Raamat on konservatiivne formaat, kirjandus aga ei pruugi seda olla. Kunst või isegi teater oleks nagu vormilt eksperimentaalsem, rohkem katsunud oma nahast välja pugeda, transformeeruda, muteeruda, varjuda, peituda, petta, sekkuda… Kirjandus on jäänud siiski peaasjalikult raamatukaante vahele. Aga kui mõelda, et hoopis galerii (ja mitte kunstiteos) on raamatu ekvivalent kunstiväljal, siis ei olegi nende erinevused nii suured. Galerii kannatab jätkuvalt kõike. Nagu pabergi. Raamat on kirjanduse galerii. Vahel võib kirjandus ilmutada end ka väljaspool galeriid, kõneldud sõnana (spoken word), helidega koos, kirjandusliku kabareena, aga peaasjalikult ilmneb ta ikkagi galeriis – raamatuna.
Valisin välja kolm teost, mis teatud mõttes esitavad väljakutse sellele, kuidas me tavaliselt raamatut loeme, ning mis on teadlikud iseenda olemasolust raamatuna, mis seda asjaolu kõnetavad, sellega suhestuvad ning ka lugeja sellest teadlikuks teevad. Võiks isegi öelda, et teatud mõttes võõritavad nad lugejat sellest immersioonist, sissehaaratusest, mis hea kirjandusega tavaliselt kaasas käib. Ärgu Värske Rõhu lugeja pahandagu, kui talle soovitatakse kirjandust, mida ta juba tunneb. Tahan soovitada raamatuid, mis mulle on korda läinud ja mis koos moodustavad midagi kuratoorse terviku laadset.
Julio Cortázar
„Keksumäng” Koolibri, 2016
Tõlkinud Klaarika Kaldjärv
Julio Cortázari 1963. aastal ilmunud „Keksumäng” on selles suhtes klassika. Kui paljude raamatutega ikka lugemisjuhend kaasa tuleb? Nagu Cortázar oma juhendis ütleb, on „see raamat mitu raamatut, aga eelkõige on see kaks raamatut”, pakkudes välja kaks lugemisrežiimi. Esimene neist on n-ö klassikaline, ent ühe väikse erandiga – lugeda esimesest kuni 56. peatükini ja jätta siis pooleli. Teine režiim algab peatükist 73, millele järgnevad esimene ja teine, seejärel 116., siis kolmas peatükk jne. Cortázar ilmselt kujutles, et lineaarse sirge kõrval väänleb teine raamat nagu uss, kuid tegelikult hoiab ta raamatu telje kindlakäeliselt paigal, sest ei löö n-ö teises raamatus segamini esimese struktuuri. Mina lugesin mõlemad raamatud läbi, järjest. Jätsin esimese peale 56. peatükki pooleli ja alustasin teist 73. peatükist. Kuigi teine raamat ei erine esimesest nii palju, kui ma võibolla soovinuks, sooritab see kahtlemata teatava fookusenihke. Ja see on ikkagi väga hea kirjandus.
Paul Auster
„4 3 2 1”
Henry Holt & Co., 2017
2017. aastal ilmunud massiivne „4 3 2 1” on raamat, mida ma praegu loen ja mis ilmselt käesoleva kirjatüki tegelikult põhjustas. See romaan võinuks peaaegu ka olemata olla, sest pärast eelmise ilmumist lubas Auster pensioneeruda, kuid näib, et ta ikkagi ei suutnud seda teha. Ja hea on, et ei suutnud. Sest „4 3 2 1” on suurepärane teos. Tegemist on Austeri versiooniga Bildungsroman’ist, ainult et ühe tegelase elukaarest annab autor neli paralleelset versiooni – sellest ka pealkiri. „4 3 2 1” on mäng võimalike maailmadega, kus peategelane on paralleelpeatükkides enam-vähem sama vana. Lugeja kistakse igas peatükis konkreetse loo sisse, mille järgmine katkestab. Kuna Auster on kirjanik, kes kahtlemata oskab väga hästi lugusid jutustada, on katkestused üsna frustreerivad, sest ta justkui viskab lugeja iga peatüki lõpus sümboolselt raamatust välja, aga samas muudab teadlikuks kirjanduse fiktiivsusest. Mingis mõttes tundub, et see romaan on ka näitlik õppetund kirjanikuks olemisest (kuigi ma ju ise kirjanik ei ole ja mida ma ikka tean), sest näitab lugejale autori ees seisvad võimalusi, valikuid ja meelevalda loo ja tegelaste arengu kavandamisel. Mõni tühine või isegi juhuslik sündmus võib lükata peategelase täiesti erinevate juhtumuste keerisesse ja muuta põhjalikult kogu loo arengukäiku.
Kiwa
„Roboti tee on nihe”
;paranoia publishing group, 2004
„Roboti tee on nihe” on Kiwa teine romaan. Või noh, ma ei tea, kas seda päriselt romaaniks saab nimetada. Igatahes on tegemist mõnusalt nätske, tiheda ja raskesti läbitava, lugejat eksitava, sageli mõistmatuse mutta kiskuva tekstimassiiviga, mille tiitellehe vahele on peidetud veel üks raamat – võiks öelda, et hoopis kergemini läbitav „Salatühik”. Nii et sarnaselt Cortázariga on ka siin kaks raamatut. „Roboti tee on nihe” on tirelraamat – nii nimetab Janek Kraavi lõhutud vormiga katkestuslikku ja radikaalset küberpungi mõjutustega teksti, mille kõige tulemuslikum üksus on lause. Auhinnatud „Kummiliimiallikad” on sellega võrreldes meelelahutuskirjandus, sest roboti tee on tihe, väga tihe. Võib üsna kindel olla, et seda raamatut keegi mitte kunagi ühtegi teise keelde ei tõlgi, sest ühelgi tõlkijal ei oleks jaksu sellisest idiosünkraatilise tekstidžässi džunglist läbi murda, aga eesti eksperimentaalse kirjanduse huvilisel soovitan seda kindlasti proovida. Kadunud Vahur Afanasjev iseloomustas raamatut selle ilmumisajal nii: „„Roboti tee…” on jätkuva kosmoseajastu märk. Tundub, nagu oleks selle kirjutanud Vladimir Sorokin (vt „Sinine pekk”), kasutades tarkvaralist süntesaatorit (nt Jeskola Buzz). Lühidalt: masinlik ja katkestatud popfilosoofiline sisemonoloog robotist nimega Olaf. „Salatühiku” keelevirrvarr meenutab Nikolai Baturini jutustust „Varahilisel ajal” – mõnus, salapärane, kaugel tehnitsismist ja stampidest. Olutunnetus nagu Richard Brautiganil (vt „Arbuusisuhkrus”). Lühidalt: looduslähedane proosapajatus Jänku-Ussist ja Isand Rahvakirjanikust.” (Eesti Ekspress, 22.02.2005) Isand Rahvakirjanikku Kiwast endast vaevalt kunagi saab, aga eksperimente teksti, keele ja raamatutega võiks oodata ka edaspidi. Nüüd, kui robotid päriselt tekste kirjutavad, saab ikka öelda, et kusagil alguses oli Kiwa-Olaf. Luarvik Luarviku 2005. aasta plaadi avaloos küsib seesamane Olaf: „Kui mina olen Olaf, kas siis kõik on Olafid?”. ChatGPT says: „Yes!”
