Foto: Pille-Riin Larm
Et kolme olulise raamatu välja valimine oleks pisut lihtsam, otsustasin piirata valikut raamatutega, mis on mõjutanud mind kui hiidlast. Lugemiskogemus on küll 40, 20 ja 14 aasta tagune ja elamus loomulikult tugevalt seotud selle aja ja tolleaegse minuga. Usun siiski, et need raamatud kõnetavad lugejaid ka praegu. Vähemalt tundub, et inimesi, keda Hiiumaa, hiidlased või hiidlaseks olemine võlub, on viimastel aastatel ja eriti suviti järjest rohkem ja rohkem.
Herman Sergo,
„Näkimadalad”
Eesti Raamat, 1984
Sergo kolmeosalise romaani ilmumine põhjustas Hiiumaal tõelise lugemistormi. Triloogiasse suhtuti peaaegu nagu Hiiumaa eeposesse. Ajaloolase Linda Kaljundi sõnul võibki „Näkimadalaid” pidada üheks oluliseks Hiiumaa ajaloolise identiteedi alustalaks. 1980. aastate keskel ei olnud saarel vist küll kedagi, kes triloogiat lugenud polnuks. Ma ise olin raamatut lugedes 16-aastane ja mäletan, et samavõrra kui hiiurootslaste ajalugu ja eluolu paelus mind peategelaste armastuslugu. Eesti tüdrukunimede hulka ilmus uus ja tänini populaarne Getter. Hiiurootslaste elu 18. sajandil oli raamatu ilmudes paljude jaoks uus ja põnev teema ning romaan pakkus võimaluse näha paralleele tolleaegse Eesti elu ja hiiurootslaste vabadusvõitluse vahel.
Douglas Wells,
„Jänki seiklused Hiiumaal”
Mats, 2003
Tõlkinud Harda Roosna
„Jänki seiklusi Hiiumaal” olen ostnud vist kokku kümmekond eksemplari ja kinkinud sõpradele, et nad Hiiumaa elu ja hiidlasi paremini mõistaks. See on üks neist raamatutest, mida tahaks lugeda korraga hästi kiiresti ja hästi aeglaselt. Et saaks ruttu teada, mis järgmisena juhtub, aga nii, et raamat veel niipea läbi ei saaks. Ameeriklane Douglas Wells kirjeldab humoorikalt ja haaravalt, kuidas ta Rahukorpuse ridades 1990. aastate alguses Hiiumaal turismi arendas. Oma meelest olime ju mõne iseseisvusaasta jooksul kõvadeks tegijateks saanud, aga millegipärast tekitas meie elu ja käitumine Läänest tulnus ikkagi pidevalt hämmastust. Õnneks ilmus raamat alles 2000. aastate alguses, mil kümne aasta tagused ajad meile endilegi juba kummalised ja naljakad tundusid, ning polnud enam väga keeruline aru saada, mis kirjutaja peas tol ajal toimus. Mõned aastad tagasi ilmus raamatust kordustrükk ja siis kommenteerisid vastsed Hiiumaale kolinud selle sisu sõnadega: „Miski pole muutunud!”
Tõnu Õnnepalu,
„Paradiis”
Varrak, 2009
Õigupoolest on peaaegu kõik Õnnepalu raamatud mind tugevalt mõjutanud. Tal on kummaline võime sõnastada just neid mõtteid, mis parajasti minu peas liiguvad. Osadest saan teadlikuks alles tema raamatuid lugedes ning ikka ja jälle haarab mind tahtmine Õnnepalu kirjutatut meelde jätta, alla joonida ja üles kirjutada. „Paradiisi” valisin siia ritta lihtsalt sellepärast, et see on kirjutatud Hiiumaal ja Hiiumaast, kuid näiteks ka Vilsandi-raamat „Lõpmatus” mõjub väga hiiumaalikult. Jah, Hiiumaad võib kutsuda paradiisisaareks, kuid Õnnepalu tekste lugedes saad aru, et igaühe Paradiis asub temas endas, see tuleb üles leida ja ära tunda. Ta kirjutab argise imeliseks, aitab märgata seda, mis meie sees ja ümber olemas, ning mõtestada oma kogemusi ja maailmataju.
