasapurskamist!
